Gillian Flynn "Paha paik"

Gillian Flynn

„Paha paik“

New York Timesi bestseller

Tõlkinud Anne Kahk

Kirjastus Varrak  2015

375 lehekülge.

Autori eelmist eestikeelset raamatut „Kadunud“ ma ei lugenud, aga vaatasin filmi ja see meeldis mulle. 
Film lisab mõnelegi raamatule lisaväärtust, annab tegelastele näo ja inimlikkuse, võimaldab loo siduda konkreetsete persoonidega. Ma ei tea kas film "Pahale paigale" kasuks tuleks. Üpris õõvastav lugu selles raamatus. 

Algas nii  lk. 7 „Minus pesitseb kurjus, see on päriselt mu sees nagu siseorgan. Lõikaks keegi mu kohu lahti, libiseks kurjus sealt välja nagu tume lihakäntsakas ja plärtsataks põrandale, nii et selle peal saaks trampida.“
Edasi läheb samamoodi ja hullemaks veel, tundsin mitu korda soovi pooleli jätta, aga trügisin kärsitult edasi. Tahtsin teada, kuidas lõppeb, kas mul on õigus (jah, osaliselt oli). Mõtlesin, kas sellel lool saab tegelikkusega üldse mingit seost olla. Kas tõesti Ameerikas tegutsevad mõrvaklubid ja eakad naised arutavad reaalseid kuritegusid ning kas Võlakustutajad on tegelikult ka olemas? Küllap siis, mõtlesin, Ameerikas on kõik võimalik. Olen varemgi lugenud satanistidest ja süütult süüdimõistetutest   Mara Leveritt "Saatana sõlmes"  aga ükski raamat ei ole mind varem nii ärritanud. B.E. Ellise "Ameerika psühhopaati" ei ole proovinud lugeda. 

Nii hull "Paha paik" muidugi pole ka. 

 „Paha paik“ on väga põhjalik  inseneritöö. Raamatule lisatud autori tänusõnu lugedes saab teada, et kirjutamise käigus tegi autor endale selgeks farmipidamise põhireeglid, tulirelvad, satanismi ja rokkmuusika.

Kasutasin siin praegu Indrek Hargla mõtet, kes ütles "Postimehe" laupäevalisa intervjuus, et kriminaalromaani ei saa kirjutada enda elust ja sellest, mis sa tunned. Kriminaalromaan on tõeline inseneritöö.

 Flynni raamatu tegevus toimub Missouri osariigi farmis, mida peab naine nelja lapsega. Selline naine, kes lihtsalt ei saa hakkama, kelle elu kulgeb ühest kriisist teise, kes on alati võlgades, pidevalt magamata ja mitte kunagi ei jõua kõike, mida tingimata peaks. 1985. a. pannakse farmis toime mõrv. 24 aastat hiljem on elus kaks pereliiget, ainus poeg istub perekonna tapmise eest vanglas ja ellujäänud tütar, nüüdseks 31 aastane, elatub mõrvast ja on oma eluga puntras.

Tegevus nagu paljudes viimasel ajal loetud raamatutes kandub kordamööda olevikust minevikku ja tagasi. Nagu „Tütarlaps rongist“. Või nagu Sofi Oksaneni uues romaanis „Norma Ross“ -ja see on kriminaalromaan!
"Paha paik" on ängistav, tume ja sünge psühholoogiline põnevik, tõeline maiuspala neile, kes sedasorti raamatuid loevad.

Minu selle nädala "Sirp". 46. nädal.

Juba ammu olen tahtnud üles märkida endale enim huvipakkunud artiklid nädala „Sirbist“, et neid teine kord üle lugeda või sirvida. Hoidsin ajalehti virnades riiulil ja märkisin punasega servale mind paelunud artiklid, aga aja möödudes tekkis alati  vajadus  riiulipind vabastada ning lehed said tulehakatuseks katlasse.  „Sirp“ on ammendamatu  kultuuriallikas. Kui ma kultuuritarbijana keskendun raamatutele,  teatrile ja  muusikale, siis Sirp avab mulle ka teised väravad. Ajalehe  kaudu püüan end kursis hoida arhitektuuri, kujutava kunsti, fotograafia, etenduskunsti… kõige muuga .

Kui on aega, loen „Sirbi“ kaanest kaaneni läbi. Kuna tahan ka raamatuid lugeda, siis tihti tuleb uus „Sirp“ enne kätte, kui  vana läbi. Lennureisidel  testitud, et „Sirbi“ põhjalikuks ühes jutis läbilugemiseks kulub kuni  4 tundi.  

Alustan niisiis oma blogi teisel aastapäeval uut rubriiki ja märgin igast Sirbist üles kaks artiklit.

46. nädala „Sirp“

„Pilvede tähtsusest“ http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/pilvede-tahtsusest/  Juhan Aru intervjuu prantsuse matemaatiku Werner Wendeliniga.

Matemaatika ees on mul suur aukartus, ise olen pigem keskmine matemaatik. Koolihinded ainetes, mida oskasin olid viis ja teistes neli. Matemaatika oli neli. Kõik mu õudusunenäod on seotud viibimisega matemaatikaeksamil ja „mitte midagi aru ei saa“ ülesandega. Artiklit lugedes meenus, et mu  vanim tütar, üleminekuaja laps, kirjutas koolikirjandis, et matemaatika meeldib talle sellepärast, et seda ei kirjutata nii tihti ümber nagu ajalugu. Temast saigi matemaatik.

