Dmitri Hvorostovski koos Kaunase sümfooniaorkestriga 16. Jaanuaril 2014 Saku Suurhallis.

Dmitri Hvorostovski on Eestis esinenud  ka varem, kuid  mina sattusin tema kontserdile esmakordselt  ja  juhuslikult. Reklaami ma internetis ei märganud, kui oligi , aga eelmisel nädalal müüs internetiportaal  Cherry  vautšereid .

Olen Metropolitan  Opera ülekannetel kinos näinud ja kuulnud Hvorostovskit ooperites „Trubaduur“ krahv di Luna, „Maskiball“  Renato,  „Traviata“  krahv Germont’i ja „Ernani“ don Carlo osades. Sellest piisas, et pean teda oma lemmikbaritoniks. Maailma juhtivamate baritonide hulka kuulub see Krasnojarskist pärit laulja ka. "Siberi ööbik" nagu kontserdipublikust hõigati. vene keeles.

Päris elus konserdilaval on ta veel sarmikam kui kinos ja  väga võluva naeratusega. Naeratad kohe vastu nagu naerataks ta otse sulle.  Aga mis siin ikka rääkida, ta ongi suur naiste lemmik kogu maailmas.

Kontserdikava oli kolmes osas ja minu arvates selline laiale publikule määratud populaarse muusikaga. Nii palju kui mulle meelde jäi, kava ju polnud, laulis artist 3 aariat:  Rimski Korsakovilt, Tšaikovskilt   ja Mussorgskilt;  3 vene romanssi, autorit ei nimetatud. Ja 4 nõukogude venemaa estraadilaulu:  Pahmutovalt „Tõ moja melodia“  ja „Kak molodõ mõ bõli“ ning Babadzanianilt „Ne speshi“ ja „Blogadarju tebja“. Minuvanused inimesed teavad neid laule.

Dmitri Hvorostovski laulu kohta saan kirjutada vaid ülivõrdes. Jõuline, sügav, ja varjundirikas  hääl. See saab olla vaid  kaasasündinud  kõrge musikaalsus, mis tagab hääle sellise voolavuse. Selle voolavuse tõttu kõlab tema vene keel äärmiselt pehmelt. Lisapalaks laulis ta bel canto. See laul, vist rahvalaul,  tõi eriti esile tema hääle ulatuse ja võimsuse. Nii pikka pausi hingamiste vahel ei ole ma veel kuulnud.

Ühinen ovatsioonidega, mis talle kogu maailmas osaks saavad ja olen õnnelik, et kontserdil olin.

Oma osa kontserdi õnnestumisele andis ka Kaunase sümfooniaorkester dirigent  Constantine Orbelian’i juhatusel.

Orkestrilt kuulsime  populaarsed klassikalugusid nagu Tšaikovski „Polonees“ ooperist „ Jevgeni Onegin“, avamäng Glinka ooperile „Ruslan ja Ljudmila“, Dunajevski muusika filmile  „Kapten Granti lapsed“ , kõik ei jäänud mulle meelde. 

Maailmakuulsa laulja puhul saab suurepärase kontserdielamuse isegi Saku Suurhallis. Laulu kuulates unustasin   Saku suurhalli kulunud interjööri, selle et kontserdikorraldaja ei  vaevunud trükkima kava ning konferansjee veeris  paberilt eestikeelset teksti ja lõpuks läks üldse üle vene keelele. Korralduse poolest natuke „säästukontsert.“

Rahvast oli ca 1/3  Saku suurhalli. Rohkesti oli venekeelset publikut ja soomlasi. Mina läheksin ka näiteks Roberto Alagnat Soome kuulama.

Plaate müüdi, pisut odavamalt kui Amazonist ostes. Mul on juba D. Hvorostovski duubel CD ooperiaariate ja Tšaikovski romanssidega. Seekord ostsin plaadi „Moscow nights“, millel nõukogude vene estraad: Dunajevski , Kolmanovski, Basneri jt. laulud Dmitri Hvorostovski esituses. Selline nostalgiline plaat,  minu põlvkonnale tuttavad laulud.

Helinäiteks panen siia Nikolai Dobronravovi laulu „Kak molodõ mõ bõli“. See laul tõi pisarad silma, nii ilus: kak molodõ mõ bõli, kak iskrenno ljubili, kak verili v sebja.

Ja krahv di Luna aaria Verdi ooperist „Trubaduur“.

Kodus abikaasaga arutasime ja vaidlesime ning lõpuks jõudsime ühisele seisukohale, et kui võrrelda kaht baritoni, siis Georg Otsa hääletämber oli huvitavam, aga Dmitri Hvorostovski on võimsama häälega.

Pal Abrahami opereti „Savoy ball“ esietendusel Estonias 15.01.2014

Osades: markiis Madeleine- Janne Ševtšenko,  markii Aristide- René Soom, Daisy- Maris Liloson, Mustafa- Märt Avandi,  Tangolita -Juuli Lill, teener Archibald-Tõnu Kilgas. 

Etenduse kava on suur, värvikirev ja inforikas. Sobi kodus lugemiseks: Pal Abrahami elulugu, opereti „Savoy ball“ sünnilugu ja suurepärane ülevaade ajastust:  kinotähed ja muusikauudised, mood ja moodsad kodud ning palju  muud. Etenduse vaatamiseks oluline väike valge leheke, mahub ridiküli,  osatäitjate, dirigendi ja tüki kestusega, saadaval õnneks ka tasuta.

Püüdsin seda etendust vaadata puhtalt lehelt ja ei võrrelnud eelmise Estonia lavastusega, mida mul õnnestus näha eelmise sajandi üheksakümnendatel, ega ka filmiga mitte.

Ovatsioonidega ma ei ühine. Võib-olla ootasin liiga palju või oligi viga selles, et olen seda näinud ja palju kuulanud.

Kõike seda, mida lubati etenduses ju oligi:  armastust, pikantset võrgutamiskunsti ja kaunist muusikat.

Vana aasta õhtu Estonia ballil mängiti ka „Savoy balli „ ja ajaleht kirjutas,  et uus "Savoy balli" lavastus on võrreldav, miks mitte, meie sõnalavastus-teatrite parimate komöödiatega. Libreto kirjutas lavastaja Mart Sander ise. Ta tegi vanast, pisut tolmulõhnalisest salongilookesest tõeliselt pikantse, vaimuka ja ootamatuid üllatusi tulvil suhtekomöödia.

Vana teksti ma ei mäleta. Vaimukusi ju oligi, aga kui lugu tead, siis üllatusi eriti olla ei saa ja ega süžee aja jooksul teravmeelsemaks ei muutu.   

Nalja sai ja publik muheles kaasa, aga mitte nii, et pidevalt katkestab näitlejate mängu rõkkav naer ja aplaus. Publiku kaasaelamine oli tajutavam  3. vaatuses, eks selleks ajaks olid kõik süžee pinged üles ka kruvitud.

Espriid oli. Näiteks, et diplomaatia on see, kui sa ei tee seda, mida ise tahad vaid lased teistel teha, mida sa tahad.

Või naised unustavad ja andestavad, aga nad ei lase sinul unustada, et nad on unustanud ja sulle andestanud.

Märt Avandi säras Mustafa Bei osas. Nüüd luban endale väikse võrdluse:  Avandi ja Jüri Krjukov on nii erinevad ,et neid pole vaja võrrelda, mõlemad on suurepärased Mustafa Beid.

Daisy lavaleilmumisega furoori ei kaasnenud. Võib jääda arusaamatuks, miks Mustafa  Bei, isegi arvestades, et ta on Euroopa tuntuim sariabielluja,  Daisyt esmakordselt nähes ühe minuti jooksul  talle abieluettepaneku teeb. 

