Georg Büchner "Woyzeck" Pärnu Teatris Endla.

WOYZECK

Autor: Georg Büchner

Lavastaja: Hendrik Toompere (külalisena Eesti Draamateatrist)

Kunstnik: Ervin Õunapuu (külalisena)

Valguskunstnik: Margus Vaigur

Muusikaline kujundaja: Lauri Kaldoja (külalisena)

Videolahendused: Argo Valdmaa

 Osades:

Woyzeck- Priit Loog

Marie- Kaili Viidas

Kapten-Jaan Rekkor

Doktor- Ago Andreson

Kapellmeister-Indrek Taalmaa

Allohvitser-Sander Rebane

Andres-Tambet Seling

Kunstnik-Ahti Puudersell

Käthe-Carmen Mikiver

Näidendi autor Georg Büchner suri 1837.aastal 23 aastasena, jättes endast maha 300 lehekülge loomingut, sealhulgas näidendi „Woyzeck“. Lavale jõudis „Woyzeck“ esmakordselt alles 1913.aastal Müncheni Residenze  Teatris.

1925.aastal esietendus Austria helilooja Alban Bergi (1885-1935)  ooper „Wozzeck“.

Ooper on New York Metropolitan Opera mängukavas ning 2014.a. märtsis kanti ette ka Viini riigiooperis. Mina pole kahjuks näinud, aga võib-olla mõnel järgmisel Viini reisil.

1979.a. valmis Saksa režissööri Werner Herzog’i filmiversioon „Woyzeck“, peaosas Klaus Kinski.

2000.a. lõi grupp autoreid  oma kaasaegse muusikalise tõlgenduse „Woyzeckist“, esietendus toimus Kopenhaageni Betti Nanseni teatris ja lavaversioon jõudis paljude maailma teatrite repertuaari.

Selline lugu siis! Seda ja palju muud huvitavat võib lugeda kavalehest.

Ütlen kohe, et minu abikaasale etendus ei meeldinud. Mulle meeldis, aga mina otsin alati rohkem etendust, millega kaasa ja edasi mõelda ning huvitavat lavastust.

 Ühes olime mõlemad ühel meelel, et lavastus andis võimaluse näitlejatel mängida. Just mängida, nii nagu neid Panso koolis õpetati. Ja kuigi mulle absoluutselt ei meeldi kui laval purjus inimesi mängitakse ja labasust ette kantakse, siis seekord vaatasin huviga. Nimelt lugesin parasjagu Joel Haahtela „Täheselge, lumivalge“. Ja raamatus oli üks koht, kus peategelane tunnistas, et meie jahvatame kogu aeg valimistulemustest, rahvusvahelistest suhetest ja teistest maskeraadidest, aga (nüüd tsiteerin): Nende teemade all tormas nimelt tõeliste himude ja instinktide vool, lausa manala jõgi, kus inimese varjupersoon hullas ja oma olemasolu pühitses. See ahmis endasse kogu kõntsa ega ütelnud ära mitte millestki, sest inimene tahtis kõike kogeda, ahnitseda ja omistada, kõik süütu hävitada nagu labürindis neitsist varitsev Minotaurus.“  

 Mängu poolest olid huvitavad ja võimalusi pakkuvad osad nii kaptenil, doktoril kui ka  kapellmeistril ning Jaan Rekkor, Ago Anderson ja  Indrek Taalma ei jätnud neid võimalusi kasutamata. Kui Indrek Taalma kapellmeister tantsusamme tehes esmakordselt lavale ilmus, meenus kohe John  Travolta tants „Pulp Fiktion’s“, aga tants vajus poole pealt ära ning Travoltat ei sündinud.

Priit Loog Woyzecki rollis tuli kenasti toime, kõik toimus sügavuses tema sees, seevastu toredad olid need hetked kui midagi ka pealispinnale ujus ja näoilmes avaldus: meenub stseen, kus ta vaatas Marie ehtimist ja riietumist. 
Woyzeck ütles, et  inimesed on nagu kuristikud, kui nendesse vaadata, hakkab pea ringi käima. Ja vaatamata sellele, et Woyzeck militaristliku järjekindlusega üritab  säilitada kainet meelt ja normaalset elu, on temas see heitumus algusest peale olemas, millele ta lõpuks alla jääb. 

Priit Loog ja Kaili Viidas kandsid etenduses just seda rolli, et tegevus tuua tänapäeva ja see tuli neil hästi välja.  Kahtlustan, et kui tegevus oleks jäetud Büchneri aega, oleks näidend  vaatajatele vähem mõistetavam olnud.

Minu lemmik etenduses oli Kaili Viidas Marie osas. Tema stseen kõrvarõngaste proovimisel tuletas meelde ooperist „Faust“ Margaretat kaelakeed proovimas ja Kaili Viidas oli parem kui Margareta nähtud ooperietendustel.

Lavastuses kasutati huvitavalt videoinstallatsioone ning varjuteatri võtteid.

Ikka küsitakse, kas nalja ka sai. Nagu lavastaja kavalehes kirjutas: „Pole oluline , milline on ilmakord. Iga inimlik häda on alati naljakas. „ Nii et kes tahab, see naerab.

Kate O’Reilly „Mandel ja merihobu“. Pärnu Teatris Endla.

„Mandel ja merihobu „

Draama

Autor Kaite O'Reilly

Lavastaja Andres Noormets

Osades

Saara-Karin Tammaru ,

Svetlana- Lii Tedre (külalisena),

Paul-Sepo Seeman,

Arst-Bert Raudsep

Toomas-  Egon Nuter (külalisena)

Esietendus 26.aprillil 2014 Endla Teatri Küünis

Helge lõpuga kurb lugu.

