Richard Wagner "Lendav hollandlane" "Estonias"

Richard Wagner

„Lendav hollandlane“

Maailmaesietendus 2. jaanuaril 1843 Dresdeni Semperoperis

Esietendus Rahvusooperis Estonia 22. septembril 2016

Dirigent: Vello Pähn

Lavastaja: Pamela Recinella (Itaalia)

Kunstnik: Yannis Thavoris (Suurbritannia)

Valguskunstnik: Matt Haskins (Suurbritannia)

Video: Apparati Effimeri (Itaalia)

Koreograaf: Daniel Kirspuu

Koormeister: Elmo Tiisvald

Näitejuht:  Marko Matvere

Peaosades:

Hollandlane, kurikuulus naftamagnaat: Aleksandr Krasnov (Maria teater)

Senta, Dalandi tütar, kunstnik: Aile Asszonyi

Daland, ettevõtja keemiatööstuses : Ain Anger (Viini Riigiooper)

Erik, politseinik: Jyrki Anttila (Soome rahvusooper)

Mary, bordelli emand: Juuli Lill

Insener Dalandi alluvuses: Mart Madiste

Vana Senta: Malle Kaalep

Seitse surmapattu, daamid, pidutsejad: Rahvusooper Estonia koor

Seitse Surmapattu: tantsijad.

Kolmes esimeses etenduses laulis Ain Anger. Just tema tõttu vaatasin ooperit 24. septembril  Estonia ooperisaali viimasest reast. Ja ei olnudki nii hull viimases reas istuda, teksti sai lugeda monitoridelt, rõdu serva alt lava kohal asuvat teksti ju ei näe.

Ain Angeri kuulsin ära, vaimustusin taas tema võimsast  sametisest bassist, hea võimalus kuulata kodus maailmakuulsat lauljat. 2017.a 01. mail näiteks võib Ain Angerit kuulda ja näha Viini Riigiooperis Hundingi osas ooperis „Valküürid“. Paraku olen oma tutvusringkonnas ainus, kes Wagnerit armastab. Ka „Estonia“ „wagnereid“ olen pidanud üksi vaatama. Õnneks pole mul  üksi ooperis käimise ja ka reisimise vastu midagi.

Ooper „Lendav hollandlane“ (1841) tugineb legendile neetud laevakaptenist, kelle võib päästa üksnes truult armastav naine;

Tutvustusest:

Lavastaja Pamela Recinella, kunstnik Yannis Thavoris ning videokunstnike ühendus Apparati Effimeri on loonud Wagneri tormisest ja põnevast loost kaasaegse ning äärmiselt visuaalse lavastuse. Lavastaja Pamela Recinella: „Meie lavastuses on Hollandlane 1980. aastate egoistlik-kapitalistlikus keskkonnas elav edukas, kuid üksildane ärimees. Tema olemust toidab vajadus end pidevalt ületada, millele järgneb patustamise pärast lunastuse otsimine. Kõik see mõjutab drastiliselt tema elu – ühest küljest soovib ta leida pääseteed ja samas põgeneda oma päästja eest, sest ta ei suuda pahedeta elada. Kui tema elust puuduks edev kuulsuse ja rikkuste tagaajamine, seisaks ta silmitsi igavuse, tülpimuse, elumõtte kadumise ja lõpuks isegi surmaga. Ooperi lõputu ja sihitu seilamise teema on metafooriks Hollandlase kaasaegsele tarbimisneedusele. Sentas ja tema kunstis usub ta leidvat ainsa võimaliku lunastuse. Kõik, mida Senta kehastab – nooruslikult naiivne usk kunsti ja loovusesse – jääb kapitalistliku ühiskonna labasuse ja tooruse rataste alla. Kas Hollandlane suudab Senta ainulaadset olemust kaitsta ja muuta enda pahed kireks vooruse vastu? Näib, et Hollandlasele on iga petlik pahe veenvam kui kunstiline tõde.“

Seda peab lugema, et lavastusest aru saada.

Käesolev on neljas „Lendava hollandlase“ lavastus Estonias. 1925. a Hanno Kompuse seades laulsid Hollandlast Karl Viitol ja Aleksander Arder. Tiit Kuusik laulis nii 1958. a Paul Mägi kui ka 1983. a Detlef Rogge lavastuses. Kuusiku kõrval tegi suurepärase rolli 1983. a ka Mati Palm. Kui seni lauldi ooperit eestikeelses tõlkes, siis 2016 kõlas ooper saksa keeles.

Maailmaesietendusel 1843. aastal Dresdenis lõppes ooper Senta viskumisega merelainetesse. 1864. a Müncheni lavastuse jaoks kirjutas Wagner ooperile uue lõpu: Senta ja Hollandlane tõusid kirgastatuna taevasse.

2016.aastal „Estonias“ Hollandlane lunastust ei saagi ja hukkub, Senta aga elab veel pikki aastaid ning maalib veel ka hallipäise naisena oma armastatud Hollandlase portreed.

„Estonias“ on lavastuse läbivaks motiiviks on tormine meri, mis mõjub Hollandlase rahutu hingeelu metafoorina. Ainult armuaariate ajal on meri tüüne, lõpuks hukkub Hollandlane aga lausa märatsevates lainetes. Meri ja vahused lained on videokunstnike poolt tehniliselt niivõrd hästi teostatud, et oli tunne nagu lavalt hoovanuks saali jäist hingust, mis tõi kananaha ihule. Personifitseeritud seitse surmapattu mõjusid küll rohkem huvitava liikumisjoonisega värvilaikudena ega andnud Hollandlase karakterile suurt midagi juurde.(Tutvustusest)

Tegevus toimub nafta puurtornil. Laval on pilkupüüdev videokunst, võib unustada end neid laineid vaatamagi!