Mart Sander ütles teleris, et kunagine "Savoy ball" töötas puhtalt staaride peal. Võib-olla jäigi staari glamuur puudu. Maris Liloson on kaunis noor naine ja laulab hästi, aga vaataksin meelsasti etendust Hanna Liina Võsaga, kes on minu jaoks rohkem staar. Aga tõenäoliselt ei ole tahtmist veel kord kolm vaatust „läbi teha“.

Mulle meeldis markii teenri Archibaldina  Tõnu Kilgas.  Nägin telerist pisut Väino Puurat samas osas poolseniilse teenrina,  minu arvates pingutas üle. Tõnu Kilgas oli väljapeetud  ja sellisena suurepärane. Kolme härrasmehe „Es ist so schön, am Abend bummeln Zu geh’n..“, kõlas väga operetlikult ja lustakalt.

Juuli Lill Tangolitana meeldis mulle väga kui laulis, kui rääkima hakkas, enam mitte väga.

Või nagu minu kaaslane ütles, et need kes hästi laulsid ei osanud rääkida ja need kes rääkisid, ei osanud laulda.

Mina nii kriitiline ei oleks. Mulle oleks klassikaline operett rohkem sobinud, et rohkem laulu ja vähem juttu. Balletinumbrid olid väga head ,  võinuksid pikemad olla. 

Meie sõnalavastus-teatrite parimate komöödiatega etendus  võrreldav ei ole , Estonia läbi aegade parim operett ka mitte, aga parim operett hooajal, miks mitte.

Ma saan aru, et meie teatri võimalused on väiksed. Panen siia Berliini Koomilise Ooperi „Savoy balli“ treileri ja hoiatan ette sellist sära, glamuuri ja hedonistlikku bakhanaali te „Estonias „ ei näe:

Aga tasub Estoniaski ära vaadata. Eelmisest Estonia lavastusest on  aega möödunud. Paljud on etenduse unustanud ja terve põlvkond  üles kasvanud, kes seda tükki näinudki ei ole. Pealegi on Estonia operetipool üsna hõre.

Esietenduse glamuur oli täielik. Õhtulehe galeriis on pildid üleval. Mina pildile ei jäänud, kuigi istusin juhtumisi Tallinna linnapea kõrval.

Sel nädalal on mu ürituste kalender üsna tihe. Esmaspäeval Endla teater, kolmapäeval Estonia operett ja täna õhtul Saku suurhallis Dmitri Hvorostovski.   

Thomas Bernhard. "Vanad meistrid"

Thomas Bernhard

Vanad meistrid

Komöödia

sarjast 20. sajandi klassika

Varrak 2013

Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel

170 lehekülge 

Võtsin selle raamatu lugemiseks kuna  Austria on  Itaalia kõrval minu  lemmik-riigiks Euroopas. Metoodiline, nagu ma olen, soovin läbi lugeda võimalikult palju eesti keelde tõlgitud austria kirjanike teoseid.  Veetsin eelmisel aastal Viinis 4 kaunist kevadpäeva koos abikaasaga, kuid sellest jäi väheks. Käesoleva aasta maiks on juba lennupiletid ostetud  ja hotell broneeritud. Ühtlasi oleks see minu esimene välisreis täiesti üksinda. 

Thomas Bernhardilt siis eesti keeles teine raamat  „Vanad meistrid“.

Raamat algab nii : Olles kohtumise Regeriga Kunstiajaloo Muuseumis alles kella poole kaheteistkümneks kokku leppinud, olin ma juba pool üksteist seal, et võiksin teda, nagu mul oli juba pikemat aega kavas olnud, ükskord võimalikult ideaalsest vaatenurgast häirimatult silmitseda, kirjutab Atzbacher.

Hoiatan,  et see raamat sobib inimesele, kes ei otsi raamatust  põnevat süžeed  ning   hindab ja oskab vaimustuda kirjaniku stiilist.

Sest see raamat ei ole jagatud osadeks, peatükkideks ega  lõikudeks, taandridu pole.  Punktid ja teised kirjavahemärgid asuvad siiski oma kohal.  Kõik on üks katkematu joru, mis sujuvalt libiseb ühelt teemalt teisele, kuid  keerleb ühe mõtte ümber piisavalt kaua, s.t. väljendab ühte mõtet mitmes järjestikuses lauses. Lugemine on nagu lõngakera lahti harutamine. Tuleb tunnistada, lugemine läheb ladusalt,  muidu kirjutaksin, et lugemine on nagu mustrilise kampsuni lahti-arutamine. Aga kui  järje kaotad, siis tuleb alustada lehe ülaservast .

Süzeed õieti polegi.  On vana mees, kunstikriitik Reger, kes  juba 30 aastat käib ülepäeviti ennelõunal   Viini Kunstiajaloo Muuseumis ja istub Tintoretto maali „Valge habemega mees“ ees . Sellel pingil istudes mõlgutab Reger  oma  kriitilisi ja äärmiselt negatiivseid mõtteid kõige üle, eriti aga Austria ühiskonna ja kultuuri üle. Tõenäoliselt ta ka räägib, sest raamat kujutab endast teise tegelase Atzbacheri jutustust sellest, mida Reger on rääkinud. Selguse mõttes on peaaegu igas lauses „ütles Reger“. Selline raamat siis.

Kuigi Reger vihkab praktiliselt kõike vanadest meistritest Viini linna ja Austria ühiskonnani, ei ole raamat väsitav ega sünge negativism  nakkav. Võib lugeda intellektuaalse huumori pähe ja vanamehest hakkab kahjugi.

Raamatu moto on Kierkegaardilt:

Karistus vastab süüle: jääda ilma kogu elurõõmust , jõuda elutüdimuse ülima määrani . 

Ei tea küll inimest, kes sellise elu oleks ära teeninud.

Annan järele kiusatusele panna siia stiilinäide:

Iga päev ei tunne me mõeldes ju midagi muud, kui et meid valitseb variserlik ja valelik ja alatu valitsus, mis lisaks on veel ka kõige lollim valitsus, mida võib ette kujutada, ütles Reger, ja me mõtleme, et me ei suuda selles midagi muuta, see on see kohutav, et me ei suuda selles midagi muuta, et peame päris lihtsalt võimetuna pealt vaatama, kuidas see valitsus iga päev ikka veel valelikumaks ja variserlikumaks ja alatumaks ja lamedamaks muutub , et me peame rohkem või vähem kestva arusaamatuse seisundis pealt vaatama, kuidas see valitsus läheb aina hullemaks ja ikka talumatumaks. Kuid mitte ainult valitsus pole valelik ja variserlik ja alatu ja lame, vaid ka parlament, ütles Reger, ja mõnikord tundub mulle, nagu oleks parlament valitsusest veel palju variserlikum ja valelikum, ning kui valelik ja alatu on siin maal lõpuks justiits ja ajakirjandus ja lõpuks kultuur ja viimaks kõik sel maal; sellel maal valitsevad juba aastakümneid ainult valelikkus ja teesklus ja alatus ja lamedus ,ütles Reger. 

Ja läheb nii aina  edasi .

Kirjanik ise on paras tegelane.  Järelsõnas annab tõlkija Mati Sirkel väga hea ülevaate, tasub kindlasti lugeda.   1968. aastal sai Thomas Bernhard Austria Väikese Riigiauhinna ja pidas sellise tänukõne, mille peale Austria maksumaksja arvas, et „meie austerlased, ei maksa mitte selleks, et selliseid häbematusi kinni maksta. Me võime sellistest „kirjanikest“ mitte ainult mõneks minutiks, vaid igaveseks lahti öelda.“

Tõlge väga hea. Loen meelsasti raamatuid, millel tõlkijaks märgitud Mati Sirkel.

