1. oktoober 2021

September 2021

Kinos

3. Sandra saab tööd☝☝☝
Stsenarist ja lavastaja Kaupo Kruusiauk


Osatäitjad: Mari Abel, Kaie mihkelson, Raimo Pass, Hendrik Toompere Jr, Alo Kõrve, Hendrik Kalmet, Laine Mägi, Tiina Tauraite, Mait Malmstein, Carmen Mikiver.

Füüsikadoktor Sandra Mets (Mari Abel) kaotab ootamatult töö. Uue töökoha leidmine tundub esmaspilgul lihtne, kuid kujuneb hoopis tragikoomiliseks katsumuseks. Lõputud tööintervjuud viivad endise teadlase kokku kõikvõimalike olukordade ja uute persoonidega, alates groteskse väikeettevõtja valvsa pilgu all testimisest kuni uljaste start-up juhtidega plankimiseni. Muidu taiplik Sandra avastab ennast silmakirjalikust ja mingile kummalisele võimule pretendeerivast maailmast. Nii peab peategelane kohanduma uute situatsioonide ja tutvustega, kuid õhku jääb küsimus, kuidas selles kõiges iseendaks jääda.

Peaosatäitja on Mari Abel (‘’Teesklejad’’). Kõrvalosades teevad kaasa Hendrik Toompere (‘’Igitee’’), Laine Mägi (“Eestlanna Pariisis“), Henrik Kalmet (‘’Ükssarvik’’), Carmen Mikiver (telesari ‘’Siberi võmm’’), Alo Kõrve (‘’O2’’), Tiina Tauraite (‘’Püha Tõnu kiusamine’’), Mait Malmsten („Klassikokkutulek“), Kaie Mihkelson (telesari ‘’Kelgukoerad’’), Raimo Pass (‘’Seenelkäik’’), Hendrik Toompere Jr. (‘’Päevad, mis ajasid segadusse’’).
Filmi stsenarist ja režissöör on Kaupo Kruusiauk (“Viimane vürst”). Operaator Sten-Johan Lill (“Päevad, mis ajasid segadusse”, “Viimased”), kunstnik Tiiu-Ann Pello (‘’Deemonid’’), kostüümikunstnik Anu Lensment, grimmikunstnik Tiina Leesik, monteerija Kaie-Ene Rääk, helilooja Kali Briis ning produtsent Anneli Ahven (“Johannes Pääsukese tõeline elu”, “Must alpinist”). Filmi valmimist toetasid Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital.


Mulle täitsa meeldis see film, vaatamata kõigele sellele, mida enne lugeda jõudsin. Soovitada julgen neile, kes on valmis tõsisemaks vaatamiseks.


Teatris

18. Kuressaare teater☝☝☝
Adam Long, Daniel Singer, Jess Winfield
Shakespeare ´i kogutud teosed

Tõlkija Anu Lamp
Lavastaja Sander Pukk
Kunstnik Annika Lindemann
Helilooja Veiko Tubin

Mängivad:
Tanel Ting, Jürgen Gansen ja Markus Habakukk

Pilt teatri kodulehelt.

Kõik Shakespeare’i teosed (lühendatult) (parandatud) ühe teatriõhtuga ja sama palju nalja kui püstijalakomöödias! Meil pole ka laval ühtegi tooli, lauast rääkimata..
Mõnes teatris ikka mängitakse mõnda Shakespeare’i näitemängu, „Hamletit“ või „Romeot ja Juliat“, vahel jõuab ka mõni Shakespeare’i komöödia lavale. Seda on vähe ja just seetõttu oleme võtnud eesmärgiks mängida ühe õhtuga ära kogu Shakespeare’i looming ehk suure meistri kõik näidendid, mida on rohkem kui 30 ja lisaks 154 sonetti.
Georg Meri tõlkes on eestikeelne Shakespeare’i väljaanne 1791 lehekülge pikk ja kaalub umbes kolm kilo, nagu kolmekilone hantel. Selleks, et nii suur hulk kirjanduslikku materjali vaimu ei murraks, oleme seda lühendanud ja pannud arusaadavasse keelde tänasele Eesti teatrivaatajale.
Pikk jutt lühendatult: ole noor või vana, kukk või kana, me paneme su naerma.

Kavalehel määratud sihtgrupp :noored ja täiskasvanud.

Täitsa vahva etendus oli, vaatamata mu lapselapse hoiatusele, et vanaema, sulle see ei meeldi. Meeldis küll. Olen avatud heale näitemängule, mõnikord naudin head teksti, teinekord näitlejate mängu. Hea kui mõlemad kokku langevad.

Poisid laval lustisid täiega ja asusid kohe publikut käima tõmbama nagu rokkkontserdil. Efekti lisas, et üks näitlejatest alguses pahaaimamatu publiku hulgas istus, efektne oli ka lõpp, kus viimane etendus kiirkorras ja siis tagurpidi läbi mängiti. 
Lõpulaul Shakespeare soneti sõnadele pani loole kena punkti.
Kuid sinu suvele ei tule kadu
ja iluga sa ühte jääma pead,
ei hoople surm, et rändad varjuradu, –
sind igaveseks teevad värsiread.
Sest kuni näeb veel silm või hingab rind,
värss elav on – ja elus hoiab sind.


See oli kummardus suurele Shakespearele, tänapäevase lisandiga. Ning tänu neile lisandustele, ei saa see etendus poistel vist kunagi valmis.
Lugesin internetis arvustusi. Väga erinevad on 1997. a Rakvere teatri etenduse ja Kuressaare teatri retsensioonid. Rakvere teatri etendust pole ma näinud, kuid kas on lavastused niivõrd erinevad või on vaatajad nii palju muutunud ja Shakespeare pole enam pühadus, kelle kulul nalja ei tohi teha.

Ooperilaval olen Shakespeare ainetel  kirjutatud libretotega näinud „Romeo ja Julia“, „Falstaff“, „Otello“, Macbeth“ ja „Suveöö unenägu“. Rohkemgi kui draamalaval, põhiliselt - Romeo ja Julia erinevate variatsioonides. Ja siinjuures olgu öeldud, et kõige kehvem Shakespeare kogemus on seni olnud minu lemmikteatri Pärnu Endla „Windsori lõbusad naised“. Kevadel etendub Vanemuises „Tõrksa taltsutus“ , loodan sellelt parimat.


17. Alan Menkeni muusikal☝☝☝
Nunnad hoos


Helilooja Alan Menken
Laulutekstid Glenn Slater
Libreto Cheri Steinkellner & Bill Steinkellner
Põhineb Touchstone Picturesi filmil „Sister Act”, stsenaariumi autor Joseph Howard
Esietendus 28. novembril 2020 Vanemuise suures majas

Lavastaja Samuel Harjanne (Soome)
Muusikajuht ja dirigent Taavi Kull
Kunstnik ja kostüümikunstnik Karmo Mende
Koreograaf ja liikumisjuht Gunilla Olsson (Rootsi

Tõlkijad Aapo Ilves ja Mario Pulver
Helirežissöör Toomas Paidra
Valguskunstnik Märt Sell (Rakvere teater)
Koreograafi assistent ja repetiitor Matthew Jordan
Kontsertmeistrid Ele Sonn ja Katrin Nuume
Koormeister Ele Sonn
Lavastaja assistent ja produtsent Heli Anni
Muusikalis on kasutatud Kristjan Suitsu loodud kujunduselemente lavastusele ”Roosi nimi”


Osades:
Tanja Mihhailova-Saar Deloris van Cartier
Merle Jalakas- ülemõde
Kärt Anton- õde Mary Robert
Karin Tammaru (Teater Endla)-õde Mary Patrick
Milvi Luik - õde Mary Lazarus
Simo Breede - monsenjöör O’Hara
Kalle Sepp (ETA Revüüteater „Starlight Cabaret –Curtis
Rasmus Kull- Eddie
Norman Salumäe- TJ
Silver Laas- Joey
Germán Gholami- Pablo
Eve Kivisaar -õde Mary Martin
Kaja Ilmjärv-õÕde Mary Theresa
Linda Kanter -Michelle
Ele Millistfer- Tina
Egon Laanesoo -Ernie

Vanemuise sümfooniaorkester ja bänd


Sisukokkuvõte.
Esimene vaatus
On jõululaupäev aastal 1977 Philadelphia ööklubis. Deloris van Cartier ja tema kaks taustalauljat esinevad tühjale saalile, kuna klubiomanik ja Delorise poiss-sõber Curtis Jackson lubas naist tutvustada muusikaprodutsendile, et käima tõmmata tema karjäär. Kahjuks saab Deloris peagi teada, et valelik mees oma lubadusest kinni ei pea. Kui Deloris satub asjade keerises kogemata pealt nägema, kuidas Curtis ja tema käsilased Ernie maha löövad, otsustab Deloris põgeneda.
Curtis aga, teades, et Delorise pealtnägijaks jätmine võib tulevikus talle kätte maksta, saadab oma mehed naist kinni võtma. Deloris põgeneb jaoskonda ja räägib politseiülem Eddie’le juhtunust. Ootamatult tabab neid kahte äratundmine: Deloris ja Eddie on endised koolikaaslased. Eddie võtab vastu otsuse panna Deloris sellise tunnistajakaitse alla, kust Curtis teda mitte mingi nipiga ei leia: nunnakloostrisse!
Nunnakloostris saab Deloris endale uueks nimeks õde Mary Clarence ning hoiab seal oma taustalugukiivalt saladuses.
Kloostris osaleb Deloris kooriproovis ja kuuleb, kui halvasti nunnad laulavad. Ta teeb ettepaneku õpetada nunnasid viisi pidama ja nooti lugema. Järgmisel pühapäeval annabki koor kirikukülastajatele sütitava ja elava kontserdi, mis päästab nad majanduslikest raskustest, kuna justkui tuhast tõusnud nunnad ja värske repertuaar toovad kirikusse uusi külastajaid ja annetajad. Ülemõde on aga kohkunud, sest temale tuttav, lihtne ja traditsiooniline koor on moondunud millekski modernseks.

Teine vaatus /
Ülemõde tahab Delorist kloostrist välja visata, kuid viimastel nädalatel on kloostri koor muutunud väga edukaks ning tänu rohketele annetustele on kirikul lõpuks ometi raha, et teha renoveerimistöid. Nunnade kooril palutakse esineda erilisel paavstile korraldatud kontserdil. Seda uudist kajastatakse ka televisioonis ning teleriekraanil tunneb Curtis ära Delorise. Curtis saadab oma käsilased kloostrisse
naist otsima. Ülemõde annab Delorisele teada, et kohtukuupäev, mil ta Curtise vastu peab tunnistama, on lähemale tõstetud ja seetõttu peab Deloris juba kiiremas korras kloostrist lahkuma. Teised nunnad kuulevad jutuajamist pealt ja Delorisel ei jää muud üle, kui õdedele tunnistada, kes ta tegelikult on
ja miks ta kloostrisse tuli. Paljastunud tõde kuuldes on nunnad kurvad ja pettunud.
Esialgu on Deloris õnnelik, et kohtuprotsess käib ning et ta kiiremas korras saab naasta oma unistuste täitmise juurde. Teda tabab aga põhjatu süütunne, et oma kloostriõed maha jättis, ning Deloris mõistab, et kuulsuse nimel rügamine annab talle tuntuse ja raha, aga mitte sõpru ega lähedasi. Nende mõtete ajel otsustabki naine kloostrisse tagasi minna ja koos õdedega paavstile laulda. Curtis ja tema mehed Joey, TJ ja Pablo riietuvad nunnadeks ning hiilivad kloostrisse. Nad püüavad Delorist kätte saada ning lõpuks jooksebki naine relvastatud ja ohtlikule Curtisele otse sülle. Sisse tormavad nunnad, kes on kartmatult valmis Delorist kaitsma. Hullunud Curtis on valmis nunnade pihta tulistama, kui sisse tormab Eddie, kes teeb Curtise kahjutuks ning vahistab sissetungijad. Ülemõde ja Deloris sõlmivad vaherahu ja otsustavad üksteist võtta täpselt sellistena nagu nad on.


16. Henry Lewis, Jonathan Sayer, Henry Shields☝☝☝
Pangarööv

(The Comedy About A Bank Robbery)
Komöödia
Esietendus 3. septembril 2020 Vanemuise suures majas

Lavastaja Ain Mäeots
Tõlkija Martin Algus
Stsenograaf Jaanus Laagriküll
Kostüümikunstnik Gerly Tinn
Valguskujundaja Priidu Adlas
Lavatrikkide Juhendaja Enar Tarmo
Muusikaline Kujundaja Ele Sonn
Liikumisjuht Marika Aidla
Helirežissöör Vaiko Vreimann


Osades
Karl Robert Saaremäe -Mitch Ruscitti, kurikael, Briti Columbia karistusasutuse vang
Ragne Pekarev -Neil Cooper
Merle Jääger - Ruth Monaghan, Minneapolise Linnapanga teller ja Sami ema
Aivar Tommingas - Robin Freeboys, Minneapolise Linnapanga juhataja ja Caprice’i isa
Karol Kuntsel- Warren, Minneapolise Linnapanga õnnetu ametnik
Jaanus Tepomees - Sam Monaghan, Minneapolise taskuvaras
Lena Barbara Luhse - Caprice Freeboys, Robin Freeboysi tütar
Jüri Lumiste- Ohvitser Randal Shuck
Veiko Porkanen -Roger Freeboys, Russell, Irving, ajakirjanik Hanratty, Politseiülem, Eddie-Irving-Gunther, Kajakas, Kala, näitleja Varjuteatris
Jürgen Gansen (Kuressaare Teater) - O’Brien, klient Pangas, Maître D’, Fbi Kapten, Röövel, Eddie, Prints Ludwig, Kajakas

1958. aasta suvi. Minneapolise linnapanga seifi on hoiule usaldatud hindamatu teemant. Vanglast põgenenud kurjategijal on kinnisidee see oma opaka paarimehe ning triksterist tüdruksõbra abil sisse vehkida. Valeidentiteetidest, armastuskolmnurkadest ja salajastest ülesannetest kubisevas maailmas ei saa usaldada mitte kedagi. Linnas, kus kõik on kelmid, on lahendamata vaid üks suur ja oluline küsimus: kes saab kalliskivi endale?

Näidend oli 2017. aastal Suurbritannias Laurence Olivier’ nimelise parima uue
komöödia auhinna nominent ning sai 2018. aastal parima komöödia auhinna Prantsusmaal.