Loo moraal  - teistmoodi inimestel on kerge olla õnnelik omasuguste seas, mitte meie s.t. „normaalsete“ seas, kes esitavad neile ülejõukäivaid nõudmisi ja on ise stressis ning närvilised, kui neid nõudmisi ei suudeta täita. Inimesi tuleb aktsepteerida sellistena nagu nad on, ka teistsugustena. 

Teatritükis esineb teistsugusus mälu tasandil.

"Mandel ja merihobu" autor jutustab  loo ajutrauma üle elanud inimestest, kellel on probleeme mälu ja mälestustega. See mõjutab tugevalt nende lähisuhteid ja igapäevast elu, mis toetuvad suuresti jagatud mälestustele ja mäletamisele.

Teatri kodulehelt: Kui aju koos kehaga lendab 70-kilomeetrise tunnikiirusega läbi auto esiklaasi, saab elust loterii. Asjad võivad meelde tulla, aga sama hästi ka mitte. Pärast autoõnnetust ei tulnud Svetlana kunagi tagasi. Toomas on kindel, et tema juurde saadeti keegi teine. Saara igatseb Pauli, kuigi ta on iga päev tema kõrval. Aga Paul pole enam endine - otsekui tuled põleksid, aga kodus on hoopis keegi võõras. Neli inimest on minevikus lõksus, võimetud lahti laskma ja eluga edasi liikuma. Mida see inimeseks olemise kohta ütleb, kui me võime pärast lööki pähe hoopis kellekski teiseks muutuda? Mida hakata peale armastusega, kui teine inimene ei tunne sind enam isegi ära?

Näitlejatest.

Karin Tammaru Saara on rabe ja närviline. Ühest küljest on elu lühimälu kaotanud Pauliga huvitav ja üllatusi pakkuv, kuid  Saara on väsinud, hirmul ja teadmatuses. Elus ise samasuguses rollis oleksin täpselt sama närviline ja rabelev.

Lii Tedre jätab Svetlana rollis õrna ja hapra mulje, nagu klaasist mänguasi. Eraldi rõhutaksin tema häält-  suurepärane diktsioon, nauditav tämber, mõjuv rütm- kuulasin nagu muusikat.

Bert Raudsepp doktori rollis seisis enamus etendusest lavahämaruses ja kulisside varjus, kuulas ja jälgis, aga ometi oli tema kohalolek igal hetkel tajutav. Doktor ei domineeri laval, kuid sõnastab näidendi  kandvad ideed ja teeb seda minu meelest väga hästi: kui kaotame mälu oleme hoopis teised inimesed; kirjutamine tugevdab eneseteadvust; me kasutame kujundeid ja räägime lugusid, et kaosesse selgust tuua ja  seletamatut mõista.

Egon Nuter- tõenäoliselt selline ongi Eesti mees sellises situatsioonis. Toomas elab koos Svetlanaga nagu prints uinunud Lumivalgekesega.  Lootus, et Lumivalgeke kord ärkab, hakkab kustuma, kuidas muidu seletada algusstseeni, kus Toomas raevukalt taob hooldekeskuses Svetlana toa ust,  selleks et temaga rääkida. 

Kui Toomase juurde tuleb Saara, võtab ta seda kui enesestmõistetavat lohutust. Karin Tammaru  meeleheitlikust riiete otsimisest teki alt ja rabedast olekust paistab, et ta tõenäoliselt teeb seda, otsib lohutust teise mehe juures, esma-kordselt, et ta on väsinud, meeleheitel, tüdinud ja lootuse kaotanud. Egon Nuteri Toomas suhtub juhtuvasse stoilise õnneliku rahuga. 

Sepo Seeman- päästis minu jaoks etenduse. Kavalehel on öeldud, et näidendis on palju elujaatavat huumorit ja helgust. Minu  jaoks oli lugu kurb, ka need kohad, mis võinuksid olla naljakad: Paul kodus juhiste küüsis rohtu võtmas ja  telefoniga rääkimas. Aga  viimased viis minutit etenduse lõpus – Sepo Seeman ja Sveta hooldekeskuse aias vestlemas ja naermas - need olid helged ja tõid naeratuse näole. See stseen ei olnud koomiline, vaid  helge ja liigutav- elame veel!  Paul ei olnud enam see mees, kes meeleheitlikult ujus kalda poole, ei, nüüd oli kallas pöördumatult kaugele jäänud. Paul oli nüüd teine inimene kui see, keda Saara tundis. Ja ka Sveta oli teine, kui see , keda Toomas tagasi ootas. Aga siin nad olid ja vestlesid- kaks uut inimest. Sepo Seemani vastupandamatult ehe ja tundlik esitus.

Etendust toetas muusika, mis kõlas taustaks. Muusikaline kujundus –lavastaja Andres Noormetsalt. Doktori märkused muusika kohta tuletasid meelde, et kodus riiulil on läbi lugemata kuulsa neuroteadlase Oliver Sacksi raamatu „Musicophilia: Tales of Music and the Brain“ saksakeelne tõlge „ Der einarmige Pianist“. See on raamat muusika mõjust ajutegevusele. Loen läbi, sel aastal.

Lavakujundaja samuti lavastaja Andres Noormets. Laval vaid hädavajalik selleks, et tuua lavale kord hooldekeskuse arsti kabinet, kord magamistuba, valgustuse (valguskunstnik Karmen Tellisaar) abiga õnnestus hästi. Arstikabineti pool jäi minu jaoks mõneti hämaraks, aga selle korvas helendav arvutiekraan seinal .

Esiplaanil oli  magamistuba laia voodiga. Muist tegevust toimus voodis aga ka näitlejad, kellel parasjagu polnud teksti ega tegevust, olid voodis, üksi või kahekesi.

Etendusega sobisid suurele ekraanile elutoa seinal projitseeritud mustrid ja kujundid, ei oska teisiti nimetada. Mina vahtisin neid mustreid hoolega. 

Kujunditega ekraanil sobitusid omakorda hästi pildid Küüni koridoris:

Autori nime, palun vabandust, ei märganud ja internetist ei leidnud.

