Näitus „Kuldaja värvid“ Mikkeli muuseumis.

Eesti klassikaline maalikunst Enn Kunila kollektsioonist

20.03.-07.09.2014 Mikkeli muuseumis

Esindatud on eesti kunstnike maalid aastatest 1910 kuni 1945.

Näituse piltides on  hoomatav eriline värvirõõm ja -erksus hoolimata keerulisest ajast. Allpool Addo Vabbe 1945.a.  maalitud pilt "Järve kaldal".

Kui kell 12.00 ringkäik kuraator Eero Epneri  juhendamisel pihta hakkab, saan teada, et Enn Kunila ongi valinud maalid oma kogusse ja sellele näitusele  värvist ja kompositsioonist lähtudes. Kuraator Eero Epner lubab, et räägib  maalide kirjanduslikust sisust, seda mida need pildid öelda tahavad ,tunneb igaüks ise maali vaadates

Näitusel on teosed paigutatud kolme saali. Esimese korrus saalis portreed, aktid ja figuraalkompositsioonid alapealkirjaga „Melanhoolia“.  Melanhooliat sisendab maalide kompositsioon: inimesed maalilt ei vaata otse, pilgud on kõrvale pööratud või näod varjatud. Kui maalil on mitu inimest, siis ei suhtle nad omavahel, mõnel maalil on näod vaid tinglikult, lõpuni välja joonistamata.

Kui võiksin igast saalist valida oma lemmiku, siis esimesest saalist on selleks Johannes Greenbergi  teatriteemalised tööd. Eriti „Enne etendust“: pildil on pianist ja sarmikas  lauljanna, taamal veel üks figuur. Meelde jääb lauljanna sissepoole pööratud pilk ja keskendunud  ilme. Teine J.Greenbergi pilt kannab nime "Teatriloozis".

Teise korruse  saalis on reisitööd ja Eestis valminud maastikuvaated. Selles saalis lummavad värvid veel rohkem..

Eesti kunstnikud  reisisid 20. sajandi esimesel poolel väga palju, seevastu 20. sajandi teisel poolel oli reisimine võimatu. Reisidel sündis palju kauneid maale, küllap kõige rohkem on maalitud  Itaaliat- Caprit ja Veneetsiat. Kunstnike nägemus ühest ja samast kohast võib olla üsna erinev. Näiteks A. Laikmaa ja 
K. Mägi Capri vaateid.

K. Mägi Capri vaade:

A.Laikmaa Capri vaade:

Selle saali pärliteks  on  minu jaoks Konrad Mägi kodused  loodusvaated: kaks Saaremaalt, „Maastik roosade põldudega “ ja „Lõuna-Eesti mäestik“. Selline värvide pillerkaar tuletab meelde impressioniste. Impressioniste olen ma reisidel rohkem vaadanud/näinud kui kodus Konrad Mägi.

"Maastik roosade põldudega":

Kolmandas väikses saalis on teiste hulgas näha Richard Uutma „Võrguparandajad“ ja  Herbert Luki kaks  maali. Minu lemmikuks on siin  Endel Kõksi „Tartu vaade“. Ühele maalile on paigutatud kõik Tartu n.ö. sümbolehitused, ülikooli peahoone, Kivisild, Vanemuise väike maja. Objektid on paigutatud püramiidjalt ja kõige kõrgemal troonivad tumesinise taeva taustal Tartu punasest tellisest kirikud. See maal on justkui ülemlaul Tartule ja tekitab sooje tundeid küllap kõigis, kellele see linn on mingil eluperioodil tähtis olnud.

Soovitan näitust kõigile, ka kunstikaugetele nagu mina ,kes väga tihti kunsti-näitusel ei käi.

Nii palju värvirõõmu ühe tunni jooksul siiani veel üpris kolkunud kevades, tegi meele rõõmsaks.

Eriti huvitav on näitust vaadata  koos kuraatoriga, sest temaga  näeb pildil ka detaile, mis muidu kaotsi lähevad . Huvitavad on Eero Epneri jutustused arhiiviotsingutest maalil kujutatu kohta. Järgmine ringkäik kuraatoriga toimub küll alles 03.05.2014.

Piletihind pea olematu. Ostsin lisaks ka Eero Epneri koostatud lastele mõeldud jutu- ja värviraamat „Kalavõrk ja piimamannerg".

Florian Zeller . "Elu on nauding"

Florian Zeller

Elu on nauding

Euroopa romaan

Eesti Raamat 2014

Sari "Nüüdisromaan"

124 lehekülge

Tõlkinud Jana Porila.

Toimetanud Aili Saks

„Elu on nauding“ on 1979.a. sündinud  prantsuse kirjaniku Florian Zelleri 2012. aastal ilmunud viies romaan. Florian Zeller on  abielus kauni näitlejannaga Marine Deltermega.

Nii kaunis paar, et pean pildi lisama. Autor sai 2004.a. oma kolmanda raamatu eest Prantsuse kirjandusauhinna Prix Interallié, mida antakse välja alates 1930.a. Auhinna nominentide nimekiri on pikk, tuttavad nimed vaid mõned: Armand Lanoux, Frédéric Beigbeder , Michel Houellebecq, Philippe Djian Sébastien Japrisot .
Tahaksin prantsuse kirjandust rohkem lugeda, see rebib lugemise rutiinist välja.

Tutvustuses raamatu tagaküljel on ära toodud romaani sissejuhatav lause: "Lugu lõpeb seal, kus kõik lood peaksid lõppema- voodis."

Nii arvangi lugema asudes, et tegu on tänapäevase armastusromaaniga.