Tartu-sõit tasus end täielikult ära. Üle hulga aja komöödia, mis päriselt ka naeratas, lisaks imetlesin lavastust ja lavatrikke.

 

15. Gioacchino Rossini☝☝☝

Türklane Itaalias (Il turco in Italia)

Esietendus La Scala, Milaanos 14 august 1814

PromFesti kümnes ooperilavastus aastal 2021, PromFesti koostööprojekt Kaunase Riikliku Muusikateatriga.

Esietendus 8. septembril 2021 Kaunase Riiklikus Muusikateatris, Leedus.
12. 13. ja 14. septembril Pärnus Endla Teatris.
Estonias mängiti viimati 1971 a.

Muusikaline juht ja dirigent - Erki Pehk
Lavastaja - Andrus Vaarik
Lava- ja kostüümikunstnik - Madis Nurms
Koreograaf - Dainius Bervingis
Valguskunstnik - Margus Vaigur
Videokunstnik - Argo Valdmaa

Peaosades Klaudia Taevi nim. konkursi eelmiste aastate laureaadid, sulgudes märgitud, mis aasta laureaat. Need näod tuleb meelde jätta, edaspidi kohtab neid erinevatel maailma lavadel.



Bažbeuk-Melikjan (2019 bass, Armeenia) - Selim














Anna Tverdova(2019 sopran ,Ukraina) – Donna Fiorilla














Taras Berežanski (2017 bass, Ukraina) – Don Geronio














Juri Rostotski – (2015, tenor, Venemaa) Don Narciso















Vladislav Tluštš - Prosdocimo















Kamile Bonté(2019, sopran, Leedu) – Zaida













Kaunase Riikliku Muusikateatri koor ja orkester
Koormeister - Rasa Vaitkevičiūtė
Orkestri kontsertmeister - Povilas Grigas

Kõik algab sellest, et poeet Prosdocimo otsib koomilise näitemängu jaoks süžeed, tema pisut opakas sõber Geronio otsib aga ennustajat, kes teda abieluprobleemide osas nõustaks. Juhuslikult kohtuvad nad mustlastega, kelle seas on imekaunis, kuid õnnetu Zaida, kes väidetavalt on pärit Türgi haaremist…
Säärasest sündmuste jadast käivitub Rossini ooperi "Il Turco in Italia" tegevustik. Kõlab nagu jabur seebiooper? Just nii tundus ka lavastaja Andrus Vaarikule, koomilistes žantrites viie-tärni-mehele, kes otsustas selle ooperi tuua lavale täiesti originaalses, tema arvates tänapäeval ainumõeldavas võtmes, kus kus poeedist saab produtsent ning teistest tegelastest osalised/mängukannid tema juhitud pöörases tõsieluseriaalis.

Andrus Vaarik: “Pannes Rossini ooperi aluseks oleva jabura jandi kaasaegse massimeelelahutuse veelgi napakamasse formaati, saime endalegi üllatuseks väga elusa, vaimuka ja liigutava loo.”

Vaariku lavaversiooni võimendab kunstnik Madis Nurmsi stsenogaafia. “Türklase” visuaalis on ilmselt äratundmisrõõmu neile, kes üheksakümnendate algul hinge kinni pidades “Tähekese” uue numbri ilmumist ootasid. Võrreldes kunstniku varasemate töödega näeb see lavastus välja värvilisem, pehmem, rõõmsameelsem, aga muidu nagu PromFesti lavastused ikka - häbenematult seksikas, mitte dekoratiivne vaid pigem konstruktivistlik.

Originaalsele lavastuskonseptsioonile vaatamata ei ole muusikaline juht Erki Pehk pidanud muutma Rossini partituuris mitte ühtegi nooti ega sõna, kõik sobitub ideaalselt! Seega võivad autentsusest lugupidavad ooperigurmaanid kujutleda end aega kakssada seitse aastat tagasi, mil see ooper La Scalas esmaettekandele tuli ning lasta end vabalt Rossini säravast muusikast kaasa viia.

Vaatama kerglasele süžeele, nõuab Rossini bel canto stiilis ooper lauljatelt suurt meisterlikkust. Ka selles osas ei ole pidanud maestro Pehk tegema mööndusi, sest PromFesti lavastuses on peaosades noored andekad lauljad, kes kõik rahvusvaheliselt kõrgetasemeliseks tunnustatud Klaudia Taevi nimelise konkursi laureaadid. See lavastus ongi neile auhinnaks eduka esinemise eest. Nimelt on tegemist maailmas ainulaadse konkursiga, kus pea-preemiaks on võitjatel võimalus valida oma unelmate roll ooperilavastuses, mille PromFest järgmisel festivalil publiku ette toob.
Seekordne on järjekorras juba kümnes


Nii kirjutati tutvustuses. 

Olen näinud Rossini oopereid :“Türklane Itaalias“, „Sevilla habemeajaja“, „Tuhkatriinu“, Semiramide“, "Le comte Ory",  "Wilhelm Tell". Siinjuures ei teagi, kas ooperinimesid peaks kirjutama originaalkeeles või tõlgitult. Lähen kergema vastupanuteed- kui tean tõlget, ok! ,kui ei tea- originaalkeeles. Kas panna jutumärkidesse või ei, pean uurima.

Pesaros ringi kõndides nägin  Rossini teatrit, kui tore oleks augustis Rossini festivalile sõita. Tänavu mängiti seal oopereid "Elisabetta Regina", "D’inghilterra" (imeilus avamäng!);" Moïse et Pharaon"  ja
"Il signor Bruschino".
Kaks koroona-aastat on mind ilma jätnud ooperireisidest. paraku saan iga aastaga vanemaks ja vaevalt ma 70 + neid reise veel üksi ette võtan. 2022a kevadel on mu suur soov veel kord, viies kord Viinis käia.   
Aga, Pesaros raputasin kannatlikult ka  Rossini majamuuseumi ust, sel päeval sisse ei pääsenud.

Võin vist öelda, et naudin kõiki oopereid, minu  lemmik on Verdi, armastan Wagneri oopereid, kuid pean tunnistama, et nii sädelevat ja kirgast muusikat kui Rossinil, teistel ei ole.

Tiit made ooperileksikoni andmetel on Eestis lavastatud järgmisi Rossini oopereid: "Sevilla habemeajaja" (Estonia 1922, 1926, 1943, 1948, 1994; Vanemuine 1946, 1948, 1981), "Türklane Itaalias" (Estonia 1971), "Abieluveksel" (Vanemuine 1985, 2006 Estonia Talveaed 1992), "Itaallanna Alžiiris" (Vanemuine 1994), "Tuhkatriinu" (Estonia 2006), "Wilhelm Tell" (Estonia 2008).



14. Leea ja Klaus Klemola☝
Arktilised mängud.

Surmtõsine komöödia inimeseks olemise ilust.
Esietendus 3.septembril 2021 Endla teatris  

Lavastaja Ingomar Vihman
Kunstnik Arthur Arula
Tõlkija Maimu Berg
Valguskunstnik Ivar Piterskihh
Muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar

Osades:
Andrus Vaarik - Marja-Terttu Zeppelin
Sepo Seeman, külalisena - Martti Piano Larsson
Ago Anderson - Arijoutsi Prittinen
Lauri Kink, külalisena - Harri Lömmarkki
Carita Vaikjärv - Maura Zeppelin ja Sami Simpanen
Kadri Rämmeld - Vili Autio Tiippanainen
Priit Loog - Intijani Mikkola


Marja-Terttu ja Piano on tagasi! Viimati kohtus Endla publik nendega 11 aasta eest Gröönimaal, kuid nüüd on 75-aastane talveveteran Marja-Terttu Zeppelin põhjamaise grilliputka kinni pannud ja elab Soomes oma keskealise tütre Maura Zeppelini mereäärses kodus. Just siin, Kokkola lahesopis, kus ka detsember on korralik paadisõidukuu, kohtub Marja-Terttu taas Martti Piano Larssoniga – mehega, kelles mitte keegi pole mitte kunagi pettuma pidanud ja kelle peamiselt jotade varjupaigana toiminud äri on arenenud tõeliselt edukaks filmikompaniiks.

Leea ja Klaus Klemola Kokkola-triloogia neljas (ja ilmselt viimane) osa „Arktilised mängud“ ongi lugu nende kahe taaskohtumisest, ühest saatuslikust jahiõnnetusest, Šveitserite Vennaskonnast, muusikabisnisesse minekust ning Vili Tiipanaise ja Intijani Mikkola radikaliseerumisest. Aga see on ka lugu edukuse raskest taagast, meeste aust, iseenda saatuse üle otsustamisest, alkoholismist, kliimasoojenemisest, elu kaduvusest ja sellest, milline väljakutse on armastada Soome rahvast. Või siis hoopiski tõsilugu mängust, mis võidab surma ja uurib, mis juhtub põhjamaise identiteediga siis, kui külma enam ei ole.

„Leea ja Klaus Klemolal on taaskord õnnestunud kirjutada näidend, mis paneb vaatajad laginal naerma ja samal ajal intensiivselt mõtlema neile mängudele, mida me täiskasvanuna mängime ja sellele, kuidas need erinevad rollid meie liivakastile mõjuvad. Klemolatel on arusaamatu võime teha täiesti pöörast teatrit, mis räägib inimeseks olemisest ja maailmast puudutavamalt kui miski muu, mida on 21. sajandil Tampere lavadel mängitud,“ kirjutas Soome kriitika pärast „Arktiliste mängude“ maailmaesietendust Tampere Teatris 2019. aasta sügisel.

Mina pole näinud 2007.a. Endlas lavastatud „Kokkola“ ega ka  2010 a „Külmale maale“.
Võib-olla oleks etendus mulle rohkem pakkunud, kui oleksin tegelasi näinud arengus.
„Arktilised mängud“ - oli helgeid hetki, kuid ei saa öelda, et mulle meeldis. Ropud sõnad laval mind ei häiri, aga naerma ka ei aja pikem kergitab küsimuse- a* mis siin naerda on.
Ja mulle oleks meeldinud kui Andrus Vaarikul ka minu etendusel oleks parukas peas olnud nagu teatri kodulehel piltidel.  


Raamatud

96. Charlaine Harris☝
Tõelised mõrvad 
Real murders
Inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann 
Varrak, 2021
Sari Aurora Teagardeni müsteerium

Charlaine Harris on seni eesti lugejale tuntud Lõuna-Louisiana vampiiridest kõnelevate raamatute ja HBO telesarja „True Blood” põhjal. Sarja esimeses raamatus „Tõelised mõrvad” tutvustatakse lugejale Georgia osariigis asuvat Lawrencetoni, väikest linnakest, kus ei juhtu tavaliselt midagi erilist. Elu põnevamaks tegemiseks on selle elanikud organiseerinud Tõeliste Mõrvade Klubi, mille liige on ka raamatukoguhoidja Aurora Teagarden. Klubis analüüsitakse kunagi tegelikult toimunud mõrvu ja nende uurimist. Siis aga tapetakse klubi üks liige just samamoodi, nagu on sooritatud kuritegu, mida nad järgmiseks arutama pidid hakkama. Üsna ootamatult leiab Aurora end olukorrast, kus tal tuleb asuda mõrva lahendama.

Olen telerist ehk paari osa „Aurora Teagardeni müsteeriumitest“ . Mulle meeldis raamatus, kuidas autor tegevustikku läbi Aurora mõtete kirjeldas. Aga see oli ka kõik, mis meeldis, pole minu raamat.


95. Piñeiro, Claudia☝☝
Neljapäevased lesed
 
Las viudas de los jueves
Tõlkinud Eva-Stina Randoja
Postimees Kirjastus, 2021
Postimees Kirjastuse romaanisari


On neljapäeva õhtu Buenos Airese lähistel asuvas eranaabruskonnas uhkes eramus. Basseini põhjas lebab kolm surnukeha. Lukustatud väravate taga – lihtrahva vaesusest, kõntsast ja kuritegevusest eemal – elavad Scagliad ja nende sõbrad varjatult elu, kust ei puudu truudusetus, alkoholism, üle oma võimete elamine ja õnnetud abielud. Kui kaugele on meeleheitel inimesed valmis minema, et säilitada petlikku muljet heast elust? Autorist: Claudia Piñeiro (snd 1960) teoseid on kodumaal Argentinas saatnud tohutu menu. Buenos Airese ülikoolist 1983. aastal raamatupidaja hariduse saanud naine otsustas pärast kümne aastast erialast karjääri teha kannapöörde. Ta heitis numbrid kõrvale ning pühendus kirjutamisele. Tema esimene raamat – noorele lugejale mõeldud „Un ladrón entre nosotros” („Varas meie seas”) – ilmus 2005. aastal. Piñeiro on võitnud mitu kirjandusauhinda, sealhulgas Claríni preemia romaani „Neljapäevased lesed” eest. Eelkõige krimiromaane ja põnevikke kirjutav autor on tegev ka stsenaristi ning ajakirjanikuna. Oma artiklites on ta muuhulgas sõna võtnud abordiõiguse poolt ja naistevastase vägivalla vastu. Ta on Jorge Luis Borgese ja Julio Cortázari järel Argentina tõlgituim kirjanik.

Ootasin seda raamatut. Toledo kirjastuselt ilmunud "Betty Boop" meeldis mulle väga.
Neljapäevaste leskede kui  ka  Betty Boop  tegevus toimub suletud eliitelamurajoonis. Sellises elamurajoonis, aga Euroopas, toimus ka eelmise raamatu, "Terapeut"  tegevus.
"Neljapäevased lesed" oli suht masendav raamat, mida võimendas autori ebaisikuline jutustamisviis.


