Robert Galbraith „Käo kukkumine“

Robert Galbraith

„Käo kukkumine“

Inglise keelest tõlkinud Tiia Krass

Toimetanud Kristina Rüütelmaa

Kirjastus Varrak 2014

480 lehekülge

Esiteks teeb raamatu põnevaks autor- Robert Galbraith on J.K. Rowlingi pseudonüüm. Olen lugenud Harry Potteri esimest ja teist raamatut, tahtsin teada, mida mu lapsed loevad. J.K. Rowlingi esimene mittelasteraamat „Ootamatu võimalus“ meeldis mulle.

Teiseks on „Käo kukkumine“ on täitsa  põnev kriminaalromaan. Eeldab küll mõnevõrra rohkem süvenemist lugemise ajal, sest kergelt ei tule midagi kätte ei eradetektiivist peategelasele Cormoran Strikele ega ka lugejale. Kohati on tunne, et autor üritab n.ö. „päriskirjandust teha“

Stiilinäide  lk. 226 Iga  Kensington Gore’i poole astutud sammuga hõõrus Strike’i protees jalakönti aina valusamini. Higistades raskes mantlis, kui taamal lõi kahvatu päike pargi helendama, küsis Strike endalt, kas see kummaline kahtlus, mis oli ta tugevasti enda haardesse võtnud, oli midagi enamat kui porilompi langenud vari, valguse trikk, tuule tekitatud illusoorne virvendus lombipinnal. Kas oli üks limane saba need imetillukesed porimullikesed korraks pinnale löönud või polnud seal muud kui vaid vetikatest tekkinud tähenduseta gaasipahvak? Kas seal võis olla maskeerituna , mudasse peitununa varitsemas midagi, mida teised võrgud olid asjata traalinud“.

Peategelane on värvikas ja isemoodi, mitte ainult seetõttu, et on Afganistani sõjas kaotanud ühe jala. Raamatus teeb kaasa Londoni linn, nii et kunagi ehk pakutakse turistidele ekskursioone "Cormoran Strike radadel".

Igati loetav raamat, ette võib heita vaid, et hirmus palju lehekülgi. 480 lehekülge, kahju on krimkale kulutada, aga nüüd on see tehtud.

Mariusz Szczygieł "Gottland"

Mariusz Szczygieł

"Gottland"

Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu

Hendrik Lindepuu kirjastus

Tartu 2014

199 lehekülge.

Raamatust veel: 2009.a.Euroopa Raamatu auhind ( Prix du Livre Europeen ).  Euroopa raamatuauhinda annab alates 2007. aastast välja Pariisis asuv Esprit d’Europe. Auhind tõstab esile Euroopa väärtusi ja aitab inimestel mõista ELi ühe tervikuna.  
Raamatu väljaandmist eesti keeles  toetas Poola Raamatu Instituudi tõlkeprogramm Poland.

Sellel raamatuni jõudsin „Sirbi“ kaudu. 14.08.2014 „Sirbis“ oli Tiit Hennostelt huviäratav retsensioon „Kafkarna – vaikivad inimesed“ http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=22617:kafkarna--vaikivad-inimesed&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3502

Lisaks Kaur Riisma luuletus „Lõbus ajalugu“ Mariusz Szczygiełi „Gottlandi" ainetel.

Kui selle kuu kuulsaim luuletus poleks ise esile kerkinud, oleksin valinud Kaur Riisma luuletuse, mis algab nii : „Mida rohkem me unustame, seda jaburamaks ajalugu muutub.

Ja seda vähem peab välja mõtlema, et oleks kurb, ja naljakas.“

Raamatu 200. leheküljele on mahutatud reportaazlikud lühijutud kommunistlikust Tšehhoslavakkiast.

On sellised lood:

Lugu ettevõtlikust jalatsitootjate äriperekonna Batade elust 1882- 1990.

Jutustus näitlejanna Lida Baarovast, keda süüdistati hitlerlastega koostöös, jutustuse nimi paljutähendavalt „Üksnes naine“.
Pildil näitlejanna 1937.aastal.

Maailma suurima Stalini monumendi püstitamisest (1949) ja likvideerimisest (1962) Prahas- jutustuses „Armuavaldus“.  Nii „kaunistas „ monument Praha vaadet kuni purustamiseni

Jutustusest „Tragöödiakütt“, nn. kirjandusliku praagi hävitamist tsiteerisin kirjutades raamatust„ Naine puuris.

Jutustus Helena Vondráčkovast, kes laulis trios "Golden Kids" koos Marta Kubišova ja Václav Neckářiga.  

Siin Golden Kids 70.-ndatel oma hiilgeaegadel.

Ja nende esituses „Časy se mění“

Ja siin Golden Kids 2004.a.

Ja nii kõlab aastaid hiljem sama hitt "Časy se mění“:

Helena Vondráčkova laulis kogu nõukogude aja, mäletan blondi tšehhi lauljannat. 