Armastuslugu on tõesti olemas, võrdlemisi triviaalne, kuid  probleemid, millega autor selle armastusloo taustal tegeleb, on tõsised ja ajastule omased.  Tegu on y-generatsiooni sotsiaalse käitumise uurimusega..

Kolmekümne aastased Pauline ja Nicolas on koos olnud kaks aastat. Paaril on ilusaid ühiseid mälestusi, kuid paraku on esmane kirg ja uudsus haihtunud. Lugeja saab möödunud kirest aimu  Nicolas jutustuse kaudu. Romaani esilehel on Nicolas ja Pauline  küll koos voodis, aga mehe kujutlustes on  vahekorra ajal Pauline kõrval veel teine naine. 

Nicolas elab unistuse nimel saada kuulsaks stsenaristiks, ta ei kahtle, et see aeg tuleb. Nicolas vajab tunnustust ja naudinguid, ta ei suuda  leppida mõttega ,et tuleb elada ühe partneriga terve elu. Nicolas mõtiskleb: "Ta armastab Pauline,i. Ent kas saab mees seksuaalselt rahulduda üheainsa naisega ? Mõnikord on tal tunne, et see võrduks maailmast loobumisega, ja ühtlasi, jah, elamisest loobumisega."

Oma probleemile ei näe Nicolas ühtegi head lahendust ja  stsenaristina koostab ta võimalikest valikutest neli stsenaariumi: romantiline, sentimentaalne, dramaa-tiline ja väikekodanlik. Raamatus on need lahti kirjutatud.

Pauline on kosmeetikafirma töötaja, kellel terendab ees karjäär samas firmas, suuri unistusi tal ei ole. Autor mõtiskleb Milan Kundera järgi, et Pauline viibib oma mõtetes kõige rohkem minevikus (nostalgiline) ja tulevikus (muretseja) . Tänases päevas teda palju ei kohta, nautleja ta ei ole. Pauline seab armastuse pjedestaalile, õnnelik olemiseks vajab ta kindlustunnet tuleviku suhtes, selles et teda maha ei jäeta. Kui  kindlustunnet jääb väheks, on ta valmis suhte lõpetama.  

Romaani tegevusajas viibib paar n.ö. suhte mugavus-tsoonis, mis on ühtlasi kooselu kõige haavatavam periood. Suhtes ei ole enam muud avastada kui ehk mõni läbiproovimata poos ning loogiliselt läheneb aeg, kui on aeg muretseda laps.   

Raamat on jagatud 3 peatükki.

I peatükk "Ood rõõmule".

Lugeja kohtub Pauline ja Nicolasiga kui nad elavad väikeses korteris Montparnasse linnaosas. Teine naine Sofia, hedonistlik femme fatale on olemas, kuid Nicolas piirdub mõttepatuga.

Lk. 9 Pauline’iga armatsedes ei juhtu see esimest korda , et ta kujutab endale ette teisi naisi (seda tehes sulgeb ta silmad, nagu kardaks truudusetusega vahele jääda, ja ettekujutatu filmilint saab vabalt silmalaugude all joosta). Kindla peale ie ole ta ainuke, kes enam või vähem fiktiivsetest kujudest uut stiimulit otsib. Sest kui ta mäletab meeleliigutusega elu seda etappi, kui maailm kujutas endast erutust ilma rahulduseta (kõik need teismelise –aastad, kui ta vaatas naisi, kuid ei saanud neile läheneda), kardab ta nüüd vastupidiselt sulgumist maailmasse, kus rahulduses puudub erutus (kooselusse).
Autor soovib lugejat veenda meeste ja naiste erinevuses. (Eks naised teavad  ja  aktsepteerivad seda, aga mitte enda kooselus.) 

II peatükk "Ohverdus."

Algab see peatükk Helmuth Kohli ja Francois Mitterand 22. sept. 1984. suurejoonelise kohtumisel Verdunis vahetatud käepigistusega – hetk ,mis muutub surematuks ja kujutab ajalooraamatutes endast prantslaste ja sakslaste leppimise sümbolit: „Nüüd on prantsuse –saksa paar vastupidav. Truudusemurdmist ei tule. See on kogu eluks. Olid halvemad ajad, nüüd tulevad paremad. Mitte miski ei suuda neid lahutada. Sest nad armastavad teineteist."

Aga probleemid tekivad. Selles peatükis Victoria. Pauline asub kahtlustavalt –kurnavalt Nicolas  sms-e  ja e-kirju uurima.

III  peatükk "Türannia".

Lootusrikas ja unistusterohke lapse ootamise aeg ja lapse sünd, kolimine suuremasse korterisse äärelinna, lahkuminek ja  Ana.

Laps on Pauline plaan Nicolas endaga siduda. Aga  plaan hakkab töötama tema enda vastu, sest laps ei seo neid tugevamini. Laps ei mahu õieti kummagi ellu.  Paulinel vähendab laps karjäärivõimalusi ning Nicolas peab loobuma unistusest, et teha "tavalist" tööd perekonna ülalpidamiseks. Isikliku vabaduse piiramise pinnalt tekivad etteheited teineteisele. Laps nõuab ohvreid, vastastikusi järele-andmisi ja isikliku vabaduse piiramist. Autor  räägib palju vanemate „ohverdusest“  laste nimel, kuid peategelased kuuluvad generatsiooni, kellele see mõte on võõras. 

Selles peatükis hakkab Nicolas mõtlema vananemisele.

