Jaan Aru "Ajust ja arust"

Põnev raamat ajust noorelt ajuteadlaselt Jaan Arult. Olen näinud autori esinemisi teleris ja ootasin raamatut huviga. Ei pidanud pettuma, raamat on kirjutatud n.ö populaarteaduslikult, arusaadavas ladusas keeles, rohkete näidetega igapäeva-elust ning piisavate viidetega teaduslikele uuringutele. Raamatu lõpus märkmed ja allikad- samuti huvitavad lugeda.

Kes ei tahaks tunda iseennast ja teada, kus asub teadvus. Kas peale aju on meil olemas ka vaim kui teadvuse asupaik? Kas puudel, loomadel, masinatel on teadvus? Kas vastsündinul on teadvus juba sündides olemas?

Kõik elusolendid, loomad, linnud, inimesed, magavad. Kas une funktsioon on aju loovuse suurendamine, aju puhkus või polegi unel erilist funktsiooni ja see on lihtsalt evolutsiooni ajal väljakujunenud ärkveloleku aja regulatsioon?

Autor ütleb, et rööprähklemine ei ole ajule hea- see on sama hea nagu keerutada kõrbes pea kohal lahtist veepudelit ( lk. 119). Praktilise, enda arust väga hea rööprähklejana tööl, alati valmis oma tööd tehes teiste küsimustele vastama ja mitme asjaga tegelema, tundsin eriti selle osa vastu huvi. Miks siis ikkagi ajule  meeldib rööprähklemine? Millest aju tunneb mõnu?

Kas unenägudel on tähendus ja kuidas suhtub kaasaegne ajuteadus Freudi unenägude sümboolikasse?

Kas on tõsi, et me kasutame vaid 5% oma ajust? Kas aju on võimalik arendada?

Kui need  ja samalaadsed küsimused pakuvad huvi, siis on see õige raamat lugemiseks.

Autor ei anna lõplikke vastuseid, sest neid ei ole.

Inimene on keeruline uurimisobjekt, teadlased on uurinud  kaugeid galaktikaid, kuid seda, kuidas ajuprotsessid on seotud teadvusega – ei tea. Uusimad uuringud  üritavad teadvust selgitada tulenevalt informatsiooniteooriast, teadvus tekib igas süsteemis, mis integreerib informatsiooni. Kas see ka nii on- autor ei kinnita, pigem toob näited, kuidas kunagised teaduslikud tõed on pea peale pööratud. 

Stiilinäide lk.55: "Kui ma vaataksin lähemalt teie ajju, näeksin seal kõiksugu närvirakke, erinevaid molekule, retseptoreid, millele need kinnituvad, ja suudaksin ehk jälgida ka mitmesuguseid rakusiseseid biokeemilisi kaskaade, mida molekulide kinnitumine vallandab. Te olete justkui masin. Väga keeruline masin, kuid siiski masin. Kuid seestpoolt ei tundu ju, et te oleksite masin- on tunne olla teie ise, tunne armastada, tunne tunda kurbust, rõõmu, meeleheidet või valu. Teil on teadvus iseendast ja teid ümbritsevast maailmast. Kuid on raske mõista , kuidas aju masinavärgist saab sündida tunne olla keegi, kuidas tunne olla inimene tekib ajust, kuidas teadvus saab olla seotud ajuga. Aju ja teadvus tunduvad olevat liiga erinevad."

Raamatus on ka praktiline peatükk: Kuidas paremini magada - 10 soovitust ;Aju kasutamise lühijuhend. Praktilise poole pealt midagi uut ei ole, kõik kirjandusest varem loetud ja tõenäoliselt inimkonna aastasadade kogemuste põhjal välja-kujunenud.

Kuldne reegel on, et tuleb end jälgida ja tundma õppida ning mõningate teaduslike tõdedega arvestada. Samuti sellega, et teaduslikud tõed ei ole igavesed

Eelmisel aastal sai bestselleriks tõlketeos „Võluv soolestik“. Kui inimesed tunnevad sama suurt huvi oma aju vastu kui soolestiku vastu, võiks sellestki raamatust saada bestseller. Eeldused on olemas: ladusalt kirjutatud, elulised näited. Näiteks jalgpallihuvilisele abikaasale selgitasin raamatu põhjal teaduslikult lahti, miks kogenud jalgpallur Zinedine Zidane ei suutnud end jalgpalliväljakul talitseda.

Autor on jälginud oma pere väikelapsi, võib isegi öelda, et nendega minikatseid teinud  ja  tulemusi  teaduslikult lahanud.

Selgeltnägijate saate andunud jälgijad tõenäoliselt raamatut ei loe.

Jaan Aru

„Ajust ja arust.

Unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust“

Kirjastus Argo 2017

159 lehekülge. 

David Brooks "Tee iseloomuni"

Nautisin selle raamatu lugemist. Ma ei ole kaotanud lootust, et inimene saab end kasvatada ja paremaks muutuda, aga ka targemaks ja kiiremaks. Eks need „Äripäeva“ psühholoogia sarja raamatud ongi eneseabi raamatud, ainult põhjalikumad, paremad ja teaduslikumad, kui arvestada kasutatud kirjanduse ja viidete rohkust raamatu lõpus.