Teatritüki autor on Wales'i autor Kaite O'Reilly’lt. Kavas kirjutatakse: Lisaks näidendis „Mandel ja merihobu“ (2008) käsitletud mälukaotuse teemale jõudis 2012.aastal Wales’i Rahvusteatris lavale tema näidend „In Water I’m Weightless“ (eesti keeles: „Vees olen ma kaalutu“), mille tegelasteks on erinevate füüsiliste puuetega inimesed. O'Reilly ise on öelnud, et tema arvates käsitletakse kunstis puudega inimest tavapäraselt kas ohvri või antikangelasena. Seetõttu lähenes ta oma näidendi tegelastele ning püüdis neid näidata kui inimesi, kelle igapäevaelu ei ole üksnes täis negatiivset ja traagilist, vaid selles on ka palju humoorikat ja positiivset. Tema viimane näidend „LeanerFasterStronger“ (eesti keeles „KiireminiKõrgemaleKaugemale“) 2012 tegeleb inimeseksolemise piiride kompamisega teise nurga alt- peategelaseks on sportlane, kelle eesmärgiks on saada maailma parimaks.

Kavas on juttu veel inimese ajust, saab teda, kus ajus asuvad mandel ja merihobu (hipokampus), on lühiartikkel mälust ja mäluhäiretest ning katked Eesti  päritolu maailmakuulsa mäluuurija Endel Tulvingu intervjuudest.

Mälukaotus võib  tabada igaüht vanuse, haiguse või õnnetuse tõttu. Oleme ka siis inimesed, aga hoopis teised inimesed. Seda õrna ja tundlikku teemat käsitlevad autor ja lavastaja vaoshoitult  ja vastutustundlikult.

Sigrid Rausing. "Kõik oli suurepärane. Mälestusi Eesti kolhoosist".

Sigrid Rausing.

Kõik on suurepärane. Mälestusi Eesti kolhoosist.

Tõlkija Ivika Arumäe

Äripäev 2014 sari "Imeline ajalugu".

263 lehekülge.

„Äripäeva“ tutvustus:

1993. aastal saabus noor antropoloog Sigrid Rausing Noarootsi Pürksi külla, et koguda materjali oma doktoritöö jaoks. Lisaks doktoritööle valmis Pürksis veedetud aasta jooksul kogutud materjalist ka mälestusteraamat „Kõik on suurepärane”. Need aastad olid üleminekuaeg, mil Nõukogude Liit oli lagunenud, kolhoosid laiali läinud, talv oli koletult külm ja vaesus võttis maad. Inimesed kandsid annetustena Rootsist saadetud rõivaid ja vannitube kaunistati tühjade šampoonipudelitega.

Sigrid Rausing on Rootsis sündinud sotsiaalantropoloogia doktor, filantroop ja kirjastaja, kes kuulub Ühendkuningriigi 100 kõige mõjukama naise hulka. Tema doktoritöö „Ajalugu, mälu ja identiteet nõukogudejärgses Eestis: kolhoosi lõpp“ valmis 1997. aastal. Rausing on kirjastuse Granta Books ja kirjandusajakirja Granta omanik ning Ühendkuningriigi ühe suurima heategevusfondi Sigrid Rausing Trust rajaja. Tema vanaisa Ruben Rausing oli Rootsi pakendikompanii Tetra Pak üks asutajatest.

Intrigeeriv raamat, lugesin ja oli selline tunne, et see polegi raamat Eestist vaid midagi nagu Roosmaade  „Meie elu Siberis“.

Mis Eesti see oli, mida mina ei tundnud? Kas meie järgi võibki otsustada selle järgi, mis raamatus kirjas?  

Mu tütar, kes lõpetas 1992. a. Noarootsi gümnaasiumi, ütles, et luges nagu jutustust  Leningradi blokaadist, nii hulluks küll ei saanud olukord minna selle ühe aastaga, mis tema Noarootsist ära.

Aga lugedes muutusin heatahtlikumaks. Väärtuslik raamat, aus ja vahetu.  Nii nägid meid teised, vaeste ja räpastena. „Võõrad“ nägid ja näevad meid teisiti kui me ise. Elu, mis meile tundus normaalne, olime lubanud ju 1990.a. kartulikoori süüa, õnneks nii hulluks küll ei läinud, ei saagi tunduda normaalne noorele rikkale Rootsi pärijannale.

Küllap ei mõistaks ka mu noorimad lapsed, kes sündisid üheksakümnendatel, toonast elu nii nagu mina, aga kindlasti olesid nad oma suhtumises leebemad kui raamatu autor.

Tasub lugeda , mida ütleb  raamatu arvustuses http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/4ec58a14-7afd-495c-a544-122f52860d69 " Inge Melchior :  „Sellest raamatust on selgelt näha, mida üks antropoloogiline välitöö endast õieti kujutab: suhtlemist inimestega, nendega kõrvuti elamist, üheskoos söömist ja tunnete jagamist. Rausing suudab ka mitteantropoloogidele selgeks teha, kuivõrd tihedalt on antropoloogilise uurimistöö käigus kogutavad andmed seotud uurija enda isikuga: kui Rausing oleks oma välitööde ajal olnud teistsuguses rollis, oleks ta olnud vanem või ka noorem, oleks ta olnud hoopiski mees või ka teisest rahvusest, oleksid ta töö tulemused olnud teistsugused. Kui ta ise oleks olnud teine inimene, oleks ta töös sageli esinev sõna „normaalne” saanud teistsuguse tähenduse. Rausing suudab ilmekalt näidata, kuidas antropoloogiliste välitööde vältimatu subjektiivsus on tegelikult pigem niisuguse töö tugev külg, mitte teadusliku uurimuse paikapidavust ja usaldusväärsust kahjustav asjaolu, kuigi viimases antropolooge sageli süüdistatakse.“

 See aeg ,millest Sigrid Rausing kirjutab, oli lihtsalt tõesti väga õnnetu aeg:

• ·         Venemaa majanduslik blokaad 1990.a. ja kaupade puudus;
• ·         1992 rahareform   röövis säästud;
• ·         1993 erandlikult külm talv ja Pürksi katlamaja avarii .

