30. oktoober 2021

Oktoober 2021

 

 


Oleme kaasaga nii vanaks saanud, et käime koos jälle kõndimas. Sügis on kaasa toonud pimedad sügisõhtud. Kui kell 18.00 ja pluss töölt  koju jõuan, siis välja enam ei jõua. Nädalavahetus tuleb täiega ära kasutada, eriti kui on sellised ilusad päevad nagu oktoobrikuu lõpupäevad. 
Mõtleks- kui kevadel  14 kraadi sooja näitas, tundus, et suvi on kätte jõudnud.

"Puude vanadekodus"


Täna leidsime lõpuks üles „järvenina“, terve oktoobrikuu olime püüdnud sinna jõuda, aga ikka valele teele eksinud.












Olen kõndinud Madeira levadadel, aga kõige ilusamad matkarajad ja teed leidnud ikka oma koduümbruses. Teadsin seda alati, sellepärast reisisingi rohkem linnadesse, kus teatrid ja kontserdid ja muuseumid ja kõik see, mida mul kodus pole. Nüüd, sunnitud koroonapausil, naudin koduse raba võlu  täiega ja peaaegu (ainult peaaegu) ei igatsegi enam võõrsile.

Tänane päev tegi mind õnnelikuks. Oktoober kuni tänaseni möödus …. sügisudus. Oli mõttes blogisse märkmete tegemine lõpetada. Pärast tööpäeva ei viitsinud arvutit lahti teha, rääkimata millegi kirjutamisest.  Ega see nagu õige blogi enam polegi, lihtsalt loetud raamatute nimekiri. Mulle on tugevasti sisse programmeeritud, et alustatu tuleb lõpule viia. (Lootuses, et kui pensionile jään, tahan ikka kuhugi kirjutada ja siis on blogi olemas.)  Olen mõelnud juba viimased … 7 aastat vähemalt. Nüüd tundub, et õige aeg  lahkumiseks jõuab järjest lähemale, olen sisemiselt küps, aga jälle see programmeeritud kohusetunne!

 

Ooperis.

Tegin endale väljakutse, kuulata youtubes ära kõik Verdi ooperid. Seni on kuulatud Traviata; Trubaduur; Saatuse jõud  ja Ernani. Neist Saatuse jõudu (La forca del destino) polegi ma suurel laval näinud. Ühel oktoobri nädalavahetusel tuli vastupandamatu live-ooperi isu, sõitsime Tallinnase ja vaatasime teist korda Estonias  ooperit

21.Gaetano Donizetti
Armujook


Maailmaesietendus 12. mail 1832 (Milano Teatro Cannobiana)
Esietendus Rahvusooperis Estonia 15. mail 2014
Felice Romani libreto Eugène Scribe’i libreto ainetel Daniel Auberi ooperile „Le Philtre“

Lavastaja Georg Malvius (Rootsi)
Kunstni: Ellen Cairns (Šotimaa)
Valguskunstnik: Palle Palmé (Rootsi)

 Dirigent Lauri Sirp

Peaosi laulsid Kristel Pärtna ja Mehis Tiits. Kristel Pärtnat kuulsime ka eelmisel korral, Mehis Tiits oli meie jaoks uus osatäitja- meeldis.
Esimest korda laulis Nemorinot mingi laenatud solist.

Minu lemmik- Nemorino on Juan Diego Florez














Teatris.

20. Eesti Draamateater
Brian Friel
Igatsuse rapsoodia.


Esietendus 4. septembril 2021 väikses saalis
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Pedajas
Kunstnik Pille Jänes
Valguskujundaja Priidu Adlas
Tõlkija Krista Kaer

Osades Ülle Kaljuste, Ain Lutsepp, Märten Metsaviir, Ester Pajusoo, Laine Mägi, Amanda Hermiine Künnapas, Tõnu Oja, Viire Valdma, Martin Veinmann, Mari Lill

Iirlanna Cass tuleb tagasi koju, Iirimaale. Ta on viiskümmend aastat Ameerikas rasket tööd teinud ja mõndagi valusat läbi elanud. Cass loodab leida rahusadama oma kalli venna peres ja igatsetud kodumaal. Kuid seal pole miski nii, nagu ta lootis, igaühel on oma varjatud mured ja teda ei vajata. Cass ei saa oma kodu, kuid leiab siiski pelgupaiga. Koos teiste pansionaadi asukatega elab ta mälestustes, millest ajapikku voolab kibedus välja ning need muutuvad unistusteks ja legendideks.