Enim meelde on tema esituses jäänud Roberta Flacki hitt „Killing Me Softly with His Song“, millele Zdenek Borovec tegi  tsehhi versiooni "Dvě malá křídla tu nejsou"  

Trio teine naislaulja, väga huvitava tämbriga Marta Kubišova, kes oli kuni 1970 aastani väga menukas, võis Tšehhis laulda taas alles 20 aastat hiljem. Temast ei ole ma midagi kuulnud, aga 1969.a.  laulis ta nii laulu "Mama":

Lauljannade jutustuse nimi on „ Elu on mees“. Sellist nime kannab Marta Kubišova  laul Pavel Vrba sõnadele: „Zivot je Chlap“.

Raamatus on laulu teksti tõlge Hendrik Lindemaalt

Lk. 138. "Elu on mees

kelle pärast läheb igaüks hulluks

ent mina usaldan teda ehkki ta on petlik

nagu keerdunud viinamarjaväät

ent mina usun teda

sest on taevast saadetud

ehkki taevas on vahest pilves

elu on mees kes pole mulle võõras

ta ei ole hea mees

miks siis teda nõnda armastan

kui hirmutab mind tema hääl

kardan et ta ütleb „küllalt“

ja 

kardan näha tema selga".

Siia riputan  Marta Kubišova laulmas 2013 aastal oma noorusaja hitti "Mama". Pole enam seemis 1969 aastal, aga milline tämber ja ikka veel kaunis naine. Olen juba terve õhtu teda kuulanud, ostaksin tema plaadi! Ma polegi Prahas käinud. (Vaatasin ka Helena Vondráčkova 65. sünnipäeva kontserdi videosid, aga neid minu arvates enam üles riputada ja kuulata  ei sobi.)

Loomulikult ei lugenud ma raamatut nostalgiast 70-ndate aastate tšehhi kerge muusika vastu, kuid muusika kuulamine raamatu taustaks oli boonus. Aga see raamatulugu sai mul küll väga muusikaline.

Raamatu teema võib kokku võtta ühe sõnaga: kollaboratsionism. 
T.Hennoste kirjutab „Sirbis“põhjalikult, mul pole sellele midagi tarka lisada. Samas „Sirbis“ on ka intervjuu ajaloolase Jaak Valgega samal teemal, aga  eesti kollaborantidest. Jaak Valge kirjutab raamatut juunikommunistidest.

Mariusz Szczygiełi jutustused on ühtaegu traagilised ja koomilised. Väga palju mõtteainet mahub 199 leheküljele. Kas piisab kui öelda: "Ma olen üksnes naine"?

Soovitan lugeda.

Kinos "Sõge armastus"

"Sõge armastus"(" (Amour fou“)

Austria

Režissöör Jessica Hausner

Kunstnik Katharina Wöppermann

Kostüümikunstnik Tanja Hausner

Osades.

Heinrich von Kleist- Christian Friedel  

Henriette Vogel- Birte Schnöink    

Vogel- Stephan Grossmann   

Tutvustusest: Kas surm teeb armastuse surematuks?

Austria nimeka autorikino režissööri Jessica Hausneri “Sõge armastus” linastus esmakordselt tänavuse Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammis.

Kriitikute poolehoiu võitnud tõsielul põhinev film keskendub noore saksa kirjaniku Heinrich von Kleisti ja tema kaaslanna Henriette Vogeli elu viimastele nädalatele ja nende ühisele vabasurmale.

Keeruline ja äärmiselt elegantselt filmitud lugu lahkab ühe mehe kirglikku soovi leida naine, kellega koos surma minna, tõestades selle irratsionaalse aktiga oma surematut armastust.

Andunud romantikud kiidavad selle tundelise teo kindlasti suure vaimustusega heaks, samas kui asjalikumatele inimkonna esindajatele tundub mõte enesetapust täiesti hullumeelne.

Ometi tundub, et väikekodanliku elu igaveses igavuses piinlevate Heinrichi ja Henriette jaoks oli suremine koos “oma elu armastusega” märksa huvitavam väljavaade kui elu ise.

Lugu leiab aset Berliinis aastatel 1810-1811, kus Heinrich von Kleist ja Henriette Vogel elasid. Kaasaegsete sõnul oli Kleist pikka aega depressioonis ja palus oma täditütart Mariet, kellesse oli armunud, surra koos temaga armastuse märgiks. Kui Marie keeldus, pöördus Kleist kodanlasest abielunaise ja väikse tütre ema Henriette  Vogeli poole. Henriette nõustus ning 21. novembril 1811. tapab 34 aastane Heinrich Kleist püstolilasuga esmalt 31 aastase Henriette ja siis enda.

Kuna enesetapjaid kalmistul ei tohtinud matta, siis maeti nad enesetapu kohta ühisesse hauda, nagu oli Henriette Vogeli soov. Toimus see kõik Potsdami lähistel, kus praegu asub selline hauamonument.

Kui võiks arvata, et tegu on armastusfilmiga, siis seda küll mitte. Filmis pole suuri tundeid ja kirglikke armastusavaldusi. Filmis domineerib Heinrich von Kleisti  sõge soov elust lahkuda, et leida õnn surmas koos armastatuga  ja lummab Henriette  kiusatus loobuda rahulikust ja tasakaalukast abielust ning siduda end surma läbi luuletajaga. Alguses on Henriettele põhjuseks arsti poolt diagnoositud raske haigus, mis filmi lõpus (pärast lahkamist) osutub siiski valeteateks. Filmi kestel hakkab Henriette järjest rohkem mängima mõttega surmast armastuse pärast. Mida tahtis öelda Henriette filmis, enne kui Kleisti kuul tal sõnad suult viis? Seda tahaks teada!