94.Paris, B. A.👎
Terapeut

The therapist
Inglise keelest tõlkinud Raili Puskar
Pegasus, 2021

Maja, mis varjab endas šokeerivat saladust … Kui Alice ja Leo kolivad Londoni peenesse elurajooni äsja renoveeritud ruumikasse majja, tundub, et nende unistus on täitunud: viimaks saavad nad rajada esimese ühise kodu ja elada koos tõelise paarina. Ent kui Alice naabreid pisitasa tundma õpib, saab ta teada, millist kohutavat saladust maja endas varjul hoiab, ja ta hakkab tundma tugevat sidet Ninaga – terapeudiga, kes elas majas enne neid. Alice üritab iga hinna eest kahe aasta taguse sündmuse kilde kokku panna, aga mitte keegi ei taha sellest rääkida. Naabrid salatsevad ja selles pealtnäha kokkuhoidvas kogukonnas pole kõik sugugi nii täiuslik, nagu esmapilgul paistab. Ja on see pelgalt kujutlus või käib keegi tõesti öösiti nende majas ringi? B. A. Paris sai tuntuks rekordeid purustanud debüütpõnevikuga „Suletud uste taga“, mida on ainuüksi tema kodumaal Suurbritannias müüdud üle miljoni eksemplari. Tema raamatuid tõlgitakse enam kui 40 keelde ja „Terapeut“ on Parise viies romaan. „Kõhedust tekitav saladus … Pinev ja kaasahaarav.“ – Louise Candlish „Võrratu valede rägastik.“ – Jane Corry

Märksõnad: isehakanud missis Marple, kuid mitte nii taibukas; suletud eliitelamurajoon.
Mulle nn. maja krimkad, kus tegevus toimub ühes majas, elurajoonis, ei meeldi.
Neid on nüüdseks õige palju kogunenud. Nagu kadunud tütreidki.


93.Griffiths, Elly☝☝☝
Kaldajärsaku Maja

The House at Sea's End
Inglise keelest tõlkinud Nele Mikk
Tallinn : Krimiraamat, 2021
Sarjaandmed:
Dr. Ruth Galloway juhtum
Krimiraamat


Ühelt kõledalt murenevalt Norfolki rannaribalt leitud vanad luud toovad kaasa mitme nüüdisajal elava inimese surma. Kohtuarheoloog dr Ruth Galloway on just naasnud tööle pärast seda, kui tal sündis tütar Kate, kelle teadmatuks märgitud isa on abielumees, peainspektor Harry Nelson. Ruth jumaldab oma tütart, aga tal on raske ühel ajal toime tulla emaduse ja armastatud tööga, ning lisapingeid tekitab Nelsoni ilmne mure nende ühise tütre pärast ja soov lapse elus osaleda. Nüüd tehakse Ruthi elu aga veelgi keerulisemaks, kui ta kutsutakse uurima massihauda ja ta tuvastab, et luud kuuluvad kuuele meesterahvale, kellel on käed köidetud ja kuul pähe lastud. Järgnevad analüüsid paljastavad, et tõenäoliselt oli tegu sakslastega. Kohalik rannikuriba oli omal ajal Saksamaa sissetungiks välja valitud sihtkoht. Kodukaitse kavatses aga vankumatult kõik taolised katsed tagasi lüüa, ja seda organisatsiooni juhtis mees, kelle poeg on nüüd parlamendiliige. Üks vähestest elus olevatest Kodukaitse liikmetest rauk vihjab saladusele, mida nad kõik olid lubanud hoida oma elu hinnaga. Kohale ilmub Saksa reporter ning ilmsiks tuleb info operatsiooni „Lucifer“ ja võimaliku briti sõjaroima kohta. Ja kui eakad tunnistajad hakkavad kahtlastel asjaoludel hinge heitma, näevad Ruth ja Nelson ränka vaeva, et süveneda jahtunud juhtumisse, mis on korraga muutunud niivõrd kuumaks, et kõrvetab tervet rühma kahtlusaluseid, kes tahavad meeleheitlikult minevikku vaka all hoida. Samal ajal tuleb Ruthil ja Nelsonil tegelda ka oma suhtega. Griffithsi kolmas romaan ei sisalda mitte ainult suurepärast müsteeriumi, vaid jälgib ka keeruliste ja mõnikord lausa ebasümpaatsete tegelaste käekäiku.

Kolmas Dr. Ruth Galloway juhtum meeldis mulle sama palju kui esimene, teine oli  lahjem. 
Lõpulause äratab huvi neljanda raamatu vastu:  Ja kogu pärastlõuna, terve lõunasöögi ja kõnede ja üleüldise heade soovide puistamise keskel näeb Ruth, kuidas Michelle’i näol koidab aeglaselt kahtlus.
Tunnistan, et krimiraamatutes ei paku mulle tavaliselt huvi peategelaste eraelu, selles raamatus pakkus küll.


92. Mankell, Henning☝☝☝
Hiinlane

Kinesen
Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma
Varrak, 2021

Ühel 2006. aasta külmal jaanuaripäeval avastab Rootsi politsei midagi tõeliselt koletut. Väikeses Hesjövalleni linnas on aset leidnud tõeline veresaun. Ainult hullumeelne suudaks nii jõhkral moel tappa kaheksateist inimest. Kui Helsingborgi kohtunik Birgitta Roslin juhtunu kohta loeb, taipab ta äkki midagi ootamatut. Tal on perekondlik seos mitte ainult ühe mõrvaohvriga, vaid peaaegu kõikidega neist. Kuna politsei tammub kohapeal, otsustab Birgitta Roslin ise juhtunusse selgust tuua. See viib ta rännakule ajas kaugele tagasi, 1860ndate Ameerikasse, kus hiinlastest orjatööjõud ehitab lääne- ja idaranniku vahele raudteed. Kuid jäljed viivad ka tänapäeva Hiinasse, riigi kommunistliku partei ladviku juurde. Uus supervõim vajab piiramatut ligipääsu toorainele, et saada arenenud tööstusriigiks, ja peab samal ajal lahendama miljonite rahulolematute talupoegade probleemi, kelleni üha kasvav heaolu ei jõua. Süütult ja pahaaimamatult tõmmatakse Birgitta Roslin kõrgetasemelisse poliitilisse mängu, mis seab ohtu ta elu. Kõrgel rahvusvahelisel tasemel põnevik viitab ohtudele, mis võivad tekkida, kui Hiinast saab taas suurvõim, samal ajal kui demokraatia küsimused on lahendamata. Raamat pakub ohtralt mõtlemisainet ka väljaspool põneviku tavapärast meelelahutuslikku süžeed.


Oodatult ülihea Mankell, olin raamatul kaua järjekorras, tasus ära. Raamat, milles kuritegu jäi ametlikult lahendamata. Huvitav oli lugeda Hiina tegevusest Aafrikas.


91. Backman, Fredrik☝☝☝
Karulinn
Björnsta
Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma
Tallinn Varrak, 2021

Juunioride meistritiitel jäähokis ei tähenda keskmisele inimesele suurt midagi, kuid Karulinna elanikele tähendab see kõike. Selline suurvõit tõmbaks tähelepanu tööpuuduse ja eraldatuse all kannatavale linnale, meelitades kohale investeeringuid ja andekaid sportlasi. Selline suurvõit tähendaks absoluutselt kõike Amatile, kõhnukesele teismelisele, keda koheldakse kui rämpsu igal pool peale jää, niisamuti Kevinile, staarmängijale, kes kindlustab endale kuldset tulevikku NHL-is, ning Peterile, klubi pühendunud spordijuhile, kelle enda professionaalne hokikarjäär lõppes traagiliselt. Algul tundub, et meeskonnal õnnestubki linna unistus ellu viia. Kuid ühel õhtul, tähistades olulist võitu, juhtub midagi Kevini ja spordijuhi tütre vahel - ning järgmisel päeval pole miski enam endine. Õhus on süüdistused, mis ei jäta ühtki Karulinna elanikku ükskõikseks. Meeskonna edu laineharjal hägustub piir ustavuse ja reetmise vahel. Lõpuks võtab üks noor mees julguse kokku ja toob lagedale tõe, mida keegi õieti kuulda ei taha. Fredrik Backman teab, et suurel määral kujundavad meid kohad, mida me nimetame koduks. „Karulinna“ emotsionaalselt võimsas ja tundlikus loos uurib ta, mis võib juhtuda, kui me kanname oma õlul teiste inimeste unistuste rasket koormat.

Ma ei ole väga kaua raamatut lugedes nutnud, aga seda raamatut lugedes olid pidevalt silmad pihus. Emotsionaalselt väga mõjutav raamat. Lugu on ühest noorte hokimeeskonnast, selles on väga palju hokist, aga see on nii kaasaskiskuvalt kirjutatud ja hokimänguga tulevad esile nii mitmed teised seosed perekonnas ja kogukonnas. Igatahes ei häirinud hoki selles loos nii, nagu oli liiga palju malet „Lipugambiidis“.
Kui lähtuda sellest ,et ilukirjandus on parim eneseabi, siis võib raamatut käsitleda ka eneseabiraamatuna. Lastevanematele soovitaksin väga. Ja oma lastele soovitasin, võib-olla ostan päriseks, sest selles oli nii palju kohti, mida tahtsin välja kirjutada..

Lk. 58: Kõikidel täiskasvanutel on päevi, mil me tunneme, et oleme sügaval sisimas otsa lõppenud. Kui me enam ei tea, mille nimel me kogu aeg nii ägedalt võitleme, kui reaalsus ja argipäev meid enda alla matavad ja me mõtleme, kui kaua me veel jaksame. Fantastiline on see, et me kõik suudame murdumata läbi elada rohkem selliseid päevi, kui me ise arvame. Õudne on ainult see, et me ei tea kunagi, kui palju täpselt.

Lk.230…….. midagi saab armastada ka nii, et ei armasta kõike selle juurde kuuluvat. Uhkust ei pea alati tundma häbenemata. Kehtib hoki puhul, kehtib ka sõprade puhul.

Lk. 254 Peaaegu kõik arutelud selle üle, kuidas inimesed üksteisega käituvad, lõppevad varem või hiljem vaidlusega inimloomuse üle. Bioloogiaõpetajatel pole olnud seda kunagi lihtne selgitada: ühest küljest jäi terve meie liik ellu seetõttu, et me hoidsime kokku ja tegime koostööd, teisest küljest arenesime välja seetõttu, et tugevamad isendid said alati õitseda nõrgemate kulul. Nii et lõppude lõpuks jääme igavesti üksteisega vaidlema, kuhu piir tõmmata. Kui egoistlikud me tohime olla? Kui palju oleme kohustatud üksteisest hoolima?

Sune ütleb lk. 189: Minu jaoks on kultuur sama palju see, mida me tegema ärgitame, kui see, millel me toimuda lubame.
David küsib, mida ta sellega mõtleb, Sune vastab: Enamik inimesi ei tee ainult seda, mida me neil teha käsime. Nad teevad seda, millele me läbi sõrmede vaatama.

Nii hea raamat, et kui ee läbi sai, ei tahtnud ka järgmisel päeval uut raamatut- krimkat käsile võtta.
Aplodeerin püsti!


90. Michaelides, Alex👎
Neidised 
The Maidens
Inglise keelest tõlkinud Raili Puskar 
Pegasus, 2021

Edward Fosca on mõrvar. Mariana on selles veendunud. Aga Fosca paistab puutumatu ja püha. Karismaatilist Cambridge’i professorit jumaldavad ühtviisi kolleegid ja tudengid, eelkõige aga ülikooli ühe kolledži naistudengitest koosneva salajase liidu Neidised liikmed. Mariana on andekas terapeut, aga kimpus omaenda probleemidega. Kui Mariana õetütre Zoe sõbranna Tara leitakse mõrvatuna, sõidab Mariana Cambridge’i, et olla õetütrele toeks. Ilmneb, et ka Tara kuulus salajasse liitu, ning Mariana otsustab Neidised sihikule võtta. Naine kahtlustab, et Cambridge’i idüllilise ilu ja iidsete traditsioonide foonil peitub midagi kurjakuulutavat. Ja ta on kindel, et kuigi Edward Foscal on mõrva ajaks alibi, on ta mõrvas süüdi. Kui leitakse veel üks surnukeha, ei õnnestu Marianal end enam vaos hoida: tema kinnisidee Foscast kui süüdlasest ähvardab kahjustada nii ta usaldusväärsust terapeudina kui ka suhteid lähikondlastega. Aga Mariana on otsustanud mõrvari tegutsemisele lõpu teha, isegi kui see võib maksta talle elu. „Üks aasta oodatumaid raamatuid. „Neidised” on lõpuks ometi kohal.” – The New York Times Alex Michaelides sai tuntuks 2019. aastal, kui ilmus „Vaikiv patsientˮ – debüütromaan, mis püsis enam kui aasta The New York Timesi edetabelis ja mille tõlkeõigused müüdi rekordiliselt 50 riiki. „Neidisedˮ on Michaelidese uus, pööreterohke psühholoogiline põnevik.

Nii nagu ma ei ole raamatu  „Vaikiv patsient“ fänn, ei avaldanud mulle muljet ka loetud raamat. Kuna mind hoiatati, et üllatav lõpp, seda sa eales ära ei arva, siis arvasin süüdlase õige varakult ära- tänu autori targalt peidetud vihjele ja vanale tõele- see, keda sa kõige vähem oskad kahtlustada. Kokkuvõtlikult võiks öelda –raamat, milles kogemustega grupinõustaja laseb end üsna haledalt ära petta.



89. Ann Patchett☝☝☝
Hollandi maja

Dutch house
Inglise keelest tõlkinud Krista Eek
Tänapäev, 2021

Lugu kaotatud paradiisist ja vääramatust jõust, mis sunnib kaevuma sügavale sellesse, mida tähendab meie jaoks pärilikkus, armastus ja andestus, millisena me tahame ennast näha ja kes me tegelikult oleme. Pärast teist maailmasõda õnnestub Cyril Conroyl tänu õnnelikule juhusele ja üheainsale osavale investeeringule panna alus märkimisväärsele kinnisvaraimpeeriumile, mis lennutab ta perekonna vaesusest rikkuste maailma. Ta ostab oma naisele üllatuskingiks Hollandi maja, Philadelphia äärelinnas asuva luksusliku häärberi, aimamata, et sellest saab alguse pere hävinguni viiv sündmusteahel. Loo peategelasteks on Cyrili lapsed Danny ja Maeve, kes on sunnitud oma lapsepõlvekodust võõrasema sunnil lahkuma. Jõuka eluga harjunud õde vend langevad tagasi viletsusse, mille ebakindluste keskel saavad nad loota ainult üksteise peale. Õe ja venna vaheline vankumatu side kujuneb nende päästjaks, ehkki see piirab ka nende tulevikku. „Hollandi maja“ tegevus kandub üle viie aastakümne ning kujutab sünget muinaslugu kahest targast inimesest, kes ei suuda leppida oma minevikuga. Hoolimata kõigist õnnestumistest ja edust tunnevad Danny ja Maeve end tõeliselt vabana vaid üksteise seltsis. Nad pöörduvad ikka ja jälle oma kulunud loo juurde, arutades naeruhoogude ja vihapursete saatel lõputult kõige selle üle, mille nad on kaotanud. Hellitatud Danny ja teda alati kaitsnud Maeve’i suhte tõeline proovikivi saabub aga alles siis, kui nad on sunnitud seisma silmitsi nendega, kes neid aastakümneid tagasi maha jätsid.

