Märts 2021

05.03.2021. Sellise pildi tegin kodunt tööle sõites, pidasin auto korralikult kinni ja tegin läbi avatud autoakna pildi. Päike tõusis. 

Nüüd, tund aega ja 45 km hiljem hiljem,  on kabineti akna taga korralik lumesadu.  Märts, märts- sa ise ka ei tea, mida teed!

43.Herkki  Ruubel,

Mees 5 : köögikurat
JES Kirjastus 2020

Tutvustusest: Raamat, mida sa praegu käes hoiad, on aus ja karm sissevaade Eesti tipprestoranide tagatubadesse. Kui inimene on söögisaalis, ei kujuta ta tihtipeale ette, mis elu teisel pool pöörduksi käib. See on hullumeelne segu komöödiast ja tragöödiast. Ning mis mõtted tegelikult liiguvad sel ajal teenindajatel ja kokkadel peas, kui nad üritavad teile pakkuda alatiseks meeldejäävat toidukogemust? See siin on minu lugu toidumaailma elust ja valust! HERKKI RUUBEL Mis on toit tänapäeval? Kõhu täide? Äri, millega saab miljonäriks? Kultuuri osa? Kunst? Ma arvan, et vastuseid on palju. Toit on kindlasti kunst, toit on kindlasti teadus, toit on emotsioon. Toit on see, mis meid kõiki siin maailmas ühendab, aga samas ka eristab. Kui vaadelda nii, siis toit on nagu keel, mis on iga riigi ja rahvuse jaoks unikaalne. Toit on isikupärane ning suur osa kultuuripärandist ja meie identiteedist, alustades meie päritolust ja geograafilisest asendist siin ilmaruumis. Kui sa sööd toitu ja see sinule ei maitse, siis see ei tähenda, et toit kohe kehv on. Siinkohal meenub mulle hetk, mil keegi kunagi julges kritiseerida minu loetud raamatut. Vastasin talle nii: „Kui siga peeglisse vaatab, ega sealt siis ingel vastu ei vaata.“ Sama kehtib ka toidu kohta! Herkki Ruubel on olnud tegev restoranimaastikul viimased 16 aastat, sellest kuus aastat on ta töötanudpeakokana. See metsik teekond on teda tööle viinud Londonisse Gordon Ramsay tipprestorani, Kopenhaagenisse restorani Noma, mis on mitmel korral valitud selle planeedi parimaks söögikohaks. Tagasi Eestis, on ta viinud Eesti tippu restorani Raimond, Pärnu Rannahotelli restorani, ning Villa Ammende, mis on Herkki peatuspaigaks täna.

Pikalt juttu omanikest ja ülemustest. Hea et mitte klientidest.😀

 

42. Hanya Yanagihara☝☝☝
Inimesed puude võras
The people in the trees.
Inglise keelest tõlkinud Krista Eek
Tänapäev 2016
Sari Punane raamat.

Rahutukstegev ja kaasahaarav „Inimesed puude võras“ on traagiline nägemus sellest, mis võib juhtuda kultuuride kokkupõrkel. Loo aluseks on reaalselt aset leidnud sündmused viroloog Daniel Carleton Gajduseki elust. Noor arst Norton Perina sõidab kaugele Mikroneesia saarele otsima kadunud suguharu. Ta ei leia mitte ainult suguharu, vaid ka sellest eraldunud kummalise väga pikaealise metsahõimu. Perina oletuste kohaselt peitub saladus haruldase kilpkonna liha söömises. Oletused osutuvad tõeks ning Perina teenib oma tööga ära ülemaailmse tuntuse ja Nobeli preemia. Kuid edul on ka süngem pool ja üsna varsti ilmneb, et kättevõidetu eest tuleb maksta hirmsat hinda. Hawaii päritolu Hanya Yanagihara on üks Ameerika märkimisväärsemaid noori kirjanikke, kes on hästi vastu võetud nii kriitikute kui lugejate poolt.

Raamatu lisasin lugemisnimekirja mingi teise raamatu ajel. Võib-olla oli see „Kuldne tempel“? Kuigi vaevalt. Raamatu esimene kolmandik ja seiklused džunglis vaimustasid mind- umbes selline tunne tekkis nagu lapsena Mikluhho Maklaist raamatut lugedes. Mida edasi, seda rohkem puges raamatusse sisse gei-teema ja lõpuks jõudis pedofiiliani. Ebamugav ja ängi tekitav teema, kuid raamat siiski väga hästi kirjutatud. Seni olen pedofiilidest lugenud vaid kriminaalromaanides. No ei , ka Humbert Humbert Nabokovi kultusteoses „Lolita“, mis temagi muud.

42. Indrek Hargla☝☝☝

Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja : kriminaalromaan vanast Tallinnast
Raudhammas, 2021
Sari: Apteeker Melchior

Tallinn, anno Domini 1431. Apteeker Melchior valmistub saatma oma poega selliõpingutele Saksamaale, kui ta ootamatult palutakse Pirita kloostrisse, tarkade meeste konsiiliumisse. Kloostri maadel satub ta lume alt välja sulanud laiba otsa. See on tema esimene kokkupuutumine Pirita kägistaja ohvriga, mis ei jää sugugi viimaseks. Ja kui leitakse järgmine kägistatud kloostriasukas, vannutab abtiss Kandis püha Birgitta nimel Melchiorit, et see aitaks mõrtsuka paljastada. Uurimine viib Melchiori jahmatavate minevikumõistatusteni, mis ulatuvad aega, kui Pirita jõe suudmes valitsesid veel eesti soost ülikud. Ja siis veel kaugemale ajalukku, kuni ta hakkab lõpuks lähemale jõudma saladusele, mis on Piritaga kaasas käinud aegade algusest saadik. „Pirita kägistaja“ on neljas ajalooline kriminaalromaan Indrek Hargla apteeker Melchiori lugude sarjas.

