Peter Mayle. Veinirööv.

Veinirööv.

Peter Mayle

Kirjastus Tänapäev 2013

Tõlge inglise keelest Maria Lepik

Toimetanud Priit Põhjala.

203 lehekülge.

Peter Mayle  on tuntud reisiraamatute autor. Loetud mõlemad eesti keeles ilmunud „Aasta Provence’s“ ja „Hea aasta“. Viimase põhjal tehtud film ka vaadatud- imeilusad vaated.

Reisiraamatule, milles jutustatakse Marseille’st  ja nii hästi, et tekkis huvi seda linna tundma õppida, on „külge keevitatud“  kuritegu.

Loo algus pajatab ennasttäis New Yorgi meelelahutusadvokaadist, kes autorile omasel  iroonilisel moel on nii ebameeldivaks tehtud, et kartsin, raamat ongi temast. Paha rikas advokaat.

Lk. 10. Mõttest neile oli vaid väike vaimne hüpe filosoofilisemale kaalutlusele omandirõõmudest. Ja siin pidi Roth möönma, et teiste tunnustus-ja isegi kadedus- on tema rahulolu ülioluline osa. Milles, küsis ta endalt, seisneb rahulolu ihaldusväärse omandile, mida teised vaevu näevad. See oleks sama hea, kui hoida oma nooruslikku blondi naist avalikkuse eest luku taga või määrata Mercedesele eluaegne vangistus garaažis. Ja ometi, siin ta oli, hoidis miljonite dollarite väärtuses maailma parimaid veine keldris, mida külastas heal juhul pool tosinat inimest aastas.

Kuid õnneks ei ole Sam Roth peategelane, edaspidi räägitakse temast ainult nii palju, et rõhutada tema ebameeldivaid iseloomuomadusi.

Mängu tuleb hetkel hea jurist Sam Lewitt.

 „Hetkel“ sellepärast, et:

Lk. 30. Noore mehena , kes on valinud karjääriks vägivallatu kuritegevuse, sukeldus ta mõistagi äriõiguse maailma. Ta töötas halastamatult pikki päevi ja teenis raha. Ja tänu kohustusele kliente lõbustada tekkis tal suurepärane maitse heade toitude ja peente veinide osas. Kuid oli probleem, mis muutus aasta-aastalt suuremaks. See oli tüdimus, mida tekitasid needsamad kliendid: igavad mehed, kes ahnuse ja võimekuse toel olid kokku ajanud varanduse ja kelle eesmärk oli teenida lisa.

Jah, see on juristi elu paradoks: teenid rikkaid, saad ka ise paremat elu tunda, ühel hetkel muutuvad tööandjad tüütuks, aga ei saa ju saagida oksa, millel ise istud. Ja teenid edasi. Psühholoog Martin  Seligmanil on  raamatus „Ehe õnn“ („Pilgrim“ 2008) peatükk „Miks juristid on nii õnnetud?“

Aga Sam Lewitt vahetas tüdimusest poolt ja  lk.31„hakkas otsima otsesemat ja teatud mõttes ausamat kuritegevust. Tema uus deviis oli “Sobib kõik, mis on läbimõeldud“, eeldusel et see ei hõlma relvi, pomme ega narkootikume.“

Missuguses teatud mõttes saab kuritegevus ausam olla, autor edasi ei arutle ja ka mina ei tee seda. Meelelahutusromaanile lubatud.

Aga kui „ausa kuritegevuse“ elu ohtlikuks muutus, vahetab Sam Lewitt jälle poolt.  Selles raamatus palkab kindlustusfirma, kes ei taha Sam Rothile temalt varastatud veinide eest kindlustushüvitist  3 miljonit dollarit välja maksta, Sam Lewitti vargaid taga ajama. Veine otsima sõidab Lewitt Prantsusmaale, kus saab abiliseks võluva Sophie. Romaani nende vahel siiski ei arene, Lewitt silub sassiläinud suhted kindlustusmaakleriga Ameerikas.

