„Augustikuu“ tutvustes märgiti, Tracy Lettsi kirjutatud ülimenukal näidendil „Augustikuu“ põhinev peredraama jutustab nukra, kuid samas
humoorika ja liigutava loo meelekindlatest Westoni perekonna naistest.
Mina huumorile pihta ei saanud. Liigutav ka ei olnud
kuigi pisara pigistas välja.
Raske, mõtlemapanev , kohati julm, masendav , valus ja väga aus film.
Kinolinal ei olnud ühtegi õnnelikku inimest. Tõsi oli üks paar, kes filmi
alguses pidi oma õnne perekonna eest varjama ,aga filmi lõpuks jättis raske perekondlik taak ka
nemad õnnest ilma.
Ja ei olnud ainult naistest, ka meeste tüübid: joodik,
hädavares, gigolo, tuhvlialune joonistusid hästi välja ning mõned neist suutsid
filmi lõpuks oma tüübist loobuda/väljuda.
Film tekitas mitmeid mõtteid:
-kas perekonnaks piisab vaid veresidemetest või eeldab
see ka lähemaid suhteid pereliikmete vahel;
-kui palju kanname elus oma lapsepõlve peremudelit üle
oma suhetesse lastega ;
-kui palju võivad vanemad oodata lastelt tasu selle
eest, et nad üles kasvatasime ja n.ö. „ennast ohverdasime“.
Nagu järg neile mõtetele, mis tekkisid Draamateatris „Aiamajas“
vaatamist.
Nauditav oli kõigi näitlejate mäng.
Meelde jäi filmi algusest Beverly (Sam Sheppardi) ütlus: „ „Elu on liiga pikk.“ T.S. Eliot. Paljud
on nii öelnud, kuid ainult tema sai selle eest Nobeli preemia.“
Nüüd sai vist liiga palju jutumärke viimasesse lõiku.
Kirjutasin just e-etteütlust, ise arvan, et läks hästi.
Muusikaliseks näiteks valisin filmi soundtrackist Ben
Iveri "Hinnom TX", taustaks Oklahoma tühjad väljad.
Haruki Murakami 1Q84 I ja II osa Varrak 2013 Jaapani keelest Margis Talijärv Toimetanud Taimi Paves Kõik on juba „1Q84“ lugenud ja sellest kirjutanud. Mina sain selle raamatukogust alles nädala eest.
Raamatu moto :
"Siin on grimmi ja maskide ilm,
Kus on näilik vähimgi pind,
Aga kohe see tõeluseks saab,
Kui sina vaid usud mind."
Moto on pärit laulust «It's Only a Paper Moon“ ,mille riputan siia Ella Fitzgeraldi esituses:
Raamatu tegevus toimub Tōkyōs. 10 aastaselt astus Tengo teiste poolt kiusatud klassiõe Aomame kaitseks välja. Aomame tänab Tengot sõnatult, vaadates talle sügavalt silma ja pigistades kätt. Rohkem midagi ei toimu ja peagi laste teed lahknevad. Kirjeldatud sündmus on neil meeles ja saadab neid ka 20 aastat hiljem, kui toimub raamatu tegevustik. Aomamest on saanud võitluskunstide treener ja palgamõrvar, Tengost andekas matemaatika-õpetaja, kes kirjutab romaani. Tuttav kirjastaja palub Tengol ümber kirjutada noore neiu Fukaeri salapärane romaan „Õhunukk“, raamat väikestest inimestest, kes koovad õhunukke. Ümberkirjutamine on pöördepunktiks Tengo elus. „Õhunukust“ saab bestseller ja toimuma hakkab palju salapärast, mis päädib sellega, et Tengo leiab end mõistatuslikust paralleel-maailmast aastas 1Q84 koos väikeste inimestega. Aastasse 1Q84, mille tunnuseks on taevas kahe kuuga, jõuab ka Aomame, kui ta liiklusummikust kiirteel avariitrepi kaudu alla ronib.
750 leheküljel juhtub palju. Saab ülevaate Aomame ja Tengo lapsepõlvest ja nende vanemate elust, saladuslikust religioossest kommuunist; jutustatakse ümber müstilise bestselleri „Õhunukk„ sisu. Vaheldumisi on üks peatükk Aomamest ja teine Tengost, kuid tegelased ise selles raamatus ei kohtu. Alles viimasel 749. leheküljel otsustab Tengo Aomame üles otsida, ükskõik mis ka ei juhtuks , ükskõik, millises maailmas ja kes ta ka ei oleks.
Aga sellega Aomame ja Tengo lugu õnneks ei lõppe. Eesti keelde on tõlgitud kaks esimest raamatut, kolmas on veel.
Tegemist on ulmelise raamatuga. Kirjutasin eelnevalt, et „1Q84“ asub paralleelmaailmas. Raamatus aga öeldakse: See mis asi on päris maailm, on väga keeruline küsimus. Põhimõtteliselt on see kõigest metafüüsiline tees. Kuid see siin on kahtlemata päris maailm. Selles maailmas kogetav valu on tõeline valu. Selles maailmas kogetav surm on tõeline surm. Selles maailmas valatav veri on tõeline veri. See siin pole mingi võlts ega illusoorne maailm. Ega metafüüsiline maailm samuti mitte.……..Sellist asja pole, seal on 1984 aasta maailm ja siin selle teine haru 1Q84.aasta oma ning need mõlemad tegutsevad paralleelselt. 1984 aastat pole enam olemas. ….Me sisenesime selle ajavoolu või sisenes see ajavool ise meisse. Ja minu arusaamist mööda avaneb see uks ainult ühele poole, nii et tagasiteed enam pole.
Raamatust on palju kirjutatud. Mõned kirjutavad sellest, mida nemad raamatut lugedes mõtlesid ja teised murravad pead selle üle, mida Murakami kirjutades mõtles ja mida öelda tahtis.