Meie vaesus oli pigem kauba, mitte raha puudus. Nüüd jälle kipub maal 
vastupidi olema: kaupa saab linnast igasugust, aga raha pole.

 Mina mõtlesin hoopis inimestele, kellest kirjutati: Mis tunne on inimestel, keda raamatus nimepidi nimetati ja kellest kirjutati. Lugesin „Läänlasest“ 

http://www.laanlane.ee/article/briti-%C3%BChe-m%C3%B5jukama-naise-m%C3%A4lestused-1990ndate-alguse-noarootsist-ilmusid-eesti-keeles? ,vaid vähesed teadsid, et autor tegi kultuurantropoloogilist uurimistööd.

Kutsud sõbra külla, pakud elamispinda, aga pärast ta kirjutab, mis sul külmkapis ja vannitoas oli,  kui must ja räpane. Või kohtud inimesega ujulas, pärast kirjeldab ta raamatus nimepidi sinu ujumispükse (see oli küll paras huumor!). Autor kirjutas ,et intervjueeris 65 külaelanikku (vist oli, täpselt ei mäleta), raamatus ei ole juttu  kõigist, tõenäoliselt ongi väljavalitud markantsemad näited.

Toon kaks stiilinäidet:

Lk. 151 „Siis sõime õhtust: sealiha sibulakastmega, kodus tehtud hapukapsaid ja keedukartuleid, magustoiuks kodune jõhvikakompott vahukoorega. Võrreldes selle toiduga, mida ma iga päev sõin, oli kõik uskumatult maitsev. See oli just niisugune toit, millest unistati sõja ajal, kui söök oli normeeritud. Sain Astridilt ta hapukapsaste retsepti, aga ei ole seda kunagi teha proovinud. Kardan, et väljaspool sealsetele taludele omast bakteriaalset keskkonda ei oleks see nagunii samamoodi välja tulnud- sealse hapukapsa hapusus tuli ilmselt mingist erilisest probiootilisest segust. Selles talus oli olemas peaaegu kõik, mida elamiseks vaja läks. Neil oli piima, mune, kana-, sea-  ja loomaliha, kartuleid ,herneid, sibulaid, õunu ,porgandeid, kapsaid, kurke ja jõhvikaid, metsast toodi seeni ja merest kala. Aga võib-olla oli see uskumatult maitsev õhtusöök haruldane ka nende endi jaoks: tagantjärele mõeldes tundub mulle pigem , et see oli pidusöök , mis oli korraldatud eestlaste jaoks tavapärasel tagasihoidlikul moel.“

Lk. 196 Seal saunas istudes mõtlesin, kui erinevad on teadmised- konkreetsed teadmised ,kuidas lehma lüpsta või sibulakoortega mune värvida, ja kogemuslikud teadmised, nagu näiteks see, kui teravalt ja tugevalt kaseviht saunas lõhnab. Mõtlesin ka sellest, kuidas tähendused kuhjuvad, ja kujunditest, mis seostuvad vaesusega: puupliidid ,kitsad raudvoodid, vanad riided, lööve laste suu ümber , vett täis plekkämbrid, pruunid kuivanud seebitükid, kartulid ja kapsas. Vaevase eluga kaasnev viin, tõmmud, kortsulised näod, klaasistunud pilgud, kehaga ühte sulavad riided, punased ja lõhenenud räpased käed. Kõik need sõnad on nii tähendusrikkad, kui sa oled seda kõike tegelikus elus näinud  ja sellega koos elanud, ning täiesti tähenduseta, kui ei ole. Alles nüüd ,nii palju aastaid hiljem, hakkab sõnadest tähendus tasahaaval välja nõrguma. Ma hakkan unustama.“

Tõenäoliselt olen ma erapoolik arvustaja, seda saab juba tsitaatide valikust aru. Raamat puudutas mind lähedalt,  tunnen  mitmeid inimesi, keda seal nimetatakse. Olin ka kolhooside lõpetamise  juures tegev.

Selles raamatus oli palju väärtuslikku, ei tea ühtegi teist nii täpset ja ausat kirjeldus üleminekuajast, postkolhooslikust maaelust.

Tasub lugeda juba nimetatud antropoloogi ja sotsioloogi Inge Melchiori  arvustust.

G.F. Händel "Imeneo" Pärnu ooperipäevadel 11.07.2014

Georg Friedrich Händel

IMENEO

11. juulil  2014 Pärnu Kontserdimajas

Ooper kolmes vaatuses

Libreto: Silvio Stampiglia (1664-1725)

Ooperi esietendus 22. novembril 1740 Londonis

Dirigent WŁADYSŁAW KŁOSIEWICZ

Lavastaja RYSZARD PERYT

Lavastuse uuesti lavale tooja SŁAWOMIR JURCZAK

Kunstnik ja kostüümide autor ANDRZEJ SADOWSKI

Varssavi Kammerooperi koor

barokkorkester Musicae Antiquae Collegium Varsoviense.

Osades

Wojciech Gierlach  Imeneo osas

Väga mõnus bass, laulnud ka nimiosa Mozarti "Don Giovannis" ja "Figaro pulmas"

Jan Jakub Monowid Tirinto osas 

Väga noor artist, laulab Varssavi Kammerooperis Händeli ja Mozarti ooperites. Kontratenor.

Olga Pasiecznik Rosmene osas

Ukrainast pärit kaunis dramaatiline sopran, laulab nii vanamuusika, klassikalistes kui ka kaasaegsetes ooperites. Salvestanud üle 50 CD ja DVD . Mul pole ühtegi.