Huvitavad lugeda igatahes, ka siis kui endal plaanis muutuda ei ole. Mõtlema paneb see raamat igatahes.

Mulle meeldis raamat kuna siin oli rohkesti juttu inimese moraalsetest väärtustest ja peaaegu üldse mitte sellest, kuidas töökohal ja äris edu saavutada, olla motiveeritum ja teistest edukam.

Autor vastandab need püüdlused kahe tegelaskuju, Adam I ja Adam II kaudu. Need Adamad laenas ta Joseph Soloveitšiku 1965.a. ilmunud raamatust „Üksildane usklik“.

Adam I on inimloomuse väline karjäärile orienteeritud  ambitsioonikas tegelane, kes tahab karjääri teha, maailma vallutada, lõputult edasi pürgida ja luua ning oma saavutusi nautida. Kõik head omadused. Adam II on inimese sisemine loomus, kes kehastab moraalseid väärtusi, ei pea silmas ainult karjääri tegemist teha vaid soovib leida oma kutsumuse. Seejuures on Adam II-le tähtis vahe tegemine hea ja kurja vahel ja soov hoida oma hing puhas. 

Kahe Adama vastuolu on ületamatu ja välisele orienteeritud Adamat ei saagi täielikult lepitada sisemise Adamaga.

Küllap kogevad sellist vastuolu kõik, kui nad pole just pühakud, kes võtavad mõnikord aega, et elu üle järele mõelda ja küsivad endalt, mis on elu eesmärk.

Raamatus rõhutatakse tagasihoidlikkuse ja alandlikkuse teed sisemise mina arendamisel. Alandlikkus tähendab, et inimene on valmis end taandama ja on vaba vajadusest kogu aeg oma üleolekut ja paremust tõestada. 

Tänapäevaga selline õpetus muidugi ei haaku. Tänapäeva kultuur julgustab ja õpetab meid karjääri tegema, olema parem ja nutikam teistega, kuid jätab meid üksi siseelu arendamise suhtes. Ja ega moraalitunnetust endas ei saagi punkthaaval arendada nagu edukust, Adam II arendamiseks ei ole seitset kokkuvõtvat punkti. Parim õpetaja on väärtilukirjandus. Autor jagab oma õpetusi lugude kaudu: me peame lugema väljapaistvate inimeste elusid ja püüdma  aru saada nende elutarkusest.

Ja elulugusid on raamatus seinast seina: Augustinus (sünd. 354), Mary Anne Ewans /alias George Elliot, „Veski Flossi jõel“ autor, (sünd. 1819), George Marshall (sünd. 1880). Nimetatuid teadsin.

Kõik lood ei inspireeri, jäiävad kaugeks. Paljud nimed on üldse tundmatud - Ameerika lugejale tõenäoliselt mõistetavad. Ka ajaliselt kauged, Augustinusest oli huvitav küll lugeda, aga kas see lugu tänapäeva inimest ka inspireerib, kahtlen.

Autor on religioosne inimene, sellest ka palju religioosseid arutlusi, see mind ei häirinud.  

Teema, millest autor kirjutas, on tähtis.

Moraal muutub ajas, kuid ka muutunud moraalinormide alla ei tohiks mahtuda tõejärgse ajastu tegijad: korruptandid ja altkäemaksuvõtjad, kes ei tunne end enne süüdi kui kõik kolm kohtuinstantsi on nad süüdi mõistnud; suurpangad, kes rahapesu skeemis osalesid; JOKK –skeemitajad.

David Brooks

"Tee iseloomuni"

New York Times bestseller nr.1

Economist 2015 aasta parima raamatu nominent.

Äripäev 2016

Tõlkinud Pille Peensoo

Charles Duhigg "Targem kiirem parem"

Charles Duhigg

„Targem kiirem parem.

Tõhus tegutsemine nii elus kui ka töös.“

Kirjastus Äripäev 2017

Inglise keelest tõlkinud Raul Kilgas

Toimetanud Signe Rummo

415 lehekülge.

New York Times menuki „Harjumuse jõud“ autori raamat. „Harjumuse jõud“ on mul loetud ja meeldis.  Mida ma neist raamatuist otsin - kas oskan seda sõnastada. Mulle meeldib õppida ja miks mitte teada saada, kuidas oma tööelu ja isiklikku elu tõhusamaks muuta. Iseasi kas ma seda rakendan, aga psühholoogia on mind kogu aeg paelunud ning hindan teadmist isegi siis kui ma seda ei rakenda.

Raamatu tutvustusest: Raamatu keskmes on tulemuslikkuse kaheksa põhimõtet ‒ alates motiveerimisest ja eesmärkide seadmisest kuni keskendumise ja otsuste tegemiseni. Need põhimõtted selgitavad, miks mõni inimene ja ettevõte suudab nii palju ära teha. Selgub, et kõige tõhusamad inimesed, ettevõtted ja organisatsioonid mitte lihtsalt ei toimi teisiti ‒ nad näevad oma maailma ja valikuid hoopis teistmoodi. Palju tähtsam on see, kuidas sa mõtled, mitte niivõrd see, mida sa mõtled.