„Sirbi“ intervjuus vastab matemaatik Wendelin intervjueerija küsimusele, kas matemaatikat saab kuulata, järgmist:

„Mulle tundub, et muusikat saab kuulata aru saamata. Ikka tekivad mingid tundeseosed enda sees või ümbritsevaga. Ooperis seostub ikka mõni lugu, mõni mälestus, ja seda isegi puhtalt sümfoonilise muusika puhul. Matemaatikas on vist veidi raskem, ei tea, kas head analoogiat „kuulamisele“ ongi. Ometi on tõsi, et matemaatikat tehes, otsime ikka ka seoseid ja inspiratsiooni ümbritsevast, mittetehnilistest aspektidest. Erinevuse tuum on vist selles, et muusika on eelkõige millegi väljendamiseks, samal ajal kui matemaatika keskmeks ja eesmärgiks ei ole pigem väljendamine vaid pigem millestki arusaamine, millegi tõestamine. Isegi kui kõik toimub meie peas, on vaimutöö, ei ole matemaatiku eesmärk ennast väljendada. Seega tundub ,et matemaatiku ja muusiku töös on fundamentaalne vahe. Matemaatikat on raske „kuulata“, kuna ta ei olegi kuulamiseks mõeldud.“

Või kuidas matemaatiliselt kirjeldada pilvi?

Näiteks Sils Maria pilvi?  Kultuuritarbija aastastatistika

Teine artikkel, mille ära märgin, on Neeme Lopp’i intervjuu Marek Tammega  „Roland Barthes’i uus aktuaalsus“, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/roland-barthesi-uus-aktuaalsus/ ,

millega haakub Linnar Priimäe artikkel  „“Helekamber“ eesti keeles“ http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/helekamber-eesti-keeles/.

Ma ei ole Barthesi lugenud, vist kartusest, et ei saa aru. „Teksti mõnu“ igatahes kavatsen läbi lugeda.

Väga huvitav artikkel. Barthes aimas fotograafia buumi ette, kirjutades: „Kõik muutub piltideks, muud peale piltide ei toodeta, tarbita, ega ole ka olemas“. Kas nii ongi juba?

Marek Tammelt on väga hea artikkel samuti 14. novembri  Postimehes: „Kuidas Roland Barthes võib muuta teie elu“. Lugesin mõnuga.

Aga lugeda on 46. nädala "Sirbis"t veel. Võtan järgmisena käsile Leele Välja „Mida teha varemetega“.

Johan Theorin "Öine lumetorm"

Johan Theorin

"Öine lumetorm"

Tõlkinud Ene Aschjem

Ajakirjade kirjastus 2015

407 lehekülge.

Mulle raamat meeldis. Autor kirjeldab kaasakiskuvalt Rootsi suuruselt teise saare Ölandi karmi loodust ning inimeste elu saarel. Paralleelselt olevikuga on juttu Ölandil  asuva Angerjatipu härrastemaja ammusurnud elanikest, surnud kipuvad olevikus kummitama.

Nagu autori eelmiseski romaanis „Mineviku varjud“, on ka siin nutikas ja intelligentne vanahärra vanadekodus, kes mõrva lahendamisest osa võtab. Täpsemalt, tänu kellele avastatakse õnnetusjuhtumi tagant mõrv.

2012.aastal ilmunud „Mineviku varjud“ meeldis mulle siiski rohkem.

Eksisteerib mingi tajutav kohustuslik vahekord kui palju kriminaalromaanis on kõike muud kui krimilugu. Loetu oli paras segu perekonnadraamast, kummitus-loost ja kriminaalsest loost.  Raamat justkui kompab piire. Minu jaoks oli raamatus piir paigast ära.

Nutsin lugedes kuidas Katrine õnnetult surma sai ja Joakim koos lastega seda valusalt üle elas. Hästi kirjutatud traagiline lugu, krimkas kohtab sellist harva. Huvitav oli Angerjatipu endiste elanike ja Katrine ema Toruni lugu, samuti noore politseiniku Tilda lugu, kes naases pärast õpinguid saarele ja lindistas vanadekodus lugusid suguvõsa elust saarel. Suurepärane perekonnasaaga. Asi läks käest ära täitsa lõpus, siis kui lumetormis kogunesid Angerjatipu härrastemajja 3 suvila-röövlit ja kaks politseinikku, toimus verevalamine. Lapsed magasid sel ajal oma tubades ja Joakim tegeles laudalakas mineviku mõistatuste lahendamisega. Joakim ei kuulnud midagi, lumetorm ju.

Hea krimka jaoks oli raamatus liiga palju perekonnadraamat, hea perekonnasaaga jaoks oli liiga palju krimkat.

Aga mis ma tühja nurisen: raamat tunnistati 2008. aasta Rootsi parimaks krimiromaaniks. 2009 võitis raamat Põhjamaade krimikirjanikke ühendava organisatsiooni auhinna Klaasvõti. 2010. aastal sai teos rahvusvahelise krimikirjanduse auhinna International Dagger.

Katrine ja Joakim  ostsid Ölandile maja , mille kohta ilmus selline kinnisvarakuulutus lk.12  „Võrratu majakavahi härrastemaja 19.sajandi keskpaigast. Eraldatud ja privaatne asukoht suurepärase vaatega Läänemerele. Vähem kui 300 meetrit mereni. Lähimaks naabriks taevas.“

Intrigeeriv kuulutus, läheksin kohe maja vaatama. Kuigi tegelikult ei ole palju vahet, kas elada mere ääres või metsas, nagu mina elan. Nii nagu majakavahi majas oli kogu aeg kuulda merekohinat, on minu elukohas saatjaks metsakohin. Mets kohiseb samamoodi nagu meri. Mõnel tuuletul päeval vaid õrn sahin, aga kui on torm, siis on kohin kõrvulukustav ja ähvardav.

Katrine ema Mirja on kunstnik.  Mirja kasvas üles täidetuna hirmust Stalini ja Nõukogude Liidu ees. Räägiti, et venelased võivad Rootsi lennukitega vallutada nelja tunni jooksul, esmalt Gotlandi ja Ölandi, seejärel juba ülejäänud riigi.