Tegemist kordustrükiga, kuid ma arvan, et pole seda lugenud. Võib-olla 2014 aastal ei pakkunud Melchiori lood mulle huvi. Nüüd küll. Oli huvitav ja põnev lugeda ja imestada kui raske oli 15.sajandil kuritegusid uurida. Imestamist oli ka toonaseid toidukirjeldusi lugedes. Näide Pirita kloostri toidulaualt- pehmeks keedetud munad kaneeliga ja angerjapirukas.

41. Haruki Murakami

Tantsi, tantsi, tantsi

Dansu dansu dansu
ダンス・ダンス・ダンス
Jaapani keelest tõlkinud Margit Juurikas
Varrak 2020

Haruki Murakami „Tantsi. Tantsi? Tantsi!” (1988) on jaapani kuulsaima kirjaniku nutikamaid ja julgemaid teoseid, mis kirjeldab tavainimese erakordseid seiklusi. Kolmekümnendates nimetu peategelane elab kapitalistlikus maailmas, kus iidsed väärtused surevad kiiresti, kus raha eest saab kõike ning kus edu on ainus, mille nimel tasub elada. Ta on nautinud sädeleva linna hüvesid ja ehkki ta pole oma hinge maha müünud, teab ta, et midagi tema elus on puudu. Nüüd, unenägudes, nutab salapärane naine vaikselt ja kutsuvalt – tema pärast. Kummalisel eksi­rännakul seksuaalse vägivalla ja metafüüsilise hirmu maailmas saadavad teda kolmeteistkümneaastane tüdruk, kes on häirivalt kaunis ja omamoodi selgeltnägija; tema kunagine klassivend, kellest on nüüdseks saanud filmide ja teleseriaalide hurmur; neiu hotellist, kellest saab tema kaitseingel; ekstsentriline lammasmees, kes materialiseerub, et teda nõustada ja keelitada. Mida mees tegema peab? Tantsima. Tantsima meisterlikult seni, kuni muusika mängib. Ja peategelane tantsib … kõige ootamatumatel viisidel!

Murakami! Ootasin imet……… Aga seda ei sündinud!

  

40. Julie Clark

Viimane lend : [krimilugu vahetatud identiteedist]

The last flight
Inglise keelest tõlkinud Ülle Jälle
Tänapäev, 2021 (Tallinn : Pakett)
Sari New York Times bestseller

Claire Cooki elu tundub täiuslik: ta on abiellunud Cookide suguvõssa, mis on peaaegu sama tähtis poliitiline dünastia kui Kennedyd, tal on maja Manhattanil, teda ümbritseb luksus ja terve armee teenijaid, kes tema elu korraldavad. Paraku on see ainult fassaad. Keegi ei tea, et Claire on mitu kuud pidanud plaani, kuidas haihtuda. Juhuslik kohtumine lennujaama baaris viib ta kokku naisega, kes tundub elavat samasugust elu – kohutavat. Koos langetatakse otsus vahetada piletid: Claire lendab Evana Oaklandi ja Eva Claire'ina Puerto Ricosse. Kuid teel Puerto Ricosse kukub Eva lennuk alla ...

39. Nina Lykke☝☝☝❗
Surmahaigus: arstiromaan
Full spredning: en legeroman.
Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming
Eesti Raamat 2021
Põhjamaade romaan
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Norra kirjanduse Brage auhind

Elin on töötanud perearstina kaks aastakümmet. Pea sama kaua on ta olnud abielus Akseliga. Kuid enne Akselit oli Bjørn, kes ilmub ootamatult välja Facebookis ja pöörab kogu elu pea peale. Elin kolib elama oma arstikabinetti, kus kogu päeva marsivad sisse-välja tema patsiendid. Ja kodumaja terrassil istub vihane Aksel, kui ta just ei ole nende lahutatud naabrinaise Groga voodisse läinud. „Surmahaigus“ on romaan eneseunustamise needusest ja eituse õnnistusest. Selle raamatuga nihutab Nina Lykke meditsiiniteemalise romaani piire. Tema teos on sotsiaalse satiiri ere näide, keskeakriisi ja purunenud abielu meeleolukas „kliiniline ja satiiriline“ analüüs, mille teeb särav arstikitlis peategelane Elin. Nina Lykkel on tänapäevase Jane Austenina imeline võime tüüpilisest universaalsest rumalusest läbi näha ja selle üle ironiseerida. Kirjeldades valge keskklassi elu talumatut kergust, näitab autor meile selle aja rumalust, milles me elame, minetamata sealjuures empaatiavõimet. Kui hea kirjanduse eesmärk on panna lugejat oma ellusuhtumist muutma, siis on Lykke oma „Surmahaigusega“ selle saavutanud. Nina Lykke (s 1965) debüteeris 2010. aastal kriitikute tunnustuse võitnud novellikoguga. Tema romaan „Oppløsningstendenser“ (2013) pälvis samuti kiitvaid arvustusi. 2016. aastal ilmunud „Nei og atter nei“ sai Lykke läbimurderomaaniks. „Full spredning – en legeroman“ („Surmahaigus“) on Nina Lykke neljas raamat ja selle eest pälvis ta 2019. aastal Norra kirjanduse Brage auhinna.