Vürtsi  lisas lugemisele see,  et järgmisel nädalal lähen puhkama ja tõenäoliselt võtan lugemiseks kaasa Austria kirjaniku Heimito von Dodereri raamatu „  Strudlhofi  trepp“, mis kaanekirjelduse kohaselt on „ülistuslaul Viinile ja tema ümbrusele ning osaliselt mälestusmärk Austria-Ungari kadunud monarhiale"

Saan teada ,kuidas pärast Regeri Austria vihkamist sobib ülistuslaul Austriale. Aiman ette, et Thomas   Bernhardi raamat  pakub mulle rohkem huvi.

Eks kirjanduses kehtib ka Goethe lause: „te püüdke inimesi rabada , sest rahuldada neid on raske.“  Ja rabav oma agressiivses eitamises see raamat on.  Ja nii palju huvi äratas raamat ka ,et otsin raamatukogust üles  esimese eesti keelde tõlgitud Thomas Bernhardi raamatu, 1984. aastal ilmunud „Külm“.

Pärnu teater Endla . Ray Cooney. "Topeltelu"

Mulle ei meeldi  komöödiat vaadata.  Mitte, et ma nalja ei armastaks.  Aga head nalja on justkui aasta aastalt vähemaks jäänud. Naljad kipuvad  olema tühised, labased,  maotud , roppustega vürtsitatud, või liiga abstraktsed. Ei tea kas on naljad kehvemaks jäänud või  hakkabki nii tunduma koos vanuse lisandumisega.

Aga hing igatseb siiski tõeliselt naljakat lugu  ja südamest tulevat naeru. Nagu Andrus Vaarik ütleb: "Komöödia on üks väheseid asju, mis suudab meid panna hetkeks unustama surmahirmu."

Viimati naersin südamest  Ugala etendust  «Meeste kodu»  vaadates.  Ja meenub kohe ka Rakvere teatri „Kui Harry kohtas Sallyt“.

Cooney on mind ka päris tõsiselt naerutanud, aga mitte Ray , vaid tema poeg Michael Cooney aastaid tagasi teatritükiga „Rahauputus“ Draamateatris.

Aga nüüd siis Pärnu teatri Endla  Ray Cooney   „Topeltelu“. Esietendus 11. oktoobril 2013.

Sisu on selline, mis annab komöödiaks ainest küllaga: John elab Londoni linnas kaksikelu.  Tal on abielus kahe naisega  ja kummagi naisega on tal laps. Seda küll suure linna erinevates piirkondades ja  seni on tal õnnestunud  pered lahus hoida.   Mis saab aga siis kui internetis kohtuvad  Johni  lapsed, poeg ja tütar ning otsustavad ka  päriselus kohtuda. Nüüd peab John sõbra appi võtma.

Sellest johtuvad absurdsed situatsioonid ongi lavale toodud.  Loo lõppu on autor kirjutanud ka ilusa puändi.

Tekst on üpris vaimukas, kuid minu jaoks kandis  näitlejate mäng rohkem kui tekst.  Osades Karin Tammaru, Liina Tennosaar, Sepo Seeman, Jaan Rekkor, Feliks Kark, Oskar Seeman  ja  Nora Vahenurm.

Naerda sai palju, eelduseks see, et tuleb  end vabaks lasta ja mitte oodata sellest tükist enamat kui sel anda on. 

„Kohutav ilu" (La grande bellezza). Pöffi võidufilm

Eile õhtul võtsin kätte ja sõitsin Tallinnasse kinno. Selleks, et vaadata filmi „Kohutav ilu" (La grande bellezza). 2013. aastal valminud itaalia film, mille lavastajaks on Paolo Sorrentino. Film pälvis 2013. aasta Pimedate Ööde Filmifestivali võidu. Nüüd juba ka Kuldgloobuse omanik!

Muljed on nii värsked, et raske kirjutada. Ja sellest filmist on kirjutatud ja kirjutatakse just praegu palju.

Mulle meeldis väga. Ma vaataksin seda isegi teist korda. Aga kinos, mitte telekast. Ma võin öelda, et minu kinoelamus 2014, kui midagi uut just peale ei tule.

Oluline on muidugi see, et mulle meeldib kõik, mis seostub Itaaliaga, itaalia keel, muusika, kunst ja ajalugu. Kuigi filmis nimetatakse, et Itaalia on ainult pitsa- ja rätsepmeistrite maa, on ta minu jaoks Euroopa kunsti sünnimaa.

Minu arvates oli 65 aastaseks saava kirjaniku kõrval teiseks peategelaseks Rooma linn.

Linn nagu sibul, mida filmis kiht kihilt lahti arutatakse. Pealmises kihis jaapani turistid oma lahutamatu fotosilmaga, sügavamal Rooma tänapäevane rikkurite elu ja rajud peod, kõige sügavamal vaesunud krahvid ja nende ajaloolised paleed. Ja selle vahele mahub oi kui palju kihte. Lisaks suurepärased vaated Roomale, peategelase korter asub Rooma Foorumi vastas, kohe üle tänava. Kui eesti filmides häirivad suured plaanid , siis ka selles filmis on palju nägusid suures plaanis, aga nii halastamatult ja hingekriipivalt, et sellepärast on valus vaadata. No näiteks 104 aastase pühakuks pürgiva nunna Maria nägu või 65 aastase kirjaniku enda nägu.

Küllap ongi see film tänapäeva aristokraatia allakäigust ja tühisusest nagu kirjutatakse.

Aga minu jaoks oli ka see film vanadusest. Just sellest aspektist, mida ma ise nimetan „vanainimese haletsusväärne elu“. Ükskõik kuidas püüda säilitada oma nooruslikkust: kas kosmeetiliselt, elades noore inimese kombel elu põletades, seksides, püüdes jääda vaimult loovaks ja nooreks jne .jne. Aga see on naeruväärne ja sellest ei tule midagi välja. Mõnikord saadakse sellest aru, mõnikord mitte ja siis on see lihtsalt naeruväärne. Selles filmis pakuti lahenduseks juurte juurde tagasi pöördumine.

Peategelane lubas 65 aastaselt endale, et ta ei tee enam midagi sellist, mida ta ei taha teha. Mõtlesin sellele, kui 60 sain, kuid õige pea lükkasin edasi 65. eluaastale.

Kaamera on filmis väga kiire , see ei ole jutustus ,mis sujuvalt läheb ühelt sündmuselt teisele. Ootamatud käänakud, ühelt teemalt teisele hüppamine, lõpetamata teemad, aga kui sellega ära harjub ,on filmi vaatamine värskendav nauding.

Kui filmi treileris on meeletut bakhanaali ja kärarikast pidu,sellist:

Siis vastukaaluks panen siia lisaks hoopis teistsugust meeleolu väljendava video. 

Rein Raud . "Rekonstruktsioon"

Rein Raud

Rekonstruktsioon

Mustvalge 2012

264 lehekülge 

 

"Rekonstruktsioon" ilmus küll 2012. aastal, aga minu kätte sattus alles nüüd kui oli raamatukogus saadaval.

