Septembrikuu kokkuvõte

Teatris käisin:

Andrus Kivirähk

„Alias“

Sõnaseletusmäng ühes vaatuses

VAT teater

Esietendus: 29. septembril 2016 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis

Lavastaja  Aare Toikka

Kunstnik  Kristel Maamägi

Muusikaline kujundaja Peeter Rebane

Valguskunstnik Sander Põllu

Videokunstnik  Sander Põldsaar

Fotograaf  Siim Vahur (Tallinna Linnateater)

Mängisid:

Piret Rauk (Kuressaare Linnateater)

Merle Palmiste (Eesti Draamateater

Tanel Saar

Teatri kodulehelt: Julia ning Piret on klassiõed. Julia on nautinud terve elu kuulsust ja tähelepanu, naeratanud ajakirjade esikaantel ning säranud seltskonnaüritustel. Kõik tunnevad ja teavad teda. Piret, vastupidi, on elanud peaaegu nähtamatult. Inimesed lihtsalt ei pane teda tähele ning isegi fotodel jääb ta tavaliselt kellegi selja taha.

Pärast paljusid aastaid saavad kaks klassiõde jälle kokku. Ning hakkavad mängima "Aliast". Lihtne seltskonnamäng osutub aga efektiivsemaks inimhingemuukijaks kui kõmureporterid või vilunud psühholoogid. Peaasi, et naised ei hülgaks mängimise põhireeglit - kunagi ei tohi unustada, et mängitakse.

Täitsa andekas tükk. Huvitav on rollijaotus. Kui tutvustust lugedes eeldaksid, et Merle Palmiste mängib Juliat, siis tegelikult on vastupidi. Merle Palmiste, absoluutselt meigita, mängib Piretit ja teeb väga hea rolli.

Saal naeris algusest peale, mulle oli Pireti lugu pigem kurb, olen ise ka õnnelik introvert. Aga kuna töötan ametil, mis nõuab ekstraverti, siis petan ära.

Estonias vaatasin ;

Giacomo Puccini ooper

„Tütarlaps kuldsest läänest“ (La fanciulla del West)

Dirigent Jüri Alperten

Lavastaja, dekoratsiooni- ja valguskunstnik  José Cura

Kaasdekoratsioonikunstnik: Silvia Collazuol (Itaalia)

Kostüümikunstnik: Silvia Collazuol

Peaosades laulsid:

Minnie- Olga Mykytenko (Ukraina)

Jack Rance- Rauno Elp

Dick Johnson- Sergey Polyakov (Venemaa)

Nick- Reigo Tamm

Ashby- Märt Jakobson

Wowkle- Helen Lokuta

Sonora – Jassi Zahharov

  

Mulle meeldis- Puccini kauni muusika suhtes on võimatu ükskõikseks jääda , kuigi selles ooperis mitte ühtegi laialt tuntud aariat. Tuntuim on ehk  Dick Johnsoni aaria „Ch’ella mi creda“.

Mina olen näinud MET Opera ülekannet võrratu Debora Voigt’iga Minnie osas. Abikaasale oli täiesti uus ooper ja ta vaatas algusest lõpuni suure huviga, ma ei pidanud teda kordagi müksama.

Minnie osatäitja sopran oli minu jaoks liiga terav, parima esituse tegid Sergey Polyakov jaRauno Elp. 

Septembris lugesin nii vähe, ei tule ettegi teist kuud kui nimekirjas nii vähe raamatuid.

 Raphaelle Giordano

„Sinu teine elu algab siis, kui sa mõistad, et sul ongi neid ainult üks"

Romaan

Prantsuse keelest tõlkinud Margot Endjärv

Eesti Raamat 2018

Raamatu kihvt pealkiri kutsus lugema.  Kuigi tiitellehele oli märgitud „romaan“, oli minu arvates  tegu siiski rohkem lihtsavõitu  eneseabiraamatuga.  Iseenesest oli omalaadse guru- rutinoloogi – sissetoomine huvitav.

Raamatu lõpus on rutinoloogia sõnaraamat ehk eneseabi kiirtarkvara. Sealt võis leida igasugu võtteid: positiivne ankurdus, lubaduste vihik, markide eemaldamine, mineviku kummipaelade lahtilõikamine ja palju veel- kokku 5. leheküljel.

Ise arvan, et rutiin võib olla ühtaegu nii sõber kui ka vaenlane, raamatus käsitleti  rutiini vaenlasena.

Kõrvutaksin raamatut Cretchen Rubini  „Õnneprojektiga“, ilmus aastal 2010. Mulle meeldib projektipõhine lähenemine rohkem kui muinasjutule ülesehitatud.

Greer Hendricks . Sarah Pekkanen.

