"Mõrvas kahtlustatu pihtimused." James Patterson ja Maxine Paetro.

Maxine Paetro ja James Patterson Mõrvas kahtlustatu pihtimused Sinisukk 2013 Tõlkinud Siiri Sau 328-leheküljeline

Vajasin nädalavahetuse lõõgastuseks kiiret kriminulli ja haarasin raamatukogu riiulilt James Pattersoni ja Maxime Paetro „Mõrvas kahtlustatu pihtimused“.
Pattersonil koos ühe või teise kaasautoriga on eesti keeles ilmunud mitmeid romaane, kuid ma vist ei ole ühtegi lugenud. Kodus raamatu tagakaant „avastades“ sain aru, et tegemist on teismelistele mõeldud kriminaalromaaniga.
Tegevus toimub New Yorgis eksklusiivses korterelamus Dakota, mille ees muuseas lasti maha John Lennon. Maja ise näeb välja selline.

Pildilt on selge ,et selles majas elavad väga rikkad inimesed ja nii ongi. Raamat algab mõrvaga. Angelite perekonna isa (farmaatsiaettevõtte omanik) ja ema (börsimaakler) leitakse surnuna. Paistab, et tegemist on mõrvaga. Hiigelsuures korteris elavad koos vanematega 3 teismelist last ning ema isiklik assistent. Vanem poeg elab eraldi. Mõrvar tuleb leida suletud seltskonnast, sest sisemurdmise jälgi ei ole. Kahtluse all on pere kõik 4 last. Üks lastest, 15 aastane tütar Tandoori, asub ise mõrvarit välja selgitama, sest ei usalda politseid. Põhjust tappa oma vanemaid (!!) oli kõigil lastel ja peategelane ei välista ka ennast kahtlusaluste hulgast. Põhjust tapatööks oli kõigil lastel ja politsei kahtlustabki lapsi, ühe öö veedavad nad vanglas. Vanemad kasutasid erilisi kasvatusvahendeid: tablettidega mõjutamist, selleks et teha lastest kuulekad, andekad ja tugevad, aga ka selleks,et testida oma tabletitööstuse tooteid; raskeid karistusi –Suur Laks aga ka suuri preemiad-Grand Gongo. Lapsed vihkasid oma vanemaid. Raamatus selgub, et paljut oma vanematest nad ei teadnudki ning vihkamine süveneb.
Peategelasel õnnestub välja selgitada surma põhjus ja lõpuks lapsed andestavad oma vanematele ,sest vaatamata kõigele nad oma vanemaid ikkagi armastavad nagu kõik normaalsed lapsed. Ja nüüd kui nad tablette enam ei kasuta, hakkab normaalsus tekkima. Lapsed saavad aru, et kõik manipulatsioonid, mida vanemad nende suhtes kasutasid, olid tehtud armastusest ja soovist anda neil eluks vajalikud oskused ja tugevus. Nii et kasvatuslik element ikka olemas, et teismelised lugejad sellest aru saaksid.
Kõrvalteemana sellest, et rikastel ja ilusatel puudub privaatsus, kui alatult meedia inimesi ära kasutab.
Oma lastele ma ei soovitaks. Võõrastav muidugi see, et mõttessegi üldsegi võis tulla, et lapsed tapsid oma vanemad. Muidu ei oska selle raamatu kohta midagi paha öelda. Kõik krimikirjanduse tüüpilised elemendid olemas, korralikult episoodidesse (lühikesed peatükid!) jagatud. Ladus tekst.

Kuidas minust sai klassikalise muusika kuulaja.

Huvitav, kust sa küll selle ooperivaimustuse said? Nii küsis minult sõbranna.

Minu esimene kokkupuude klassikalise muusikaga, mida mäletan ,toimus põhikooli ajal pioneerilaagris „Artek“. Pioneeridel oli külas helilooja Dmitri Kabalevski ja kohtumisõhtu lõpetuseks mängis ta Ludwig van Beethoveni „Kuupaiste sonaati.“ See oli võimas kogemus. Kui ta lõpetas, oli saal paar minutit täiesti vait. Usun, et rahvusvahelises pioneerilaagris üleliidulisel kirjasaatjate kokkutulekul oli palju minusuguseid maalapsi, kes klassikalise muusikaga seni kokku puutunud ei olnud.
Keskkooli laulmise tunnis mängis õpetaja lindimakil ette klassikuid, sealt jäi meelde Chopin. Aga selliseid kontrolltöid, et heliteos ära tunda ja nimetada, nagu minu pojal gümnaasiumi muusikatunnis, meil ei olnud.

Ülikooli ajal külastasin usinalt Vanemuises ooperi ja balletietendusi ja kontserdisaalis klassikalise muusika kontserte kuulata. Tegin seda tihti üksi ,sest sõbrannat kaasa ei suutnud meelitada.
Küllap see Artekis kuuldud „Kuupaiste sonaat“ mu hingekeeli puudutas, et sellest ajast on klassikaline muusika minu muusikaeelistus number üks.
Ma ei põlga ka ülejäänud muusikat. Olen käinud palju kerge –ja rockmuusika kontsertidel. Oli aegu kui olin suures vaimustuses džässist, ka nüüd veel. Tegelikult kuulan igasugust head muusikat nagu Neeme Järvi Klassikaraadio reklaamiklipis ütleb. Sõidan iga päev autoga ca 1,5 tundi. Sel ajal mängib klassikaline muusika või klassikalise muusika plaat.
Ainus muusika mida ei kannata kuulata, on nn. tümps ja rütmimasinaga tehtud muusika. Või kui siis väga lühikest aega ja mõne klaasi veiniga.