Marta  Boberska Clomiri osas

Kaunis lüüriline sopran, minu lemmik "Imeneos"

Andrzej Klimczak Argenio osas.

Pildil ooperis "Imeneo" koos Rosmenega. Bass.

Pärnu kontserdimaja ei olnud seekord täielikult väljamüüdud, rahva hulgas ei hakanud mulle  silma ka neid pealinlasi, kes tavaliselt Pärnus ooperipäevade aegu kohal.  Ehk peletas soe päikseline õhtu ooperisõbrad teatrisaalist eemale. 

Aga need, kes kohale tulid, said ooperielamuse osaliseks, publik  tänas osatäitjad pika aplausiga seistes.

Süzee on lihtne. Enne etendust kava lugedes mõtlesin,  kuidas  küll õnnestub 3 tundi laulda sellest, kas valida üks või teine mees.  Süzee aluseks on Vana- Kreeka tragöödia. Ateena neitsid, sealhulgas Rosmene ja Clomiri saadetakse Cerese auks peetavatele pidustustele, kuid piraadid röövivad nad. Rosmene kihlatu tundlik ja õrn noormees Tirintio on õnnetu ja anub jumalat ,et see Rosmene päästaks. Vapper noormees Imeneo maskeerib end tüdrukuks ja päästab neiud piraatide käest, kuid soovib vastutasuks Rosmenega  abielluda.

Ülejäänud kaks vaatust kõhkleb Rosmene kuni hullumeelsuse teesklemiseni, kumb noormeestest valida. Kas olla tänulik päästjale  ja truudusetu armsamale või olla truu armsamale, kuid tänamatu. Mõlemad noormehed lubavad end tappa, kui ei osutu valituks.  Ooperilaval keegi siiski sedapuhku ei sure.

Ooper on kirjutatud kahele bassile, kolmele sopranile, üks sopranirollidest –Tirinto-  oli Händeli poolt kirjutatud  kastraatlauljale.

Algselt ei saatnud  „Imeneod“ edu, pärast võidukaid etendusi 1741.aastal Dublinis, vajus ooper kauaks unustusehõlma. Tõenäoliselt oleks ooper ka jäänud unustusse, kui poleks olnud  inglise muusikateadlast, heliloojat ja dirigenti  Sir Anthony Lewist(1915-1983), kelle huviobjektiks olid Händeli ooperid. Eelmise sajandi lõpus hakati „Imeneod“ maailmas uuesti ette kandma. Varssavi Kammerooperi esmaettekanne Poolas oli 1998.a.

Pärnus pakkus ooper tõelist muusikalist naudingut. Ooperis on palju aariaid, solistide ansambleid ja koore, mis on omaette väiksed kaunid, filigraansed  meistriteosed.Avamäng ooperile "Imeneo".

Ooperi tegevus toimub Ateenas ja nagu antiiktragöödiale kohane, on kooril vaid kommenteeriv ja moraalilugev osa. Nii laulab koor kolmanda vaatuse lõpus , et vooruslik süda peab alati alistuma mõistusele, mitte järgima tundeid.

 Mulle meeldis „Imeneo“  muusika, aeglaselt arenev draama, isegi  rohkem kui tuntud   „Julius Caesar „ ja „Rinaldo“. Teada on, et Händel kasutas terveid ooperi „Imeneo“ katkeid oma oratooriumis „Messias.“

Etenduses oli kaastegev Varssavi ooperi ajastupillide ansambel Musicae Antiquae Collegium Varsoviense. Vaheajal käisin hiilimas, missuguseid pille seal mängiti.

 Esmakordselt kuulsin ja nägin ooperilaval  meessopranit- Tirinto osas kontratenor noor Jan Jakub Monowid. Üllatav, aga väga kaunis - kerge  ja puhas mees hääl trillerdamas väga kõrgetes nootides. 

Leidsin sellise video Tirinto aariaga "Se potessero i sospir' miei" , juba maailma kuulsa kontratenori Philippe Jaroussky esituses

Ooperi dramaatilisusele annab aluse Imeneo ja Tirinto erinevus. Imeneo on kirglik, otsustav ja kindlameelne, Tirinto kõhklev ja igatsev, meeleheitel ja lootusetu.

Meeldis lavastus- rahulikus joones tõusva dramaatilisusega, vähe liikumist , kuid see ei seganud. Vastupidi väga meeldis selline slow opera.  Vaid Rosmene hullu-meelsuse stseen – rabelev ja sihipäratu jooksmine - eraldus üldisest kontekstist ja oli justkui kunstlik.  Aga arvestades, et Rosmene hullumeelsust teeskles, pidigi ehk nii olema.

Lavakujundus oli tagasihoidlikes  pruunides toonides:  sambad,  mis sulgusid kinniseks ruumiks. Kostüümid, ma ei tea kui ajastutruud, aga väga kaunid. Palju paljastatud õlgu , aga kooris  noored kaunid naised ja tulemus suurepärane. Oli kõrvale ja silmale.

„Imeneo „oli minu jaoks sel õhtul puhastav ja kirgastav kogemus.

Cilla ja Rolf Börjlind. Süsüügiatõus.

Cilla Ja Rolf Börjlind

"Süsüügiatõus"

Kirjastus „Sinisukk“ 2014

Sari „Krimi“

Tõlkinud Allar Sooneste.

Toimetanud Viivika Rõuk.

495 lehekülge.

Üks järjekordne rootsi abielupaar, kelle äriprojekt on kriminaalromaanide kirjutamine. Raamat ise on korralik käsitöö, kui juhinduda minu eelmise loetud autori John Banville intervjuus nimetatud kategooriatest.

Aga mina jään tõenäoliselt aasta lõpus parima kriminaalromaani valimisega hätta. Sel aastal mulle krimkad lihtsalt ei istu. Nii et kui „Süsüügiatõus“ mulle ei meeldinud, ei pruugi see johtuda raamatust endast vaid minu küllastumusest. (Peaksin raamatukogus kõik oma krimkade järjekorrad tühistama.)