Minu jaoks oli „1Q84“ omapärane armastusromaan, huvitav kriminaalromaan, aga ka raamat üksindusest ja võõrandumisest suurlinnas; sõprusest; hea ja kurja vahekorrast ja tasakaalust nende vahel; oma tõelise mina otsingutest ja paralleelmaailma võimalikkusest. Mitu raamatut teineteise sees, kõrval ja kihiti nii nagu aastad 1984 ja 1Q84 teoses teineteise sees ja kihiti ja segunenult.
750 leheküljele mahub nii palju.
Lugedes igav ei hakka, raamat on põnev ja köitev. Murakami on hea jutuvestja! Peatükid vahelduvad, kord jutt Tengost ,siis Aomamest, aga kogu lugu voogab sujuvalt algusest lõpuni ja on mõnus lugeda. Raamatut oli raske käest panna ja iga päev ootasin õhtut: saaks edasi lugeda.
Noppisin välja mõned tsitaadid.
Lk. 63 „Minu jaoks sarnaneb matemaatika veega. Selle kohta on palju keerulisi teooriaid, kuid selle peamine põhimõte on tegelikult väga lihtne. Samaoodi nagu vesi valib endale langemiseks alati kõige lühema tee, voolab ka matemaatika alati ainult ühes suunas.
Kui numbreid tähelepanelikult jälgida, ilmub see suund iseenesest nähtavale. Sina ei pea selle jaoks midagi ära tegema, piisab pelgast vaatamisest. Tuleb ainult keskendudaja kõik saab iseenesest selgeks. Ükski teine nähtus siin maailmas pole meie vastu sama lahke kui matemaatika.“
Tõsi, matemaatika on lisaks ka truu ja usaldusväärne, seda ei kirjutata nii tihti ümber nagu ajalugu.
Lk. 417 „Selleks ,et midagi suurt korda saatavõi avastada, vajab inimene palju aeg aja raha. Ajast ja rahast ainuüksi loomulikult ei piisa, kuid halba need ka ei tee. Aega, mida meile on antud, on limiteeritud koguses. Isegi praegu, kui meie siin vestleme, tiksub kell tikk-takk aina edasi ja edasi. Aeg läheb ning võimalused libisevad käest. Kui sul on aga raha, saad sa endale aega juurde osta. Ja vabadust samuti. Aeg ja vabadus: need on kaks kõige väärtuslikumat asja , mida inimene endale raha eest osta saab.“
Küllap on siin mõeldud vabadust kasutada oma aega.
Lk. 485: teatud ikka jõudes pole inimese elu enam midagi muud kui üks lakkamatu kaotuste jada. Kõik asjad, mis sulle seni on olulised olnud, hakkavad üksteise järel sinu käte vahelt minema libisema, justnagu kammipiid, mis vana ja katkise kammi küljest ära murduvad. Ja ainukesed asjad, millega sul on võimalik neid asendada, on väärtusetud võltsingud. Kehalised võimed, lootused, unistused, ideaalid, veendumused ja ideed, ning samamoodi ka sulle armsad inimesed- need kõik kaovad üksteise järel sinu elust. Mõned neist jätavad enne lahkumist sinuga hüvasti, mõned aga kaovad ilma igasuguse hoiatuseta- ühel heal päeval on nad lihtsalt läinud.“
Minu eas aktuaalne tsitaat.
Tõlkija õnnestunud tööd näitab alljärgnev müstiline kirjeldus kõrgklassi hotellist.
Lk. 491: Hotell Okura ruumikas fuajee meenutas oma kõrge lae ja hämara valgustusega mõnda hiiglaslikku ja suursugust koobast. Siin-seal diivanitel vestlevate inimeste hääled kõmisesid fuajees kõledalt vastu nagu mõne suure eluka viimased ohked , kellel on sisikond välja lastud. Põrandat kattev vaip oli väga paks ja pehme ning meenutas mõne põhjamaise saare ürgset samblikku. Inimeste sammude kaja sumbus sellesse talletatud aega. Fuajees ringi liikuvad mehed ja naised nägid välja nagu iidse needuse all kannatavad vaimud, kes olid sunnitud igaveseks siia fuajeesse jääma ning päevast päeva samu rolle kordama. Mehed olid rüütatud laitmatult istuvatesse äriülikondadesse. Noored sihvakad naised kandsid musti šikke kleite, et kusagil banketisaalides toimuvatele vastuvõttudel osaleda. Nende kaelu ja käsivarsi ehtivad pisikesed , ent kallihinnalised juveelid jahtisid justkui verejanulised vampiirid meeleheitlikult iga tagasihoidlikumatki valguskiirt, mille peale vastu särada. Suurekasvuline välismaalastest vanapaar meenutas elatanud kuningat ja kuningannat, kelle väsinud kehad puhkasid eemal asuval troonil.
Kohati mõjus „1Q84“ küll pisut nagu elustiili või eneseabi õpik, liiga õpetlikult. Kirjeldati mida Aomame sööb ja kuidas täpselt trenni teeb, kuidas enda eest hoolitse, meiki teeb. Ka jutustati raamatus ühte ja sama lugu mitu korda, lõpuks võeti kõik veel kord kokku „Õhunuku“ sisu ümberjutustuses. Ma ei ole kindel, et need kordused, mis raamatu mahtu oluliselt paisutasid, loo seisukohalt vajalikud olid. Raamatu üldist lugemisväärtust enda jaoks hindan siiski väga kõrgelt.
Küllap on minu ettekujutus Jaapanist stereotüüpne: kannavad kimonosid, söövad sushit, loevad haikusid ja joovad rohelist teed. Aga raamatu juures hämmastas mind, et jaapanlastest peategelased sõid valdavalt lääne toitu ja jõid lääne jooke. Ei olnud viiteid Jaapani kirjandusele, seevastu nimetati Dostojevskit, Tšehhovit, Orwelli.
Ja Jaapani muusikat ei kuulatud, leidsin ainult ühe viite: Kyu Sakamoto laulule «Sukiyaki".
Raamatus nimetatud muusikavalik seevastu oli väga laiaulatuslik. Murakami biograafiast: Ta töötas plaadipoes ja pidas Tōkyōs 1974–1981 koos oma naisega džässbaari.