Ooper kuulub minu arvates klassikalise muusika „kergekaalu.“ Ooperit on kerge armastada, sest ta on nii ilus, nii tundeid täis, nii aegadeülene. Ooperis tuleb end lihtsalt vabaks lasta ja kõik see muusika, täis emotsioone, mida pakutakse, vastu võtta. Sama ooperi teisel või kolmandal külastusels saab hakata juba lavastusi ja hääli võrdlema. Ma ei usu, et „Traviata“ või „Carmen“ võiks kedagi külmaks jätta. Ma ise olen neid mitmeid kordi laval näinud, Youtubest ja plaadilt lõpuni kuulanud ning Metropolitan Opera ülekandeid kinos vaadanud. Küllap vaatan veelgi ,kui Estonias uus külalissolist on.

Keerulisem on kuulata ja armastada ülejäänud osa klassikalisest muusikast. Kaua aega ei meeldinud mulle koorimuusika, kui siis ainult meeskoori laulud. Nüüd juba mitmed aastad Ellerheina tütarlastekoori kontserdil käinuna, kuulan meelsasti kõiki koore.
Mulle ei meeldinud viiulimuusika, nüüd on Nigel Kennedy ja David Garrett lemmikinterpreedid.

Kaasaegne klassikaline muusika nõuab süvenemist ja seda toredam on selles vallas midagi head avastada ja tunda, kuidas muusika kõnetab.
Klassikalise muusikaga saab tutvust teha mitut moodi, näiteks kontserte külastades või Klassikaraadiot kuulates ja telerit vaadates. On suurepärane, et Eestis on täispäev mängiv Klassikaraadio, iganädalaste kontserdi-ülekannetega, igal esmaspäeval ooperi ülekanne. Kas raadiost kuulates saab ooperist ka elamuse, võib küsida.
Selge see, et ooper on parem kui nii kuulata kui ka vaadata. Aga elamuse saab igat moodi kui aeg maha võtta ja kuulata. Näiteks kolm aastat tagasi Madriidi ooperiteatris olid meil ostetud nii odavad piletid, et lavale üldse ei näinud. Moskva Suur Teater mängis Tšaikovski „Jevgeni Oneginit“, suurepärane elamus, väga hästi laulsid. Sama aasta sügisel oli Estonias Riia ooperiteatri „Jevgeni Onegin“ , siis „vaatasin“ ooperi ka ära. Ja eelmisel aastal etendas seda Metropolitan Opera, siis vaatasin kinolinalt. Firenzes käisin ooperis, mängiti Donizetti „Anna Bolenat“. Ooperi orkester streikis parajasti ning ooper lauldi maha klaveri saatel. Jälle omamoodi kogemus.

Lisan kaks oma lemmikaariat siia :
 Bellini ooperist „Norma“ aaria "Casta Diva" . Eestis seda ei mängita, sest pole sopranihäält, kes suudaks Norma nii nõudlikku osa laulda. Siiski 2012 aastal oli kontsertetendus ,kus Norma osa laulis argentiinlanna Virginia Wagner.ja 2006(?) aastal Pärnu Ooperipäevadel etendas "Normat" Moskva Novaja Opera". eestis laulis seda aariat kontsertidel Margarita Voites.
Seda aariat on laulnud kõik kuulsad sopranid, mina valisin siia Renee Flemingi esituse. kas pole, ihukarvad tõusevad kuulates püsti.

Tenoriaaria valisin  Halévy ooperist "Juuditar" (La Juive)“. Aaria  "Rachel, quand du Seigneur"Roberto Alagna esituses.

 Eks olid imekaunid.

"Küüslauk ja safiirid." Ruth Reichl

Ruth Reichl Küüslauk ja safiirid Varrak 2013

Tõlkinud Lii Tõnismann ja Talvi Tõnismann.
304 lehekülge.
Raamatu alapealkiri on „Restoranikriitiku salaelu“.

Autor jutustab New York Timesi restoranikriitiku elust ja tööst, sellest kuidas alguses elevust ja pinget pakkuv töö end ammendab ja hing hakkab igatsema midagi uut. Raamatu lõpus saabubki uus tööpakkumine. Valdavalt autobiograafiline kui lühikirjeldust raamatu tagakaanel lugeda. Raamatu tegevus toimub kunagi aastatel 1993-1998.
Sekka pingetest töökohal, kohtumised tippkokkadega ja töökaaslase vähisurm. Abieluprobleemidega selles raamatus ei tüüdata. Lisaväärtust annavad lisatud retseptid. Näiteks kana küpsetamise, sidrun kana kõhus, proovin kindlasti ära.
Sobib inimesele, kes armastab kokata, kokaraamatuid sirvida/lugeda ja loeb ajalehest restorani arvustusi.
Mulle sobis.
Ülekaalu pärast selles raamatus ei kurdeta. Restoranikriitik peab olema erakordselt hea isuga. Jagan autori arusaama, et peenesse restorani ei minda lihtsalt sööma vaid ka glamuuri otsima. Klient on valmis maksma selle eest, et tunda end mõne napi tunni vältel kuningannana.

Raamatust:
Iga restoran on teater ja oivalisimad neist lubavad meil hellitada fantaasiat, et oleme rikkad ja võimsad. Kui restoranid oma osa lepingust täidavad , loovad nad meile illusiooni, et oleme ümbritsetud teenijatest, kes on andunud meie rahulolu tagamisele ja erakordse toidu pakkumisele. Kuid isegi tagasihoidlikud restoranid pakuvad võimalust muutuda kellekski teiseks, vähemalt natukeseks ajaks. Restoranid vabastavad meid argisest tõelisusest; see on osa nende võlust. Uksest sisse jalutades jõuad neutraalsele alale, kus võid eine vältel olla vabalt ükskõik kes.

Selleks ,et teda restoranides ära ei tuntaks, kehastub restoranikriitik erinevateks naisteks. Kui kriitik restorani saabub, menüüd muuta ja toitu ümber teha ei jõuta, aga teeninduse taset tõsta jõuab küll. Restoranikriitik kirjutabki restoraniarvustuse kahe külastaja nägemusena. Kogemusest kui ta külastab restorani iseendana ja kogemusest anonüümse „tavalise“ külastajana. Iga restorani külastab kriitik kolm korda ja kolm kogemust võivad üsnagi erinevad olla.