Heinrich von Kleisti on filmis kujutatud pigem kiretu külma tundetu enesearmastaja kui armastajana. Henriette on romantiline, eksalteeritud noor naine, kes ühinedes Kleistiga ühises surma, näeb endas traagilise valiku ees seisvat kangelannat, nagu Kleisti romaani kangelanna -markiis.

Vaatamatu pidevale liikumisele enesetapu poole ei ole film ka tragöödia, ka sellesk napib tundeid. Pigem süveneb vaadates kerge komöödia tunne .

Kleisti ja Henriette  taustal vaevleb filmis saksa aadel, kes on hädas privileegide kadumisega, ähvardava maksustamise ning  Prantsusmaalt kanduvate revolutsiooniliste ideedega. Neil teemadel tõstavad filmis ka mingid kire alged pead.

Enamus võtteid on tehtud ruumis, harvem avanevad pilgule avarad, aastaaegade vaheldust pakkuvad loodusvaated. Kaamera liigub väga vähe ja aeglaselt,  kõik interjöörid avanevad rahulikult, kuid on jäigad ja tundekülmad. Lavakunstnik on loonud ajastutruud pildid kodanlase elamust (Henriette oma abikaasa ja tütrega) ning aadlike linnapaleest (Kleisti tädi), võid unustadagi end tapeedi mustrit vahtima.  Kostüümid on ajastutruud, eristub kodanlik ja aadellik riietumisstiil. Kõigele krooniks muusika, valsi tantsimine (Viini valss ei olnud veel sündinud) ja kaunis selgekõlaline saksa keel.

Oli tõeline filmielamus. Kleisti raamatutest olen kunagi lugenud „Klassikaliste lugude“ sarjas ilmunud „Michael Kohlhaas. Markiis di O... „, aga  meeles midagi ei ole. Alustasin eelmisel aastal Stefan Zweigi „ Võitlus deemoniga“. Kuid Hölderlinist kaugemale ei jõudnud. Stefan Zweigi ülepuhutud stiil hakkas sedapuhku vastu. Müüd tekkis soov Kleisti  kohta kirjutatu  siiski läbi lugeda.

Francesc Miralles. Armastus pisiasjadest"

Francesc Miralles

"Armastus pisiasjadest"

Hispania keelest tõlkinud Mai Tõnisoo

Toimetanud Tuuli Rehemaa

Kirjastus"Tänapäev"

sari "Punane raamat"

217 lehekülge.

Selle raamatuni jõudsin seeläbi, et loen kõiki „Punase sarja“ raamatuid ning  pärast 2007.aastal Barcelona külastamist ka Katalaani kirjanike raamatuid. Kuigi Francesc Miralles'i loetakse Katalaani kirjanikuks, on raamat tõlgitud hispaania keelest, nii et võta sa kinni, kas tegu on Katalaani või Hispaania kirjanikuga. 

Katalaani keelest  tõlgitud raamatuid minu loetud raamatute nimekirjas on:

Albert Sánchez Piñol „Külm nahk „ ja Pandora Kongos“. Mõlemad väga head, pisut ulmelised seiklusromaanid, kus põnevuse tagant tõusevad esile inimeksistentsi probleemid.

Carme Riera „Pool hingest“ Nüüdisromaani“ sarjas.

Asha Miró ja Anna Soler-Pont  „Sandlipuu varjus“.

Lugemise järjekorras on  äsja Loomingu Raamatukogus ilmunud Mercè Rodoreda „Teemandi väljak“.

Ajaloohuvilisena oli põnev lugeda ka hispaania keelest tõlgitud  Juan Ignacio Siens-Dkezi raamatut „ Ramón Llull. Keskaja piiril.“  Ramón Llull on katalaani poeet, teadlane ja filosoof, ühtlasi palverändur ja seikleja.

Aga Francesc Miralles’ i „Armastus pisiasjadest „ on just nii võluv ja tore raamat nagu Mae sellest kirjutanud on:  http://maemaailm.blogspot.com/2014/09/armastus-pisiasjadest-francesc-miralles.html

Peategelane Samuel on ülikooli germaani kirjanduse professor, seetõttu on raamatus viiteid saksakeelsele kirjandusele (Goethe, Kafka, Brecht ja Hesse) ja selle õpetamisele ülikoolis. Õpetamise kohta ütleb professor nii „Idamaa tarkade õhtul oli minu kingituseks viimased tööd loodritelt, kes polnud osanud isegi Wertheri nime õigesti kirjutada. Lasin mõned läbi kaastundest ja teised selleks, et ei peaks nende töid septembris uuesti lugema. See poleks olnud esimene kord“.