Mulle meeldib üles märkida n.ö." raamatu muusikalist kujundust“. Nagu teatris: „1Q84“ muusikalises kujunduses on kasutatud:
Brahms, Schumann,Haydin, Rameau, Vivaldi , Bach;
Sonny & Cheri «The Beat Goes On“;
The Rolling Stones'i «Little Red Rooster“;
Louis Armstrong „Atlanta blues“, seda kuulame:
Billy Holiday ; Duke Ellington;
Michael Jacksoni «Billie Jean“;
Nat King Cole „SweetLorraine“, seda kuulame:
John Dowland „Lachrimae“, seda kuulame ka:
Leoš Janáčeki «Sinfoniettal“ on raamatus eriline tähendus, siit katkend finaalist:
Selle teose kuulamisega oldagu ettevaatlik. Mitte kuulata trepist või redelist alla ronides, võib sattuda aastasse 2Q14. Ja nagu raamatus öeldakse: „..... avaneb see uks ainult ühele poole, nii et tagasiteed enam pole.“
Võibolla ei peakski teatrielamuse otsingul Tallinnasse suunduma vaid Tallinnast eemale. Veendusin selles uuesti vaadates 8. märtsil Pärnu teatris "Endla" Mart Kivastiku ajaloolise müsteeriumi „Vares „ esietendust.
Tänuväärne ja kunstiliselt läbitöötamata materjal autorile. Eesti soost arst ja luuletaja, Nõukogude Eesti poliitik, kes lõpetas elu enesetapuga 1946.a. ja kelle surma ümber hõljub vandenõuteooria.
M. Kivastik on näidendi nimetanud „ajalooliseks müsteeriumiks.“ Müsteerium piltl salatoiming; midagi saladuslikku, mõistatuslikku.
Etenduse tutvustuses on öeldud "Vares” on groteski ja thrilleri piirimaadel balansseeriv müsteerium, mis toetub suuresti tõsielulisele ainesele."
No oli groteski – stseenid rottidega, oli ka thrillerile omast pingestatud sündmustikku- paljud mehed laval olid relvastatud, kõlasid mõned lasud, kohtumine NKVD –ga tundub praegusel ajal juba isegi thriller.
Siiski jäid etendusega rahule rohkem need ,kes tulid vaatama ajaloolisel ainesel põhinevat näidendit, nagu mina oma kaaslasega, ning pettusid tõenäoliselt need, kes ootasid thrillerit. Minu reast lahkusid pärast vaheaega mitmed noored inimesed.
Kindlasti tasub osta kava(1,5 €), mis annab näidendi tegelastest ja 1941-1946 aasta sündmustest parema ülevaate kui minuaegne ajaloo õpik.
Loeksin heameelega romaani Vares-Barbarusest. Hea haridusega , arsti ametis hästiteeniv, ennast luuletajana teostav Viljandimaa väiketalupidajast vallavanema perest pärit, miks sai temast Eesti NSV esimene peaminister ja hiljem Ülemnõukogu Presiidiumi esimees?
Lisateave Päevalehest:
Johannes Vares-Barbarusest on kavas teha Eesti Vabariigi saja aasta juubeliks ajalooline mängufilm. Filmi esitas „Eesti Vabariik 100” filmiideede konkursile stuudio Catapult Films, mis toodab teleseriaali „Riigimehed” ja ka aastavahetuse menukat naljasaadet „Tujurikkuja”. Tööpealkirja „Geomeetriline inimene” kandvast filmist ei saa siiski komöödiat. „Kirjutame Vares-Barbarusest ajaloolist draamat,” selgitas Catapult Filmsi produtsent Erik Moora.
Mart Kivastik lahendas küsimuse cherchez la femme (otsige naist) võtmes. Barbaruse armastatud abikaasa ei soovinud elada Pärnus ja unistas Tallinnasse kolimisest.
Vastuse võttis näidendis kokku TASS korrespondent Pjotr Izmestjev (Lauri Kink): Barbarus on oma naise tuhvli all ja teeb mida naine tahab„. Barbaruse kõhklusi ameti vastuvõtmisel aimus näidendist küll.
Minu kaaslane ütles , et Barbarus oli mees, kes tahtis iga valitsuse ajal hästi elada ja pildil olla. Väike vastuhakk kehtivale korrale, väike flirt venelastega, maailmaparandaja ja julgete väljaütlemistega mehe kuulsus, see sobis talle. Ei saa ütlemata jätta, et sellest elatuvad ka tänapäevased arvamusliidrid. Kui aga väiksest mässust oli saamas suurem sündmus, ehmus Barbarus ka ise, aga nüüd oli juba hilja.
Kavalehelt M. Kivastiku epitaafist:
„Nii tegeles Barbarus oma isikliku, väikse mõnuga, just parasjagu silmapaistva, mitte liiga kurnava vastuhakuga kuni aastani nelikümmend. Siis sai mäng otsa. Barbaris oli kogemata saanud, mida oli tahtnud: võrdsete riigi sõprade venelaste võimu all, kes käskisid hakata peaministriks ja jutul lõpp.“
Mulle meeldis see, et autor ei olnud venelastest tegelasi naeruvääristanud ja sellega ei pingutanud üle ka näitlejad.
Lavastaja Kalju Komissarov, kunstnik Liina Unt, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, videokujundajad Terina Tikka ja Argo Valdmaa. Kalju Komissarov on lavale toonud loo ühe mehe traagikast ja valedest valikutest. Pärast etendust tekib suur huvi luuletajast riigimehe persooni vastu.
Nappide lavaliste vahenditega oli lavale manatud eduka Pärnu arsti salong, rannapromenaad, Toompea kabinet ja rong. Üks platvorm, üks tiibklaver- kord klaver kord kirjutuslaud ja hoopis teine meelolu. Valge telefon, Pärnu esimene, keegi sellele ei helista, sest Pärnus on telefone vähe, esimene helistaja ongi TASS-i korrespondent. Trükimasin. Semperi kahtlus, et mis saab loomingust kui see hakkab masinast läbi käima. Kõigil asjadel laval on etenduse seisukohalt tähendus. Huvitav oli varjuteatri võtete kasutamine.