Lk. 85:" Katse defineerida tegusõna „vananema“

Kolmekümneaastaselt on teoreetiliselt jäänud sama palju asju veel elada kui on juba läbi elatud, sama palju eespool kui selja taga- see tähendab: sama palju lootusi kui mälestusi. See on habras tasakaal, mis ei jää püsima. Vähehaaval saab mälestuste kogum lootuste kogumist võitu. Sellest vaatepunktist on vananemine nähtamatu ümberpaiknemine nende kahe kogumi vahel. Mis edasi , seda harvemaks jääb lootus, samas kui mälestusi sisaldav paun muutub äärmiselt rakseks. Tegelikult nii raskeks, et rebeneb lõpuks lõhki. Mälu lekib igalt poolt välja. Lekib kuni kaob sootuks."

See on see „päev mil saadaks kolmekümneseks"lastehaigus. Aga kõigega siin raamatus ei peagi nõus olema, ka 60+ olemas plaanid, unistused ja lootus, aga noorena ei saagi/peagi seda mõistma.

Autor otsib  võimalikke lahendusi Euroopa Liidu ajaloost. Meenutab korduvalt juba tsiteeritud Kohli ja Mitterand käepigistuse kõrval ka nn. „ Euroopa Liidu isa“ prantsuse riigitegelast Robert Schumanni.  

Lk. 123 : "Siis meenutan ma viimast korda Robert Schumani esimest kõnet, milles ta kasutas sõna „leppimine“. On olemas teine võimalus, mida nimetatakse „andestamine“. Ja ma ei tea, miks Pauline ja Nicolas, kelle kuriteod on tegelikult tibatillukesed, ei ole selleks enam võimelised. Ilma andestuseta surub vihavaen peale oma kivise valitsuse ja nad ei saa enam kohtuda: Nicolas ’kergus tähendab Pauline’i jaoks reetmist, ning tema lootus armastusele sulgub tema ümber nagu lõks. Pauline ei mõista tema kartust jääda maailmast ilma ja Nicolas ei saa aru Pauline’i hirmust mahajätmise eest. Mitte hetkekski ei näe nad teineteist sellisena , nagu nad tegelikult on , ega astu sammugi teineteise poole. Ei ühtegi liigutust- mitte midagi sellest, mida hoolivuseks nimetatakse. Ometi ajalugu õpetab seda."

Ajaloo õpetust jagab autor ohtralt, asjata ei ole  raamatu alapealkiri Euroopa romaan. Euroopa ajaloo abil soovib autor näidata, et murrangulised sündmused ajaloos omavad  mõju ka üksikisikute eraelule. See, mis toimub riikidega, toimub ka paaridega: ühinemised, lahkuminekud, leppimised, andestamised.

Zeller otsides vastust noore põlvkonna individualismile Euroopa ajaloost toob näite Euroopa Liidu hümni otsingutest. Ükski keel ei olnud kõigile vastuvõetav, lõpuks valitakse Beethoveni „Ood rõõmule“  Fr.Schilleri sõnadele.  Nüüd jõuavad osalised selleni, et hümn tuleb tõlkida kõigi asutajate  keeltesse. Aga miks siis üldse ühine hümn? Lõpuks lepitakse kokku, et Euroopa hümniks saab Beethoveni viisi instrumentaalne vorm.

Zeller on Pauline ja Nicolase loosse pikkinud hulgaliselt viiteid anekdootlikele ja tõsielulistele juhtudele ajaloost ja hulgalisi tuntud ja mulle tundmatuid ajaloolisi iskuid :  Milan Kundera, Emil Cioran (Rumeenia filosoof), Eugène Ionesco, Michel Leiris (prantsuse kirjanik), Beethoven, Ludwik Zamenhof (esperanto  leiutaja), Jean –Paul Sartre, Simone de Beauvoir, Jean- Luc Godard (prantsuse filmi-rezissöör), Roberto Rossellini, Brigitte Bardot,  Jonathan Littell (prantsuse kirjanik, Stanley Kubrick, Arthur Schnitzler, André Breton,  Lenin, Hitler, Napoleon, François Mitterrand ja Helmut Kohl. Ja see ei ole täielik loetelu. Sulgudes "kes on kes" märgitud nende kohta, kelle nimi mulle täitsa võõras. 

Mulle selline entsüklopeediline lähenemine meeldis. Enne on palju öeldud ning teinekord on viitega nimele või loole võimalik öelda rohkem kui ise kirjutada.

Tõenäoliselt tõlgendab autoriga samasse põlvkonda kuuluv lugejaskond raamatut teisiti kui mina, aga „Elu on nauding“ on vägagi  loetav romaan.Ühe õhtu raamat: lühike, lühikesed laused ja peatükid; tegevus on dünaamiline, ühte kohta ja ühte päeva ei jääda toppama. Lühikesed dialoogid, pikad monoloogid pole Y-generatsioonile tõenäoliselt omased. Stiil terav, vaimukas ja  informatiivne.

Väga hea tõlge.

Muusikaline kujundus: Beethoven „Ood rõõmule“.

Nicolas ja Pauline’i suhte hümn: Lou Reed „Perfect Day“.

Lou Reed on seda laulnud kontserdil koos Luciano Pavarottiga, selle siia riputangi.

Arne Dahl "Euroopa blues"

Arne Dahl

Euroopa blues

Eesti raamat 2013

288 lehekülge

Rootsi keelest tõlkinud Enno Turmen

Toimetanud Aili Saks

Selles raamatus on sündmusi ja piisavalt, tegevus toimub Stockholmis, Milaanos, Weimaris, korraks põigatakse ka Odessasse. „Europa blues“ sai 2004 Taani krimikirjanduse auhinna (Palle Rozenkrantz Prisen) kui aasta parim rahvusvaheline põnevik.