Esimene kahtlusalune veiniröövis leitaks kiiresti, aga raamatu lõpp nii lihtlabaselt ettemääratav ei ole. Lõpp on päris andekas. Sest mängu tuleb „hea rikas“- mestseen, Marsseille linna heategija, kes soovib Prantsusmaa kultuuripärandit päästa.

Raamatu tegevus toimub suures osas Marsseille linnas. Mayle kui suure-pärane ja autasustatud reiskirjanik, maalib  linnast, selle kuulsast kalaturust, väga huvitava pildi ning annab ülevaate  piirkonna kulinaarsetest hõrgutistest ning veinidest. 

Aga need ülevaated ei ole pikad ega kurnavad.

Autor on endale veiniteema hästi selgeks teinud ja soovib lugejale oma teadmisi pakkuda. Ei teagi ,kas see on raamatu pluss või miinus. Aga kohati on ta minu jaoks liiale läinud, näiteks lk. 45 maailma veinikirjanduse loetelu.  Aga sain ka uusi teadmisi. Olen vahest mõelnud, miks puhkusereisilt kaasa ostetud vein kodus enam nii hea ei maitse. Nüüd sain teada, vein ei armasta turbulentsi, peapööritust, seega kohvri loopimist.

Tõlge on hea ja ladus. Mõned sõnad siiski häirisid nagu näiteks „esinejalik“ lk. 126, kõlab nagu „elajalik“.

Aga samas oli ka palju huvitavaid sõnaleide, nagu näiteks „vaigatas“. Vaatasin sõnaraamatust järgi, täiesti olemas

Prantsuskeelsed mõisted kõik kenasti raamatu lõpus.

Sam Lewitti telefoni helinaks oli „La vie en rose“. Laulab Edith Piaff

„Veinirööv“  on väärt puhkuselektüür. Mina lugesin seda  Rimini puhkusereisil. Oli parajasti ainus pilvine ilm nädala jooksul ja rõdult avanes Aadria merele selline vaade. 

Joel Haahtela. "Kadumispunkt".

Joel Haahtela.

Kadumispunkt.

Loomingu Raamatukogu 4/5 2014

Soome keelest tõlkinud Piret Saluri.

93 lehekülge

Sisututvustuses öeldakse, et raamat on autori, kes on ühtlasi minajutustaja, uurimisretk soome prosaisti  Raija Siekkise ( 1953-2004) maailma. "Salapärastel asjaoludel hukkunud Raija jäljed viivad minajutustaja arhiividesse, ammu unustatud majadesse, väikesele Soome saarele, nukrasse Prantsuse suvituslinna. Napilt ja peenelt visandab kirjanik oma tegelaste üksinduse, igatsuse ja lahkukasvamise lood."

Seejuures ei ole raamat Raija Siekkise elulugu. Autor on kasutanud fragmente Raija Siekkise elust, käinud tema jälgedes, rääkinud inimestega, kes teda tundsid, kuid suures  osas on raamat kirjaniku ilukirjanduslik fiktsioon. Ühe jutustuse sees on veel teinegi jutustus, minajutustaja enda olevik ja mälestused.

See LR sarjas ilmunud lühiromaan on tõeline maiuspala neile, kellele Haahtela raamatud (eesti keeles „Liblikakoguja“ ,“Elena“ ja „Täheselge, lumivalge“ meeldivad.

Tahaksin öelda, et raamat on pingestatud psühholoogiline põnevik, kuigi midagi põnevat raamatus ei juhtugi, aga lugeja tunneb pinget.

Raamatule on lisatud autori järelsõna eestikeelsele tõlkele, mis on sama huvitav lugeda kui romaan, kus autor nimetab Raija Siekkisest raamatu kirjutamist ning tema jälgede ajamist üheks kõige huvitavamaks seikluseks oma kirjanikuteel. Haahtela märgib, et kirjutades teisest kirjanikust ning peegeldades end tema elus võiksin leida tee välja ummikust, kuhu kirjutamine oli viinud.