Tänu tähendusrikkalt  just 01. jaanuaril korterisse tunginud  kassile,  kes Jaapani kirjaniku järgi saab nimeks Mishima, muutub Samueli elu täielikult. Üks asi viib teiseni. Üksildane professor sõbruneb ülakorruse korteri vana mehe Justusega , kes peab sellist huvitavat ametit nagu koostaja. Kohvikus kohtab ta müstilist kosmoloogi Valdemari. Lisaks uutele sõpradele ilmuvad tema ellu kaks naist, üks kaugest lapsepõlvest, teine olevikust. Ja nii ei ole see kurb raamat üksildase inimese elust, vaid lugu sõprusest, armastusest ning sellest, kuidas hirmust lahtilaskmine aitab armastuse ja sõpruse üles leida.

Ise loeb professor ka huvitavat raamatut:  tõlkimatute sõnade ja väljendite sõna raamatut: „They Have a Name for It. Koostaja Howard Rheingold. Täiesti olemas.

Eriliselt võluvaks teevad minu jaoks raamatu selles ohtralt esindatud kirjanduslikud tsitaadid ja muusikalise vihjed.

Siin kõlab Felix Mendelssohni "Veneetsia gondlilaul "("Venetian Boat Song")

Kui heliloojalt küsiti, mis ta tahtis öelda oma lühipaladega tsüklist „Sõnadeta romansid“, vastas ta:

"Muusikast räägitaks palju, kuid öeldakse vähe. Minu arvates pole sõnad selleks võimelised ning kui ma usuksin vastupidist, jätaksin muusika kirjutamise /…/. Muusika, mida armastan, pole minu jaoks liialt ebaselgete mõtete väljendamine sõnade kaudu, vaid mõtted, mis liialt selged, et neid saaks sõnadega edasi anda.“

Mõned näited veel tsitaatidest:

 Raamatu moto on  Robert Braultilt http://rbrault.blogspot.com/

„Naudi väikseid asju, sest ühel päeval võid vaadata tagasi ja saada aru, et need olid suured asjad.“

Lk. 129 Buddha tervendav idee. „Olgem tänulikud, sest kui me täna palju ei õppinud, siis õppisime vähemalt natuke, ja kui me natukegi ei õppinud, siis ei jäänud me vähemalt haigeks, ja kui me jäime haigeks, siis me vähemalt ei surnud; niisiis, olgem kõik tänulikud.“

Herman Hesse „Demianist“:

 „Lind võitleb end munast välja. Muna on maailm. Kes tahab sündida peab maailma purustama. Lind lendab jumal a poole.“

„Ma ei tahtnud ju muud, kui püüda elada nii, nagu mulle loomuomane oli. Miks oli see küll nii hirmus raske“

Raamatus on väga  erinevaid muusikalisi viiteid, lisaks eelpool kuulatud Mendelssohnile viidatakse: Bela Bartok "La picota", Verdi „Reekviem“, Billy Holiday laul „The Difficult I’ll Do Right Now, The Impossible Will Take a Little While“, Felix Mendelssohn „Veneetsia gondlilaul“ , John Coltrane „ A love Supreme“

Tutvustuses on öeldud, et Francesc Miralles on ka ise muusik.

Guugeldades leidsin tema bändi Nikosia. „Wings of the Soul (Hannah's Song)“ kohta on öeldud, et muusika autor Francesc Miralles’ .

Poeetiline, müstiline ja soe raamat. Küllap aitas lugemiselamusele kaasa ka suurepärane tõlge. Kui üldse norida, siis lõpp oli liiga ilus, aga raamatu väärtust see ei kahanda.

Lõpetuseks veel üks lõik raamatust, Lk. 62: „Igal valgusel on oma vari. Pealtnäha lihtsad inimesed varjavad eneses maailma, kus leiavad aset kujuteldamatud sündmused. Kui peaksime juhuslikult sinna sattuma, tabab meid rahutus ja hirm, justkui neid ,kes tungivad kellegi teise aeda.“

Siia riputan maali, mis romaanis ripub Justuse korteris, ja millest möödudes professor ühmab,:“ütle mulle, kui udu on hajunud“.

Jussi Adler-Olsen. "Naine puuris"

Jussi Adler-Olsen

"Naine puuris"

Taani keelest tõlkinud Tiina Toomet

Keeletoimetaja Mari Kolk

Kirjastus "Pegasus"

327 lehekülge.

Uute krimiautorite otsingul jõudsin Jussi Adler- Olsenini. Taani autor, Taani krimiseriaale olen telekas vaadanud, põnevad ja kaasakiskuvad.

Raamatu järgi valminud film linastus 2013 aastal meilgi. Seda ma ei näinud, kino minu metsakülas ei ole. Tallinnasse raatsin sõita siiski vaid teatrisse, no kinno ka kui on New York Metropolitan Opera ülekanded.

Filmis mängib Carl Mørcki Nikolaj Lie Kaas, väga sümpaatne näitleja sarjast "Kuritegu. Tõsi küll, raamatus ma kujutasin teda ette vanemana. Oleksin pidanud enne lugemist filmist pilte vaatama.
 Raamatu peategelane Carl Mørck on skandinaavia tüüpi uurija. Elab parajasti üle isiklikku kriisi seoses traagilise juhtumiga viimase kriminaalasja lahendamisel, loomulikult elab naisest lahus, on tujukas, pahur ning allumatu. Esimestele lehekülgedel viiakse uurija Mørck üle Q osakonda, mis on ühest küljest edutamine, teisest küljest aga ebamugava isiku keldrisse asumiselesaatmine. Raamat on Carl Mørcki sarja esimene juhtum seni  ilmutatud viiest raamatust, mis seotud vanade lahendamata kuritegude uurimiseks loodud Q osakonnaga. Loodetavasti saab järgmistest raamatutest Carl Mørckistt parema mulje, selles raamatus jättis ta ülbe individualisti  mulje.