Mõni raamat närib end lugeja sisse. Seda on raske ja piinlik lugeda, sest tunned end selles ära ja alati mitte kõige paremates situatsioonide , pigem piinlikes olukordades või mõistad, et sa mõtled samamoodi aga ei julge endale tunnistada.

See raamat võiks olla meelelahutuslik abielurikkumise lugu. Aga ei ole –on aus , irooniline sissevaade keskealisuse olemusse.  Kuna peategelane on perearst, siis kohati küünilisuseni ulatuv patsientide analüüs.  Soovitasin oma tütrele, eks pärast küsin, mida arstid raamatust  arvavad 

Stiilinäide lk 145 Ukse taga koridoris on paksult tarbijaid ja kliente, kes ootavad oma teenindus-, kvaliteedi- ja empaatiakvooti, sest elanikkond muutub aina põduramaks ja tundlikumaks ning samal ajal häbitumaks ja nõudlikumaks. Vanasti oli kombeks hoida arstist kaugele, sest arst võis avastada, et sa põed mõnd haigust. Praegu võime selle üle naerda, aga iga aastaga pean ma seda hoiakut üha arukamaks, mida massilisemaks arstil käimine muutub, sest arstid- tänu elanikkonna suurenevale tundlikkusele- ei tohi unustada, et ravi hõlmab ka silmsidet, empaatiat , lohutust ja julgustust, mistõttu iga patsiendi peale kulub rohkem aega kui iial varem. Aina enamates valdkondades tärkab vajadus hoolitsuse ja kaastunde järele ning kui see vajadus on kord tärganud, siis tuleb seda rahuldada, muidu tunneb inimene, et temast on mööda mindud, teda on halvasti koheldud, tema õigusi riivatud, ning mul on kuri kahtlus, et ootus saada aina enamates valdkondades riiklikku ja munitsipaalabi ning toetust ongi põhjustanud niinimetatud perearstipuuduse. Jutt, et perearste on juurde vaja, on võib-olla sama hea järeldus, et kui haiglaselt ülekaaluline on kõik koogid nahka pistnud, siis tuleb kooke juurde hankida, sest iga mööduva päevaga tunneb elanikkond, et tal on õigus saada üha enam aega, üha enam mõistmist, üha enam hoolitsust, ja mina väidan, et ükski neist ootustest ei too kaasa paremat elu ega paremat ravi, pigem vastupidi. Aga kui pakend on ilus, ei hooli keegi sisust. Kui ma vaid istun siin, naeratan ja räägin vaiksel kaastundlikul häälel ning näitan üles mõistmist ja empaatiat, siis pole sellest lugu, et ma ei tea, mida teen. Alternatiiväri on sellele ammu pihta saanud. Homoöpaadid, kiropraktikud ja sooleloputajad  võtavad vastu pastelses univormis, kabineti sein kaetud raamitud „diplomitega“, mis on täis pitsereid ja imelist kalligraafiat. Nad tunnevad lavastamise kunsti ja oskavad seda kasutada, ning kuna nad kasseerivad vastuvõtu eest sisse kaks tuhat, on neil ka aega, patsientide kaebusi ja heietusi kuulata.

Garanteeritud lugemiselamus!

 

38. Jo Nesbø☝☝☝❗
Kuningriik
Kongeriket
Norra keelest tõlkinud Riina Hanso
Varrak, 2021

 Väikeses Norra mägikülas kõrgeima mäe harjal elab automehaanik Roy pealtnäha rahulikku ja lihtsat elu. Tema noorem vend Carl on aastaid välismaal viibinud. Ühtäkki tuleb ta kodutallu tagasi ja käib välja geniaalse idee, mis peaks tooma jõukuse mitte ainult vendadele endile, vaid ka kogu külale. Tal on kaasas võluv ja ägeda loomuga abikaasa Shannon – Barbadose saarelt pärit habras naine. Carli kojutulekuga hakkavad sünged lapsepõlvesaladused taas pinnale immitsema. Teismelisena püüdis Roy oma nooremat venda tülinorijate ja kuulujuttude eest kaitsta, nüüd aga kipuvad Carli plaane varjutama ahnus ja reetmine. Kui küla politseiülem hakkab taas nende vanemate traagilise surma kohta küsimusi esitama, peab Roy otsustama, kui kaugele ta on nõus minema, et venda kaitsta. Ja mismoodi elada koos Shannoniga, kellel on õnnestunud üksildase Roy müürist läbi murda? „Kuningriik” on mitmekihiline, sünge ja võimas psühholoogiline põnevik. See on lugu suurtest ambitsioonidest, veresidemete jõust ja armastusest, aga ka hoolega varjatud perekonnasaladustest, mis panevad vendadevahelised sidemed proovile.

Nautisin lugemist. Isegi nii palju ,et kui õhtuks  oli lugeda jäänud 80 lehekülge, siis jätsin 30 järgmiseks  päevaks.  Esialgu tundus, et hoopis midagi muud kui Harry Hole lood. Ongi! Pigem võrdleksin raamatuga „Veri lumel. Veel verd“. Kui edasi lugesin ,siis tuletas Roy ka Harry Hole’ meelde.

Karm lugu ja väga hea!