Iiri näitekirjanik Brian Friel (1929–2015) pälvis oma kodumaal loovisiku kõrgeima tunnustuse, Saoi aunimetuse, mis antakse eluks ajaks ja mida samaaegselt võib kanda kuni seitse inimest (tema eluajal viis). Frieli teoste maailm on õrn ja nukker, vaimukas ja kirglik. Frieli on nimetatud nii Iirimaa hääleks kui ka iiri Tšehhoviks. „Igatsuse rapsoodia“ („The Loves of Cass McGuire“, 1966) on üks esimesi näidendeid ta poole sajandi pikkusel loometeel.Priit Pedajas on Frieli teoseid korduvalt lavastanud, neist Eesti Draamateatris „Aristokraadid“ (2000), „Kodukoht“ (2006), „Lõikuspeo tantsud“ (2012, lavakooli diplomilavastus).

Selle etenduse kohta on nii palju arvustusi kirjutatud (mida ma pole lugenud). Mis mul võiks olla etenduse kohta öelda? Esmamulje- et laval oli vanadekodu ja saalis vanadekodu väikeste eranditega. Vabandust, mida vanem oled, seda valusamalt paned teiste vanust tähele. Teiseks lõi mind pahviks, et Cass, kes n.ö. pansionaati paigutatakse on 70 –aastane! 1 aasta vanem kui mina! Ma ei mõelnud üldse ajale, mis lahutab mind näidendi tegevusajast. Cassil pole häda midagi peale selle, et ta endise baaridaamina on napsulembene, kuraasikas ja häbematu.

Väga hea osatäitmine Ülle Kaljustelt ja teisedki olid head. Mind üllatas Tõnu Oja, enamasti sellistes uimerdavates osades, kes seekord oli laval väga krapsakas.



19. Ugala teater
Antti Mikkola
Sorri, ei saa aidata

Esietendus: 02. oktoober 2020

Lavastaja Tanel Ingi
Kunstnik Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundaja Taago Tubin
Valguskujundaja Laura Maria Mäits
Videokujundaja Margo Siimon
Tõlkija Triin Aimla-Laid


Osades: Ott Sepp (külalisena), Tarvo Vridolin, Kadri Lepp ja Terje Pennie

Kaks venda. Nende naised. Ja ema, kellel on poegade elu ja naiste suhtes oma arvamus.
Ühe venna abielu on jõudnud tupikusse ning tundub, et ainult lapsed ja pangalaen veel hoiavadki seda koos. Kas päästerõngaks võiks saada naise mõte asuda seksuaalelu planeerima kindla graafiku järgi? Või oleks õigem ikkagi lahku minna?
Ka teise venna elu jõuab pöördepunkti, kui ta ühel päeval leiab oma naise teadvusetuna magamistoast.
Soome lavastaja ja näitekirjaniku Antti Mikkola näidend „Sorri, ei saa aidata“ räägib keskikka jõudnud mehe ummikaastatest. See on lugu kaduvast mehelikkusest, tugevast ja tahtejõulisest naiselikkusest, isekusest ja andestamise raskusest, millesse on põimitud vabastavat nalja ja huumorit.


