Jaanuaris loetud

Pean õpetaja Lauri tarkade õpetussõnade järgi toimima: „Kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool..."

Ajapuudusel on blogipidamine katkenud. Esmalt häirib see, et olen alustatu pooleli jätnud. Teisalt on blogipidamatus esimest korda elus kaasa toonud, et võtsin jaanuaris raamatukogust raamatu, mille olin detsembris juba läbi lugenud. Seda eksitust aitab ära hoida blogisse- lugemispäevikusse salvestatud raamatu kaanepilt.  Pealkirjad on muutunud pikemaks ja kui pealkiri sisuga otseselt ei seostu, on neid raske meeles pidada. Kaane järgi tunneb ära.

Sestap  on siin koos detsembris- jaanuaris loetud raamatud. Mõne raamatu kohta olen jõudnud ka pikemalt kirjutada.

Rudi Westendorp

„Elada vanaks , tundmata end vanana“

Elujõust ja targast vananemisest

Tõlkinud Kadri Metsma

Kirjastus Varrak 2017

Raamat on eesti keeles välja antud Eesti pensionisüsteemi uuendamist käsitleva uue eakuse rahvakogu projekti raames. Uue eakuse rahvakogu toimus 2017. astal uuseakus.rahvaalgatus.ee

Hollandi gerontoloogi ja geriaatri raamat. Ma pole kaua aega ühtegi n.ö populaarteaduslikku raamatut nii suure tähelepanuga ja kaanest kaaneni läbi lugenud. Vananemine pakub mulle huvi. Sellest raamatust  otseselt võluretsepti,  kuidas elada vanaks, tundmata end vanana ei anta. Või antakse? 

Igatahes on huvitav lugeda ,mida eluea plahvatuslik kasv Euroopas kaasa on toonud ja toob.

Huvitavamad kohad, mis meelde jäid - vananemine ei ole haigus vaid protsess, mille käigus tillukesed kahjustused kuhjuvad ja kui viimane ruuduke saab täis nagu bingoväljal, on jackpot letaalne.

Igaüks peab võtma isikliku vananemise juhtimise enda kätte - naljaga pooleks, kellelegi soovitas autor 70 aastaselt käituda nagu Mao Ze Dong- võtta korraga vastu 3 viisaastaku plaani.

Autor jagab mehe- ja naise eluead mitte kronoloogiliselt aastate järgi vaid nelja etappi: ennetamine, mitme kroonilise haigusega elamine (füüsiliste ja vaimsete kaebuste tekkimine), vanadusnõtrus ja teistest sõltumine. Autor kirjutab vanade inimeste hoolekandest, mis on päevakajaline meilgi. Nii autor kui ka Eesti ajakirjandus on viidanud Saksamaal ilmunud raamatule “Mutter wan stirbst du endlich“

Autor kirjutab eetilisest valikust meditsiini ees, kas teatud vanuses on meditsiini eesmärk inimese elu pikendada või tõsta elu kvaliteeti.

Kirjutada oleks veel ja veel, aga lõpetan lõiguga raamatust ja jään lootma, et oluline, huvitav ja vajalik raamatust mulle õigel ajal õiges kohas meenub.

Lk. 47 „Vananemine ei ole ülerahvastumise ärahoidmise vahend. Iirimaa ajalugu näitab, et see on pelgalt üks laialt levinud väärarusaam. Vananemine on evolutsiooni käigus kujunenud eluprogrammi kõrvalnäht, programmi eesmärgiks on meie DNA edasiandmine oma lastele. Kui oleme 50-aastased ja meie lapsed on täiskasvanud ning suudavad ise lapsi saada, on meie töö tehtud. Meie kehal on siis luba hakata vananema ja selle võib „kõrvale heita“. See idee, mida tuntakse asendatava keha teooria nime alla, põhineb eeldusel, et inimese areng järgib majanduspõhimõtteid. Kui ressursse napib, on meil kaks võimalust: panustada oma lastesse või panustada iseenda kehasse. Kuna kumbagi saab teha vaid teise võimaluse arvelt, siis tähendab paljude laste omamine seda, et lühendatakse iseenda oodatavat eluiga. See on ilmsiks tulnud puuviljakärbestega tehtud katsetes ja Briti aadelkonna seas tehtud uurimistöös.“

Autor märgib hiljem, et elatustaseme tõusuga ei ole ressurss piiratud ja lapsed versus eluiga kehtib vaid puuviljakärbeste juures.

Daphne du Maurier

 „Rachel, mu piin“

Tõlkinud Mare Tonts

Pegasus 2017

384 lehekülge.

Kahtlesin, kas raamat meeldib mulle. Sellest, kui lugesin „Rebeccat“ on ikka väga palju aega möödas.. Raamat meeldis väga, oli armastust ja romantikat, põnevust  ja salapärasust ja saladust, mis tuleb lugejal endal lahendada. Daphne du Maurier jutustamisoskus on võrratu.

Tutvustusest: imeline armastuslugu või klassikaline müsteerium? Romaanis „Rachel, mu piin“ rullib maailma üks parimaid jutuvestjaid, Daphne du Maurier, lugejate ees lahti sünge ning haarava loo kirglikust ja vankumatust armastusest, mis annab maad kahtlustustele ja hirmule. Ebatavaliselt kaunis Rachel saabub Philip Ashley uhkesse Cornwalli mõisa. Ehkki Philip kahtlustab, et äsjane lesk Rachel võib olla põhjustanud tema armastatud nõo Ambrose’i surma ja näeb naises esiti enda vaenlast, on mees peagi Rachelist üdini lummatud. Selles sünges, salapärases ning erootilise pingega laetud hea ja kurja loos peab Philip otsustama, kas imeline Rachel on tulnud selleks, et ka tema hävitada, või on ta salalike meeste süütu ohver, kes ihkab vaid üht: olla armastatud. Inglise kirjanik Daphne du Maurier (1907–1989) oli üks oma aja hinnatumaid ja produktiivsemaid romaanikirjanikke. Muu hulgas on ta kogunud tuntust romaaniga „Rebecca“ ja lühijutuga „Linnud“, mille põhjal on vändanud filmid suurmeister Alfred Hitchcock. Raamatu „Rachel, mu piin“ põhjal valmis uus film 2017. aastal, peaosas võluv Rachel Weisz.

Kahju, et ma filmi ei näinud. Raamatule on lisatud filmi rezissööri selgitus, mis teda raamatus paelus ja miks ta filmi tegi. Seal oli üks lause umbes nii (mälu järgi), et film ei taotle raamatu kopeerimist . Ja raamatu järelsõna, vist tõlkijalt , oli ka huvitav lugeda.

Nüüd võtsin plaani Nukuteatri etenduse „Linnud“ – põnevik Daphne du Maurier’ „Linnud“ ja Alfred Hitchcocki filmi  „Linnud” ainetel.  Nukuteatris on praegu piletid -40%

Tuomas Kyro

„Kõike head, toriseja“

Tõlkinud Kadri Jaanits

Kirjastus Varrak 2017

Lugesin läbi, aga oma lemmikute listi ei lisa.