Sellest ajast on raamatus Mirja armas lapselik mõtisklus lk. 248:
„Kuid mulle kui lapsele oli neli tundi üsna pikka aeg ja ma mõtlen palju sellele, mida ma teeksin selle viimase vabaduseajaga. Kui tuklevad uudised, et nõukogu lennukid on teel, jooksen ma Rörby poodi ja topin endale sisse nii palju šokolaadi, kui suudan, ma söön ära kõik, mis neil on. Siis haaran mõned pliiatsid ja paberit ja vesivärvid ning jooksen koju tagasi. Seejärel võin kogu ülejäänud elu elada kommunistina, kui ma ainult saan maalimist jätkata.“.

Katrine vanaema Torun oli samuti kunstnik. Tema maalis lumetormi, pildid olid sünged ja tumedad. Raamatus on märgitud  Toruni lemmikkunstnikud

Nils Kreuger (1858-1930) , Gottfried Kallstenius (1861–1942)  ja Per Ekström (1844 – 1935).

Guugeldasin neid:

Nils Kreuger "Kalmari maastik"

Gottfried Kallstenius "Villa Wahlström"

Per Ekström "Vesine talvemaastik"

August Strinberg "Hullu mehe kaitsekõne"

August Strindberg

„Hullu mehe kaitsekõne“

Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe

Kirjastus Ajavaim 2015

295 lehekülge

Raamat läbi loetud nädal tagasi, aga kirjutada ei suuda. Aukartus klassiku ees. On nagu koolikirjandi kirjutamise tunne, aga teen selle nüüd ära.

Kirjanikuna on August Strindberg mulle meeldinud: „Punane tuba“ ja näidendid. Olen olnud lummatud Strindbergi „Preili Juliest“ teatris.  Tõlkeraamatute järelsõnades on kirjutatud Strindbergi naistevaenulikkusest ja esitatud tema  „parimad“ tsitaadid naissoo kohta. Nii et selleks ajaks, kui lugesin Lena Einhorni  raamatut „Siri“ , oli  Strindbergist kui naistevihkajast juba kuvand tekkinud. Kui „Siri“ lõpetasin, mõtlesin, on ikka jube mees.

Nüüd, lõpetanud „Hullu mehe kaitsekõne“, mõtlen:  suure sõnameistri võimas raamat. Ebaõnnestunud abielu on andnud aine meistriteoseks.

„Hullu mehe kaitsekõnes“ on palju kirglikku  armastust, armukadedust, piina, hukkamõistu ja süüdistamist, õigustamist  ja õigeksvõtmist.

„Siri“ ja „Hullu mehe kaitsekõne „ kokku annavad  õnnetu abielu loo, kust  absoluutset tõde ei ole mõtet otsida. Strindberg on selle loo suureks kirjutanud, temata ei teaks me Siri von Essenist midagi. Eesti keeles loeme raamatuid vales järjekorras. Lena Einhorni  raamat on kirjutatud vastuseks „Hullu mehe kaitsekõnele“, mille järgi muu maailm Sirit tundma õppis. Siri raamatus ,nii palju kui mäletan, oli rohkem fakte, joonealuseid märkusi veel rohkem, käsitleti naise vaatevinklist neid episoode, millest Strinddberg  „Hullu mehe kaitsekõnes“ kirjutab.

„Siri“ oli teadlikult „komponeeritud“, kuid kuivem ja  faktidele toetuv  abielu kirjeldus. Strindbergi raamat on  aus, kirglik ja traagiline, kirjutatud, kuidas vanasti öeldigi, südameverega.

Miks siis ometi see traagika kohati nalja teeb, kui loen. Mind kui mõõdukat feministi peaksid Strindbergi seisukohad vihastama, aga ei, nalja teevad.

Näiteks loen järgnevaid  lõike:

Lk.151 „Armukade! See alatu sõna, mille on leiutanud naised, et viia eksiteele meest, keda nad on petnud või kavatsevad petta! Naine murrab mehele truudust, ja kui mees esimest korda oma rahulolematust välja näitab, pimestab naine teda just selle sõnaga: armukade.“

Lk. 226 „Minu laialdaste teadmiste omandamise teel treenitud aju läheb kokkupuutest algelisema ajuga rikki, ja iga katse sobitada seda oma naise ajuga tekitab minus spasme“.

Lk. 229 „Kukutada kõige loodu tõeline isand, mees, kes on andnud meile tsivilisatsiooni, kultuurisaavutused,  suured mõtted, kunsti ja ametioskused, et upitada tema asemel vilets naisolevus, kes pole iial osalenud tsivilisatsiooni edasiarendamisel, mõned tähtsusetud erandid välja arvatud; minu silmis oli see väljakutse esitamine minu sugupoolele. Ainuüksi mõte sellest, et need pronksiajastu ajud, need poolahvid, see kahjurloomade  hordvõimule tõuseb, äratab minus isase, ja nii kummaline kui see ka pole, saan oma haigusest võitu-mind tiivustab raevukas tahe asuda võitlusse vastasega, kes jääb oma mõistuse poolest mulle alla, kuid kelle suur eelis seisneb moraalsete tõekspidamiste täielikus puudumises.“

(Viimast olen lugenud ka teistsuguse tõlkes).

Ja need tsitaadid ajavad mind naerma. Vaevalt autor seda taotles. Küllap on siin põhjuseks need 128 aastat, mis mind kirjutatust lahutab. Minu kui naise eneseteadvus on selle aja jooksul tohutult muutunud, olen  teadlik oma väärtusest, tean, et olen võrdne sugupool ja nüüd teavad seda ka mehed, meeldib see neile või mitte. Strindberlik mõtteviis on visa kaduma. Meenub kohe Olavi Ruitlase „Naine“, sisu eriti ei mäleta, kuid meeles on sisu süüdistav ja ennastõigustav toon.

