Jaanuarikuu kokkuvõte: raamatud.

Minu kirju lugemislaud jaanuaris:

Jessie Burton

„Miniaturist“

Varrak 2018

Tõlkinud Kristina Uluots

Peategelane Petronella Oortman on täiesti ajalooline isik nii nagu tema vitriin-kappki, mis asub Amsterdami Rijksmuseumis.

Sellised nukumajad oli 17-18 sajandil Amsterdami rikaste naiste meelelahutuseks.

Raamatu pealkirjas mainitud miniaturisti me raamatus peaaegu ei kohtagi, kuigi tema isik äratab lugejas suurt huvi. Emba -kumba, kas miniaturisti tähtsus raamatus piirdubki põnevuse tekitamisega või on tema ülesanne lugejale ja Petro-nellale meelde tuletada, et asjadel ei ole üleloomulikke omadusi, on vaid need omadused, mis meie asjadele ise omistame.

Lugeda oli põnev. Teleseriaali pole ma näinud kahjuks.

Kaisa Lattu

„Asjadest lahtilaskmise kunst.

Oma vähem, ole rohkem“

Pilgrim kirjastus  2018

Vahva raamat. Aga pigem Z põlvkonnale.  Kui oma lapsi – lapselapsi vaatan, siis üks pidev asjade äraandmine käib.

Kas sellepärast, et olen nõukogude aja inimene ja kitsastes oludes kasvanud, aga ma armastan oma asju. Hoian neid sellepärast, et vajan neid või võin tulevikus vajada ja ka puhtast nostalgiast. Mulle meeldib, et armsad raamatud on koos minuga. Ei piisa sellestki, et raamatud kõrvaltoas riiulil, ikka vean lemmikud  voodi kõrvale öökapile seisma.  Eelmisel aastal põletasin kastitäie 10 aasta teatrikavasid- siiamaani on kahju. Ega ma siis ainult raamatuid ja paberikraami  hoia. Riideid ka, vähem, aga siiski- ja mõnikord on päris vanu riideid kellelgi kostüümipeol vaja läinud. Käsipagasiga ei oska ma reisida ega ka elada.

Nii et mulle loetust otseselt kasu ei olnud, aga tore oli lugeda siiski. See raamat ei ole ainult asjadest vaid ka suhetest, sõpradest jne ehk siis mida koguda ja mida mitte.

Väärib märkimist raamatu pühendus.

„See raamat on pühendatud minu emale- aitäh, et sa kunagi ei ostnud mulle neid populaarseid asju, mis kõigil olid, ja et õpetasid mulle lihtsamat elu.

Ja see raamat on pühendatud ka mu vanaemale- aitäh, et sa vahepeal ostsid mulle neid populaarseid asju , mis kõigil olid, ja et sa oled alati minu poolt. Ma olen ka alati sinu poolt.“

Sellesse pühendusse on sisse kirjutatud teema dilemma. Asjadeta elamine on ilus, aga alles siis kui oled sisemiselt küps, lapsena vaevalt.

Stephen King

„Kirjutamisest.

Mälestusteraamat ametioskustest“

Tõlkinud Anu Rooseniit

Kirjastus Hea Lugu 2018

Väga hea raamat, ka neile, kes sugugi ei taha kirjanikuks saada. Lihtsalt niivõrd andekalt kirjutatud ja põnev lugeda. Stephen Kingilt olen lugenud kolme krimkat   Stephen King "Härra Mercedes" ja Kaks krimkat "Valve lõpp" ja "Sekt" .  Juba toona võlus mind tema jutustamisoskus. Kirjanik kirjutab oma lapsepõlvest ja õpiaastatest nii lustakalt, et naersin lugedes. Mahukama osa raamatust hõlmab kirjaniku ametioskuste tööriistakast, nagu St. King nimetab. Raamat on hariv- palju on viiteid Kingi mõjutanud filmidele, muusikale ja  koomiksitele. Raamatu lõpus on kaks nimekirja. Esimene neist raamatu „Kirjutamisest“ esimesele väljaandele 2000 a lisatud nimekiri "parimad raamatud, mis autorit lõbustanud ja õpetanud". Uue väljaande jaoks lisas kirjanik uue nimekirja  2001-2009 raamatutest. Kirjutasin mõned raamatud endale lugemiseks välja.
Sirvisin raamatu enne raamatukokku tagastamist uuesti läbi, et väljakirjutusi teha, aga loobusin. Läksin raamatupoodi ja ostsin endale päriseks. 