See raamat lahendas kaudselt sama teemat, mis eelmine- "Üksilduse lõpp", aga meeldis mulle kordades rohkem. 
 Ann Patchetti raamat „Bel canto“, ammu lugenud, aga siiani meeles.


88. Benedict Wells☝☝
Üksilduse lõpp

Vom Ende der Eisamkeit
Tõlkinud Piret Pääsuke
Rahva Raamat 2021

Tähelepanuväärne on raamatu alguslause:
"Mina tunnen surma juba ammu, kuid nüüd tunneb surm ka mind".

Üksilduse lõpp” on ühtaegu mõjuv ja meisterlik – ja unustamatu.” – John Irving

Senimaani oli mu elu kulgenud turvaliselt, ent ilmselt oli olemas nähtamatuid jõude ja vooluseid, mis võisid kõike hoobilt muuta. Sest näis, et on peresid, keda saatus säästis, ja teisi, kes tõmbasid õnnetust ligi, ning tol ööl küsisin ma endalt, kas minu pere võib ka sedasorti olla.
Julesi – nagu ka tema õe Lizi ja venna Marty – lapsepõlv on õnnelik, kuni nende vanemad hukkuvad autoavariis. Järgnevad internaatkooliaastad kujundavad igaüht isemoodi ning elu pillutab nad ilma mööda laiali. Täiskasvanuina näib, et nad on sellest saatuselöögist üle saanud. Ent siis ilmub minevik taas nende kannule ja selles on oluline osa kunagisel kooliõel, kirjandust armastaval Alval – ainsal, kes suudab tuua Julesi välja tema hinge varjulisest eremiidikambrist.
Benedict Wellsi liigutav romaan kõneleb kaotusest ja lootusest, üksildusest ülesaamisest ning küsib, mis on inimeses muutmatu ja kui palju mõjutab meie minevik meie tulevikku. Kuid eelkõige on see suure armastuse lugu.
Benedict Wells, sündinud 1984. aastal Münchenis, siirdus pärast gümnaasiumi lõpetamist Berliini ja otsustas, et ei lähe ülikooli, vaid hakkab kirjutama. Ülalpidamist teenis ta juhutöödega. Tema neljas romaan „Üksilduse lõpp” püsis üle pooleteise aasta Saksamaa edetabelite tipus. 2016. aastal pälvis see Euroopa Liidu kirjandusauhinna (European Union Prize for Literature) ning on tõlgitud 37 keelde. Wells elab vaheldumisi Berliinis ja Baierimaal.


Tõlkija järelsõna selle Saksamaal mitmeid kirjandusauhindu võitnud noorest kirjanikust. „Üksilduse lõpp“ pälvinud ka Euroopa Liidu kirjandusauhinna (European Union Prize for Öiterature ), nimetatud saja olulisima saksakeelse 20.-21.sSajandi ilukirjandusliku teose hulka ja tõlgitud enam kui 30. keelde.

Ei saanud minu lemmikraamatuks. 

29. august 2021

August 2021













Täna oli viimaste nädalate vihmaste ilmade järel taas tõeline suveilm. Õhk oli täis läbipaistvaid heleroheliste tiibadega liblikaid. Püüdsin neid fotosilma, kätte sain ainult ühe.

Minu kõnniradadel kanarbik õitseb. Raba näeb välja kui suur lilla väli- vihmase ilmaga küll rohkem pruuni väljana, siiski imeilus.

Need kaks pilti oleksid justkui erinevatel aastaaegadel tehtud, siiski mitte. Saateks sobib tsiteerida islandi kirjaniku Þ Ragnar Jónassoni (1913-2003) jutustusest "Kevad tuleb orgu tagasi" üht lõiku:

"Aastaajad kulgevad kindlaks määratud rütmis, päikesepaiste vahelduv vihmahoogudega. Nagu ikka, on magus läbi imbunud mõrust. Nad tulevad ja lähevad üksteise järel, hea ja halb, kevadine optimism ja talve-eelne ärevus, ja uue päeva kirgas sära kõnnib alati ööpimeduses kannul nagu kirjutas oma luuletuses Freystenn Gunnarson: Ehkki torm ja hirm raevutsevad, ei pea keegi tundma hirmu. Valgus tuleb tagasi, kevad naaseb orgu.

Selle autoriga kohtusin lugedes temapojapoja Ragnar Jónassoni krimkat "Ööpimedus".



Teatris

13.  Pärnu teater Endla

Põrgupõhja uus Wanapagan
Ajalikust pimedusest igaviku valguses
Autor A. H. Tammsaare  
Dramatiseerija Ott Kilusk
Lavastaja Kaili Viidas
Kunstnik Arthur Arula
Valguskunstnik Margus Vaigur
Helilooja Tauno Aints
Videokujundaja Argo Valdmaa

Osades:
Ago Anderson - Jürka
Tambet Seling - Ants
Triin Lepik, külalisena - Juula
Kadri Rämmeld - Lisete, Noor naine, Arst
Sten Karpov - Õpetaja
Liis Karpov - Maia, Karupoeg
Ott Raidmets - Kusta, Kraavikaevaja
Nils Mattias Steinberg - Noor Jürka, Kivilõhkuja
Indrek Taalmaa, külalisena - Ametnik, Mustusevedaja, Karu
Carmen Mikiver - Ämm, Külamutt
Ireen Kennik - Antsu naine, Külamutt, Naabrinaine
Fatme Helge Leevald - Eleanora, Minia, Karupoeg
Sander Rebane - Noor Ants, Politseinik
Meelis Rämmeld - Sulane, Naabrimees Peeter, Kohtunik, Arst, Turbalõikaja
Agata Apostol, külalisena - Riia
Elsa Johanna Talvistu, külalisena - Riia
Karin Tammaru - Ilmalind
Peeter Tammearu, külalisena - Peetrus

Kui inimene tuleb maa peale, hakkab ta õnne otsima. Nii on see kõikides vanades lugudes, muinasjuttudes ja moodsates romaanideski. Inimene ise arvab, et mida rohkem õnne, seda lähemal õndsusele. Õnn on maine, tekitab kõhus sooja tunde ja tirib suu kõrvuni. Nõnda kulgeb inimene selles eksituses elupäevade lõpuni ja läheb põrgu, sest lootis õnne kaudu õndsaks saada.
Kui Vanapagan tuleb maa peale, tahab ta õndsaks saada, sest muidu pole ta põrgus õnnelik. Õndsus on aga taeva asi ja selleni jõutakse läbi alandliku meele. Aga kui Vanapagana meele vallutavad viha ja lihahimu, lein ja õrnus, siis saab temast inimene. Tumeda siuna väänleb ümber tema ihu armastus, mis on surmast suurem. Armastus, mis puhkeb õide läbi raevuka sigimise, vägivaldsete surmade ja südamevalu.
Aga mida teeb Vanapagan, kes on eksinud ja enam edasi minna ei mõista? Ta läheb algusesse tagasi …

Tammsaare viimaseks jäänud romaan kuulutab selgesti ette meie kaasaega – tõejärgset ajastut, milles me juba mõnda aega elame. Maailmas on kohutav hulk sõnu ja nii võib mõnd sündmust või nähtust jutustaja perspektiivist kirjeldada kui positiivset või negatiivset – ja kõigil on õigus. Maailm läheb ikka veel iga päevaga hingetumaks ja lõhkisemaks, kurjad teevad head ja head teevad kurja. Lõppu aga ei tule ja kõik keerleb edasi. Ainus, mida pole, on lunastus!


Olen teatris näinud  Põrgupõhja uut Vanapaganat vaid korra: R.A.A.A.Mi "Vanapagan", autor Mihhail Baškirov (A. H. Tammsaare romaani "Põrgupõhja uus Vanapagan" põhjal), lavastaja Sergei Potapov, kunstnik Ervin Õunapuu, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Ivo Uukkivi, Martin Kõiv, Sulev Teppart, Liisa Pulk ja Elina Reinold. Esietendus 13. VIII 2016 Kernu mõisa küünis. 

Pärnus nähtu ületas mu ootused. Kahtlemata on see parim selle suve suveetendus. Tandemi Ott Kilusk ja Kaili Viidas koostöös on sündinud  selle suve meistriteos. Mul ei ole sellele etendusele midagi ette heita ja küllap mitte ka teistel teatrikülastajatel, kes näitlejatele aplodeerisid püsti seistes.

Selle etenduse täht oli minu jaoks Ago Andersson.

12. Rahvusooper Estonia
Lõbus lesk
Franz Lehari operett

Viktor Leoni ja Leo Steini libreto Henry Meilhaci komöödia „L’attache d’ambassade“ („Saatkonnaatasee“) ainetel
Laulusõnade tõlkijad Aino Otto ja Heli Mattisen
Libreto tõlkija Marion Leppik
Maailmesietendus 30. detsembril 1905 Theater an der Wienis
Esietendus Rahvusooperis Estonia 19. augustil 2021

Dirigent Kaspar Mänd
Lavastaja André Heller-Lopes (Brasiilia)
Dekoratsioonikunstnik Renato Theobaldo (Brasiilia)
Kostüümikunstnik Sofia Di Nunzio (Argentiina)
Valguskunstnik Gonzalo Cordova (Argentiina)
Koreograaf Hedi Pundonen

Osades:
Hanna Glawari - Katrin Targo, Helen Lokuta, Janne Ševtšenko
Krahv Danilo Danilovitsch - Tamar Nugis, Reigo Tamm
Parun Mirko Zeta - René Soom, Jassi Zahharov
Valencienne - Kadri Kõrvek, Kadri Nirgi, Karis Trass
Camille de Rosillon - Mehis Tiits, Heldur Harry Põlda
Vicomte Cascada - Rauno Elp, Simo Breede (Teater Vanemuine)
Raoul de St. Brioche - Mart Madiste, Jaak Jõekallas
Kromow - Priit Volmer, Raiko Raalik
Olga - Juuli Lill, Aule Urb
Niegus - Katrin Karisma, Lydia Roos

Alates esietendusest 1905. aasta 30. detsembril on „Lõbusat leske“ mängitud maailmalavadel üle 250 000 korra. Pole ka ime – Lehári tundlik heliloojakäekiri on kokku sobitanud haarava assortii valssidest, polkadest, marssidest, masurkadest ja kankaanidest, mis viib meid särava meelelahutuse maailma.
„Lõbus lesk“ on vaimukas lugu noorest rikkast lesest Hanna Glawarist, kelle miljonid päästaksid Pontevedro riigi pankrotist juhul, kui Hanna abiellub mõne pontevedrolasega. Hannat ümbritseb arvukas Pariisi aadlikest austajaskond, kuid Hanna süda ihaldab just seda meest, kes on tõotanud talle mitte kunagi öelda „Ma armastan sind“. Pärast glamuurseid intriige, hoogsaid tantsunumbreid ja romantilisi armastuslaule, leiavad Hanna ja tema väljavalitu siiski palava armastuse.


„Lõbusat leske“ nimetatakse ka operettide kuningannaks. Palju huvitavaid fakte opereti kohta saab lugeda värvikast kavast: Lehari teekond maailmakuulsuseni; miks on lesk lõbus; operett kinolinal ja palju muudki. Ferenc Lehári pärijate loal koostas Sir Robert Helpmann opereti faabula põhjal balleti libreto. Muusika valisid operetist John Lanchbery ja Alan Abbot ning komponeerisid ka ise muusikat juurde. Valmis koreograaf Ronald Hyndi poolt lavale seatuna 3-vaatuseline ballett "The Merry Widow", mille Austraalia Balletiteatri (The Australian Ballet) trupp kandis esimest korda ette 13. novembril 1975 Melbourne'i Palace Theateris.

Estonias on operetil huvitavad võimalikud koosseisud. Meelsasti vaataksin veel ühe korra  koos Janne Ševtšenko, Tamar Nugise ja Rene Soomiga. Kui just selline kooslus kokku pannakse.
Ilus muusika, hea lavastus, suht lühike etendus. Miks mitte veel kord Tallinna sõit ette võtta. Minu muusikateatri igatsus on lihtsalt nii suur. Estonia ooperid olen  kõik ära näinud. Otsustasime abikaasaga, et hakkame teist korda teises lavalises koosseisus vaatama ja kompromissile jõudsime esialgu opereti osas.
Mulle meeldiski meie etenduse koosseis, kus laulsid noored tenorid Reigo Tamm ja Mehis Tiits. Nieguse rollis meeldis mulle Lydia Roos- Katrin Karismad ei kujutagi hästi ette.
Kuulsaimad numbrid ooperis on Hanna laul kooriga ("Vilja laul") „Es lebt'ein Vilja” ja minu lemmik ammusest ajast Danilo ja Hanna duett „Lippen schweigen”. Olen lõpmatuseni kuluanud seda duetti Youtubest, eriti meeldib mulle Diana Damrau ja Bryn Terfelu duett.


11. Tallinna Linnateater
Balti tragöödia
Autor Siegfried von Vegesack

Dramatiseering Kertu Moppel ja Karl Laumets
Lavastaja Karl Laumets
Tõlkija Tiiu Relve
Esietendus 14. august 2021 Salme Kultuurikeskuse suurel laval
Kunstnik Kristjan Suits
Valguskunstnik Rene Liivamägi
Kostüümikunstnik Kristīne Pasternaka (Läti)
Helilooja Ann Reimann
Liikumisjuht Rauno Zubko
Helikujundaja Arbo Maran

Osades:
Kaspar Velberg –Aurel
Elisabet Reinsalu – Jenny, Aureli ema
Egon Nuter- doktor Martinell
Märt Pius- Christof, Aureli vend
Külli Teetamm- tädi Leocadie, Jenny õde
Evelin Võigemast- tädi Olla, Jenny õde
Alo Kõrve- onu Nicolas, Jenny vend
Hele Kõrve- tädi Madelaine, onu Nicolas abikaasa
Helene Vannari- vanatädi Ernestine
Rain Simmul- Belinski, Aureli koduõpetaja
Andres Raag- Miska, kauge sugulane
Anu Lamp- Ara, klaveriõpetaja
Teistes osades veel: Ursula Ratasepp, Allan Noormets,, Tõnn Lamp,, Andero Ermel, Kalju Orro, Peeter Tammearu (külalisena).