Põneva valguslahendusega muljetavaldav rottidega stseen. Mainima peab ka ajastutruud muusikat. Videokuntsnikud andsid oma parima ja lubasid ka väikese vimka: kui joonistus Stalini portree, siis vilksas korraks ka Putini nägu, mis tekitas saalis mõnusa sumina.
Kokku suurepärase kaasaegse teostusega aja- ja kultuuriloodraama.
Näitlejatest.
Indrek Taalma, minu arvates üks parimaid eesti meesnäitlejaid, tegi Johannes Vares Barbaruse rollis meistritöö. Nii et kui Barbarus loo lõpus, tegelikult küll näidendi alguses oma saatusliku otsuse tegi ,siis oli vaataja koos näitlejaga läbi teinud tee nende kolme sõnani „ei suuda enam“, mis ta hüvastijätukirjas kallile Siutsule kirjutas. Taalma mängus oli seda šarmantset eneseimetlejat, joviaalset Pärnu arsti ja isepäist luuletajat ning hiljem väsinud kõhkluste küüsis keskealist võimu tööriista. Küllap loksuvad kõik osatäitmised (12 näitlejat 25. rollis) etenduste jooksul paika. President Konstantin Pätsi vaadates nägin ikka Ago Andersoni ja Karin Tammaru Siuts meenutas mulle kangesti Elisabeth Tamme mängu :
Mis koht eriti hinge läks:
Vares- Barbarus koos Johannes Semperiga (või oli see Nigol Andresen?) Jaroslavlis, kõrvaltoas harjutab Gustav Ernesaks naistega laulu „Mu isamaa on minu arm“. Mehed omavahel: „Me mäletame ,nii et mitte keegi ei kuule.“
Kellele –kõigile.
Mõnus esietenduse õhkkond saalis, vaatamas Jaan Rekkor, Jüri Vlassov ja teisi näitlejaid. Kavamüüja vanem daam J. Vlassovile, kes otsib 1,50 € kava eest: „Kui sul õllerahast hiljem puudu tuleb, too tagasi“.
Saalis veel Pärnu linnapea, tuntud advokaadid, mõni lahkuva valitsuse minister.
Ja enne teatrit õhtusöök Pärnu õdusamas kohvikus Mahedik.
Lisalugemist:
Internetist leidsin Valdur Ohmanni „Johannes Vares-Barbaruse komparteile esitatud elulugu ja tema saatus“. Huvitav lugemine pärast näidendit.
Johannes Vares-Barbaruse luletus siia enam ei mahu, valin tema luuletuse märtsikuu luuletuseks
Valguse
kujundaja Kalle Karindi (Tallinna Linnateater).
Tõlkinud
Kalle Hein.
Osades
Ülle Kaljuste, Jaan Rekkor, Maria Klenskaja, Laine Mägi, Taavi Teplenkov,
Kersti Heinloo, Hilje Murel, Viire Valdma, Marta Laan, Ester Pajusoo, Mari
Lill.
Seekord
ostsin 6 piletit: endale, emale ja minu tütardele. Nii et minu poolt vaatas
etendust 5 ema ja tütre paari. Sest ühe ema ja tema 4 tütre suhted on kõik
erinevad. Küll mitte ema poolt vaid tütarde poolt vaadatuna. Sellest olen elu
jooksul aru saanud.
Etendus
pakkus 3 ema-tütre paari.
Ülle
Kaljuste (Gertrude Eastman Cuevas) ja Kersti Heinloo (tema tütar Molly):
võimukas domineeriv ema ning allasurutud endassesulgunud tütar.
Laine
Mägi (proua Constable) ja Hilja Murel (Vivian, tema tütar): ema ,kes näeb oma
tütres konkurenti ning kadestab teda ja isa poolt tähelepanuga hellitatud
tütar.
Maria
Klenskaja (proua Lopez) ja Marta Laan (Frederica): Lõuna –Ameerika ülepaisutatud
temperamendiga ema-tütre paar, kes tundusid üpris normaalsed või ei jõudnud ma
selle ema-tütre paari mõistmiseni kultuuriliste erinevuste tõttu.
Näidend
lavastati esmakordselt 1951.aatal, aga selles kajastatud teema on ajatu.
Etendust
tasub vaadata emadel ja tütardel, kas koos või eraldi, eriti nendel kelle
omavahelistes suhetes probleeme. Olen mõnikord lugenud Delfi naistefoorumeid
ning hämmastunud, kui paljud tütred kurdavad oma emade üle. Ma ei oska öelda,
kas etenduse vaatamine aitab neil oma probleeme lahendada, aga mõista üksteist ehk
ometi rohkem. Ise loomulikult arvan, et minu peres selliseid probleeme pole.
Õnneks „äratundmisrõõmu“ etenduses ei tundnud.
Arvangi,
et see on rohkem naistetükk. Seekord võtsin ainult naisi kaasa ja ei teagi, mida
mehed selle etenduse kohta arvavad.
Kava
tasub ka osta. Selles on näitekirjanik Jane Bowlesi dramaatiline elulugu.
Samuti katkend Simone de Beauvoiri raamatust „Teine sugupool“ ja Erich Frommi raamatust
„Armastuse kunst“. Väärt raamatud, mida ehk paljud ei sattu lugema, aga kavas
toodud katkendid aitavad näidendit (ja ennast) paremini mõista.
"Emaarmu sügavaim sisu on
hoolitsus lapse kasvamise eest ning see tähendabki soovida lapse eemaldumist
enesest. Siin peitub põhiline erinevus erootilisest armastusest. Erootilise armastuse
puhul saavad kaks inimest üheks. Emaarmu puhul saab neist, kes olid üks, kaks iseseisvat
inimest. Ema ei pea ainult taluma, ta peab ka soovima lapse iseseisvumist ja
sellele kaasa aitama. Just selles staadiumis saab emaarm raske ülesande: emalt
nõutakse omakasupüüdmatust,
võimet kõike anda ning mitte midagi peale
armastatud lapse õnne soovida."