Raamat algab nii:

„Kui ma alustasin, siis ma ei teadnud, aga nüüd tean: ma ei taha kedagi ega midagi süüdistada, või kui, siis ainult iseennast. Aga mul on vaja selgust. Ma ei taha hukka mõista, ma tahan mõista – kui suudan”

Raamatu sisuks on isa rännak oma 5 aastat tagasi enesetapuga elu lõpetanud tütre teedel. See rännak viib ta kokku, nii kohtumiste kui ka teiste inimeste jutustuste kaudu, paljude erinevate inimestega. See on ühtlasi ka isa mõtterännak oma lapsepõlve, ülikooliaegadesse, abielu algusesse ja lahutusega lõppu.

Halva lõpu ettemääratuse pitseri vajutab kogu jutustusele see, et isa on vähihaige, kellele ei ole antud palju aega. Sellest johtuvalt tundub juba algusest peale, et see , mida isa saab teada oma tütre kohta, ei ole midagi lohutavat ega vabastavat . Ja ei olegi.

Kirjanik ise määratleb isa tunnet nii:

Asi ei ole mitte võimes (ega võimetuses) sinuga juhtunud õnnetust aktsepteerida, asi on hoopis muus: kui miski pöördumatu on toimunud ja sa tead, et nüüd lihtsalt ongi nii: et see ei ole lihtsalt üks sind tabanud saatuselöök, vaid selline häda, mis on nüüdsest ainult sinu isiklik ja sind kui inimest määratlev, nii seest- kui väljastpoolt, sest sinu võimalused pole enam lahti, oh ei, sinuga ei saa enam juhtuda ükskõik mis. Sinuga on juba juhtunud, ja nii jääbki. Vaat see, nimelt see on talumatu, nimelt see ajabki keset ööd üles või torkab sisse muidu sumedal õhtupoolikul, kui oled juba peaaegu suutnud unustada, miks ja kuidas.

Raamatu pealkiri „Rekonstruktsioon „ tähendab EÕS 2013 järgi

rekonstrueerimine; rekonstrueeritu, rekonstrueerin. Otsin edasi rekonstrueerimine re+konstru.eerima uuesti ehitama, endist kuju taastama; uutel alustel ümber korraldama. Seda just autor isa kaudu teeb. Taastab toimunu teiste jutustuste kaudu, täites ise tühikud.

Lugesin raamatut kui lapsevanem, otsisin ja ootasin pigem seda, „miks juhtus“. Autor peategelase kaudu keskendus rohkem küsimusele, „mis juhtus“. Miks siis normaalsest perest noor eesti neiu loobub õpingutest, ühineb kummaliste sõpradega, seejärel mingi sektilaadse kogukonnaga, sooritab lõpuks enesetapu ja võtab kolm oma sõpra sellega kaasa ,ütleksin mõrv, sellele küsimusele ma vastust ei saanud. Ka pärast raamatu läbilugemist raamatule mõeldes. Kõigest võin aru saada kuni mõrvani.

Autor annab järgmise seletuse:

Lihtsalt ilmub su juurde keegi täpselt õigel hetkel, kui oled oma eluga ummikus, vajutab õigetele nuppudele- mõnda lohutab, mõnele esitab küsimusi, mõnele aga on lihtsalt kõrval-, ja ka kõige ratsionaalsem mõistus, kõige elurõõmsam vaim on võimeline oma senistest põhimõtetest taganema. Kas nüüd just kohe uskuma hakkama, aga uskuda tahtma, usku igatsema küll, ja see on juba esimene samm, millele varsti järgnevad teine ja kolmas.

Ausalt öelda ,üpris tuttav tunne.

Ja edasi :

Ning on puhas juhus, kas see, millest nüüd saab sinu kõrgeim tõde, satub olema mõni vana institutsionaalne religioon, mis heal juhul õpetab teiste inimeste vastu kena olema, või on see hullumeelne kultus, mis peab su ülimaks eneseteostuseks enda õhkulaskmist suurel turul, mürgise gaasi toimetamist metroosse või kollektiivset enesetappu kaunis talus Viljandi lähistel.

Pealegi ka kõige rahumeelsemast usust on võimalik mürki destilleerida, nagu igat masti fundamentalistid ja sektandid on korduvalt tõestanud. Muidugi, fundamentalistlikult saab enam-vähem ükskõik millesse. Kliimamuutusse, õiglasse kaubandusse, mõne arusaamatu mägirahva vabadusvõitlusse. Võib isegi kummardada mõnd tuntud lauljat. Aga paradoksaalselt vist just see eristabki erandlikku religioosset kalduvust igaühe võimalusest usus ärgata. Kui sul on kalduvus uskuda, siis ei pea usk olema tingimata jumalasse. Ent see viimane võib sind sinu enda olemusest hoolimata tabada siis, kui miski on sul maailma alustalad tagasipöördumatult paigast nihutanud nii, et sa võtad hea meelega vastu teadmise kõrgemast võimust, kelle salapärane toimimine annab suuremale pildile tagasi tema loogika, elule sisu ja sihi.

Ja siis oled sa juba ise viiruse kandja, või nagu vampiir, kelle keegi teine on selliseks hammustanud, aga nüüd hammustad ise teisi.“

Tervet raamatut ma ei jõua ümber kirjutada , aga raamatu lõpus ütleb autor:

Mu meelest ei ole oluline, kas see, mida me usume, on tingimata tõsi … Oluline on see, milliseks see meid teeb.

Minu jaoks on see romaan ka usuvastane romaan ja  hoiatusromaan. Ja mulle see kõik kokku meeldis.

Raamatu stiil ja keel on suurepärased. Ma ei ole tükk aega eesti autori raamatut lugenud, nüüd tundsin taas, kui nauditav on lugeda oma emakeeles. Küllap ka mõnes võõrkeeles, mida valdad ja milles suudad mõelda.  

Igal juhul soovitan lugeda lastevanematel ja vanavanematel. Ja ise arvan, et kõige tähtsam on olla lapse jaoks olemas, kuulata teda, säilitada lapsega usalduslik suhe, et tal oleks kelle juurde tulla kui ta seda vajab, ka siis kui su enda elu on puntras või on ainult lihtsalt kiire.

Kunagi pidasin lugemispäevikut, milles märkisin, millist muusikat peategelased kuulasid ja kuulasin seda ka ise.

Selles raamatus kuulati Hildegard van Bingeni muusikat. Kuna ma temast midagi ei teadnud, otsisin üles. Saksa usutegelane, kirjanik ja helilooja 11. sajandist. 2012. aastal kuulutas paavst Benedictus XVI ta pühakuks ning kirikudoktoriks – 35 kirikudoktorist pühaku hulgas on ta neljas seda tiitlit kandev naine.

Videot ma siia üles ei pane, Youtubest võib kuulata, väga rahustavad kirikulaulud. Sõltuvusse ei tahaks jääda.

Raamatut lugedes kuulasin ise Arvo Pärdi plaati.

Rein Raual on enne „Rekonstruktsiooni“ ilmunud 3 romaani:

„Hector ja Bernard" (2004)

„Vend" (2008

„Hotell Amalfi „2011

Olen lugenud neid kõiki. Paremusjärjestusse ma panna ei oska, nad on nii erinevad. Olen suur Alessandro Baricco austaja ja seetõttu meeldis mulle väga müstiline „Vend“. Käisin seda ka oktoobris 2013 vaatamas Rakvere teatris Üllar Saaremäega peaosas vaatamas.

Minu lugemiselamus 2013.

2013 aasta muusikaelamusest ma juba kirjutasin.

Nüüd siis lugemiselamusest. Lugemiselamus on liiga nõudliku kõlaga, panen kõigepealt kirja lemmikud oma liigituse alusel 2013 aastal loetud ca sajast raamatust.