„Naine meie vahel“

Tõlkinud Tiiu Loog

Kirjastus Varrak 2018

Raamatu tagakaanel märgitakse: riukalikult kavala kassi-hiire mäng.

Ma ei ütle, et üldse ei tasuda lugeda, kes naiselikke põnevusromaane armastab, kus mingi sisu ka sees, siis palun väga, aga minu raamat see ei ole.

Võrdleksin raamatut Liane Moriarty raamatuga „Suured väikesed valed“. Autor keerutab ja keerutab priisates tegelaste igapäevaelu kirjeldustega- mida tundis, mida seljas kandis, kütab ootust üles. Aga lõpptulemust see ei muuda, kokkuvõttes lahja. Kas selline konstruktsioon on vajalik ja usutav? Vaevalt. Kui kooselu ei sobi, lahutad ära ja ei hakka sepitsema vandenõu, et mees sind maha jätaks.

Oleksin võinud pooleli jätta, läbilugemist loen kaotatud ajaks. Seda praegu, kui olen saanud nii vähe lugeda ja lugemisnälg on nii suur. Nii suur, et ongi peaaegu ükskõik, mida lugeda.

Häid raamatuid lugesin ka:

Ann Patchett

„Ühendus“

Inglise keelest tõlkinud Kaidi Saavan

Kirjastus Ersen 2018

Koduses raamaturiiulis on mul Ann Patchetti raamat „Bel canto“, mis  nii väga meeldis, sestap teadsin ka „Ühendust“ oodata ja ei pidanud pettuma.

Tuvustusest: Ühel pühapäevaõhtul ilmub Bert Cousins kutsumata külalisena Franny Keatingu ristimispeole Lõuna-Californias. Enne kui õhtu jõuab lõppeda, on ta suudelnud Franny ema Beverlyt – tegu, mis põhjustab kahe abielu lagunemise ja liidab perekonnad.  Romaan jälgib, kuidas see juhuslik kohtumine mõjutas viie aastakümne kestel nelja vanema ja kuue lapse elu. Virginias veedetud suvede jooksul kujuneb Keatingu ja Cousinsi pere laste vahel püsiv side, mis rajaneb ühisel pettumisel oma vanemates ning veidral ja ehedal kiindumusel üksteisesse. Kui kahekümnendatesse eluaastatesse jõudnud Frannyl tekib armulugu kuulsa kirjaniku Leon Poseniga, räägib ta mehele oma perekonnast ning kaotab sellega kontrolli õe ja kasuõdede ning -vendade loo üle. Nende lapsepõlv annab kirjanikule ainest kirjutada üliedukas raamat, mis lõpuks sunnib neid leppima oma kaotuste, süütunde ning jäägitu ustavusega üksteise vastu.

Täpselt nii ongi.

Ann Cleeves

„Vareselõks“

Inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann

Kirjastus Varrak 2018

Tuntud inglise krimikirjaniku Ann Cleevesi „Vareselõks” on raamat, millega sündis ülipopulaarse telesarja „Vera” kangelane politseiinspektor Vera Stanhope. Kolm naisbioloogi viivad Põhja-Inglismaa mägedes üksildases kohas paiknevas välibaasis läbi keskkonnauuringuid. Kõik nad on värvikad isiksused ja kõik nad teavad nii või teisiti, mida tähendab reetmine … Ja siis leitakse üks neidudest tapetuna. Mõrvale oli eelnenud ka enesetapp − vahetult enne bioloogide saabumist välibaasi võttis seal endalt elu lähedalasuva talu perenaine. Sündmuskohale jõuab veel üks naine, kelleks on mõrva uurima suunatud inspektor Stanhope. Tuleb välja, et enesetapu sooritanud talunaine oli tema ammune sõbranna. Juurdlus omandab seetõttu inspektori jaoks ka minevikku ulatuva isikliku mõõtme.

Traditsiooniliselt hea inglise krimka. Jaanuaris näitas ka ETV krimisarja „Vera“ ja nii hull nagu raamatus krimisarja Vera ei tundunud, kuigi paras frukt.

Jens Bjørneboe

"Vabaduse silmapilk"

Tõlkinud Maarja Siiner

Varrak  2001

Haarasin raamatu kaasa tasuta raamatute riiulist mõttega see reisil maha jätta kui läbi saab.

Aga väga hea raamat.

Võiksin raamatust palju väljakirjutusi teha, aga kuna ei jätnudki  raamatut tühja hotellituppa, tõin koju ja võin nüüd lehitseda kui soovin.