 Tulemuslikud inimesed teavad, et tõhusus toetub kindlatele valikutele ‒ sellele, kuidas me raamistame oma igapäevaotsuseid, kuidas seame endale suuri ambitsioone ja eirame hästi kättesaadavaid lihtsaid eesmärke, kuidas loome juhina uuenduslikkust õhutava kultuuri ja kuidas kasutame andmeid. Need aspektid eristavadki lihtsalt toimekaid inimesi üdini tõhusatest.

 Oma raamatus „Harjumuse jõud“ selgitas Charles Duhigg, miks me teeme seda, mida me teeme. Selles raamatus räägib ta, kuidas saame oma tegevust tõhusamaks muuta. See on põhjapanev raamat, mis aitab saavutada soovitut vähema stressi ja pingutusega ning teha ära rohkem, ilma et ohverdaksime seda, millest kõige rohkem hoolime ‒ see aitab meil saada kõigis oma tegemistes targemaks, kiiremaks ja paremaks."

Autor esitab raamatus 8 põhimõtet, nimetades nende järgi peatükid: motivatsioon; meeskonnad; fookus; eesmärgipüstitus; teiste juhtimine; otsustamine; innovatsioon; andmete omandamine.

Oma teemad avab autor lugude kaudu. Igas peatükis on mitu lugu. Kõiki neid ma läbi ei lugenud, näiteks lugu pokkerimängust, pokkerit ei mängi ja lugu tundus tüütu.

Seevastu lugesin huviga läbi lood 31. mai 2009 Air France reis 447 lennuõnnetuse põhjustest https://et.wikipedia.org/wiki/Air_France'i_lend_447 ,

Jom Kippuri sõjast https://et.wikipedia.org/wiki/Yom_Kippuri_s%C3%B5da

ja FBI inimröövi lahendamise loo.

Raamatu lõpus on lisa- „Nende ideede kasutusjuhend“ 25 lehel. Ausalt öelda saab kogu raamatu mõte ja õpetus neil lehekülgedel öeldud. Aga tänapäeval on kombeks õpetada lugude kaudu ja nii neid lugusid jutustatakse ka selles raamatus.

Päris lõpus on viited ligi 100. leheküljel, piilusin neid, aga mitte järjekindlalt. Kui lisa maha arvata, siis raamat tapvalt paks ei ole.

Üht teist panin kahe kõrva vahele tallele, näiteks selle lõigu luureülemalt  Jom Kippuri sõjas: Tavaliselt kandsin ma taskus väikest paberilehte  ja sellel oli kirjutatud: „Aga kui see pole nõnda?“ See sedel oli talisman, mis tuletas meelde, et soov saada millegagi ühele poole ja midagi ära otsustada võib olla ka nõrkus. Selle sedeli ülesanne oli sundida küsima suuremaid küsimusi.

„Jom Kippuri sõja eelõhtul ma ei lugenud seda väikest sedelit“, tunnistas Zeira. „See oli minu viga“.

Vanusega on enesekindlus kasvanud, püüan sedeli küsimusega „Aga kui see ei ole nii?“ alati käepärast hoida.

Eespool kirjutasin oma huvist psühholoogia vastu. Täna sattusin ajakirja „Vikerkaar“ kodulehel http://www.vikerkaar.ee/archives/21102

sellisele huvitavale rubriigile nagu Veebruarikuu lugemissoovitused. Ja seal Märt Väljataga lugemissoovituste alt lõik:

Aasta eest andis filosoof Tamsin Shaw NYRB-s provokatiivse ülevaate “Psühholoogid võtavad võimust”. See paljastab nüüdisaegse hingeteaduse tumedamat poolt, nagu näiteks psühholoogide kaasalöömine piinamistehnikate väljatöötamisel. Kuid psühholoogid saavad sarjata ka vana filosoofilise patu eest, milleks on olevast olemapidava ehk inimloomuse kohta käivatest faktidest väärtuste tuletamine. Shaw heidab psühholoogidele ette ka teatavate väärtuste, näiteks koostöö ja konfliktituse reflekteerimatut eeldamist ja eelistamist.

Shaw’ kriitika tabab õpitud abituse sündroomi avastajat Martin Seligmani, kellele koos Bruce Jesseni ja James Mitchelliga omistatakse roll sõjakuritegudele kaasaaitamises. Inimkalduvustest normide tuletamise eest aga nahutatakse “moraalivundamentide” kontseptsiooni autorit Jonathan Haidti, nagu ka kõlbelise progressi eestkõnelejat Steven Pinkerit.

Shaw võtab oma rahulolematuse kokku sõnadega: “Ükski psühholoog pole veel välja arendanud meetodit, mis asendaks kõlbelist refleksiooni ja arutlemist, meie enda intuitsiooni ja printsiipide kasutamist, nende üksteisega kõrvutamist ning parimal viisil otsustamist. See jääb meile kõikidele möödapääsmatuks tööks, mida ei saa delegeerida kõrgematele võimudele ega asendada käsiraamatutega. Inimese tekitatud kannatused nõuavad meilt endiselt mitte üksnes “käitumistehnoloogiaid”, vaid ka tõelist moraalset arusaamist. Seda me hiljutistest raamatutest, mis pretendeerivad psühholoogia kõrgemale tarkusele, kohe kindlasti ei leia.”