Lk. 249 Sest väiksena ei saanud ma kuidagi aru, miks pidi Punamütsike ümberriietunud hundile selle viimase küsimuse suure suu kohta  üldse esitama, kui tal oli juba kahtlus, et see võib olla hunt. Kas ta siis aru ei saanud, et kui hunt taipab, et on paljastatud, kargab ta tüdrukule kallale ja neelab ta alla? Mina õppisin sellest loost järgmist: pea kinni pärast lauset „miks sul nii suured kõrvad on?“. Ütle, et sa lähed ja tood kuurist puid juurde ning, põrgu päralt, tule sealt tulema.

Lk. 388 „Me kõik valetame“, ütles ta. „Isegi kui me usume, et räägime tõtt. See mida me tõeks nimetame, on kõigest see vale, mis meid kõige paremini teenib. Ja meie omadus uskuda vajalikke valesid on piiritu.“

 

37.  Yrsa Sigurdardottir☝☝☝
Lüllikivi
IV osa Freyja ja Huldari sarjast
Gatid. Tõlgitud raamatust: Gallows rock
Inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann
Varrak, 2020

Üsna Reykjavíki külje all seisab konarlikul ja kõledal laavaväljal Lüllikivi nime kandev kaljurahn. Kunagi hukati seal kurjategijaid, nüüd aga käivad seda kohta vaatamas turistid. Käivad kuni hommikuni, mil kaljult leitakse poodud mees … Mehe rinda löödud nael kinnitab, et tegemist ei ole enesetapuga. Tema luksuskorterisse saadetud politseinikke ootab ees veel üks mõistatus – keegi on sinna viinud ja üksipäini jätnud nelja-aastase poisipõnni. Poiss ei paista ohvriga kuidagiviisi seotud olevat, tema vanemaid ei leita ja lapse joonistuste järgi võiks arvata, et ta on olnud millegi kohutava tunnistaja. Uurija Huldar hakkab jahtima tapjat, temaga keerulistes suhetes olev lastepsühholoog Freyja aga otsima poisi vanemaid, ning tasapisi tulebki päevavalgele vägivalla, päratu rikkuse ja kättemaksuga täidetud karm  sündmusteahel … „Lüllikivi“ on neljas osa Freya ja Huldari sarjast.

Alates 2017 aastast on igal aastal üks raamat ilmunud. Ei kiida just ülivõrdes, kuid väga korralik krimka. Lõpuüllatus!  Lisaboonusena Islandi olustik ja eksootiline loodus ja.

36. Viveca Sten ☝☝
Hetke ajel : Sandhamni mõrvalood
I stundens hetta
Rootsi keelest tõlkinud Tiina Mullamaa
Pegasus, 2020

Suurepärane segu puhkuseidüllist, mõrvadest ja peretragöödiatest „Hetke ajel“ sündmustik leiab aset Stockholmi saarestiku väikesaarel Sandhamnis. Püsielanikke ei ole siin rohkem kui 120, kuid suvel vallutavad saare mitu tuhat turisti, suvitajad Stockholmist ja purjetajad. Jaanilaupäev Sandhamni sadamas. Pidutsevad noored on vallutanud paadisillad. Tümpsub muusika ja voolab alkohol. Rahvamassis tuigerdab noor tütarlaps, kes politsei silme all kokku variseb. Esimest korda on oma rannal asuvas villas jaaniõhtut veetmas jurist Nora Linde oma uue armastatu Jonasega. Peomeeleolu kaob, kui Jonase teismeline tütar Wilma lubatud ajal koju ei tule. Tema mobiil ei vasta. Järgmisel varahommikul leitakse rannalt surnukeha. Kohale kutsutakse Nora lapsepõlvesõber, kriminaalpolitseinik Thomas Andreasson. Samal ajal jätkavad Jonas ja Nora Wilma otsimist. Kriminaaluurimisel ilmnevad juhtunu kohta eri versioonid. Thomas mõistab, kui subjektiivne võib tõde olla. Kõigil asjaosalistel on jaaniöiste sündmuste kohta oma versioon. Kes oli tol jaaniööl ohver ja kes oli mõrvar? Viveca Sten on üks Rootsi loetumaid krimiautoreid, keda on tõlgitud paljudesse keeltesse üle kogu maailma.

 Sandhamni mõrvalugude viies raamat. Arvasin, et ma pole Viveca Steni lugenud kunagi. Kuna esimest raamatut raamatukoguriiulil ei olnud, võtsin viimase- viienda. Ja väga hästi, leidsin oma blogist, et esimest raamatut „Vaga vesi“ olen siiski lugenud. Raamat meeldis mulle, kui lugemisvara puudu tuleb, siis loen ka vahelpealsed läbi.

35. Maggie O' Farrell
Käsi, mis hoidis mu käest
The hand that first held mine
Inglise keelest tõlkinud Külli Seppa
Eesti Raamat 2020
Costa romaaniauhind 2010 a.