Üks lõik: „Vanad majad on kaunid. Agulid, litsimajad, vanglad ning sadamakvartalid on kaunid. Meri on kaunis, mäed, tasandikud, metsad on kaunid. See on tähelepanuväärne maailm, kus me ärkame; me hõõrume silmi ja me näeme: kõik on väga kaunis –pilved, tuli, tühi pudel vastu valgust või sidruni kõrval, kõik see on kaunis.

         Vihmane ilm on kaunis. Samblik. Vana tänavakivi. Kasutatud asjad. Vana põrand, siledaks kulunud tool. Päikesevalgus on väga kaunis. Üksildane hallikasmustast kivist saarestik Põhja-Atlandis. Võib-olla et kõigest kaunimad on vanad inimesed.

         Ka apelsinipuu ning noored inimesed võivad olla väga kaunid.

         Vana tühi kast kulunud kaubamärkide ja kahvatuks uhutud värviliste siltidega on väga kaunis asi. Väntorel. Paljukasutatud lõikelaud. Ja kivid rannas. Meri.“

Miks just see lõik. Tõenäoliselt  on see lk. 135 pärit lõik kõige helgem lõik üldse raamatus ja just seetõttu üllatav. Helgust ja ilu on selles raamatus vähe.

Peategelane nimetab end kohtuteenriks alpilinnas, kes viibinud pidevalt ülekohtu juures on omandanud võime taluda ülekohut ja ebaõigluse koha pealt suud pidama. Peategelane rändab Kaose maal, peab protokolli ja kirjutab käsitsi 12 köitelist Metsikuste ajalugu.

Järjest segasemaks läheb, aga see on vapustav raamat.

Ja parim raamat!

Gaétan Soucy

„Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke“

Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm
Kirjastus Draakon & Kuu 2017

Lummav raamat eelkõige, lisaks võib veel öelda ,et hull, intensiivne ja  taluvuse piirini  ärritav. Kes iganes selle läbi loeb, saab lugemiselamuse- positiivse või negatiivse. Maiuspala raamatugurmaanile: autori poolt loodud omailm, keele ja sõnadega mängimine.

Lk. 49 „Meid hobusega hakatakse süüdistama selles, et me kirikusse sisenesime, aga kas tuli ka kellelgi pähe küsida, mis meid pühakotta meelitas? See oli muusika. Mõtlesin endamisi, et kuidas nad julgevad niimoodi käituda põrmuga, ks pole enam meie hulgas, et seda nautida? Ma jälestan muusikat. Sest muusika, pange tähele, on üks nurjatu asi, ta on nagu ablas kaheksajalg, kes mesit toitub. Tehke muusikat saja meetri raadiuses ja mu süda on kadunud, ta ronib välja kõhust, kus ta elab, plärtsatab minu hämmeldunud pilgu alla vastu maad, isegi kui ma hoian silmad kinni, lendab seejärel nagu kummipaela otsas mulle rindu tagasi, lüües sinna kuuliaugu, ja see haav elab ja elustub iga noodi juures ning ma võiksin surra oma kõige magusamat surma, sedavõrd on see metsik ja julm ja raskesti talutav, täpselt nagu elugi. Pealekauba toob see meile hinge kõige hirmsamad mälestused, on hirmu, kui need on head, sest nad pole ju enam muud kui mälestused, hirmus on ka siis, kui need on hirmsad mälestused, sest see tähendab, et nad ei jäta meid enne kui hauas, aga ega me ei tea ka, mis meid ees ootab, võib-olla on see veel hullem kui see, mida kutsutakse siinpoolsuseks, ma ei tea, kas minu loogika on arusaadav.“

Tutvustusest: Kusagil nimetus karmi kliimaga põhjamaa paigas, suures ja üksildases maavalduses ning muust maailmast täielikus eraldatuses elanud laste elu pöörab pea peale isa ootamatu surm. Üks lastest hakkab pidama päevikut ja selles omalaadses kroonikas koorub tasapisi tõde valduste elu ja selle elanike kohta, milles on nii huumorit kui eksistentsiaalset traagikat. Soucy meisterlikus romaanis on mängulisust ja pinget, see on ühteaegu lummav ja õudutekitav lugu, kus miski pole nii nagu esmapilgul paistab.

Gaétan Soucy (1958–2013) on üks tunnustatumaid tänapäeva Kanada kirjanikke. Tema teosed on võitnud auhindu ja neid on tõlgitud paljudesse keeltesse. Romaani “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” ilmumist nimetasid kriitikud kirjanduslikuks sensatsiooniks, nii selle filosoofilise sügavuse kui keelelise mängulisuse tõttu. See on tänaseni üks Kanada prantsuskeelsete lugejate armastatumaid romaane.

Tänuväärne on tõlkija järelsõna autorist, raamatust ja tõlkimise raskustest.