Erich Fromm „Armastuse kunst“ Tõlkinud
Ann Alari. Pegasus 2006.
Priit
Pedajase lavastaja töö meeldis väga. Valinud välja teatri tugevaimad
nais-näitlejad, andes neile sobivad osad ning juhendades osasse sisseelamisel, on ta loonud suurepärase etenduse.
Täpselt
doseeritud liikumine, minemised ja tulemised, Ladina Ameerika elurütmi nii parasjagu,
et muutu domineerivaks, ei tüüta ja ei jäta varju etenduse põhiteemat. Minimalistlik
lavakujundus: ookeanirand aiamajaga ja ookeanirand restoraniga, jätavad palju
ruumi näitlejatele, laval domineerib näitleja.
Helikujundust
saab jällegi iseloomustada „suurepärane“. Kavalehelt:
Muusikalises
kujunduses on kasutatud peamiselt ladinaameerika muusikat, näiteks Chavela
Vargas, Heitor Villa –Lobos, Astor Piazolla, Ariel Ramirez, lisaks ansambel „Dead
can Dance“, itaalia mandoliinimängijad, bretooni akordeonist. Chavela Vargase „Aquel
Amor“ kitarripartii sisse mänginud Robert Jürjendal.
Ülle Kaljustele on osa "Aiamajas" viimaste aastate tipproll. Milline külm kaalutlev
enesekindel naine , kuningannalik hoiak, täpselt mõõdetud žestid. Naine, kes
teab, kuidas ennast maksma panna, teeb seda ,mida ise tahab ja paneb ka teised
seda tegema. Terve näidendi jooksul mängivad kaasa näitlejanna näoilme ja žestid.
II vaatuses hakkab see kuninganna murenema, tekib kahtlus, uskumatus: „kas
tõesti ei olegi nii“, lõpuks saab kahtlus teadmiseks. Hirmud paljastuvad, tuleb
seista silmitsi iseendaga, kuningannast saab väike ebakindel tütarlaps.
Lõpulause“ kui ma väike tüdruk olin…“ jääb lõpetamata, kordub ja hääbub
vaikusesse. Seejuures Ülle Kaljuste üksi valgetes riietes pimeneval laval
,ainult näitlejanna kuju ülevalgustatud, heledast heledam, siis hääbus
valguski. See mõjub!
Seekord
vaatas Ita Ever etendust saalist. Arvan , et Ülle Kaljustes on piisavalt
materjali, et saada järgmiseks Draamateatri grand old lady’ks.
Kersti
Heinloo, saladuslik tütar, kes aina tuleb ja läheb, leidmata asu kusagil peale
aiamaja, kelles on koos vihkamine ja armastus. Lioneli (Taavi Teplenkovi) abiga
astub ehk välja ema varjust, kuid tal on liiga palju unustada, et õnnelikuks
saada.
Laine
Mägi samuti etenduses oma tuntud headuses. Kuidas muutub tema ema pärast tütre
surma, täiesti teine inimene. Leinaga kõrvuti iseendale tõe tunnistamine ja
vabaks saamine, aga ikkagi õnnetu. Laine Mägi ema mõistab ja toetab Mollyt,
teise ema tütart. Üldse tundub etenduses, et teise ema tütart on kergem mõista
ja toetada: Vivian imetleb ja leiab mõistmist Gertrude Eastman Cuevasi poolt,
Frederica on see, kes lõpupildis Gertrudele lilled toob.
Selles
näidendi õnnelikke naisi ei olnud, kui ehk need Lõuna-Ameerika naised, pigem
arvan, et ei saanud neist aru.
Meeste
rollid täiesti olemas: Jaan Rekkor (nii harjumatu habemeta) lõunaameerikalik elunautleja ja Taavi Teplenkov, noor unistaja. Mitte just need mehed, kellest
naised unistavad.
Mulle etendus väga meeldis. Vaataksin „Aiamajas“ veel kord, Pille –Riin Purje eeskujul. Aiman, et sellest saab Draamateatri menuetendus, kuid loodan pileti siiski saada.
Riputan
siia Chavela Vargase „Aquel Amor“
Ja ühe
loo ansamblilt „Dead can Dance“. Varem ei teadnud ma sellest midagi, aga hakkas
kohe meeldima. Ja sobib etenduse õhustikuga.
Deborah Crombie Surmaosak
184-lehekülge Varrak 2014
Inglise keelest tõlkinud JUhan Habicht
Toimetanud Linda Uustalu
Lahe
lugemine mulle kui krimikirjanduse sõltlasele.
Kuid
autori esimesest eesti keelde tõlgitud raamatust „Kõik saab korda“ ei meenu mulle midagi. Tähelepanuväärne
on see, et tavaliselt ikka meenub.
Lihtne
lugemine.
Peategelane:
üdini positiivne Scotland Yardi juhtiv inspektor Duncan Kincaid: noor hea
väljanägemisega, luukeresid ja pahesid ei ole; heidab silma kõigile ilusatele
naistele ja need vastavad samaga. Samuti leiavad ta meeldiva ja usaldusväärsena
ka vanemad daamid, kellest üks ütleb nii: „Te
olete väga kogenud. Ma usun, et see on osalt õpitud ja osalt kaasasündinud. Te
sisendate teistesse enesekindlust, sest jätate mulje, et kuulate iga sõna siira
tähelepanuga- mis on täpselt kaalutletud meelitus.“
Autori
ja tõlkija koostöös on sündinud selline suurepärane võrdlus: „sügisõhk oli aromaatne ja hele nagu küps ploom enne puu otsast
langemist.“
Selleks,
et sellest raamatust midagi meenuks , lisan tagakaane tutvustuse, ma
ei tohiks siin ju süžee keerdkäike otseks kirjutada
Nädalake
lõõgastavat puhkust on just see, mida Scotland Yardi peainspektor Duncan
Kincaid vajab. Ent kui mullivannist avastatakse surnukeha, lõpeb Kincaidi
puhkus enne kui see alatagi jõudis. Üks tema uutest tuttavatest on surnud ning
üks hotelliasukas peab olema tapja. Kuigi kohalikud politseinikud pole just
koostööaltid, ei luba Kincaidi kohusetunne tal kuritegu ignoreerida ning ta
palub kohale sõita ka oma entusiastlikul noorel assistendil seersant Gemma
Jamesil. Panused tõusevad pärast seda kui toimub veel üks mõrv ning Kincaid ja
James tõmmatakse peadpööritavasse mängu, kus tagaaetav naudib tapmist liigagi
palju.