Igal juhul jääb Carl Mørck alla nii Wallanderile kui ka Harry Holele. Kohati nii laisk ja mugav, et tunduma hakkab, ilma nutika abilise Assadita, kes on tööle võetud koristajana (!), jääks kuritegu lahendamata.

 Assad osutub tõeliseks geeniuseks  uurimise käigus. Tahes tahtmata küsid, kuidas on võimalik, et keegi, kellel ei ole haridust, kes on vaid iseseisvalt lugenud kriminaalasja uurimise õpikut, on nutikam kui aastaid töötanud hinnatud ja kogemustega uurija.
Kinos mängib Assad'i Fares Fares.
Tegelikult Assadita poleks Merete Lynggaardi 5 aasta tagust kadumist uurima hakatudki, sest vastses politsei eriüksuses Q  sokutas  Assad selle toimiku lauale kõige pealmiseks ja äratas Carl Mørcki huvi. 
Aga kui Mørck jälje üles võttis, siis oli ikka nagu päris uurija kohe.

Krimilugu  on üles ehitatud  motiivi jahtimisele. Kui selgub motiiv, hakkab ka mõistatus lahenema. Lugeja saab tõenäoliselt juba kolmandiku peal selgust kuriteo motiivist, aga tema jälgib ka kogu aeg kahte liini: uurijaid ja puuri vangistatud naisterahvast 5 aasta jooksul.

Meestegelased on kõik väga mitmekesised, eriti jääb meelde Assad, kes on lisaks suurepärane suhtleja , kokkaja ja naiste lemmik.

Naised jagunevad raamatus kaheks, kes on hea väljanägemise ja seksuaalselt atraktiivsed, need on hea iseloomuga. Naistel, kes nii atraktiivsed ei ole, on ka halb iseloom.

Merete Lynggaardi esindab kauneid, atraktiivseid ja intelligentseid naisi. Filmis mängib teda Sonia Richter.

Tutvustuses nimetatakse psühholoogiliseks thrilleriks, seda poolt esindabki Merete Lynggaard „naine puuris“ kes nii füüsiliselt kui ka vaimselt 5 (!) aastat puuris vastu peab.  






Teda aitasid muu hulgas ka raamatud:

Lk.123 „Ta oli lamanud ja mõelnud raamatutele. Seda tegi ta sageli, et mitte mõelda  elule, mida ta oleks võinud elada, kui ta oleks vaid teinud oma elus natuke teistmoodi otsuseid. Raamatutele mõeldes võib ta siseneda hoopis teise maailma. Juba ainult mõte krabisevalt kuivale paksule paberile, tselluloosi ja trükivärvi lõhnale võis temas süüdata igatsustule. Ta saatis tuhandendat korda mõtted oma kujuteldavasse raamatukogusse ja osutas kõikidest raamatutest ainsale, mida ta suutis kindlalt meenutada, ilma et olek pidanud midagi juurde luuletama. Mitte sellele, mida ta soovis mäletada; mitte sellele, mis oli talle kõige sügavamat muljet avaldanud. Vaid ainsale raamatule, mis oli meeldivate mälestuste ja vabastavate naerupahvakute kaudu tema piinatud ajusse püsima jäänud.

Ema oli talle seda ette lugenud ja ta ise oli seda Uffele ette lugenud, nüüd istus ta pimeduses ja pingutas mälu, et seda iseendale ette lugeda.“

See raamat on üks väga tuntud lasteraamat. Raamatukangelastele on vihjeid veelgi: Preili Smila, Kameeliadaam, Don Quijote.

Psühholoogiat jääb puudu selle lahtikirjutamisel, kuidas liiklusõnnetuse ohvritest said nii räiged kurjategijad.
Täitsa hea ja loetav raamat uuelt autorilt.

Järgmiseks võtsin kätte Marius Szczygieli „Gottland“. Etteruttavalt ütlen, et väga hea raamat ja teen „Gottlandi“ ja Tšehhoslovakkia ajalukku väikese kõrvalepõike seoses kriminaalromaanidega :

Jutustuses „Tragöödiakütt“ lk. 143

„Ellu kutsutakse likvideerimiskomiteed. Need peavad igalt poolt võimalikult kiiresti kõrvaldama seiklus-, kriminaal-, armastus-, spiooni., õudus- ja ulmeromaanid. Ühesõnaga- kõik, mis on teist sorti.

Komisjonid otsivad läbi raamatukauplusi, trükikodasid ja kirjastusi, erilist tähelepanu pööratakse antikvariaatidele. Rekvieeritakse lugematul hulgal „Ettevaatamatuid neiusid“ ja „Tulekahjusid metropolis“. Et need, kes eelistavad odavate romaanide petlikke illusioone, ei leiaks enam kusagilt pääseteed.

