Jaanuar kinos ja teatris

Jaanuaris käisin kolm korda kinos:

Eesti-Armeenia koostööna valminud komöödia

„Lõbus perekond“

Stsenarist ja lavastaja Mihhail Pogosov.

Osades Saara Kadak, Armen Arušanjan, Merle Palmiste, Andrus Vaarik, Liina Vahtrik, Mart Toome, Andres Dvinjaninov, Elina Reinold, Ain Mäeots, Aram Gevorgjan, Arman Navasardjan, Vigen Stepanjan, Mattias Naan ja Tigran Gevorkjan.

Oli kah! Tuletas meelde veneaegseid komöödiaid heade eesti näitlejatega. Armeenia poisid oli ka vahvad. Nalja tehti eestlaste üle, aga mitte midagi sellist, mida me juba ei teaks. Mulle meeldis Liina Vahtriku osatäitmine filmis, aga see oli ka peaaegu kõik

„Klassikokkutulek 3. Ristiisad“

RežissöörRené Vilbre.

Peaosatäitjad: Mait Malmsten, Henry Kõrvits ja Ago Anderson.

Teistes osades: Kadri Rämmeld, Britta Soll, Jan Uuspõld, Ott Sepp, Brigitte Susanne Hunt, Franz Malmsten, Ingrid Margus, Marvin Inno, Karmen Pedaru, Venno Loosaar, Sandra Ashilevi, Ago-Endrik Kerge, Katrin Karisma, Saskia Alusalu, Karmel Killandi. Milline galerii! 

Mind igatahes naerutas “Klassikokkutulek 2. Pulmad ja matused” rohkem. Mulle meeldib, mida kirjutas Kati Murutar Pärnu lehes: Samal ajal kui vali-mind-mehed lubavad kõigi hellade teemade ja nähtuste eest seista, lubab kinorahvas endale kõigi nende samade valdkondade üle otsatut-ääretut lõõpimist. Raugad ja hooldekodud, pereväärtused ja imikud, religioon ja spirituaalia tantrismist budismi ja kristluseni. Prostitutsioon, homoseksualism ja rassism. Ja läbiva liinina meeste tervis viljatusest eesnäärme suurenemiseni.
Komöödiat vaatama minnes tahan vaid naerda, mitte probleeme lahendada.

Kõige rohkem meeldis mulle see film:

„Külm sõda“.

Režissöör: Oscariga auhinnatud režissöör Pawel Pawlikowski

2013. aastal Oscar välismaise filmiga „Ida“.

Peaosades   Joanna Kulig ja Tomasz Kot

„Külm sõda“, sai 2018 Cannes’i filmifestivalil  auhinna parima lavastajatöö eest.

Leidsin internetist hea lause: asjatundjad peavad võimalikuks, et „Külm sõda“ võidab Oscari. Mina annaksin küll Oscari sellele filmile.

Väga ilus operaatori töö- hinge minevad vaated- laev libiseb Pariisis Seine jõel või lumine Poola maastik. Film on must-valge, ei mingit värvilist ilutsemist. Ilus muusika. Ja armastus, aga mitte selline hollywoodlik pisarakiskuja. Otsisin küll taskuräti välja,aga ei läinudki vaja. Lugu ise meenutas Milan Kundera Poola versiooni. Ausalt öeldes, lõpurepliik jäi mulle mõistamatusk, arutan homme sõbrannaga. Tulin kinost just tund aega tagasi, nii et muljed väga värsked

Rahvusooperisse jõudsin kahel korral:

„Operetikuningas Imre Kalman“

Kontsertlavastus Imre Kalmani elust ja loomingust Rahvusooper Estonia teatrisaalis. Muusika Imre Kalmani operettidest

 Maailmaesietendus 09. jaanuaril 2019 Rahvusooperis Estonia

Lavastaja ja idee autor Jaak Jõekallas

Dirigent Jüri Alperten

Kunstnik Reili Evart

Valguskunstnik  Rasmus Rembel

Koreograaf Hedi Pundonen

Kostüümid Ülle Kogerman

Osades:

Hans Miilberg- Imre Kalman

Helgi Sallo- Vera Kalman

Helen Lokuta- Vera Kalman nooruses

Janne Ševtsenko- krahvinna Agnes Esterhazy

Helen Lepalaan- primadonna

Rauno Elp –bariton

Mehis Tiits –tenor 

Kristel Pärtna- sopran

Kristiina Vähi- subrett

Rene Soom- koomik, natsiametnik

Urmas Põldma- kelner

Triin Ella-I daam- 

Juuli Lill-II daam 

Eesti rahvusballeti ja Eesti Tantsuagentuuri tantsijad.

