Märts 2019 loetud ja vaadatud.

Sadeq Hedayat

 „Pime öökull“

Pärsia keelest tõlkinud Üllar Peterson

Bibliotheca Asiatica

TLÜ kirjastus 2018

 Iraani päritolu saksa orientalistist Sadeqi asjatundja Navid Kermani (snd1976) iseloomustab saatesõnas:

Hedayati võlu on fenomenaalne: tema tekste pole kerge kätte saada ega ole need pinnapealset meelelahutust pakkuvad (….) nendes ei leidu positiivseid kangelasi, nad tekitavad hämmeldust järelejätmatu õõvastava maailma esile manamisega. Nende kirjutiste poolt maast (st Iraanist) maalitav pilt on eemalepeletav, sünge ja provokatiivne oma ühekülgsuses ja traditsiooniliste võimustruktuuride esitamises, ning tema eluajal tabab teda- nagu Kafkatki- tõrjutus ja pahakspanu.

Ületab groteskis Edgar Allan Poed, sürrealismis on see võrreldav Kafkaga, religiooniründes aga sarnaneb Rushdie ning maagilises realismis Garcia Marquezi kirjutistega.

Õõvastav, segadust tekitav, jube suitsiidiõhustik , rõhuv hirmu ja ettemääratuse tunne, sünge, pessimistlik, realismi moonutav, surmakeskne algusest lõpuni.….. aga võluv oma korduste, sagedaste sõnapaaridega, motiivide ja kujundite kordamisega. Kõik jaotub paaridesse. Kaks paralleelset lugu, kaks isa, kaks ema.

Javier Cercas

„Piiriseadused“

Hispaania keelest tõlkinud Riina Roasto

Saatesõna Consuelo Rubio

Tõlkinud Mari Laan

Toledo kirjastus 2018

Tegevuskoht Kataloonia linn Girona. Olen selles linnas viibinud, pärast kataloonia reisi lugesin läbi kõik eesti keelde tõlgitud Kataloonia kirjanike raamatud.

Üks tegelastest , edukas advokaat Canas, arutleb üsna raamatu lõpus lk. 184 nii:

 „Kuni ühel hetkel kõik muutus. Ärge küsige miks-ma ei tea. Igatahes just siis kui olin saavutanud selle rikkuse ja positsiooni, mille poole olin aastaid pürginud, haaras mind kasutuse tunne- , tunne et kõik mida olen pidanud tegema, on tehtud, et elu, mis veel elada on jäänud, polegi päriselt elu, vaid elu ülejääk, mingi tuim venimine, vahest isegi mitte et elu on tuim või halb või veniv, vaid et elu, mida olen elanud, on olnud vale, tühi, nagu oleksin ma mingil hetkel eksinud teelt või nagu oleks see kõik olnud küll väike, aga hirmuäratav arusaamatus…. Just nii halvad ja segased olid minu silmis asjalood vahetult enne seda kui Sinikas uuesti välja ilmus, ja see seletab ehk pisut- õige pisut,- miks asjad nii läksid.“

Siin sisaldus juba viide ka teisele raamatu olulisele tegelasele. Sinikas on teismeline kurjategija, noortekamba juht, kellest saab eluaegne vang ning koos sellega ka meedia antikangelane. Temast kirjutatakse , teda filmitakse ja vändatakse film. Mulle millegipärast lugedes meenus nooruses nähtud film „Liivakarjääride kindralid“.

Hea jutustus. Sama autori „Salamise sõdurid „ lugesin siin Javier Cercas "Salamise sõdurid".

Arkadi Panc

„Vestlused õnnest“

Vene keelest tõlkinud Vladimir Redpap.

Kirjastus Pegasus 2019

Armas ja lihtne raamat. Sisukorras küsimused.

Näiteks:

Mida teha kui teie jaoks tähtis inimene ei mõista teie otsust?

Mida teha kui ema ja isa ei armastanud teid nii nagu teile oleks meeldinud.

Kuidas elada väheharitud mehega?

Kas te olete õnnelik.

Miks te olete sea ,kus te olete.