Balti tragöödia“ on tuntumate baltisaksa kirjanike hulka kuuluva Siegfried von Vegesacki peateos, mis räägib ühe aadlisuguvõsa elust ja saatusest Läti ja Eesti aladel 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses. Kertu Moppel ja Karl Laumets on destilleerinud Vegesacki mahukast kolmeosalisest romaanist omaenda lavaversiooni, mis vaatleb seda keerukat ajajärku värvika tegelaste galerii kaudu.
„Balti tragöödia“ peategelane Aurel hakkab juba lapsepõlves tajuma mõttelist klaasseina, mis lahutab teda, mõisniku poega, kohalikest lätlastest, kellega ometi külg külje kõrval elatakse. Riias koolis käies nõutakse, et ta nimetaks end venelaseks, kuigi isa on talle öelnud, et ta on sakslane. Aastate jooksul vastuolud aina süvenevad ning baltisaksa perekondade elu muutub viimaks pöördumatult pärast 1905. aasta revolutsioonilisi sündmusi, Esimest maailmasõda, punast ja valget terrorit ning Landesveeri sõda
.

Mina ei olnud raamatut lugenud, minu kaasa oli, seega sain lavatükist arusaamisel tugineda vaid laval nähtule ja vaheajal ka abikaasa ümberjutustusele  2009.a. aastal ilmunud romaanist. Romaanitriloogia jutustab baltisakslaste loo Eestis.Triloogia algab 20. sajandi alguse tüüpilise mõisaelu idülliga, ka vastuolud talurahvaga, samuti eneseidentiteet ja -vastandus keisrivõimule. Lõpuks jõutakse keerulistesse Vene revolutsiooniaastatesse ja sõja-aegadesse, mis jätavad Balti aadlikud kõikide rinnete vahele. Eesti lugejale võib huvi pakkuda võimalus näha meie ajaloo tähtsündmusi baltisakslase vaatenurgast: nii maailmasõja kui ka Landeswehri sõja sündmusi, mõisade võõrandamist, aga samuti näiteks õpinguid Tartu ülikoolis jpm.

Vahetult enne etendust lugesin Skulskaja arvustust Päevalehes, kes ütles, et lavastuse humaanne ja lepituslik sõnum sattus vastuollu vormiga: mööda lava ei liigu inimesed, vaid sümbolid. Kogenud, andekad, imelised näitlejad mängivad justkui umbisikuliselt: nad mängivad mitte iseloomu, vaid seisukohta, mitte inimest, vaid tema positsiooni.
Midagi pole teha, loetud arvustus tekitas eelarvamusi.

Pärast etendust olid kahetised tunded. Kaaslane ootas rohkem elavaid inimesi, kellele ta oli romaani lugedes kaasa elanud ja kaasa tundnud; 18 aastase Aureli siiraid siseheitlusi. Etenduse Aurel oli tema arvates säratu ja blaseerunud. 

Mulle meeldis eelkõige kunstnikutöö, valgustus  ja kostüümid. Imetlesin ansamblimängu: tegevus kulges aeglaselt, näitlejad libisesid, kaasa ütles küll, et vedasid end, üle lava täielikus sünkroonsuses. Millised poosid ja asendid, ainuüksi see kuidas paksud palitud üle tooli leentoe heideti. 
Laval  oli Linnateatri suurepärane näitlejate tuumik. Mulle meeldis kõige rohkem Elisabeth Reinsalu ema Jenny, tema oli surnute maailmas kõige elavam ja südamlikum. Temast sain ma aru.

See ei olnud selline etendus, kus pärast eesriide sulgemist kohe hõisata, et oh kui hea! Aga tasapisi , peale etendust koju sõites arutelu käigus,  ja päevi hiljemgi, olen etendusele mõelnud
Võtsin  plaani Vegesacki 1933-1935 kirjutatud „Balti tragöödia“ et elada kaasa mitmepalgelise tegelaskonnale ja mõista neid paremini . Keegi kirjutas, et raamat on baltisaksa koolkonnale samatähenduslik kui eestlastele Tammsaare „Tõde ja õigus“. Baltisakslaste ajaloole hakkasin mõtlema pärast Draamateatri „Talupojad tantsivad prillid peas“ vaatamist.

See oli mulle teine Karl Laumetsa lavastus kirjandusteose põhjal.  e


Raamatud.

87. Ragnar Jonasson☝☝☝
Ööpimedus

Nettblinda (Nightblind)
Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti
Krimiraamat
Eesti Raamat 2021

Siglufjörður: vaikne idülliline linnake Islandi põhjapoolseimas tipus, kuhu pääseb üksnes läbi mäe kulgeva tunneli. Ari Thór Arason: kohalik politseinik, kelle rahutu minevik ja ebakindlad suhted külaelanikega teda jätkuvalt painavad. Omavahel tihedalt seotud kogukonna rahu hävitab politseiniku tapmine – teda tulistatakse ööpimeduses mahajäetud maja juures otse rindu. Tapja on vabaduses ja polaaröö tulekul. Niisiis peab Ari Thór lahti harutama mõistatuse, mis hõlmab kohaliku poliitika sasipundart, kompromiteerib uut linnapead ja toob mängu psühhiaatriahaigla Reykjavíkis, kus üht inimest tema tahte vastaselt kinni hoitakse. Siis kolib linna salapärane noor naine, kes põgeneb oma mineviku eest, ja peagi saab liigagi selgeks, et traagiliste minevikusündmuste võrk ähvardab nad kõik põhja vedada.

Sünge, kõhedusttekitav ja mitmekihiline „Ööpimedus“ on järjekordne suurepärane põnevik vaieldamatult andeka krimikirjaniku sulest.

Lugemiseks hea krimka, põnev, pinevus tõuseb järk järgult, lugeja ei aima tõelist süüdlast ära mitte liiga palju enne Ari Thori. Parasjagu kaheks õhtuks-233 lehekülge. Köite lõpus on katkend “Pimeda Islandi sarja järgmisest raamatust „Pimedusega löödud“.

Raamatu lõpus on ka katkend autori vanaisa ja nimekaimu Þ Ragnar Jónassoni  raamatust " Lood Siglufjörðurist!", mis kirjeldab seda Islandi põhjapoolseimat linna  talvisel pööripäeval.  Kaunis lugeda!



86. M.W.Craven☝☝☝

Võõras veri.
Black Summer
Inglise keelest tõlkinud Pilleke Laarmann
Pegasus 2021

Briti parim krimipõnevik 2020 nominent
Järgmine peadpööritav lugu pärast „Nukumänguˮ
Staarkokk Jared Keaton. Võluv. Karismaatiline. Psühhopaat … Kannab karistust oma tütre Elizabethi mõrva eest. Tütre surnukeha ei leitud ja Keaton mõisteti süüdi suuresti seersant Washington Poe tunnistuse põhjal.
Kui kõrvalisse politseijaoskonda saabub noor naine ümberlükkamatute tõenditega, et tema on Elizabeth Keaton, saab Poe’st ootamatult kahtlusalune uurimises, mis võib rikkuda rohkemgi kui pelgalt tema karjääri.
Abiks ainuke inimene, keda ta usaldab – särava mõistusega, kuid sotsiaalselt saamatu Tilly Bradshaw –, jookseb Poe ajaga võidu, et leida vastus ainsale küsimusele, mis loeb: kuidas saab inimene olla ühekorraga elus ja surnud?
Siis läheb Elizabeth uuesti kaduma. Ja kõik juhtlõngad osutavad Poe’le.
Suurbritannia krimikirjanike ühenduselt raamatu „Nukumängˮ eest maineka Kuldse Pistoda auhinna pälvinud M. W. Craveni uus põnevusromaan „Võõras veriˮ on meisterlik ja vääriline jätk tema „Washington Poeˮ krimisarjale.


Raamatu alguses on väljatrükid kommentaariumist, kus lugejad üha kiidavad „Võõrast verd“. Mina neid lugeda ei viitsinud. Aga oli tõesti hea krimka. Craveni esimest tõlget, „Nukumäng“, pole lugenud, võtan ette ka selle.

Raamatu esimene peatükk algab põld-tsiitsitaja nimelise laululinnu söömise kirjeldusega. Olen seda kusagilt juba lugenud - tõenäoliselt mingist Bourdaini raamatust. Üsnagi õõvastav.
Raamatus olid mõned lood, mille meelde jätsin. Lugu sellest, mis tähendus on kui ratsaniku ausambal on hobusel üks jalg tõstetud , mõlemad esijalad õhus või kõik jalad kindlalt maas. Aga kõige enam meeldis mulle lugu irokeesi vanaisast. Vanaisa rääkis oma pojapojale, kes maruvihasena tema juurde tuli, et ka tema ise on vihastanud nende peale, kes on teda halvasti kohelnud. Aga vihkamine kurnab sind ja ei tee midagi neile, kes sind haavasid. Nagu võtaksid mürki, soovides samal ajal, et su vaenlane sureks. Minu sees oleks nagu kaks hunti, kes omavahel mu hinge pärast võitlevad. Üks hunt on hea ja ei tee kellelgi halba, ta elab oma ümbrusega harmoonias ega solvu tühjade asjade peale. Teine hunt on paha, ta on viha täis, ta ei suuda selgelt mõelda, sest viha ja vihkamine on nii suured.
Poisi küsimusele, kumb hunt võidab, vastas vanaisa: „See, keda ma toidan“.

Jah , millist hunti ma toidan.
Ühe kohas kirjeldati väsimust kui rasket mantlit- tuli tuttav ette.


85. Belinda Bauer☝☝☝
Blacklands

Blacklands
Inglise keelest tõlkinud Raivo Hool ; [toimetanud Marju Lina ; kujundanud Piia Stranberg]
Eesti Raamat, 2021
Sari Mirabilia

Kaheteistaastane Steven Lamb kaevab Exmoori nõmmel auke. Ta loodab sealt laipa leida. Steven kaevab iga päev: pärast kooli ja nädalavahetuseti, kui tema klassikaaslased omavahel jalgpallikleepse vahetavad. Ta soovib, et ta onu hing saaks lõpuks rahu. Selle onu hing, keda ta ei tundnud, kes jäi üheteistkümneaastasena teadmata kadunuks ning kellest arvatakse, et ta sattus kurikuulsa sarimõrvari Arnold Avery küüsi. Üksnes Steveni memm ei suuda uskuda, et ta poeg on surnud. Tema ootab teda endiselt koju ning seisab vankumatult eesakna all valvel, sellal kui pere ta ümber koost laguneb. Steven on võtnud nõuks aina mureneva pere taas kokku viia, enne kui on hilja. Ja kui selleks on vaja vanaemale tema mõrvatud poja luid näidata, siis seda ta ka teeb. Nõnda teeb poiss järgmise loogilise sammu ning saadab Arnold Averyle vanglasse hoolikalt koostatud kirja. Seepeale algab meeleheitel lapse ja tülpinud sarimõrvari vahel ohtlik kassi ja hiire mäng. Mäng, millel on jubedamad tagajärjed, kui Steven eales oleks osanud ette kujutada. Belinda Bauer (1962) on Briti kirimikirjanik. Ta lapsepõlv möödus Inglismaal ja Lõuna-Aafrikas, hiljem kolis ta Walesi, kus töötas Cardiffis kohtureporterina; selle käigus omandatud teadmised leiavad nüüd kasutust tema krimilugudes. Baueri debüütromaan „Blacklands“ võitis Briti Krimikirjanike ühingu Kuldse Pistoda kui 2010. aasta parim krimiromaan. 2014. aastal ilmunud krimiromaan „Rubbernecker“ võitis Theakston’s Old Peculier Crime Novel of the Year auhinna. Bauer on endine ajakirjanik ja stsenarist; tema stsenaarium filmile „The Locker Room“ võitis BAFTA Carl Foremani eriauhinna. 2018. aasta juulis jõudis Belinda Baueri romaan „Snap“ selle aasta Man Bookeri auhinna nominentide nimekirja. Baueri raamatuid on tõlgitud 25 keelde. „Blacklands“ on esimene, mis ilmub eesti keeles.

Autor kirjutab järelsõnas, et „Blacklands ei olnud alguses mõeldud kriminaalromaanina, sellest pidi saama lühijutt poisist ja ta vanaemast. Asi sai alguse, kui autor nägi televiisoris ühe ammu mõrvatud lapse ema ning hakkas mõtisklema ränkade kuritegude tagajärgede üle peredele.
Raamat on pühendatud emale, kes andis meile kõik ja arvas ikka, et sellest ei piisa.
Sünge raamat, mis kõige muu kõrval üritab pugeda pedofiili mõttemaailma. Hästi kirjutatud , Paneb mõtlema emaks olemise üle ja selle üle ,kas me kogemata ei pühenda ühele lastest rohkem aega ja jätame märkamata, et teised tunnevad sellest ennast puudutatuna. Hoitakse rohkem ka ilusaid ja armsaid või raskeid ja keerulisi. Need keskmised ehk tavalised on need, kes kõige enam tähelepanuta jäävad.


84. Ann Cleeves☝☝☝
Varjatud sügavused

Hidden depths
Inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann
Varrak, 2021

Northumberlandi rannikul lõõskab erakordne suvekuumus. Julie Armstrong avastab sõprade seltsis veedetud õhtult koju jõudes, et tema poeg on mõrvatud. Luke on kägistatud ja vanni pandud. Vannivee pinnal hõljuvad aasalilled. Sellisel viisil kaunistatud mõrvapaik äratab inspektor Vera Stanhope’i ja tema uurimisrühma huvi. Peagi avastatakse veel teinegi surnukeha – noor ja ilus õpetajanna Lily Marsh on asetatud kaljurahnude vahele madalasse merevette, kuhu samuti on puistatud lilli ... Nüüd peab Vera kiiresti tegutsema, et leida mõrtsukas, kes teeb surmast kunstiteose. Luke’i ja Lilyt tundnud inimestelt ei saada kuigi palju niidiotsi, ent peagi tajub Vera, et vaja oleks põhjalikumalt uurida Lily laiba peale sattunud kummalise sõpruskonna liikmeid. Mis see on, mis neid nelja meest ja üht naist üksteisega seob? Ja kas nad on tõepoolest nii ühtehoidvad ja siirad, nagu nad väidavad? Järk-järgult hakkavad päevavalgele kerkima varjatud inimsuhted ja kurjakuulutavad saladused. Ning mõrvar viibib sellal pidevalt nende keskel ja valmistub kujundama veel üht kaunist märga hauda ...