Eesti ilukirjandus:
• Mihkel Mutt „Kooparahvas läheb ajalukku“
• Rein Veidemann „Tund enne igavikku“

Tõlgitud ilukirjandus:
• Julian Barnes „Kui on lõpp“
• Italo Calvino „Kui rändaja talvisel ööl“
• Oriana Fallaci,„Kiri sündimata jäänud lapsele“

Krimikirjandus:
• Johan Theorin „Minevikuvarjud“
• Jo Nesbø, „Lumememm“
• Kõik loetud Henning Mankelli raamatud.

Aimekirjandus ja elulood.
• Edmunds Valdemārs Bunkše „Geograafia ja elamise kunst“
• Allan Vurma „Mati Palm. Slancio della voce“

Kõlava tiitliga lugemiselamus võin pärjata kõiki nimetatud tõlgitud ilukirjandusteoseid.

Julian Barnesi esimene eesti keelde tõlgitud raamat "Maailma ajalugu" meeldis mulle juba väga. Raamatust "Kui on lõpp" olen vaimustuses. Ostsin pärast raamatukogust laenutatud eksemplari läbilugemist ka endale. Mulle meeldib seda raamatut suvalisest kohast lahti lüüa ja mõned lehed taas ja taas üle lugeda. Väga heas Aet Variku tõlkes.

Italo Calvino „Kui rändaja talvisel ööl“ on müstiline raamat, korraga loed mitut raamatut ühes raamatus. Itaalia keelest tõlkinud Eva Ingerpuu-Rümmel.

 Oriana Fallaci,„Kiri sündimata jäänud lapsele“. Niivõrd sugestiivne, jõuline raamat, et lausa ebamugav oli lugeda. Itaalia keelest tõlkinud Anne Kalling.

Tõlkija märgin sellepärast, et neile austust avaldada. Kuna ma ise loen ainult eesti keeles, on tõlge väga oluline. Kehv tõlge rikub hea raamatu.

Häid ja väga häid raamatuid oli loetud 100 hulgas veelgi.

"Majakas". Alison Moore.

Alison Moore
Majakas
sarjast Nüüdisromaan

Eesti Raamat 2013
144 lehekülge
Inglise keelest tõlkinud Urve Hanko.
Toimetanud Milvi Teesalu.

Kui valin lugemiseks raamatut, vaatan alati ka tõlkijat. Urve Hanko on kogenud tõlkija. Selle raamatu puhul leidsin aga üllatusega, et tõlge mind kohati häiris. Lugesin mõnikord lauset kaks korda, selleks et aru saada, mida öelda taheti. Võib-olla olen liiga noriv, pean vist näite tooma:
Kui talle käeviipega märku antakse edasi liikuda, sõidab ta parvlaevalt mandrile, esimest korda autoroolis olles võõrale maale.
Mina sain aru, et Futh on üldse esimest korda autoroolis. Kui edasi lugesin, selgus, et Futh sõidab võõral maal esimest korda autoga.

Või näiteks: Kassikullast kett langeb tema lamedasse rindadevahesse, kõhumügerik toetub laienevatele reitele nagu soe kass, kes on ennast talle mõnusalt sülle seadnud.
No ei kujuta ette lamedat rindadevahet, isegi kui naine on üle 40. Ja mügerik? EÕS 2006 annab vaste sõnale mügarik-Mügarane v mügarik v mügarlik krohvipind (mügaratega). Aga mügerik?

Muidu ju hea kirjeldus. Oli veel selliseid kohti, mis panid mind mõtlema, kui vaba on tõlkija sõnade väljamõtlemisel.

Sisust:
Keskealine äsja lahutatud mees, kelle võiks liigitada äpude kategooriasse, sõidab Saksamaale ,et matkates üle saada kurbusest.
Mehel on lapsepõlvest pärit pained :
 • Perekonna juurest lahkunud ema. Ema äramineku päeva kirjeldatakse selles raamatus vähemalt neli korda;
 • Tädi Frieda, kes kartis tulekahjusid, murdvargaid ja mida iganes ning kellelt peategelane sai kaasa harjumuse igas hotellis kõigepealt tagavaraväljapääsu otsida.

Emast mäletab mees kannikeselõhnalist parfüümi. Emal oli majakakujulises hõbekarbis kannikese lõhnaga parfüümipudel. Seda majakakujulist karpi kannab kaasas ja lõhnadega tegelemisest on saanud mehe elukutse.

Siit ka stiilinäide:
 Ta on sageli mõelnud, kuidas oleks elada puuduliku lõhnatajuga. Ta armastab ärgata värske kohvi lõhna peale, kuid kui Angela oli rase, muutus talle tema lühikeste raseduste ajal talumatuks kohvikeetjate hais, nagu ta seda nimetas, ka Futhi esimene kohvikeetmine pesemata keetjas. Futh mõtleb lõhnadele, mida ta meelsamini ei tahaks tunda, nagu alkoholilõhn teiste inimeste hingeõhus, ta mõtleb ohtudele, mis teda varitseks, kui ta ei suudaks avastada gaasi või riknenud toidu lõhna. Mõned inimesed ei tunne tsüaniidi lõhna. Mõned ei tunne lõhnu ära, tunnevad ühte lõhna ja peavad seda hoopis mõneks teiseks lõhnaks. Lõhna võib lihtsalt kujutleda. Hiljuti gripis olles tundis ta ise olematu kohvi lõhna.

Raamatu tagaküljel on muuhulgas kirjas: teiseks oluliseks tegelaseks on hotellipidaja Ester, keda tema hoolimatu ja armukadeda mehe kõrval vaevab üksildus ja kes otsib lohutust suhetest hotellikülalistega.
Minu arvates on Ester lastetu abielus nümfomaan, tema mees muidugi armukade. Mees muuseas lõhnab kampri järgi. Ka Ester on seotud lõhnadega, ta soovis lapsepõlves lõhnaõlide almistajaks saada. Kui keegi arvab, et tekib romantiline suhe Futhi ja Estri vahel, siis ta eksib.

Raamatu lõpplahenduses on olulisel kohal majakakujuline lõhnaõlipudeli karp ja lõhn, aga seekord kampri lõhn.

Autoril on ladus jutustamisstiil, õieti mitte midagi peale Futhi rännaku ja Estri hotelli koristamise ei juhtugi. Nende tegevuste taustal mõtlevad mõlemad oma lapsepõlvest ja abielust.

Aga see, mis lõpuks juhtub ja mida raamatu moto – karid, ette ennustab, jääb autori poolt siiski lahti kirjutamata, selle peab lugeja ise välja mõtmea.

Igatahes 50. leheküljel poolelijätmise mõtet mul ei tekkinud ja lugesin ühe õhtuga lõpuni.

Raamatu moto on  Muriel Sparkilt: „Temast sai kõrge majakas, ta saatis lahkelt välja valguskiiri, mida mõned võtsid kui kutset, mitte hoiatust karide eest.“
Ei saa lisamata jätta, et Murile Sparkil on eesti keeles ilmunud kaks raamatut:
"Ainus probleem" Eesti Raamat 1995

 ja "Memento mori. Miss Jean Brodie oma parimas eas" Eesti Raamat 1989.


Eriti see „Memento mori „ meeldis mulle väga. Panin Muriel Sparki isegi oma lemmiknaiskirjanike edetabelisse. Raamatu „Ainus probleem“ sisu ma ei mäleta, kuigi lugesin. Sellepärast ma seda lugemispäevikut siin blogis peangi, et mäletada ja meenutada. Olen vahetevahel ka paberil lugemispäevikut pidanud, aga paraku ei saa ma hiljem enam oma käekirjast aru.