Algse versiooni ketrusneiude asemel on II vaatuses laval asised ärinaised- prostituudid. 

Hollandlast kimbutama on lavale toodud seitse surmapattu: viha, ahnus, kadedus, iharus, tujutus, aplus ja uhkus.

Pildid "Estonia" kodulehelt.

Wagneri suurepärane muusika ja igati intrigeeriv kaasaegne lavastus.

Suurepärane ooperielamus!

Nikolai Rimski-Korsakov "Tsaari mõrsja", Helikon Opera külalisetendus

Helikon Opera külalisetendus

Nikolai Rimski -Korsakov

„Tsaari mõrsja“

Ilja Tjumenevi libreto Lev Mei samanimelisele näidendile.

Maailmaesiettekanne 3. novembril 1899 Moskvas S.I. Mamontovi Eraooperis.

Esietendus Helikon-Operas 6.septembril 1977.

Lavastaja –Dmitri Bertman

Dirigent- Jevgeni Braznik

Kunstnikud- Igor Nežnoi, Tatiana Tulubjeva

Valguskunstnik- Denis Jenjukov

Lavaline plastika ja liikumine- Juri Ustjugov

Osades

Aleksei Issajev-Grigori Grjaznoi, opritšnik

Larissa Kostjuk- Ljubaša, Grigori Grjaznoi armuke

Lidia Svetozarov- Marfa, Vassili Sobakini tütar

Igor Morozov- Ivan Lõkov, bojaar

Dmitri Hromov- Jelisssei Bomelius, tsaari arst

Irina Reinhard- Dunjaša, Domna Saburova tütar ja Marfa sõbranna

Mihhali Guzov- Vassili Sobakin, Novgorodi kaupmees

Jelena Mihhailenko- Domna Saburova, kaupmehe naine

Andrei Orehov- kellalööja

Tutvustusest:

Lev Aleksandrovitš Mei draama „Tsaari mõrsja“ sisu vastu ilmutas Rimski-Korsakov huvi juba noores eas. „Minu muusikalise elu kroonikas“ kirjutas Nikolai Andrejevitš 1867/68 aasta talve kohta järgmist: „Vaatasime Borodini juures läbi ühe tema sümfoonia partituuri, rääkisime „Vürst Igorist“ ja „Tsaari mõrsjast“, mille komponeerimise soov oli olnud esmalt Borodini põgus unistus ning mõni aeg hiljem minu oma“. Rimski-Korsakov alustas „Tsaari mõrsja“ kirjutamist veebruaris 1898. Stsenaariumi töötas välja helilooja ise, libretistiks oli aga ta õpilane Ilja Fjodorovitš Tjumenjev.

Mei draama oli inspireeritud tõsielulistest sündmustest. Selle allikate hulgas on ka „Vene riigi ajalugu“, mille kirjutas Nikolai Mihhailovitš Karamzin, kes on öelnud Ivan Julma kohta järgmist: „Olles tüdinud olemast lesk, kuigi ei elanud tsölibaadis, oli ta juba kaua aega otsinud kolmandat naist…

Tsaaride residentsi Aleksandrovskajas oli kokku toodud üle 2000 nii aadli- kui lihtsoost mõrsjakandidaadi kõikidest Venemaa linnadest ja igaüht tutvustati talle isiklikult. Kõigepealt valis ta 24 aastase, siis 12 aastase… ta võrdles nende ilu, kombeid ja mõistust küllaltki kaua; lõpuks eelistas ta teistele Marfa Vassiljevna Sobakinat, Novgorodi kaupmehe tütart. Samaaegselt valis ta tsareevitšile mõrsjaks Jevdokia Bogdanovna Saburova. Õnnelike iluduste isadest said ühtäkki bojaarid. Lisaks tiitlitele said nad endale ka rikkused, opaalikaevandused ja kinnisvara, mis oli vanadelt vürsti- ja bojaariperekondadelt ära võetud.
Kuid tsaari mõrsja haigestus, hakkas kõhnuma ja kuivetuma: rahvas väitis, et Ivani vihkavad kurjategijad olevat ta rikkunud. Õel laimaja doktor Jelissei Bomelius tegi tsaarile ettepaneku kurjategijad ära mürgitada ja, nagu rahvas rääkis, valmistas ta mürgise joogi nii osavalt, et mürgitatud inimene suri täpselt ettekavatsetud ajal. Just nõnda hukkas Ivan ühe oma lemmikutest, Grigori Grjaznoi ja ka paljud teised, keda süüdistati tsaari mõrsja mürgitamises osalemises.“ Autor lõpetas näidendi aastal 1849 ja see kinnistus Vene teatrite repertuaarides. Populaarse draama jättis aga peagi varju Rimski-Korsakovi samanimeline ooper, mis valmis pool sajandit hiljem.

Telerist kuulsin, et Rahvusooper Estonia nautis menu külalisetendustel Moskvas, sama võib öelda Helikon Opera  külalisetenduste kohta Tallinnas. Selliseid ovatsioone ei ole rahvusooperi seinad kaua kuulnud, arvan mina.

Klassikalist vene ooperit ei näe just tihti ning lavastatus oli samuti truuks jäänud ajastule. Ooperi on armastusest, aga nii lavakujundus kui ka kostüümid on võrdlemisi sünged ja viitavad algusest peale tragöödia võimalusele.

Palju häid ja väga häid lauljaid. Panen oma lemmikutele pildid juurde. Vapustav bass Mihhail Guzov, dramaatiline Larissa Kostjuk ja teised.