Kui läheneda raamatutele juriidilisest aspektist ja käsitleda  nii  „Siri“ kui ka August Strindbergi erinevaid lugusid ühest abielust kohtulike  kaitsekõnedena, siis kumb kaitsekõne kohtus peale jääks. Tõenäoliselt vandekohus Holliwoodi filmides mõistaks Strindbergi õigeks. Meie kohus annaks leppimisaja, sellest ei tuleks midagi välja ja õiguse saaks Siri. Faktid võidaksid emotsionaalsuse. See mida Strindberg naiselt ootas, on ajale jalgu jäänud.

Kui minu anda oleks aasta tõlke auhind, annaksin selle tõlkija Ülev Aaloele.

Maria Jotuni "Armastus"

Maria Jotuni

„Armastus“

Tõlkinud: Evelin Banhard, Kätlin Kaldmaa, Hille Lagerspetz, Ave Leek, Mihkel Mõisnik, Asta Põldmäe, Arvi Sepp ja Eva Velsker

Loomingu Raamatukogu 2015//34.

42 lehekülge

Mulle Soome kaasaegsed naiskirjanikud  meeldivad, hoobilt meenuvad  Sofi Oksanen, Riikka Pulkkinen,  Raija Siekkinen ja  Katja Kettu .

Maria Jotuni esindab vanemat põlvkonda. Loetud raamatukese- novellikogu „Armastus“ novellid on minu arvates selle ajastu kohta avangardsed, napi sõnakasutusega väga stiilsed. 1907.a. ilmunud novellides on ajastule omane vanamoeline keel, näiteks „vaikus tappis elu rinna sees“.  Väga hea tõlge  ja pöördumised jumala poole paigutavad lood kenasti saja aasta tagusesse aega.

Sisus väljendub julge varajane feminism ja autori kriitiline suhtumine abielusse Naiste probleemid  ikka samad, mis 21. sajandil. Näiteks  kõhklemine kaine kaalutluse ja südamesunni vahel, mille üle mõtiskles Hannah  Philippe Jardini raamatus „Ainult üks kord“Alexandre Jardin "Üks päev".  (raamat mulle üldse kohe ei meeldinud).  

Lk.24 „Tulgu mis tuleb, mõtlesin mina omaette, väga halvasti minna ei saa. Küll selle mehega aegamööda ära harjub. Mis teha vaja, tuleb teha määratud ajal. Ja mees on veel jõukas ja tasakaalukas. Selle asjaga on siis korras, ja muude asjadega saan ma hakkama. Mitte et minust poleks vaese mehe naiseks olnud. Vaesele ma olingi loodud. Ma oleksin olnud hea vaese mehe naine. Ma oleksin vaest kohta pareminigi mõistnud ning nurisemata tööd teinud ja kohta korras pidanud. Aga ei läinud nii. See, kellele ma mõtlesin, ei vaadanud mind. Küllap ta ei teadnud, mis mõtted mul meeles mõlkusid ja mind aastaid kummitasid. „Ära mõtle,“ ütlesin ma endale. „Ära tühja mõtle, ei tema sind taha.“ Aga äkki ikka tahab, turgatas mulle aina pähe, ja ma mõtlesin. Neil aastatel, kui peaks abielluma, ikka mõtled. Aga kui ei, siis ei. Selles asi just ongi, et kui ei, siis ei. Ja mehi on ju palju. Ja ei ole need muudki teistsugused. Eks temagi oleks olnud ainult inimene. Ma ju nägin küll, kes ta oli. Aga mis sa teed, kui teine silme ette kerkib ja aru peast võtab. -Igatahes, ma ütlesin talle siis veel, et mees peab olema tark ja mõistma seda ilmakorda, mille alla ta seatud on, nii et kui näiteks naine, kelle mees on endale võtnud, ei nõua palka oma olemise eest, siis see töö, mida naine kodu sisse paneb, on justkui vabatahtlik heldus,  ja et palk ei tule jutukski - siis, seda võib kasvõi armastuseks kutsuda. Kas ta saab sellest aru, küsisin mina.“

See on ka kõige pikem monoloog raamatust. Mulle meeldib see keel, tänud tõlkijatele. Iga kaanel märgitud tõlkija oli tõlkinud ühe loo.

Juba tükk aega mõtlen, et pean oma blogi muutma, nii et see iseenda lugemis-päevikuna oleks meele- ja käepärasem. Tahaksin, et saaksin blogi avalehelt juba teha valiku loetud raamatute autori, samuti  rahvuskirjanduse järgi.  Näiteks tahaksin praegu vaadata korraga kõiki soome kirjanikke, kes blogisse kantud. 

Mulle meeldib loetud raamatuid omavahel seostada. Vist on nii, et minu peas moodustavad kõik loetud raamatud ühe suure raamatu, mida aeg-ajalt sirvin, mis on mu mõtete allikas, annab mulle inspiratsiooni ja küllap juhibki mind .

Paula Hawkins "Tüdruk rongis"

Paula Hawkins

„Tüdruk rongis“

Tõlkinud Evi Eiche

Helios kirjastus 2015

317 lehekülge.

Vt. http://www.tydrukrongis.ee/ Seal ka näidispeatükk.

Tõeline kriminaalne põnevik. Raamat allutab lugeja endale ja temast on raske ka uneajaks eemale tõmbuda. Lugesin läbi kahe õhtuga.

Üksikud elemendid tuletasid meelde Agathe Christie „Paddington 16.50“, S. J. Watsoni „Ei. Tohi. Magama. Jääda“  ja  Seicho Matsumoto „Mäng sõiduplaaniga“ , aga ainult üksikud elemendid, kokkuvõttes ikka harukordselt stiilipuhas ja uudne psühholoogiliste kriminaalromaanide reas, niipalju kui mina neid lugenud olen. Puudub igasugune lisataak, mida vahest krimkadesse sisse kirjutatakse, ei lahendata sotsiaalseid ega ka Londoni rongiühenduse probleeme.