Sündmustikust : Stockholmi loomaaias  on ahmide ette visatud Kreeka gangster, järgi temast palju ei jää. (Ristsõnalahendajatele on teada, et ahm on  mustjaspruun umbes 1 m pikkune taiga- ja tundraalade kiskja, kaljukass (Gulo gulo)) . Põgenikekeskusest kaovad Ida -Euroopast pärit naised ja tapetud on nende sutenöör. Kalmistult leitakse mõrvatud juudi emeriitprofessor, Nobeli preemia kandidaat. Uurimise käigus selgub, et ühe olulise tunnuse poolest on  mõrvad sarnased, samuti selgub , et samasuguseid mõrvu on toimunud ka mujal Euroopas, ohvriteks sutenöörid.  Uurimist teostab Arne Dahli teostest „Veresüü paine“ ja „Misterioso“ tuntud A-rühm. Uurides mõrvatud professori päevikut kaevuvad uurijad 1945. aasta sündmustesse Buchenwaldis , Weimaris ja Rootsis.

Raamatu alusel on tehtud ka sama pealkirjaga film, mina pole näinud.
Pildil siis jalad maas A-rühm.

Autor Arne Dahl, kodanikunimega Jan Arnald.

Ma ei ole Dahli raamatuid varem lugenud, aga peaks. Lugemata on ka nime Jan Arnald all „Nüüdisromaani“ sarjas ilmunud  „Intimus” -psühholoogiline põnevik ja armastusromaan.

Ka "Europa blues" oli ohus. 50. leheküljel kõhklesin, kas jätta  pooleli. Lugesin edasi tänu ühele peategelasele, Paul Hjelmile, kes on suur muusikasõber.

Lk. 18 Pärast väikest ekskursiooni ooperimaailma, sarnaselt kergelt rikutud komissar Morse’ile, oli ta džässi juurde tagasi pöördunud. Ta ei suutnud ennast õieti lahti kiskuda bepopi ajastust 1950 ndatel ja 60ndatel. Just nüüd oli päevakorral Miles Davis. Kind of blue. Täiesti muinasjutulised meistriteosed, iga viimane lugu sellel plaadil. Viis klassikut: „So what“, „Freddy Freeloader“, „Blue in Green“, „All Blue“ ja „Flamenco Sketches“.

Lisaks laulab Kerstin  Holm kooris Mozarti“ Reekviemi“.

100. leheküljel poolijätmise soovi ei olnud.

Huvitav lugemine. Ikka tunduvalt parem näiteks  Keplerist või Läckbergist. Huvitavaks teeb raamatu sümpaatne ja kokkuhoidev uurimisrühm ja nende omavahelised suhted, uurimise rahvusvaheline  ulatus, põiked ajalukku ja kreeka mütoloogiasse.  Kriminullides on sageli kirjeldatud naturalistlikult vägistamist ja prostitueerimist, aga  selles raamatus  on kriminaalromaani kohta ikka väga poeetiline seksistseen. Ja kuigi tegevus toimub Rootsis, ei ole selles raamatus juttu halvast ilmast!

Väga hea tõlge.

Mõned stiilinäited:

Lk. 234  Esmaspäevahommikud võivad olla väga erinevad. Mõnede jaoks on tööleminek pärast üksinduses või abielulises viletsuses veedetud pikka, venivat nädalavahetust puhas rõõm ja lust. Teiste jaoks tähendab voodist välja ronimine veel üheks mõttetuks, loovust hävitavaks nädalaks lõpmata suurt piina. Kolmandatele valmistab piina mõte sellest, et nüüd lähevad teised kõik tööle, kõik need õnnelikud hinged, kellel üldse on töö, kuhu minna.

Siis on veel üks kategooria. Need on õnneloosi omanikud, kes sellest hoolimata, et nädalavahetus on olnud erakordselt tore, ootavad tööleminekut lapseliku õhinaga.

Huvitav mõtteavaldus, paneb mõtlema, millises kategoorias oled ise. Tõesti,

esmaspäeva ei ole kerge armastada.

Lk. 230… rahva seisundit võib mõõta selle järgi, kui suure osa moodustab kogu tarbitud alkoholikogusest vein. Mida suurem on veini osa, seda suurem on rahva hingeline heaolu.

Kas nõustuda, seda ütleb Rootsi emigreerunud venelanna.

Sirvides loetud raamatute nimekirja võib tunduda, et ainult kriminaalromaane loengi. Õnneks see siiski nii ei ole. Hetkel on mul raamatukogust laenutatud  7 raamatut ja ainult üks neist on kriminull. Tõsi, alustanud olen ka „Päevalehe viimast- Deborah Crombie  „Las haud haljendab“.

Miks loen kriminaalromaane, küsin ja vastan ka ise.

·         Need  on põnevad, kaasakiskuvad, pakuvad mõistatamist ja lõpuks annavad lahenduse. Võimaldavad lahenduskäiku jälgida.

·         Sageli on nad väga informatiivsed tegevuskoha suhtes. Näiteks   Midsomeri mõrvade armas Inglismaa õhustik või  Donna Leoni omad tegevuspaigaga Veneetsias . Enne Veneetsia reisi lugesin  üle tema „Surm Fenices“. Või          viimati loetutest Hansjörg Schneideri „Arsti surm“ tekitas huvi Baseli vastu. Krimkasid –reisijuhte on teisigi.

·        Reeglina ei ole need raamatud ühe inimese siseheitlustest vaid lahkavad ka ühiskondlikke ja sotsiaalseid  probleeme,  eriti  Põhjamaade krimkad. 