Kas selle Winslow Homeri maali "Undertow" vaselõike leidis  Stephen King onult saadud tööriistakasti põhjas:

Stephen King

„Carrie“

Tõlkinud Peter Villman

Kirjastus Katariina 1997

Oli loomulik, et pärast "Kirjutamisest" võtsin käsile Stephen Kingi raamatu, tema esimese raamatu "Carrie". 
Ma ei usu üleloomulikesse jõududesse ega telekineesi, mida  „Carries“ leida võib, aga ma usun, et iga koolis kiusatu on mõtetes haudunud mõnikord hirmsat  kättemaksu üleloomulikke jõude kaasates, sest ilma nende jõududeta ei suuda nad ju kätte maksta. See oli hea raamat.

Kärt Hellerma

„Koer ja kuu

Ehk seitse päeva jaanuaris“

Tuum 2018

Mul oli hea plaan sel aastal lugeda rohkem Eesti autorite teoseid. Nii haarasingi raamatukogust „ Koera ja kuu“. Tutvustusest lugesin, et romaani märksõnadeks on talvine aeg, äsjane rahareform, Tallinna linn, ebatavalised loodusnähtused, ärajooksnud koer ja tema otsingud. Kuigi loos põrkuvad erinevad reaalsused, annab tänapäevale iseloomulik libauudiste igapäevasus võimaluse romaani lugeda tõsielulises võtmes.

Aga ei olnud üldsegi minu raamat: kõike oli justkui liiga palju ja küllaga, aga lugemiselamust ei sündinud. 

Jenn Granneman

„Introvertide salajane elu.

Meie varjatud maailm“

Inglise keelest tõlkinud Eve Rütel

Tänapäev 2018

Ükski raamat introvertsusest ei ole mind rohkem üllatanud ja aidanud kui Susan Cain’i  „Vaikne jõud“. Kuigi ma ei ole lugude usku, teiste lood ei huvita mind, oli siiski üpris kosutav lugemine ja enda äratundmine. Mõned kokkuvõtted:

Mida introvert kaaslaselt ootab:

·         Suudab nendega sisukalt vestelda

·         Kuulab neid

·         Austab nende omaette oleku aega

·         Mõistab neid ja tunnustab nende eripära

·         On intelligentne /külgetõmme vaimsel tasandil/

Introverdi probleemid:

·         Vajadus olla kogu päev suhtlemisvalmis;

·         Vajadus kolleegide vastu kena olla;

·         Oma mõtetesse triivimine;

·         Vajadus millegi müümiseks võõraid kõnetada.

·         Liiga häirivad avatud kontorid;

·         Ootused, et sa saad töökaaslastega headeks sõpradeks;

·         Kui tahad üksi olla, peavad teised sind seltsimatuks või pahas tujus olevaiks

·         Vajadus ekstraverti mängida;

·         Sund pidevalt oma mugavustsoonist välja astuda;

·         Sotsiaalne kurnatus.

Lee Child

„Veenja“

Inglise keelest tõlkinud Toomas Taul.

Varrak 2018

Lee Child oma tavapärases põnevuses, kiiresti ja hõlpsalt loetav. Nii hea jutustaja, et lugesin läbi isegi relvade üksikasjalikud kirjeldused. Tõsi, olen lugenud kõiki eestikeelsed Jack Reacheri  lood(14?) ja esimest korda, nüüd  „Veenjat“ lugedes, hakkas raamatu lõpus mulle vastu, kuidas peategelane lihtsalt tappis ja tappis, mis sest, et pahasid.

Peep Vain

„Keset elu.

Isiklikke ja lootusrikkaid tähelepanekuid elust keskea kandis“

Vain &Partnerid OÜ ja Rahva Raamat 2018

50 aastase inimese raamat,

Aga sobis mulle väga hästi, kes ma saan 67.

Vain räägib sellest, kuidas võttis 46-selt end töölt vabaks ja järgnev oli tema parim aeg.

Mina vaevlen teemas, kas lõpetada töötamine või töötada edasi. Kuhu rakendan oma teadmised ja kohutava tahtejõu. Mis saab minu egoga, kas langen emotsionaalselt kokku kui iga päev pole vaja tööle minna. Peep Vainu raamat julgustas mind- ei juhtu midagi hullu, ainult parimat võib oodata.

Vahe 50 aastase ja 65+ mõõduvõtja vahel on see, et ma ei otsi, vähemalt hetkel, uut väljakutset. Unistan aeglasemast elust- loen nii palju kui tahan, magan kauem ja hakkan telekat vaatama. Hommikukohvi joon aeglaselt, mitte 3 minutiga.

Kuigi olen palju töötanud, aga kui oma elule tagasi vaatan, siis suurim saavutus on mu viis tubli last. Võib-olla on aeg vanaemaks hakata! Lapsed, ärge teie seda kohta lugege!

Aga Vain kirjutab huvitavalt ja hästi!