Suurepärane koor ja huvitavad kostüümid. Erinevad pildid juhatas sisse kellalööja kellahelistamisega. Kellahelistamine ja küünalde kustutamine lava hämaruses lisas  etendusele saladuslikkust ja saatuslikkust.

Bertman on rahvusvahelise haardega lavastaja, kes on mõned korrad lavastanud ka „Estonias“ ja  2008. aastal E.-S. Tüüri ooper „Wallenberg“ , mille eest ta pälvis  Maarjamaa Risti IV klassi teenetemärgi ja 2010 aastal Rahvusooperis Estonia „Armastus kolme apelsini vastu“.  „ Vanemuises“ lavastas Bertman  „Hoffmanni lood“.

Oli suurepärane ooperielamus.

Andre Gide "Maised toidud"

Värskendav sõõm klassikat. Nagu allikal oleksin joonud, kahju ainult, et ei saanud lugeda nooruses, siis kui olin ise avatud tormile ja tungile.  

Nooruses, siis kui „Ja meie elu on olnud me ees nagu klaasitäis jääkülma vett, see niiske klaas, mida hoiavad palavikuhaige käed, kes tahab juua, ja kes joob kõik ühe sõõmuga, teades küll, et ta peaks ootama, kuid ei suuda ometi hõrgutavat klaasi huultelt tõsta - niivõrd jahutav on vesi, niivõrd janutab teda palaviku kuumus.“ (lk.19).

Lk. 32 „Iga täiuslik tegu on nauding. Sellest tunned ära, et pidid seda tegema. Ma ei salli neid, kes kiidavad palehigis tööd. Sest kui see on vaev, peaksid nad tegema midagi muud. Leitud rõõm on märk töö õigsusest,  ja mu naudingu siirus, Naatanael, on mulle kõige olulisem teetähis.“

Ja mina õppisin kogu aeg, et tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus.

Õnneks on raamatu lõpus tõlkija sisukas järelsõna ja autori isikunimede seletused.

Naatanael- teise nimega Bartolomeus, Jeesuse üks esimesi jüngreid.

Lk. 33 „Miks pole sa mõistnud, et kogu õnn on juhuslik ja ilmutab end sulle igal hetkel, otsekui kerjus su teel. Saad õnnetuks, kui ütled, et su õnn on surnud, sest sa ei kujutanud seda ette sellisena- kui sa tunnistad seda vaid siis, kui see vastab su mõtteile ja soovidele.“

Lk. 44 „Istusin aias. Ma ei näinud päikest, kuid õhk sillerdas pudenevast valgusest, nagu muutunuks taevasina veeks ja sadanuks alla. Jah, tõesti, õhus oli tunda laineid, valgus liikumist, samblal sädemeid nagu piisku. Jah, tõesti, sellel suurel puiesteel näis valgus justkui voolavat, ja kuldsed vahuhelbed takerdusid okstesse neis voogavais kiirtes.“

Kaunis!

Andre Gide

„Maised toidud“

Prantsuse keelest tõlkinud Marit Karelson

Illustratsioonid Kairi Orgusaar

Allikaäärne 2016.

150 lehekülge

Steve Cavanagh "Kaitse"

„Kaitse“ on  segu Lee Childist ja Grishamist, selline oleks võinud olla tulemus kui need kaks krimikirjanikku oleksid ühise raamatu kirjutanud. Tegu on aga hoopis Steve Cavanagh ’i esikromaaniga, väga hea kriminaalromaaniga. Meeldib kindlasti kõigile, kes Lee Childist ja Grishamist lugu peavad: Jack Reacher kohtusaalis.

Steve Cavanagh on sündinud ja kasvanud Belfastis ja praktiseerinud advokaadina. Romaan „Kaitse“ kandideeris  2015 aastal kirjandusauhinnale Ian Fleming Steel Dagger for best thriller, mida annab välja Suurbritannia krimikirjanikke ühendava organisatsioon Crime Writers’ Association.  (Võitis 2015  Karin Slaughter, Ersenilt on temalt 2005.a. ilmunud „Pimedusega löödud“, võiksin lugeda.)

Steve Cavanaghist saab rohkem lugeda siit: http://stevecavanaghbooks.com/blog/

Raamatu moto on

 „Enne karistus- siis otsus“

Lewis Carroll „Alice imedemaal“

Peategelane on kohtuadvokaat Eddie Flynn, taskuvarga poeg, nooruses kindlustus pettur.  Ema soovil ja hea sõbra toel sai temast advokaat. Ja selgus, et need kaks ametit ei olegi nii erinevad:

Lk. 18 „Kõik need oskused ja võtted, mida olin eduka sulina arendanud ja kasutanud - tähelepanu kõrvalejuhtimine, pettemanöövrid, veenmine, sisendamine, näppamine, vahetus, peitmine- neid meetodeid olin kasutanud aastaid tagasi tänaval, aga sama palju ka viimase üheksa aasta jooksul kohtus. Tegelikult polnud midagi muutunud. Olin vaid profiili vahetanud.“

Raamatus kohtume Eddiega ajal, kui ta on otsustanud advokaadi ametiga lõpu teha, on läbinud alkoholismi võõrutusravi ja elanud üle abielulahutuse. Vene maffia New Yorgis võtab ta kinni, riputab pommi selga ja sunnib kaitsma mõrva-süüdistuse eest oma ninameest. Tagatiseks hoiab maffia pommi pulti enda käes ja on võtnud Eddie 10 aastase tütre vangi.

