"Emadepäev" Ugala teatris

„Emadepäev“

Ugala teater

Esietendus 17. veebruar 2017

Dramaturg ja lavastaja Liis Aedmaa

Kunstnik Annika Lindemann

Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov

Valguskunstnik Villu Konrad

Videokunstnik Katre Sulane

Koreograaf Liisa London

Mängivad: Jaana Kena, Kadri Lepp, Triinu Meriste ja Terje Pennie

Tutvustus teatri kodulehel:

Keskmine ema vastab ühe päeva jooksul kuni kolmesajale oma laste esitatud küsimusele. See teeb umbes 18 küsimust tunnis. Kõige rohkem küsimusi küsitakse söögi ajal, keskmiselt 11 iga lapse kohta, sellele järgnevad poeskäigud – 10 küsimust ja magamamineku aeg – 9 küsimust. Ka juhul, kui isa viibib neile lähemal, pöördub 82% väikelastest oma küsimusega esmalt ema poole. Sõbra juurest või koolist koju jõudes on veel enne välisukse sulgumist lapse esimene küsimus enamasti: „Kus ema on?“

Aga millal emad oma küsimusi küsida saavad? Kelle poole on neil pöörduda? Google’i, netifoorumite, lastekasvatusõpikute, sõbrannade, oma emade? Meie otsustasime, et pöördume publiku poole ja räägime asjadest nii, nagu need on. Ausalt ja ilustamata.

Nii ongi “Emadepäev” heitlik, paiguti naerma ja paiguti hulluks ajav lavastus täis kraaklemist, rõõmu, nuttu, armastust, ürgvarajasi hommikuid ja hirmhiliseid õhtuid, kõikjal vedelevaid mänguasju, pähekulunud lastelaule, ebaõnnestunud sünnipäevatorte ning lõputuid muusikakooliaktuseid.

Kõik emad on kogenud lapse ootamise ja sündimise rõõmu ning valu. Nad teavad, mida tähendavad magamata ööd, oodanud ja kartnud nende kodust lahkumist ning igatsenud lapselaste järele. Eestis on praegu 146 000 väikelaste ema, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Eks need lood on minuni kuidagi jõudnud siit ja sealt. Natuke on minu oma lugusid, mõned on minu sõprade lood. See on kaleidoskoop erinevate emade lugudest," kirjeldas tüki autor, lavastaja ja ema Liis Aedmaa.

Olen ise 5 lapse ema, nii et mingi seisukoht peaks mul olema. Vaatasin ära, aga vaimustuses ei ole.

Ma ei tundnud, et see etendus mind puudutaks. Loomulikult oli palju äratundmisrõõmu, õigemini peaaegu terve etendus, kuid… teatrielamuseks on sellest vähe. Teater peab tavaelust võetud faktid ja sündmused viima teisele tasandile, järgmisesse dimensiooni. Aga seda ei juhtunud. Kui võrdluseks võtta foto ja maali vahekord, siis etendus jäi foto tasemele. Algus oli tõsine: statistikat emaduse deklaratsioonidega, noorte emade raske elu, emaduse ja tööelu ühitamise raskused jms. Aga II vaatus, mida edasi, seda rohkem, läks üle  heaks estraadi-etenduseks. Üks tuttav ütles, et tundis laval ära oma endise töökoha, kus noored emmed oma kogemusi arutasid. Ka ei rabanud tekst erilise aususega, sest tegelikult on asi ju palju hullem.

Mahavisatud aeg etenduse vaatamine ka ei ole. Juba selle äratundmisrõõmu pärast tasub vaadata. Lavakujundus on andekas ja sümpaatsed videoinstal-latsioonid. Vaatamata sellele, et kokku on köidetud lavastaja sõnutsi erinevad lood, moodustab etendus ühtse terviku ja naised mängivad õhinaga ning hästi.

Võib-olla olen ma liiga vana selle etenduse väärtustamiseks? Noorim minu viiest lapsest on 23, noorim lapselaps 4 kuud. Samastuda ei saa ma ka etenduse lõpu vanaemadega. Töötava naisena tulin emarolliga toime, töötav vanaema........on kasutu vanaema Huvitav, mida oleksid etenduse kohta arvanud minu tütred- noored emmed. Kindlasti oleks etendus mõjunud neile teraapiliselt ja laste kasvatamisega kaasnevat stressi vaigistavalt: jah nii see kõik on, aga läheb mööda ning hiljem meenutan muigelsui.

Etenduse alguses öeldakse, et lapsed on naise suurim looming.

Kui lapsed väiksed olid, kirjutasin üles ühe mõttetera, selleks et aeg-ajalt üle lugeda ja meeles pidada. Täpset teksti ei mäleta, aga mõte oli selles, et lapsed ei ole meie omand, nad on meie külalised. Nüüd guugeldades seda ilusat mõtet täpses sõnastuses ei leidnud, aga sarnast küll, et jumal on nad meile laenanud. Mõte on ju sama. Nii et minu arvates ei saa  lapsi egoistlikult oma loominguks pidada.