Mõnus on lugeda Ann Cleevesi Vera raamatuid seriaali vaatamise kõrvale. Samas peab ütlema, et seriaali Vera jätab heatahtlikuma mulje, aga mõtteid ju ei näe. Raamatu Vera tundub paras krõhva, lugeja saab teada ka seda, mida ta mõtleb..
Selle raamatu lõpus tabab Verat selline ülemeelikmõte: 
Vera vaatas , kuidas seersant auto kõrval kõndis, šampanja ühes ja liled teises käes. Ta mõtles, et kui ta oleks abielus mõne Joe Ashworthi moodi mehega, oleks tal niivõrd igav, et ta võiks ise mõrvaga hakkama saada.
Ja nagu eelmises raamatus – Blacklands- ka siin hooletusse jäetud laps.


83. Walter Tevis☝
Lipugambiit

The queen's gambit
Inglise keelest tõlkinud Eda Ahi
Postimees Kirjastus, 2021

Kaheksa-aastaselt lastekodusse saadetud Beth Harmonil on kaks võimalust trööstitust reaalsusest põgeneda: malemäng ja pisikesed rohelised pillid, mida lastele nende vaoshoidmiseks ja „meeleolu parandamiseks“ jagatakse. Males avaldub Bethi erakordne anne ja ta alistab mängeldes ühe vastase teise järel, jõudes juba teismelise imelapsena Ameerika Ühendriikide malemängu tippu. See annaks talle võimaluse luua endale uus ja parem elu, kui poleks vaid ootamatut takistust – seletamatut enesehävitustungi. Võidud ja kaotused malelaual kaotavad tähenduse, kui Beth elumängus endalegi ootamatuid käike teeb. Ameerika kirjaniku Walter Stone Tevise (1928–1984) paeluvalt ja elegantselt kirja pandud „Lipugambiit“ on aegumatu lugu küpsemisest, malest ja sõltuvusest 1960. aastate maailmas. 2020. aastal linastus romaani põhjal lavastatud populaarne Netflixi teleseriaal, kus peaosa mängis Anya Taylor-Joy.

Ilukirjanduse jaoks – liiga palju malet. Oleksin meelsasti vaadanud filmina.

82. Alex North☝☝
Varjusõber

The shadow friend
Inglise keelest tõlkinud Marge Paal
Pegasus, 2021

Üks sai surma. Üks jäi kadunuks. Nüüd toimub see kõik uuesti. Ohver oli tema sõber. Mõrvar samuti … Kakskümmend viis aastat tagasi sooritas probleemne teismeline Charlie Crabtree šokeeriva mõrva. Paul Adamsil on seda päeva võimatu unustada. Ta pole endale andestanud oma osa selles, mis tema sõbra ja klassikaaslasega juhtus, ning ta pole aastaid oma kodulinna külastanud. Nüüd aga, kui tema eakas ema on kukkudes viga saanud, on viimaks aeg põgenemine lõpetada ja koju naasta. Paraku hakkavad asjad üsna varsti viltu kiskuma. Tegutseb kunagist kuritegu matkiv mõrvar, kutsudes esile valusaid mälestusi. Pauli ema kinnitab visalt, et majas on midagi. Ja keegi jälgib Pauli. See tuletab mehele meelde kõige jubedamat tõika tolle kahekümne viie aasta taguse päeva juures. Asi ei seisnenud ainult mõrvas. Asi seisnes selles, et pärastpoole ei nähtud Charlie Crabtreed enam kunagi … Alex Northi ülimenukas põnevusromaan „SOSINAMEES” nägi ilmavalgust 2019. aastal. Nüüd pakub Northi pseudonüümi taha varjuv Briti kirjanik lugejatele uue närvesööva põneviku „VARJUSÕBER”, mis on sama kiirelt pälvinud kriitikute ja raamatusõprade heakskiidu.

Mitte päris krimka, pigem selline Stephen Kingi tüüpi raamat. Aga kuna mulle King meeldib, meeldis ka loetud raamat. Tõeliselt kõhedusttekitav või kõhedusttekitavalt tõeline. Kuigi ega ma seda täpselt aru ei saanud, kuidas Charlie neid ühiseid unenägusid korraldas. Olen kunagi lugenud või vähemalt sirvinud raamatut teadlikust unenägemisest  "Teadlik unenägemine".

Otsisin blogist , mida ma „Sosinamehe" kohta arvasin. Muud polnud kui kaks väljakirjutust:
Vanakuri jõuab jõude seisvatele kätele tööd.
Halvad mõtted leiavad mõne tühja pea.


81. Sayaka Murata☝☝
Inimene helendavast klaaskastist

Konbini ningen
Jaapani keelest tõlkinud Maret Nukke
Tänapäev, 2021

Keiko pole õieti kunagi hästi teistega kokku sobinud, ei kodus ega ka koolis, aga kui ta lõpuks 18aastasena Smile Marti kaupluses tööle hakkab, kõik muutub. Sest erinevalt teistest paikadest kehtivad poes kindlad sotsiaalse käitumise reeglid, millest Keiko aru saab – paljud neist on lausa poe käitumisjuhendis mustvalgel kirjas. Ta annab oma parima ja suudab „normaalse inimese” rolli mängida enam-vähem täiuslikult. Kõik oleks hästi, kui ta pere ja lähedased ei avaldaks aina kasvavat survet, et ta endale mehe leiaks ja „päris“ karjääri teeks. Lõpuks ei jää Keikol üle muud, kui teha midagi meeleheitlikku … SAYAKA MURATA sündis 1979. aastal Chiba prefektuuris ja lõpetas Tamagawa ülikooli kirjanduse eriala. Teda võib julgelt pidada üheks tänapäeva hinnatuimaks Jaapani autoriks. „Inimene helendavast klaaskastist” on Sayaka Murata esimene romaan eesti keeles.

Kurb ja masendav raamat. Inimese elul ei ole piire. Ja teisalt võib inimese elu nii ahtake olla…..
Järelsõnas kirjutab tõlkija, et mitmeid kirjandusauhindu pälvinud Sayaka Murata on oma raamatute kirjutamise kõrvalt pidevalt töötanud sellisest ööpäev läbi avatud Jaapani-stiilis väikepoodides, nagu ta kirjeldab selles teoses. Jaapanis on combany väga populaarne ja jaapani elulaadi ja „mugavusreligiooni“ oluline koostisosa.
Ja veel: kombini kultuuri juures oluline- olenemata poekest pöörduvad sealsed müüjad kliendi poole umbes kümne vormelilaadse põhifraasiga, mis isegi välismaalasele üsna lühikese ajaga pähe kuluvad, võimaldades ka jaapani keelt oskamata oma kaubad ja teenused mugavalt kätte saada.
Raamat pole siiski kaubandusest vaid teistmoodi naisest, kes ei sobitu tavalisse ühiskonda (psühhiaatriline häire?) ,kuid leiab kombinis need reeglid ja kätteõpitud oskused , mis võimaldavad tal ennast ühiskonda kuuluvakna tunda


80. Nina Berberova☝☝☝
Kassi hing : [Maria Zakrevskaja-Benckendorff-Budbergist]
Железная женщина
Tõlkinud Andres Langemets ; värsid tõlkinud Doris Kareva
Vagabund, 2007

Raamatu teljeks on Maria Zakrevskaja-Bencendorf-Budbergi, Jäneda mõisniku abikaasa, M. Gorki ja H.G. Wellsi konkubiini seiklusrikas elukäik. Sellega ühenduse kirjeldatakse põnevalt bolševikevastaseid vandenõusid revolutsioonijärgsel Venemaal, emigrantlikke ringkondi Lääne-Euroopas, Gorki kolooniat Itaalias ja Wellsi viimast eluperioodi.

Võtsin lugemiseks pärast R.A.A.M teatri etenduse "Läbi kõigi elude ma otsin sind" vaatamist Tõstamaa mõisas . Ja tõsi on see, et rohkem kui Mura, huvitas mind Gorki .

21. juuli 2021

Juuli 2021


Koduaia lavendel kuldsete liblikatega. 








Teatris

10.MTÜ Ajateater
 Nõid
Autor Indrek Hargla

Näidendi "Nõid" kirjutas Indrek Hargla Ohtu mõisa tallihoonesse MTÜ Ajateater tellimusel.
Esietendus 14. juulil Ohtu mõisas.
Lavastaja Anne Velt
Kunstnik Karmo Mende
Muusika Mick Pedaja
Grimmikunstnik Sirle Teeäär
Valgus- ja videokunstnik Rene Topolev

Osades: Näitlejad: Merle Palmiste (Eesti Draamateater), Liis Haab, Katrin Valkna, Tarvo Krall, Meelis Põdersoo (VAT Teater)

Lõuna-Eestis, ühes ilusas jõekäärus, seisab veski, kus elab noor tütarlaps Mari. Tema kohta öeldakse, et ta on nõid, ta aitab inimestel kadunud asju üles leida, aitab neid ihu ja vaimuhädasid ravitseda ja oskab vist natuke ennustada. See veski on tema maailm, seal on tema hing ja mujal tal elu ei ole. Tema vend, mölder Oskar aga ei suuda veski majandusega toime saada ja tahab selle ära müüa ning viimases hädas nõustub veski (või oma elu) päästmiseks appi võtma Mari üleloomulikke võimeid. Elu muutub, aga kas just selles suunas, mida mõeldi ja oodati? Mis juhtub, kui nõiduja ise satub armastuse nimel oma sõnade lummusevõrku?
Indrek Hargla maagiline näitemäng viib meid tänapäevast küll 1930-ndatesse, vesiveskisse, kus toimetavad värvikad tegelased, aga nende mured näivad nii tänapäevased – vastamata armastus või armastuse puudumine, ebakindlus tuleviku ees, rahahädad ja kohustused, mida me ei jaksa täita. Aga kui kõigi nende murede lahendamiseks kasutada pisut nõidust, pisut sõnu ja esivanemate teadmisi, siis võib juhtuma hakata kummalisi asju.
See näitemäng viib meid radadele, kus nähtava kõrval eksisteerib ka nähtamatu maailm, mida me otseselt silmaga ei näe ja käega ei katsu, kuid mis meid juhib.


Vaimustav etendus! Kui mõne suveetenduse kohta võiks öelda täiuslik – siis see on „Nõid“. Tegevustik lihtne, kuid huvitav ja üllatavate pööretega. Saladusi täis lõpp. Tekst suurepärane! Lavastus iga pisema detailinigi paika pandud (ema lohisemine üle lava). Huvitavad rekvisiidid- töötav veski.  Mitte midagi liiga palju ja kõike parasjagu. Kui teine vaatus oligi veidi üledoseeritud- siis suveetenduses peab veidi nalja ka saama. Näitlejad omaosadesse justkui loodud. Õrn ja ebamaine Liis Haabi Mari. Etenduse tähtegi on raske nimetada, teen teistele liiga, kuid minu jaoks oli see Merle Palmiste. Palmiste, keda mäletan eelkõige tõeliste daamide  rollis, etendas sedapuhku bravuurikat möldriprouat ehk jätkas seda tüüpi naiste kujutamist, keda ta mängis filmis "Eesti matus". 
Kui suveetenduste edetabelit hakkan tegema siis tänase seisuga „Nõid“ ja „Üksikud heledad laigud" ja "Kihnu Jenka" kuluvad esikolmikusse.
Aga mõned etendused on veel ees! Kahju, et ma suvel Saaremaale Indrek Hargla teist suveetendust "Trimmerdajad" ei jõua vaatama. Lapsed käisid ja kiitsid. Kolmandat etendust saab näha Haapsalus - selle suve Valge Daami etenduse "Viirastus" autor on Indrek Hargla.

9. Vana Baskini teater
Kihnu Jenka
Virvendus lauludega kahes osas

Näidendi aluseks on Tiina Laanemi raamat „Nagu linnukene oksal“ ja erinevad intervjuud Kihnu Virvega.
Autor Gerda Kordemets
Lavastaja Gerda Kordemets
Esietendus 23. juulil 2021 Pärnus Koidula muuseumi õuel

Kunstnik Krete Tarkmees
Muusikaline kijundja Tooma LUnge
Liikumisjuht Marko Kiigajaan
Grimeerija Janika Olup
Lavaehitajad Marek Sirel, Kristjan sotnik, Hann Allsaar
Etenduse juht Ly Krista
Produtsent Arne Valmis.

Mängisid:

Karin Tammaru- Virve, Mamma. Virve ema
Inga Lunge- noor Virve, Tüdruk
Kaidi Soosaar- Tüdruk,
Mart Toome (Tallinna Linnateater) - Jenka ehk Jaan
Indrek Taalmaa- Friideingel

Jüri Vlassov- Virveingel
Nils Mattias Steinberg (Endla Teater) - Eino, Mordu mees, Kihnlane
Kersti Tombak- Roosi, Rikas eit, Vaigu ema e. Jaani ema, Kihnlane
Märten Männiste- Eeri (Virve vend)

“Kihnu Jenka” on lugu tublist eesti naisest, keda on läbi elu aidanud rõõmus meel ja laulud. Armastuslugu, tema kohtumine ja elu koos abikaasa Jaan Kösteri ehk Kihnu Jenkaga. See pole dokumentaaljutustus, vaid fantaasiamäng, mis põhineb Virve enda meenutustel tema erakordselt sündmusterohkest elust.
See lugu on üldistus, kui soovite, siis kunstiline liialdus, kus niiditõmbajateks on Virve kaks kaitseinglit – Virveingel ja Friideingel. Neid on kaks, sest Virvel on kaks eesnime – Virve Elfriede.


Järgmisel päeval pärast „Eramaad“ oli „Kihnu Jenka“ -armas, lihtne ja südamlik suveõhtu Kihnu Virvega.
Gerda Kordemets on suveetenduste grand lady ja väga tugev dramaturg. Pean tunnistama, et esimeses valikus „Kihnu Jenka“ meil ei olnud. Vana Baskini teater jne. Aga Gerda Kordemetsa nimi rahustas.
Kihnu Virve isik oli taktitundeliselt ja pieteeditundega lavale toodud. Andekas oli kahe ingli lavale toomine, kes Virve erinevad lood sujuvalt  kokku sidusid.

Kuigi mitmed Kihnu Virve laulud on ju peaaegu rahvalaulud, rahva ühislaulmist  ei tekkinud. Veidike siiski  kaasa lauldi - moodustasid ju publiku enamuse parimas keskeas naised.
Lavastus jääb mulle meelde, sest siin tegi ühe oma parimatest rollidest üldse Karin Tammaru Kihnu Virve osas.
Pärnu Koidula muuseumi aed oli tundmatuseni muutunud, ja paremuse poole, sellest ajast kui käisime siin „Säärast mulki“ vaatamas. Otsisime tiiki, kuhu Ago Andersoni Maie sisse hüppas ja ei leidnudki.