Lavastaja Tanel Ingi ütles: 
Üks mu sõber ütleb ikka, et „mehed ei lobise“. Üldiselt on jah nii, et ega mehed oma asjust just eriti ei räägi. Sellest, mis hingel. Mis ei meeldi või haiget teeb. Nendest asjadest ei räägita sageli isegi oma naisega. Harva, kui on mõni sõber, kellele paotada oma südame ust. Nii jääb palju enda sisse ja koguneb tasahilju. Ega see hea ei ole.
Selles näidendis on inimesed, kes on omadega puntras, aga oma pusimistes on nad kõrvaltvaatajale ikka päris naljakad. Aga kellega oma muredest siis rääkida? Vennaga? Emaga? Naisega? Keegi nagu eriti ei mõista. Äkki publikuga, ehk saate teie aidata? See mees igatahes proovib.

Võib-olla oli minul paha päev etenduse vaatamiseks peale väsitavat esmaspäevast tööpäeva. Esimese vaatuse lõpus lootsin ehk läheb teine paremaks. Aga ei läinud … minu jaoks. Tavaliselt väldime selliseid närvilisi perekonnadraamasid. Oleks ka seekord võinud koju jääda. Huumor ja absurd minuni ei jõudnud. Aga vaevalt ma selle etenduse sihtrühmgi olen, kuid seekord ei saanud ma ka mängu nautida. Kõik kokku käis närvidele. 
Mida päev edasi, seda rohkem olen siiski etendusele mõelnud: rahuldamatu naised ja hädised mehed, võimetus ja soovimatus teineteist mõista. Loen praegu Starnone raamatut "Seotud" ja kuidagi selle raamatu teema haakub just Ugala teatri etendusega.


Raamatud

109. Allan Martin
Turbasurnud

The peat dead
Tõlkinud Jüri Kolk]
Eesti Raamat, 2021
Sari Mirabilia

Turbalõikaja komistas Šotimaal, Hebriidide saarestikus Islay saarel viiele surnukehale. Kõik olid tapetud lasuga kuklasse – nagu hukkamisel. Suurelt saarelt asja uurima saadetud inspektor Angus Blue koos oma meeskonnaga kogub tasapisi kokku vähesed saadaolevad tõendusmaterjalid ja avastab, et mehed leidsid oma otsa enam kui seitsekümmend aastat tagasi, sõjaaegses baasis. Aga saladused, mis on väärt kaitsmist ja nende nimel tapmist, pole saarelt vahepeal kuskile kadunud. Keda saab inspektor Blue usaldada? Allan Martin töötas õpetajana, õpetajatreenerina ja ülikooli lektorina ja hakkas kirjutama alles pärast varast pensionilejäämist. Ta elab Glasgow’s ja külastab koos abikaasaga regulaarselt Hebriide ja Eestit. Tema esimese krimiromaani, „Turbasurnud“, avaldas ThunderPoint Publishing 2019. aastal. Raamatu tegevus toimub Islay saarel ja tegemist on esimese looga inspektor Angus Blue ja kohtuekspertiisi arheoloogi Dr Alison Hendrickxi tegemistest. Raamat kandideeris Bloody Scotland (Verine Šotimaa) festivalil 2019. aastal Bloody Scotland McIlvanney auhinnale. Angus Blue lugude sarja teine raamat, The Dead of Jura, ilmus 2020. aasta septembris. „Death in Tallinn“, mille andis 2020. aastal välja Sharpe Books, on esimene 1930ndate aastate Eestis aset leidvate krimilugude sarjast, mille keskseks tegelaseks on peainspektor Jüri Hallmets. Autor uuris raamatut kirjutades põhjalikult tolleaegset Eesti olustikku. Allani lühijutte on avaldanud ajakirjad iScot magazine ja 404 Ink. Ühtlasi on ta tõlkinud eesti keelest n-ö suletud ruumi kirimiloo „The Oracle“ (Elmar Valmre „Ennustus relval“), mis avaldati algselt 1937. aastal (kirjastus Loodus).

Päris hea lugemine kuigi mulle tavaliselt ei meeldi lugeda neid krimkasid, mis otsapidi sõjaaega jõuavad.