Kas teile meeldib see, mida igapäev teete

Lihtsad küsimused aitavad endas selgusele jõuda. Igas eas.

Ma ei lugenud tervet raamatut läbi ega ka järjest, aga selline raamat on mõnus- võtad kätte, lööd lahti suvaliselt kohalt ja mõtled koos autoriga.

Siiski midagi enamat kui tavaline Lääne autori eneseabi raamat. Armsalt vanamoodne .

Tutvustusest: Arkadi Panc oli Läti psühhiaater, psühhoterapeut ja -analüütik, kes jagab oma kogemusi, mõtteid ja tähelepanekuid, mis kogunesid 35 aastase karjääri jooksul. Panc töötas arstina, õpetas psühhoanalüüsi Riia Ülikooli Psühhiaatria kateedris, tegeles teadusliku tööga ja võttis patsiente vastu oma erakliinikus. Ta pühendas palju aega ühiskondlikule tegevusele ja psühhoanalüüsi ideede toomisele igapäevaellu. Panc oli ka populaarne kolumnist.

Anna Quindlen

„Mälestuste voogudes“

Inglise keelest tõlkinud Eva Nooni

Ersen 2018

Eelmine raamat „Vaikelu leivaraasukestega“. Lugesin siin  Anna Quindlen "Vaikelu leivaraasukestega"

Ühe pere lugu ja eelkõige peategelase Mary Margaret koduküla Miller’s Valley hävimise (jäi vee alla) lugu.

Üks mõte raamatust: Võib-olla kodu polegi koht, vaid lihtsalt pöördumatu seisund.

Hea raamat.

 Anu Elmer- Ehin

„Minu Šveits

Kahepaikne vahejaamas“

Petrone Print 2018

Mais on kavas Zürichi ooperireis. Raamatut lugesin, et šveitslastest rohkem teada saada. Hirmutav tundus, et tõenäoliselt ei saa ma oma saksa keelega seal hakkama.

Daphne du Maurier

„Jamaica võõrastemaja“

Tõlkinud: Riina Jesmin

Varrak 2018

Nauditavalt kirjutatud ja tõlgitud.

Lugu ise selline algupärane õuduspõnevik!

Jõulise  ja ähvardavad loodusmuljed.

Õhk kopitanud ja raske ilm rõske ja külm. Algab romaan  külmal ja hallil novembripäeval ja lõpeb jaanuari alguse karmil selgel päeval. 

Krimkad:

Willliam Shaw

 „Linnuvaatleja“

Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti

Eesti Raamat 2019

Sari Mirabilia

2019. aasta esimene raamat sarjast „Mirabilia“. Ei tea, kas sel aastal tulevadki kõik raamatud lindudest.  Järgmise raamatu nimi on „Linnukohus“, autor Agnes Ravatn.

Raamatu peategelane uurija Alexandra Cupidi, kes tutvustuse kohaselt on Willliam Shaw järgmise kriminaalromaani sarja keskne tegelane. Lugedes  arvasin, et  keskne kuju, ka tulevane , on William South, kes aga raamatu lõpus ei ole isegi enam politseinik.

Põnev raamat, ka neile, kes linnuvaatlemisest suurt ei pea, sest seda väga palju ei ole.

Camilla Crebe

„Koduloom“

 Rootsi keelest tõlkinud Ruth Laidmets

 Tammeraamat 2019

 Põhjamaade parim kriminaalromaan 2017!

Kerge kahtlusega alustasin,  autori eelmine „Armuke peakontorist“ mulle  ei meeldinud.

Raamatu läbi lugenud, võin öelda, et suurepärane kriminaalromaan. Põnev, sünge, erinevad jutustajad ,kuid haakuvad jutustused, seega  kerge ning arusaadav lugeda. Mis kõige tähtsam - väga hästi lõpetatud- põnev ja üllatav lõpuni, vihjed õigeaegselt antud ja kui neist aru said, ikkagi põnev ning lõpuga ei ole kiirustatud.