Ei tea, kas Heidi Vihma ka maskeeringut kasutab?

Ümberkehastumiseks kasutab peategelane parukat, meiki ja riided. Paruka pähe pannud ja riided vahetanud, leiab ta endale kohe ka uue nime ja elu , hakkab teisiti mõtlema ja rääkima. Käitumine , muutub, kerkib esile parem „mina“ ja mõnikord ka peidetud halvem „ mina“.

Autor ütleb ümberkehastumise kohta:
Ainuke võrreldav asi on sedavõrd sügav süvenemine ilukirjandusteosesse, et kaod romaani sisse ära ja tunned emotsioone, mis ei ole sinu omad. Hetkel ,mil hõbeparukas mulle pähe kinnitus, muutusin kellekski teiseks. Tunne oli jõuetukstegevalt vapustav.... Teadasaamine, et see on lõbus, oli veelgi hirmutavam. Ema etendamine oli justkui kosmiline volitus hüljata oma superego, tagajärgi kaalumata tegutseda, halvasti käituda. Lõppeks, see polnud mina, kes kõiki neid julgeid asju tegi, kuid see pakkus mulle enneolematut elevustunnet.

Ja järjest kehastub ta ümber iseenda emaks, edukaks ärinaiseks, blondiiniks, lihtsalt vanaks naiseks ja kalgiks ärinaiseks.

Toidust ja toidutegemisest kirjutab autor nii naiselikult ilusasti ja meeleliselt , küllap sellepärast peetakse seda raamatut naistekaks.

Stiilinäited:
Kuid vaatamata sellele, et söögitegemine nõuab täit tähelepanu, premeerib see sind ka lõputult meeleliste naudingutega. Üle salatilehtede pladiseva vee hääl. Noa põntsatus vastu arbuusi ning jahe suvelõhn , milleks see vili kaheks pooleks laiali langedes ja oma sügavpunast tuuma paljastades vallandab. Sulama hakkava šokolaadi võrgutav pehmus. Lusikat sikutav kaste, mis pannil pakseneb ja riivilt lumehelvestena heljuva Parmesani kaunis kergus. Aeg pidurdub köögis, pakkudes tervet väikeste rahulduste universumi.

Sõime jahedat kirgast suvesalatit-karmiinpunased arbuusiviilud vaheliti läikivate avokaadoribadega. Kõige peale olid seatud kahvatud sirelilillad kalmaarirõngad, nii et esmalt põrkus avokaado õlisus arbuusi krõmpsja kargusega ja seejärel kalmaariviilude libedusega. Neid suus kohates keskendusid paratamatult tekstuurist tulenevale aistingule. Natukese aja pärast püüdsin keelel püsivatest kompimisaistingutest lahti lasta, et keskenduda ainult maitsele; seepeale avastasin, et need kolm on vähese magususe poolest üksteisega jahmatavalt sarnased.

Just toidu kõigi meeltega kirjeldamises seisneb Ruth Reichli tugevus minu arvates. Viitsige need kirjeldused läbi lugeda. Mulle see raamat meeldis kordades rohkem kui Antoine Bourdain’i raamatud.
Tänud ka tõlkijatele.
Tõeline toidu nautimise õpetus. Mitte nälja kustutamine.

Raamatu pealkiri pärit T.S. Elioti luulekogust "Neli kvartetti" : Küüslauk ja safiirid poris...". Lugesin inglise keeles seda luuletust nii palju kui aru sain, aga seost restoranikriitiku looga ei leidnud. Aga vähemalt lööv pealkiri ja ingliskeelsele lugejale, kes Elioti luulet hästi tunneb, küllap ütleb ka midagi.

Minu aasta muusikaelamus 2013.

Klassikaraadio tegi kokkuvõtteid 2013 aasta muusikaelamustest. See jäi mul kirjutamata.
Aga siia panen kolm minu 2013 aasta muusikaelamust.
1. Ooper „Werther“ Viini Ooperis Roberto Alagnaga peaosas. Minu lemmiktenor.Kauaoodatud ja –planeeritud ooperireis.
2. Fääri saarte lauljanna Eivöri kontsert Kõltsu mõisas Sellist häält ei ole varem kuulnud.
3.Vilniuse reisikirjas mainitud akordionistide okteti kontsert „Romantiline Tšaikovski“

Hennessy aastalõpukontsert Estonia kontserdisaalis 31.12.2013 Estonia kontserdisaalis.

Esines Tallinna Kammerorkester ,dirigent ja viiulisolist Jaakko Kuusisto.
Kavas oli mitu Fritz Kreisleri lugu , Jaakko Kuusisto seades. Minu jaoks liiga maguslääged. Katked Astor Piazolla „Buenos Airese talvest“ja Antonio Vivaldi „Talv“ tsüklist „Aastaajad“. Vivaldi „Aastajad“ ei tüüta mind kunagi ära, „Talv „ on lemmik. Aga pärast Nigel Kennedy kontserti novembris ootasin suuremat hoogu ja emotsiooni.
Mulle meeldis kõige enam Jaakko Kuusisto „Wiima“ keelpilliorkestrile. Võrdlemisi modernistlik teos. Seevastu minu kaaslane ütles, et see lugu oli nagu viiulimuusika Gaudi poolt kirjutatud.
Õhkkond kontserdisaalis oli pidulik ja aastalõpu õhin oli tuntav.
Oli ilus lõpetus aasta muusikaüritustele.

Jõulureis Vilniusse 26.12.-28.12. 2.osa

Aasta lõpp tuli nii kiiresti, et oma jõulureisikirjaga ma 2013 aasta sees valmis ei jõudnudki.
Teisel Vilniuse päeval jätkasime avastusretke. Kogu Vilniuse vanalinn sai läbi käidud. Berlitzi reisijuhi andmetel, millest oli tohutult kasu, andmetel on vanalinnas üle 1500 ajaloolise hoone. Vilniuse vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Ma ei ole eriline fotograaf, klõpsutasin mõned vaated , aga kodus pilte üle vaadates sain aru, et korralikke pilte õieti polegi. Kord rakurss vale või pildistav objekt poolitatud või liiga pildi servas. Üldiselt meeldib mulle vaateid kõigi meeltega mällu jätta.