 Väga vahva etendus. Ühe õhtuga sai ära vaadatud –kuulatud Imre Kalmani parimate ja kuulsamate operettide esinumbrid. Meeldiv võimalus meenutada juba nähtud operette ja tutvuda uutega. Kes siis jõuakski kõik Kalmani operetid ära vaadata, neid on nii palju.

Mulle meeldis väga Mehis Tiits’i esinemine. Uurisin tausta ja selgus, et nägin teda ka etenduses „Tütarlaps kuldsest Läänest“. Aga operetti tegid, tantsisid ja laulsid, kõik Estonia ooperisolistid suurepäraselt. Kristiina Vähi oli võrratu.Lõbus ja lustakas õhtu oli.

Leidsin huvitava video: Anna Netrebko ja Juan Diego Florez laulavad duetti Silvast ("Tšaardaši vürstinna“, inglise keeles ka „The Gipsy Princessa“ :

  

Nikolai Rimski-Korsakov

„Tsaari mõrsja“

Ilja Tjumenevi libreto Lev Mei samanimelisele näidendile

Maailmaesiettekanne 3. novembril 1899 Moskvas S.I. Mamontovi Eraooperis

Esietendus Rahvusooper Estonias 25. Jaanuaril 2019

Dirigent Jüri Alperten

 Lavastaja Juri Aleksandov Peterbur, Venemaa;

Kunstnik Viktor Gerassimenko

Valguskunstnik Ritšard Bukin

Laulsid:

Aare Saal-Grigori Grjaznoi, opritšnik;

Elena Bražnik- Marfa, Vassili Sobakini tütar;

Jovita Vaska (Leedu) – Ljubaša, Grigori Grjaznoi armuke;

Priit Volmer- Vassili Sobakin, Novgorodi kaupmees;

Reigo Tamm- Ivan Lõkov, bojaar;

Pavlo Balakin- Grigori Maljuta- Skuratov, opritšnik;

Mart Madiste- Jelissei Bomelius, tsaari arst:

Rimski Korsakovi ooperimuusikal ei ole seda kergust, mis itaalia ooperites, aga ülesehitatud oli ooper küll nagu itaalia ooperid. Üks ilus aaria järgnes teisele, lisaks ansamblid ja koorid ja kohustuslik hullumisstseen nagu korralikus itaalia ooperis- oli ka.
Mina vaatasin teist korda. Esimene kord oli klassikaline kostüümidraama. Nikolai Rimski-Korsakov "Tsaari mõrsja", Helikon Opera külalisetendus.  Meeldisid mõlemad. Ausalt öelda kui orkester lavaaugus pille hakkab häälestama, juba siis haarab mind ootusärevus, avamängust alates olen muusika võimuses ja laval toimuv on muusikale taustaks, mitte vastupidi.

Sisust ka:

Tsaari mõrsja tegevus toimub libreto järgi 1571. aastal Venemaal. Just siis valis sadistlike kalduvustega ja paranoiline Ivan Julm 1500 neidise seast endale kolmanda abikaasa. Väljavalitu, Marfa Sobakina oli madalat päritolu, üksnes kaupmehe tütar. Ent 19. aastane tüdruk oli tsaarile meetmööda ja toodi äsjaloodud salapolitsei ametnike – opritšnikute – poolt tsaari paleesse.

Juba veidi pärast kihluspidu märgati aga, et tulevane tsarinna hakkab närbuma – ta kaotas kiiresti kaalus ja suutis vaevu jalul püsida. Sellest hoolimata viidi tsaari tungival nõudmisel pulmapidustused läbi. Juba kaks nädalat hiljem Marfa suri.

Kahtlustati loomulikult mürgitamist, mis oli toonases vene õukonnas oluline võimuvõitluse vahend. Ivan Julm ise oli veendunud, et mõrva taga olid mõjukad ülikud bojaarid. Kuna õigeusu kirik lubas abielluda vaid kolm korda, oleks tsaari järglasteta jäänud abielu tähendanud aadlikele paremaid võimalusi riigitüüri juurde pääseda. Nii järgnes tsarinna surmale ulatuslik bojaaride hukkamiste laine.

Teine, vähemlevinud versioon on, et Marfa surma taga oli aga hoopis tema enese ema, kes manustas pahaaimamatult tüdrukule surmava annuse viljakust tõstvaid ravimeid.

Ooperi süžee osutab aga hoopis kolmandale võimalusele. Marfat ihaldab siin ka tsaari lemmikopritšnik Grjaznoi, kes armuvalust pimestatuna usub, et neiu võitmiseks saab ta abi armujoogist. Endale teadmata lükkab ta käima sündmusteahela, milles võitjaid ei ole. 

Tõeline krimilugu.

Ooperi avamäng. 