Loen edasi.

Svend Brinkmann "Seisa paigal"

Arvasin raamatu enne lugemist  eneseabiraamatute hulka kuuluvaks. Milline eksimus! Autor nimetab  teost  antieneseabiõpikuks. Ja seda see ongi –söekas rünnak laiutava eneseabitööstuse vastu. Ja kui juba rünnak siis võimendatud. 

Ülevõimendatud on ka autori 7 soovitust, ta ise hoiatab, et ärge nüüd neidki väga tõsiselt võtke. 

Need 7 soovitust on:

·        Lõpeta enda sisse vaatamine.

·        Keskendu negatiivsele oma elus.

·        Pane pähe e-müts.

·        Suru oma tunded alla.

·        Loobu oma elutreenerist.

·        Loe romaani, mitte eneseabiraamatut ega elulugu.

·        Mõtle mineviku peale.

Autor kirjutab kiirenduskultuurist, positiivse mõtlemise türanniast, negatiivsest visualiseerimisest, sellest kuidas ühiskond on arenenud keeldudel põhinevast kultuurist nõudmiskultuuriks, enese religioonist ja paljust muust huvitavast.

Kui mõned autori juhistest on esialgu ehmatavad, siis kahe käega kirjutan ma alla kuuendale: loe romaani, mitte eneseabiraamatut. See on raamatu huvitavaim osa.

Autor analüüsib  Haruki Murakami polüteistlikku romaani „1Q84“-, kus kohtuvad mitu jumalat ja maailmavaadet,  kus ei eksisteeri mitte üks ja ainus maailm, vaid eri maailmade voog, mille vahel lugejat põrgatatakse ja vastandab selle Anthony Robbinsi enesearenduskultusele.  Huvitav on lugeda, mida autor arvab Michel Houellebecqi ja  Karl Ove Knausgaardi raamatute kohta.

Lõpupeatükis  stoitsism kiirenduskultuuris peatub autor arusaadavalt , Vana-Rooma stoitsismi, mis kulub ära,  sest et raamatus on hulgaliselt viiteid Marcus Aureliusele, Senecale ja teisteel tuntud stoikutele.

Autor põhjendab seda, miks ta stoitsismi poole pöördub järgmiselt lk. 128: „Ma olen kindel, et eneseabifilosoofia vastand siin on otstarbekas. Osalt sellepärast, et pakub välja elufilosoofia, mis väärtustab enesevalitsemisoskust, kohusetunnet, terviklikkust, väärikust , hingerahu ja enesega leppimisist enese leidmise asemel, ja osalt sellpärast et mitut stoikut huvitas, kuidas filosoofiat saaks rakendada igapäevaelus. Siia kuuluvad näiteks mainitud tehnikad, nagu negatiivne visualiseerimine (millegi tähtsa kaotamise ettekujutamine) ja projektiivne visualiseerimine (asjade õiges valguses nägemise treenimine ehk enda isiku sulgudesse asetamine). Stoikud rõhutasid isiklikku mõistust ja seda, et sügavaim rõõm elust saavutatakse paratamatule näkku vaadates : elu on lõplik ja meil tuleb ära surra.“ 

Lõpp suubus nüüd „Memento mori „ tunnetamiseni, mis peaks kätte jõudma vanas eas.

Identiteediotsingud on oluline osa noorusest. Tõenäoliselt on paljud, mitte ainult mina, otsinud ennast, selleks küll eneseabiõpikuid ja elutreenerid kasutamata, neid lihtsalt ei olnud,  ja piinelnud. Õnneks on see aeg möödas ja kes ennast leidnud ei ole, see on enesega leppinud.  

Lk. 74 „Üht teist oleks õppida Leonhard Cohenilt laulu „That Don’t Make It Junk“

……Nagu Coheni luuleread ütlevad, ei ole tunnetes midagi usaldusväärset, seda enam peaksime kaaluma nende väljendamise vajadust. Muutuvas kultuuris muutuvad ka meie tunded kiiremini kui iial varem. ……… Kokkuvõttes ei suuda tunded meile pakkuda kindlat pinda, millele toetuda. Emotsioonid muutuvad aja jooksul muutuvate võimaluste ja trendide taktis. Sestap on petlik uskuda, et on autentne süveneda endasse, et sealt oma tõelisi tundeid leida“. 

Äärmiselt kosutav  raamat, mis aitab kahe jalaga kindlalt maa peal seista.

Svend Brinkmann

"Seisa paigal"

Elu ilma eneseabita

Tõlkinud Annika Kupits.

Pegasus 2016

148 lehekülge

Linus Jonkmann "Introvert"

Olen introvert. Kapist tulin välja pärast  Susan Caini raamatu  „Vaikne jõud“    
Susan Cain "Vaikne jõud"  lugemist. Nimetasin raamatu  introvertide piibliks.