108. Jan Weiler ☝☝☝
Kühn hat zu tun
Saksa keelest tõlkinud Eve Sooneste
Vesta, 2021

 
Martin Kühn on 44-aastane, abielus ja kahe lapse isa. Ta elab Müncheni lähedal Weberhöhe uusasulas endise laskemoonavabriku territooriumil. Mis lugu vabrikuga täpsemalt on olnud, seda Kühn aga ei tea. Kühn ei tea päris paljusid asju: näiteks kuidas oma politseinikupalgaga ümber käia, et pärast kõiki mahaarvamisi ei jääks järele üksnes kaduvväike osa, miks kõik naised tahavad hobuseid ja kas ta tohib häbi tundmata ette kujutada armuseiklust punapäise naabritariga. Miks on nii, et ta suudab rääkima panna iga mõrtsuka, kuid ta enese poeg ei vaheta temaga kaht lausetki? Kühnil pole aimugi, mis saladust ta ise varjab. Ja eeskätt, miks ta pea on mõtetest alati nii pungil. Siis pussitatakse surnuks üks vana mees. Ohver lebab otse Kühni aia taga põõsastes. Ja korraga on Kühnil väga palju tegemist.

Päris hea! Saksa elu-olu vastandiks põhiliselt inglise või rootsi olustikule. Üpris andekas ja naljakaski.

107. Megan Abbott☝☝
Sa saad mind tundma

You will know me
Inglise keelest tõlkinud Eve
Päikese Kirjastus, c2017

Kui kaugele te olete valmis oma unistuse nimel minema? Selle küsimuse esitab Katie ja Eric Knoxile teenekas treener, kui on näinud võistlemas nende tütart Devonit, võimlemise imelast ja olümpialootust. Knoxide jaoks pole piire olemas – kuni nende kokkuhoidvat võimlaseltskonda vapustab vägivaldne surm ning kõik, mille nimel nad on nii kõvasti vaeva näinud, satub korraga löögi alla. Lapsevanemate hulgas ringlevad kuulujutud, Katie aga püüab iga hinna eest peret koos hoida, tundes ühtlasi tugevat tungi kuritööd uurida. See, mida Katie teada saab – oma tütre, abielu ja iseenda kohta –, sunnib teda järele mõtlema, kas ta on ikka tõesti valmis Devoni unistuste eest mis tahes hinda maksma. „Sa saad mind tundma” on võimas ja õõvastav portree perekonnast, kus õrnus võib tähendada nii valu kui ka armastust. Megan Abbottil on eriline anne luua reetlikke hetki, mis paljastavad sügavale maetud tõe. Kirjanik, kes oskab erakordselt hästi närvikõdi ja judinaid esile kutsuda, jutustab loo viimse piirini viidud vanemlikust eneseohverdusest, salajasest ihast ja ambitsioonide kõikevõitvast jõust. Edgari auhinna võitja Megan Abbott on kirjutanud seitse romaani, sealhulgas „Pane mind proovile” ja „Palavik”, millest viimane võitis nii International Thriller Writersi kui ka ajakirja Strand kriitikute auhinna parima romaani kategoorias ning valiti Amazoni, National Public Radio, The Boston Globe’i ja Los Angeles Timesi aasta parimate raamatute hulka. Abbott on sündinud Detroidi piirkonnas, lõpetanud Michigani ülikooli bakalaureuse kraadiga inglise kirjanduses ning saanud New Yorgi ülikoolist doktorikraadi inglise ja ameerika kirjanduses. Ta elab New Yorgis Queensi linnaosas.

Kuidas ma selle raamatuni jõudsin. Esimene raamat raamatukogus A tähe all.