Eddiel on 48 tunni jooksul korraga 3 ülesannet: kaitsta oma klienti, päästa oma tütar maffia küüsist ja püüda ise ellu jääda. Õnneks on Eddiel sõpru oma mõlemast eluperioodist. Sellest raamat ongi.

„Kaitse“ on huvitav, tempokas ja põnev kuni viimase leheküljeni välja. Lõpeb märuliga  kohtumajas ja kohtuhoone õhkulendamisega.

Samavõrd kui seikluslikkus, Eddie sulioskused ja füüsilised võimed on põnevad, on veelgi põnevamad Eddie oskused, arutlused  ja kadestamisväärt kiirreageeri-mine kohtusaalis. (Grishamilt pole ammu midagi ilmunud ja kui märul välja jätta siis Cavanagh on igatahes värskem.)

Cavanagh on väga hea uus nimi eestikeelses krimikirjanduses.  Tõsine ja mehine kriminull, soovitan!

Steve Cavanagh

„Kaitse“

Inglise keelest tõlkindu Ann Kuslap

Kirjastus Ersen 2016

303 lehekülge

Ruth Rendell "Pimedad nurgatagused"

Pimedad nurgatagused kui metafoor. Tegevuskoht pimedas nurgataguses võib valla päästa pimedad nurgatagused inimese hinges ja panna ta tegutsema moel, mida inimene ise ega ka lugeja ei oska oodata.

Seda raamatut lugedes saab näidete varal selgeks, et inimese suurim vaenlane on hirm. Hirmu küüsis pannakse toime kõige julmemad teod.

„Pimedad nurgatagused“ ilmus 2014 aastal ja on inglise kuulsa krimikirjaniku viimane romaan.  Ruth Rendell  suri 2015. aastal 85. aastasena.

Olen läbi lugenud enamus tema romaane, ka Barbara Vine nime all ilmunud. Meenub sümpaatne inspektor Wexford. Eriti hindan Rendelli psühholoogilisi kriminaalromaane.

Loetud raamatu motoks on katkend Ruth Rendelli intervjuust Marianne Macdonaldiga ajalehes Sunday Telegraph 10.aprill 2005.

„Kuid miks paeluvad teid psühhopaadid?

„Nojah“, ütleb Rendell oma kindlal häälel, „mul on kahju inimestest,  keda ajendavad kohutavad impulsid. Ma arvan, et ajend tappa peab olema ränkraske koorem. Ma püüan panna oma lugejaid  mu psühhopaatidele kaasa tundma ja arvan, et saavutan edu, sest mina tunnen.“

Kas mina ka tunnen, pärast raamatu lugemist?  Tavaliselt ei tunne. Kui inimene saab aru oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida,  peab ta vastutama. Alati ei saa ka ohvrile kaasa tunda, kuid see ei õigusta tapatööd, inimelu on püha. Nii et krimkasid lugedes ootan alati, et pahad saavad karistatud.

„Pimedad nurgatagused“ on lihtne ja loetav raamat igapäevaelu teemadega, mille taustal võtab hoogu ka kruvib pinevust üles ekstreemne lõpplahendus. Hoopis teistmoodi rendell kui varasemad, lihtsam ja ladusam.

Tutvustusest:

 Kui Carl Martini isa sureb, pärib poeg maja rikkas ja trendikas Londoni linnajaos. Carl, noor algaja kirjanik, vajab siiski raha, üürib ta ülakorruse korteri esimesele soovijale, loomaarsti assistendile Dermot McKinnonile. See oli Carli esimene saatuslik viga. Teine viga oli hoida alles isa pentsik kollektsioon arstimeid, kaasa arvatud tervisele ohtlikud dieeditabletid, mis ta leidis rohukapist. Viga oli ka nende müümine kaaluga kimpus olevale näitlejannale, kes seeläbi sureb. Tehingust teadlik Dermot haarab kinni võimalusest ja hakkab Carlilt välja pressima, keeldudes talle üüri maksmast ning ähvardades naise surma põhjuse avalikustada. Moraalselt ahistatud ja pidevas hirmus elav Carl kaotab pinna jalge alt ja vajub üha sügavamale lootusetusse, suutmata vastu astuda saatanlikule vaenlasele.

Raamatus on värvikaid tegelasi  ka peale n.ö. peategelaste. Näiteks Tom ja  Dot  Milsomist koos nende tütre Lizzie Milsomiga on  ainest terveks romaaniks.

Stiilinäitedki olen valinud Tomi suust:

Lk. 102 „Tom oli huviga täheldanud, et kui laps elas oma vanemate majas, hakkasid muretsema, kui ta oli õhtul, ütleme, pärast kella ühtteist väljas. Muretsesid end haigeks, kui ta oli pärast keskööd ikka veel väljas. Vaatasid kella, kõndisid toas edasi-tagasi ja avasid ukse iga kümne minuti tagant, et püüda märgata teda mööda tänavat tulemas. Uni ei tulnud kõne allagi. Aga kui ta enam kodus ei ela, kuigi tead, et ta läheb õhtul samamoodi välja, jääb hilise ajani välja, kui mitte isegi kauemaks, muretsed vaevalt üldse. Lähed voodisse ja jääd magama. Ärkad hommikul üles ja sul pole kahtlustki - kui sa sellest üldse mõtled -, et ta tuli koju keskööl või kell üks või kelle kaks, elus ja terve. Miks see nii oli? Miks sa muretsed, kui ta oli koos sinuga, aga ei muretse, kui ta enam ei ela enam sinu juures? Ta küsis teistelt vanematelt selle kohta ja nad kõik tundsid sedasama.“

Nii mõtiskleb Tom, tore tegelane, kes pensionile jäädes omandab Londoni bussides tasuta sõiduõiguse ja  veedab aega linna tundma õppides ja bussidega ringi sõites. Sarnast ühistranspordiga ringisõitmist oli vist ka raamatus „Surm õhtuhiies“.