Noppisin välja mõned enam –vähem … .

Gediminase mäele ronisime, aga vaated olid udused, nii ka mäelt pildistatud Vilniuse katedraal ja vaade üle Nerise jõe (vasakul servas meie Radisson Blu hotell).
Tallinna vanalinnaga Vilniuse vanalinna võrrelda ei saa. Tallinnas on huvitav just keskaegne vanalinn.Vilniuses leidub barokki, gooti arhitektuuri, klassitsismi ja küllap ka kõiki teisi Euroopa stiile nii puhtalt kui ka segatult. Siin mõned pildid Dominikonu tänavalt :

See maja on ka Berlitzi reisijuhis ära märgitud.

Sellel pildil kuulus 3 torniga Püha Anna kirik. Siia panin ka küünla, et tänada jumalaema kõige hea eest, mis mul eelmisel aastal oli.
Vilniuses on palju kirikuid, mitmetes neist on palju tähelepanuväärseid kuntsiteoseid. Bernhardlaste ordu kirikus on suur kirikliku kunsti muuseum, parasjagu meie külastuse ajal oli seal avatud näitus „Siid ja kuld“. Välja oli pandud katoliku kiriku usuteenrite riietusesemed. Imekaunid tikandid . Paljud kirikud on palverännakute sihtpunktiks ja seotud imelugudega. Käisime ka kuulsas Koiduvärava Jumalaema kabelis ,kus asub Püha neitsi Maarja, halastuse ema pühapilt.
Astusime sisse kõikidesse kirikutesse, mis teele jäid, ikka selle lapsepõlvest meelde jäänud kiriku otsingul. Ma ei oskagi öelda ,kas leidsin selle. Mälestuses oli pühakoda võimsam. Baroksed marmorkujud väänlesid laes ja seintel ja tugipostidel (võib-olla peaks neid kuidagi teisiti nimetama). Kaks kirikut jäid valikusse. See võis olla Dominikonu tänaval dominiiklaste Püha vaimu kirik või hoopistükkis Püha Katariina kirik, kus me kontserdil käisime.

Nägime päeval kuulutust , et toimub festival Kristupo Kaledos ja Püha Katariina kirikus esitab akordionistide oktett romantilist Tšaikovskit. Läksime varem kohale, aga saadaval olid ainult seisupiletid. Ostsimegi seisupiletid mõttega, et kui enam ei jõua seista või kontsert ei meeldi võime iga kell lahkuda. Aga lahkumissoovi ei tekkinud.
Kontsert oli väga hea , küllap üks mu 2013 suurimatest muusikaelamustest. 8 akordionit mängisid lugusid, mida muidu mängib suur sümfooniaorkester. Tuntumad lood „Uinuvast kaunitarist“, „Pähklipurejast“, „Jevgeni Oneginist“ ja „Luikede järvest“. Suurepärased seaded akordionile, pole midagi sellist varem kuulnud. Omajagu aitas elamusele kaasa kiriku maagiline õhkkond, valgustus ja noored kaunid esinejad: 3 neiut ja 5 noormeest.

Kodus otsisin internetist ja leidsin, et ansambli eestvedaja Martynas Levickis võitis 2010 aastal Leedu talentide saate ja oli ka 2013 aastal Classic BRIT Awards nominent Siia üks näide YouTubest, Martnas Levickise albumi sämpler.

Selle plaadi oleksin ostnud. Aga ma ei leidnud Vilniuses mitte ühtegi plaadipoodi pika otsimise peale. Tahtsin kaasa osta leedu muusikat. Martynas on teenitult kuulus, tema debüütalbum oli UK kaua üks müüdumaid.
Vilniuses piisas kahest päevast kerge linnareisi jaoks, süvenenumalt oleks aega rohkem läinud. Aga see ei olnud eesmärk.
Ostlemine reisi eesmärk ka ei olnud, välja arvatud plaadipood, mis jäigi leidmata. 2 päevaga kulus 250 litti e. 72 €, mis sisaldas toidu, muuseumi- ja kontserdipiletid, mõned suveniirid. No bussipiletid ja hotell peale selle.
 Ainult Berlitzi reisijuhile ei tasu lootma jääda. Vilnius on kasvav linn ja eestikeelne reisijuht on pärit 2008.a.
Oli kena reis ,jäime mõlemad rahule.

Jõulureis Vilniusse 26.12.-28. 2013

Vilniuses käisin viimati 45 aastat tagasi. Miks mitte uuesti!
Sõitsime Lux Ekspressi bussiga. Loomult olen lennusõitja ,aga seekord tahtsin testida, kui pika bussisõidu välja kannatan. Polnudki vaja kannatada. Buss on mugav, vahed laiad, istme saab alla lasta ja jalad välja sirutada. Kohvimasinast prii soe jook ja võimalus Riias 10 minutit väljas käia.
Alustasime sõitu kell 6 hommikul, kohale jõudsime pärastlõunal . Vilniuses valitses kõle sügisilm nagu Tallinnaski. Kui Radisson Blu hotelli reisikoti maha poetasime, läksime linna avastama. Hotelli 22 korruseline hotell asub Nerise jõe põhjakaldal. Buss peatub Panorama kaubanduskeskuses ning sealt hotellini jõuab jalgsi 20 minutiga. Bussipeatusest on hotell näha. Hotelli ümbruses on palju uusi kõrghooneid, sealhulgas Baltimaade Swedbanga peahoone. Selle kõrval kohe Vilniuse Riikliku Kunstigalerii 2009.a. pärast rekonstrueerimist avatud hoone. Seekord vaatasime kunstigaleriid vaid väljastpoolt. Kuna reisi tegime kahekesi, siis eelnevalt lubasin, et kunstimuuseumi ei lähe. Aga oleks tasunud vaatamist, seal on avatud püsiekspositsioon:„Värvide ja helide dialoog. M. K. Čiurlionise ja kaasaegsete loomingus". Kunstigalerii tänavapoolsel küljel avaldasid muljet kaks musta ristkülikut, teisiti ei oska neid nimetada. Ühe ristküliku peal jookseb suurel ekraanil näituste reklaam. Näevadki välja täpselt nii nihkes.