 Paeluv romaan kahest naisest, keda viiekümne aastase vahemaa tagant ühendab kunst, armastus, reetmised, saladused ja emaksolemine. Lexie Sinclair kavandab endale erakordse elukäigu. Vanemate viisipärase maaelu kammitsais vaevlev neiu kavatseb põgeneda Londonisse. Seal hakkab ta seltsima Innes Kentiga, ajakirja peatoimetajaga, kes kannab sinise pardimuna karva lipse ja tutvustab Lexiele sõjajärgse Soho kütkestavat põrandaalust boheemlastemaailma. Lexie õpib reporteriametit, õpib tundma kunsti ja kunstnikke, õpib elama täiel rinnal, kirgliku armastuse nimel. Ta rajab endale mitu elu ning kõik nad on tavatud. Ja lapseootele jäädes ei kõhkle naine hetkegi last omal käel üles kasvatamast. Aastakümneid hiljem – tänapäeva Londonis – üritab noor kunstnik Elina pärast sünnitust jalgu alla saada. Ta ei tunne ennast ära: ta leiab end tänavail paljajalu kõndimas ning talle ei taha kuidagi meenuda see pisike seik, kui ta lapsele elu andis. Isaks saamine toob aga Elina kaaslasele Tedile meelde ammu ununenud asju; mälupilte, millele ta mälus kohta ei ole. Ning just siis, kui mälestused Tedi aina enam häirima hakkavad, saab selgeks, et neid kahte lugu – kahte naist – näib miski ühendavat. Miski, mis muutub aina liigutavamaks ja kaunimaks, mida lähemale selle paljastamisele jõutakse. „Käsi, mis hoidis mu käest“ on hingekriipiv, meeltliigutav teos ja suurepärane sissevaade sellesse, kuidas me oma elu loome ja koost võtame, kelleks me end peame, ning kuidas see, mis inimesest maha jääb, võib meid etteaimamatult kokku viia. Maggie O’Farrell (1972) on nüüdisaegse Iiri kirjanduse tuntumaid esindajaid. 2010. aastal pälvis ta raamatu „Käsi, mis hoidis mu käest“ eest Costa romaaniauhinna.

Eesti keeles on autorilt varem ilmunud romaan „Esme Lennoxi kadumine“ (2018) .Kuna see mulle väga meeldis, lugesin ka uut raamatut. Aga loetud raamatust elamust ei saanud.

34. Sally Hepworth
Ämm
The mother- in- law
Inglise keelest tõlkinud Siiri Sau
Ersen 2021

Kõik selles perekonnas varjavad midagi Hetkel, mil Lucy oma abikaasa emaga kohtus, mõistis ta, et ta pole selline minia, keda Diana oli vaimusilmas oma täiuslikule pojale ette kujutanud. Ehkki ta oli kogu aeg erakordselt viisakas, sõbralik ja väga lahke, jäi Diana, vaatamata Lucy pidevatele poolehoiukatsetele, minia suhtes jahedaks. Ning kuna Diana oli kogukonna tugisammas, naispagulaste eestkõneleja ja aastakümneid õnnelikult abielus, ei olnud kellelgi tema kohta halba sõna öelda… peale Lucy. See oli seitse aastat tagasi. Nüüd on Diana surnud ja tema surnukeha lähedalt leiti enesetapukiri, mis annab mõista, et ta ei soovinud sisikonda hävitava vähi tõttu enam elada. Kuid lahkamisel kasvajat ei leita. See-eest leitakse jälgi mürgist ja tõendeid lämmatamisest. Kes küll võis Diana surma soovida? Miks ta viimasel tunnil testamenti muutis ning mõlemad lapsed ja nende abikaasad pärandist ilma jättis? Ja miks Lucy ämma lahkumise üle eriti ei kurvasta? Mõranenud suhted ja sügaval peituvad perekonnasaladused haaravad selles Sally Hepworthi ootamatute pööretega paeluvas romaanis lugejat iga leheküljega üha enam.

Otsisin Austraalia kirjanikke ja leidsin Sally  Hepworth’ i, kelle kaks raamatut Ersenis avaldatud.  Loen Erseni kirjastuse raamatuid väga harva, sorry, aga pean kergemat sorti meelelahutuseks. Mõned korrad olen seal aga tõelisi pärle avastanud. See kord mitte

33. Karsten Dusse☝☝☝
Eneseabimõrvad : rahustav kriminaalromaan

 Achtsam Morden

Saksa keelest tõlkinud Eve Sooneste
Tänapäev, 2020

Tutvustusest: Björn Diemel on advokaat, kellel on oma pere jaoks väga vähe aega. Murelik abikaasa sunnib teda osalema esoteerilisel koolitusel kohaloleku jõust, et töö ja isiklik elu paremini tasakaalu viia. Koolitus osutub ootamatult edukaks, sest Björn juurutab õpitud tarkusi ka tööl – tõsi küll, mitte päris ette nähtud moel. Kui üks ilmselgelt kriminaalne klient hakkab probleeme tekitama, lööb Björn ta lihtsalt maha, kõiki õpitud tarkusi hoolikalt järgides. „Eneseabimõrvad“ on ohtra musta huumoriga segu eneseabiraamatute tarkustest ja krimiromaanist. See on üks viimaste aastate müüdumaid raamatuid Saksamaal.

Andekas raamat, mulle väga meeldis, aga olen ma ka ju eneseabi raamatute lugeja. Peategelane Björn on nutikas ja vaimukas. Lugesin mõnuga, mõtlemata ja omajagu imetlesin autorit, kes nii andeka  raamatu välja mõtles. Kohalolu kohta õppisin vist rohkem kui Eckhart Tolle raamatutest.

Peatükkide eel on toodud katkendid Joschka Breitneri raamatust  „Aeglustus möödasõidujoonel- kohalolu juhtidele.“ Kui internetis otsida  Joschka Breitnerit, siis avaneb raamatu autori pilt.