Tsitaadiks valisin autori/minategelase teksti sellest, kuidas ta luges Raija Siekkise raamatut:

„Ma vaatasin viga ja mida kauem vaatasin, seda rohkem see mind  erutas, seda kindlam olin selle tähtsuses. See oli kui teksti sisse pistetud teade, tühi auk, valgus, mis sõnadest läbi kumas. Ja mida täiuslikum oli kõik vea ümber, seda tugevamaks kasvas hääl, ridade vahelt kostev hüüd, hetk, mil ta oli mõelnud millelegi muule, kui keskendumine oli lõtvunud; see võis olla mis tahes, aknalauale lennanud lind, mööduv inimene, miski, mis talle äkki meenunud oli.

Ja mida kauem ma lugesin , seda enam vaevas mind  sõnade täiuslikkus, nende õige koht, täpselt loksatavad laused, nende rikkumatu rütm ja lumm, keel, kaitse või müür, mille taha nägi, aga mis ühtaegu jättis varju, keeldus end paljastamast. Või nagu tuhm klaas, mis tundus käes sile, selle murdumatu pind; soov klaas ära lõhkuda."

Kui kaunis ja meelierutav tekst ning suurepärane tõlge!

Sain raamatust mitu lugemissoovitust:

Raija Siekkinen, otsisin koduselt raamaturiiulilt LR 2007 nr.3/4 "See oli siin" juba välja. Tõlkija jällegi Piret Saluri. 

Ingeborg Bachmann

Bo Carpelan

Patrick Modiano.

Tõenäoliselt olen neist mitmeid  lugenud, näiteks Patrick Modiano „Silmapiiri“ , aga vaatan nimetatud autorite eesti keeles ilmunud raamatud veel kord üle.
Kunagi olin arvamusel, et kord tuleb aeg kui loen koduse riiuli raamatud teist korda üle. Selle nimel ostsingi raamatuid. Nüüd tahan lihtalt, et head raamatud mu ümber oleksid. Mis muud kui omandikirg.

Autor viitab lk.75 Pierre Bachelet lauldud filmi  „Emmanuele“ tunnusloole, mille kiikuvas ja kurvameelses rütmis oli kerge end uinutada, magama jääda.  Kuulan minagi.

Riiast (03.06-06.06.2014) veel.

Riia on nii lähedal ja võib-olla sellepärast tähelepanuta jäänud. Vähemalt minu poolt.  Enne käesolevat ooperireisi käisin Riias….. ei mäletagi. Tõenäoliselt 10 aastat tagasi.

Õhtud Riias kuulusid ooperile, aga päeval kõndisime ringi ja tegime aega parajaks Riia väikestes mõnusates kohvikutes. Hinnatase sama või pisut odavam kui meil, mida kaugemal kesklinnast, seda odavam. Joodavat majaveini sai isegi 1,84 € pokaal, ooperis 5 € pokaal. Kohvitass kesklinnas 2,5 €, äärelinnas väga hea espresso 1,56 €. Tunda annab hindade täpne ümberarvestus lattidest eurodesse.

Laima kommide valik on Riias tunduvalt suurem ja maitsvam kui Eestis.

Sõime restoranis, mis väidetavalt ainukesena  Riias pakub läti toite, mis on kantud rahvusliku toidutraditsiooni nimestikku. Ajakirjas „Maailma maitsed“ kiidetud Riia restoranid jäid meie poolt külastamata, hinnatase ületas planeeritud reisieelarve ja head-paremat leidus taskukohasema hinnaga ka mujal.

Ilusa ilmaga ei taha väga muuseumis käia, seetõttu ongi reisiaruandes vaid üks näitus. Läti kunstimuuseumi Riia Börsi muuseumi filiaalis on 22. juunini avatud Vija Celminsi näitus "Double Reality". Näitusel  on üleval enam kui 50 tööd, mis on kokku kogutud tuntud muuseumitest üle maailma, andmaks ülevaadet kunstniku karjääri viimasest 50 aastast.