 Aga meie rühkisime üle Rohelise silla e. Zaliasis tilta Nerise lõunakaldale. Roheline sild on märkimisväärne silla kõigis neljas nurgas asuvate 3-4 m kõrguste nõukogudeaegsete skulptuuride tõttu. Skulptuurid sümboliseerivad põllumajandust , tööstust, rahu ja noorust. Nõukogude ajastust pärit skulptuurid on enamus endistest nõukogude vabariikidest eemaldatud ja neid enam palju ei näe. Aga aeg möödub ja tasapisi hakkab neist juba ajalooline vaatamisväärsus saama.

Teisel pool silda ühel pool tänavat Kongresside Palee ja teisel pool Leedu Riikliku ooperi- ja balletiteater.

Kahjuks ei olnud ka sellesse majja seekord asja. 26. detsembril pühade puhul etendust ei toimunud ning 27. Detsembril etendus ballett „Pähklipureja“. Seda ma ei tahtnud vaadata, muidu muutub „Pähklipureja“ vaatamine igajõuluseks traditsiooniks. Ilma kontserdita ma Vilniuses siiski ei jäänud. Ja see, mida kuulasin vaatasin, oli suurepärane . Aga sellest hiljem.
Teel Katedraali väljakule möödusime Vilniuse draamateatrist, mille fassaadil köitsid pilku neiud: Draama, Tragöödia ja Komöödia.

Katedraali väljak tervitas jõuluturu ja kuusega. Väljaku servas oli üles seatud jõuluekspositsioon: karjused, talled ja Maarja ja jeesuslaps ja elav kaamel (!). Hiljem nägime neid Vilniuses pea igas kirikus, mõnel pool ka elavate loomadega: eeslite ja lammastega kiriku eesruumis. Katedraali esisel plaaditud väljakul leidsin üles selle plaadi tekstiga „stebuklas“, mis tähendavat imet. Seisin plaadil, tegin 360°pöörde ja soovisin . Väidetavalt läheb soov täide. Katedraal seest on muljetavaldavalt võimas. Kuna minu arhitektuurialased teadmised on nigelad , siis ülevaadet anda ei saa. Seda peab kogema, pärast valdavalt luteri kirikute külastamist, võtab Vilniuse katoliiklike kirikute kuld, kard ja sära alguses ikka tummaks. Katedraalis otsisime üles püha Kazimierase kabeli . Kabelis asub altaripilt, 16.sajandil maalitud hõbedaga pealistatud portree „Kolmekäeline püha Kazimieras.“. Ka see portree olevat pärimuse kohaselt imega seotud. Kunstnik soovis valesti maalitud käe asemel maalida uue käe ja tegigi seda, aga valesti maalitud kätt ei suutnud kustutada. See ilmus ise lõuendile tagasi. Pean tunnistama, et mina seda kolmandat kätt ei näinud. Hämar oli, hõbe läikis maalil ja päris „nina vastu lina“ ei saanud vaadata . Katedraalis oli pühade puhul palju rahvast, palvetajaid ja uudistajaid. Küünlad olid asetatud külgseinte äärte põrandale, alustel ei olnud enam ruumi.

Katedraal oli ilus kirik, aga see ei olnud SEE.
 Nimelt 45 aasta tagasi kooliekskursiooni ajal käisin Vilniuses ühes väga uhkete baroksete kujudega kaunistatud kirikus, mis on jätnud kustumatu mälestuse senini. Kirik oli rahvast täis, parasjagu ristiti üht väikelast, nägin kui talle vett pähe valati. Ja need marmorkujud üle kogu kiriku lae ja sammastel on meeles senini Eks ma tulingi Vilniusse seda kirikut otsima. Jätkan otsinguid homme.

Pärast õhtusöök Vilniuse rahvuslikus restoranis Piliesi tänaval.

Õhtusöök oli rahvuslik: abikaasale karbonadas , minule kuulsad kartulikotletid bulviniai blynai või midagi sarnast. Kääritatud jõhvikanaps Palanga sobis hästi külmarohuks. Kui õhtul hotelli tuldud teed tagasi kõndisime oli Katedraali väljak tihedalt rahvast täis, katedraali seintele näidati 3D jõulumultifilmi „Jõulud Vilniuses“. Vaatasime selle ära ,aga jõuluturule möllu nautima ei jäänud, sest ka 8 tundi bussis väsitab väga ära. Vähemalt need, kel 60+.

Eesti Õigekeelsuse sõnaraamat. ÕS 2013

Eesti Õigekeelsuse sõnaraamat ÕS 2013

Eesti Keele Instituut.

Koostanud: Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik.

Eesti Keele Sihtasutus. Tallinn 2013

Toimetanud Maire Raadik.

1222 lehekülge.

Sain selle raamatu jõulukingiks. Tahaksin hüüda koos teistega nagu Pantalone „Armastuses kolme apelsini vastu“: „Kui hea raamat“. Tõepoolest. Lugesin suure huviga sissejuhatust kuidas sõnaraamatut kasutada.