Järgnevalt stiilinäited Joschka Breitneri sulest:

Kui te seisate ukse taga ja ootate, siis te seisate ukse taga jaotate.
Kui te tülitsete oma naisega, siis tülitsete oma naisega.
See on kohalolu.
Kui te seisate ukse taga ja ootate ja kasutate aega selleks, et mõttes ka naisega tülitseda , siis see ei ole kohalolu.
See on lihtsalt rumalus.

See esimene on mu lemmik.

Meid ei muuda rahutuks see, mis on juhtunud. Hirm tuleb peale alles siis, kui juhtunut hindame. Ükski sündmus ei ole iseenesest halb ega hea.

Kui tajute pinget, tehke endale selgeks kolm asja.
1. Te ei pea midagi muutma.
2. 2. Te ei pea midagi seletama.
3. 3. Te ei pea andma hinnangut.
Lõdvestumiseks ei pea te midagi tegema. Ainuüksi pinge märkamine ja tunnistamine teeb mõnikord imet. Te ei pea ka otsima pinge põhjust. Lubage endal lihtsalt olla pinges. Ja te ei pea andma hinnangut, kuidas pinge teile mõjub. Lubage pingel olla pinge. Ja pange tähele , kuidas pinge seetõttu lihtsalt ise üle läheb.

Kui me vaatleme asju ilma neile hinnangut andmata, võime neilt võtta negatiivsuse. Kui aga omistame asjadele , mida vaatleme, midagi heatahtlikku, võime neid isegi positiivseks pöörata.

Leidub inimesi, kes suhtlevad avatumalt, ja neid , kes suhtlevad tagasihoidlikumalt. Tagasihoidlikud inimesed hakkavad avatumaid üsna kiiresti häbematuteks pidama. Selle asemel, et asjatult teiste häbematusest ärrituda, on võimalik suhtlusstiilide erinevusega tööd teha. Olge oma soovide väljendamisel vähem tagasihoidlik. Ja vastake arvatavale häbematusele selgelt. Parim vastus õigustamata nõudmisele on: !Aitäh, et sa oma soovi nii ausalt väljendad. Kahjuks pole seda võimalik täita.“

Mõistagi võite rohikõrsi sikutada, et need kiiremini kasvaksid. Võite ka pea rohule asetada, kuni see kasvab. Kumbki tegevus ei mõjuta rohu kasvamist. Kuid vaid üks neist aitab teil välja puhata, et hiljem rohtu niita.

Kui tahate kedagi oma arvamuses veenda, kehtib siin lihtne tõde: uuendustele on avatud inimene, kes tunneb end hästi. See , kes end hästi ei tunne, tõrjub neid tahtmatult. Looge õhkkond, milles tunnete end hästi. Kandke oma rahulolu ja avatus üle vestluspartnerile. Üllatage teda positiivselt. Muutke ta uudishimulikuks. Rääkige talle sellest, mida teie ettepanek kaasa toob. Siis pole veenmine enam vajalik, vaid juba on toimunud.

Kõik peavad surma halvaks. Surm on aga teie parim sõber. Võite teda sajaprotsendiliselt usaldada. Tal on täiesti ükskõik , millega olete elus alt läinud. Surm võtab teid sellisena, nagu olete. Miks te ometi arvate, et elu seda ei tee?

Aga "Eneseabimõrvad" ei ole eneseabi raamat, ikka krimka koos kõigi sündmustega, mis ühes raamatus, kus tegutseb maffia, toimuvad. Pigem selline meeste raamat. Miks? No järgnevat lõiku peategelase mõtisklustest loevad nad mõnuga:

Ta tahtis tagasi saada toda tasakaalukat ja edasipüüdlikku idealistlikku noort meest, kellesse ta oli kümne aasta eest armunud. Kui oleksin oma naisele mingil hetkel öelnud, et ka mina tahan tagasi saada seda keha, millesse kümne aasta eest armusin, siis oleks meie abielu selsamal hetkel lõppenud. Ja täie õigusega. Naise kehale tohib aeg iseendastki mõista jälje jätta. Aga mehe hingele ilmselt mitte. Ja sellepärast ei läinud mu naine oma kehaga ilukirurgi juurde, vaid mina oma hingega kohalolunõustamisele.

Lugesin läbi ja ostsin ka kingituseks. Meesterahvale.

Autor ise ka pildil muhe mees.

Teemat on Karsten Dusse järgnevates raamatutes edasi arendanud ja Amazoni hinnangute järgi tundub, et edukalt.  

 Ilmunud on 2. raamat „Das Kind in mir will achtsam morden“ ja kolmas raamat „ Achtsam morden am Rande der Welt“.