Riias 1938 aastal sündinud, kuid Ameerikas kasvanud kunstnik Vija Celmins tegeleb eelkõige fotorealismiga.  Fotorealism -väga realistlik kunstistiil kus maal või joonistus on praktiliselt eristamatu fotost.

Huvitav  artikkel Ants Juskelt  Sirbis „50 aastat fotorealismi“ http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=17377:50-aastat-fotorealismi&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3431

Minule oli kohtumine fotorealismiga esmakordne ja huvitav.

Vija Celmins on tõenäoliselt läti kuulsaim moodne kunstnik, tal on olnud üle 40 isikunäituse, seal hulgas MoMa-s (New Yorgi moodsa kunsti muuseumis), METis (New Yorgi Metropolitani muuseumis), Carnegie muuseumis Pittsburgis, Rahvuslikus kunstigaleriis Washingtonis, Whitney ameerika kunsti muuseumis New Yorgis, Pompidou keskuses Pariisis , Tate Modernis Londonis ja mujal veel.

Näitusesaalis nägi dokumentaalfilmi kunstnikust, eakas New Yorgis elav daam on väga vitaalne ja elurõõmus.

1970-ndatel hakkasid Celminsit võluma ookeanid, kõrbed, ämblikud, kuu ja tähed ning monokroomsus. Ta joonistas  ülidetailseid makroefektiga teoseid loodusest, näiteks ämblikuvõrgust.  Celmins kasutab eranditult must-valge-halli värvipaletti  ja tema töödes väljendub kunstikriitikute arvates „Balti melanhoolia“

Siin mõned näited:

Latvian National Museum of Art collection - Night Sky I (Reversed). 2002. Aquatint, drypoint, pencil

Untitled (Web 1) 

Latvian National Museum of Art collection - Ocean with Cross. 1971-2005. Screenprint

Kõrvuti ameeriklanna Audrey Flackiga on Vija Celmins üks tähelepanuväärivamaid  naisi hüperrealismis. Erinevalt Vija Celminsist on Audrey Flack kasutuselevõtnud värvipaleti kõik võimalused.
Kõrval näide  Audrey Flacki loomingust.

Riia on Euroopa kultuuripealinn 2014 ning seda oli tunda igal sammul. Muljetavaldav on esplanaadil kultuuripealinna paviljon.

Enam vähem sai sisse astutud kõikidesse kesklinna kirikutesse  ja tutvust uuendatud. Ülejäänud aeg kulus jalutamisele Riia linnamüüri ääres, Daugava ääres, juugendkvartalis   ja kesklinnas. Sai ettevõetud rännak üle jõe, et külastada uut raamatukogu.

Kahjuks oli raamatukogu külastajatele suletud, hoone ümber käisid usinad haljastustööd.

Suveniiriks ostsin plaadipoe noormehe soovitusel Inga Berzina plaadi "Neiztektie vardi". Mõnus  dzäss. Sellel plaadil on ka laul "Pavasara dziesmina":

Elu kultuuritarbijana  pakub nii palju  huvitavat. Järjest rohkem tunnen, et aega jääb väheks. Mul on kodus 3 nimekirja: mida teeksin ,kui mul oleks rohkem 1) aega; 2) raha;  3) julgust. Kõige pikem on aja nimekiri ja seda täiendan pidevalt.

Sel aastal olen rohkem pühendunud kultuuriüritustele, seetõttu olen lugenud vähem. Vaevalt jõuan oma 100 raamatu aastaplaani, millest mu tütar kirjutas
Minu ema lugemisharjumused., täita. Lohutan end mõttega, et loen siis kui raha otsas ning reisimist  ja  kultuuriüritusi jääb vähemaks.  Riias ei lugenud ma midagi peale ooperikava. Nüüd lausa janunen  raamatu järgi. Täna õhtul hakkan lugema. 

Riia ooperifestival. 2.

