Lars Kepler. Tuletunnistaja.

Lars Kepler Tuletunnistaja 500-lehekülge Pegasus 2013 Rootsi keelest tõlkinud Peeter Pedak Keeletoimetaja Siiri Soidro

Olen lugenud Kepleri kahte varasemat romaani, aga pean tunnistama, et kui „Hüpnotisöör“ on veel enam vähem meeles, siis „Painajalik leping“ on nagu peast pühitud. Need raamatud, eriti „Painajalik leping“ tundusid üleliia konstrueeritud,  kaalutletult külmad ja perversselt julmad. Inimlikku soojust ei õhkunud ka n.ö. headest tegelastest. Kõiki krimiloo elemente oli liiga palju võimendatud. „Tuletunnistaja“ on minu arvates eelmistest parem.

Lühike süžee kokkuvõte: psühhiliste häiretega tütarlaste hooldekodus mõrvatakse üks kasvandikest ja hooldaja. Kahtlus langeb kasvandikule, kes on põgenenud. Põgenemisel ärandab ta juhusliku auto, mille tagaistmel turvatoolis on 4-aastane poiss. Põgenenud kasvandikku, keda kahtlustatakse peale 2 mõrva nüüd ka inimröövis asub otsima komissar Joona Linna,kes jätkab otsinguid ka siis , kui ärandatud auto leitakse uppununa ja prokuratuur lõpetab otsingud.

Lõpuks selgub, et kahtlusalune ei olegi süüdi ja süüdlaseks osutub nagu ikka isik, keda vähemalt 1/2 raamatut kõige vähem oskad kahtlustada.

Lisaks mõrva lahendamisele lahendab Joona Linna ka enda probleeme ja laheneb saladus, mis sai alguse eelmistes raamatutes. Sekka mõõdukas koguses kriminoloogiat, (teadus, mis uurib kuritegevust, selle seisundit ühiskonnas, põhjusi, seda soodustavaid tegureid, ka kurjategija isiksust ning kuritegevuse ennetamise viise ja vahendeid).

Igas heas „krimkas“ peab olema ka meeldejääv detektiiv.

Joona Linna on heas füüsilises vormis tugev, visa ja kartmatu, suurepärane politseiuurija , täisulik nagu james Bond. Kokkab hästi, meeldib noortele ja kaunitele naistele. Järjekindel ja põhjalik omaettetegutseja . „Mõtle ja tegutse „tüüpi, Joonas Linna meetod on vaadelda ja „lugeda“ kuriteo sündmuspaika. Tsitaat: ..Kuriteopaiga tähelepanelik uurimine võib olla tähtsamgi kui hilisem tõendite kogumine. Sest süüdlane annab alati ohvrile ja paigale erilise tähenduse. Ohver mängib rolli kurjategija sisemises draamas, kuriteopaika võib vaadelda lavana, kus on dekoratsioonid ja rekvisiidid. Palju võib olla juhuslikku, aga lati leidub midagi , mis kuulub selle sisedraama juurde, mida saab ühendada motiiviga."

Joona Linna valus minevik paneb ta „Tuletunnistajas“ eriliselt kaasa tundma lastele ja naistele.

Raamatus  on kohta ka muudele teemadele:

kasuperede ja psüühiliselt ebastabiilsete laste probleem;

meediumid- kuidas neisse suhtuda. Meediumite kohta ka autorite moto:

"Meedium on isik, kes väidab, et tal on üleloomulikud võimed tajuda teadusele kättesaamatuks jäävaid seoseid.

Osa meediume vahendab spiritistlikel seanssidel kontakte surnutega, teised pakuvad huvilistele juhatust näiteks tarokikaartide abil.

Surnutega meediumi abil ühenduse võtmise traditsioon ulatub kaugele inimkonna ajalukku. Juba tuhat aastat enne Kristuse sündi püüdis Iisraeli kuningas Saul küsida nõu prohvet Samueli vaimult.

Kogu maailmas kasutab politsei keerukate juhtumite lahendamisel meediumide ja spiritistide abi. Seda tehakse mitu korda aastas, kuigi ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et meedium oleks lahendusele ka kaasa aidanud. "

Lisan siia ise: ainult „Selgeltnägijate tuleproovis“.

Rohkem kui meediume usaldatakse raamatus kurjategijate profileerimist:

Kuritegude profileerimine tähistab meetodit, mille kohaselt kuriteo toimepanija tehakse kindlaks selle põhjal, et kuritegu käsitatakse tema psüühiliste joonte metafoorina. Loogika peitub selles, et inimese siseelu kajastub ka tema välises tegevuses. Kui kuritegu on kaootiline, siis on seda ka kurjategija psüühika, ja seda kaost saab varjata vaid siis, kui teo toimepanija on erak.

Terve raamatu kohta viidatakse vaid ühele muusikapalale Politseijaoskonna kohvitoas laulab raadios Rootsi hõbehäälne sopran Birgit Nilson l Brünhildet Wagneri „Nibelungide sõrmuses““. 

Birgit Nilsson debüteeris Brünhilde osas Stockholmi ooperiteatris 1955 ja suri aastal 2005.

Seda raamatut võivad lugeda ka need, keda Hüpnotisöör“ võika julmusega ära hirmutas. Kahtlemata on tegu väga meisterlikult kirjutatud romaaniga, mis oskab suurepäraselt üleval hoida lugeja huvi

Mul endal sai mõneks ajaks „krimkadest „isu täis.

Lisan siia kaasautoritest abielupaari foto, kes on ühinenud nime "Lars Kepler" all.

Elizabeth Dunn ja Michael Norton. Õnnelik raha.

 Elizabeth Dunn ja Michael Norton
Õnnelik raha Nutikama kulutamise teadus.
206 lehekülge
Äripäev 2013
Tõlkija Triin Olvet
Toimetaja Aita Nurga

See on raamat neile, kellel on mida kulutada.

Ei peeta heaks tooniks rääkida õnnest seoses rahaga. Õnne ei saa osta jne.  

Aga raamat on sellest kuidas oma õnnetunnet raha kulutades säilitada ja mitte vähendada. Raamatus on hulgaliselt kõike seda, mida igaüks ise kogenud on.

Osta elamusi.

Äriettevõtted on seda taibanud ja müüvad asju pakendades neid nagu elamusi või püüdes anda elamusega lisaväärtust.

Ja ka asjad võivad elamused olla. Mulle on näiteks raamat elamus, veedan temaga pikki õhtuid, siis panen ta riiulisse, mõnikord lehitsen - sirvimas, mõnikord paitan raamatu selga kui riiulist möödun, mõnel raamatul veab ja saab teist korda loetud.

Endale luban kinkida ka pileteid, 2013 aastal nägin/kuulsin laste kingitud piletiga  Jose Carrerast. Heast einest hea seltskonnaga heas söögikohas ei ütle ka ära.