Jah, see võtab aega.
 Jah, ma ei oska eriti hästi kirjutada, puudu jääb oskusest tabada olulisim ja kirjutada löövalt ning tabavalt.
Aga küllap ma õpin. Ja pealegi olengi ma ainult kultuuritarbija, pealegi 60+, mitte kultuuriajakirjanik.

"Mõrvas kahtlustatu pihtimused." James Patterson ja Maxine Paetro.

Maxine Paetro ja James Patterson Mõrvas kahtlustatu pihtimused Sinisukk 2013 Tõlkinud Siiri Sau 328-leheküljeline

Vajasin nädalavahetuse lõõgastuseks kiiret kriminulli ja haarasin raamatukogu riiulilt James Pattersoni ja Maxime Paetro „Mõrvas kahtlustatu pihtimused“.
Pattersonil koos ühe või teise kaasautoriga on eesti keeles ilmunud mitmeid romaane, kuid ma vist ei ole ühtegi lugenud. Kodus raamatu tagakaant „avastades“ sain aru, et tegemist on teismelistele mõeldud kriminaalromaaniga.
Tegevus toimub New Yorgis eksklusiivses korterelamus Dakota, mille ees muuseas lasti maha John Lennon. Maja ise näeb välja selline.

Pildilt on selge ,et selles majas elavad väga rikkad inimesed ja nii ongi. Raamat algab mõrvaga. Angelite perekonna isa (farmaatsiaettevõtte omanik) ja ema (börsimaakler) leitakse surnuna. Paistab, et tegemist on mõrvaga. Hiigelsuures korteris elavad koos vanematega 3 teismelist last ning ema isiklik assistent. Vanem poeg elab eraldi. Mõrvar tuleb leida suletud seltskonnast, sest sisemurdmise jälgi ei ole. Kahtluse all on pere kõik 4 last. Üks lastest, 15 aastane tütar Tandoori, asub ise mõrvarit välja selgitama, sest ei usalda politseid. Põhjust tappa oma vanemaid (!!) oli kõigil lastel ja peategelane ei välista ka ennast kahtlusaluste hulgast. Põhjust tapatööks oli kõigil lastel ja politsei kahtlustabki lapsi, ühe öö veedavad nad vanglas. Vanemad kasutasid erilisi kasvatusvahendeid: tablettidega mõjutamist, selleks et teha lastest kuulekad, andekad ja tugevad, aga ka selleks,et testida oma tabletitööstuse tooteid; raskeid karistusi –Suur Laks aga ka suuri preemiad-Grand Gongo. Lapsed vihkasid oma vanemaid. Raamatus selgub, et paljut oma vanematest nad ei teadnudki ning vihkamine süveneb.
Peategelasel õnnestub välja selgitada surma põhjus ja lõpuks lapsed andestavad oma vanematele ,sest vaatamata kõigele nad oma vanemaid ikkagi armastavad nagu kõik normaalsed lapsed. Ja nüüd kui nad tablette enam ei kasuta, hakkab normaalsus tekkima. Lapsed saavad aru, et kõik manipulatsioonid, mida vanemad nende suhtes kasutasid, olid tehtud armastusest ja soovist anda neil eluks vajalikud oskused ja tugevus. Nii et kasvatuslik element ikka olemas, et teismelised lugejad sellest aru saaksid.
Kõrvalteemana sellest, et rikastel ja ilusatel puudub privaatsus, kui alatult meedia inimesi ära kasutab.
Oma lastele ma ei soovitaks. Võõrastav muidugi see, et mõttessegi üldsegi võis tulla, et lapsed tapsid oma vanemad. Muidu ei oska selle raamatu kohta midagi paha öelda. Kõik krimikirjanduse tüüpilised elemendid olemas, korralikult episoodidesse (lühikesed peatükid!) jagatud. Ladus tekst.

Kuidas minust sai klassikalise muusika kuulaja.

Huvitav, kust sa küll selle ooperivaimustuse said? Nii küsis minult sõbranna.

Minu esimene kokkupuude klassikalise muusikaga, mida mäletan ,toimus põhikooli ajal pioneerilaagris „Artek“. Pioneeridel oli külas helilooja Dmitri Kabalevski ja kohtumisõhtu lõpetuseks mängis ta Ludwig van Beethoveni „Kuupaiste sonaati.“ See oli võimas kogemus. Kui ta lõpetas, oli saal paar minutit täiesti vait. Usun, et rahvusvahelises pioneerilaagris üleliidulisel kirjasaatjate kokkutulekul oli palju minusuguseid maalapsi, kes klassikalise muusikaga seni kokku puutunud ei olnud.
Keskkooli laulmise tunnis mängis õpetaja lindimakil ette klassikuid, sealt jäi meelde Chopin. Aga selliseid kontrolltöid, et heliteos ära tunda ja nimetada, nagu minu pojal gümnaasiumi muusikatunnis, meil ei olnud.

Ülikooli ajal külastasin usinalt Vanemuises ooperi ja balletietendusi ja kontserdisaalis klassikalise muusika kontserte kuulata. Tegin seda tihti üksi ,sest sõbrannat kaasa ei suutnud meelitada.
Küllap see Artekis kuuldud „Kuupaiste sonaat“ mu hingekeeli puudutas, et sellest ajast on klassikaline muusika minu muusikaeelistus number üks.
Ma ei põlga ka ülejäänud muusikat. Olen käinud palju kerge –ja rockmuusika kontsertidel. Oli aegu kui olin suures vaimustuses džässist, ka nüüd veel. Tegelikult kuulan igasugust head muusikat nagu Neeme Järvi Klassikaraadio reklaamiklipis ütleb. Sõidan iga päev autoga ca 1,5 tundi. Sel ajal mängib klassikaline muusika või klassikalise muusika plaat.
Ainus muusika mida ei kannata kuulata, on nn. tümps ja rütmimasinaga tehtud muusika. Või kui siis väga lühikest aega ja mõne klaasi veiniga.

Ooper kuulub minu arvates klassikalise muusika „kergekaalu.“ Ooperit on kerge armastada, sest ta on nii ilus, nii tundeid täis, nii aegadeülene. Ooperis tuleb end lihtsalt vabaks lasta ja kõik see muusika, täis emotsioone, mida pakutakse, vastu võtta. Sama ooperi teisel või kolmandal külastusels saab hakata juba lavastusi ja hääli võrdlema. Ma ei usu, et „Traviata“ või „Carmen“ võiks kedagi külmaks jätta. Ma ise olen neid mitmeid kordi laval näinud, Youtubest ja plaadilt lõpuni kuulanud ning Metropolitan Opera ülekandeid kinos vaadanud. Küllap vaatan veelgi ,kui Estonias uus külalissolist on.

Keerulisem on kuulata ja armastada ülejäänud osa klassikalisest muusikast. Kaua aega ei meeldinud mulle koorimuusika, kui siis ainult meeskoori laulud. Nüüd juba mitmed aastad Ellerheina tütarlastekoori kontserdil käinuna, kuulan meelsasti kõiki koore.
Mulle ei meeldinud viiulimuusika, nüüd on Nigel Kennedy ja David Garrett lemmikinterpreedid.