Deborah
Crombie koduleheküljelt loen, et Duncan Kincaid ja Gemma James on Crombie 15 krimiromaani kangelased.
Väga
hea raamat, soovitan kõigile teatrihuvilistele.
Tagakaanelt:
teatrivaatleja Pille –Riin Purje (sünd.
1963) portreteerib selles raamatus oma lemmiknäitlejaid ja lemmiklavastusi.
Mälupildid on jäädvustavad ja mõtestavad eredaid isiksusi ja säravaid nähtusi
Eesti teatris nelja aastakümne vältel.
Raamatus
on koha leidnud autori lemmiknäitlejad ja -lavastajad: näiteks Evald Hermaküla, Juhan Viiding, Aare Laanemets, Ain
Lutsepp, Roman Baskin, Üllar Saaremäe ,Indrek Sammul, Urmas Vadi ja paljud teised.
Raamat on sündinud teatrivaatleja aastate jooksul tehtud märkmetest,
„mälualbumitest“ nagu autor ise nimetab, ja avaldatud arvustustest.
Aga
see pole tavaline teatrimuljete -arvustuste raamat, vaid raamat sellest, kuidas
ja milliste vahenditega näitleja oma rolli teeb.
Raamatut
ei ole kerge lugeda. Esimene tõrge tekkis kui jõudsin „Emigrantide“
üleskirjutuseni. Aga lugesin läbi ja lõpuks tundus, et olen ise seda etendust
näinud. Sama tunne oli „Carmenist“ (Margus Kasterpalu lavaversioon Prosper
Mérimée põhjal) lugedes. Kahjuks ei ole kumbagi etendust näinud.
Aga
Pille-Riin Purjet olen küll mitmel etendusel näinud. Ja kuidas siis muidu, sest
tema vaatab etendusi mitu korda. Näiteks juba viidatud „Emigrante“33 korda!
Selle põhjal sündiski etenduse ülekirjutus, mis nüüd on Eesti Teatri- ja
Muusika-muuseumile üle antud.
Endal
mul sõnalavastuste mitmekordse vaatamise kogemus puudub, kui välja arvata nn. „uuslavastused“.
Ooperietendusi olen küll samade osatäitjatega mitu korda vaadanud. Kümneid
kordi ühte ja sama etendust saab vaadata vaid inimene ,kellel tekib teatriga
eriline suhe ja kes läheneb etendusele süvitsi. Seda Pille-Riin Purje just
teebki. Kui loen tema kirjavahetust I. Sammuliga, siis on need kirjad
kirjutatud justkui mingis ainult kirjavahetajatele teada salakeeles, mida
raamatulugejal lubatakse uurida. Loen ja mõtlen, mida minul üldse on teatrist
kirjutada, aga ometi olen seda siin blogis korduvalt teinud.
Kahtlemata
tunneb autor hästi kirjandust. Meeldivad on tema kirjanduslikud viited Jüri Üdi ja Paul-Eerik Rummo luuletustele, Tammsaare teostele ja teistele kirjanduslikele allikatele.
Raamatu
lõpus on nimeloend ja filmide, lavastuste ja raamatute loend. Tõeline teatri(ajaloo)
käsiraamat.
Tahaksin,
et see raamat mul kodus raamaturiiulis oleks.
Lõik
raamatust:
Kui vaatad üht lavastust palju
kordi, saad temaga kokku (ja kui ei saa, ei tahagi korduvalt vaadata).
Lavaelusse tekib väga isiklik suhe, sõbralik poolehoid või koguni kiindumus.
Teatrisaalis etendus jälgimine ei ole passiivne tegevus, vaid osadus, side,
kohustav rõõm.
Midagi pole parata - kirjutades
teatrist kirjutan ühtlasi iseendast. Vaataja ei saa ole laisetu, kuigi
võib-olla peaks nii jäägitult lavastusse sisse sulama, et ise kaob. Hea, sügav
teatrielamus avardab vaataja siseelu, kuid vastu võtta suudab ta ikka ainult
omaenese elukogemuse tasandil. See võib olla teadvustamatu, kuid tõeliselt
kaasa helisema hakkab hing vaid hetkedel, mil teda puudutatakse. Sünnivad
õnnelikud juhused, mil lavastus annab sulle kõik võimalused sisse pääseda: seal
on need õiged näitlejad, on kunstiline kvaliteet
ja veel see oluline, varjatud hingekeeli puudutav asi.
Osades: Indrek Taalmaa (Endla), Meelis Rämmeld (Ugala), Margus Jaanovits (Vanemuine), Tarvo Vridolin (Ugala), Külliki Saldre (Vanemuine), Marika Barabanštšikova (Vanemuine) jt
Vaatasin möödunud aastal Tom Stoppardi triloogia II osa „Laevahukk“ Draamateatris ja see oli tõeline teatrielamus.“ Loodan ka I osale „Teekond“ Linnateatris kunagi piletid saada.
III osa „Kaldale heidetud“ oli mulle pettumus.
Selles etenduses meeldis mulle jõuline muusikaline kujundus ja I vaatuse alguses Herzeni unenäo lavastus. Kõik muu käib pettumuse alla.
Lavastaja tahtis näidata palju, ja seetõttu etendus vajus laiali ja oli fragmentaalne, minu arvates tervikut ei tekkinud. Mulle ei meeldinud lavastaja kontseptsioon, näidata farssi.