Oma lastele ostan kingituseks teatripileteid, vahest ka raamatuid. Valisin end ise pere kultuuriorganisaatoriks.

Kõik on õnnelikud, ma loodan vähemalt. Noorim tütar märkis huumoriga, mitte irooniaga, „nii kultuurselt tunnen end.“

Tee sellest preemia.

Äriettevõtted kasutavad seda kampaanias „ Osta kaks ,saad kolmanda tasuta.“

Kõik naised on kindlasti seda kasutanud laste juures ja enda puhul ka. Pühapäeva  hommikul pannkoogid ja vahukoorega kohv- puhas õnnetunne.

Raamatust: Teadmine, et asi ei kesta igavesti, võib panna meid seda rohkem hindama….

See idee aitab ka seletada jätkuvalt hüljatud naudingute mõistatust: miks ei külasta inimesed kuulsaid vaatamisväärsusi omaenda kodulinnas? Pärast tervet aastat Londonis elamist ütlevad inimesed tavaliselt, et on käinud vaatamisväärsustega Big Benist kuni Kensingtoni paleeni tutvumas vähem kui inimesed, kes on linnas veetnud vaid kaks nädalat……

Probleem seisneb selles , et kui naudinguid pakkuv tegevus püsib pidevalt käeulatuses, ei pruugi me kunagi selles kaasa lüüa ja seega jääme ilma suhteliselt odavast õnneallikast.

Osta aega

Aega võib osta lastes teistel inimestel raha eest enda eest tööd teha. Raamatus keskendutakse pigem sellele, et aega väärtustada rohkem kui raha.

Millest see tuleb ,et vaatamata tehnika arengule, kodumasinate rohkusele , kiiretele autodele tunnetavad inimesed järjest rohkem kiirustamist.

Aega võib osta „hoogu maha võttes“: leppides väiksema palgaga  vaba aja nimel või vahetades töökoha elukohale lähemale või vastupidi.

Raamatu kohaselt:  vastavalt USA statistikaameti andmetele kulutavad ameeriklased igal aastal tööle ja tagasi sõitmisele kaks nädalat. …. Võttes vastu töökoha, mis nõuab tunnipikkust sõitu kaks korda päevas, avaldab see õnnele negatiivset mõju, mis oma ulatuses sarnaneb töötuse mõjuga….. Samuti on pikkadeks töölesõitudeks sunnitud inimesed palju vähem rahul oma vaba ajaga.

Sellega ma ei nõustu.  Sõidan iga päev tööle ja tagasi vähemalt 2 X 45 minutit, talvel halva teega , ka kokku 120 minutit. Arvestades , et 2013 oli 253 tööpäeva, 20 puhkasin, istusin aasta jooksul autos  349,5 tundi. Arvuna hirmuäratavalt palju. Aga see on mõnes mõttes minu kvaliteetaeg, ainuke aeg, kui ma ei pea rääkima ja  suhtlema, olen üksi , mõtlen ja kuulan muusikat, nagu 04.02. kirjutasin. Muidugi rõhutan, et ma ei sõida suurlinnas ega liiklustihedal maanteel ja liiklusega ei kaasne mul stressi.

Maksa kohe tarbi hiljem.

Krediitkaardi reklaamile vastupidine soovitus.

Inimene  ei armasta raha välja anda. Kui aga tarbida midagi, mille eest oled varem maksnud, siis ei pea tarbimise ajal enam rahakulu üle muretsema. Kui maksad krediitkaardiga , siis muretsed kaks korda- ostmise ajal ja järgmine kuu krediitkaardi võlga tasudes. Kui hotell kõik hinnas on eelnevalt kinni makstud, siis hotelli baaris kokteili juues tunduvad need tasuta jookidena.

Siia alla käib ka tulumaksu tagastus, mida võib kogeda süllekukkunud rahana.

Investeeri teistesse.

Andmise rõõm on suur rõõm.

Sellest ka ettepanek vahetevahel annetada raha heategevuseks või teha ise teistele head.

Raamat on suuresti keskendunud jõukamale Ameerika ja Kanada lugejale, aga huvitav lugemisvara kõigile, kui kätte sattub

Muusikanäiteks kõlbaks siia muusikalist "Viiuldaja katusel" laul "Kui ma oleksin rikas mees", mille võib leida Jüri Krjukovi suurepärases esituses aadressilt:

http://www.dailymotion.com/video/xtbg8s_juri-krjukov-if-i-were-a-rich-man-viiuldaja-katusel_shortfilms

Hansjörg Schneider. Arsti surm.

Hansjörg Schneider Arsti surm  160 lehekülge sarjast Mirabilia Eesti Raamat 2013 Saksa keelest tõlkinud Reet Kudu

Sellelt šveitsi  autorilt eesti keeles varem raamatuid  ilmunud ei ole. Tagakaanel kiiduavaldused:“  .. Schneideri teosed on lihtsalt parimad  saksakeelsed kriminaalromaanid, mis kaasajal kirja pandud.“

Parimate eesti keelde tõlgitute hulka see raamat minu arvates ei kuulu.

Just tõlge on see, mille üle nurisen.

Mis on rullkardin? Kui naisterahvas tekstis seda  sõna kohtab, on tal kohe ettekujutus, milline rullkardin on. Kui seesama rullkardin tekstis  aknale ettetõmmatuna kaitseb sissemurdmise eest ja on oluline, et rullkardin oleks õhtul ette tõmmatud, on selge, et  tegu on  turvakardinaga.

Kas tõlkija võibki tõlkida sõna-sõnalt  või on tema ülesanne tekst omakeelsele lugejale arusaadavaks ja  sama nauditavaks teha,  nagu see on autori emakeeles lugejatele?

Lk. 14- „konverentsil räägiti mõrvarikuju sotsiaalpsühholoogilistest segmentidest moodsa suurlinna massipsühhoosilises mõjuväljas“. Ok!, mõtlen, võib-olla ongi konverentsi nimetus nii vildakas. Aga ei järgmisel lehel jälle: „puudus tühjas linnas suurlinna massipsühhoosiline mõjuväli“.

Ma ei tea sõna „“psühhoosiline“. ÕS 2013 annab psühhootiline e. psühhoosile omane, siis juba massipsühhootiline.

Lk. 15 „arst on mingil moel väljaspool ühiskonda, sest ta allub ametisaladusele.“ No kõlab halvasti, arvan, et sõnasõnaline tõlge. Mina oleksin selles kontekstis tõlkinud näiteks nii:  arst seisab omal moel seltskonnast kõrgemal, sest ta on allutatud ametisaladuse pidamise kohustusele.

Lk. 18 „….sisenes oma ametiasutusse“. Isegi „sisenes kontorisse“ oleks parem.

