Detsembrikuu kokkuvõte

Niikaua kui mäletan, olen loetud raamatud  üles kirjutanud. Lapsena tavalisse ruudulisse vihikusse, siis kladedesse, siis arvutisse. 2014 alustasin blogiga. 2018 septembrist  jäi blogi pooleli, eks ta hingitses juba tükk aega. Blogipidamist alustades kirjutasin igast raamatust pikalt, viimasel aastal läksin üle kuu kokkuvõtetele, septembris ja oktoobris jätsin blogipostituse mustandina seisma.

Motivatsioonist jäi puudu, ajast jäi puudu- tuli valida, kas lugeda vähem ja kirjutada blogi või lugeda rohkem ja blogist loobuda. Valisin viimase variandi. Tundsin end mõneti interneti sõnaprügiga reostajana, kuigi ruum ei ole siin vist piiratud. Ma ise ei lähtu oma lugemisvara valikul sellest, mida blogijad arvavad. Loen läbi lühitutvuse kirjastuse või raamatukaupluse leheküljel ja sellest piisab. Mis ei tähenda sugugi, et ma blogisid ei loe. Loen, aga alles siis kui raamat läbi loetud- selleks et teada saada, mida teised loetust arvasid. Varem ka selleks, et mitte sama kirjutada. Muidu tekib blogisid lugedes tunne, et kõik loevad üht ja sama raamatut ning üritavad teistest erinevalt ümber jutustada. Teine variant on, et kirjutatakse, mis mõtteid see raamat m i n u s  äratas, kuidas ta mind kõnetas. See aga, kuidas raamat mind kõnetab, on äärmiselt individuaalne suhe. Ma vist alati ei tahagi teada, mis tundeid raamat teistes tekitas. Head raamatut lugedes kirjutab lugeja oma raamatut. Ma arvan, et midagi sellist ütles  St. King raamatus  „Kirjutamisest“, mida hetkel loen. Lehitsesin, aga õiget lõiku hoobilt üles ei leidnud. Mulle meeldib see raamat nagu ka St. Kingi krimitriloogia, rohkem pole temalt lugenud.  "kirjutamisest" jutustab, kuidas ta oma kirjaniku tööriistakasti kasutab, sellest lugedes pole ime, et tema raamatuid nii mõnus lugeda on.

Aga teemat kokku võttes: otsustasin, et uuest aastast, seni kuni ümber ei mõtle, kirjutan blogisse vaid raamatute loetelu. Märgin kas meeldis või ei meeldinud.  Mõned tsitaadid, mida ei saa kirjutamata jätta ja mõned avastused: ikka on mõni raamat juhatanud mind uue kunstniku, helilooja, laulja või paigani.

Selle jutu ja alljärgneva loeteluga suubun uude aastasse.

Katarina Baer

„Nad olid natsid“

Tõlkinud Koidu Raudvere

Post Factum. 2018

Hea raamat, arusaadavalt ja eluliselt jutustab autor oma perekonnaloo kaudu, kuidas näiliselt lihtsatest inimestest said veendunud natsid ja tõstatab samal ajal küsimuse, kas kõik natsid on kurjategijad. Riivamisi puudutab see perekonnasaaga ka Eestimaad. Lugu aitab leida vastust küsimusele, kuidas toimub terve rahva (rahvuse) radikaliseerumine. 

Muuhulgas kirjutab autor  3. reichi lastekasvatuse käsiraamatutest, mille autor oli Johanna Haarer  (1900-1988), ning tema põhimõtetest. Need põhimõtted valitsesid suuresti ka sõjajärgses perioodis. Lugedes meenus teleris nähtud saksa ajalooline perekonnadraama „Kudamm 56“- mida vaadates mõtlesin, kuidas üks ema küll võib nii oma lastega käituda. Nüüd sain aru.

Ehk kirjutab keegi kunagi raamatu oma vanematest-„Nad olid kommunistid“. Või on veel liiga vara, mina igatahes väldin emaga sel teemal jutte. 