Mis mulle loetud raamatus siis ei meeldinud.

Raamat oli liiga mahukas, samas moodustas vähemalt poole tekstist  sisutühi dialoog. Hea ,et ma seda ei ostnud, mahule vastav on ka raamatu hind- üle 30 euro.

Toon mõned juhuslikud stiilinäited.

Lk. 278:

„Mis see on?“

„Haavavaik“

„Vaik?“

„Jah“

„Kas tõesti? Imelik.“

„Haavade servad on märkimisväärselt kiiresti paranenud.“

„Jah?“

Mida ta mõtles? Et ainult arstid teavad midagi ravimitest?

„Kas seda kusagilt osta ka saab?“

„Ei“

Löön raamatu veel ühest kohast lahti: lk.188

Ta astus otseteed vastuvõtuleti juurde ja küsis Jellet.

„Jelle? Ei ma ei tea, kus ta on, ta ei olnud täna koosolekul“.

Noormees leti taga vaatas Oliviale otsa.

„Kas ta elab kusagil?“ küsis too.

„Ei ,ta on kodutu.“

„Aga ta astub siit tihti läbi?“

„Jah, ta käib ajalehtede järel.“

„Kas tal mobiiltelefoni on?“

„Ma arvan, et on, kuid see on varastatud.“

„Kas teil on tema number?“

„Ma ei soovi seda teile anda.“

„Miks?“

„Sest ma ei tea, kas ta on sellega nõus.“

Tüütav  stiil, lihtsusega ei tohiks üle pingutada, oht muutuda infantiilseks.

Korraga toimuvad erinevad tegevusliinid:

Politseikõrgkooli õpilane Olivia Rönning uurib aastatetagust mõrva Rootsis Põhja –Kosteri saarel süsüügiatõusu ajal. 20 aastat tagasi uuris seda tema nüüdseks surnud isa, kuid mõrv jäi lahendamata.

Stockholmis rünnatakse julmalt kodutuid  ja videod peksmisest laaditakse üles internetti. Politsei alustab uurimist, kuid mitte eriti innukalt, kuni  üks ohvritest sureb.

Rikka rahvusvahelise kavandusfirma juht Bertil  Magnusson kaevandab alatuid ja ebaausaid võtteid  kasutades Kongos. Ühtäkki saabub Costa Ricast tagasi  Rootsi Magnussoni aastaid tagasi jäljetult kadunud äripartner Nils Wendt. Bertil Magnussonil on põhjust muretseda. Ja ühel päeval leitakse Nils Wendt mõrvatuna.

Teemadelt on raamat kaleidoskoopiliselt kirju: mõrvad, ebaeetiline äritegevus, noorte vägivaldsed harrastused, kodutus, prostitutsioon, narkomaania.

Uurijatena tegutsevad oma isa tubli tütar (nagu Linda Wallander) Olivia Rönning, hea politseinik Mette Olsäter ja paha politseinik Rune Forss ning politseitöölt lahkunud, nüüd kodutu Tom Stilton.

Lisaks saab lugeja tuttavaks kass Elvise ja kodustatud pereämbliku Kerouac’ga.

Lugeja peab olema valmis imepärasteks ja üllatuslikeks juhuslikeks kokku-sattumusteks.

Muusikat kuulatakse raamatus  küll. Laulab Rootsi vana (tegelikult küll noor rokkar  Little Gerhard 1958.a .

Laulab  Ameerika kantrirocki esindaja Gram Parsons. Siin tema surematu „Return of the Grievous Angel“.

John Banville "Varjutus"

John Banville

„Varjutus“

„Varrak“ 2014

Sari „Moodne aeg“

Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer

261 lehekülge

Peategelane,  jutustaja rollis Alex Stalke pöördub üksi tagasi mereäärsesse majja, kus möödus tema lapsepõlv. Näitlejana kukkus ta laval vaimselt kokku, ei suutnud öelda oma teksti ja nüüd on ta siin, selleks et ennast leida, uuesti kokku panna ja loobuda rolli mängimisest  väljaspool lava. Aga loobumise asemel mängib ta edasi ja lavastab elu, võtab mängu teised tegelased ja määrab, mis rolli nad mängivad. Eriti täpselt teab ta, nagu mehed ikka, mida tema naine teeb, mõtleb ja ütleb järgmiseks.

Raamat kõigub mälestuste ja oleviku vahel. Mälestused on üksikasjalikud, olevik on segunenud unenägude, viirastuste ja nägemustega.

Stiilinäide: Lk. 41. „Ma olen jäänud selle jumalanna kummardajaks ning tema on olnud omakorda minu suhtes vastutulelik mitmesugusel  kujul, mil ta on minu elus avaldunud. Kõigepealt oli muidugi minu ema. Ta püüdis ,kuid ei suutnud mõista mind, oma vahetuslast. Ta oli pahur ja hajameelne inimene, kes kaldus  muretsema ja ebamääraselt ärrituma, maadles alati määratlemata hädadega , ja näis alati ootavat vaikides ja kannatliku kurbusega maailmalt mingit üldist laadi vabanduse palumist. Ta kartis kõike, hiljaksjäämist ja liiga vara jõudmist, tuuletõmbust ja umbset õhku, pisikuid ja rahvahulki, õnnetusi ja naabreid ning seda et mõni võõras ta tänaval pikali paiskab ja paljaks röövib. Kui isa suri , võttis ema oma lesepõlve omaks, otsekui oleks see tema loomulik olek, mida ta elu koos isaga oli üksnes pikalt ja südamevaluga ette valmistanud. Nad ei olnud õnnelikud, õnn ei olnud osa tagasihoidlikust lubadusest, mille elu oli neile andnud. Nad ei tülitsenud - ma arvan ,et nad ei olnud selleks piisavalt lähedased.“

Kui halastamatult ja kõiketeadvalt lapsed oma vanemaid näevad ja mäletavad! Võibolla olid peategelase vanemad oma vaiksel  moel õnnelikud ja peategelane projitseerib neile tundeid enda abielust.  