Toimetaja on ka pisut lohakas olnud:

Lk. 42 : lehe ülaservas on naistegelasel seljas suure väljalõikega kleit. Allservas naine „silus pükse oma põlvede kohal“. Ok! võib-olla.  Aga veel  edasi: „ käed asetatud sirgeks silutud pükstele“. Küllap kandis naispeategelane  siiski  pikki pükse.

Eile lõpetasin raamatu ja mis imet 100. leheküljest alates tõlge mind enam ei häirinud. Kas harjusin, oligi tõlge parem või hajutas  raamatu sündmustik tähele-panu.

Muidu täitsa hea kriminull. 
Peategelane komissar Hunkeler: intelligentne vanem mees, toidu- ja veininautleja, ootab pensionile jäämist, kurdab vanade meeste haigust- probleem eesnäärmega. Vaatamata probleemile ja  vanusele seksikas , tal on armastav  sõbratar. Eritunnus: ujumine. Vähemalt 3  korda mõrvaloo lahendamise jooksul selles raamatus ujub Reini jões,  kogub  ujudes mõtteid ja jahutab end palavas suvises Baselis.

Veel on raamatus ennasttäis auahne prokurör (mis üllatus!) ja kamp tegelasi, kes kõik sobivad arsti mõrva  kahtlusalusteks:  narkomaanid, vanadekodu elanikud, arsti  patsiendid, kaastöötajad,  armuke ning vallaspoeg.

Kahtlemata on raamatu tegelaseks  ka  Baseli linn Saksamaa, Prantsusmaa  ja šveitsi piiril, mida kirjeldatakse  koos jalutuskäikudega mägikülades.  Küllap just maalilised loodusekirjeldused ja Baseli linn koos sümpaatse komissariga  teevadki  raamatu filmilikuks. Tagakaane teatel on raamatust vändatud menukas film komissar Hunkelerist.
Aga Basel on ilus linn, nimetatakse ka Šveitsi kultuuripealinnaks. Peaks uurima, kuidas sinna saab.
Selline pilt suvisest Baselist:

Thomas Stearns Eliot «Kokteiliõhtu» Theatrumis.

Thomas Stearns Eliot «Kokteiliõhtu»

Tõlkinud Toivo Pilli

Lavastaja Lembit Peterson.

 Osades Andri Luup, Mare Peterson, Maria Peterson, Marius Peterson, Lembit Peterson, Helvin Kaljula, Anneli Tuulik

Seejuures hõivab lavatükk kogu maja - esimene ja kolmas vaatus mängitakse maha Kloostri Aida ruumides, maja esimesel korrusel, ning teiseks vaatuseks liiguvad nii näitlejad kui vaatajad kolmanda korruse Theatrumi saali.

  

Klassikud tekitavad aukartust. Olen lugenud T.S. Elioti kuulsat „Ahermaad“. Aga nii nagu James Joyce'i “Ulysses“ nii ka T. S. Elioti “Ahermaa“ võlu ja võimsus jäid mulle kättesaamatuks. Tõenäoliselt jääb mul puudu eruditsioonist.

Seetõttu läksin „Kokteilimängu“ vaatama kerge aukartusega autori ees, otsustades keskenduda näitemängule ja lohutades end mõttega, et teatritükk ,mis käsitleb kava kohaselt abielukriisi ületamise teid ja võimalikkust, ei saa ju üdini mõistetamatuks jääda.

Veidi kartsin ,et tegemist on abieludraamaga nii nagu eesti teatrites neid valdavalt mängitakse: abielupaar tülitseb, vaidleb ja karjub laval.

Lavastus aga oli rahulik ja pakkus pinget kisa ja kärata.

Enne etendust uurisin vanu arvustusi, „Kokteiliõhtu„ esietendus Theatrumis 2006 aastal. Lugesin, et esimene vaatus on veniv ja tarbetult, 1 tund 40 minutit pikk, ning paneb vaataja kannatuse proovile. Tegin  kaaslasele ettepaneku, et võin üksi minna , ta ei pruugi kaasa tulla, kui etenduse kogupikkus 4 tundi teda hirmutab. Läksime siiski mõlemad ja jäime mõlemad ka rahule. Ning esimene vaatus oli väga nauditav, ei veninud: igal stseenil, pildil, iga tegelase tulekul ja minekul oli mõte.

Samasuguse teatava aukartusega kirjutan nüüd ka oma muljetest. „Kokteiliõhtust“ on tuntud teatrikriitikud kirjutanud targalt ja põhjalikult. Aga olgu siin siis ühe tavalise teatrikülastaja muljed.

„Kokteilimängu“ on palju vaimukat dialoogi ja sügavamõttelisi väljaütlemisi.

Vaatajat  võib tabada äratundmisrõõm ja sarnasus oma (abi)eluga. Keerulisemad väljaütlemised ei jäänud meelde, mõni kergem küll. Näiteks ütleb mees naisele ,et sa arvad ,et mõistad mind paremini kui ma end ise mõistan. Naine ei jää vastust võlgu: „Sina jälle arvad, et mina ei ole üldse mõistmist väärt.“

Mees ütleb naisele, et sa näed hea välja, sa näed alati hea välja. Naine vastab: „See on kõige hullem kompliment, mida naisele võib teha, sest iga naine teab, et ta ei näe mitte kunagi ALATI hea välja.“  

Tegelikult oli näidendi tekst ikka keerulisem ja mitmekihilisem, kui need abitud näited lubavad eeldada.

Minu jaoks oli näidendi abielu nagu elu paralleelmaailmades. Elati küll teineteise kõrval aga eraldi maailmades. Ka nii saab elatud ja elataksegi, teineteist otseselt petmatagi. Selles tükis  küll oli nii mehel kui ka naisel armuke ja draama sisuks abielupaari esmakordne lähendamine ja lepitamine. Soov naisest enamat teada saada, põkkuda teise maailmaga, tekkis mehel alles siis, kui naine ootamatult lahkus.  

Kõigil abielupaaridel, ei ole suhete klaarimisel abiks päästeingleid nagu teatritükis olid vanaproua Julia (Mare Peterson) ja onu Alexander (Lembit Peterson) koos psühhiaater Henryga (Marius Peterson). Nimetatud tegutsesid vandeseltslaslikult koos ja nende tegutsemismotiivid jäid tõtt öelda arusaamatuks. Kui nad just ei olnudki päästeinglid. Hingepõhjani liigutav oli stseen II vaatuse lõpus, kui laval  kolm Petersoni: Lembit, Mare ja Marius  koos toosti ütlesid.

Õige oli mu mõte keskenduda näitemängule, sest see oli suurepärane.