·         Kriminaalromaanid pakuvad lõpetatud lugu, hiljemalt viimasel leheküljel on selgus käes, võid raamatu käest panna ja uinuda. Kärsitumad võivad lõpu ka enne sinna  jõudmist üle vaadata.

·         Krimkades on hea ja halb pool selgelt olemas ning tavaliselt saavad pahad lõpuks  karistatud. Nagu muinasjutus.

·         Kunagi tahtsin uurijaks saada.

·         Parim stressimaandaja pärast väsitavat tööpäeva. Hoiab vaimu virge .

Ja nüüd Paul Hjelmi lemmikmuusikat, pikalt:

Giacomo Puccini "Boheem". MET Opera ülekanne Coca-Cola Plazas

Boheem

Giacomo Puccini

New York Metropolitan Opera.

Ülekanne Coca Cola Plazas.

Dirigent: Stefano Ranzani 

Lavastaja: Franco Zeffirelli 

Lavakujundaja: Franco Zeffirelli 

Kostüümikunstnik:  Peter J. Hall 

Valguskujundaja: Gil Wechsler

Osatäitjad:

 Mimi: Kristine Opolais (sopran)

Musetta: Susanna Phillips (sopran)

Rodolfo: Vittorio Grigolo (tenor)

Marcello: Massimo Cavalletti (bariton)

Schaunard: Patrick Carfizzi (bariton) 

Colline: Oren Gradus (bass)

Puccini aegumatu armastuslugu  on Metropolitan Opera ajaloos enim esitatud ooper ja seda  ka paljudes teistes maailma ooperiteatrites.

Minu arvates on tegu ühe kauneima muusikaga ooperiga üldse. „Boheem“ ei ole ühe-kahe aaria ooper vaid  algusest lõpuni täidetud imeilusa  muusikaga. Kõrvuti  dramaatiliste aariatega on lustakad stseenid, kus laulavad kõik kuus peategelast. Muusika on meloodiline ja veidi kergemeelne, kajastades suurepäraselt Pariisi boheemlaste elu. Sügavust ja värve lisavad muusikale traagilised, surmaga seotud stseenid.   

Estonias on "Boheemi" lavastatud 10 korda, viimati 2010 aastal.

Mina olen Boheemi kaks korda näinud  Estonias ja 2013 aastal Viini Riigiooperis. Kaunid elamused kõik, esile tõsta tahaks muidugi Viini.

Ooperis on esmatähtis muusika ja minu pärast võivad lauljad oma osad ette kanda ka lava veerel seistes, nagu ooperi kontsertettekannetel ongi. MET Opera etendused, mida Coca Cola Plazas üle kantakse on lisaks kaunile muusikale ja suurepärastele lauljatele ka suurejoonelised lavakujunduselt ja massistseenides ning väga  filmilikud. „Boheemi“  II vaatuse avapildis oli laval vähemalt 200 inimest.

MET Opera lauljad, sealhulgas ka koorilauljad, on  kõik näitlevad lauljad. Osatäitjaid ei hakka eraldi kiitma, nad on kõik ooperi maailmas hinnatud lauljad ning  on õnn neid filmilinal näha ja kuulda. Kodus Youtubest vaatamisega sama elamust ei saa. 

Paljud tõenäolised teavad või on kuulnud  Rodolfo aariat  „Che gelida manina“  („Milline külm käeke“). Kõik kuulsad tenorid laulavad seda. Alljärgnevalt see aaria  Andrea Bocelli esituses, kes 28. juunis annab kontserdi Tallinna Laululaval. 

Musetta valss  allpool Anna Netrebko kontsertettekandes. Imeilus!

Mul on olnud õnn viibida  Itaalias Toscana maakonna  sellises kauni nimega kohas nagu Torre del Lago ja külastada Puccini villat. Vastu võttis meid Puccini pojatütar Simonetta Puccini, väärikas ja võluv  vana daam. Tema juhendamisel maja vaadata oli eriti huvitav. Simonetta sündis pärast Giocomo Puccini surma . Ta elab  Milaanos, kuid oli sel korral villas, mille eest ta „Puccini sõprade assotsiooniga“, midagi meie MTÜ taolist, hoolitseb. Puccini eraelu oli sündmusterohke ja võiks anda ainet (seebi) ooperile.  Veel tänapäeval ringlevad jutud Puccini salajasest abieluvälisest pojast. Aga sellest kõigest võib lugeda internetist,  Giocomo Puccini korralikku elulooraamatut eesti keeles kahjuks ilmunud ei ole.  Mart Sanderi pildiraamatus on temast lühidalt kirjutatud. 

Vaatasin oma Toscana reisi pilte ja annan järele kiusatusele mõned pildid siia üles riputada.

Vaade Puccini villale.

Puccini mälestusmärk Torre del Lagos Massaciuccoli järve ääres.

Koht sigade seas. Athol Fugard. Pärnu Teater "Endla"

Koht sigade seas.

Athol Fugard

Pärnu Teater Endla

Tõlkija Triin Lepik

Lavastaja Enn Keerd

Kunstnik Ingrid Proos

Muusikaline kujundaja Feliks Kütt

Valguskujundaja Jaan Laur

Osades:

Pavel Indrek Taalma

Pravskovja Liina Tennosaar

Esietendus 13. aprill 2013 Endla Teatri Küünis

Viimane etendus  05. Aprillil 2014 Endla Teatri Küünis.