Lk. 30 „Nagu palju tema eas mehed, mõtles Tom, et kui ta on pensionile jäänud, leiab ta selle pealesunnitud jõudeelu suurepärase olevat. Ta on vaba, ta on pidevalt puhkustel. Mis tal oli meelest lipsanud , oli see, kuidas puhkustel, mida tema ja Dot olid aastate jooksul võtnud, oli ta surmani tüdinud sörkimistest väikeste Hispaania linnade kitsastel kõrvaltänavatel või giidiga tuuridest Sitsiilia templi-varemetele või enda vedamisest üles metsastele mägedele Türgis, ainsaks ees-märgiks imetleda vaadet ülevalt. Dot polnud tüdinud või vähemalt ei öelnud kunagi, et on - aga siis polnud neist kumbki seda öelnud. Tomil polnud mingeid hobisid. Ta ei teadnud midagi golfist; ta ei vaadanud seda isegi telerist. Ta ei hoolinud kinost, kus polnud midagi, mida poleks telerist näinud. Ta polnud kunagi olnud kuigi suur lugeja ja ta polnud kunagi õppinud klassikalist muusikat armastama. Neile puhkustele tagasi vaadates mäletas ta enamasti, kui aeglaselt aeg oli möödunud; kui ta vaatas vargsi oma kella, arvate, et nüüdseks peaks olema juba pool kaksteist, nägi ta, et see oli ainult kümme minutit üle kümne.“

Kipun aina märkama ja tallele ,mida teised tunnevad ja ütlevad vanaduse ja pensionile jäämise kohta. Eks see ole minu jaoks aktuaalne teema. Töötan igapäevaselt, mõtlen kergendusega ajale, kui koju jään, tegelen sellega ,mis mulle meeldib ja hakkan korralikuks vanaemaks. Kusagil põhjas pesitseb kartus, aga mis siis kui see mulle siiski ei meeldi.

Ruth Rendell

„Pimedad nurgatagused“

Inglise keelest tõlkinud Maia Planhof

Eesti Raamat 2016

Sari Mirabilia

j.k. Johansson "Laura". Palokaski1

Soome oma Twin Peaks. Isegi peategelase nimi Laura Anderson on justkui tuletis Laura  Palmerist.

J.K. Johansoni nime taga peitub grupp autoreid, tele- ja filmistsenariste. Tänaseks on Laura sarjas ilmunud kolm raamatut: „Laura" 2013“, „Noora“ 2014  ja „Venla“ 2015.

Esimene raamat „Laura“ keskendub Laura Andersoni kadumisele, meenutatakse ka Venla kadumist, kuid kahte juhtumit veel ametlikult ei seostata. Lugejale lõpu-lehekülgedele kahtlus tekitatakse.

Märgin tegelased üles, et ükskord kui järgmine raamat ilmub, oleks teada, kes on kes. Raamatu elusolev peategelane on Miia, endine internetipolitseinik, kes asub oma endises kodulinnas tööle Palokaski kooli eriõpetajana. Miia on muidugi kaunis, sale, seksikas ja tark pealekauba. Kuigi ta on politseist lahkunud, osaleb ta edukalt uurimises. Palokaski koolis töötab psühholoogina Miia vend Nikke, kellest saab kahtlusalune nr.1. Nikke on abielus Miia parima sõbranna Suskiga. 

Venla on Miia ja Nikke 1980.aastal kadunud õde, kelle kadumise saladus on siiani lahendamata. Olulisemad tegelased on veel uurija Korhonen ja ajakirjanik Pasi Tikka.  

Noorat (järgmine kadunud tüdruk) ma tegelaste hulgas ei mäleta, kuigi järgmise tutvustuses märgitakse, et ta on Laura klassiõde. Tüdruk, kes "lauras" märgib, et ta elu võib ohus olla, kannab nime Johanna.

Raamat peegeldab tänapäeva noortemaailma. Kui sellest raamatust midagi kõrva taha panna, siis seda, kui tähtis on lastele sotsiaalmeedia, kui suur nende soov teenida kerget raha ja kui minimaalne oskus eristada õiget ja valest.

Meelelahutuslik detektiiv, lugemine kulgeb kiirelt. Huvi hoitaks ülal lõpuni välja. Tõsisematele krimkasõpradele jääb lahjaks ning tekib tahtmine leida üles kõik ebausutavused ning loetleda puduused.

Mina igatahes jään ootama järgmisi tõlkeid.

J.K. Johansson

„Laura. Palokaski1“

Tõlkinud Evelin Banhard

Pegasus 2016

239 lehekülge.

Raivo E. Tamm & Super Hot Cosmos Blues Band kontsertetenduses "Ma olen Ivo Linna“

Raivo E. Tamm & Super Hot Cosmos Blues Band kontsertetendus "Ma olen Ivo Linna“

Kuna abikaasa käib minuga vapralt kaasa ooperis ja balletis, siis olin varmalt nõus temaga koos vaatama etendust „Ma olen Ivo Linna“.

Kontsertetenduse vaheajal tegi abikaasa ettepaneku, et sõidame ära koju. Ma ei olnud nõus. Siis pakkus abikaasa piletiraha hüvitust 30 €,(meil olid pensionäri piletid), ma ei olnud ikka nõus lahkuma. Sellepärast, et tegelikult ma ju teadsin, mis ees ootab, lahkudes tunnistaksin, et ootasin midagi enamat. 