Raamat on päeviku vormis, mida peavad peategelased kordamööda.

Peategelased:

Rachel- sõidab iga päev rongiga äärelinnast Eustoni jaama Londonis.

Lk.12. „Toetan pea vastu vaguniakent ja vaatan mööda veerevaid maju nagu liikuva kaameraga võetud kaadreid. Ma näen neid isemoodi; isegi nende omanikud ei hooma neid ilmselt sellest perspektiivist. Kaks korda päevas pakutakse mulle pilti teiste ellu, ainult hetkeks. Võõrad inimesed turvaliselt oma kodus-selles on midagi lohutavat.“

Megan –elab raudtee ääres asuvas majas koos abikaasaga, noor ja kaunis.

Lk. 25 „Täna rong ei peatu, see rühib aeglaselt mööda. Kuulen rataste lõginat põimekohtadel, peaaegu tunnen, kuidas vagunid rapuvad. Ma ei näe reisijate nägusid, tean aga, et nad pendeldavad iga päev Eustonisse ja tagasi, et seal töölaudade taga istuda, ent ma võin ju unistada eksootilistest reisidest, seiklustest raudtee lõpus ja kaugemalgi. Mõtteis sõidan ikka ja jälle Holkhamisse; on veider, et ma sellest ikka veel mõtlen, sellistel hommikutel, sellise kiindumusega, sellise igatsusega, kuid ma teen seda. Tuul heina sahistamas, sügav kiltkivikarva taevas luidete kohal, hiirtest kubisev kokkuvarisemisohus maja, täis küünlaid ja mustust ja muusikat. Praegu on see mulle nagu unenägu.“

Anna- Racheli eksabikaasa uus naine.

Lk. 232 „Tõde on see, et ma ei ole kunagi end Rasheli pärast halvasti tundnud, isegi mitte enne seda, kui sain teada tema joomisest ja keerulisest isiksusest ja sellest, kuidas ta tegi Tomi elu õnnetuks. Ta lihtsalt ei olnud minu jaoks reaalne ja nagunii nautisin seda kõike liiga palju. Olla teine naine on väga erutav, pole mõtet seda eitada: sa oled see, kellest mees ei saa loobuda, kellega ta reedab oma naist, isegi kui armastab teda. See näitab kui vastupandamatu sa oled“.

Palju rohkem ei saagi seletada, sest raamatu teeb põnevaks see, et sa ei tea, mis juhtuma hakkab.

Üks vähestest raamatutest, mille autor on osanud ka alguse vääriliselt lõpetada. Lõpp on kiire, põnev ja piisavalt üllatuslik.

Raamatust kavatsetakse film teha, tahaksin näha.

Autor rongis:

Mudlum "Ilus Elviira. Burleskne jutustus"

Mudlum

„Ilus Elviira.

Burleskne jutustus“

Eesti Keele Sihtasutus 2015

230 lehekülge

Raamatu alapealkiri on burleskne jutustus. Pidin muidugi otsima, mida see burlesk  tähendab.

Burlesk ise on groteskne, (enese)irooniline, lõbus, kurbnaljakas, tragikoomiline kunstiliik, millel on olnud oma hiilgeajad, tõusud ja langused. Nii kirjutab  Priit Hõbemägi retsenseerides raamatut Eesti Ekspressis  http://ekspress.delfi.ee/areen/ilusa-elviira-lobus-ja-kurb-kerge-ja-raske-elu?id=72512615

Kui burleski seisukohalt võtta on raamat lugu  ilusa naise inetust  elust, saatjateks mehed, alkoholism ja edenemise soov. Kui burlesk kõrvale jätta on raamatus palju muudki millele mõelda, nagu armastus, üksindus, joomarlus, lapsepõlv.

Raamat on vaimukas ja kuigi Elviira lugu on selline õnnetupoolne, on tulemus aus, eluline, omal moel optimistlik ja soe.  

Ennast iseloomustab Elviira nii:

Lk.37 „Selge see, et õnneotsija elu on ohtlik, tema teele jääb ühesuguse tõenäosusega nii kaabakaid kui kangelasi, või mis ma räägin, kangelasi muidugi vähem, meie aja kangelasi, blonde, osavaid, siidise jutuga noormehi, kes on ühtaegu jõhkrad ja õrnad, osavõtlikud ja hoolimatud, ühesõnaga üsna täpselt samasugused nagu Elviira ise, liblikad tuules, neid ajab liikvele muistne sund- jõuda oma suvepäevas lennata nii kaugele kui tiivad võtavad, istuda saja õie peale, lehvitada oma ilusaid tiibu ja mitte kunagi mitte midagi mõtelda.

Raamatus on palju materjali: viitamisi,  mälestusi,  asju, mõtteid,  elutarkust  ja  palju autorit ennast, sest ilus Elviira ei saa ju nii tark olla.

Ja kõige tähtsam -raamat on kirjutatud ilusas soravas eesti keeles, seda on mõnus lugeda. Autor on võrratu jutustaja, milles veendusin juba „Tõsist inimest“„ Mudlum. "Tõsine inimene." lugedes.

Pärast Priit Hõbemägi retsensiooni EE-s ei oskagi „Ilusast Elviirast“ rohkem kirjutada, oma mõtted tunduvad palju paremini ära öeldud.

Mulle  raamat väga meeldis, tõenäoliselt number 1 minu 2015 eesti kirjanduse real, sest raamat on nii…………..värskendav, on vist õige sõna.   