04.06.2014  Riia ooperifestivalil Gaetano Donizetti  „Lucia de Lammermoor“

Dirigent Valdis Butans

Lavastaja Andrejs Zagars, oli Läti Rahvusooperi direktor 1996-2013. Alates 2011 korraldab Läti Rahvusooperis meistriklassi EuropeanNetworkofOperaAcademies (ENOA)  raames ning osaleb paljudes rahvusvahelistes žüriides. Autasustatud 2012 aastal ka Maarjamaa Risti III klassi teenetemärgiga! 

 „Lucia de Lammermoori lavastas Läti Rahvusooperis 2012 aastal, tema töö on ka Riia ooperifestivali „Trubaduur“, mida ma kahjuks ei näinud.

2011 nägin Metropolitan  Opera ülekannet „Lucia de Lammermoorist“ võrratu Natalie Dessay ja Marcello Giordaniga.

2011.aastal mängis Donizetti ooperit  Pärnu ooperipäevadel Peterburi Ooperi-teater. See oli väga moodne lavastus, tegevus oli paigutatud tänapäeva ning Luciast oli saanud gootitüdruk.  

„Lucia de Lammermoori“ muusika on kaunis algusest lõpuni. Säravad aariad, tertsetid, sekstetid loovad palju võimalusi artistidele  hääle demonstreerimiseks.

Sekstett „Chi mi frena in tal momento“, kus Luciat laulab Anna Netrebko:

Riias laulsid:

Luciat Inga Šjubovska . 

Nii noor artist , et tema pildigi leidsin vaid Riia ooperi kodulehelt. Aga särava häälega ja kaunis.

Edgardot Murat Karahan külissolist Türgist.

Enrico Ashtoni Valdis Jansons, kes on küll Läti artist, kuid Läti Rahvusooperi artistide nimistus teda ei leia, laulab laias maailma

Meeshääle näiteks  Enrico aaria „Cruda Funesta Smania“,laulab Valdis Jansons. 

Millisesse ajastusse tegevus oli paigutatud, ütlen ausalt, aru ei saanud ja kava oli seekord nii napi jutuga. Meesosatäitjad olid sõjaväevormides ning relvastatud. Seekord olid laval koerad," Rienzis" hobune. 

Gaetano Donizetti ooper on dramma tragico ja Riia  lavastus oli algusest lõpuni traagiline. Ooperi lõpp on minu jaoks siiski liiga verine. Nii oli ka Metropolitan Opera lavastuses. 

Riputan siia kuulsa Lucia hullumise stseeni ja aaria viimasest vaatusest „Eccola...Il dolce suono“ Metropolitan Opera lavastusest, Natali Dessay on ületamatu. Aga lõppkokkuvõttes näeb kõik välja nagu thrilleris.

Eraldi peab kiitma lavakujundust, kunstnik Andris Freibergs. Lava on pooltühi, II vaatuses laud ja paar tooli. Lava taga- ja külgseintel on videoinstallatsiooniga loodud  hallikasvalge murenenud marmorsein. Keset seda seina on ekraan, millel vahepeal jookseb aeglaselt must-valge film või vahetuvad pildid, mõnikord on see aga nagu suur aken, kus lauljad oma etteasted esitavad. Kostüümid on samuti, valged, hallid ,mustad ja vahepealsed toonid. Kõik see kokku jättis must-valge filmi mulje ja süvendas veelgi laval toimuva traagikat. Ainus värv selles must valges filmis oli punane veri. Täienduseks oma seletusele riputan siia pildi, mille tegin kui ooper läbi sai.

Suurepärane etendus. Seda kuulates mõtlesin, et Estonia näitlejate koosseis seda hetkel lavale tuua ei võimalda .

05.06. 2014 Riia ooperifestivalil  Wolfgang Amadeus Mozarti „ Figaro pulm“

Lavastus esietendus Läti Rahvusooperis 28.02.2014.