Kusagil oli artikkel Paula Hawkinsi (Tüdruk rongis, vete sügavusse; Tuli miilab tuha all».) lemmikraamatutest, seal selline lõik: Rääkides väärt lugemiselamustest ütleb Hawkins, et luges Megan Abbotti romaani «The Turnout», mis alles poodidesse jõudis. Põhjamaade-stiilis krimka leiab aset balletimaailmas ja Hawkinsi meelest on see lihtsalt geniaalne teos.
Guugeldasin kohe autorit ja leidsin, et on üks raamat eesti keeles.
Sünge raamat. Painav, kogu aeg tead, midagi halba on tulemas ja kohe ssaad teada, oled selleks valmis. Perekond, kes elab ühele lapsele, jättes hooletusse teise.

106. Sara Paretsky☝☝☝
Ainult hüvitis: V. I. Warshawski esimene juhtum

Indemnity only
Tõlkinud Tiia Rinne
Varrak, 1997
Sara Paretsky valiksari


John Thayeri nimeline mees palkab V. I. Warshawski otsima üliõpilast nimega Anita Hill. Anita oli elanud Thayeri poja Peteriga ning Thayer sooviks seda suhet lõpetada. Talle antud aadressi kontrollides avastab Vic, et Peter on mõrvatud. Anita on jäljetult kadunud ning Vicile teatakse, et tema teeneid enam ei vajata.

Leidsin raamatu tasuta raamatute riiulilt, autor tuli tuttav ette , võtsin lugemiseks ja lugesin ühe sõõmuga läbi. Väga meeldis peategelane V. I. Warshawski. Ütleksin ,et ta on sama tüüpi nagu Emelie Scheppi superkangelane Jana Berzelius, kuuid eelmisest põlvkonnast, laenutasin teise raamatu ja lugesin samuti ühehooga läbi.


105.Sara Paretsky☝☝☝
Kibe pill : V. I. Warshawski teine juhtum

Bitter Medicine
Tõlkinud Kaisa-Kitri
Varrak, 1997
Sara Paretsky valiksari

Eradetektiiv V. I. Warshawski teab algusest peale, et Consuelo Alvarado sündimata lapsel pole just kõige paremini läinud. Consuelo on kuueteistkümneaastane ja diabeetik ning V. I. sõbra tütar. kui algab enneaegne sünnitus, ei suuda Warshawski meeleheitlikud pingutused haiglasse jõudmiseks tüdrukut ega tema last siiski päästa. Peagi uurib Warshawski võimalikku valeravijuhtumit ning avastab, et ahnuse tõttu on inimesed võimelised kasutama ükskõik kui suurt vägivalda. V. I. Warshawski on sunnitud toimetama tuttava neiu lähimasse haiglasse, sest neiul algab sünnitus. Ema ja laps surevad mõlemad, peagi tapetakse ka surnud naise arst. Vic Warshawski, kes otsib vastuseid mitmele tekkinud küsimusele, leiab ootamatult ka ennast surmaohus.

Kahju ,et S. Paretsky valiksari ainult kahe raamatuga piirdus.


104. Emelie Schepp☝☝☝
Alter ego

Broder Jakob
Rootsi keelest tõlkinud Ruth Laidmets
Eesti Raamat, 2021
Sari Krimiraamat

Surnukehi täis jõgi, vaikiv mõrvar ning tulest ja veest läbi käinud prokurör ... Jana Berzeliusel on uus juhtum. Vihmasel kevadpäeval leitakse Norrköpingit läbivast jõest jõhkralt tapetud naine, kelle jalad on kokku õmmeldud. See on juba teine ohver lühikese ajavahemiku jooksul. Tegutsemisviis on olnud sama. Politsei teab nüüd, et neil on tegu sarimõrvariga, ning kuna teatatud on järgmise naise kadumisest, tuleb tegutseda kiiresti. Peagi saab selgeks, et tapmistel on mingi seos Simon Norelliga, kes istub oma perekonna tapmise eest Vadstena kohtupsühhiaatriahaigla kinnises osakonnas. Kuid Simon ei pääse haiglast välja. Samuti ei räägi ta uurijatega ning tuleb leida võimalus temalt info kättesaamiseks. Kes suudaks võita ta usalduse? Prokurör Jana Berzelius juhib eeluurimist ja jälle viivad asjaolud ta kokku alatise ähvardava varjuga ta elus – Danilo Peñaga. Taas tuleb tegutseda paralleelselt ametliku juurdlusega. Kõik tegelased puutuvad kokku ootamatute ohtudega.