Veel üks tsitaat, seekord naistele:

Lk. 37: Kui palju üldse antakse elu jooksul seda täielikku õnnetunnet, kohustuste ja muredeta usku sellesse hetke, vajaduseta loota, kinni hoida, meeldida, kuhugi jõuda? Ei ole võimalik petta saada, kui pole midagi kokku lepitud, loodetud, lubatud…Vabadus! Pole vaja kuulata mingeid jutte voodiveerel, mingit enese-avamist, pole mingit hirmu selle ees, kas keegi helistab veel kunagi, pole vaja kohmetunult kuskil söögikohas kobavalt vestelda, olles kodus hommikust saati ennast ette valmistanud, moraalselt ja füüsiliselt, pesnud pead, kreemitanud ja lõhnastanud, silmi joonistanud ja jälle maha nühkinud, sest ei saanud ilusad, oma kasinatest riidevarudest paremaid hilpe otsinud, kõik selleks, et meeldida, meeldida? Ja kellele? Mingile suvalisele tolkamile, kellest sa loodad ei tea mida- mida ometi? Mõnda tühist üksinduseta hetke või siis pikka ühist elu, milles üldse üksindust pole? Hirmus mõeldagi.“

Jah, meestele selles raamatus armu ei anta, mis on minu arvates väga hea, arvestades et olen lõpetamas just A. Strinbergi raamatut „Hullu mehe kaitsekõne“.

Ühel leheküljel viitas ilus Elviira  Nana Mouskouri laulule „ L’Ocean“:

„Armastus on nagu soe meri“, ütleb Mudlum kusagil raamatus. Ilus!

Alexandre Jardin "Üks päev".

Alexandre Jardin

„Ainult üks kord“

Prantsuse keelest tõlkinud Kaja Riesen

Eesti Raamat 2015

Nüüdisromaan

151 lehekülge

  

Kehvavõitu armastusromaan. Olen Nüüdisromaani sarjast leidnud head lugemist, mida selle raamatu kohta kahjuks öelda ei saa.

Tutvustusest: Kolm tundi enne abiellumist New Yorgis silmitseb César oma tulevase naise nooremat õde ning mõistab, et hoopis Hannah on see naine, kellega ta tahaks end kogu eluks siduda.  Ta ütleb Hannah’le: “Kuna meie armastus ei ole võimalik, tahaksin, et me armatseksime… ainult üks kord. Et poleks vaja kahetseda. Vali ise õige hetk. Ma jään ootama.”

Viisteist aastat hiljem kohtuvad tundelisusele selja pööranud Hannah ning lesestunud César kolm nädalat enne Hannah’ pulmi ühe Québeci järve ääres. Kas naine valib mõistusabielu või võidavad mälestused? Kas saab veel armastust loota, kui ollakse lakanud sellesse uskumast?

Peategelaste ja stiili tutvustuseks lõigud raamatust:

Peategelane Hannah  lk. 12- „Suured tundepuhangud tundusid talle lapsikuna, ennastunustavad rahuldushetked üürikesena. Kuidas võivad nii paljud näitsikud söösta laastavatesse, tormilistesse suhetesse? Säärane roosa lollus ajas teda meeleheitele. Tark Hannah teadis nüüd, et päikseline algus kuulutab tihtipeale tumedaid käänakuid , ja truude naiste tasuks on reetmine. Milleks klammerduda virvatulukesena  peibutavate rumalate lootuste külge? Aeg söövitab need nagu hape. Isa poolt prantslannast Quebecist pärit noore naise südamest olid ideaalid kadunud, ent kibestumine polnud siiski päris maad võtnud. Ta oli lihtsalt latti allapoole lasknud. Näitsikuid unistama panev ihuliste naudingute ülistamise aeg oli möödas.“

Cesar,  kelle filosoofia võis kokku võtta sõnadega ma armastan, järelikult olen olemas, lk. 39

Hannah sõbranna Kiki lk.34  „Quebeci lühikesel ,pingelisel suvel nautisid peo-kaaslastest sõbrannad ühist suurt armastust veespordi vastu. Kuid Kikil oli veel teinegi kirg: suur himu meeste järele ja mängimine juhuarmukestega, kes talle uskumatuid naudinguid pakkusid. Ülivaba Kiki tavatses valikute tegemise oma elus juhuse hooleks jätta. Südameasjus ei tundnud ta endal mingisugust vastutust. Samas Kiki vajas tiivustavaid hingevärinaid ning tahtis ,et armuakti, isegi brutaalset, kaunistaks meeldiv viisakus ning oma osa etendaksid  ka peenemad tunded.“

Tegevus toimub Kanadas ühe Québeci provintsi  järve ääres, mis tõesti kaunis koht, guugeldasin.

Romantilise armastuse kulminatsiooni kohaks on  Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornides 11.09.2001. Romantilist armastust raamatust siiski palju ei leia, pigem on see selline ihulise armastuse lugu, mida Kiki stiilis on püütud kaunistada  viisakuse ja peenemate tunnetega. Mulle igatahes ei meeldinud, lugesin 151 lehekülge läbi imestades, kas see siis ongi prantsuse tänapäevane armastusromaan ja kohati kaheldes, järsku on Barbara Cartlandi paroodia. See viimane võrdlus ei pruugi õige olla, sest pole Cartlandi lugenud.

Võib-olla pakub  „Ainult üks päev“  originaalis siiski rohkem kui seda, mis eestikeelse lugejani jõuab.

Raamatu lõpus tänuavaldustes loen, et autor tänab oma järveäärseid sõpru, kes olid teejuhatajateks Quebeci keele tundmaõppimise juures; kellelt peoõhtu lõpus vabameelseid ja lõbusaid (mina neid ei kohanud) väljendeid näppas ja sõpra, kes luges selle romaani Quebeci dialektis dialooge, lisades siia-sinna autentsusekübemeid. Võib-olla on  romaani parim osa tõlkes kaduma läinud.

Laulab Robert Charlebois, Kanada laulja, Hannah'-le meeldib:

Karin Fossum "Kättemaks"

Karin Fossum

„Kättemaks“

Norra keelest tõlkinud Elvi Lumet

Eesti Raamat

Sari Mirabilia

190 lehekülge

Nädalavahetusel tahtsin lugeda kriminulli, et tööasjade üle peamurdmine lõpetada. Seetõttu võtsin ette Nordic Noir väljapaistva esindaja Karin Fossumi „Kättemaksu“.