Kõik näitlejad olid laval „siin ja praegu“. Võib-olla ei suutnudki ma teksti nii süvenenult jälgida seetõttu, et jälgisin näitlejate ilmeid silmaliigustusteni välja. Theatrumis on see võimalik, draamateatri viimasest reast või rõdult näidendi sisse nii põhjalikult minna ei saa. Suurepäraselt avas draama sisu esimeses vaatuses Peter (Helvin Kaljula) ahnelt Celiat (Maria Peterson) silmitsemas ja Edwardi (Andri Luup) kinnine rõhutud ilme. Lausa sekunditega muutus Edward II vaatuse psühhiaatrikabineti stseenis koos arsti (Marius Peterson) ja abikaasaga (Anne Tuulik). See oli vabanemine iseenda valest ja teadmatusest, miks naine ta maha jättis: parem siis juba südamevalust teise mehe pärast kui millegi pärast minus endas. Arsti juurest lahkus abielupaar  üsna kiiresti ühel meelel. Kas tänu sellele, et pääsesid esmakordselt elus teineteisele sisemaailmale lähemale või hirmust teise võimaliku valiku ees.

Eraldi äramärkimist vajavad lavakujundus ja kostüümid, mis vaatamata minimaalsusele mõjusid ajastutruu ja ehtsana. Kaminas põles ehtne tuli. Vaheajal sai „salongis „ ringi vaadata: grammofon mängis ehtsaid vinüülplaate kiirusega 45 p/min ja laual olid antikvaarsed ajakirjad „Kodu“,  kristall, millest joodi, oli ehtne. Dzinn ja viski tõenäoliselt mitte .

Mööda minna ei saa lavastuse muusikalisest taustas. Mõned näited:

helikujunduses on kasutatud fragmente järgmistest teostest:

Fryderick (kava kirjapildis) Chopin „ Valss Des –duur op. 64 nr. 1“ Aleksander Michalowski 1910.

Minu muusikanäites mängib Chopeni valssi hiina pianist Lang-Lang, kes nimetati 2013. Aastal 11. ÜRO rahusaadikuks.

Nicolo Paganini-Heinrich Wilhelm Ernst- Gideon Kremer „Il karnevale di Venezia. Variatsioonid rahvalaulu „O mamma, mamma cara“ teemal“. (Tatjana Gridenko, Gideon Kremer.

Minu muusikanäites mängib seda lugu Abaca String Band:

Harry Warren-Mack Gordon „Chica Chica Bum Chick“ Carmen Miranda.

Brasiilia sambalaulja Carmen Miranda(1909-1955) filmis „That Night in Rio)“koos don Amechega (1908-1993):

Minult küsiti, kas saab näidendile kaasa elada ka siis kui enda abielus midagi sellist pole juhtunud.

Vastaksin :etendust võib vaadata kaasa elades ja sisse elades. Elamuse võib saada mõlemat moodi

Kuu luuletus.

Väljas on veebruar
Viivi Luik

Väljas on veebruar täna ja orgudes ruskavad pajud.
Ennast Su südames näen: nõnda rahu meeltesse vajub.
Mõtlen: kui üksik ja valge jäi lapsepõlv maamajja maha.
Surnute korjatud köömneid ja tumedat meekärjevaha
otsekui hõnguks sealt nüüdki ja otsekui oleks mu pihud
mustlepaverega võitud ja vislapuu vaiguga ihu

Niikaua taevasse vaata, kui lumed on sadanud alla.
Lumed on valged ja kerged ja lumede juuksed on valla
paljaste võrade kohal, kus õõtsuvad hõõguvad tähed
Niikaua lumesse vaata, kui aupaiste vajub Su pähe.
Hirme on maailma kohal ja kesköiti avardub tuba.
Mis keeles ma paluma pean, sest surm on meid silmanud juba?

Niikaua lehitse aastaid, kui haljus on sadanud alla.
Väljas on veebruar täna ja lumede juuksed jäid valla.
Kuhugi minna ei ole, sest aja sõnad on valjud
justnagu iilingud lauskmaal ja nende eest pagevad paljud.
Kannatus tuleb ja läheb näoga, mis võõras ja tuttav.
Kannatust suudlen Su otsa ees. Ma ei häbene nutta.

Väljas on veebruar täna ja orgudes ruskavad pajud.
Ennast Su südames näen: nõnda rahu mu meeltesse vajub,        
nõnda rahu mu meeltesse vajub.

Minu kontserdisaal on autosalong.

Nii ongi. Kui ma just piletit ei osta ja kontserdile ei lähe, siis kuulan ma muusikat põhiliselt autos. Vahel panen raadio või plaadi mängima ka lugemise taustaks. Aga sel juhul ongi muusika taustaks ja kuulamiseks seda nimetada ei saa. Mõnikord tõesti lihtsalt istun diivanil ja kuulan plaati, aga seda on ikka väga harva.

Sõidan autoga tööpäeval 100 km ja sellega jõuab raadiot ja plaati kuulata küll, pealegi ei sõida ma linnas ega tiheda liiklusega maanteel.

Aasta alguse soodustusi kasutades tellisin Amazonist 6 uut plaati lubadusega endale, et nüüd on poole aasta plaadiostu norm täis.

1.   Martynas

Sellest plaadist kirjutasin ma Vilniuse reisikirjas. Tõesti meeleolukas plaat.

Viimane lugu on Vivaldi „Aastaaegadest“ „ Talv.“ Minu 7 aastane lapselaps ,keda nädalavahetusel maakoju sõidutan, ütleb ikka:“Pane talv!“.  Ta on seda minu autos ka Nigel Kennedy ja David Oistrahhi esituses kuulnud. Ja jutus tuli välja, et seda mängiti ette lasteaias, vaat kui tore! 

2.   Legacy . Garrett,David

Mõtte andekale noorele 1980 aastal sündinud saksa viiuldajale viis mul jällegi Martynas, kes 2013 mais esines Berliinis suurel kontserdil koos David Garretiga.

Sellel plaadil on Beethoveni viiulikontsert  ja palju Fritz Kreislerit.

Sealhulgas ka Kreisleri „Armurõõm“:

 

3.   The Very Best of Nigel Kennedy

Käisin eelmisel aastal Nokia kontserdimajas Nigel Kennedy kontserdil ja sain suurepärase muusikaelamuse. Ta on suur viiulikunstnik, kes provotseerib oma välimuse, lavaloleku ja publiku ning orkestriga suhtlemisega. Temast võib aru saada, andeka inimesena ei suuda ta terve elu mängida Vivaldit a nii nagu üle saja aasta on mängitud ja nii nagu mängis juba tema isa.

Monti „Tšaardassi“ teavad kõik. Nigel Kennedy mängib seda nii:

 

 4.   Robertissimo .Alagna,Roberto

Minu lemmiktenori uusim duubelplaat.

 5.   Il Mio Universo. Ferreri,Giusy

Väga huvitav itaalia pop/rocklauljanna. Tutvustuseks panen laulu tema esimeselt plaadilt, millega ta minus huvi äratas. Milline omapärase tämbriga tugev hääl looduse poolt kingitud!