Autoga läbi õhtuse Läänemaa kodu poole sõites, mõtlesime eesti lauljate peale, kes on teatritükki sisse kirjutatud. Kihnu Virve, Kalmer Tennosaar, Jaak Joala, Uno Loop ("Uno Loobi seitse elu" Rakvere teatris);  siia kuulub ka "Ma olin Ivo Linna" , kuigi see oli rohkem Raivo E. Tammest endast. Bänditükkidest oli Kuldse Triost etendus Pao -Pao"  Kindlasti on neid rohkem, siinjuures jätsime välja ooperilauljad. Kes võiks olla järgmine, me välja ei mõelnud.

8. Eramaa
Autor Hanne Võrno

Lavastaja Anti Reinthal
Kunstnik Riina Degtjarenko
Laulude autor Valter Soosalu
Helikujundus: Ardo Ran Varres
Esietendus Pootsi veinimõisas 8.juulil, 2021.

Mängivad Andrus Vaarik, Tanja Mihhailova-Saar, Pääru Oja, Juss Haasma, Nikolai Bentsler

ERAMAA on hingeminev komöödia neljast inimesest, kes kogunevad igal aastal ISA (Andrus Vaarik) juurde sauna sünnipäeva pidama. Reeglid on lihtsad: ISA kütab sauna ja hoolitseb sakuska ning joogipoolise eest, sõbrad hoolitsevad naeru, nalja ja laulu eest. Tullakse koos, minnakse ka koos. Kedagi maha ei jäeta. Kuid saunas hõõguvad peale kerisele lisatavate puude ka valusad omavahelised rääkimata jätmised ja lõpuks konkreetset vastust nõudvad küsimused. MIKS tullakse? MIDA räägitakse? MILLAL minnakse? Vastused ja ootamatu lõpplahendus tulevad vaatajani läbi nalja, laulu ja pisarate. Eesti tippnäitlejate lustimine ja Valter Soosalu kirjutatud originaalmuusika esitamine mõisa suure tiigi peale ehitatud reaalselt töötavas saunas on midagi, mida lihtsalt peab nägema ja nende esituses kuulma.
Etendust saadavad Romantiline Rannatee ja värske suitsukala, kohalikud suupisted, hõrgutised ja Pootsi mõisa käsitööveinid ning te saategi koosluse, millest te ei taha mitte mingil juhul ilma jääda.
Etendused toimuvad Pootsi mõisa suurele tiigile ja selle kaldale spetsiaalselt ehitatud mängupaigas.


Minu kõige kallima piletiga suveetendus sel suvel, aga mitte kõige parem. Samuti kõige pikema vaheajaga suveetendus- 45 minutit- et kõik jõuaksid ikka head ja paremat maitsta. Head ja paremat   seal tõesti oli, aga ega ma suveetenduselt toidu- ja veinielamust ei oota. Kuigi küllap vist oligi toidu ja veinielamus sedapuhku suurem kui teatrielamus.

Ega ma sellelt etenduselt palju ei oodanudki. Amatöörist näidendikirjutaja esimene tükk. Aga näitlejate paraad oli uhke. Läksin etendusele Pääru Oja pärast, kaks suve järjest olen näinud teda suurepärastes suvelavastustes. Seekord ei päästnud etendust ka uhked nimed: Pääru Oja, Andrus Vaarik ega  Tanja. 
I vaatuse järel tekkis tunne, et laval ei toimu midagi, kuigi Andrus Vaariku Isa tantsiskles laval, teised osatäitjad jooksid alatasa lavalt kuhugi, jäi siiski mulje, et tegevus seisab paigal.

Tutvustuses lubati hingeminevat komöödia , siis kahjuks ei kogenud kumbagi. Komöödiaks ei osanud pidada tegelaste omavahelist ärplemist ja killuviskamist, enam ei ole nii, et Andrus Vaarik tuleb lavale ja juba naerdakse. Hingeminevat ei leidunud, laval ei olnud kedagi, kellega suhestuda, kellele kaasa elada.
Teine vaatus, vaheajal sai isegi kaalutud, kas lahkuda, oli elavam, laval oli rohkem draamat. Ma ei tea, kas seda olekski saanud rohkem või paremini lavastada, algmaterjal oli kehvakene.

Näitlejad andsid oma parima ja neile ei ole midagi ette heita .

Kui koostaksin suveetenduste edetabelit, siis jääks „Eramaa" viimaseks.
I vaatuses puudus igasugune dramaturgia (guugeldasin, mida see sõna tähendab, sobib küll). II vaatus läks põnevamaks, kuid seda jäi väheks.

Läksin etendust vaatama Pääru Oja pärast ja mul on kahju, et tal sel suvel etemat rolli ei ole. Parima osatäitmise tegi Tanja- seda  arvestades, et tegemist ei ole professionaalse näitlejaga.

Päris mahavisatud suvelavastuse külastuse aeg siiski ei olnud. Kohalesõit ja kojusõit mööda romantilist rannateed (rannatee.ee) üksi oli Pootsi külastust väärt.

7. Teatriühendus Oma Lava
Üksikud heledad laigud
Ants Laikmaa elu kahes vaatuses
Autor ja lavastaja Erki Aule

Esietendus 16.juulil Ants Laikmaa muuseumi õuel (Kadarpiku küla, Lääne-Nigula vald)
Kunstnik Elisa Sinisalu
Akordionil Anti Nöör

Osades:
Indrek Ojari (Tallinna Linnateater) - Ants Laikmaa
Külli Reinumägi- Rosalie, Under, Proua Käsperg, Liisi, Aino, Aino-Marie
Raimo Pass (Eesti Draamateater)- Bernhard, isa, Armas õpilane, Kaarel
Kristjan Lüüs- Tuglas, Härra Käsberg, Oskar Kallis, Mart

AINO-MARIE: Olen kuulnud, et sa oled kuulus.
LAIKMAA: Tead, noores eas, kui me veel pole midagi, arvame, et me vast oleme midagi. Vanemas eas kui me juba oleme midagi, tunneme, et me pole veel mitte midagi.
AINO-MARIE: Ma ei saa sellest aru.
LAIKMAA: Ei peagi saama. Lihtsalt tee seda, mis sulle meeldib.
AINO-MARIE: Mulle meeldib koeraga mängida.
LAIKMAA: See on tore.
Noor Laikmaa kõndis jalgsi kuus nädalat, et jõuda Düsseldorfi Kunstikadeemiasse.
Keskealine Laikmaa oli kirglik, järjekindel ning andekas. Armus, maalis ja armastas. Tema õhutusel avaldas Under oma esimesed luuletused.
Vananev Laikmaa pani kinni omanimelise kunstikooli ning kolis Taebla metsatallu.
Surres oli Laikmaa tunnustatud, lugupeetud ja üksik.
Missugune oli see rahutu looja oma lummavate maastikumaalide ja jõuliste autoportreede taustal?
Ants Laikmaa - kunstnik, kelle kirevat elu jääb igaveseks varjutama saladuseloor, isegi kui me teame selle üksikuid heledaid laike.

Selle suve parim etendus seni. Karismaatiline Laikmaa isik! Väga head näitlejad!  Maaliline etenduspaik imeilusal juulikuu õhtul, mitte kõige soojemal, just hakkas jahedus veidi maad võtma. Väga hea tekst! Sujuv ja viimistletud  lavastus, piltide loogiline ja paindlik vahetumine. Elav muusika- akordion sobis nii lavategevuse saateks kui ka kaunisse suveõhtusse. Indrek Ojari Laikmaa rollis oli väga hea, kuid õhtu täht oli Külli Reinumägi, kes kergelt, loomulikult ja äratuntavalt, särasilmi, mängis välja kõik oma rollid.

6. 
R.A.A.A.M. teater
Läbi kõigi elude ma otsin sind
Autor- lavastaja: Damir Salimzianov (Udmurtia)
Esietendus 06. Juulil 2021 Tõstamaa mõisas

Kunstnik: Riina Vanhanen
Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Osades: Jane Napp (Endla Teater) - Eva
Piret Krumm - Anna, Mura, saksa luureülem
Kristo Viiding (Eesti Draamateater) - Martin
Kristjan Sarv - Aksel, Gorki, vangivalvur, NSVL luureülem
Martin Kõiv - Karmo, Wells, Lockart, inglise luureülem

Läbi kõigi elude ma otsin sind…” on tragikoomiline fantaasia mille aluseks on võetud Maria Zakrevskaja- Budberg kui legend ja mitme suurkirjaniku muusa. See pole biograafiline lavastus. See on müstika ja koomilise farsi elementidega fantaasia sellest, mis on armastus tõeliselt raskete katsumuste ajajärgul. Kuidas seonduvad armastus ja elementaarne soov ellu jääda. Lavastuses esinevad episoodiliste tegelaste hulgas mitte ainult kuulsad mehed Maksim Gorki ja Herbert Wells, kes kangelannat armastasid, vaid ka fantaasiakujud NSVL vastuluure ülematest Saksamaal ja Suurbritannias. Kohtunikud, kes lahutasid peategelast tema meestest, aga ka Maria Budbergi lapsed. Küsimus kas ta armastas kedagi või ainult kasutas inimesi ära läbib kogu lavastust, kuid ühest vastust ei saa. Tähtsam on, et vaataja jääks pärast etendust mõtlema ka oma suhete üle lähedastega.
Damir Salimzianovi esimene lavastus Eestis “Praegu pole aeg armastamiseks” on siiani suur publikulemmik ja oli nomineeritud Eesti teatriauhinnale neljas erinevas kategoorias.


Etendus on Maria Zakrevskajast ( ka Maria Benckendorff, ka Maria Budberg, ka Mura). Naine, kellest on eesti keeles mitmeid raamatuid ilmunud ja ühtegi neist pole ma (veel) lugenud:
Alexandra Lapierre „Mura .Leegitsevad mälestused“ (2020); Nina Berberova „Kassi hing“; Mati Laos „Punane Mata Hari“ (2015); Oskar Kruus „Parunessi pihtimus“ (2004). Kuna raamatule „Mura. Leegitsevad mälestused“ oli raamatukogus järjekord, võtsin lugemiseks „Kassi hinge“. Seda enam ,et juba mõnda aega tahtsin midagi Gorkist lugeda.

Sel suvel võib näha koguni kahte lavastust paruness Maria Budbergist. Jänedas etendatakse „Naine Salamandri tähtkujus“- autor Kristiina Jalasto, lavastaja Madis Kalmet, peaosas Ursula Ratassepp. Tahaksin väga ka seda etendust näha, kuid see tähendaks, et peaksin  pühapäeval Jänedale sõitma. Reedeks ja laupäevaks on mul juba teatripiletid olemas. Muidugi sobib ka kolm päeva järjest teatris käia, kuid Jäneda jääb pisut kaugele, selleks et esmaspäeval tööks vajalikus vormis olla. 
R.A.A.A.M. teatri juht Märt Meos  ütles ühes oma intervjuus, et valis Damir Salimzianovi lavastajaks „kuna Mura lugu ja elu on võimas, huvitas mind, kuidas Venemaa dramaturg seda näeb. Pealegi oli Mura pikki aastaid lähedalt seotud Vene suure kirjaniku Maksim Gorkiga............ja ongi hoopis teistmoodi lähenemine, sest lavastus pole niivõrd Murast kui muusast, kellest on ammutanud inspiratsiooni nii kirjandusklassikud kui ka spioonilugude kirjutajad.“

Damir Salimzianovi loo keskmes on noor filmirežissöör Martin, kes teeb filmi Murast. Laval toimub keskustelu kauni naise Evaga (ilmeilusad kostüümid!), kes aitab režissööril selgusele jõuda, miks ta seda filmi teeb. Kui alguses on Martinil kavas üles võtta Mura kohta avaldatud skandaalsed faktid –kelle armuke ta oli ja kelle muusa, millise riigi heaks ta luuras. (Kõik need eluloolised faktid on kavas loetletud.) Neiu Eva osutub lõpuks muusaks ja Martin jõuab teadmiseni, et Mura põhiolemus on armastus ja sellest ta oma filmi teebki. 
Kui näidendi autoriks olnud eestlane, siis oleks neiu Eva väga hästi võinud osutuda lapsepõlve-sõbratariks Inga. Damir Salimzianov tõi lavale muusa ja vestlused oma kohast elus.

Lubatult on lavastus tragikoomiline. Selle eest kannavad hoolt stseenid Gorki, Wells'i, luureülemate ja Murana ülesastuva Piret Krummiga. Need stseenid on lahendatud visandlikult. Näiteks telefone markeerivad joogitopsid, Gorki tunneb ära kummipaelaga näole kinnitatud vuntside ja Wellsi traksidega pükste järgi. Ja on suvelavastustele iseloomulik, et aetakse läbi väikse koosseisuga ja üks näitleja astub üle mitmes rollis. Piret Krumm on võttegrupi grimmeerija Anna, saksa luureülem ja Mura. Kostüümi ta seejuures ei vaheta. Murat iseloomustab hommikumantel.

Kas mulle meeldis see lavastus. Ma just ei hõisanud, aga meeldis siiski. Selle etenduse tähed olid Kristjan Sarv ja Martin Kõiv, kelle panus koomilise efekti saavutamiseks oli kõige suurem.

Raamatud



78. Patricia Gibney☝☝☝
Varastatud tüdrukud.
Detektiiv Lottie Parkeri sarja 2. raamat.

Inglise keelest tõlkinud Eve Rüütel
Tammeraamat 2021

Ühel esmaspäeva hommikul leitakse noore raseda naise surnukeha.
Samal päeval külastavad ema ja tema poeg detektiiv Lottie Parkerit, paludes abi kadunud sõbra leidmisel.
Kas see võib olla sama tüdruk?
Siis jääb kadunuks veel kaks tüdrukut.
Kas ja kuidas on need lood omavahel seotud?
Detektiiv Lottie Parkerit kummitab tema enda traagiline minevik. Kas ta suudab oma deemonitega võidelda ja mõrtsuka kinni püüda enne, kui ilmub järjekordne ohver?
Käesolev raamat on detektiiv Lottie Parkeri sarjas teine, esimene ilmus 2020. aastal pealkirjaga „Teadmata kadunud“.