Endises headuses. Jana Berzeliuse seiklustest pole veel küllalt saanud. Kuidas need ükskord lõpevad. Danilo surmaga? Variante on rohkem.


103. Anders De la Motte☝
Kevadohver

Varoffer
Rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp
Varrak, 2021

adee1986. aasta volbriööl tapetakse Loode-Skånes ühe lossi lähedal kuueteistkümneaastane tüdruk. Jääb mulje, nagu oleks tegemist rituaalmõrvaga. Tüdruku kasuvend mõistetakse kuriteos süüdi, kohe pärast seda kaob tüdruku ülejäänud perekond jäljetult. 2019. aasta kevadel kolib arst Thea Lind lossi. Juhuslikult leiab ta iidvana tamme tüvest kummalise eseme ning hakkab surnud tüdruku lugu lähemalt uurima. Samal ajal avastab ta sarnasusi tüdruku lapsepõlve ja enda valulise mineviku vahel, üha kindlamaks muutub tema veendumus, et tõde vana tragöödia kohta pole tegelikult päevavalgele tulnud. Ja et 1986. aasta kevadel oli ohvreid rohkem kui üks. „Kevadohver” on Anders de la Motte menuka aastaaegade sarja viimane ja iseseisev osa. Selle varasemad osad on esitatud Rootsi Krimiaakadeemia parima krimiromaani nominentideks.

Mulle meeldisid varasemad osad rohkem, see oli pikaks venitatud.

102. Olga Tokarczuk☝☝☝
Rändajad

Bieguni
Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu
Hendrik Lindepuu, 2021
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Rahvusvaheline Booker, 2018. - Poola kirjanduspreemia Nike, 2008

Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Olga Tokarczuki romaan “Rändajad” võitis 2018. aastal Rahvusvahelise Bookeri ning kahtlemata kuulub see kirjaniku peateoste hulka. “Rändajad” pärjati 2008. aastal ka Poola mainekaima kirjanduspreemiaga Nike. Mis on meil ühist rändajate ehk jooksikutega – vanausuliste sektiga, kes püüdsid pideva liikumisega kurja küüsist pääseda? Kui palju on meie hulgas selliseid rändajaid? “Rändajates” kutsub Olga Tokarczuk osa saama maailma värelevast ja fragmentaarsest tegelikkusest, hülgama sissetallatud radasid. Olga Tokarczukilt on eesti keeles ilmunud varem kolm romaani: “Algus ja teised ajad” (2012), “Päeva maja, öö maja” (2013) ja “Aja oma atra läbi koolnute kontide” (2020).

“Aja oma atra läbi koolnute kontide” (2020) oli mu 2020 aasta lemmikuid. „Rändajad“ on raske raamat, selle lugemine võttis mul pikalt aega. Meelis väga

Kirjutasin välja ka Andrei Hvostovi  EEarvustusest selle raamatu kohta järgmise lõigu, mis mulle väga meeldis: Waldo Emersoni aforism: „Reisimine on lollide paradiis“. Siin on muidugi oht (nagu enamiku aforismidega), et kontekstist välja rebituna saadakse kirjapandust aru teisiti, kui autor mõtles. Ma ise – veendunud kodusistujana – mõtestasin seda lauset omal ajal sedasi, et tark ei pea reisima, tema saab kogu maailma kätte kas või ainsast veetilgast. Emerson pidas silmas midagi muud. Tema mõtteahel tervikuna: „Reisimine on lollide paradiis. Esimene rännak näitab meile kohtade sarnasust. Kodus unistasin Naapolist, Roomast, kuidas joobun nende ilust ja unustan kurbuse. Pakin kohvri, emban sõpru, seilan merele ja lõpuks ärkan Naapolis. Ja seal on koos minuga karm tõsiasi, rõõmutu mina, parandamatu, samasugune, kelle eest ma põgenesin kodus olles. Ihkan Vatikani, sealseid paleesid. Püüan joobuda vaadetest ja ideedest. Aga ma ei joobu. Mind saadab minu hiiglane, kuhu ma ka ei läheks.“ Hiiglane on Emersoni „mina ise“, kelle eest ta kusagile põgeneda ei saa.