A  tähe esimesel lehel meenus, et nõukogude ajal ATK-s käsid spetsialistid majandites n.ö. kontrollkäikudel. Mingil ajal viidi majandites sisse aamuste ja taamuste raamat. Kohe trükitigi sellise pealkirjaga suured kontoriraamatud, lehekülje keskel joon, ühel poole aamused jateisel pool taamused. Spetsialist, kes käis majandis, pidi alati oma kontrollkäigu fikseerima selles raamatus. Taamuste poole peale kirjutama ,mis halvasti ja aamuste poole peal kiitma selle eest, mis hästi. Kui ma esimeselt lehelt sõna „aamus“ ei leidnud, otsisin edasi. „Taamus“ tähendab puudus, halvemus, kasutatakse harva. „Aamuseid“ ma ei leidnud, küll oli olemas „eemus“, mis tähendab eelis, üleolek, privileeg. Kasutatakse samuti harva. Nii palju siis aamustest ja taamustest, ega ma neid eriti kirjutanud ka.

Loodetavasti pakub ÕS mulle veel palju toredaid hetki ja võimalusi keele korrastamiseks ja värskendamiseks. Ikkagi oma emakeel.

Kasukas. Adelaide de Clermont Tonnerre

Kasukas. Adélaïde de Clermont-Tonnerre.
Tõlkinud Margot Endjärv
Eesti Raamat 2013
384 lehekülge.

 Raamat on välja antud Prantsuse Instituudi kirjastamistoetuste programmi raames.

Tagakaanelt: Romaani on saatnud suur lugejamenu ja seda on pärjatud rohkete auhindadega, olgu neist nimetatud Francoise Sagani, Bel Ami, Haljaste Loorberite ja Pressiauhind.

Kutsub ju lugema. Prantsuskeelset kirjandust on vahelduseks ingliskeelsele väga kosutav lugeda.

Mul on endaga selline kokkulepe, et kui 50 lehte loetud võin raamatu pooleli jätta, kui ei meeldi. Kui annab lootust, võin lugeda ka 100 lehekülge ja siis ikkagi pooleli jätta. Seda raamatut tahtsin mõlema verstaposti juures kõrvale heita, aga lugesin edasi. Ja ei kahetse.

Ehtprantslaslik raamat, kui mul on üldse aimu, mis oma sisult on mõiste „ehtprantslaslik“.

Süzee lühidalt: Mercedese tagaistmelt leitakse keskealise naiskirjaniku laip. Tegemist on enesetapuga pärast kirjandusliku skandaali ilmsikstulekut. Väidetavalt ei kirjutanud naiskirjanik oma romaane ise, vaid avaldas enda nime all endise armukese, nüüdseks juba surnud kirjaniku, teoseid. Naiskirjaniku tütar ja ema, kes tulevad matustele, pole temaga aastaid suhelnud. Pärast matuseid saab tütar naiskirjaniku kakskümmend aastat nooremalt abikaasalt, kellega naiskirjanik abiellus veidi enne oma enesetappu, autobiograafilise romaani käsikirja, milles naiskirjanik jutustab oma elust ja suhetest emaga. Samuti saab selgeks, miks ta tütre emale kasvatada jättis. Olgu lisatud, et naiskirjaniku ema oli peale mehe surma rikaste majas kojanaine. Naiskirjanik põdes vaesust, milles nad elasid. Kirjandushuviline isa õhutas teda lugema ja oli surres jätnud talle palju raamatuid. Naiskirjanik tahtis juba varases nooruses kirjanikuks saada. Kuna lisaks oli ta väga ilus tüdruk, siis selleks ,et kirjutada, hakkas ta prostituudiks. Nii teenis naiskirjanik raha, et ema juurest ära kolida ja kirjutada. Ülikooli kõrvalt ei oleks ta jõudnud kirjutada, kuigi valetas sõpradele ja tuttavatele, et käib ülikoolis. Pikka aega elas ta koos ühe vana kirjanikuga ,kellele ta kaotas süütuse ja kelle ühe romaani ta ka oma nime all avaldas, sest kirjanik oli oma kuulsust minetamas ja tema nimi ei müünud. Naiskirjaniku tõeline armastus oli rikas noormees, lapsepõlvesõber sellest rikaste maja, kus ema kojamehena töötas. See rikas noormees sureb vähki, naiskirjanik põetab teda kaua ja sel ajal ka rasestub. Tütar sünnib pärast noormehe surma. Raamatu lõpuks on selge, et naiskirjanik kirjutas kõik oma teosed, peale selle ühe, siiski ise ja kirjandusliku pettuse skandaali korraldas samast rikaste majast pärit lapsepõlvesõbranna kättemaksuks selle eest, et naiskirjanik magas tema mehega ja abiellus tema noore armukesega. Päris raamatu lõpus ilmub välja ka naiskirjaniku kiri tütrele, mis oli tal enesetapuautos kaasas ja kust selgub, kui väga naiskirjanik oma tütart armastas. Omaette kõrvalliinina abiellub naiskirjaniku tütar selle paha sõbranna pojaga.

Jutustasin selleks ,et tõestada endale: ümberjutustusena paistab lugu tõelise seebiooperina.

Aga mis mulle raamatus siis meeldis?
Kaheksakümnendate aastate Pariis. Naiskirjaniku kohtumised huvitavate inimestega, näiteks käib ta külas Edwardi abikaasal Wallis Simpsonil. Kuulsad tutvused: Joseph Kessel („Lõvi“) ja Maurice Druon. Naiskirjaniku tarmukus ja sihikindlus oma eesmärgi poole rühkimisel. Ta vihkas vaesust ja elu kojamehe korteris, aga prostituudi ametisse suhtus nagu oleks see tavaline normaalne hästitasustatud töö. „Töölt“ ammutas ta oma raamatute lood ja elukogemuse.
Kauneim süütusekaotuse kirjeldus, mida olen lugenud.