Patricia Gibney elab Iirimaal Mullingaris koos oma kolme lapsega , ta alustas kirjutamist kui abikaasa Aidan suri. Ka raamat on pühendatud Aidanile. Kindlasti on autorit ka Lottie Parkeri tegelaskujus, kes on samuti kolme lapsega lesk, kelle mees Adam rahuvalvevägedes teenis.
2020 a ilmunud „Teadmata kadunud“ meeldis vägagi. „Varastatud tüdrukud“ ei ole kehvem. 

77. Lee Child☝☝☝

Afäär
The affair.
Tõlkinud Toomas Taul
Varrak 2021

Ühe Mississippi osariigi kauges kirdenurgas asuva linnakese kõrval on sõjaväebaas, kus saavad väljaõppe välismissioonide eriväelased. Nii linnakese kui ka baasi rutiinse elu katkestab ootamatult mõrv: tapetakse noor valgenahaline naine. Kuna ilmset süüdlast kohe ei leita, satuvad kahtluse alla nii linnaelanikud kui ka baasis teenivad sõdurid. Esimestega peaks tegelema kohalik šerif, mundrikandjaid puudutavat uurimist korraldab sõjaväepolitsei. Lisaks ametlikult kohale saadetavale major Munrole lähetatakse kaugesse kolkasse ka Jack Reacher. Tema ülesanne on jälgida uurimise kulgu n-ö eemalt. Ta peab looma kontakti kohalike korrakaitsjatega ning kandes erariideid etendama sõjaväest lahkunud, kindla elukohata isikut. Mõrva uurides selgub, et umbes aastase ajavahemiku jooksul on seal kandis tapetud veel kaks noort naist, kes, tõsi küll, olid mustanahalised, mistõttu nende hukkumise asjaoludega pole ülearu agaralt tegeletud. Jack Reacher on nagu alati põhjalik ning koostöös šerifi ja oma kolleegi Munroga selgub tõde kõigest mõne päeva jooksul: süüdlast ei pea otsima kaugelt ja kuriteo niidid viivad otsapidi koguni USA senatisse.

Ian Reacheri põnevikest pole ma veel tüdinud, kuigi konkurentsi pakkus talle James Lee Burke tegelane  Robicheaux ("Neoonvihm").
Sellest raamatust saab teada (lõpuks), miks Reacher sõjaväeteenistusest lahkuma pidi.

76. Frances Itani☝☝
Kohvikukompanii

The company we keep.
Inglise keelest tõlkinud Riina Ruut
Vesta,2021

Hazzley abikaasa surmast on juba kolm aastat, kuid ikka veel kammitseb teda lein, mis ei lase edasi liikuda. Kohvikupidajast sõbranna õhutusel paneb ta kohaliku toidupoe teadetetahvlile lakoonilise kuulutuse, mis kutsub osalema teisipäevaõhtuses vestlusringis Cassandra kohvikus.
Esimesele kohtumisele saabub neli inimest: Gwen, hiljuti lesestunud pensionär, kes käib omanike äraoleku ajal hoolitsemas tujuka papagoi eest; Chiyo, fitnessitreener, kellel on tulnud põetada oma konservatiivselt paindumatut, kuid klatšihimulist ema selle viimastel elukuudel; Addie, kelle elu varjutab mure lähima sõbranna haiguse pärast ja Tom, vanakraamikaupmees ja asjaarmastajast luuletaja, kes tunneb end pärast naise surma üksikuna. Mõne aja pärast ühineb nendega Allam, Süüria pagulane, kellel on samuti oma lugu rääkida. Kuus võõrast õpivad märkama, et igas elujärgus on võimalikud uued algused. Ent oma lugusid jagades tuleb neil teha valikuid, millest rääkida ja millest vaikida.
See liigutav romaan tunnustatud Kanada autorilt Frances Itanilt tuletab meile meelde, et elu koos kõigi oma keerdkäikudega ei lakka iial üllatusi pakkumast.

Raamatu tegelased olid valdavalt vanad inimesed. Oli mõnus lugeda, ladusalt kirjutatud ja kõik justkui laabus tasapisi. Vahepeal oli selline tunne, et loeks nagu eneseabi raamatut. Aga eks ilukirjandus ongi ammendamatu eneseabi allikas , sestap julgen seda raamatut soovitada küll .

75. James Lee Burke☝☝☝
Neoonvihm

The Neoon Rain
Inglise keelest tõlkinud Martin Leis
Tänapäev2021

Kirjastuse kodulehelt: Ilmuma hakkas James Lee Burke´i populaarne krimisari.Eesti keeles ilmus ameerika hinnatud krimikirjaniku James Lee Burke´i raamat "Neoonvihm". See on esimene osa sarjast, mille peategelane on Dave Robicheaux, Louisiana osariigis tegutsev New Orleansi mõrvarühma kogemustega uurija. Keeruka iseloomu Robicheaux´l on rida isiklikke probleeme, kuid loomulikult sattub tema teele rida keerukaid ja põnevaid juhtumeid. Sarja esimene raamat "Neoonvihm" on seotud uimastikaubanduse ning sõjaväelastega.

Praeguseks hetkeks on sarjas ilmunud juba 23 raamatut, millest iga uus osa kohe edetabelite tippu ronib. James Lee Burke on Robicheaux´ sarja kuuluvate raamatute eest pälvinud kaks korda krimikirjanduses hinnatud Edgari auhinna, samuti Ameerika krimikirjanike ühenduse Suurmeistri aunimetuse ning Guggenheimi stipendiumi.


Detektiiv Dave Robicheaux on võidelnud liiga paljudes lahingutes: Vietnamis, mõrtsukate ja petturitega, probleemidega politseis ja alkoholiga. Kaotanud oma naise armastuse, peegeldab Robicheaux´ vaevatud hing pinget ja tumedat salapära, mis iseloomustab New Orleans´i Prantsuse kvartalit – paika, mida ta nimetab oma koduks, ja paika, mis saab talle peaaegu saatuslikuks, kui ta asub uurima noore prostituudi mõrva, kelle laip leitakse lahest. Mõrv, millega keegi millegipärast tegeleda ei taha. Aina sügavamale tungides avastab Robicheaux korruptsioonivõrgustiku, mille kaitsmiseks on mõned valmis tapma, narkokuningate ja relvakaupmeeste maailma, ning on sunnitud vastu ehk kõige kohutavamale hirmule oma elus.

Üks lausekatke raamatust: Nagu vastu akent taguv neoontuledest valgustatud vihm

Kuulas Iry LeJeune „La Jolie Blonde“, kes oli 1940-1950 populaarne Cajuni muusik. Kuna raamatus oli ka juttu cajunidest, siis pidin uurima , mis see üldse on. Cajuni keel on prantsuse keele vorm, mida kõneldakse Lousiana osariigis.

Esimene mõte lugedes oli uus Lee Child ja uus Jack Reacher, kes tegutseb Ameerika lõunaosas.
Mulle meeldis. Jään ootama järgmisi. Arvestada tuleb muidugi sellega, et 84 aastane autor kirjutas need raamatud paarkümmend aastat tagasi.


74. Haruki Murakami☝☝☝
Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest.

Hashiru koto ni tsuite kataru toki ni boku no kataru koto.
Jaapani keelest tõlkinud Margis Talijärv
Varrak, 2021


Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” on Haruki Murakami autobiograafiline esseekogumik, mille läbivaks teemaks on jooksmine. 1981. aastal sulges Murakami oma Tokios asuva džässiklubi ja pühendus kirjutamisele. Samal ajal hakkas ta regulaarselt jooksmas käima, et end kirjutamise jaoks vormis hoida. Tänaseks on ta osalenud rohkem kui kahekümnel maratonil. Antud teoses otsib ta vastust küsimusele, mida on jooks talle tema kirjaniku karjääri jooksul tähendanud ja mida tähendab nüüd, kui ta on juba üle viiekümne ja tema tulemused on hakanud korralikust treeningust hoolimata üha halvenema. Murakami meenutab eredamaid hetki talle olulistelt jooksudelt ja võistlustelt, arutleb selle üle, kuidas nii erinevad tegevused nagu romaani kirjutamine ja jooks omavahel sarnanevad ning kuidas on jooksmine mõjutanud tema teoseid ja teda kui inimest. Teos on oma inspiratsiooni ja pealkirja saanud Raimond Carveri lühijuttude kogumiku „Millest ma räägin, kui ma räägin armastusest” järgi.

Lk. 19 „Ses mõttes on romaani kirjutamine väga sarnane maratonijooksuga. Selleks vajalikku vaikset ja kindlat motivatsiooni ei tohi otsida väljastpoolt vaid see peab algama iseendast.“

Kuid mitte ainult, keskkooli ajast kanna endas Goethe tsitaati „Kui allikas ei pulbitse sus endas, ei leia iial leevendust su vaev.“
Murakami kirjutab, et vanaksjäämine on esmakordne kogemus ja seega on ka sellega kaasnevad tunded esmakordsed. Nii on.
Lk. 44 kirjutab inimeluprioriteetidest, et inimese elus peavad valitsema prioriteedid. Sa peaksid teadma, mis järjekorras ja kellega sa oma aega ja energiat jagad. Kui sa seda endale selgeks ei tee, siis pole su elus piisavalt fookust ega teravust.
Lk.83 kirjutab, milline omadus on kirjanikuks olemise juures kõige olulisim ja järjestab need. Number üks anne. Number kaks oskus koondada oma piiratud anne ühte kindlasse punkti. Kui oskad seda osavalt ära kasutada, võid tasa teha ande puudujäägi. Keskendumisvõime ja sellele järgneb püsivus.

Ilusad kujundid- Sadu aina venis, justnagu inimene, kes ei suuda kuidagi kindlat seisukohta võtta, kuni muutus ühtlaseks paduvihmaks.
Murakami õhutusel võtan uuesti kätte Scott Fitzgeraldi „Suur Gatsby“.
Milline on hea kirjanik. Pole vahet , millest ta kirjutab, kasvõi jooksmisest, jalgrattasõidust- loed ja vaimustud.
Parim eneseabiõpik on ilukirjandus, tuletan noorusest meelde Somerset Maughami „Kuu ja kuuepennine“, veidi hilisemast Ayn Rand „Allikas“ ja palju teisi veel. Millegipärast tekkis tunne, et kui oleksin keskkooli ajal saattunud lugema Murakami raamatut, oleksin vaimustuses olnud.
Nüüd jätsin endale meelde Murakami maratoni eesmärgid: lõpetada; mitte kõndida; tunda rõõmu.

Seda minagi: lõpetada, mitte rajalt kõrvale kalduda, tunda rõõmu!


73. Antonio Manzini☝☝☝
Kevapuhastus

Era di maggio
Itaalia keelest tõlkinud Cathy Laanela
Toledo kirjastus 2021


Võluvasse Põhja-Itaalia suusapiirkonda on saabunud kauaoodatud kevad. Ometi ootavad samal ajal lahendust suurte ehitusprojektidega seotud hämarad teod ja aseprefekt Rocco Schiavone korteris toimunud mõrv, mille tegelik sihtmärk oli Rocco ise. Olukord muutub veelgi keerulisemaks, kui vanglas tapetakse inimröövis süüdistatud maffialiige Mimmo Cuntrera. Kevadine õhk lõhnab kättemaksu järele … Ja kas Rocco ise on valmis oma minevikukummitustest lahti laskma?
Samast sarjast on varem ilmunud „Must rada“, „Aadama küljeluu“ ja „Maikuu lumi“.

Aseprefekt Rocco Schiavone neljanda raamatu tegevus on alguse saanud juba eelmises raamatus „Maikuu lumi“, kus röövitakse rikka ehitusettevõtja tütar ja avastatakse  organiseeritud kuritegevuse  skeemid. „Kevadpuhastuses“ uurib Schiavone   eelmises osas toime pandud kuritoe korraldaja mõrva vanglamüüride vahel ning  oma lähedase lähedase sõbra tüdruku mõrva, teades samal ajal ,et mõrvar jahtis teda ennast.  Raamatu lõpus saab teada ka tõe Marina kohta, kes on  Roccot kummitamas käinud kõigis eelnevates raamatutes.

Manzini endiselt hea, ootan järge.

 

72. Agnes Ravatn☝☝☝

Seitse ust
Dei sju dørene
Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming
Esti Raamat 2021
Sari Mirabilia


Pensionieelikust kirjandusprofessori Nina Wisløffi elus on murranguline aeg. Töö ülikoolis huvitab teda üha vähem ja tema ilus kodu läheb lammutamisele. Tema mees on väga hõivatud tervishoiunõunik ja läbisaamine küünilise arstist tütrega ei ole kõige parem. Ninale ja tema abikaasale kuulub ka osa paarismajast, mida nad välja üürivad. Nende üürnik Mari kaob jäljetult päev pärast seda, kui Nina ja tema tütar tal külas käivad. Politsei ei leia midagi kahtlast ja juhtumi uurimine lõpetatakse. Aga Nina ei saa rahu. Mis üürnikuga juhtus ja miks ta jättis maha oma poja? Ta asub juhtunut analüüsima nagu kirjandusteost. Niidipuntra lahtiharutamisel on aga tõsised tagajärjed. „Seitse ust” on norra kirjaniku Agnes Ravatni (snd 1983), „Linnukohtu” autori teine psühholoogiline põnevik, huumoriga vürtsitatud romaan uudishimu ohtlikkusest. „Linnukohus“ ilmus eesti keeles 2018. aastal.

Raamat on oma pealkirja saanud Bela Bartoki ooperist „Hertsog Sinihabeme loss“. (Nägin seda MET Opera ülekandes kinos.) Sellest ooperist tuleb raamatus ka juttu. Lugu räägib hertsog Sinihabemest, kes toob uue noore naise Juuditi oma süngesse akendeta lossi, kus on seitse lukustatud ust. Loss kujutab Sinihabeme hinge, uksed aga tema iseloomuomadusi, minevikku ja hingeelu. Soov abikaasat paremini tundma õppida ja järjest sügavamalt armastada ajendab Juuditit nõudma uste avamist. Vastumeelselt täidabki Sinihabe oma naise soovi ja tema sünged saladused paljastuvad. Juudit saab teada rohkem, kui taluda suudab. Parasjagu vihjeid on selles ooperilood ka raamatule, kui Sa ei ole kindel, mis nende uste taga peitub, ära ava neid uksi. See võib purustada sinu ilusa elu. Täiuslik psühholoogiline põnevik kirjandusprofessorist, kes raamatu algul mõtiskleb selle üle, et miks toota juurde kirjandusteadlasi kui nad ei leia rakendust. Kirjandusteadlasi võiks kasutada politseitöös, sest keegi ei mõista neist inimesi