 

6.   Latino. Karadaglic,Milos

Selle plaadi ostsin taustaks. Toimib väga hästi. "Milonga" kõlab nii:

 

Alessandro Baricco. "Mr Gwyn"

 Mr Gwyn

Alessandro Baricco

Pegasus 2013

216 lehekülge

Itaalia keelest tõlkinud Mailis Põld

Toimetaja Priit Põhjala

Raamatus sisust: keskealine võrdlemisi edukas kirjanik, kirjutab ajalehele artikli, mis sisaldab 52 asja, mida ta enam kunagi ei tee. 52. lubadus on  lõpetada raamatute kirjutamine, eelviimane lõpetada raamatute avaldamine. Aga seal on ka teisi lubadusi, näiteks mitte sundida end olema südamlik ametivendade vastu, kes teda tegelikult põlgavad.

Aga kirjanik kirjutamata olla ei saa:

 „Ometigi käis tal üha sagedamini peal too kirjutamisvajadus ning ta tundis puudust  igapäisest hoolest, mille varal korrastada mõtteid lause sirgjoonelisse vormi. Loomusunnist asus ta seda vajakajäämist lõpuks korvama ühe eraviisilise talitusega, millel tema meelest oli mõningane ilugi: ta hakkas kirjutama mõttes, kas kõndimise ajal või siis, kui ta, tuli kustutatud, ootas voodis pikutades und. Ta valis sõnu ja moodustas lauseid. Juhtus sedagi, et ta oli päevade kaupa mõne mõtte kütkes, jõudes omas peas valmis kirjutada lehekülgede viisi teksti, mida ta siis meelsasti kordas, aeg –ajalt ka valjusti. Niisamuti võinuks ta nõksutada sõrmi või korrata ikka ühtesid ja samu võimlemisharjutusi. See oli füüsiline toiming. Temale see meeldis.“

Kui artiklist oli mööda aasta-poolteist hakkas Gwyn end halvasti tundma.

„Tal oli kulunud aastaid leppimaks sellega, et kirjutamisamet ei tule tema puhul enam kõne alla, nüüd aga oli ta sunnitud teadmiseks võtma, et selle ametita ei ole sugugi lihtne edasi elada. Nii hakkas talle pärale jõudma, et ta on sattunud paljudele inimestele tuttavasse olukorda, mis sellest hoolimata ei olnud vähem valulik: nimelt see üks ja ainus, mis süstib neisse elu, osutub millekski, mis ajapikku hakkab neid paraku tapma.“

Gwyn kohtub ühele vana naisega arsti ootetoas, selle naisega kohtub ta veel ka siis, kui naine on surnud. Gwyn ütleb naisele, et ta on ärakirjutaja. Ta ei tea ise ka, mida see ärakirjutaja amet endast kujutab. Pärast ühe iseäraliku maaligalerii külastust tekib tal soov hakata portreesid kirjutama. Gwyn alustab selleks ettevalmistusi: otsib sobivat ruumi, sobivat taustamuusikat ja valgustust, sobivat modelli. Ettevalmistused võtavad aega, näiteks otsib Gwyn sellist muusikatausta:

„Ja selgitas siis, et temale meeldiks taustaks helitaust, mis suudaks teiseneda nagu päevavagus ehk märkamatult ning järjepidevalt. Ja peaasi –elegantselt. „

Ettevalmistuste ajaks e. 133. leheküljeks on raamatut juba nii huvitav lugeda, et kangesti ja kohe tahaks teada, mida see portree kirjutamine endast kujutab ja milline on kirjutatud portree .

Lõpuks saame teada, või kas saame?

Baricco raamatute lugemine on pidev kõikumine elu nähtava ja nähtamatu poole piirimail, ta loob illusioone. Ja tema raamatuid võib tõlgendada väga mitut moodi. Või kas neid ongi vaja tõlgendada?

Ehk tuleks tema raamatut nautida nagu head muusikateost. Baricco kirjutab väga poeetiliselt, tema raamatud on ülesehitatud nagu muusikateos. Ja see ei ole keeruline pikk sümfoonia, pigem muusikaline poeem. Neis on tajutav väga täpne ülesehitus ja täpne, isegi minimalistlik sõnakasutus. Ka tempot võiks soovi korral kirjeldada muusikaterminitega.

Peategelane kuulab raamatus Frank Sinatrat ja Billy Hollidayd. Mitte just originaalne muusikavalik. Tean paljusid raamatukangelasi, kes kuulavad Frank Sinatrat, näiteks Toni Parsonsi raamatukangelane Harry Silver. Aga ega Jasper Gwyn ei olnudki väga originaalne, enne kui ta hakkas ärakirjutajaks. e. portreede kirjutajaks.

„Mr Gwyn „ on mailmakuulsa 1958. aastal sündinud itaalia kirjaniku 7. eesti keelde tõlgitud raamat. Seni on Alessandro Bariccolt ilmunud romaanid “Siid”, “Veretult”, “Ookean meri”, “Novecento”, “See lugu” ja “Emmaus“.

Minu lemmikud on "Siid" ja "Novecento". Viimast nägin ka Vahur Põldmaa monoetendusena. 

Tõlkija on tõlkinud mitmeid Baricco raamatuid ja tõlkele ei ole midagi ette heita.

Riputan siia video,millel Baricco loeb ette oma "Mr Gwyn'i"

Sellest, kuidas ma valin raamatuid lugemiseks ja blogimisest ka.

Vaatan internetis läbi „Rahva Raamatu“, „Apollo“ ja „Raamatukoi“ uued raamatud ning teen sealt oma valiku. Kui raamatupoodi jõuan, lehitsen raamatuid ja saan sealtki lisa.

Sageli jääb ajalehest või ajakirjast, kellegi blogist või loetavast raamatust silma mingi raamatu pealkiri, mis huvi äratab, lisan ka selle nimekirja.

Tihti haaran raamatukogus uute raamatute riiulilt midagi sellist kaasa, mida nimekirjas pole, aga tekkis huvi. Ja mõnikord lihtsalt meeldib raamatukogus avariiulite vahel uidata ja huupi valida.

Kõige kurvem on raamatutega, millised olen koju ostnud. Kuna nad on kodus olemas, siis võin nende lugemist pidevalt edasi lükata vastupidiselt raamatukogu järjekorra raamatutele, mis tuleb kiiresti-kiiresti läbi lugeda.

Mul on ka e-luger. Sinna olen kogunud odavaid ja tasuta e-raamatuid. E-raamatuid loen põhiliselt reisil olles või oodates, näiteks arstikabineti ukse taga.