Kaasaegne klassikaline muusika nõuab süvenemist ja seda toredam on selles vallas midagi head avastada ja tunda, kuidas muusika kõnetab.
Klassikalise muusikaga saab tutvust teha mitut moodi, näiteks kontserte külastades või Klassikaraadiot kuulates ja telerit vaadates. On suurepärane, et Eestis on täispäev mängiv Klassikaraadio, iganädalaste kontserdi-ülekannetega, igal esmaspäeval ooperi ülekanne. Kas raadiost kuulates saab ooperist ka elamuse, võib küsida.
Selge see, et ooper on parem kui nii kuulata kui ka vaadata. Aga elamuse saab igat moodi kui aeg maha võtta ja kuulata. Näiteks kolm aastat tagasi Madriidi ooperiteatris olid meil ostetud nii odavad piletid, et lavale üldse ei näinud. Moskva Suur Teater mängis Tšaikovski „Jevgeni Oneginit“, suurepärane elamus, väga hästi laulsid. Sama aasta sügisel oli Estonias Riia ooperiteatri „Jevgeni Onegin“ , siis „vaatasin“ ooperi ka ära. Ja eelmisel aastal etendas seda Metropolitan Opera, siis vaatasin kinolinalt. Firenzes käisin ooperis, mängiti Donizetti „Anna Bolenat“. Ooperi orkester streikis parajasti ning ooper lauldi maha klaveri saatel. Jälle omamoodi kogemus.

Lisan kaks oma lemmikaariat siia :
 Bellini ooperist „Norma“ aaria "Casta Diva" . Eestis seda ei mängita, sest pole sopranihäält, kes suudaks Norma nii nõudlikku osa laulda. Siiski 2012 aastal oli kontsertetendus ,kus Norma osa laulis argentiinlanna Virginia Wagner.ja 2006(?) aastal Pärnu Ooperipäevadel etendas "Normat" Moskva Novaja Opera". eestis laulis seda aariat kontsertidel Margarita Voites.
Seda aariat on laulnud kõik kuulsad sopranid, mina valisin siia Renee Flemingi esituse. kas pole, ihukarvad tõusevad kuulates püsti.

Tenoriaaria valisin  Halévy ooperist "Juuditar" (La Juive)“. Aaria  "Rachel, quand du Seigneur"Roberto Alagna esituses.

 Eks olid imekaunid.

"Küüslauk ja safiirid." Ruth Reichl

Ruth Reichl Küüslauk ja safiirid Varrak 2013

Tõlkinud Lii Tõnismann ja Talvi Tõnismann.
304 lehekülge.
Raamatu alapealkiri on „Restoranikriitiku salaelu“.

Autor jutustab New York Timesi restoranikriitiku elust ja tööst, sellest kuidas alguses elevust ja pinget pakkuv töö end ammendab ja hing hakkab igatsema midagi uut. Raamatu lõpus saabubki uus tööpakkumine. Valdavalt autobiograafiline kui lühikirjeldust raamatu tagakaanel lugeda. Raamatu tegevus toimub kunagi aastatel 1993-1998.
Sekka pingetest töökohal, kohtumised tippkokkadega ja töökaaslase vähisurm. Abieluprobleemidega selles raamatus ei tüüdata. Lisaväärtust annavad lisatud retseptid. Näiteks kana küpsetamise, sidrun kana kõhus, proovin kindlasti ära.
Sobib inimesele, kes armastab kokata, kokaraamatuid sirvida/lugeda ja loeb ajalehest restorani arvustusi.
Mulle sobis.
Ülekaalu pärast selles raamatus ei kurdeta. Restoranikriitik peab olema erakordselt hea isuga. Jagan autori arusaama, et peenesse restorani ei minda lihtsalt sööma vaid ka glamuuri otsima. Klient on valmis maksma selle eest, et tunda end mõne napi tunni vältel kuningannana.

Raamatust:
Iga restoran on teater ja oivalisimad neist lubavad meil hellitada fantaasiat, et oleme rikkad ja võimsad. Kui restoranid oma osa lepingust täidavad , loovad nad meile illusiooni, et oleme ümbritsetud teenijatest, kes on andunud meie rahulolu tagamisele ja erakordse toidu pakkumisele. Kuid isegi tagasihoidlikud restoranid pakuvad võimalust muutuda kellekski teiseks, vähemalt natukeseks ajaks. Restoranid vabastavad meid argisest tõelisusest; see on osa nende võlust. Uksest sisse jalutades jõuad neutraalsele alale, kus võid eine vältel olla vabalt ükskõik kes.

Selleks ,et teda restoranides ära ei tuntaks, kehastub restoranikriitik erinevateks naisteks. Kui kriitik restorani saabub, menüüd muuta ja toitu ümber teha ei jõuta, aga teeninduse taset tõsta jõuab küll. Restoranikriitik kirjutabki restoraniarvustuse kahe külastaja nägemusena. Kogemusest kui ta külastab restorani iseendana ja kogemusest anonüümse „tavalise“ külastajana. Iga restorani külastab kriitik kolm korda ja kolm kogemust võivad üsnagi erinevad olla.

Ei tea, kas Heidi Vihma ka maskeeringut kasutab?

Ümberkehastumiseks kasutab peategelane parukat, meiki ja riided. Paruka pähe pannud ja riided vahetanud, leiab ta endale kohe ka uue nime ja elu , hakkab teisiti mõtlema ja rääkima. Käitumine , muutub, kerkib esile parem „mina“ ja mõnikord ka peidetud halvem „ mina“.

Autor ütleb ümberkehastumise kohta:
Ainuke võrreldav asi on sedavõrd sügav süvenemine ilukirjandusteosesse, et kaod romaani sisse ära ja tunned emotsioone, mis ei ole sinu omad. Hetkel ,mil hõbeparukas mulle pähe kinnitus, muutusin kellekski teiseks. Tunne oli jõuetukstegevalt vapustav.... Teadasaamine, et see on lõbus, oli veelgi hirmutavam. Ema etendamine oli justkui kosmiline volitus hüljata oma superego, tagajärgi kaalumata tegutseda, halvasti käituda. Lõppeks, see polnud mina, kes kõiki neid julgeid asju tegi, kuid see pakkus mulle enneolematut elevustunnet.

Ja järjest kehastub ta ümber iseenda emaks, edukaks ärinaiseks, blondiiniks, lihtsalt vanaks naiseks ja kalgiks ärinaiseks.

Toidust ja toidutegemisest kirjutab autor nii naiselikult ilusasti ja meeleliselt , küllap sellepärast peetakse seda raamatut naistekaks.

Stiilinäited:
Kuid vaatamata sellele, et söögitegemine nõuab täit tähelepanu, premeerib see sind ka lõputult meeleliste naudingutega. Üle salatilehtede pladiseva vee hääl. Noa põntsatus vastu arbuusi ning jahe suvelõhn , milleks see vili kaheks pooleks laiali langedes ja oma sügavpunast tuuma paljastades vallandab. Sulama hakkava šokolaadi võrgutav pehmus. Lusikat sikutav kaste, mis pannil pakseneb ja riivilt lumehelvestena heljuva Parmesani kaunis kergus. Aeg pidurdub köögis, pakkudes tervet väikeste rahulduste universumi.

Sõime jahedat kirgast suvesalatit-karmiinpunased arbuusiviilud vaheliti läikivate avokaadoribadega. Kõige peale olid seatud kahvatud sirelilillad kalmaarirõngad, nii et esmalt põrkus avokaado õlisus arbuusi krõmpsja kargusega ja seejärel kalmaariviilude libedusega. Neid suus kohates keskendusid paratamatult tekstuurist tulenevale aistingule. Natukese aja pärast püüdsin keelel püsivatest kompimisaistingutest lahti lasta, et keskenduda ainult maitsele; seepeale avastasin, et need kolm on vähese magususe poolest üksteisega jahmatavalt sarnased.