Ersatsi surm peaks saabuma loomulikul teel koos kapitalismi surmaga 1948.aasta veebruaris. Nõnda ometi ei juhtu. 1950. Aastal kuulutataksegi siis ,et igasugune köögikatade lugemisvara avaldamine on riigivastane tegu.“

Hea ,et lubatud on kõik raamatud.

Aivi Ross. "Pärapõrgu Hanna paljastamine. Kuidas hulluks minnakse ja vastupidi."

Aivi Ross

«Pärapõrgu Hanna paljastamine. Kuidas hulluks minnakse ja vastupidi»,

romaan,

Jumalikud Ilmutused, 2013,

325 lehekülge.

Selle raamatu leidsin raamatukauplusest. Enne kui pealkirja lugesin, silitasin sõrmedega pehmest sametist punast kaant. Üks selline sametine raamat kodus on: Doris Kareva luulekogu „ Deka.“

Nii ilus punane raamat- ostsin.

Autorist ega raamatust ma midagi varem kuulnud ei olnud.

Asusin õhinal lugema, aga see ei ole kerge lugemine, võtab aega. Jäin juba „Tänusõnade“ juurde toppama. Neli lehekülge tulvil vihjeid, proovin näiteks üles lugeda vihjed teistele tekstidele ja raamatutele: „Punane ja must“, „Saja aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“, „Praktikaaruanne“, „Kevad saabus sügisel“, „Memokraat“, „Please Look After Mom“, „ The Nymph's Cookbook, presidendi 100. aastapäeva kõnest metsmaasikas, peaministri ämma juures käik jne. Isikunimesid ligi 30 kui mitte rohkem.

Ok! ega tänusõnu ei peagi läbi lugema, need on määratud neile, keda tänatakse.

Aga romaan edasi on sama sõnaküllane ja teemarohke. Ei ole lähiajaloos teemat , millest juttu ei tehtaks:  kollasest ajakirjandusest, integratsioonist, punasõduri teisaldamisest, ravimite kõrvaltoimetest (täpsed infolehe tekstid), ülikoolist, ehitusmalevast, kollaborantidest, punaparunitest, depressioonist, bipolaarsusest ja väga paljust muust. Kirjutatud on teravmeelselt, lausa üks vaimukus ajab teist taga, palju  irooniat ja sarkasmi ning vihjeid, vihjeid ja veelkord vihjeid, mis kohati väga otsesed, kohati kaudsed, kohati inimesele, kes ei ela Tartus, võõrad. Süvenemist nõudev lugemine.

Raamatus on kasutatud moodsat võtet, eessõna on kirjutanud väliseestlane Robert B. Bläckmann,  kes päästab tulesurmast Hanna käsikirja ja selle trükki annab. Romaan lõpeb samuti  Robert B. Bläckmann järelmärkusega.  Roberti jutustus Hannast on minu jaoks selle raamatu sümpaatseim osa, Hanna meeldib mulle, ta jätab  saladusliku mulje.

Robert ütleb Hanna kohta lk. 18  „Hannal on õnnestunud kahte lehte lüüa oluline ja tähtsusetu selles, mida inimesed tavaliselt normaalsuseks peavad ja millele nad miskipärast nii suurt kaalu omistavad isegi veel nüüd kui Breivik on võtnud normaalsuselt süütuse.“

Romaani peategelane  Hanna on kõrgeltharitud, ettevõtlik, ärikogemusega naine, kes vaatamata püüdlustele ei leia Eesti Vabariigis, mis ei sarnane üldsegi  tema vanatädi kirjeldatud Wabariigiga, oma kohta. Oma pihtimuses ei jäta  Hanna midagi enda kohta saladusse ja ei jäta karistamata neid, kellega eluteel kokku on puutunud ja teeb seda justkui kättemaksuks selle eest, mis temaga juhtus: „ma panen su raamatusse…“ .

Üldmulje raamatust on, et häid ja toredaid inimesi kohtab vaid „Tänusõnades“, Hanna käsikirjas on head inimesed episoodilistes osades, mis lugejale meelde ei jää.

Käsikiri  oleks nagu Hanna kaitsekõne ( endale?), milles jutustatakse kui hea, tark, andekas,õige ja vankumatu tõe eest võitleja Hanna on ja kuidas talle liiga on tehtud. Hanna vastandab end ülejäänud maailmale

Kui käsikiri on autentne elulugu, siis minu siiras kummardus aususe eest, aga oleksin raamatus oodanud  Autori  tasakaalustavat sekkumist.

Teiseks peategelaseks on nõukogude inimene, keda Hanna kohtab teeninduses, töökohas, ülikoolis, linna- ja vallavalitsuses, politseis, arstide hulgas ja kes on süüdi halvas, mis Hannaga juhtub.

Pärast läbilugemist lehitsesin raamatu veel mitu korda läbi, lugesin lõike üle. Otsisin, kus ja millega seoses toodi mängu (teksti) nõukogude inimene ja kas on nõukogude inimest ka defineeritud. Ei leidnud, aga küllap oli. Kõlama jäi raamatust, et kõik, mis halb, on pärit nõukogude ajast ja ja toime pandud nõukogude inimese poolt või nende poolt, kes on omaks võtnud nõukogude inimese mentaliteedi. Tuletas meelde, et nõukogude ajal olid kõiges süüdi kapitalismi igandid.