Läksin vaatama, sest oli viimane etendus. Tahtsin kogeda viimase etenduse tunnet. Ei tea, mis tunne on näitlejal mängida osa viimast korda. Kas see on nagu hüvastijätt teise inimesega, kas on ka kahju lahkuda.

Tüki tutvustes kirjutatakse :

Tõestisündinud loo põhjal kirjutatud näidendi tegevus algab 1950. aastate keskpaigas ühes väikeses külas, kus juba kümme aastat varjab ennast sigalas Nõukogude armeest põgenenud Pavel Navrotski. Tema ainuke kokkupuude välismaailmaga on truu abikaasa Praskovja, kes sigalast väljaspool etendab leinavat leske. Nüüd on käes Võidupüha aastapäev ja Pavel on otsustanud kogu julguse kokku võtta ning räpasest sigalast välja astuda. Ta plaanib kaaskondsete ette minna, oma loo ära rääkida ning armu paluda. Viimasel hetkel lööb tema enesekindlus siiski kõikuma, tal tekivad kahtlused inimeste kaastunde ja andestatavuse osas. Ja nii otsustabki Pavel oma kaitsekõne määramatusse tulevikku lükata ning jääda sigade juurde. Möödub palju aastaid enne kui Pavel leiab endas julguse välismaailmaga vastamisi seista ja taas taevatähti silmitseda.

Athol Fugardi puudutavat näidendit võib tõlgendada mitmeti. See on lugu võimust, hirmust ja vabadusest ühiskondlikul tasandil. Aga sama palju on see lugu üksikisiku võitlusest oma seesmiste deemonitega. Ja  lõpuks on see lugu eeskätt armastusest, mis kestab kõige karmimatest välistest tingimustest hoolimata aastakümneid.

Autori, Lõuna-Aafrika kirjaniku Athol Fugardi kohta pole teada, et ta oleks Venemaal viibinud. Seepärast ei olegi näidend vene vaimust ja oludest läbiimbunud, vaid üldinimlik. See lugu oleks võinud juhtuda igal pool mujal kui Venemaal.

Mulle etendus meeldis.

Meeldis lavakujundus Küünis, mis lõi ehtsa “kohaloleku” tunde. Õnneks küll ilma sigala haisuta, ruigamist see eest oli piisavalt.

Indrek Taalma oli oma rollis võimas nii õnnetu ja hirmunud Paveli rollis, tigedates ja provotseerivates stseenides  Pravskovjaga kui ka piltides, kus avanes Paveli inimlikum pool. Minu arvates mängis Indrek Taalma isegi rohkem tundeid välja kui Paveli tekst seda võimaldas.

Aga minu peategelane selles tükis oli Liina Tennosaare Pravskoja. Ühtaegu habras ja jõuline, kannatav ja kannatlik, võluv oma vagaduses ja  tugev armastuses.

Pavel oli vaid peitupugenud mees, kes vaevles oma hirmude ja süütunde käes, tegeles ainult oma egoga.  Pravskoja piin oli kordades suurem. Tema kandis süüd iseenda, kogukonna ja oma jumala ees.

Liina Tennosaar mäng oli nauditav ja ma ei väsinud teda jälgimast. Etenduses laulis  Liina Tennosaar ka ühe laulu, ta hääl kõlas kaunilt ja vabalt, kahju et ma seda laulu kusagilt ei leia. Näitlejate koosmäng oli suurepärane, sellest õhkus sellist pikka aega kooselatud elu, kus teineteist mõistetakse sõnadeta.

Etendusest (Endla teatri külalisetendusest Draamateatris) on “Sirbis” kirjutanud Tõnu Õnnepalu: «Sigade» lõpp oli banaalne. Nagu neid lõppe nii palju on nähtud, midagi peaaegu nõukogude plakatlikust dramaturgiast. Vabanemine, ümberkasvamine, väljamurdmine.“

http://www.sirp.ee/index.php? option=com_content&view=article&id=20050:teekond-pimedusse&catid=3:teater&Itemid=2&issue=3466

 Ka mina arvasin, et tükk lõpeb naise surmaga  ja siis „vabaneb“ Pavel, sest tal ei ole enam kellelegi oma nõrkuses  toetuda ja kellelegi peale oma ängi välja elada. Ei lõppenud. Ja kuigi surm oleks selle tüki suureks kirjutanud, otsustas kirjanik sellise lõpu kirjutada. Teadmiseks, et elus ja teatris  on kõik võimalik!

Minu jaoks oli ettekantud lugu tragöödia,  minu kõrval istunud nooremale paarile komöödia. Andrus  Vaariku ütlus, et see mis on ühtedele komöödia, on teiste inimeste tragöödia, kehtib mitte ainult laval toimuvale vaid ka lavale vaatajate suhtes. Tõenäoliselt on see ütlus kohandatud A. Schopenhauerilt „Iga inimese elu on tervikuna võttes tragöödia, kuid üksikasjades – komöödia“ .

Minul oli etenduse vaatajate hulgas küllap see roll, mille T. Õnnepalu oma teatrireisikirjas omistas hallipäisele vaatajaskonnale, kuigi mul halli pead ei ole. Vaatasin etendust hardunult ja kaasaelamisega.

Miks üldse tavaline inimene  teatrisse läheb, näiteks mina. Nalja saama, seda ka, aga harvem. Kui ma naerda tahan, siis  lähengi komöödiat vaatama. Rohkem ootuses , et teater aitaks üles leida selle „parema mina“ minu sees ja paneks mind mõtlema. „Koht sigade seas“ minu jaoks selle eesmärgi täitis.

Riputan siia pilte etendusest.

Ivi Leps. "Perihveerija päev".