Linus Jonkmanni raamat „Introvert“ oli ka hea lugemine, täis mõtteainet, häid ütlemisi, rõõmsat äratundmist ja arusaamist. Arusaamist sellest, et tööl tegelen falsifikatsiooniga. Olen introvert, kes teeskleb, et on ekstravert. Amet lihtsalt eeldab seda. Sellest siis on tingitud minu mõtted, et kui lõpetan töötamise, saan taas iseendaks ja olen mina ise.  

Loetu haakub eelmise  raamatuga „Täpne toon“ Bill McGowan ja Alisa Bowman "Täpne toon". „Introverdis“ saab lugeda peatükke kõnepidamisest ja avalikust esinemisest: „Kas ekstravertidel on oraatoriainet?“;“ „Spontaansest kõnest“; „Introverdist kõnepidaja –kas enesehävituslik käitumine?“. Selgub, et täiusliku kõne võivad pidada nii ekstraverdid kui introverdid, erineval moel. Autor peatub sellel teemal pikemalt.

 „Spontaanse kõne ettevalmistamiseks läheb kolm nädalat“.

Winston Churcill

Raamatus arutletakse teemal, kas  introvertsus on puue, avaldatakse ka sellist arvamust. Õnneks jagunevad inimesed ekstravertsuse –introvertsuse skaalal ühtlaselt ning on vähe neid, kes paiknevad puhtalt skaala otstes.

Raamatu lõpus on mitmeleheküljeline test, mis aitab määratleda, kus sa introvertsuse-ekstravertsuse skaalal asud. Mina seda ei teinud.  Juba esimesel lehel vastasin järgmisele küsimusele õigesti.

Kas oleksid kaks nädalat järjest vahetpidamata meelsamini

A.   Üksinda

B.  Koos tuttavatega

Loomulikult üksinda… koos raamatuga. Loodetavasti ei riku raamat mu tulemust.
Seejuures arvan, et ka ekstraverdid valivad sellise küsimuse asetuse puhul, tutavad või üksinda, et on üksinda.

Autor omasõnutsi soovib raamatuga aidata neid inimesi, kes on kaotanud oma introvertse poole.

Kellele raamat sobib?  Arvan ikka, et introvertidele endile. Kuigi iga peatüki lõpus on  peatüki kokkuvõte  ekstravertide jaoks, ei usu ma, et ekstraverdid viitsiksid midagi muuta oma käitumises või lugeda raamatut selleks ,et introvertidega paremini suhelda ja arvestada. Ma ise ka, sel ajal kui ekstraverti teesklen. Aga hea raamat emadele-isadele ja abikaasadele, et oma lapsi/abikaasat  paremini mõista ja nendega suhelda.

Linus Jonkmann

„Introvert.

Hääletu revolutsioon“

Rootsi keelest tõlkinud Evelin Tamsalu

Kirjastus „Pegasus“ 2016

260 lehekülge

Bill McGowan ja Alisa Bowman "Täpne toon"

Lk. 27 „Nii tööl kui ka kodus on hea suhtlusoskus võti, mis aitab püüda kellegi tähelepanu, esitada veenvaid argumente, jääda meelde ning jätta endast arukas ja positiivne mulje. Sõna võttes on teil alati võimalus teisi teavitada, mõjutada ja innustada. Õige keel- nii sõnaline kui ka mittesõnaline- võib näidata teid enesekindla, veenva ja veendununa. See võib panna inimesi liikuma, muuta nende mõtteid ja tundeid. See võib õhutada neid hoolega kuulama, iga teie sõna ja mäletama teid veel kaua aega pärast seda, kui te ruumist lahkusite.“

Eks kõigil ole olnud hetki- „oh, poleks ma seda öelnud“.

Kuigi ladinakeelne sentents ütleb „verba volant scripta manent, suust välja lipsanud sõna enam tagasi ei saa ja kui mitte sõna, siis selle tekitatud emotsioon jääb kuulajale meelde.

Kergelt loetav ja vaimukas avaliku kõne ja suhtlemise õpik.

Autor annab juhtnööre, hoiatab enamlevinud vigade eest, põhisõnumina jääb kõlama lk. 191: „Spontaansus on kahetsuse teine nimi. Harjutage, harjutage , harjutage ja kui vähegi kahtlete, harjutage veel üks kord“.

Autori nõuanded on seda väärtuslikumad, et ta on töötab suhtluskoolitajana.

Ma ei otsinud raamatust midagi konkreetset ja ei leidnud ka midagi üllatavalt uut, kuid oli  huvitav ja vaimukas lugemine. Lugemine edeneb kiiresti, ladusalt ja arusaadavalt kirjutatud.

Raamatust saab teada hulgaliselt mõisteid.

Sõnaline prohmakas- ootamatu lausung, mis juhtub siis, kui suu sõidab ajule tagant sisse.

Sõnaline sabassõitmine- see, kui lasete suure kiiruse juures suul ajule liiga tihedalt sabas sõita , põhjustades tihtilugu sõnalisi prohmakaid.

Intelligentide needus, see ja palju teisi huvitavaid mõisteid leidub raamatu sabas sõnaseletuste osas.

Raamatus leiab abi igaks elujuhtumiks  tööl ja kodus, on’s vaja pidada pulmakõnet või öelda midagi järelehüüdeks. Leiab vastused küsimustele:

·         Kuidas säripartnerist sildu põletamata lahku lüüa?