Just toidu kõigi meeltega kirjeldamises seisneb Ruth Reichli tugevus minu arvates. Viitsige need kirjeldused läbi lugeda. Mulle see raamat meeldis kordades rohkem kui Antoine Bourdain’i raamatud.
Tänud ka tõlkijatele.
Tõeline toidu nautimise õpetus. Mitte nälja kustutamine.

Raamatu pealkiri pärit T.S. Elioti luulekogust "Neli kvartetti" : Küüslauk ja safiirid poris...". Lugesin inglise keeles seda luuletust nii palju kui aru sain, aga seost restoranikriitiku looga ei leidnud. Aga vähemalt lööv pealkiri ja ingliskeelsele lugejale, kes Elioti luulet hästi tunneb, küllap ütleb ka midagi.

Minu aasta muusikaelamus 2013.

Klassikaraadio tegi kokkuvõtteid 2013 aasta muusikaelamustest. See jäi mul kirjutamata.
Aga siia panen kolm minu 2013 aasta muusikaelamust.
1. Ooper „Werther“ Viini Ooperis Roberto Alagnaga peaosas. Minu lemmiktenor.Kauaoodatud ja –planeeritud ooperireis.
2. Fääri saarte lauljanna Eivöri kontsert Kõltsu mõisas Sellist häält ei ole varem kuulnud.
3.Vilniuse reisikirjas mainitud akordionistide okteti kontsert „Romantiline Tšaikovski“

Hennessy aastalõpukontsert Estonia kontserdisaalis 31.12.2013 Estonia kontserdisaalis.

Esines Tallinna Kammerorkester ,dirigent ja viiulisolist Jaakko Kuusisto.
Kavas oli mitu Fritz Kreisleri lugu , Jaakko Kuusisto seades. Minu jaoks liiga maguslääged. Katked Astor Piazolla „Buenos Airese talvest“ja Antonio Vivaldi „Talv“ tsüklist „Aastaajad“. Vivaldi „Aastajad“ ei tüüta mind kunagi ära, „Talv „ on lemmik. Aga pärast Nigel Kennedy kontserti novembris ootasin suuremat hoogu ja emotsiooni.
Mulle meeldis kõige enam Jaakko Kuusisto „Wiima“ keelpilliorkestrile. Võrdlemisi modernistlik teos. Seevastu minu kaaslane ütles, et see lugu oli nagu viiulimuusika Gaudi poolt kirjutatud.
Õhkkond kontserdisaalis oli pidulik ja aastalõpu õhin oli tuntav.
Oli ilus lõpetus aasta muusikaüritustele.

Jõulureis Vilniusse 26.12.-28.12. 2.osa

Aasta lõpp tuli nii kiiresti, et oma jõulureisikirjaga ma 2013 aasta sees valmis ei jõudnudki.
Teisel Vilniuse päeval jätkasime avastusretke. Kogu Vilniuse vanalinn sai läbi käidud. Berlitzi reisijuhi andmetel, millest oli tohutult kasu, andmetel on vanalinnas üle 1500 ajaloolise hoone. Vilniuse vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Ma ei ole eriline fotograaf, klõpsutasin mõned vaated , aga kodus pilte üle vaadates sain aru, et korralikke pilte õieti polegi. Kord rakurss vale või pildistav objekt poolitatud või liiga pildi servas. Üldiselt meeldib mulle vaateid kõigi meeltega mällu jätta.

Noppisin välja mõned enam –vähem … .

Gediminase mäele ronisime, aga vaated olid udused, nii ka mäelt pildistatud Vilniuse katedraal ja vaade üle Nerise jõe (vasakul servas meie Radisson Blu hotell).
Tallinna vanalinnaga Vilniuse vanalinna võrrelda ei saa. Tallinnas on huvitav just keskaegne vanalinn.Vilniuses leidub barokki, gooti arhitektuuri, klassitsismi ja küllap ka kõiki teisi Euroopa stiile nii puhtalt kui ka segatult. Siin mõned pildid Dominikonu tänavalt :

See maja on ka Berlitzi reisijuhis ära märgitud.

Sellel pildil kuulus 3 torniga Püha Anna kirik. Siia panin ka küünla, et tänada jumalaema kõige hea eest, mis mul eelmisel aastal oli.
Vilniuses on palju kirikuid, mitmetes neist on palju tähelepanuväärseid kuntsiteoseid. Bernhardlaste ordu kirikus on suur kirikliku kunsti muuseum, parasjagu meie külastuse ajal oli seal avatud näitus „Siid ja kuld“. Välja oli pandud katoliku kiriku usuteenrite riietusesemed. Imekaunid tikandid . Paljud kirikud on palverännakute sihtpunktiks ja seotud imelugudega. Käisime ka kuulsas Koiduvärava Jumalaema kabelis ,kus asub Püha neitsi Maarja, halastuse ema pühapilt.
Astusime sisse kõikidesse kirikutesse, mis teele jäid, ikka selle lapsepõlvest meelde jäänud kiriku otsingul. Ma ei oskagi öelda ,kas leidsin selle. Mälestuses oli pühakoda võimsam. Baroksed marmorkujud väänlesid laes ja seintel ja tugipostidel (võib-olla peaks neid kuidagi teisiti nimetama). Kaks kirikut jäid valikusse. See võis olla Dominikonu tänaval dominiiklaste Püha vaimu kirik või hoopistükkis Püha Katariina kirik, kus me kontserdil käisime.

Nägime päeval kuulutust , et toimub festival Kristupo Kaledos ja Püha Katariina kirikus esitab akordionistide oktett romantilist Tšaikovskit. Läksime varem kohale, aga saadaval olid ainult seisupiletid. Ostsimegi seisupiletid mõttega, et kui enam ei jõua seista või kontsert ei meeldi võime iga kell lahkuda. Aga lahkumissoovi ei tekkinud.
Kontsert oli väga hea , küllap üks mu 2013 suurimatest muusikaelamustest. 8 akordionit mängisid lugusid, mida muidu mängib suur sümfooniaorkester. Tuntumad lood „Uinuvast kaunitarist“, „Pähklipurejast“, „Jevgeni Oneginist“ ja „Luikede järvest“. Suurepärased seaded akordionile, pole midagi sellist varem kuulnud. Omajagu aitas elamusele kaasa kiriku maagiline õhkkond, valgustus ja noored kaunid esinejad: 3 neiut ja 5 noormeest.

Kodus otsisin internetist ja leidsin, et ansambli eestvedaja Martynas Levickis võitis 2010 aastal Leedu talentide saate ja oli ka 2013 aastal Classic BRIT Awards nominent Siia üks näide YouTubest, Martnas Levickise albumi sämpler.

Selle plaadi oleksin ostnud. Aga ma ei leidnud Vilniuses mitte ühtegi plaadipoodi pika otsimise peale. Tahtsin kaasa osta leedu muusikat. Martynas on teenitult kuulus, tema debüütalbum oli UK kaua üks müüdumaid.
Vilniuses piisas kahest päevast kerge linnareisi jaoks, süvenenumalt oleks aega rohkem läinud. Aga see ei olnud eesmärk.
Ostlemine reisi eesmärk ka ei olnud, välja arvatud plaadipood, mis jäigi leidmata. 2 päevaga kulus 250 litti e. 72 €, mis sisaldas toidu, muuseumi- ja kontserdipiletid, mõned suveniirid. No bussipiletid ja hotell peale selle.
 Ainult Berlitzi reisijuhile ei tasu lootma jääda. Vilnius on kasvav linn ja eestikeelne reisijuht on pärit 2008.a.
Oli kena reis ,jäime mõlemad rahule.