Tegevuskoht on Ormberg- väljamõeldud hääbuv linnake, mille sarnaseid leidub igal maal.

Meelde jätsin: Kui sa millegi eest paged, siis vaata ette, et sa ei page iseenda eest.

Kohati häiris tõlge, näiteks lk. 28 pilk on klaasistunud ja väljendusetu. Kordasin sõna „väljendusetu“ poolihääli, ei meeldinud. Kontrollisin ÕS-st- ei leidnud.

Rein Raud

„Viimane kustutab tule“

Kirjastus Padrunisalv 2019

Andekas ja huvitav raamat. Piinlik nii kirjutada, aga eesti autori kohta väga hea.Nii mõnedki poliitikud äratuntavad ja nimepanekuga äratuntavaks muudetud.
Raamatus kuulati kallitest kõlaritest Thelonius Monki. Tundmatu nimi, sestap kuulasin ka seda 1982 a. surnud Ameerika dzässpianisti  

Raamatus ka ulmeline pool, keda esindab geniaalne füüsik, kes tegeleb aja ja teadvuse suhetega.

Küsimus, mis meelde jäi - kas kaugel metsas kukkuv puu tekitab häält kui keegi ei kuule. Füüsikaliselt ei tekita, sest hääl on protsess, mis tekib õhu võngete ja kõrva membraani kokkupuutel.

Geniaalse füüsiku arvates oli aeg midagi sarnast, et see on olemas selle läbi, et meie teadvusega olendid, muutuvat maailma kogeme, mitte midagi meist sõltumatut.

Ja edasi kõik, mis sellest mõttest tuletada annab.

Robert Bryndza

„Mustjas vesi“

Peainspektor Erika Fosteri krimipõnevik

Inglise keelest tõlkinud Raili Puskar

Pegasus 2018

Täiesti loetav krimka, aga nüüd, kuu aega hiljem ,midagi olulist sisust ei meenu.

Samalt autorilt „Tüdruk jääs“ lugesin, „Varitseja öös“ jätsin vahele.

Ann Cleeves

„Lugusid jutustades“

Inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann

Varrak 2019

Olen Vera fänn. Kahju , et krimireedel enam ei näidata. „Vera on  paras õelus, eriti raamatus (eesti keeles „Vareselõks“ ja „Lugusid jutustades“, filmi Vera on üpriski  normaalne, aga mitte tavapärane naisuurija. 

Nauditav  osatäitmine Brenda Blethyn’lt.  

Raamatut lugedes sain teada kuidas Vera mõtleb ja mida tunneb.

Vera räägib Rovbert Winteriga põhjusest, miks viimane kriminaalhooldajaks hakkas lk. 188: „Vaadake, minu arvates on see veidi politseisse tööle tulemise moodi. Ma tahan öelda, et ajendid on needsamad. See annab loa ennast teiste asjadesse segada. See tagab ligipääsu sopale ja korruptsioonile, millega meie, lugupidamisväärsed inimesed , tavaliselt kokku ei puutu. Kuriteole on omane teatav lumm, on ju nii? Põnevus. Kuritegu äratab uudishimu kõikides, kuid meile makstakse selle eest, et me oma nina teiste asjadesse topiksime. Ja teiega on see samamoodi.“

Lk. 310 töölt lahkunud inspektor teise endise politseiniku kohta : „…. Ta ei andnud selle töö jaoks õiget mõõtu välja. Selle poliitika ja nende mängude jaoks, mida ollakse sunnitud mängima. Nende reeglite jaoks, mida sa pead kas järgima või siis painutama. Ta ütleb seda, mida mõtleb, ja kui teised inimesed ei tee sedasama, siis ei saa ta sellest aru.“

Märtsis vaatasin kinos    „Hävitajat“ Nicole Kidmaniga peaosas. Karm film.

 ja  „Tõde ja õigus“. Film meeldis mulle nagu kõigile eestlastele.

Käisin kaks korda teatris ja vaatasin Draamateatri uusi lavastusi:

Sławomir Mrożek

„Armastus Krimmis“

Esietendus 16. veebruaril 2019 suures saalis.