Perihveerija päev.

Ivi Leps

Tänapäev 2013

Tänapäeva 2011 aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.

167 lehekülge

Toimetanud Pilleriin Torim

Mõnikord tahaksin lugeda heas eesti keeles kirjutatud, mitte tõlgitud raamatut. Loen kaasaegset eesti kirjandust suhteliselt vähe ja valikuliselt, sestap otsustasingi leida midagi uutelt autoritelt. Mõtte laenutada raamatukogust Ivi Lepsi „Perihveerija päev“ sain ajakirjas „Looming“ ilmunud 2013 aasta proosaülevaatest, kus sellele raamatule jagus positiivset hinnangut: Kogu kaasajast kirjutav kirjandus ei ole siiski sedavõrd stampides kinni. Esile tõusis näiteks Ivi Lepsi „Perihveerija päev“, kus väikeste stseenide kaupa ja arvukate tagasivaadetega varasemale kujutatakse üht päeva väikeasulainimeste elus. Puuduseks on sündmuste kasinus ja kohati aimub liiga selgesti didaktilise kavatsusi; siiski õhkub tekstist mingit soojust ja mõistmist ning see on kirjutatud niihästi südamega kui ka tehnilises mõttes üsna siledalt. Sissevaateid meeste ellu on vähe ja tüübid kipuvad olema ebameeldivad, ent erandiks on teose vahest kõige liigutavam tegelane Habe, kelle näite varal osutatakse õrnale piirile n.-ö. normaalse ühiskonnaliikme ja asotsiaali vahel.

Sellele hinnangule kirjutan kahe käega alla. Mitte et see raamat mulle väga meeldinud oleks, aga läbi lugesin.

„Perihveerija päev“ on ladusas stiilis olukirjeldus väikeasula elust. Küllap võiksin pea samasugust  lugu ka oma küla poe või piimapuki juures kuulda, kui need veel alles oleksid, aga mitte nii soravalt jutustatuna.

Romaani tegevus toimub ühe päeva hommikust teise päeva hommikutundideni. Suuri sündmusi selle aja jooksul ei toimu. Kuigi kolm tegelast pööravad  või võtavad selle päeva jooksul vastu otsuse, pöörata oma elus uus lehekülg, toimub see ilma siseheitlusteta, justkui loomulikuks jätkuks juba juhtunule. Nende tegelaste puhul võinuks minu jaoks tagasivaateid möödunule  rohkemgi olla. Seevastu  näiteks endise kolhoosiesimehe proua Donna Anna puhul tundus tagasivaade  üleliigne ja  romaani seisukohalt täiesti ebaoluline, lihtsalt autori soovina üks prominentne külaelu tegelane veel ära seletada. Romaanis ei ole ühtegi meeldejäävalt sümpaatset tegelast, eriti ebameeldivatena kujutatakse mehi. Sümpaatsed võiksid olla  Riina ja Ants, aga nemad on pealiskaudsed, sümpaatiat ei teki ja meelde ei jää. Eluheidikust Värvuke võtab oma jutus kokku ka Eesti riigi olukorra ja püüab seda mõtestada, aga jääb üle vaid koos tema joomakaaslase Harri e. Habemega imestada,  kust ta selle filosoofia võtab. Värvukese elu/magamiskohas elektrit ei ole, raadiol on patareid ammu läbi, aga mees ise puistab oma jutus eluloo raamatute pealkirju nagu Kukumägi või Raud või Baskin või Onu Bella, nagu oleks tihe külaline raamatukogus.

Raamat jutustab lihtsatest inimestest nagu ka A. Kivirähu „Maailma otsas“, aga tulemused ei ole võrdsed.

Kahtlustasin autoris õpetajat, mitte et mul midagi õpetajate vastu oleks, aga amet kumas tekstist läbi: ainese tundmises ja õige-vale paikapanemises.

Leidsin autori intervjuu ajalehele „Pärnu Postimees“ 2012.a , kust selgus, et ongi õpetaja. Autor ütles, et näiteks Kaur Kenderi ja Andrus Kiviräha kirjutatuga ei leia ta kontakti ja võtab jutu kokku: tahan midagi lihtsamat. Mina seevastu tahan midagi keerulisemat kui hästi kirjutatud olukirjeldus  külaelust.

Kergeks lugemiseks kahtlemata täiesti sobilik raamat ning maaelu mitmekesisus kõik kenasti ühte päeva paigutatud, ja ega autor pole tõenäoliselt püüelnudki klassikuks.

Mida järgmiseks loen, ei tea. Võib-olla ühe  Eerik Tohvri raamatu. Tema raamatu  „Merehäda“ kohta öeldakse 2013 proosaülevaates:"..... ei ole erinevalt mõnestki teisest „rahvakirjanikust“ tema lauset raske ning ebameeldiv lugeda, ka elumurede kirjeldused tunduvad kohati üsna realistlikud". Proosaülevaate nimistust „vanameheproosa“ olen lugenud Mart Kadastiku „Kevad algab sügisel“, selle järg   lugema ei kutsu nii nagu pole huvi ka teiste selle nimistu raamatute vastu.

Ma ei otsis Meie Ajastu Suurt Eesti Romaani vaid eesti autori romaani, mis oleks kaunis eesti keeles ja annaks mõtlemisainet pikemaks. 

Otto Schneidereit. Johann Strauss ja linn ilusal sinisel Doonaul.