Läksin kohtuma II osast tuttavate revolutsionääride ,romantiliste hingede ja idealistidega. Aga kolmandas osas on minu kangelased vananenud, väsinud ja pettunud. Sellega tuleb leppida, kuid lisaks kujutatakse neid naeruväärsetena.
Nagu kavalehel kirjutatakse (kava ise oli Tallinna etendusel lavastuse kodulinna ununenud) on etenduse motoks valitud H. Heine ütlus „Ajalugu kordab ennast –esmalt tragöödiana, siis farsina“ . Minu jaoks oli groteski liiga palju.
Ei mäleta ,et II osas oleks vaatajalt nii naeru välja pigistada püütud. III osas on ka Herzeni, tema eluaegse sõbra Ogarjovi ja viimase naise Natalia Ogarjova, hilisema Herzeni elukaaslase, armukolmnurk on farsiks saanud. II osa säravast Natalia Ogarjovast on III osas alles jäänud hüsteeriline naine (kangesti tahaks „eit“ kirjutada). Ja kas ajaloo seisukohalt Marx on tõesti ära teeninud ainult naeruväärse lippu lehvides üle lava jooksmise.
Ei meeldinud ka see, et istusin Estonia teatrisaali viimastes ridades. Õnn, et pole pidanud ooperit sealt kuulama, õhku ei jätku ja küll need toolid ikka nagisevad.
Aga ainese vastu tekkis huvi . Arvan, et loen läbi ka Herzeni 1971. eesti keeles avaldatud „Minevik ja mõtted.“ Ja Loomingu Raamatukogus „ 1970 aastal ilmunud „Teiselt kaldalt“
See raamat ei ole ilukirjandus , pigem aus logiraamat, oma päevade kiretu üleskirjutus. Tõenäoliselt siiski tõelisest päevikust välja sõelutud. On ebatõenäoline, et kunstnikust inimene oma päevikus nii tundetult oma elust kirjutab, et ta ei kirjuta teda vaevavast üksindusest.
Pärast raamatu läbilugemist internetist loetud Kaja Kann*i intervjuust selgubki, et autori taotluslik valik oli olla igav.
Aga lugeda igav ei olnud. Esimesel lehel mõtlesin, et üle 50. lehekülje ei loe, aga selline kiretu ja aus üleskirjutus paelus. Ja esimene raamat, mida olen lugenud, kus lehekülje numbrid sootuks puudusid. See rõhutas samuti aja kulgemise lõputust.
Tekst on napp, päevast päeva ja kevadest kevadeni kordub sama tegevus. Autor kirjutab sellest ,mida ta teeb ja väga vähe sellest, mida ta mõtleb. Tavalise inimese tavaline keel, aga mitte midagi "kõrvakriipivat".
„Eratee“ võtsin lugemiseks, kuna arvasin tundvat teatud hingesugulust. Elan minagi metsas, kolm aastat elasin olude sunnil ka üksi. Kütmine, lumelükkamine, võsa tõrjumine, kõik tuli tuttav ette .Aga sellega ka sarnasus piirdus, sest minu eluasemeks on kolhoosiaegne mugavustega ühepereelamu, minu pere tuli nädalavahetuseks koju ja meespere tegi kõik need puude saagimise ja mahavõtmise tööd, mida Kaja Kann ise tegi. Ja mina sõidan iga päev tööle ja tagasi, elu on kiire.
Mulle meeldis väga Henry David Thoreau „Walden e. Elu metsas“. Olen mõelnud, kuidas oleks lugeda tänapäevast elu metsas . Sellepärast hakkasingi raadios kuuldud katkendi järel lugema „Erateed“.
Autor on naine, kes peaaegu kõigi töödega (v.a. elekter ) saab ise hakkama.
Läbi teksti kumas siiski ka üksindust. Igatsust mehe järele, keda kunagi kohal ei ole, kellele helistatakse, kes kunagi on olnud kohal, sest tekstis kordub sõna „tegime“.
Sõprade järele, kellel harva on aega tulla. Aimatava kahetsustundega kirjutab autor tütrest ,“kes mind enam ei vaja“.
Raamatu alguses on üksinduse tunne suurem:
Kodus teen paar võileiba ja päevakohvi. Imelik oli see vallavalitsuses käik. Ma ei tea, miks ma seal käisin. Tahtsin vist lihtsalt endast märku anda. Nad isegi ei küsinud, mis mu nimi on.
Raamatu lõpu poole on autor end maal positsioneerinud .
Mõtlen endamisi linnaelu peale. Igatsust selle järele ei tunne. Filmilindina kerin silmade ette erinevaid versioone, et kuidas oleks kui ma linna läheksin. Vahetevahel oleks ju tore promeneerimas käia, paneks uhked riided selga ja kõrged kontsad alla, Astuks teatrisse sisse ja näeks vanu tuttavaid. Lobiseks ja küsiks ,et kuidas neil läheb. Nemad vastaksid, et jube kiire on , vaja veel teha neli aruannet ja kaks uut taotlust. Mina kutsuksin neid Raekoja platsi veini jooma, nemad pööraksid pilgu arvutiekraanile. Jääksin kontoriuksele veel natukeseks passima, kuni saan aru, et aeg on lahkuda. Või siis hoopis selline versioon, et nad on üllatunud ja rõõmsad, et Kaja linnas käimas on, pole ammu näinud. Nad küsiksid, et kuidas mul läheb. Mina vastaksin, et nüüd juba päris hästi. Et talv oli raske, puud said otsa, aga nüüd on kõik korras. Et muru hakkas kasvama, et varsti vaja muruniiduk välja ajada. Sellega üks mure ikka on, et ei tea kas õli peab igal aastal vahetama või piisab kui seda üle aasta teha. Nemad vaataksid mind imeliku näoga ja jutt lõppeks. Nemad vastust ei tea ja ega neid väga huvita ka see õliprobleem. Seisataksin siis natuke veel kontoriukse peal ja varsti saaksin aru, et peab minema hakkama.