Dirigent  Zbiegniew Graca

Seda ooperit ei olnud ma varem  näinud. Kuulanud  plaadilt küll. Ja ooperi avamäng on mulle tuttav lapsepõlvest.  Oli selline vene ringvaade „Süütenöör“ , selle ühes episoodis dirigent juhatab avamängu ooperile „Figaro pulm“ ning ise meenutab, et korteris jäi triikraud sisse.  Mida hoogsamaks muutus tempo, seda hirmsamaks mõtted ja kujutluspildid, tulekahju loomulikult polnud. Tõenäoliselt oli see tuleohutuse propagandaks tehtud lõik, vaatasin mitu korda ja avamäng jäi meelde.

Avamäng ooperile „Figaro pulm“ Viini Sümfoonikute esituses.

Kiidan kõigepealt lauljaid Läti rahvusooperis jagub häid lauljaid. Läti Muusikaakadeemia  on  kasvulava ka teistele maailma ooperilavadele. Tean kohe nimetada Elīna Garančat ja Kristīne Opolais Viini Riigiooperis , kes mõlemad on laulnud ka Metropolitan Operas. Ehk jõuab ka meie Ain Anger kunagi New Yorki.

Susanna osas laulis  Elina Šimkus

Krahv Almavivat Janis Apeinis

Krahvinnat Evija Martinsone

Figarot Rihards Macanovskis

Cherubinot Anna Konovalova

Selle etenduse puhul tulebki rääkida lavastusest. Lavastaja Marcelo Lombardero on argentiinlane. Esimest korda viibis ta Riias 1996.a  ooperiartistina, et laulda sisse plaat. Tema lavastuses on maksimum värvi ja kirge ning lõunamaist temperamenti, mille artistid on hästi omaks võtnud.

Mozarti „Figaro pulm“ on koomiline ooper ,mille keskmes on feodaalne „esimese öö õigus“ ,jus primae noctis, mida krahv Almaviva soovib kasutada Figaro pruudi Susanna suhtes.

Lavastaja paigutas tegevuse Lõuna-Ameerika 80-ndatesse aastatesse.  Jutustan siin ümber  kavalehel öeldut.  Lavastaja sõnutsi ei valinud ta juhuslikult 80-ndaid, see oli aeg kui poliitiline diktatuur Argentiinas nautis oma tippu, võimuesindajate privileegid olid kõrgemal inimõigustest ning see  võimaldab tõmmata paralleele feodaalaja ülikute piiramatu võimu ja esimese öö õigusega. Taotluslikult meenutab lavastus kuulsaid Ladina-Ameerika teleseriaale. Lavastaja avastas, et Ladina Ameerika seebiooperid  olid populaarsed ka Lätis ja 80 aastate kitš võimaldas tal luua omamoodi „neorokokoo“ õhkkonna lavastuses.

Lavastaja ütleb, et eesmärk ei olnud mõelda välja uut ajalugu , vaid teha mozartiaegne libreto lähedaseks  tänase päeva vaatajale. Lavastaja sõnutsi elab klassika kaua vaid siis, kui suudetakse näidata, et selles lahendatavad dramaatilised konfliktid on tähtsad ja neil on mõtet ka 21. sajandil inimesele. Vastupidisel juhul tegeldakse arheoloogia, aga mitte kunstiga.

Huvitavad mõtted, kuigi ma ei nõustu kõiges. Hindan klassikalist ja ajastutruud lähenemist, kuid olen avatud ka moodsatele lahendustele. Ooper meeldib mulle igatemoodi. Hea lavastus ei tapa muusikat. Niikuinii olen ma ooperit rohkem kuulnud plaatidelt kui on õnnestunud teatris näha ja kuulda.

„Figaro pulm“ Riia ooperimajas täitis lavastaja eesmärgi. Tõeline koomiline ooper, saal rõkkas naerust, varem ei ole  kogenud sellist reageeringut.

Lavale oli toodud homopaar. Orkester mängis Mozarti vahele mõned taktid populaarsest Suzanna laulust Susanna, Susanna Susanna I'm crazy loving you - saal rõkkas äratundmisrõõmust.  Ooper oli varjamatult seksuaalne.