Lavastaja Hendrik Toompere

Kunstnik Pille Jänes

Muusikaline kujundaja ja helikujundaja Malle Maltis

Videokunstnikud Ann Einberg ja Tauno Makke

Tõlkinud Hendrik Lindepuu

Osades Harriet Toompere, Marta Laan, Merle Palmiste, Raimo Pass, Sulev Teppart, Mait Malmsten, Markus Luik, Karmo Nigula, Maria Klenskaja, Hendrik Toompere, Martin Trudnikov, Janno Jaanus.

Kodulehelt:

Näitemängu „Armastus Krimmis“ tegevus algab tšehhovliku stseeniga tsaariajal, jätkub 1920. aastate lõpus ning jõuab lõpuks postkommunistlikku aega 1990ndate alguses. Lavastuses näidatakse, milline oli tsaariaeg, kuidas inimesed olid ja käitusid. Kuidas inimesed moonduvad Stalini aja tingimustes ja kuidas muutub ruum. Ainult aknast avanev vaade merele jääb samaks. Ja lõpuks kõik seinad ja asjad kaovad, jääb vaid lage rand – päikese käes peesitav pätt." (Lavastaja Hendrik Toompere)

„Armastus Krimmis“ on Sławomir Mrożeki mahukamaid näidendeid. See on valminud 1990. aastate alguses, selle kirjutamise ajaks oli Mrożekil seljataga juba pikk ning viljakas loometee, mille tähtteosed nagu „Tango“ ning „Emigrandid“ on tuttavad ka eesti publikule. „Armastus Krimmis“ on poola absurdikirjaniku panoraamne vaade oma kodumaa müstilisele naabrile, Venemaale. Mrożek põimib osavalt kultuuriloost tuntud motiive ning teemasid, pastiššist kasvab aga valus grotesk. Tegevusajaks on valitud kolm märgilist perioodi, mille muutuste ning pööretega peavad tegelased hakkama saama. Ilmekaks kokkuvõtteks võiks olla ühe tegelase katse kõnetada võõrast: „Izvinite, gaspadin… Izvinite, tavarištš… Do you speak english?“.

Et sellest tükist paremini aru saada võiks enne läbi lugeda 23.02.2019 Postimehes ilmunud Boris Tuchi artikli (Maria Klenskaja tõlkes 

http://www.draamateater.ee/%E2%80%9Earmastus-krimmis%E2%80%9C-%E2%80%93-intelligent-ajasilmuses-postimeesru

Henrik Ibsen

 „Rahvavaenlane“

Esietendus 23. märtsil 2019 suures saalis.

Lavastaja Kertu Moppel (külalisena)

Kunstnik Arthur Arula (külalisena)

Valguskunstnik Rommi Ruttas (külalisena)

Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja

Videokujundajad Tauno Makke, Jekaterina Abramova ja Silver Kaljula

Tõlkinud Ülev Aaloe

Osades Ivo Uukkivi, Inga Salurand, Liisa Saaremäel, Markus Truup (külalisena), Anne Türnpu (külalisena), Tõnu Kark, Jüri Tiidus, Christopher Rajaveer, Lauri Kaldoja, Toomas Täht (külalisena).

Kui abikaasaga kodus vaadatud etendustest rääkisime, siis „Armastus Krimmis“ meeldis meile mõlemale rohkem.  Ibseni „Rahvavaenlase“ kaasajastamine ei meeldinud üldse.  Kui oleksin enne lugenud, et lavastajal on kavas must komöödia, siis võib-olla polekski teatrisse läinud. Aga nüüd on nähtud. Ivo Uukkivilt hea osatäitmine. Mulle meeldis näitleja väga VAT teatri Ibseni lavastuses „Brand“, mida vaatasin siin Henrik Ibsen. "Brand" VAT teatris.

Küllap on  palju neid, kellele just see musta komöödia variant ja publiku kaasamine  meeldi. Võibolla  mõnel etendusel isegi  aplodeeritakse  repliikidele etenduse kestel.Esietendusel seda ei juhtunud.