Peategelasel on  probleemid tütrega, nii nagu Banville  raamatus „Meri“. Ma küll täpselt“ Meri“ sisu ei mäleta, aga tunne ja emotsioon on tuttavad. Raamatus „Meri“ tuli peategelane mere äärde pärast naise surma. „Varjutuses“ tuli peategelane ise naise juurest ära ja kuni lõpuni mina aru ei saanud, miks. Et endas selgusele jõuda? Võib-olla piinas alateadvuslik mure tütre pärast ja surma eelaimdus.  Ok!, aga miks ta naise suhtes nii ebasõbralik ja vaenulik oli.

Raamatu süžee võib ära jutustada nelja lausega, siin ei juhtu eriti midagi, päikesevarjutus siiski toimub. Ja kui juhtub lõpus, siis justkui mööda minnes. See lein, mida jutustaja raamatu lõpus kirjeldab, ei ole ehtne. Ma seisan neil päevil oma sõbranna kõrval, kes leinab oma poega ja raamatu lõpp vihastab mind, muudab mind terve raamatu suhtes ebasõbralikuks.

Aga kirjaniku stiil on paeluv, Lugesin mõnuga, kuigi lugu peaaegu ei olnudki. Teen  kummarduse  raamatu tõlkijale Krista Kaerale.

Kui ilus lause näiteks  lk. 107: „Tema kõrgete kontsade klõbin kõnniteel  kõlas nii, nagu kõnniks miski mööda mu selgroogu üles.“

Kuid pean tunnistama, et lõpuks tüütas mind ilulev ja viimse sõnani  lihvitud lause ära. Tõenäoliselt annaks raamatu originaalkeeles lugemine  teistsuguse emotsiooni.

John Banville ei kuulu mu lemmikute hulka. Olen kõik ta eesti keelde tõlgitud raamatud läbi lugenud ja püüdnud leida seda miskit, mis kirjaniku nii kuulsaks teeb. 

Kui peaksin kiiresti meenutama kirjanikke, kes minu jaoks suured stiilimeistrid on, siis hoobilt meenuvad  Thomas Bernhard („Vanad meistrid) ja Winfried Georg Sebald (kõik raamatud). 

John Banville on Benjamin Blacki pseudonüümi all  kirjutanud ka kriminaal-romaane. Neist esimene  „Christine Falls“, on ilmunud ka eesti keeles (Varrak, 2012, tõlkinud Krista Kaer). Ja oli vägagi loetav.

Oma intervjuus   "Postimehele" http://www.postimees.ee/2815112/koik-kunstiteosed-on-labikukkumised  nimetas kirjanik kriminaalromaani  kirjutamist käsitööks. Käsitöö all peab ta siin silmas kirjanduslikku toodangut, mis ei ole kunst.

Kes Banvillet lugema hakkab, peab teda armastama. Või peab tal rohkem õnne olema kui minul, ehk satub lugeja raamatuga ühele lainele. Minul see ei õnnestunud. Tõenäoliselt loen muidugi triloogia järgmised osad läbi, et teada saada, mis ebameeldivast Alex Stalkest edasi saab.

Kultuuritarbija laulupeol.

Laulupidu on möödas. Sellest  räägitakse ja kirjutatakse palju, ei saa minagi sest üle ega ümber. Kuigi ma ei laulnud ega tantsinud, olin külaline laulupeol , tundsin neil päevil lauluväljakul, et ma ei ole pelgalt  kultuuritarbija. Mu usklikud sõbrad räägivad tihti osadusest osa-olemine; osasaamine, mis nendega kirikus toimub. Mina tundsin osadust kahel laulupeo kontserdil.

Käisin koos laste ja lastelastega. Minu perel oli esindaja mudilas- ja lastekooris ning tantsupeo segarahvatantsurühmas.

Kui kolme sõnaga iseloomustada laulupidu, siis oleksid need sõnad ilus, võimas ja ülev. Ja kui iseloomustan oma tundeid, siis uhke oli olla eestlane.

Kui peaks valima 2014 aasta kultuurisündmust, siis oleks see kahtlemata laulupidu. Klassikaraadio valib aasta lõpus aasta muusikaelamuse, ka siin kategoorias võidab laulupidu.

Maria NDiaye. "Ladivine"

Marie NDiaye

Ladivine

Prantsuse keelest tõlkinud Ena Mets

Toimetanud Maarja Ojamaa

Eesti Raamat 2014

Nüüdisromaan

303 lehekülge

Marie NDiaye on 1967 aastal sündinud Prantsuse kirjanik

Raamatu tegevus toimub Prantsusmaa provintsis, Berliinis ja Aafrikas.

Lugu on kolmest naisest : kahest ema- ja tütre paarist. Ladivine on vanaema ja lapselapse nimi.