Kui mulle kõik ei meeldinud, on viga minus- ma ei vaata ka Ladina-Ameerika seriaale.

Kokkuvõtte oli etendus nauditav, kuid hea, et kõikide ooperite tegevust ei paigutata Ladina-Ameerikasse.

Susanna ja Figaro teenijate toas.

Lavakujunduse autor Diego Siliano võttis samuti eeskujuks  seebiseriaalid, eriti „Ka rikkad nutavad“ ja oma sõnutsi vaatas „seebioopereid“ kujunduse tegemise ajal väga palju. Ta soovis lavakujunduses rõhutada sotsiaalseid erisusi.  Teenijate tuba on keldrikorrusel- kõrgel asetseva akna taga olid näha muruniitja ja niitja jalad. Seevastu krahvinna eluruumide eredad maitsetud värvikooslused ja staatust rõhutavad esemed, kunstniku sõnutsi oli 80aastate kitši loomine tõeline nauding.

Ideede allikaks oli talle ka Columbia narkoparuni Pablo Escobar kes tegi lühiajalise karjääri ka poliitikas, fazenda.

3. vaatuses oli laval tõeline troopikaöö. Pildil krahvinna ja peidus Figaro.

Oma sõnutsi kasutas kunstnik värve ,mis on omased mehhiko kunstnikule Frida Kahlole:  eredad  ja elurõõmsad.

Siin Frieda Kahlo autoportree.

Mööda ei saa minna ka kostüümidest, mille autor Luciana Gutman on samuti Argentiinast. 

Pildid keskele Susanna ja Figaro ning Figaro taasleitud vanemad.

Kunstniku eesmärk oli kostüümide kaudu anda edasi staatust  ja sotsiaalseid erinevusi. Kunstniku lemmik oli krahvinna, kes muutus kõige rohkem etenduse jooksul. I vaatuses maitsetu rikas ja luksuslik ohtrate kuldsete kaunistustega, mis sümboliseerib krahvinna elu kuldses puuris. Viimases vaatuses on krahvinna sunnitud ümber riietuma ja kandma Susanna riideid.

Etenduse kostüümid on tugeva erootilise laenguga, mis kunstniku sõnutsi väljendab tegelaste soovi olla armastatud ja hellitatud.

Laval oli tõeline kitš, häbitu ja ennast mittehäbenev seebiooper.

Oli huvitav vaadata ja võrratu kuulata.

Minu ooperifestival piirdus nende kolme ooperiga. Jäin väga rahule.

Rienzi avamängu olen kodus iga päeva Youtubest kuulanud, vaimustav muusika.

„Lucia de Lammermoori“  võiks ikka ja jälle kuulata.

Vaevalt mul õnnestub veel nii huvitavat „Figaro pulma“ lavastust näha.

Õnnestunud ooperireis!

Ooperifestival Riias kestab 15. juunini.

Järgmise aasta Riia ooperifestival toimub 05-18. juunil .

Kavas on Puccini: „Manon Lescaut“, „ Gianni Schicchi“, „Boheem“, „ Madam Butterfly“ ja „Tosca“ ning ooper-ballett  „Le villi“

Lähme kuulama! Lätlastel on väga head lauljad. Kuigi mitmed paljunähtud etendused, aga lätlased  oskavad üllatada.

Riia ooperifestival 2014. I

Riia 2014 aasta ooperipäevade kavas on 6 ooperit.

Läti kaasaegse helilooja Kristaps Pētersonsi (sünd 1982) „Mihhail ja Mihhail mängivad malet” pühendatuna Mihhail Talile.

Richard Wagner «Rienzi. Tõus ja langus»,

Gaetano Donizetti „Lucia de Lammermoor“

Sergei Prokofiev „Armastus kolme apelsini vasrtu“

Wolfgang Amadeus  Mozart „Figaro pulm“

Giuseppe Verdi „Trubaduur“.

Mina nägin neist kolme.