Johann Strauss ja linn ilusal sinisel Doonaul Otto Schneidereit 

Kujundaja: Helje Saar

Kirjastus: Olion
2003

Lehekülgi: 239
Saksa keelest tõlkinud  Viktor Sepp ja  Ruth Kivastik

Toimetanud Helle Tiisväli

Sisu tutvustusest: Otto Schneidereit laseb Viini linnal meie silme all kasvada. Üksteise järel ilmuvad kuulsad viini klassikud, toimuvad revolutsioonid, ehitatakse ja põletatakse teatreid, õilmitseb ja hääbub monarhia. Ikka enam on aga kuulda elurõõmsaid, veetlevaid valsiviise – trooni hõivab Strausside dünastia!
Valsikuningas Johann Strauss on küll raamatu tähtsaim tegelane, kuid ei saa kirjutada Straussidest, rääkimata sealjuures kirjanikest ja näitlejatest, mainimata kaasaegseid riigitegelasi, tsiteerimata ajakirjandust. Ja muidugi ei saa kõike seda teha, kirjeldamata veel üht peategelast - ilusa sinise Doonau ääres asuvat Viini.

Just täpselt selline see raamat ongi. Lugedes võtsin kõrvale Viini kaardi, meenutamaks eelmist Viini reisi ja kavandamaks maikuist reisi ( loodan et Lufthansa ei streigi).  Esimesel  reisil keskendusin rohkem vanemale muusikale- on ju Viin ka  Haydini,  Mozarti ja  Beethoweni  linn.  Külastasin nendega seotud kohti ja kontserte.

Aga Viini ei saa mõista Straussita. Terve sajandi oli üks perekond –Straussi perekond,  viiulit mängides, dirigeerides ja komponeerides oma linna ajaloo saatjaks. Ma ei tea ühtki teist muusikute dünastiat , kes oleks oma linnaga nii kokku kasvanud ja sellele mõju avaldanud. Straussi  muusika lõi linnale selle tänaseni säilinud elurõõmsa  ja nautleva linna maine. Muuseas Straussist ei saanud kunagi Viini aukodanikku, selleni ta ei jõudnud.1884.aastal  nimetati Johann Strauss seoses neljakümne aasta täitumisega tema tegutsemisest kunstnikuna Viini linna maksuvabaks kodanikuks- vabastati kõigist linnaga seotud maksudest. Muuhulgas loobus ta loobus Austria kodakondsusest kuna soovis kolmandat korda abielluda ja Austria klerikaalne õigus seda ei võimaldanud. 

Viin müüb oma muusikajalugu edukalt ka tänapäeval. Igal õhtul on võimalik külastada kontserte ajaloolistes hoonetes, kuulata Mozartit või  Straussi ajastutruult kostümeeritud orkestri esituses. Mitmes kohas on kontserdid koos dineega –piduliku õhtusöögiga. Võidakse öelda, et tegemist on turistilõksuga, millest tõeline muusikasõber kõrvale hoiab. Aga suurlinnale kohaselt on ka turistidele mõeldud kontsertidel hea muusika heas esituses. Lased end muusikal kaasa haarata ja oled vaimustuses koos teiste turistidega, kes samuti, nagu sa isegi, on tulnud Viinist otsima vanade aegade jälgi ja muusikalisi elamusi. Sain ühtmoodi elamuse nii Viini linnapargi kuursaalis, küll ilma dineeta, kui ka Viini Riigiooperis. 

Viini muusikajaloolane Alexander Witeschnik nimetas Viini muusikaajalugu „maailma võlumise ajalooks“ ja see ei unune  Viinis hetkekski. Eelmisel aastal pärast Viini reisi mõistsin, et olen leidnud „oma linna“ ja võin seda külastada igal aastal, põdemata, et teised linnad  nägematajäävad.

Viini linnapargis on kullatud pronksist mälestusmärk Johann Strauss pojale, Johann Strauss (II,) nagu nüüd kirjutatakse. Autor on Edmund Hellmer ja see püstitati 1921.aastal. Väidetavalt on see Viini kõige enam fotografeeritav kultuuriobjekt. Oma panuse statistikasse  andsin minagi.

Eelmisel nädalal Barbara Sternthali raamatust kirjutades viitasin  Eduard Straussi valsile „Aus dem Rechtsleben“ ja kahtlesin, kas arstidele ka  oma balli-muusika  kirjutatud on. Ongi. Johann  Strauss (II) paistis silma just selle poolest, et kirjutas  valsse, polkasid ja marsse  kõikvõimalike ürituste  puhuks:  keisri välisreisi ja välisreisilt naasmise auks, juristide balli ja inseneride balli puhuks  ja ka arstidele. Arstidele näiteks sellised: Äskulap polka (Eskulaap-polka), valsid“ Erhöhte pulse „ (Kiirenenud pulsid) ja „Paroxysmen“ (Paroksüsmid) ja  „Lebens-wecker“ (Elluärataja). Nimetused, mis tekitasid furoori ja mille üle palju naerdi. Eskulaap muuseas tähendab arsti või meedikut ning paroksüsm on äkiline äge (haigus)sööst, purse.

Aga ma ei kuula siin ühtegi neist tantsupaladest vaid Johann Straussi tuntuma opereti „Nahkhiir" II vaatuse finaali. Kuulake ja vaadake ometi, kes siin kõik laulavad! Ja kui noored nad kõik on! Väga kohane enne Endel Pärna 100 tähistamist. 

Raamatut soovitaksin kõigile, kel Viini reis ees ja ka neile, kes soovivad Viinist ja Straussidest rohkem teada saada,  sinna reisimata. 

Raamatule võib ette heita vaid eluloolise  kronoloogia  ja nimede registri puudumist, kuid need puudused ei vähenda raamatu väärtust infoallikana.