Määratluse Nordic Noir all nähakse rahvusvahelises kontekstis Põhjamaade krimikirjandust, millele on omane kaamos, põhjamaiselt karge loodus, inimtühjad väljad, sünged metsad ja hämarad äärelinnad. Kusagilt varem olen selle määratluse välja kirjutanud, ise lisaksin, et vähem või rohkem puudutakse sotsiaalseid  probleeme. Selles raamatus üksikemade elu kitsikuses ja vanade inimeste sotsiaalhooldust.

Karin Fossumi raamatud on mulle alati meeldinud, kuigi on põhjamaiselt sünged, ning rõõmu on neis vähe. Mulle meeldib autori psühholoogiline lähenemine tegelastele, ta kaevub neisse ja kaevab välja kuriteo toimepanemise põhjused ning sõlmib otsad lõpuks kokku.Oma tegelastesse suhtub ta alati pieteeditundega.

Sellise krimka lugemine pole eriline lõõgastus, aga töömõtted viib ära küll. Ühel hetkel saad aru kui tühised need probleemid on, mis sind vaevavad.

Uurija Sejer  ei ole iseenesest väga meeldejääv: pensioneelik, kellel koer Frank ja kes meeleldi kuulab Monika Zetterlundi. Samas on Seier vankumatu tõeotsija -ja tõearmastaja.

Laulab Monica Zetterlund.

Raamat on kurb, nõrganärvilistel mitte lugeda, paralleelselt jooksevad  kaks lugu: ohvri lugu ja selle teise lugu. Aimad, et mingi hetk jooksevad lood kokku, aga miks ja kuidas, seda ära arvata ei oska

Abi Morgan "Lovesong. Ühe armastuse lugu" Ugala teatris

Abi Morgan "Lovesong. Ühe armastuse lugu" Esietendus „Ugalas“ 29. märts 2014

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin. „Ugala „ teatri kolleegipreemia lavastuse eest
Kunstnik Liisa Soolepp
Tõlkija Liis Aedmaa

Osades:

Maggie-Luule Komissarov

Maggie noorena-Adeele Sepp

Billy- Peeter Jürgens

Billy noorena- Martin Mill, pälvis selle osa eest „Ugala“ teatri kolleegipreemia.

Tutvustusest:

"Lovesong" on ühe kooselu lugu, mida me näeme justkui läbi nelja erineva silmapaari. Meie ees on William ja Margaret noore abielupaarina oma pika kooselu alguses lootusrikkalt tulevikku vaatamas ja samas pool sajandit hiljem oma ühistele aastatele tagasi vaatamas. 1964 ja 2014. Olevik ja minevik põimuvad omavahel, aeg liigub algusest lõppu ja lõpust algusesse. See on lugu koosolemisest ja üksindusest, unistustest ja mäletamisest. Aga eelkõige on see lugu armastusest.

Lugu elukestvast armastusest, samuti lastetusest, vanadusest, haigusest ja surmaks valmistumisest. 

Minevik ja olevik põimuvad näidendis nii, et korraga on laval noor ja vana Billy, noor ja vana Maggie.

Südamlik lugu, mis tõenäoliselt läheb paljudele hinge. Minu jaoks suurt teatrielamust ei sündinud, lugu ise oli kuidagi pealiskaudne. 
Nii et võin öelda:  meeldis ja ei meeldinud ka.

Esiteks see, mis ei meeldinud.

Tantsu poleks üldse vaja olnud või oleks pidanud olema täiuslikkuseni lihvitud tantsunumbrid, eriti noortel.

Muusika oli liiga vali, eriti teksti taustaks. Stseenides, kus muusika meenus vanale Billyle, võinuks see tõusta kusagilt kaugelt valjenevana, aga mitte kohe kuulmekilesid raputada. Ma ei välista, et see oli selle saali süü, kus mina etendust vaatasin.
Lavakujundus. Mind häirisid kõige rohkem toolid ja laud. Laud oleks võinud ümmargune olla. See oleks aidanud kaasa tantsustseenides, kus laud oli kaasatud ja oleks tekitanud mingigi läheduse tunde külmas ja kõledas lavakujunduses. Ikkagi armastuse lugu.

Väga meeldis Peeter Jürgens, kelle osatäitmises oli ehedust ja taotluslikku rabedust. Martin Mill- nägin teda esimest korda ja tahaksin veel näha. Adeele Sepp oli armsalt siiras ja armunud. 

Luule Komissarov….. siit edasi võiks kirjutada teemal, et näitlejate osad teleseriaalides jäävad neid saatma ka teatrilaval, vähemalt hääl.  Kuigi just vana Billy oli see, kes ütles, et esimesena  kustub mälestus häälest. Minu jaoks see nii ei ole, esmalt meenub hääl, siis inimene. 

Ausalt öeldes meeldis mulle kõige rohkem lõpustseen kui "vanad" laua taga istusid ja jutustasid ning noored apelsinipuu all veini jõid. Selles stseenis oli soojust ja armastust ja see stseen läks hinge. Aga siis oli minu jaoks juba hilja, sest kohe lõppes etendus.

Etenduses kõlas üks vana armas laul Simon & Garfunkel - The Sound of Silence

Christa Wolf "Mis jääb. August"

Christa Wolf

„Mis jääb.

August.“

Kaks jutustust.

Saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve.

„Loomingu Raamatukogu“ 2015 nr. 17-18

85 lehekülge.

Huvitava saatesõna raamatukesele kunagise Saksa DV esikirjaniku Christa Wolfi elust on kirjutanud tõlkija Tiiu Relve. Tõlge on märkimisväärselt hea.