Vainu raamatule loogiline jätk oli lugeda

Lynda Gratton ja Andrew Scott

„100-aastane elu“

Tõlkija Margit Rebane Pent

Fontes 2018

Tutvustusest: 100-aastane elu. Elu ja töö pikaealisuse ajastul” seab meid silmitsi faktiga, et tänapäeva inimeste elud on pikemad kui kunagi varem, paraku ei ole praegune ühiskond ega institutsioonid selleks valmis. Pikk iga võib olla suur kingitus, mida saab nautida täiel rinnal, ent see tähendab põhjalikku muutust nii töö- kui ka elukorralduses. Kuna senine kolmeetapiline elu (haridus-töö-pensionipõlv) enam ei toimi, tuleb igaühel leida endale sobiv lahendus alates materiaalsetest väärtustest ja lõpetades niisuguste väga oluliste varadega nagu teadmised ja oskused, muutumissuutlikkus, suhted, tervis. Valmisolek ja kohanemine pikaealisuse ajastu muutustega ongi selle raamatu ajend.

Väga huvitav lugeda. Kuidas kujundada oma elu, koguda pensionipõlveks materiaalseid ja pehmeid väärtusi ning nautida pikka eluiga.. Tavaline kolmeetapiline elu: lapsepõlv- töö-pensionipõlv on out. Ja pole vaja oma lastele peale suruda enda skeemi: töötage ühes kohas kaua ja lojaalselt kuni pensionieani. Tulevikus pole kolmeetapilisele elule kohta ja asemele astub mitmeetapiline.

 Autorite sõnumi võiks sõnastada  nii, et kes julgeb vastu võtta muutusi ja juhtida oma elu, sellele on 100- aastane elu kingitus. Autorid kirjeldavad kolme väljamõeldud tegelase elustsenaariume: sündinud vastavalt 1945, 1971 ja 1998.

Tõesti põnev lugeda, ootasin kärsitult iga õhtut, et raamat kätte võtta. Seisan tavalise kolme-etapilise elu teise etapi lõpus. Kas astun nüüd lõplikult kolmandasse või leian endale veel midagi ka neljanda etapi jaoks. Raamat aitas mul teemat vaadata avarama pilguga. Minu ema jäi pensionile 55 ja on nüüd 30 aastat pensionär olnud. Nii et peaksin enda jaoks ka järgnevad 20 aastat planeerima. Vaevalt see Vainu raamatut lugedes planeeritud aeglasem elu mind 20 aastat köidab.

Välja kirjutasin:

Ondine needus- lugu Prantsuse mütoloogiast. Legend nümfist nimega Ondine, kes leiab oma abikaasa Palemoni pärast kõrvalhüpet sügavas unes norskamas. Raevunult neab Ondine mehe ära: mees saab olla elus ja hingata vaid ärkvel olles, magama jäädes ta sureb. Sellest hetkest veedab Palemon oma elu suurest hirmust pidevalt tegutsedes ja ei puhka kunagi kartuses, et  surm saab ta kätte.

Pikaks venitatud kolmeetapiline elu võib tunduda just nagu Ondine’ needus. Nagu Palemon, oleme ka meie mõistetud igaveseks töötama, lubamata endale puhkust. 17. sajandi filosoof Thomas Hobbes ütles, et „elu on vastik, vilets ja lühike.“ Hullem saab olla ainult elu, mis on vastik, vilets ja pikk. See ongi needus: pidev töö, tüdimus, energia haihtumine, kaotatud võimalused, mis kõik kulmineeruvad pika, vaese ja kahetsusest kantud vanaduspõlve ajal.

See lugu on raamatu alguses, raamat ise pakub hulganisti mõtteid, kuidas oma elu paremini planeerida ja vabaneda Ondine needusest. Vanemad sooviksid ka oma lastele kolmeetapilist elu- pärast ülikooli head töökohta ja lojaalsust kaua sellel töötada , kasvõi pensionini , kui meie lapsed seda üldse saavad. Raske on mõsita noori, kes kõigepealt tahavad aja maha võtta ja maailmas ringi vaadata, aga nii need mitmeetapilise elu muutused alguse saavad.

Lõpupoole lahkavad autorid töötamist ja palgalõhet  ning toovad seejuures näite ühest ametist, juristi ametist, mille puhul on kõik töötegemise viisid esindatud äärmuslikus vormis: märkimisväärne ajaline surve, väga piiratud võimalus oma aja üle otsustada, paindlikkuse puudumine töö planeerimisel, vajadus olla pidevalt saadaval ja ühenduses ning väga väike võimalus, et keegi sind asendaks. Kenasti kokku võetud, miks olen nüüdseks oma ametist väsinud. 

Kes tahab teada, mis on „Downton Abbey efekt", peab ise lugema.