Mitte et ma nõukogude aega kaitseks, mina tunnen end Vabariigi ajal paremini vastupidi Hannale, kes käsikirja põhjal elas nõukogude ajal paremini. Hanna hädad algasid vabariigi ajal ja kõige rohkem tegi talle haiget kollane ajakirjandus, mis ühel või teisel viisil (infokandjal) on eksisteerinud aegade algusest.

Tsiteerin R. Hansoni arvamusest Postimehes "Pärapõrgu elu murrab ettevõtliku naise"

http://tartu.postimees.ee/2652894/paraporgu-elu-murrab-ettevotliku-naise

  

"Alguses tundubki, et romaan on kättemaks püstolreporterile, kellel on lõtv ranne ja kes on avaldanud väikesaarele koolidirektori ametisse asunud Hanna kohta tema endaga sõnagi rääkimata kontrollimata faktidega artikli.

Lehekülg lehekülje järel süveneb aga veendumus, et raamatuks on saanud midagi enamat. Aivi Ross kirjutab sellest, kuidas muutus Eestis nõukogude korra kadumisel ja kapitalistliku eluolu tulekul ettevõtliku ja kõrgelt haritud naise elu pärapõrguks."

Selge see, et minu, kelle viimase aja lugemiselamus on Haahtela napp ja karge stiil ja kellele meeldivad kirjanikud, kes vähesega ütlevad rohkem, lemmikraamat see ei ole. Minu jaoks on see raamat liiga tummine, paatoslik, sõnade, vihjete ja teemadega pole kokku hoitud ning vaatamata eessõnas öeldule ei ole olulist ebaolulisest lahku löödud.

Kodusel raamaturiiulil paigutan raamatu Päevalehe Elulugude sarja kõrvale, väga aus, kirglik ja teravapilguline dokument üleminekuajast. Kisub paralleele tõmbama Sigrid Rausingi „Kõik oli suurepärane“-ga, kumbki autoritest ei hiilga leebusega. Rausingi raamatus oli ka sooja huumorit, Pärapõrgu Hanna pihtimuses huumorile kohta ei ole, pigem sarkasm ja iroonia, aga tema seisis ka lähemal ja nägi täpsemalt.

Kes tahab raamatu kohta targa inimese arvamust lugeda võib lugeda lisaks eelpoolviidatud R. Hansoni arvamusele Postimehes Rutt Hinrikuse retsensiooni „Sirbis“Pärapõrgu Hanna põgenemine".

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=22431:2014-07-24-08-39-16&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3499

Katke sellest:“ Teose aeg on lähiminevik: „Kui ma keskkooli lõpetasin, oli Wabariigi hävimisest möödunud kolmkümmend neli aastat. Iseseisvuse taastamisest lahutas meid siis seitseteist aastat” (lk l02). Suure osa romaanist moodustavad lapsepõlve- ja noorusmälestused, mis algavad aastast 1956. Meenutused on esitatud lühikeste intensiivsete peatükkidena, tagasivaadete pildirida on napp, see-eest järgnevad mälupiltidele arutlused ja üldistused (nt „Inimesed ei lähtunud kulutamisel mitte niivõrd oma võimalustest kuivõrd sõja-aastail ja selle järel lihvitud mõõdutundest” (lk 92), „Meile on meeldinud moonakate ja rehepappide üle muiata pisut kuiva suuga, nagu asuks nad meie kõrval ja mitte meie sees” (lk 77), „Kas me ikka jaksame väsimatult saneerida seda kummalist kehandit, mida meile meeldib pidada Wabariigiks ja mida nimetatakse vabariigiks” (lk 77)) ja nõnda edasi. Ajuti tahaks küsida, kelle hääl kõneleb. Kas on see autor, raamatu tegelane Hanna või keegi kolmas? Arutlused on enamasti üsna teravmeelsed, tähelepanekud peavad vett. Peategelane liigub meenutustes läbi aja, tikkides selle tõlgendusi täis. Jälitades kustutamatut nõukogude sisu, peab Hanna üsna vastu tahtmist tunnistama: ma polnud teadlik oma okupeeritusest. Seega on romaani süžee teljeks jutustus vabaks inimeseks saamisest. Ometi osutus seegi vabadus küsitavaks. Kodu- ja välismaal haritud ja kraadid omandanud, uue aja inimeseks saanud tegelane ei saa hakkama mineviku pahade jõududega ja seesmiselt vabast inimesest saab ohver.“

Selle kuu kuulsaim luuletus: Marie Under "Päälekaebamine"

Tumedaks märgitud rida kasutas Barack Obama oma kõnes, allajoonitud salme aga Edgar Savisaar kaitsekõnes Eesti esileedile.

„Päälekaebamine“

Marie Under

1

Ma hüüan kogu oma rahva suust:

me maad on haarand hirmus raske taud,

me maa on varjutatud võllapuust,

me maa - suur lahtikaevat ühishaud.

Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd!

sest põdeja on jõuetu ja nõrk.

Kuid nagu linnukarje kaob mu hüüd,

see hajub tühjusesse: maailm on külm ja kõrk.

Kas rauga ohe, väeti lapse nutt -

see jookseb liiva, kaob kui pettevirv?