Mia Kankimäki

„Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma“

Soome keelest tõlkinud Triin Tael

Varrak 2018

Sellest raamatust on blogides piisavalt kirjutatud, ma ei lisaks midagi uut.

Mulle raamat meeldis algusest lõpuni.Leevendust sai minu nõrkus ja suur huvi Jaapani vastu. Leevendust asemel oleks "täiendust"  õigem.
Kirjutatud sellises rohmakas, pisut bravuurses stiilis- ilulemist vähe.

Katrin Pauts

Minu Muhumaa
Sari "Minu...."
Petrone Print 2018 

Oli huvitav lugeda. Arusaadav, et kirjutanud on iseloomuga tüdruk. Seda omade kokkuhoidmist ja tõrjutust olen minagi tundnud. Nüüd küll, juba 30 aastat samas kohas elades, on see tunne üle läinud. Võibolla on see ülemäärane tundlikkus, mis paneb end tõrjutuna tundma ja ei luba halba unustada. 

Martin Algus

Midagi tõelist

Varrak 2018

Andekas raamat. Kaks peategelast  Leo ja Karl. Nende meeste vahelduvate monoloogidena on raamat üles ehitatud. Graafiliselt võiks peategelaste elukäiku raamatus kujutada vastandlike paraboolidena. Karl alustab alt, käib ära üleval ja lõpetab taas all. Leo alustab ülevalt, langedes paraboolid kusagil põkkuvad , siis on päris all ja lõpuks Leo parabool  tõuseb.  Hoogsalt kirjutatud. Sobiks teatrisse.Ma ei tea, võibolla ongi juba.

Eugen Ruge
Kahaneva valguse aegu
Sri "Moodne aeg"
Saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve
Varrak 2018

Tutvustusest: Eugen Ruge autobiograafiliste sugemetega romaan kujutab ühe Saksa Demokraatliku Vabariigi kommunistiperekonna lugu 50 aasta vältel ja nelja põlvkonna lõikes. Teost on nimetatud ka SDV „Buddenbrookideks”. Romaanis kajastatakse ajavahemikku 1952–2001 ja tegevustik ulatub Saksamaalt nii itta kui läände – Siberist Mehhikoni. Refräänina kordub romaanis pereisa Wilhelmi 90. sünnipäev 1. oktoobril 1989, mida kirjeldatakse kuue tegelase silmade läbi. Eugen Ruge (snd 1954) on saksa kirjanik, filmirežissöör ja tõlkija. Tema debüütromaan „Kahaneva valguse aegu” ilmus 2011. aastal ja pälvis kohe Saksa Raamatuauhinna. Eesti keeles on Ruge sulest ilmunud lühiromaan „Cabo de Cata” (Loomingu Raamatukogu, 2016), mille ilmumise järel külastas autor ka kirjandusfestivali Prima Vista. Samuti on eesti keeles välja antud Eugen Ruge kommunistist isa Wolfgang Ruge raamat „Tõotatud maa. Stalinistlikus Nõukogude Liidus elatud aastad” (Tänapäev, 2013).

Mulle meeldis. Raamatut on nimetatud Saksa DV "Buddenbrookideks". 
Alustasin kuud ja lõpetasin kuu Saksamaa elust kirjutatud raamatuga.

Teatris käisin detsembris Pärnu teater „Endla“ etendust „Elu ja armastus „ vaatamas.

Sel aastal oli minu kavas vaid üks jõulukontsert Inga ja Toomas Lunge  jõulukontsert „Kingitus“. Mulle väga meeldis, nad on nii armsad. Ja see laul „Kingi mulle aega…“ väga paslik mulle sel aastal.
Kinos vaatasin Eesti-Armeenia filmi "Lõbus perekond". Tuletas meelde veneaegset komöödiafilmi, rohkem sellise tagajamise ja "ärakoksamise" peale üles ehitatud.