·         Kidas töötajaid noomida nii et nad ei kaotaks motivatsiooni?

·         Kuidas paluda viisakalt nutitelefon ära panna?’

·         Kuidas oma vea pärast vabandust paluda?

·         Kuidas saavutada edu töövestlusel?

·         Kuidas küsida ameti- või palgakõrgendust?

·         Kuidas paluda teenet tundmata end seejuures võlglasena?

·         Kuidas õnnitleda kollegi ametikõrgenduse puhul, mida ma ise lootsin?

·         Mis on hea moderaatori saladus?

·         Kuidas paneelvestlusi juhtides vaigistada inimesi, kes liiga palju räägivad.

·         Kuidas kohtuda tulevase äia-ja ämmaga

·         Kuidas lausuda mõned sõnad järelehüüdeks või toostiks-

·         Kuidas rääkida ja mida öelda lähedase kaotanud inimesele.

Sellised toredad peatükid nagu „Mida ma teile ei soovita“  ja „Seitse tõhusamat viisi oma kõne kihva keerata“.

Mõned näited:

·         Võtke aega lausega „see on hea küsimus“- tänapäeval levinum venitamistaktika. 

·         Korrake ühtevalu kellegi nime.

·         Ülearune tänulikkus, ärge kulutage oma kõne esimest minutit lõputu rea inimeste tänamisele.

·         Viis põhjust mitte rääkida pikalt: miks seda tehakse: mõtte selgeks tegemine-kvaliteet aetakse segamini kvantiteediga; et jätta tark mulje; et täita aega, kehv planeering.

18 minutit on see aeg, mille jooksul kõnelejat suudetakse jälgida.

·         Lausuge iga sõna võrdse kiirusega nagu kasutaksite püsikiirusehoidjat.

Huvitusin peatükist „Kuidas lahti saada kõnelemiseelsest pabinast“.  Introverdina olen sellega kimpus olnud, töö eeldab esinemist ja sõnalist kiirreageerimist.

Minu nipid on mõelda, et homseks on hirmus möödas ja minu poolt unustatud. Mõnikord mõtlen, et mis on hirmsaim asi, mis minuga juhtuda võib. Olen ka kiirrääkija, selle vastu aitab kõige paremini teadmine, et keegi peab su juttu protokollima.

Introverti aitavadki autori soovitused harjutamise kohta lk.252:

·         Tehke oma ettekandest väikestele märkmepaberitele kokkuvõte.

·         Tõuske püsti ja tooge oma ettekanne pelgalt kokkuvõtte põhjal kuuldavale, salvestades selle samal ajal nutitelefoniga.

·         Pange kirja salvestiselt mahakirjutatud kõne. Teksti arvutisse kirjutades kirjutate silma jaoks, aga vaja on kõrva jaoks.

Tsitaadid ja viited:

Mõtle järele, enne kui suu lahti teed, sest sinu sõnad ja nende mõju istutavad kuulaja pähe kas kordamineku või luhtumise seemne. Napoleon Hill

Kui teete elus kõige tavalisemaid aju ebatavalisel viisil, võidate maailma tähelepanu. George Washington Carver (afroameeriklasest (1864-1943) botaanik, keemik, teadlane ja leiutaja)

Hea kõne on nagu naise seelik: piisavalt pikk, et mitte kõike paljastada , ja piisavalt lühike, et huvi äratada. Winston Churchill

Tarkus on tasu selle eest, et oled kogu elu kuulanud, ehkki tahtnuks hoopis ise rääkida. Doug Larson

Kas kellegi on minu vastuste kohta küsimusi. Henry Kissinger

Jutu alguse tsitaadi täienduseks tahan rõhutada, et heast jutust üksi ei piisa isegi käesoleval suhtlemissajandil. Heast jutuoskusest piisab tähelepanu püüdmiseks ja esmamulje jätmiseks. Jälje jätmiseks peab siiras olema ja sisu peab ka olema. Ütleb vanasõnagi: suuga teeb suure linna, käega ei…….

Bill McGowan ja Alisa Bowman

„Täpne toon.

Kuidas öelda iga kord kohe algul õigesti“

Tõlkinud Mart Rummo

Kirjastus Äripäev 2016

Lehekülgi 288

Nina Teicholz "Suur rasvane üllatus".

Taas üks toitumisteemaline põnevik. Kannatlikele, sest ikkagi 487 lehekülge. Sisaldab hulgaliselt joonealuseid märkusi ja viiteid. Kannatlikkus tasub end ära, sest lugemine on põnev kui on suur huvi. Kui suurt huvi ei ole, siis rasva ja kolesterooli rehabiliteerivaid raamatuid on ka õhemaid.