Mees, naine oigab nagu haavat hirv -

see võimumeestele vaid muinasjutt.

Maailma silm on pime, kõrv on kurt

ja vägevate jõuk kas loll või hull.

Kaastunnet on vaid sel, kes hädast murt,

ja südant ainult kannatajal - sul ja mul.

2

All kõlekollase ja moondund taeva

just vastu tuult mu mõtted jälle teel,

kui kiskja puuris märatseb mu meel

ning lahti hammustab me ühisvaeva.

Ei muuks ma ahistustekuhjas kaeva,

ei muuks nii sünget lõõska hõõgu keel:

et õigluskirg veel huugaks, enam veel,

seks hädatrumm peab põrisema aeva.

Öö seisab ees. Mu mured avali

ja välja laotet. Nagu kivivise

käib päälekaebamiste leegion.

Täis nördimust ja hukkamõistu on

mu silmad unekatteta ja alasti,

ei talu lugeda neis muu kui - Jumal ise.

3

Ma tulen nagu väga kaugelt, kust

end vaevu läbi murdsin kaudu talvekuude

ja leinamõtete, mu kodutruude,

alt lahti lööma kevadesse ust.

Kuid kuidas astun, suu täis süüdistust,

nüüd roosahelbeliste õunapuude

ja teiste kauniduste juure uude

maipäeva, kui mu meel on vihast must!

Veel ootan päästeinglit ma täis trotsi,

hääd soovides kuid kurja küüsi vajun,

kes olla võiksin tuvist vagusam.

Kui tunneks kuradi ma sarveotsi

end tõukavat, kas kahjurõõmus tajun,

et kättemaks on kõige magusam?

Anna Quindlen "Vaikelu leivaraasukestega"

Anna Quindlen

„Vaikelu leivaraasukestega“

Inglise keelest tõlkinud Reelika Haapanen

Toimetanud Liina Kivimäe

Kirjastus „Hea Lugu“

271 lehekülge.

Seda raamatut ajendas lugema huvitav peakiri ja kirjastus. Nimelt tundus mulle, et kirjastuselt „Hea Lugu“ olen lugenud  ainult häid raamatuid.  Aga Anna Quindleni raamat väga hea ei olnud.

Ometi lugesin lõpuni, tahtsin teada kuidas 60 aastane peategelane  oma elu korraldab, tutvustuses on öeldud: See on reis ühe naise ellu, tema südamesse ja mõtetesse – päevadesse, kui ta avastab, et elul on palju enam kihte, kui ta eales oleks osanud ette kujutada.

Lühidalt sisust: New Yorgi edukas fotograaf Rebecca on 60. eluaastaks lahutatud ja „luitunud“. Tema töid ei osteta, millega kaasnevad majanduslikud raskused New Yorgi korteri ülalpidamisel ja ema hooldekodu arvete maksmisel. Ka täisealist poega tuleb vahetevahel toetada. Selleks et raha kokku hoida annab Rebecca oma New Yorgi korteri üürile  ja üürib endale odava maja maal. Maakohas tutvub ta uute inimestega, saab endale koera, pildistab uusi objekte, taastab oma kuulsuse ja kosutab pangaarvet, armub endast 16 aastat nooremasse mehesse, kellega pärast mõningase vääritimõistmise klaarimist hakkab koos elama. Lõpuks loobub elust New Yorgis ja ostab maamaja päriseks. Poeg on tööl edukas, abiellub ja Rebecca saab lapselapse. Lõpp hea kõik hea.

Mitte midagi erilist, kõik läheb suhteliselt lobedalt. Palju on raamaturuumi kulutatud Rebecca esimesele abielule ja abikaasale. Minu arvates täiesti tarbetult, lahutatuna ma ise küll esimesele abielule nii kaua ja põhjalikult ei mõelnud.

Seda raamatut oleksin tahtnud inglise keeles lugeda.

Tahaksin teada, kuidas need laused kõlaksid  inglise keeles:

Lk. 50:Kui ta käega juuksed tahapoole lükkas olid need soojad kui plekk.

Lk. 59:„Laial kaubatänava ääres asuval majal endal ei olnud mingit maastikulist ilmet, välja arvatud tagahoov, mis oli mõne nurkades oleva tolmuse luuderohupotiga ja paari õuetooliga enam-vähem üks suurepoolne ventilatsioonitoru.“

Aga stiilinäiteks ka üks selline lõik,  millest ma kohe esimese hooga aru sain:  Lk.113: “On olemas kahte sorti mehi: mehed kes tahavad naist, kes on etteaimatav, ja mehed ,kes tahavad naist, kes on eksootiline. Mingil põhjusel oli Peter arvanud, et Rebecca kuulub viimaste hulka. Aga isegi kui see oleks nii olnud, jääb sellega lahutamatult kaasnev probleem samaks- kui naisest saab abikaasa, muutub eksootiline tuttavaks ja seega etteaimatavaks ning seetõttu selleks, mida ei olnud üldse soovitud. Neid väheseid naisi, kes eksootilisena püsisid, peeti mõne aja möödudes hulluks.“

Kartulid ja apelsinid!

On palju paremaid raamatuid, muud ei oska öelda.