Kirjutamine kui vaimu prostitutsioon. Stiilinäiteks lõik, mille raamatu autor de Clermont Tonnerre „laenas“raamatu motoks naiskirjanikult: Kirjutamine on enesemüümine. Lahti riietumine, enda eksponeerimine, enese paljastamine. Et äratada teis iha, soovi jätkata, minna edasi, paljaks kiskuda, mõista, pidada idioodiks. Rääkida teile seda, mida te tahate kuulda, teid petta. Teid erutada ja närvi ajada. Teid tüüdata, ärritada, meelitada, panna teid uskuma, et me armastame teid, teha teile halba ja valmistada rõõmu. Pakkuda teile naudingut ja ajada nutma. Metafoorid: intiimpesu. Kirjeldused: määre. Aforismid: hellitused. Kõik 18 euro eest, tunnistage, et seda pole liiast, kui minevik on olnud hea. Aga kui ma ei oleks osanud, kui ma ei oleks olnud lugeja kujutelmade kõrgusel, oleks ta lahkunud pettunult, ebamäärase tundega, et teda on röövitud, nagu klient , kes ei söendanud väljendada oma tegelikke soove ja kes sai vihaseks, et ma seda ära ei suutnud arvata. Kirjanik on prostituut , huvipakkuv objekt, mida pilgatakse ja kardetakse. Selle erinevusega, et autor müüb end raamatumesside alleedel.

Luule jõuluõhtuks. Anna Haava

Vaatasin/kuulasin  telerist jumalateenistust Tallinnas Toomkirikus. Särav ja hele kirik. Kaunites riietes lauljad.
Jumalasõna peapiiskopi enda suust.
Kaks tundi enne seda viibisin jõulu jumalateenistusel  väikses puukirikus väikeses külas. Rahvast ei olnud palju. Vihmast märgades riietes kirikulised olid külast kohalikud  eakad ja suvitajad  koos lastega. Laste lauluhääled kõlasid sama heledalt kui teleris Tallinna Toomkirikus.
See, et jumal mind kummaski kirikus ei kõnetanud, on mu enda süü. Käin kirikus vaid jõuluajal. Hea on koos teistega jõululaule laulda.
Aga selline meeleolu tekkis, et kui koju jõudsin, küünitasin riiulilt Anna Haava luulekogu.
"Su südames nüüd pane
Kõik küünlad põlema
Ja ära pimedusel'
Sääl aset anna sa.

Kes oled kurb ehk haige,
Sa looda, kannata!
Ja usu, valukarik
Saab viimaks tühjaks ka.

 Ei igavest' või kesta
Ei ükski oht, ei õnn;
Ning sagedast' su valu
Sull' õnnistuseks on.

Su südames nüüd pane
Kõik küünlad põlema
Ja ehi oma hinge
Sa taevarahuga!"

Terry R. Bacon. Mõju elemendid.

Mõju elemendid

Oskus teisi kaasa haarata Terry R. Bacon
Tõlkinud Iiri Sirk

Ilmumisaasta: 2013
Lehekülgi: 335 Kirjastaja: Äripäev

Mulle meeldivad Äripäeva raamatud. Eelnevalt lugesin „Harjumuse jõud“, mis oli ka huvitav lugemine.

Kindlasti oleks sellest raamatust mulle otsest kasu olnud ajal kui ma avastasin ülikooli ajal  Dale Carnegie  „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi.“

Aga Terry R .Baconi „Mõju elemendid“ on hariv  lugemine ka siis, kui ei taha selle õpetusi oma elus kasutada. Näiteks on põhjalikult  juttu Enroni petuskeemist, kuidas selline asi läbi läks ja kahtlust ei äratanud.

 Manipuleerimise peatükis  jutustatakse meistermanipulaatorist Bernie Madoffist, kellel õnnestus tuhandetelt investoritelt välja petta miljardeid dollareid.  Hariv selle poolest, et aitab manipulaatoreid ja ebaausaid mõjutajaid ära tunda või vähemalt õpetab  kahtlema. 

Võib lugeda mõttega: iga peatüki lõpus on välja toodud peatüki põhiideed ja punktid mõtisklemiseks lugejale. Kui mõtiskleda ei soovi võib need vahele jätta ja lugeda kui huvitavat  inimsuhete käsitlust.

Kokkuvõte:

Mõjutamise kümme reeglit:

Mõjutamiskatsed võivad luhtuda paljude põhjendatud asjaolude tõttu.

Mõju sõltub kontekstist.

Mõjutamine on sageli protsess, mitte ühekordne episood.

Mõju on kultuuripõhine.

Eetiline mõjutamine toimub vastastikusel nõusolekul ja on sageli kahepoolne.

Ebaeetiline mõjutamine võib õnnestuda, kuid alati teatud hinnaga.

Inimesed reageerivad alati kõige paremini nendele mõjutamistehnikatele, mida nad ise kasutavad.

Kui olete tähelepanelik, paljastavad inimesed teile ise, mis neid kõige rohkem mõjutab.

Mõjutamine hõlmab tavaliselt erinevaid tehnikaid.

Mida rohkem võimu teil on, seda suurem on teie mõju.

Jõulupidu 15.12.2013

Viibisin kinnisel üritusel, kus esinesid Ott Leppland, Tanel Padar, Rolf Roosväli, Liis Lemsalu; Hedwig Hanson ja Kaire Vilgats.

Huvitavaks muutis ürituse see, et  esineti  Estonia laval videoinstallatsioonide saatel. Oli huvitav. Eriti meeldis mulle Tanel Padar oma vahetu ja loomuliku olekuga.  Ott Leppland samas duetis tundus vaoshoitud ja paipoisilik, kes ta muidugi ka on. Liis Lemsalu lihtsalt karjus.

Estonia valges saalis mängis tantsuks ansambel Swingers, laulsid Birgit Õigemeel, Tanja Mihhailova, Mikk Saar, Pearu Paulus. Pillide taga Mihkel Mattisen (klaver), Timo Vendt  ja saksofon, Indrek Sarrap (kontrabass), Rauno Pella (trummid). Oli vägev!  Indrek Sarap oma kontrabassiga oli vahepeal laval suisa selili.

Oli põnev ja tantsida sai. Koju sõites panin autos siiski Viini filharmoonikud mängima

Köögijumala naine. Amy Tan

Amy Tan Köögijumala naine Tõlkinud Jana Linnart Punane raamat Tänapäev 2013

Kõhukas raamat, lugemine võttis aega .