Eks loetava valikul on oma piirid . NEW York Timesi bestsellereid , Erseni armastusromaane ja Varraku ajaviitesarja reeglina ei loe, kuid igast reeglist on erandid. Lugesin Varraku ajaviitesarjast Monika Peetzi „ Seitse päeva söömata“, järg raamatule „ Teisepäevanaised“. Väga lahe lugemine.  Ersenilt olen läbi lugenud kõik Jody  Picoult raamatud.
Aga lemmiksarjad on „Nüüdisromaan“, „Moodne aeg“, „Punane raamat“, „Pegasuse väike sari“,  „Põhjamaade romaan“, „Nobeli laureaat“ , rohkem ei meenu hetkel.
Ei loe eriti elulugusid ja Minu sarja ka väga valikuliselt. Seevastu loen väga palju kriminulle, sirvin eneseabi raamatuid ja olen suur kokaraamatute austaja.

Nii et lugemisel olen siiski võrdlemisi „kõigesööja“.

Lugemata raamatute nimekirju on mul kaks, suur nimekiri 120. nimetusega.
Ja lühike nimekiri uutest ja olulistest raamatutest poole lühem. Kui lühike nimekiri pikaks venib, tõstan sealt raamatuid pikka nimekirja ja kui see nimekiri liiga pikaks venib, siis teen valiku ja kustutan. Kõiki raamatuid ei jõua tõenäoliselt läbi sirvidagi, rääkimata lugemisest.

Lugemine on mu lemmiktegevus. Nüüd kui lapsed suured, on selleks rohkem aega. Aga nii palju kui tahaksin, ikka ei ole. Mul on üks selline nimekiri,“ Mida teeksin rohkem kui oleks aega“ ehk mida teen siis, kui enam tööl ei käi. Esimesel kohal on nimekirjas „magaksin rohkem“ ja teisel kohal „loeksin rohkem“. Ega ma väga palju tegemisi pensionipõlveks ei jätnud, üritasin ikka õigel ajal ära teha. 

Olen analüüsinud oma ajakasutust. Praegu aega kusagilt mujalt juurde näpistada ei ole , kui une arvelt, aga seda üritan mitte teha.

Kui tuletan meelde veel 2014 sirvitud aga läbilugemata jäänud  raamatut „Loovuse teel“ ,siis slles oli Julia Cameronil loovuse kasvatamise tööriistaks soovitus oma õpilastele: mitte lugeda üks nädal. Minul sellist nädalat ei ole olnud. Kui mõni päev jääb vahele, sest lähen otse töölt teatrisse või kontserdile, on juba imelik olla. Ma ei oska sellisele loovus kasvatamise viisile toetust leida. Ka ei sooviks ma loobuda lugemisest, selleks et oma keskpärast loovust üles äratada.

Blogipidamise üle on mul hea meel, olen paar kuud vastu pidanud. Loen nüüd raamatuid tähelepanelikumalt ja mõtlen nende üle pikemalt ning mul on olemas suurepärane arhiiv -lugemispäevik. Mõnikord mõtlen,  kas kasutades blogi pealkirjas sõna „kultuur“ ei ole ma ehk liiga  pretensioonikas.

Pelgalt lugemispäevikut ei tahtnud ma pidada, soovisin kirja panna ka kontserdi- ja teatrikülastused, reisid, kui mõni neist kultuurireisiks kvalifitseerub, hiljutine Egiptuse reis seda ei olnud. Näitused ja muuseumid, kui peaksin neid külastama. Seega annab minu blogi ülevaate vanema haritud töötava naise, kes töö- ja pereelu kõrvalt on üritanud osa saada ka kultuurist, kuulugu see siis kõrg -või massikultuuri või olmekultuuri hulka, kultuuri tarbimisest tema enda poolt loodud kriteeriumite alusel.

2014 sirvitud raamatud. Täiendamisel.

Selle pealkirja alla koondan raamatud, mida ma ei lugenud või ei lugenud lõpuni, täiendan seda nimistut aasta jooksul.

Ikka ja jälle tassin raamatukogu riiulilt koju raamatuid, mida ma lugeda ei taha, kuid sirvida küll. Mõnikord kavatsen küll lugeda, aga 50. leheküljeks olen selgusele jõudnud, et jätan pooleli. Minu lugemata raamatute nimekirjas on nii palju raamatuid, et ma ei sunni end lugema ühtegi raamatut vastu tahtmist. Vähemalt pärast 50, mõnikord 100. lehekülge on selge, kas jätkata või ei. Mõnikord ka varem.

1.    Julia Cameron. Loovuse teel. Vaimne tee suurema loovuse poole. Kirjastus Pilgrim 2013. 

See raamat võlus mind raamatukogus lehitsedes oma tsitaatidega. Näiteks löön raamatu lahti leheküljel 201 ja vasakul servas on Somerset Maughami tsitaat“ Elu on naljakas asi- kui sa keeldud leppimast vähemaga kui kõige parem, siis väga sageli just seda saadki.“

Või leheküljel 186 Anais Nin’lt „ Elu kasvab või kahaneb vastavalt meie julguse hulgale“.

Tegemist on 12 nädalat kestva kursusega, mille jooksul tuleb leida üles omaenda loovuse tee ja saada jagu takistustest, mis ei lase loomevajadusel väljenduda. Selleks pakub autor töövahendid. Esimene pakutav töövahend oli hommikupäeviku pidamine. Autori ettepanek oli tõusta hommikul pool tundi varem ja kirjutada 3 lehekülge sellest , mis iganes pähe tuleb ja need lehed kõrvale panna ja mitte lugeda. Siin ma toppama jäingi.

Esiteks tõusen ma niigi kell 6 ja kui suudaksin 7 minutit varem tõusta, kulutaksin selle aja võimlemisele. 3 lehekülje kirjutamine mul pool tundi aega ei võta, piisaks sellest 7.  minutistki. Ja päevikut pean ma niikuinii.

Edasi ma ainult sirvisin raamatut. Autor kirjutab väga pikalt, laialivalguvalt ning seetõttu igavalt. Kui mõned peatükid tihedaks esseeks vormida, oleks kohati isegi huvitav lugeda.

Aga olemasolev formaat on tüütu eneseabiõpik.

2. Tõendid taeva olemasolu kohta. Neurokirurgi reis hauatagusesse ellu. Eben Alexander,M D. Pilgrim 2013

Selle raamatu võtsin pärast seda kui teleris räägiti Schumacheri koomast väljatoomisest ning oma koomast väljatulemuse kogemustest rääkis „Ringvaates“ Meelis Pai. Meelde jäid tema sõnad, et väljatulemine on raske, kuna ei tea kas tahadki välja tulla.

Aga olen veendunud skeptik raamatus tõstatatud küsimustes. Kui jutustati meditsiinilistest probleemidest, lugesin nagu põnevusromaani, aga kui jutt läks hauatagusele elule, mu huvi rauges. 100. lehel jätsin pooleli.