Raamat  räägib:

·         kuidas teadlased läksid kaasa sellega, et rasv on ebatervislik ja  kolesterool südamehaiguste tekitaja nr.1 ning välistasid teised biokeemilised protsessid ja uuringud;

·         mida selline teooria, millest peagi sai Ameerika Ühendriikide toitumissoovituste alus, tervishoiule maksma läks ja kuidas vähese rasvasisaldusega toit naistele ja lastele mõjub;

·         kuidas teraviljas,  jahus ja suhkrutes leiduvad süsivesikud põhjustavad rasvumist ning vähendatud rasvasusega toit suurendab omakorda nende toiduainete tarbimist;

·         et kasulik oleks tagasi pöörduda stabiilsete tahkete loomsete rasvade juurde nagu searasv ja või, mis ei sisalda salapäraseid isomeere ega ummista rakumembraame nagu transrasvad ning mis ei oksüdeeru nagu vedelad õlid.

Raamatus

·         saab tuttavaks rasvavaese toitumise teooriale aluspanija Ancel Keys tööde ja tegevusega ning autori kriitikaga tema aadressil;

·         oma vitsad saab kätte enim tsiteeritud rasvavaesse toitumise propageerija Dean Ornish, tema peaaegu taimne toit ja uurimsitulemused;

·         rehabiliteeritakse Atkins, kõrge rasvasisaldusega toidu soovitaja ja omanimelise dieedi autor;

·         selgitatakse, kuidas tekkis ja osutus edukaks äriprojekt „vahemeremaade dieet“.

Vahemeremaade toidusedelit hakkasid  1980.ndatel välja töötama kaks nutikat  ja julgete eesmärkidega teadlast, üks Itaaliast: Anna Ferro- Luzzi, teine Kreekast -Antonia Trichopoulis. Need teadlased püstitasid hüpoteesi, et nende kodumaa traditsiooniline toit võib kaitsta rasvumise ja südamehaiguste eest. Autor selgitab, kas see väide on teaduslike uuringutega kaetud.

Peatükis Pikk elu- kas põhjus on oliivõlis“, väidab autor, et oliivõli kasulikkust ei ole tõendatud. 

Muuhulgas järgmine huvitav tähelepanek: Homerose „Odüsseias “ mainitakse oliivõli kui „vedelat kulda“. Väidetavalt on tegu  tõlkeveaga.  Odüsseusele antakse enda võidmiseks „oliivõli kullast pudelis“.  Autor väidab, et oliivõli kasutamine toiduks tekkis ajaloolises perspektiivis üsna hiljuti, enne seda kasutati õli kehahoolduses.

Lk. 205 „Seega näib, et tegelikult lisandus oliivõli Vahemeremaade toitumistavasse suhteliselt hiljuti  ning et vaatamata huvitatud isikute jõupingutustele kujundada Homerosest turundusmeeskonna liige, e i ole tegu igivana toiduainega.“.

 Eelnevast lõigust nähtub, et raamat on kirjutatud arusaadavas ja humoorikas keeles.

Raamatust kokkuvõtvalt:

·         toitumisteadus on pigem äri ja poliitika kui teadus. Võimsad toiduaineettevõtted rahastavad teadust soovitud suunas ja teevad lobitööd.

Enda kohta kirjutab autor lk. 337, et selle raamatu kirjutamine oli võimalik ainult sellepärast, et ta käsitleb toitumisvaldkonda väljastpoolt tulijana, kellel on sama palju eelarvamusi kui keskmisel ameeriklasel. Erinevalt meditsiinis ja ülikoolides tegutseva asjatundjatest ei avaldata talle sellist survet, millega puutuvad kokku need, kes soovivad uuringutulemuste avaldamist, edutamist ja stipendiume.

Tekkis korraks selline riukalik eelarvamus, aga mis siis kui seegi raamat on liha-piima-munatootjate lobitöö tulemus.

Imestan alati, kui raske uurimisobjekt on esimesel pilgul nii lihtne teema kui toitumine. Olen mõelnud veebist koguda vastukäivaid soovitusi: kohv on kasulik ei ole kasulik jne. Veel toredam on kokku panna endale meelepäraste toitumissoovituste kogum: kohv on kasulik; šokolaad on kasulik; punane vein on kasulik ja lisan siia ka et klaas šampanjat päevas on kasulik (olen lugenud!).

Tõde, nagu ikka, on võib olla kusagil keskel- normaalne söömine.

Et oleks aus, lisan siia, et ise olen jätkuvalt, ka pärast raamatu lugemist, pigem taime-toitlane, liha üldse ei söö.

Nina Teicholz

"Suur rasvane üllatus"

Miks kuuluvad või, liha ja juust tervisliku toitumise juurde.

The Economist 2014 aasta teadusraamat

Inglise keelest tõlkinud Mart Lebedev

Peramõtsa Press 2016

487 lehekülge.

Richard J.Davidson koos Sharon Begleyga "Aju emotsionaalne elu"

Taas üks raamat ajust ja järgmine järjekorras: Dean Burnett  „Ajuvaba aju“.

Miks ma neid raamatuid loen? Huvitav on. Kuigi ligi pool raamatust on sellest, kuidas vaimse praktika ja emotsioonide suunamise, näiteks meditatsioon, abil aju toimimist muuta, ei ole see minu eesmärk. Minu eas inimene tavaliselt tunneb end piisavalt kaua ja kui ta on tahtnud midagi muuta, siis on seda juba teinud, on nüüd endaga leppinud ja rahul.

Kuigi, mitte kunagi pole hilja muuta ja muutuda, sellest kirjutas minu seni lemmik-ajuraamat- Norman Doidge „Muutuv aju“.