Ja väga hea, et ära ei läinud, sest kontsertetenduse teine osa oli talutavam. Vaevalt, et harjuma hakkasin, lihtsalt tekst ei olnud enam raadios ja teles  nii läbileierdatud ja Raivo E. Tamme lauluhääl oli ka vaheajal paranenud. 
Raivo E. Tamm on suurepärane koomik. Koomiku anne selles etenduses küll ei avanenud, aga piisab kui mõnikord telerit vaadata, siis saab selgeks, et tal see on. Näiteks "Kellapid", „Su nägu kõlab tuttavalt“, „ENSV“. Olen teda Estonia laval näinud operetis „Silva". Tähendab siis, et oskab laulda. Ivo Linnat eelistan siiski Ivo Linna enda esituses. Liisi Koikson vist ütles ühes intervjuus, et noort Ivo Linnat võib lõpmatuseni kuulata, ühinen temaga.

Mulle meeldis etenduses kõige rohkem Super Hot Cosmos Blues Band.

Sellest etendusest on päris tõsised inimesed ka kirjutanud:

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/kuidas-teha-karikatuuri-iseendast/

Marc Dugain "Mõjuvõim"

 Jälle üks prantslane Nüüdisromaani sarjas.

Selles raamatus on teemaks presidendivalimised Prantsusmaal. Originaalis ilmus raamat 2014.aastal. Kas raamatus on midagi omast ka tegelikele presidendi-valimistele Prantsusmaal, mine sa võta kinni. Tutvustusest: Autor ei kinnita seda otsesõnu, kuid möönab ühes intervjuus ometi, et „ainult romaanikirjanik võib kirjeldada üksikasjalikult, mida luure- ja võimuorganid riigi julgeoleku ja riigisaladuste kaitse varjus võivad korda saata“.

Dugaini raamat on presidendikandidaat Philippe Launay’st, kelle eraelu on tuksis. Üks tütar tegi enesetapu, teine lahkus kodunt teadmata kuhu, suhted naisega on halvad. Ainuke isik, kellega Launay saab avameelselt rääkida on rääkimisvõimetu isa vanadekodus, kelle voodiserval Launay käib südant puistamas: „Minu positsiooni juures ei saa ma peale sinu kedagi usaldada“.

Ja edasi lk.12 „Kõik sai alguse 1914.aastal See ristiti suureks sõjaks ,et maskeerida kuidas see inimkonda räsis. Taheti seda võita, ja seejärel loodeti surmavast möllust kosuda. Aga keegi ei võitnud, seda teadis nii üks kui ka teine pool. Sellepärast tundsid kaotajad paarikümne aasta pärast tarvidust uuesti alustada, veelgi räpasemat ja laastavamat sõda. Ma mõistan, et sa ei tahtnud vastu hakata. Sinu isa naasis 1914.aasta sõjast tervena, aga ta lõpetas psühhiaatria-haiglas oma surnud kamraadidega rääkides, nagu nood olnuks seal, tema kõrval. Ma ei heida sulle ette, et sa ei hakanud vastu, kui sakslased jälle tulid.“

Eelneva lõigu juures hämmastas mind taas kui tugevalt on kaks suurt ilmasõda määranud ja määravadki veel 21. sajandil inimeste elu. Sarnaselt eelmise raamatuga „Lesepitser“.

Lk. 12 mõtiskleb Launay isa voodi ääres edasi: „Öeldakse, et kui saad täis-kasvanuks, tuleb vanematele andestada, samas säilitades endas last. Ma olen teile andestanud. Ja mis puudutab last minus, siis selle osa täidab poliitika. Tead, seal on nagu vahetunni ajal kooliõues. Samasugused vimmad, samasugused liidud, tugevama seadus. Eeliseks on see, et selles keskkonnas ei elata vanaks.“

Presidendikandidaat Launay ei ole positiivne kangelane. Raamat on sellest, kuidas ta surub valimistelt kõrvale oma rivaali Lubiaki, kuidas punub edu  kindlus-tamiseks suhete võrgustikku suurkorporatsioonidega. Raamatu tegevus toimub põhiliselt Pariisis, põkkab vahepeal Kanadasse, kuhu Launay läheb oma kodunt jalgalasknud tütart valmiskampaania ajaks tagasi tooma ning politsei eriüksuse luuraja Lorraine saadetakse Iirimaale kadunud ametühingutegelast otsima.

Raamatus on palju tegelasi. Sissejuhatavad peatükid ongi erinevatest tegelastest, enne kui nende kokkupuutepunktid esile tuuakse on see üpris häiriv lugemise juures. Tegelaste hulgas on ministreid, suurkorporatsioonide juhte, aatomi-allveelaeva juhte, luurajaid ja luureülemaid, armukesi ja õnnetuid depressiivseid abielunaisi. Võimu- ja rahajaht tabab süütuid ohvreid ja midagi kaunist raamatust ei leia.

Ma ei ole lugenud ka Marc Dugaini Mirabilia sarjas ilmunud „Hiiglaste avenüüd“ ning küllap jääbki lugemata.

Raamatu teema  haakus väga hästi meie koduste presidendivalimistega, mis õnneks, nii ma arvan, ohvreid kaasa ei toonud.

Võib lugeda, aga mitte midagi erilist.

Marc Dugain

„Mõjuvõim“

Prantsuse keelest Kaja Riesen

Eesti Raamat 2016

Sari Nüüdisromaan

254 lehekülge.

"Luuraja ja luuletaja" kinos

Režissöör & stsenarist: Toomas Hussar

Operaator: Rein Kotov

Kunstnik: Kristina Lõuk

Monteerija: Tambet Tasuja

Produtsent: Ivo Felt

Peaosades Jan Uuspõld, Lana Vatsel ja Rain Tolk. Teistes osades Tambet Tuisk, Tõnu Oja, Peeter Jalakas, Mari Abel, Loore Martma, Priit Võigemast jt.

