Charles Duhigg "Targem kiirem parem"

Charles Duhigg

„Targem kiirem parem.

Tõhus tegutsemine nii elus kui ka töös.“

Kirjastus Äripäev 2017

Inglise keelest tõlkinud Raul Kilgas

Toimetanud Signe Rummo

415 lehekülge.

New York Times menuki „Harjumuse jõud“ autori raamat. „Harjumuse jõud“ on mul loetud ja meeldis.  Mida ma neist raamatuist otsin - kas oskan seda sõnastada. Mulle meeldib õppida ja miks mitte teada saada, kuidas oma tööelu ja isiklikku elu tõhusamaks muuta. Iseasi kas ma seda rakendan, aga psühholoogia on mind kogu aeg paelunud ning hindan teadmist isegi siis kui ma seda ei rakenda.

Raamatu tutvustusest: Raamatu keskmes on tulemuslikkuse kaheksa põhimõtet ‒ alates motiveerimisest ja eesmärkide seadmisest kuni keskendumise ja otsuste tegemiseni. Need põhimõtted selgitavad, miks mõni inimene ja ettevõte suudab nii palju ära teha. Selgub, et kõige tõhusamad inimesed, ettevõtted ja organisatsioonid mitte lihtsalt ei toimi teisiti ‒ nad näevad oma maailma ja valikuid hoopis teistmoodi. Palju tähtsam on see, kuidas sa mõtled, mitte niivõrd see, mida sa mõtled.

 Tulemuslikud inimesed teavad, et tõhusus toetub kindlatele valikutele ‒ sellele, kuidas me raamistame oma igapäevaotsuseid, kuidas seame endale suuri ambitsioone ja eirame hästi kättesaadavaid lihtsaid eesmärke, kuidas loome juhina uuenduslikkust õhutava kultuuri ja kuidas kasutame andmeid. Need aspektid eristavadki lihtsalt toimekaid inimesi üdini tõhusatest.

 Oma raamatus „Harjumuse jõud“ selgitas Charles Duhigg, miks me teeme seda, mida me teeme. Selles raamatus räägib ta, kuidas saame oma tegevust tõhusamaks muuta. See on põhjapanev raamat, mis aitab saavutada soovitut vähema stressi ja pingutusega ning teha ära rohkem, ilma et ohverdaksime seda, millest kõige rohkem hoolime ‒ see aitab meil saada kõigis oma tegemistes targemaks, kiiremaks ja paremaks."

Autor esitab raamatus 8 põhimõtet, nimetades nende järgi peatükid: motivatsioon; meeskonnad; fookus; eesmärgipüstitus; teiste juhtimine; otsustamine; innovatsioon; andmete omandamine.

Oma teemad avab autor lugude kaudu. Igas peatükis on mitu lugu. Kõiki neid ma läbi ei lugenud, näiteks lugu pokkerimängust, pokkerit ei mängi ja lugu tundus tüütu.

Seevastu lugesin huviga läbi lood 31. mai 2009 Air France reis 447 lennuõnnetuse põhjustest https://et.wikipedia.org/wiki/Air_France'i_lend_447 ,

Jom Kippuri sõjast https://et.wikipedia.org/wiki/Yom_Kippuri_s%C3%B5da

ja FBI inimröövi lahendamise loo.

Raamatu lõpus on lisa- „Nende ideede kasutusjuhend“ 25 lehel. Ausalt öelda saab kogu raamatu mõte ja õpetus neil lehekülgedel öeldud. Aga tänapäeval on kombeks õpetada lugude kaudu ja nii neid lugusid jutustatakse ka selles raamatus.

Päris lõpus on viited ligi 100. leheküljel, piilusin neid, aga mitte järjekindlalt. Kui lisa maha arvata, siis raamat tapvalt paks ei ole.

Üht teist panin kahe kõrva vahele tallele, näiteks selle lõigu luureülemalt  Jom Kippuri sõjas: Tavaliselt kandsin ma taskus väikest paberilehte  ja sellel oli kirjutatud: „Aga kui see pole nõnda?“ See sedel oli talisman, mis tuletas meelde, et soov saada millegagi ühele poole ja midagi ära otsustada võib olla ka nõrkus. Selle sedeli ülesanne oli sundida küsima suuremaid küsimusi.

„Jom Kippuri sõja eelõhtul ma ei lugenud seda väikest sedelit“, tunnistas Zeira. „See oli minu viga“.

Vanusega on enesekindlus kasvanud, püüan sedeli küsimusega „Aga kui see ei ole nii?“ alati käepärast hoida.

Eespool kirjutasin oma huvist psühholoogia vastu. Täna sattusin ajakirja „Vikerkaar“ kodulehel http://www.vikerkaar.ee/archives/21102

sellisele huvitavale rubriigile nagu Veebruarikuu lugemissoovitused. Ja seal Märt Väljataga lugemissoovituste alt lõik:

Aasta eest andis filosoof Tamsin Shaw NYRB-s provokatiivse ülevaate “Psühholoogid võtavad võimust”. See paljastab nüüdisaegse hingeteaduse tumedamat poolt, nagu näiteks psühholoogide kaasalöömine piinamistehnikate väljatöötamisel. Kuid psühholoogid saavad sarjata ka vana filosoofilise patu eest, milleks on olevast olemapidava ehk inimloomuse kohta käivatest faktidest väärtuste tuletamine. Shaw heidab psühholoogidele ette ka teatavate väärtuste, näiteks koostöö ja konfliktituse reflekteerimatut eeldamist ja eelistamist.

Shaw’ kriitika tabab õpitud abituse sündroomi avastajat Martin Seligmani, kellele koos Bruce Jesseni ja James Mitchelliga omistatakse roll sõjakuritegudele kaasaaitamises. Inimkalduvustest normide tuletamise eest aga nahutatakse “moraalivundamentide” kontseptsiooni autorit Jonathan Haidti, nagu ka kõlbelise progressi eestkõnelejat Steven Pinkerit.

Shaw võtab oma rahulolematuse kokku sõnadega: “Ükski psühholoog pole veel välja arendanud meetodit, mis asendaks kõlbelist refleksiooni ja arutlemist, meie enda intuitsiooni ja printsiipide kasutamist, nende üksteisega kõrvutamist ning parimal viisil otsustamist. See jääb meile kõikidele möödapääsmatuks tööks, mida ei saa delegeerida kõrgematele võimudele ega asendada käsiraamatutega. Inimese tekitatud kannatused nõuavad meilt endiselt mitte üksnes “käitumistehnoloogiaid”, vaid ka tõelist moraalset arusaamist. Seda me hiljutistest raamatutest, mis pretendeerivad psühholoogia kõrgemale tarkusele, kohe kindlasti ei leia.”

Loen edasi.