Autor kirjutab: „Asi pole selles, et mul oleks midagi üleloomulike uskumuste vastu olnud. Arstina, kes nägi igapäevaselt uskumatuid füüsilisi ja emotsionaalseid kannatusi, ei soovinud ma mitte mingil juhul kellelegi keelata seda lohutust ja lootust, mida usk pakub. Kui aus olla ,siis oleksin ma hea meelega ka ise selle hüvesid nautinud.

Aga mida vanemaks ma sain, seda ebatõenäolisem see tundus. Samamoodi nagu ookean neelab endasse randa, õõnestas teaduslik maailmapilt tasa, kuid targu minu võimet millessegi suuremasse uskuda. Teadus näis pakkuvat katkematut tõendusmaterjalide voogu, mis vähendasid meie olulisuse siin universumis veelgi nullilähedasemaks. Tore oleks millessegi uskuda, kuid teadust ei huvita see, mis oleks tore. Teadust huvitab see ,mis on.“

Eeltoodu võtab kokku ka minu kahtlused.

Raamatust väärivad väljakirjutamist mõned tsitaadid:

Albert Einstein 1879-1955

Elada võib kahte moodi: üks on nõndaviisi, justkui poleks miski ime. Teine on nii, et kõik meid ümbritsev on imeline.

Ma pean olema valmis endast loobuma, et saada selleks, kes ma tulevikus olen.

Soren Kierkegaard (1813-1855)

Petta võib saada kahel moel. Üks võimalus on uskuda seda, mis pole tõsi, ning teine on keelduda uskumast seda, mis on.

3. Jan Arnald. Intimus.

Pärast „Europa bluesi“ läbilugemist arvasin, et mulle meeldivad ka teised Jan Arnaldi (Arne Dahli) raamatud.  Lugesin seda raamatut 60 lehekülge ja jätsin siis pooleli. Tutvustuses on öeldud psühholoogiline põnevik. Minu arvates oli see raamat ülepsühhologiseeritud ja sellest segane ning ärritav tekst.

4. Helen Eelrand. Me veel näeme.

Selle raamatu võtsin kuna olin otsustanud peale Ivi Lepsi „Perihveerija päeva“ lugeda Tänapäeva romaanivõistluse raamatuid. No ei ole minu raamat, kuigi raamatu idee võib isegi hea olla, ei suutnud ma seda lugeda.

5.Maria Konnikova .Meelevalitseja.

Võib-olla püüan seda raamatut kunagi lugeda kui mul on aeg rohkem.

Tutvustus oli huvipakkuv:Ükski ilukirjanduslik tegelaskuju ei ole oma mõtlemis- ja vaatlusvõimetelt nii kuulus kui Sherlock Holmes. Kuid kas tema erakordne intellekt on üksnes väljamõeldud anne või on ka meil võimalik kasvatada endas neidsamu võimeid, et parandada oma elu nii tööl kui kodus?

See on võimalik, ütleb psühholoog ja ajakirjanik Maria Konnikova, ning „Meelevalitsejas“ ta näitabki meile, kuidas seda teha. Alustades „aju katusekambrist“ – Holmesi metafoor sellele, kuidas me informatsiooni salvestame ja teadmisi korraldame – harutab Konnikova lahti mentaalsed strateegiad, mis juhivad selgema mõtlemise ja sügavama taipamise juurde. Tuginedes 21. sajandi neuroteadusele ja psühholoogiale uurib „Meelevalitseja“ Holmesi alati kohal oleva tähelepanelikkuse, nutika vaatluse ja loogilise järeldamise ainulaadseid meetodeid. Sellega tõestab ta, kuidas me kõik võime mõningase eneseteadlikkuse abil ning pisut harjutades rakendada samu meetodeid, et teravdada oma tajusid, lahendada keerulisi probleeme ja arendada loomevõimet.

Konnikova näitab nii Holmesi austajatele kui ka juhuslikele lugejatele, et maailma kõige teravama pilguga detektiiv võib olla võrratu teenäitaja meele kõrgemale tasemele viimisel. Olles ühtaegu nii põnev psühholoogia õppetund kui ka ringkäik läbi Holmesi põnevaimate juhtumite, kujutab „Meelevalitseja“ endast meistriklassi meie mõtlemise ülendamisel kõige kõrgemale astmele."

Ka need esimesed 23 lehekülge, mis ma lugesin, olid huvipakkuvad, aga sellega seekord piirdun.

6.Maurice Blanchot. Kirjandus ja õigus surmale.

Maurice Blanchot (1907–2003) on Prantsuse mõtteloo salapärasemaid ja mitmeti mõistetumaid autoreid. Tema isikupäraste arutluste ning paradoksilembese poeetika mõju on tuntav paljude 20. sajandi teise poole Prantsuse humanitaarteadlaste töödes. Käesolev kogu püüab pakkuda esinduslikku valikut Blanchot’ kirjandusontoloogilistest esseedest ning tutvustada kahe pikema jutustuse varal ka autori proosaloomingut. Eri žanridesse kuuluvad Blanchot’ tekstid vaid tinglikult, moodustades terviku üksteist täiendades, tõlgendades ja illustreerides.

Praegu lugemiseks olid raamatu proosalood minu jaoks liiga morbiidsed. Ja ei varja, tema filosoofiast ei saanud ma lihtsalt aru. Ülehindasin end raamatut valides.

7. John Medina.Aju toimimise reeglid. 12 põhimõtet, kuidas tööl, kodus ja koolis ellu jääda ja edu saavutada.Tänapäev 2014

Ikka ja jälle komistan selliste raamatute otsa ja jätan nad lõpuks läbi lugemata. Ega ma tegelikult neid läbi lugeda alati ei tahagi, läbi lehitseda küll.  Justkui otsiksin raamatutest, mingit võluretsepti, uut ideed, kuidas oma elu paremini korraldada ja midagi, mida ma endast veel ei tea. Uudishimu puuduse üle ei saa ma kurta. „Selliste“ all mõtlen ma raamatuid, mis liigituvad populaarteadusliku meditsiinikirjanduse, psühholoogia ja eneseabi alla. Esoteerikale ei laiene, horoskoope veel ei loe ja kristallkuuli ei vahi.

Kõnealuse raamatu reeglid lugesin kõik läbi, siin nad on:

1. Füüsiline koormus suurendab aju võimsust.
2. Ka inimaju arenes.
3. Iga aju toimib erinevalt.
4. Me ei pööra tähelepanu igavatele asjadele.
5. Meeldejäämiseks tuleb korrata.
6. Ärge unustage õpitut korrata.
7. Hea uni tähendab selget mõttetegevust.
8. Stressis aju ei õpi samamoodi.
9. Stimuleerige rohkem meeli.
10. Nägemine trumpab üle kõik teised meeled.
11. Mehe ja naise aju on erinevad.
12. Oleme loodud võimekateks uurijateks.