Ooperit vaatasin ka kinolinal 13. 01.2019 Coca Cola Plazas

Francesco Cilea 

"Adriana Lecouvrer"

Lavastaja  Sir David Mc Vicar

Lavakujundus Charles Edwards

Kostüümikunstnik Brigitte Reiffenstuel

Valguskunstnik Adam Silverman

Dirigent Gianandrea Noseda

Osades:Anna Netrebko- Adriana Lecouvreur

Anita Rachvelishvili-printsess de Bouillon

Piotr Bezcala-krahv Mauricio 

Carlo Bosi-abee 

Ambrogio Maetri-Michonnet 

Maurizio Muraro-prints de Bouillioni

Itaalia helilooja Francesco Cilea elas 1866- 1950. Võrdluseks Puccini 1858-1924

Väga kaunis muusika. 

Siin laulab võimsa häälega Anita Rachvelishvili  printsess de Bouillon’i aariat “Acerba voluttà, dolce tortura“.

Tõnu Õnnepalu

„Vennas“

Esietendus Draamatetri väikeses saalis 09.02.2014.

Lavastaja Aleksander Eelma

Kunstnik Liisi Eelmaa

Helikujundaja Lauri-Dag Tüür

Valguskunstnik Priidu Adlas (Vabalava)

Video autorid Liisi Eelmaa ja Tauno Makkse

(kasutatud ka Minna Hindi videot)

Video animaator Urmas Jõemees

Mängisid Kaie Mihkelson, Indrek Sammul ja Pääru Oja.

Mina vaatasin 100. etendust! Kus ma seni olin, et seda tükki näinud ei ole? Suurepärane teatrielamus. On olemas lugu, mida jutustada ja head näitlejad, kes loo vaatajani toovad. Vähetähtis pole muidugi ka koht, kus jutustada: mulle väga meeldis lavakujundus. Esimeses pildis laevanina lausa publikusse suunatud, järk järgult  taandus tegevus lava sügavusse ja viimane pilt Ameerikas toimus üsna lava tagaservas. Videod, hääled, varjuteatri elemendid, animatsioon, mida iganes seal kasutati - kõik kokku suurepärane. Nägid lava tagaseina kulissidel piirivalvekordoni torni  ja rehaga naist- selge- nõukogude aeg on kätte jõudnud.

Kõige tähtsam on lugu, mida jutustada. Kuigi tegevus toimus 20.sajandi esimeses pooles, on teema ülekantav tänasesse aega. Ikka on kusagil ema, kelle üks poeg on välismaal, teine poeg rühmab kodusel Eestimaal. Ainult et kui Tõnu Õnnepalu leidis kirjapaki ja ülejäänud kirjutas ise juurde, siis käesolevast ajast kirjapakke maha ei jää ja neid katuseräästasse ei peideta. Kirjaniku poolt on vaimukas ja kaasahaarav  tekst, ükskõik kas siis monoloogi või dialoogi vormis. Nauditav oli hiiu keele kasutamine, lisas ehedust. Õnneks jõudsin enne etendust kavast hiidlase Järvi Kokla kirjutise „ Hiiu keel“ läbi lugeda, oli kergem mõista.  Ilus keel, hinnata kui „hiidlased“ näitlejad olid, ei oska, minul hiiu juured puuduvad.

Ka väga hea lugu ei hakka looma kui pole näitlejaid ja õnneks oli olemas ka kolm väga head näitlejat. Kirjaniku sümpaatiat oli jagunud kõigile tegelastele, tundub siiski, et kõige rohkem noorele Willemile. Nii ongi "Vennas" eelkõige Willemi lugu, vend Jakob Ameerikas ja ema on rohkem taustaks. Minu lemmik selles etenduses oligi Pääru Oja, kes oli ühtviisi usutav ja ehe nii noore Willemi kui ka vana ja väsinud Willemi rollis, kuigi välimuses peale soengu miski ei muutunud. Laval on Willemis kõik emotsioonid põhjani keeratud- rõõm, kurbus ja viha. Selline äärmuste mees on Pääru Oja Willem. II vaatuse kohtustseenis nägime üdini raevunud Willemit, samas võttis sama mees oma kaasa küla peal käimist üsna rahulikult ja nii eesti mehe moodi- ebaõiglus sööb südame seest, kodune elu jätab ükskõikseks.

Neli aastat on „Vennast“ mängitud. Huvitav oleks olnud näha esimest etendust ja kõrvutada seda sajandaga. Pille –Riin Purje oli etendusel  ja kribas vaheajal midagi kavalehele, küllap tema vaatas mitmendat korda. Huvitav sellepoolest- kas ja kui palju on näitlejate mäng muutunud. Kas Pääru Oja Willem oli neli aastat nooremana ettevaatlikum, arglikum ja siiram või kas Kaie Mihkelsoni + neli aastat lisandusid laval ka emale.

Soe ja helge etendus oli. Sai nutta ja sai naerda, nagu Andrus Kivirähki tegelaskuju Vooremäe unustamatult ütles.