32. Kate Kessler

Küll hunt hunti tunneb. Audrey Harte'i esimene raamat 

It takes one
Inglise keelest tõlkinud Nele Sillaots
Päikese Kirjastus, 2017  

Tutvustusest: Kriminaalpsühholoog Audrey Harte naaseb pärast seitse aastat kestnud eemalolekut taas koju. Ta peab silmitsi seisma sosinate ja kuulujuttudega, mis on tema perekonda kummitanud juba kaua enne ta lahkumist. Sest kui Audrey oli kolmeteistkümneaastane, tappis ta koos oma parima sõbra Maggiega tolle isa. Juba esimesel õhtul satub Audrey Gracie kõrtsi ees sõnavahetusse purjus Maggiega. Kahjuks on sel ka mitmeid pealtnägijaid, teiste seas kõrtsi omanik ja Audrey kunagine silmarõõm Jake. Koju sõites arvab Audrey, et hullemaks asjad nagunii enam minna ei saa. Kuni järgmisel hommikul leitakse Maggie surnukeha. Audrey on nii peamine kahtlusalune kui ka ainus, kes oskaks seda juhtumit lahendada. Ta peab leidma mõrvari – enne, kui mõrvar leiab tema. “Küll hunt hunti tunneb” on uue, kriminaalpsühholoog Audrey Harte’i töödest ja tegemistest pajatava põnevikesarja esimene raamat. Lapsepõlves sattus Kate Kessler tihti pahandustesse, kuid nüüd eelistab varasem seaduserikkuja Kate neist pigem kirjutada. Ta veedab oma päevi, kirjutades inimeste tegude põhjustest. Ta elab koos abikaasaga Uus-Inglismaal. Audrey on meeldiv raamatukangelane ning oma söakuse ja hea huumorimeelega saab ta peagi kõigi nende lemmikuks, kellele meeldivad mitte nii sünged ja trööstitud põnevikud. – Kirkus Review of Books Sarja esimeses raamatud põimub intrigeeriv müsteerium eripalgeliste tegelaskujudega. Hea kriminulli austajad leiavad Kate Kessleri romaanist nii mõndagi, mis neile meeltmööda. – Booklist Kessler loob selles kiires, ootamatuid pöördeid täis põnevikus meeldejääva peategelase, kelle tegemistele on lihtne kaasa elada. – Sandra Block

Audrey Harte’i sarjast on Kate Kessleri nime all kokku 3 raamatut ilmunud. Rohkem eesti keelde pole tõlgitud.  

Mulle raamat täitsa meeldis see, kuid ei midagi teistsugust ega erilist. 

Kate Kessleri kohta leidsin, et Kate Kessler on on üks Kanadas 1971. aastal sündinud autori kuuest kirjanikunimest (nom de plume), kes sõltuvalt kirjutatavast žanrist kannab ka nimesid Kate Cross, Kady Cross, Kathryn Smith, Kate Locke ja Kate McLaughlin.

31.  Mark Manson☝☝☝
Kuradile! : suva olemise peen kunst : ebaintuitiivne lähenemine paremini elamiseks
The subtle art of not giving a f*ck
Tõlkinud Kaur Sinissaar
Kunst 2017

Tutvustusest: Superstaarist blogija lõikab selles põlvkonda määratlevas eneseabiraamatus nagu skalpelliga läbi meid ümbritsevast jamast ja näitab meile, kuidas vabaneda pidevast vajadusest olla “positiivne”, et meist võiks päriselt saada paremad ja õnnelikumad inimesed. Meile on aastakümneid räägitud, et positiivne mõtlemine on õnneliku ja täisväärtusliku elu võti. „Kuradile positiivsus,” ütleb Mark Manson. Mansoni meeletult populaarses internetiblogis ei kõnele ta millestki läbi lillede ega ümber nurga. Tema räägib asjadest nii, nagu need on – annus toorest, värskendavat ja ausat tõde, mida tänapäeval kangesti napib. On piiratud arv asju, millest me oleme võimelised hoolima, nii et meil tuleb välja selgitada, mis meile tõesti korda läheb, selgitab Manson. „Kuradile! Suva olemise peen kunst“ on kui hädavajalik hetk, kus keegi sul õlgadest kinni haarab, sulle sügavale silma vaatab ja sinuga päriselt räägib, kuid raamat on ühtlasi täis tujutõstvaid lookesi ja halastamatut huumorit; see on kui värskendav kõrvakiil autori põlvkonnale, et aidata eluga rahul olla ja kahe jalaga maa peal püsida.

Raamat vedeles raamatukogus letil, ma polnud sellisest isegi kuulsin. Aga oli lahe lugemine. Keegi eelnevatest lugejatest oli esimesel 10 leheküljel ka kõik tähelepanuväärsemad kohad rohelisega alla jooninud.

Iseäralik eneseabi  raamat. Üsna teistmoodi. Eriti esialgu tundub nii, kuigi pärast suubub ikka kõik samasse sängi.  Sellised peatükid:  Ära püüa; Õnn on probleem.  (Õnn tuleb probleemide lahendamisest); Sa ei ole eriline; Kannatamise väärtus; Sa teed kogu aeg valikuid; Sa eksid kõiges (aga mina eksin samuti); Ebaõnnestumine on edasiviiv; Ei ütlemise olulisus; ….. Ja siis sa  sured. 

Aga  kõike, mis teisteski eneseabiraamatutes, räägitakse oma nurga alt, huvitavalt ja vaimukalt.

Esimene peatükk algab kirjanik Charles Bukowski elulooga- kuidas sobitusid kokku edu ja enda kui ebaõnnestunud hädavaresega rahul olemine. 

Tahaksin ehk veel mõnikord sirvida. Väga kosutav on lugeda , et ma ei peagi kõike teadma, et ma võin vabalt öelda, et ma ei tea. Võin vabalt eksida ja seda öeldagi, et olen ka ekslik. Ning-  ma ei pea mahtuma selle tubli 65+ inimese, targa ja hoolsa töötaja rolli, keda töölt ära ei taheta lasta. Lisan irooniliselt- seni kui ta oma rollis püsib.

Mõned katked. 