Mõned väljakirjutused tegin loetust:

Lk. 14.  Emotsionaalne stiil hõlmab kuut mõõdet. Need kuus mõõdet ei ole mitte isiksuse konventsionaalsed aspektid ega lihtsad emotsionaalsed omadused või tujud, rääkimata sellest, et neid saaks käsitleda vaimuhaiguste diagnostiliste kriteeriumitena, kuid need peegeldavad tänapäevase neuroteaduse avastusi.

·         Säilenõtkus- kui aeglaselt või kiiresti tagasilöökidest toibutakse.

·         Hoiak- kui kaua ollakse võimelised säilitama positiivset emotsiooni.

·         Sotsiaalne Vaist-kui varmas ollakse ümbritsevate inimestelt sotsiaalseid signaale vastu võtma.

·         Eneseteadlikkus- kui hästi tunnetatakse emotsioone peegeldavaid kehalisi aistinguid.

·         Kontekstitundlikkus- kui hästi suudetakse reguleerida oma emotsionaalseid vastuseid, arvestades parasjagu toimivat konteksti.

·         Tähelepanelikkus- kui terav ja selge on fookus.

Kui lugeja on varem lugenud/sirvinud eneseabi raamatuid, siis on tal loetust aimu, kuigi ehk lihtsamas käsitluses ja teisiti nimetatult.

Raamatus on peatükk Oma emotsionaalse stiili hindamine, saab ennast ja teisi hinnata.

Mind häirib teiste juures kõige rohkem kontekstitundlikkuse puudumine ehk koha ja aja sünkroonsuse puudumine, mis jätab mulje labasusest, familiaarsusest ja vulgaarsusest.

Isiksus ja temperament peegeldab emotsionaalse stiili kuue mõõtme isemoodi kombinatsiooni. Võtame isiksuseomaduste Suure Viisiku, ühe psühholoogia standardse klassifikatsioonisüsteemi: avatus kogemusele, meelekindlus, ekstravertsus, sotsiaalsus ja neurootilisus.

·         Kogemustele avatud inimestele on tugev Sotsiaalne Vaist. Ta on ka väga Eneseteadlik, ja mis puutub tema Tähelepanelikkuse stiili, siis on ta enamasti Keskendunud.

·         Meelekindlal inimesel on hästi arenenud Sotsiaalne Vaist, Tähelepanelikkuse osas on ta Keskendunud ning tal on terav Kontekstitundlikkus.

·         Ekstravertne inimene toibub kiiresti tagasilöökidest ja paikneb seega Säilenõtkuse spektri Kiire taastumise otsas. Tal on Positiivne hoiak.

·         Sotsiaalsel inimesel on peen Kontekstitundlikkus ja tugev Säilenõtkus, tal kipub olema Positiivne Hoiak.

·         Neurootiline inimene toibub tagasilöökidest aeglaselt. Tal on sünge Negatiivne Hoiak, ta on suhteliselt vähe kontekstitundlik ja Tähelepanelikkuse stiili poolest kipub ta olema hajevil.

Nii on raamatus kirjas, kuid alati on erandeid.

Emotsionaalse stiili mõõtmete kombinatsioone:

·         Impulsiivne- hajevil Tähelepanelikkuse ja väikese Eneseteadlikkus kombinatsioon.

·         Kannatlik- suure Eneseteadlikkuse  ja suure Kontekstitundlikkuse kombinatsioon. Teadmine, et kui kontekst muutub, muutuvad ka teised asjad, aitab kannatlikkust säilitada.

·         Häbelik- Säilenõtkuse osas Aeglase taastumise ja vähese Kontekstitundlikkuse kombinatsioon. Kontekstitundlikkuse puudumise tulemusel ulatuvad häbelikkus ja ettevaatlikkus normaalsest kaugemale.

·         Läbematu- Aeglase Taastumise (Säilenõtkus), Negatiivse Hoiaku, suure Eneseteadlikkuse ja Hajevil oleku (Tähelepanelikkus) kombinatsioon.

·         Optimistlik-Kiire Taastumise (Säilenõtkus) ja Positiivse Hoiaku kombinatsioon.

·         Krooniliselt õnnetu- Aeglase Taastumise (Säilenõtkus) ja Negatiivse Hoiaku kombinatsioon, mille tulemuseks on, et inimene ei suuda positiivseid emotsioone alal hoida ning takerdub pärast tagasilööke negatiivsetesse emotsioonidesse.

Viimaste tsitaatide  puhul  jäid mul leheküljenumbrid märkimata.

Ilus sõna „säilenõtkus“. Leidsin mõiste haridussõnastikust: säilenõtkus, resilientsus ● võime edukalt kohaneda ja areneda märkimisväärselt raskes, riskirohkes keskkonnas.

Richard J.Davidson koos Sharon Begleyga

„Aju emotsionaalne elu.

Kuidas aju ainulaadne toimimine mõjutab teie mõtteid, tundeid ja elu – ja kuidas te saate seda muuta“

Tõlkinud Signe Rummo

The New York Timesi bestseller

Kirjastus Äripäev 2016

414 lehekülge