Mulle oli kirjanik meelde jäänud kunagi ajakirjast „Noorus“ loetud katkendist romaanist „Lõhestatud taevas“.

Loetud kaks jutustust on pärit erinevatest ajaloo etappidest.

„Mis jääb“ on autobiograafiline jutustus 1970. aastate Ida-Saksamaa pealinnast Berliinist. Autor  kirjeldab  oma tundeid ja mõtteid jälitatava ja jälgitavana. Tajutav on kirjutaja hirm, äng ja raskemeelsus on selle jutustuse tunnussõnad. Kriitiliseks olukord kirjaniku jaoks siiski ei muutunud, sest nagu saatesõnas kirjas, oli Christa  Wolf Ida-Saksamaa esikirjanik ja ametlik ning aktsepteeritav dissident, keda siiski hoiti raamides. Jutustuse avaldas autor pärast Berliini müüri langemist ning seda, et ta nii kaua vaikis, pandi kirjanikule pahaks. Suurest kirjandustülist Christa Wolfi üle saab lugeda saatesõnast.

Minu lemmik on jutustus „August“, üks kauneimaid lugusid, mida viimasel ajal lugenud. Olevik ja minevik põimuvad peategelase jutustuses, lugeja saab aimu lihtsameelse Augusti elust lastekodus pärast II maailmasõda,  armastusest, abielust, elust lesena ja tööst bussijuhina. Jutustusest õhkub leebet soojust ja mõistmist, mida vaid küps elutarkus suudab. Jutustus valmis 1929.a. sündinud autoril 2011 aastal, pool aastat enne oma surma, ja kinkis selle oma abikaasale nende 60.pulma-aastapäevaks.

Lk. 77 „Ikka veel pole ta võimeline sõnadesse panema mida ta tunneb. Ta tunneb otsekui tänulikkust selle eest, et tema elus on olnud midagi, mida ta õnneks nimetaks, kui ta seda väljendada oskaks.“ Kaunis!

Herman Koch "Õhtusöök"

Herman Koch

„Õhtusöök“

Hollandi keelest tõlkinud Kerti Tergem

Pegasus 2015

295 lk.

Tutvustusest:

Neli inimest. Üks õhtusöök. Otsus, mis muudab kõik.

Kui kaugele on valmis minema vanemad oma lapse kaitseks, kes on teinud midagi, mida ei saa õigustada – midagi, mis hävitab tema elu ja võib saata ta mitmeks aastaks vanglasse? Kaugele, on vastus. Peenes restoranis kantakse lugeja lauale palahaaval sünge, kuid põnev perekonnadraama. Aegamööda paljastub, millist hinda tuleb maksta aususe – või vaikimise eest. See romaan lõikab sügavale.

Raamatu panin kohe lugemise listi, kui Apollo lehel tutvustust nägin.

„Õhtusöök“ on väga hea raamat, lisaks  mõjuvale sisule on see ka väga hästi kirjutatud. 

Autor on loo pannud ühe peategelase suhu. Kaks venda naudivad kallis restoranis õhtusööki  oma abikaasadega. Jutustaja on noorem vend. „Naudivad“ ei ole küll õige sõna, sest  naudingust on õhtusöök kaugel. Autor on jutustuse samuti jaganud osadeks: aperatiiv, eelroog, pearoog, magustoit, digestiiv ja jootraha.  

Tajutav on pinge, mis kasvab iga käiguga. 
Eelroa ajal mõtled, et peab olema midagi, miks noorem vend vanemase venda, kes juhtumisi on Hollandi peaministri kandidaat, nii tõrjuvalt suhtub. Aperatiivi ajal saad teada, et jutustaja otsis midagi oma poja toast ja leidis, ning et nüüd ei ole miski enam nii nagu enne. Eelroa ajal, kusagil 50. lehel,  saad teada, mida noorem vend poja toast leidis. Pearoa ajal avanevad mineviku ja oleviku sündmused, jutustaja anamnees ja diagnoos, kõik tuleb  välja. Kuigi juba eelroa lõpus ütleb vanem vend, et me peame rääkima oma lastest, jõutakse lastest rääkimiseni alles magustoidu ajal. Digestiivi ajal läheb lugu veel hullemaks ja ega viimane osa, jootrahagi, leevendust ei too.

Äärmiselt kaasahaarav, mõtlemapanev ja ohutunnet süvendav raamat.
Lugemise kestel mõtlesin: selleks et kasvatada normaalseid lapsi, peab ise normaalne olema, kui lõpetasin, mõtlesin, et sellest ei piisa. Lugemist lõpetades olin suisa oimetu, loetu oli paras vapustus.
Kumb emme ma ise oleksin: Jacobi ema (“William Landay " Jacobi kaitsmine"." ) või Micheli ema, see paneb mõtlema. Minu vastus on, et ei see ega teine. 

Autor kirjutab ka toidust, mida kallis restoranis pakutakse, kõik käigud väärivad põhjalikku kirjeldust: lk. 43: „“Jõevähid on estragoni ja šalottsibula vinegretiga“, ütles oober; ta oli maandunud Serge’i taldriku juures ja osutas väikese sõrmega. „Need on Vosges’i kukeseened.“ Väike sõrm hüppas üle jõevähkide, et osutada kahele pikuti pooleks lõigatud pruunile seenele: tundus, nagu oleksid need „kukeseened“ alles paari minuti eest maa seest välja tiritud, sest seenejalgade alla oli kleepunud miski, mis minu meelest võis olla üksnes muld.“

See toidukirjeldus nagu teiste käikude kirjeldusedki, edasiantuna jutustaja suu kaudu, on kõike muud kui isuäratavad.

Raamatu tegevus  on väga filmilk. Tegevus olevikus toimub põhiliselt ühe õhtu jooksul restoranilaua ümber ja lähedal asuvas pargis. Hollandis ongi raamatust film tehtud.