Meie ajastu kultuurile on omane panna haiglaselt palju rõhku ebarealistlikult positiivsetele ootustele: ole õnnelikum. Ole tervislikum. Ole parim, parem kui kõik teised. Ole targem, kiirem, rikkam, seksikam, populaarsem, viljakam, enam kadestatud ja rohkem imetletud.

………

Iroonilisel kombel on sellel täielikul keskendumisel positiivsele- sellele, mis on parem, etem- vaid üks mõju, nimelt tuletada meile ikka ja uuesti meelde seda, mida me ei ole, mis meil puudu on, milleks meil oleks tulnud saada, kudi me ei suutnud seda. Kui aus olla, siis ei tunne ükski tõeliselt õnnelik inimene vajadust seista peegli ees ja endale korrutada, et ta on õnnelik. Ta lihtsalt on.

Filosoosf Alan Watts tavatses nimetada seda „Tagurpidi seaduseks“- arusaam, et mida enam sa püüdled parema tunde poole, seda rahulolematumaks sa muutud, kuna milelgi poole püüdlemine vaid süvendab veendumust, et sul on sellest puudu.

Mina küll tunnen inimesi, kelle kohta võib öelda:

See õigust täis olek moodustab omalaadse suletud süsteemi, nartsissistliku mulli, mis väänab kõike ja ükskõik mida selliselt, et antud mulli vaid tugevdada. Inimesed, kes tunnevad, et neil on kõiges õigus, näevad iga elujuhtumit kui enda suuruse kinnitust või siis ohtu sellele. Kui nendega juhtub midagi head, siis seetõttu, et nad saatsid korda mingi imelise saavutuse. Kui nendega juhtub midagi halba, siis seetõttu, et keegi on nende peale kade ja üritab neile käkki keerata. Õigust täis olek on läbitungimatu. Sellise mõtteviisiga inimesed petavad end ükskõik millega, kui see ainult toidab nende üleolekutunnet. Nad hoiavad seda mõttelist fassaadi püsti iga hinna eest, isegi kui selleks tuleb ümbritsevaid inimesi füüsiliselt või emotsionaalselt ära kasutada.

Mul on hea meel, et see raamat mulle kätte sattus. '

30. Marion Chesney☝☝

Snoobide võim

Edwardi-aegne mõrvamüsteerium
Snobbery with violence
Inglise keelest tõlkinud Ragne Kepler
Tänapäev 2020

Tutvustusest: Marion Chesney on Eesti lugejale tuntud M. C. Beatoni pseudonüümi all kirjutatud Agatha Raisini ja Hamish Macbethi lugudega. Käesolev on esimene raamat tema ajalooliste krimkade sarjas, mille tegevus toimub Edwardi-aegsel Inglismaal, kus noor mässumeelne leedi Rose ning kapten Harry Cathcart lahendavad nii mõrvamüsteeriume kui ignoreerivad mõnuga kõrgseltskonna jäika etiketti. Sarja esimeses raamatus valmistab paksude pruunide juuste, ideaalse figuuri, õrna jume ja suurte siniste silmadega Rose oma isale Hadshire’i krahvile meelehärmi, sest Sir Geoffrey Blandon pole leedi Rose’ile abieluettepanekut teinud, mis aga ei takista teda ümber neiu tiirlemast. Viimases hädas pöördub krahv Derringtoni parun noorim poja Harry Cathcarti poole, millest saab alguse Harry kuulsus „asjade lahendajana“ ja tema tutvus mässumeelse Rose’iga. Rose peab Harryt „ärritavaks“, Harry Rose’i „üdini ebanaiselikuks olendiks“, ometi leiavad nad just teineteises liitlase, kui kõrgseltskond püüab maha vaikida sünged sündmused Hedley markii lossis.

Kontsertiinaga mängis Goodby Dolly Gray“ või Down at the Old Bull and Bush

Peatükkide algust kaunistavad huvitavad tsitaadid, näiteks

Luulet on kõrgema klassi hääldusega võimatu korralikult lgeda, neil on nii armetult üksluised vokaalid. Suur osa neist pärineb Victoria ajastu ladviku peenutsevast venitamisest, kes püüdsid jätta kuulajale mulje, et teevad teene, et üldse nendega räägivad. J. B. Priestley „Edwardlased“

Andekas, vaimustav kerge lugemine meistrilt!

Kirjutan ümberjutustuse ühest lõigust, mis annab aimu. Hertsog seisatas turul müügileti ees, kuhu olid laotud puidust salvrätirõngad. Hertsog küsis oma teenrilt, mis need on. Teener seletas, et keskklassi inimesed panevad need lauale, et toidukordade vahepeal neis oma salvrätte hoida. Hertsog oli hämmelduses, et kas tõesti inimesed keeravad salvrätid kokku ja kasutavad järgmise eine ajal uuesti. Teener vastas jaatavalt ja hertsog ahmis õhku: Armas jumal! Mul polnud aimugi , et säärast vaesust on olemas.

Aristokraatide elust, kes sel ajal vastandas end laienevale keskklassile  ega võtnud omaks: teenijarahvast üldreeglina ei pandud tähele ja nendega ei sobinud rääkidagi. Peategelane Rose on teistmoodi- äärmiselt ebanaiselik nagu tema kohta öeldakse ja osales sufražettide ( 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses naiste õiguste (eriti naiste valimisõiguse) eest võitleva liikumise liige) liikumises.

Kellele Agathe Raisin meeldi, vaimustub ka sellest raamatust.