Vanaema Ladivine tütre nimi on Malinka ja lapselapse Ladivine ema nimi on Clarisse.  Kuidas nii?  Aga sellepärast, et Malinka võttis endale uue nime. Vanaema Ladivine on aafriklanna Prantsusmaalt, tema tütre Malinka isa on valge mees ja Malina sündis valgenahalisena. Malinka varjas oma Aafrika päritolu juba koolis ning häbenes oma ema. Pärast kooli lõpetamist kolis ta kodunt välja ja võttis uue prantsusepärase nime Clarisse. Töötas ettekandjana ja  kohtus oma tulevase abikaasa  Richard Rivierega, neil sünnib tütar, kellele pannakse nimeks Ladivine. Kodus ei tea Clarisse-Malinka aafrika päritolust keegi. Kord kuus külastab ta salaja oma ema, kellest elab piisavas kauguses, et mitte juhuslikult kohtuda. Ema juures on Clarisse nimeks Malinka. Tütar häbeneb oma ema ja häbeneb samuti oma häbi.  Clarisse-Malinka ja Richardi abielu on armastuse abielu, kuid ajapikku muutub naise alandlik armastus, soov meeldida ja rahulolu teenida ning kinnisus Richardile väljakannatamatuks. Richard tunneb , et ta ei jõua mitte kunagi Clarisse –Malinka tegeliku olemuseni ja jätab naise maha. Richard kolib teise linna, kus aja möödudes hakkab kokku elama teise Clarissega, ja nagu ta ise tunnistab, ainult nime tõttu. Clarisse ja Richardi tütar Ladivine ei leidnud samuti emaga hingelist lähedust, kasvas vabameelselt, saamata kodunt kaasa moraalseid tõekspidamisi, hinnaguid selle kohta, mis õige, mis vale. Ladivine teismelise ea protest väljendus oma keha müümises, mida ema samuti otseselt hukka ei mõistnud.

Clarisse-Malinka põeb pikalt lahkuminekut, kuid mõni aeg hiljem 54 aastasena kohtub endast noorema  eluheidiku Freddy Moligeriga, kelle võtab enda juurde elama.  See saab talle saatuslikuks, näilisel põhjusel (tütre sünnipäevakink, mis Clarisse-Malinkale meeldib), pussitab Freddy naist ja naine sureb.

Freddy Moligeri protsessi oodatakse kolm aastat. Autor jutustab , mis juhtus Rishardi ja Clarisse- Malinka tütre Ladivinega sel ajal.  Ladivine elab  ema mõrva raskelt läbi (lõputud kordused vereojadest, mis Prantsusmaalt Berliini voolavad), süüdistab isa ja ennast ema mahajätmises. Ladivine elab Berliinis, on prantsuse keele õpetaja ning abielus sakslase Markoga. Neil on kaks last ning abielu on õnnelik. Ladivine isa Richardi soovitusel sõidavad nad puhkama Aafrikasse. Puhkus Aafrikas kujuneb katastroofiks. Kohvrid varastatakse juba lennujaamas, hotell ei vasta kirjeldusele, aafriklased on ebasõbralikud. Ühe hotelli 6. korrusele tunginud noore mehe lükkab Marko üle rõduääre.  Ladivine tunneb Aafrikas deja-vu tunnet, nagu ta oleks siin juba olnud, teda tunnevad ära mitmed inimesed, kellest tal aimugi ei ole.  Just Aafrikas liigub raamatu sisu maagilise realismi teedel. Ilmub kui kaitseingel salapärane koer, kellel on Ladivine ema silmad. Lõpuks kaobki Ladivine salapäraselt Aafrikas ja muutub koeraks. Hiljem valvab see koer juba Berliini korteri akna taga, kui perekond on emata koju tagasi pöördunud ja Marko alustanud Ladivine otsinguid interneti kaudu.

Clarisse-Malinka mõrva protsessi ajal kohtub Richard esmakordselt Clarisse-Malinka ema Ladivinega ning küllap mõistab ta nüüd tagantjärgi paremini ka Clarisse-Malinkat.

See raamat on  

1)       Identiteedi kaotusest ja otsingutest

2)       Rassismist

3)       Emade ja tütarde suhetest

4)       Armastusest

5)       Üksindusest

6)       Usaldusest või õigemini selle puudumisest

Kui ainult kolme sõnaga ,siis nimetaksin psühholoogiliseks peretragöödiaks.

Guugeldasin retsensioone inglise keeles, neis rõhutati romaani keelelist kergust, rafineeritud lihtsust, subtiilsust. Subtiilne- peen, õrn, habras; peenelt tajuv; teravmeelne.

Mina neid omadusi  ei kogenud. Lugesin mitmeid kohti kaks korda üle, et aru saada. Ei saanud aru, kas on autori keel ja stiil nii keerulised või on viga tõlkes. Edasi lugedes veendusin, et viga on pigem tõlkes. Raamat on tihe ja toekas, autor kirjutab enamasti tegelaste sisekõne kaudu, mis on tõtlik, rahutu, täis kordusi, pikkade lausetega. Tõenäoliselt tõlkijale raske töö, raamat ei ole lihtne kriminaalromaan vaid stiilimeistri meistriteos.  Selleks, et mitte jääda paljasõnaliseks, mõned juhuslikud näited lahtilöödud kohast.

Kui on ikka sobimatu sõna, siis aru ei saa.

Lk. 131: mu kand on päris kuiv, mõtles ta, paljaste jalgadega pole see ilus.

Lk. 131: ta oli end segaduses ja liigutatuna tundnud, justkui paljastaks end tema ema intiimelu mõni natuke pateetiline aspekt…

Samast ka stiilinäide, ka siin saaks minu arvates paremini tõlkida

Lk. 132:Stuttgarter Platzi tüdrukutebaarid olid sel vaiksel ja loiul pealelõunatunnil veel suletud, kuid Pankysse sisenes üks naine, keda Ladivine tundis, kuna oli talle juba aastaid peale juhtunud, ja keda ta oma tõstetud käega tervitas, ja see naine oli enamvähem sama vana kui Clarisse Riviere oma surmahetkel ning tal oli samasugune pikk, tihe, kaunikujuline keha, kuid tema tardunud joontega näo teadlik karmus, tema suu mitte kibe, vaid kaine halvustav kurd ei olnud sarnane Clarisse Riviere’iga, kes oli kuni küpse eani säilitanud puhtad, mahedad, vaevalt markeeritud näojooned.

Lugeda oli raske, aga kui voogu sisse said, siis kulges hästi ja pakkus huvi kuni lõpuni.

Soovitada julgen kannatlikule lugejale.