Selle raamatu puhul probleem selles, et reeglid tuttavad ja sõnastatud tavaliselt. Raamatu tekst nämmutav , nagu vanasti õpikutes, ehk nüüd on paremad õpikud.

Ei saa öelda, et teema „aju“ mind ei huvitaks. Vastupidi leidsin mitmeid raamatuid, mis mul loetud, meeldisid  ja leidsid koha koduses raamatukapis.   

Rick HansonRichard Mendius. „Sinu  aju“.

Allen D. Bragdon, David Gamon. „Ajugümnastika“.

Jill Bolte Taylor .“Silmiavav insult“

Nicholas Carr „ Triiv madalikule. mida internet meieajuga teeb.“

8. Ann Granger. Tellised ja surm.

Tundsin, et krimidest isu täis. Lugesin 50 lehekülge ja siis piisas.

William Somerset Maugham. "Karusell"

William Somerset Maugham Karussell 432-lehekülge Canopus 2013

Tõlge eesti keelde Mare Lepik ja OÜ Kirjastus Canopus.
Toimetanud Tõnu Lember

Seekord saan kirjutada ühest oma lemmikkirjanikust.

1993.a. ilmus eesti keeles W. Somerset Maughami „Kuu ja kuuepennine“.  Vapustav lugemiselamus. Lugesin selle raamatu paar aastat tagasi uuesti üle ja ehkki vapustus ei kordunud, meeldis raamat jätkuvalt. Pealkirja kinkis Maughamile üks tema kriitikuid, kes heitis tema autobiograafilisele romaanile "Inimorjusest" ette, et olles "nii hõivatud ihaldamast kuud, et ei näinud iialgi kuuepennilist oma jalge ees".

Ja kui mitu korda olen ma lugenud novelli „Antibes’i kolm paksu naist“ 1982.a ilmunud kogumikust „Miraaz“! Alati kui soovin lugeda midagi lõbusat, mis naerma ajaks.

Või „Ashenden“- suurepärane spiooniromaan, mille kohta Bondi lugude autor Ian Fleming on öelnud, et raamat avaldas tugevat mõju tema enda raamatute kirjutamisele.

Lemmikraamatuks on ja jääb siiski autobiograafiline „Inimorjusest“, noore mehe arengulugu, raamat tema suurte lootuste ning illusioonide purunemisest.

Võiksin kiidulaulu W.S. Maughamile jätkata. Olen läbi lugenud kõik tema eesti keeles avaldatud raamatud. Neid on palju. Siinjuures kummardus kirjastusele „Canopus“ eesotsas Tõnu Lemberiga, tänu kellele on teoks saanud W.S. Maughami teoste eesti keeles avaldamine.

„Karusell“ on noore W.S. Maughami omapärane romaan, milles on kokku põimitud mitu erinevat lugu. Kõrgemasse seltskonda kuuluva haritud noormehe lugu, kes soovides aumees olla, abiellub  madalamasse klassi kuuluva neiuga, kes ootab temalt last; kõrgklassi abielunaise lugu, kes petab oma meest noore keigariga ja keskealise naise armastuse lugu endast 20 aastat noorema mehe vastu. Võiks öelda et banaalsed lood, aga tõeline kunstnik suudab ka kõige banaalsemast loost luua kunstiteose.Üheks raamatuks seovad need lood kokku sümpaatne, tark ja teravmeelne vanatüdruk miss Ley ja skeptiline arst Frank Hurell.

Mind võlub W.S. Maugham kui võrratu jutuvestja ja vaatleja . Tal on oskus tungida inimhinge kõige kaugematesse sügavikesse ja harutada see lugeja ees armutult lahti. Tema pikad arutlused ja looduskirjeldused ei tüüta.

Selles raamatus on minu lemmiktegelaseks Frank Hurley, kelle prototüübiks  tõenäoliselt W.S. Maugham ise. Järgnevalt üks skeptiline tsitaat temalt:

„London ei paku mitte mingisugust elu-ta pakub kultuuri. Oh, nad on mind surmani ära tüüdanud, need inimesed, keda ma kohtan ja keda ma näen, nad kõik räägivad üht ja sama juttu ning endaga rahul olles on nad nii kitsarinnalised! Kui mõelda, mis see kultuur siis on. See tähendab seda, et käid teatris esietendustel ja Akadeemias eraviisiliselt näitusi vaatamas; sa vatrad vaimustunult Eleonora Duse’st ja loed Saturday Review’d; sa toonitad igal võimalikul juhul, et oled läbi lugenud viimati Pariisis kõmutekitanud romaani, arvustad libekeelselt siinilmuvaid raamatuid ja aeg-ajalt kohtad mõnel kella-viie-teel inimesi, kes neid kirjutavad. Sa reisid mööda sisse-tallatuid radu Itaalias ja Prantsusmaal, suhtudes Cook Tourist’i hirmsa vihaga, olles ise tegelikult täpselt samasugune labane lõbureisija kui kõik teised; sa kõneled ülespuhutult halba prantsuse keelt ning itaalia keeles lobised sa veelgi pealiskaudsemalt ja kehvemini. Selleks ,et aeg-ajalt mõnele tõusiklikule inimhingele muljet avaldada, nõustud sa kuulama mõnd sümfooniakontserti, mis sind surmani ära tüütab, sa satud moejoonega kaasa joostes tohutusse vaimustusse Wagnerist, kollektsioneerid visiitkaarte ja tellid Morning Post’i.“

Raamat lõpeb siiski miss Ley eluterve mõttega:

„…… Maailm võib olla täis viletsust ja pettekujutlusi, ta ei tarvitse meile kinkida kümnendikkugi sellest, mida me palume, ta võib meile armastuse asemel pakkuda vihkamist-pettumusi, meeleheidet, labasust ja Jumal teab, mida veel; aga on üks asi , mis kõik halva heastab, mis eraldab karuselli sellest alatust rändtsirkusest ning annab elule mõtte, pühalikkuse ja suurejoonelisuse, mis teeb elu elamisvääriliseks. Ja sellesama eest oleme me valmis kõigi oma kannatustega rikkalikult tasuma“.

„Ja mis pagan see siis on?“ küsis Frank  naeratades.

Miss Ley vaatas teda naeruste silmadega ja hoides väljasirutatud kätes roose, valgus puna ta palgeisse.

„Oo, see on ilu, sa puupea!“ hüüatas naine lustakalt. „Ilu“.“

Olgu lisatud, et W.S. Maugham kirjutas ka mitmeid näidendeid, ning Roman Baskini Kell Kümme projektiteater mängib ka praegu W.S. Maughami koomilist abieludraamat „Ring“. Võib-olla peaks vaatama.