Käisin kinos. Eesti filmid vaatan kõik ära kui võimalust on. Vanasti vaatasin ainult patriotismist, aga nüüd on filmid juba nii head ja huvitavad, et ootan iga uut filmi.

Mis siis nüüd nädal hiljem filmist meeles on. Minul eelkõige näitlejad. Jan Uuspõld vaatajale harjumatus osas on väga sümpaatne.

 Lana Vatsel, keda mina pole varem näinud, on lihtsalt suurepärane. Filmi lõpust tema repliiki olen filmi soovitades korduvalt ümber jutustanud. 

Ja filmi olen palju soovitanud. Neile, kes armastus-filme vaatavad, olen soovitanud kui armastusfilmi. Neile, kes actioni sõbrad on, soovitasin kui eesti oma märulifilmi. Naljasõpradele ütlen, et filmis on parasjagu irooniat ja nalja saab ka natukene.  

Filmist võib vaataja üles noppida palju teemasid, näiteks igivana vastuolu eraelu ja töökohustuste vahel, ametniku ja loomingulise inimese ellusuhtumise erinevused, erinevad rahvuslikud karakterid ning varjamisi vihjatakse veel paljudele teemadele. Nali on ka selline varjatud ja vihjamisi doseeritud, mis mulle väga meeldib.

Rohkem saab filmist lugeda Tõnu Karjatse kirjutisest Sirbis: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/luuraja-ja-luuletaja-seenelkaik/

Anne Lemieux "Lesepitser"

Selle romaani lugemine ei ole tegevus kõige kergemate killast. Meenus, et raamatus „Minu võitlus“ Karl Ove Knausgård "Minu võitlus" 1.raamat "Surm perekonnas" ütles autor , et "See on kirjanduse ainus seadus: kõik peab taanduma vormi ees. Kui mõni kirjanduse muudest elementidest, nagu stiil, intriig või temaatika, on vormist tugevam ja selle endale allutab, on tulemus nõrk." 

"Lesepitseri" sisu ja intriig on suuresti taandunud vormi ees. Seda põnevam, aga ka vaevalisem oli lugemine. Esiti oli eesmärk jõuda kuidagi 50. leheküljeni, siis sajandani, aga vahepeal hakkas lugu ise lummama ja jõudsin kiiresti üllatava (!) lõpuni.

Stiilinäide lk. 13 „Veidi enne surma, kui ta sai aru, et ei sure, jõudis kapten aimusele, et elu ja surm on vahetanud kohad. Samamoodi nagu käsipeegel, mis moonutas ta nägu, oli sõda teinud temast, surijast, ainukese inimese, kes neis tapatalgutes oli ellu jäänud; ta naine ja kolm tütart olid mingi nõiduse läbi vaid meelepete. Nelja aasta jooksul oli tume igavik nende näod tasapisi hägustanud. Jeanne ei laulnud enam, magamistoa tapeet oli minevikku vajunud, majja oli ladestunud pruuni vaha ja hüübinud vere taak, mis määris põrandaid ja segunes meelehärmiga. Ainuke helge mälestus, mis säras puhtas valguses, oli päikseline lapsepõlv möödunud sajandi lõpus, kui ta ärkas kindla teadmisega, et kasvab suureks meheks. Aga need möödunud sajandi päikesekiired nagu paljud teisedki asjad olid mattunud kuristikku, kuhu oli kadunud ka puudu jäänud õnn“

Tõlkija töö kindlasti kerge ei olnud, minu arvates on ta hästi toime tulnud, kuid arvan ka , et tegu on sellise raamatuga, mida peaks lugema originaalkeeles.  

Raamatus on hulgaliselt kujundite kordusi, mis kannavad tõenäoliselt mingeid sümboolseid väärtusi, näiteks  ligustrihekk ning  kõrbenud ploomimarmelaadi ja poonimisvaha lõhn. Teises kultuuris võib neil kujunditel olla üldisem tähendus kui mina neist suutsin välja lugeda.

Kuulsin autoraadiost juhtumisi Svetlana Aleksijevitši raamatu „Sõda ei ole naise nägu“ tutvustust ning mulle meenus kohe Annie Lemiuxi raamat. Minu arvates taanduvad kõik „Lesepitseri“ probleemid sõjale, kuigi otsest sõjategevust siin ei ole ja sellele, mida sõda naistega teeb. Kõik, mis juhtub naistega, kandub edasi nende lastesse, on need siis poisid või tüdrukud ja sõja löödud haavad ohustavad mitut põlvkonda.

Aga millest raamat täpselt jutustab, tutvustusest:

Romaan, mis kujutab endast perekonnasaagat, algab 1919. aasta kevadel, kui sõjaväehaiglas sureb kapten Vernet. Temast jäävad maha noor naine ja kolm alaealist tütart. Tollal oli kodanlaste pedantsetes ringkondades kohustusliku leina pikkus seitse aastat ja seda ettekäändeks tuues kapseldub noor lesk jonnakasse vaikimisse, tõmmates kaasa nii oma ema kui ka tütred. Kadunud kapten Vernet'st luuakse viirastuslik mehekuju, kes on ühtaegu olemas ja olematu, elus ja surnud.