Autor täidab aega lugemise ja kudumisega. Raamatu tekstist ei selgu, mida ta loeb, aga mitte kunagi ei ole loetud raamat talle meeldinud. Igal õhtul teeb autor köögiaknast fotokaga klõpsu ja jäädvustab vaatepildi. Mõned fotod on raamatus, kõik 365 fotot riputati üles Balti jaama tunnelisse ja sellest sai fotonäitus «Kes varastas päeva?“. 10.02.2014 - 28.02.2014. Läheksin vaatama, aga vist ei jõua Tallinnasse.
Oma elust pani Kaja Kann kokku lavastuse «Ole päris, mu kallis!».
Raamat, fotonäitus ja autori etendus , kõik koos said nimeks „Knit the World” ehk „Koo maailma“.
Seega võib öelda, et etenduskunstnik Kaja Kann oskas oma elust teha etenduse.
Jääb üle vaid vaprale etenduskunstnikule edu soovida.
Iiri-inglise maalikunstnik Francis Bacon (1909-1992), elas II maailmasõja ajal Londonis. Astma tõttu oli ta sõjaväeteenistusest vabastatud ja töötas õhukaitse järelvaatajana. Elas koos vana lapsehoidja ja ülimalt lugupeetud geyst armukesega. Autor kirjutab: selles romaanis astuvad üles mitmed tema tuttavad, ja ma olen üritanud tõetruult kujutada nii neid isikuid kui ka Baconi elu ja iseloomu. Baconi sekeldused laipade, kurjategijate ja politseiga on siiski puhas väljamõeldis ning igasugune sarnasus elavate või surnutega selles osa s täiesti juhuslik.
Autori jutustamisviis on hoogne, tegevus antakse edasi minategelase jutustusena. Nii nagu minategelane on pidevas liikumises, nii ka mina praktiliselt jooksin selle raamatu läbi.
Kuna minategelane on kunstnik, maalib ta lugejale sõnadega pildi sõjaaegsest Londonist. Tekst on täis kontraste, vastandatakse pimedust ja valgust, vaikust ja hääli.
Mõned tekstinäited:
Lk. 107 “Sireenid ,tuletõrjeautod ja kuulipildujate ragin, jalge all õline vesi, taevas silmapiiril punetav ja pea kohal süsimust, aga laotuses ergas hämmastav valge tulevärk, mis meenutas hõõguvaid hiigellühtreid, ja ristlevad prožektorikiired.“
Lk. 101 „Piserdavast vihmast ja pimedusest sillerdava värvi ja valguse kätte: valgus murdus, purunes, peegeldus, moodustas vikerkaari, väändus, põrkles ja paindus. Ning see melu: le jazz hot, nagu ütlevad prantslased, mulle le vali müra, sest minule on elevant kõrva peale astunud. Naerulagin ja hääled, mis hõikusid üksteist üle koopataolise ruumi, klaaside tinin ja aeg-ajalt nende lõhkumise klirin, suitsuvine, kust ujusid nähtavale sädelevad kleidid ja ehtsad juveelid ja säravad reväärid, kogu õhustik kisendamas: me oleme pöörased, me oleme peoloomad, isegi pommitamine ei peata meid. Õigupoolest lähenes see hüsteeriale, aga kontrastid meeldivad mulle ja kontrastidest puudust ei tulnud.“
Romaani alguses, 1940 aasta suvel, rohkem mängitakse sõda. Minategelase töö õhuväe järelvaatajana seisneb pimenduse kontrollimises . Pimendamise tõttu toimub suurem osa raamatu tegevusest pimedas linnas, kas siis päris täielikus pimeduses, kui patareilamp on kadunud on, või patareilambi valgel. Meenus Nobeli preemia laureaadi Jose Saramago romaan „Pimedus“, kuid tolles raamatus on pimedus allegooriline. Londoni romaani pimedus on sisenduslik ja ärritav, sellega ei harju. Ka laibale sõna otseses mõttes komistab minategelane täielikus pimeduses.
Pimedust kirjeldab autor nii: Lk. 16 „Maailma oli neil hetkedel tihti tõeliselt kaunis: tühjad tänavad, taevas kui kahvatu sulatina, välk Thamesi kandis. See monokroomne maailm koosneb helidest, mitte värvidest. Kuulda võis tuult, kummide üminat sillutisel, vabakäigul jalgratta võrinat, samme, kellegi üksikut häält.“
Lk. 37 „Kojuminekuks kulus mitu tundi-põhjuseks kõnniteeservad ja laternapostid, nähtamatud veokid ja ootamatud autod, minu tühjade kähisevate kopsude ja piinlevate hingamisteede luupainaja, mida ümbritses mitmepalgeline pimedus. Tuhande klaustrofoobilise nägemuse kütkes kartsin seisma jääda ega suutnud õieti kõndidagi.“
Sügisel läheb päris sõjaks, Londoni pommitamine algas 07.09.1940 .
Lk. 74 „Need lõõmavad relvad olid meile üllatus: meid kõiki oli gaasi vastu treenitud, varustatud kummisaabaste, maskide, kaitseprillide ja gaasikindlate kombinesoonidega. Aga selle asemel sattusime silmitsi tulega, põrguliku ja suurejoonelise tulega, mis valgustas öötaevast, nagu oleksime oopiumiuimas vaadanud Turneri maali.“
Mulle meeldis eelkõige raamatu stiil, suur tänu tõlkijale kujundirikka keele eest. Raamat on loetav ka paremat sorti kriminaalromaani või sõjaromaanina.
Kunstnik Francis Baconi pildid on sellised, raamatu autor on ta iseloomu hästi tabanud:
Raamatus lasti kõlada Vera Lynni (Vera Margaret Welch) laulul. Vera Lynn on teise maailmasõja ajal populaarsust kogunud lauljanna, kes kuningannalt sai autiitli Dame . 2009.aastal saavutas 92 aastane lauljanna oma kogumikalbumiga "We'll Meet Again" Briti müügitabelites esikoha.