Mulle meeldis ja soovitada võib neile , kellel jätkub kannatust ning keda huvitab Hiina. Nii kerge lugemine nagu Amy Tani „Õnnerõõmu klubi“ see ei ole.

Kuigi sisukokkuvõte kaanel lubab lugu ema ja tütre suhetest, siis rohkem on see siiski ema lugu. Valdavalt jutustab 462 leheküljeline raamat elust Hiinas möödunud sajandi 40.-50 aastatel ja just see osa on huvitav. Ameerikasse emigreerunud ema ja tütre, kes on juba rohkem ameeriklane kui hiinlane, suhted on pigem kõrvalliin. 

Üks tegelane selles raamatus on hiina keel. Ema Winnie on Ameerikas elanud ligi 40 aastat, kuid alles on tema hiinalik inglise keele kasutus, mida tõlkija on püüdnud säilitada sõnade kummalise järjestamisega lausetes.

Keele üle pani mind mõtisklema järgmine lõik raamatust:  

„See sõna taonan? Minu meelest pole olemas Ameerika sõna, mis tähendaks sama asja. Kuid hiina keeles on meil hulk sõnu, millega kirjeldada mitmesuguseid hädasid. Ei „põgenik“ ei ole õige tähendus, mitte päris täpne. Põgenik on see kui sa oled olnud taonan ja oled ikka veel elus. Ja kui sa oled elus, siis ei taha sa iial rääkida sellest, mis tegi sinust taonan’i.
Sa oled õnnelik, et ei ole kunagi pidanud seda läbi elama. See tähendab, et tulemas on kohutav oht, mis ei ähvarda ainult sind, vaid paljusid inimesi, nii et igaüks hoolitseb vaid iseenda eest. See on hirm, mis sind jahib, haigus, täpselt nagu palavik su ajus. Sinu ainus mõte on põgeneda, mitte midagi muud, päeval ja öösel. Ja sul tõusevad juuksed peas püsti, sest sul on tunne, nagu oleks nuga kõrile surutud ja kellegi jube hingeõhk on vaid kahe sammu kaugusel. Ja kui sa kuuled hüüatust või näed, kuidas kellegi silmad suureks lähevad, siis sellest piisab. Palavik muutub külmavärinaks, liigub mööda selga alla jalgadesse ning sa jooksed ja komistad, jooksed ja komistad.“

Üks  stiilinäide veel:

„Teadsin, et see, mida ma teen, on korraga õige ja vale. Ma ei saanud langetada vaid üht valikut, pidin langetama kaks: lasta endal elada. Lasta oma isal surra.

Kas nii pole alati ,kui tuleb otsustada südamega? Sa ei vali lihtsalt üht või teist asja. Sa valid seda, mida sa tahad. Ja samal ajal valid seda, mida keegi teine ei taha ning kõiki neid tagajärgi, mis sellega kaasnevad. Sa võid endale öelda, see ei ole minu mure, kuid need sõnad ei uhu probleeme minema. Võib-olla ei ole see enam probleem sinu elus. Kuid see on alati probleem sinu südames.„

Ja see pani mind meenutama seda ütlemist, millega Hiinas kõiki kasvatati: “Kui sa  ei saa muuta oma saatust, siis muuda oma suhtumist.“ Võib-olla just seda need inimesed tegidki, nad ei süüdistanud enam halba saatust, ei otsinud enam oma elus halbu asju, uskusid, et nemadki on saanud haniks (hiinlaseks: minu märkus)  ja et nüüd on neil midagi, mille nimel võidelda.“

 

Pärast Hiina reisi aastaid tagasi lugesin hiina päritolu kirjanike teoseid, mis eesti keelde tõlgitud ja raamatuid hiina elust. Meelde on jäänud eriti:

Dai Sijie Balzac ja Väike Hiina Õmblejanna Prantsuse keelest tõlkinud Kaja Riesen Olion 2006

Meeldis mulle väga. Andekas ja vaimukas raamat. Lugesin ammu, aga meenub  mulle alati, kui Hiinast jutt.

Jung Chang Metsluiged Hiinamaa kolm tütart Inglise keelest tõlkinud Peedu Haaslava Kupar 2001

Huvitav raamat, elulooline lugu ühe hiinlanna perekonna elust kultuurirevolutsiooni ajal.

Lin Yutang Elamise tähtsus Inglise keelest tõlkinud Kertu Pöial Tänapäev 2002

 

Raamat elamise filosoofiast, oli ka huvitav lugeda. Aga lugemise ajal jäi see „aeglase elamise filosoofia“ mulle kaugeks. Võib-olla peaksin nüüd, kui kiirustamise ajad elus hakkavad läbi saama, uuesti lugema.

Muidugi olen läbi lugenud Amy Tani „Õnnerõõmu klubi“ ja kõik Pearl S. Bucki raamatud Hiinast.

 

 

 

 

 

Benjamin Britten 100. Tütarlastekoor Ellerhein Jaani kirikus.

Ceremony of Carols (Koraalitseremoonia) kirjutas Benjamin Britten aastal 1942 jõulupühadeks koorile, soolohäältele ja harfile .

Kaunis kõrvale ja silmale. Jaani kiriku lihtne ja õhuline saal, kaunid kõrged tütarlapsehääled ja harf. Maagiline kontsert. Lohutus pärast kaubanduskeskuste jingle bellsi. Sain jõulutunde kätte.
Benjamin Britten on ise öelnud: "See, et muusika on niivõrd kaunis, on lihtsalt julm. Temas on üksindusvalu, jõu ning vabaduse ilu. Ka pettumuse ja täitumatu armastuse valu. Lisaks looduse tahumatu hurm ning monotoonsuse igikestev võlu."

Väike näide. Tütarlastekoori Ellerhein ma ei leidnud.

Mul on kahju, et ma ei ole ühtegi B.Britteni ooperit näinud. Tahan selle vea 2014 parandada.