„Rienzi.Tõus ja langus“ 

"Cola Rienzi, viimane tribuun"on Richard Wagneri kolmas ooper, mille kirjutamist ta alustas töötades  ooperiteatri muusikajuhina Riias ja lõpetas Pariisis. Esietendus toimus 20. oktoobril 1842. aastal Dresdenis, Hofoperis.

Läti rahvusooperis juhatati selle etendusega sisse Riia 2014 aasta kultuuripea-linna üritused 17. jaanuaril 2014.

Ooperit etendati ooperifestivalil 03.06. 2014 ning kavas on see veel 15.06.2014.

Ooperi sisuks on võimuvõitlus ja intriigid, reetmine ja loomulikult ka armastus 13. sajandi Roomas. Peategelase prototüübiks on ajalooline isik Cola de Rienzi. Teised olulised tegelased on Rienzi tütar Irene ja tema armastatu Adriano. Kogu libretot, mille Wagner ise kirjutas, ümber jutustada ei jõua, sest ooper kestab kuus tundi.

Riia ooperiteatri lavastus siiski nii pikk ei ole. Võib julgelt külastada, sest tegemist on väga huvitava lavastusega.

Lavastaja Kirsten Dehlholm Taanist on kokku pannud multimediaalse versiooni Wagneri ooperist «Rienzi. Tõus ja langus». Delholm selgitas intervjuus, et "Rienzi" on oopus piltides, milles on kasutatud Wagneri ajaloolise suurooperi "Cola Rienzi, viimane tribuun" muusikat ja valitud on ooperist see osa, mis räägib poliitilise liidri võimu saavutamisest ja lüüasaamisest.

"Rienzi" avamäng Dresdeni Staatskapelle esituses:

 „Rienzi“ muusika on väga kaunis, siin ei ole veel välja kujunenud jõuline Wagner, pigem selline pehmem.

Rienzi osa laulis sellel etendusel austria tenor Andreas Schager .

 Adrianot laulab metsosopran Ursula Hesse von den Steinen Berliini ooperist.

Irene osas kaunis  rootsi sopran Elisabet Strid.

Irene, Rienzi ja Adriano ooperilaval.

Laval ka Riia balletikooli tüdrukud. 

Lavastuses osaleb Riia toomkiriku poistekoor :

Rienzi lavastusest kirjutades ei saa mööda minna kostüümidest. Kostüümide autoriks on kavalehel märgitud  MAREUNROLS . Tegemist on 2005.aastal kahe moekunstniku Marite Mastina-Peterkopa ja Rolands Peterkops asutatud loomin-gulise ühenduse ja brändiga, mis loob moodi filmidele, teatri- ja ooperietendus-tele ning on võitnud mitmeid mainekaid auhindu. Näiteks on nende looming kostüümid 2010. aasta „Jevgeni Onegini“ lavastuses Läti Rahvusooperis.  2011 aasta sügisel mängis Läti Rahvusooper „Jevgeni Oneginit“ külalisetendustel ka „Estonias.“

Intervjuu põhjal saadi inspiratsiooni Hispaania ratsakooli kostüümidest Viinist.
See on asjakohane, sest "Rienzis" on laval ka päris valge hobune, kes mitu korda kaunilt ja graatsiliselt , kuid siiski oheliku otsas, üle lava sammub.

Lavastuses kasutatakse Voldemārs Johansonsi elektroonilist muusikat.

Mitmesugused lavastuslikud võtted, minimaalne lava-kujundus, intensiivsetes värvides kostüümid ja video-installatsioonid loovad äärmiselt sümboliterohke lavas-tuse, mis mõjub, jääb meelde ja millele saab veel kaua mõelda ja tähendust otsida.

Kõige üle domineerib siiski Wagneri muusika suurepäraste lauljate esituses. Ja muusika kaudu tunneks Wagner oma ooperi siiski ära.

Rienzi aariat "Allmächt'ger Vater, blick herab"laulab ülal Saksa kuulus tenor Jonas Kaufmann