Tütred saavad hariduse, üks neist oskab seda kasutada, teised mitte. Abielluvad nad kas armastusest, varanduslikel kaalutlustel või meeleheitest ning saavad lapsi, kellesse tahtmatult süstivad ettekujutuse viirastuslikust mehest. Leidmata toetust isadelt, kelle emad on neile valinud, ei oska pojad kasvada meesteks, tütred aga ei tea, kas nautida tärkavat iseteadvust või unistada maskuliinsest kangelasest.

Anne Lemieux

„Lesepitser“

Prantsuse keelest tõlkinud Sirje Keevallik

Eesti Raamat 2016

Sari Nüüdisromaan

176 lehekülge.

Alessandro Baricco "Korda kolm koidikul"

Võluv nagu kõik Baricco raamatud. Lähedases seoses autori sõnutsi romaaniga „Mr Gwyn““. Alessandro Baricco. "Mr Gwyn".   „Mr Gwyn“ oli romaan, kus kirjanik hakkas sõnadega portreesid maalima. Lugesin, mulle meeldis, aga vihjet raamatule „Korda kolm koidikul“ mulle ei meenu.

Tõesti väga võluv ja poeetiline raamat. Hetkel ei meenu mulle ühtegi teist kirjaniku, kes lihtsa dialoogiga nii palju pinget oskab tekitada. Kolm justkui eraldiseisvat lugu, mis kõik pingestuvad koidiku eel. Kolm erinevat kohtumist mehe ja naise vahel, kõigis lugudes tegevuspaigaks hotell. Baricco romaanidele  omane saladuslikkus on ka siin olemas.  Raamatu tegelased kohtuvad kolmel korral, kuid nagu autor ütleb, elavad nad põikuvas Ajas, mida oleks asjatu taga otsida igapäevaelu kogemusest.

Naist ja hotelli kirjeldab autor esimeses loos nii:

Lk.13 „Tuhmunuvõitu oli selle hotelli elegants. Küllap oli ta minevikus suutnud kinni pidada nii mõnestki luksuslikust ja taktitundelisest lubadusest. Näiteks oli hotellil kena puust pöörduks, iseärasus, mis ikka ahvatleb mõttelennule.

Sealt siseneski üks naine sel kummalisel öötunnil, pealtnäha muule mõeldes, nüüdsama taksost väljunud. Tal oli üll vaid kollane õhtukleit, kaunis avara dekolteega, ja isegi kerget salli ei olnud õlgadel – seetõttu oli tal säärase inimese intrigeeriv ilme, kellega on midagi juhtunud. Ta liikumises oli isikupärast elegantsi, aga ühtlasi meenutas ta nüüdsama jälle kulisside varju tõmbunud näitlejannat, kes on esinemiskohustusest vabanenud ja naasnud omaenda olemisse, siiramasse. Sestap oli ta astumisviis kriipsu võrra väsinum ja tilluke ridikül käest lausa maha libisemas. Ta ei olnud enam kuigi noor, aga see kaunistas teda, nagu mõnikord naiste puhul, kes ei ole kunagi kahelnud oma ilus.“

Üks pildike ka  koidikust lk. 55 „Tõepoolest, sel suvehommikul laotus koidik üle pisarpuhta taeva sedavõrd enesekindlalt, et isegi neile vähenõudlikele aguleile paistis see tulevat üllatusena, nii et nad lasid lõpuks maad võtta millelgi ilulähedasel, mille jaoks nad ei olnud loodud. Akendelt säratas lootusrikkaid helke ja kidurik muru hiilgas oma kasvukohas ootamatult rohelisena. Möödus mõni harv sõiduk ja neilgi ei paistnud mingit erilist kiiret olevat, nagu oleks neil parasjagu hingetõmbeaeg.“

See lõik võib tunduda ilulev, aga raamatule tervikuna on iseloomulik äärmiselt napp dialoog, karge poeesia ja vaoshoitud tunded.

Alessandro Baricco

„Korda kolm koidikul“

Itaalia keelest tõlkinud Mailis Põld

Varrak 2016

92 lehekülge

Mariliis Rosin "Maltale. Elu suurel kivil."

Kaunis raamat. Tegelikult ongi kaante vahel kaks erinevat raamatut koos: pildi- ja juturaamat.

Kui pildid ära võtta, ka siis on mõnus lugemine. Lühikesed jutud: olustikupildid, isiklikud kogemused ja kohtumised, ülevaade ajaloost ja Malta tänapäevast, toitudest. 

Kui pildid juurde panna siis on väga kaunis raamat. Fotode kvaliteet on väga hea, midagi muud kui Minu sarja raamatute omaklõpsitud pildid.

Võtsin raamatu lugemiseks ette, kuna kavatseme ühe oktoobri nädala Maltal veeta. Tahtsin saarest mingit ülevaadet saada, selle eesmägi täitis raamat täielikult ja kruvis huvi üles ja ootused kõrgeks. Raamatu luges läbi ka minu abikaasa, mis on seda tähelepandavam, et muidu loeb ta ainult ajaloolisi romaane. Meie lugemisvara on täiesti erinev ja üle mitme aasta on tegu raamatuga, mille mõlemad läbi lugesime. Meile mõlemale meeldis.

Autor on raamatu motoks pannud Doris Kareva tuntud luuletuse. Panen selle siia kirja, endale meeldetuletuseks ja meeleshoidmiseks.

„Kõik mida vajad, tuleb su juurde

ühel või teisel varjatud kujul.

Kui tunned ta ära,

saab ta su omaks.

Kõik mida tahad, tuleb su juurde,

tunneb su ära ja saab sinu osaks.

Hinga, loe kümneni.

Hind selgub hiljem.

Mariliis Rosin

„Maltale. Elu suurel kivil“

Birgit Püve fotod.

Kirjastus SE&JS 2016

167 lehekülge.