101. Faith Martin👇
Mõrv pastoraadis : Monica Noble'i esimene juhtum

The vicarage murder
Inglise keelest tõlkinud Nele Mikk
 Krimiraamat, 2021

Saage tuttavaks pastoriproua Monica Noble’iga, kelle hobiks on kuritegude lahendamine. VAIKSES COTSWOLDI KÜLAS ON PÕRGU LAHTI! Monica Noble korraldab uute majaelanike tervitamiseks soolaleivapeo. Külaliste seas on Margaret ja tema abielurikkujast mees Sean. Teiste külaliste seas on staarkokk, Oxfordi ülikooli professor, neljakümne ringis lahutatud naine ja mitme jõusaali omanik. Kui pokaalid juba kõlksuvad, kärgatab püssilask. Üks külaline leitakse surnult. Peainspektor Jason Dury ja seersant Jim Greer saabuvad peagi sündmuspaika ja saavad teada, et ohvril oli palju vaenlasi. Peaaegu kõik külalised varjavad saladusi ja mõrvamotiive. Isegi Monica enda tütrest saab kahtlusalune.



100. Sarah Harvey,
Kaizen : Jaapani filosoofia harjumuste muutmiseks väikeste sammude haaval

Kaizen. The japanese method for transforming habits, one small step at a time Inglise keelest tõlkinud Ülle
Pegasus, 2020 

Positiivsed elufilosoofiad hyggest ikigaini vallutasid tormijooksuga maailma. Nüüd aitab kaizen – „hea muutus“ – kujundada vähehaaval ümber oma harjumusid, ilma et heituksid või muutuksid enda vastu karmiks. Kaizeni meetodi abil saab ka kõige julgemast kavatsusest saavutatav eesmärk. Õpetus toimib tõhusalt, sest läheneb igale inimesele individuaalselt. Esimesena populariseeris seda Toyota ning hiljem leidis see kasutust nii ettevõtlus- kui spordimaailmas. Sarah Harvey näitab, kuidas kasutada kaizeni tervise, suhete, rahaasjade, karjääri, hobide ja kodu paremaks muutmisel ning kohandada seda oma isiksusega. Ole kannatlik, tööta välja oma lahendused, ära järgi teisi ega anna alla, kui kõik kohe ei suju. Enda kritiseerimise asemel usu positiivset muutust.

Kas sain targemaks- küllap vist. Ikka sama toit, aga uues kastmes.

99. Paula Hawkins☝☝☝
Tuli miilab tuha all

Slow fire burning
Inglise keelest tõlkinud Karin Suursalu
Helios kirjastus, 2021

Ühe Londoni kanali paatmajast leitakse mõrvatud noormees. Selgub, et pealtnäha erakliku mehega on nii või naa seotud kolm keevalist naist. Laura on tasakaalutu üheöökaaslane, kes võis olla tapetu viimane külaline. Carla on noormehe murest murtud tädi, kes juba niigi leinab ammu surnud poega ja hiljuti surnud õde. Miriam on võimumängudest huvituv naabrinaine, kes ei kohku tagasi isegi politseiga manipuleerimisest. Kolm naist, kelles kobrutab viha, igaühes ise põhjusel. Kolm naist, kelles nende endi teadmata hõõgub põletav soov neile tehtud ülekohtu eest kätte maksta. Kui kaugele on nad hingerahu leidmiseks valmis minema? Kui kaua võivad saladused tuha all miilata, enne kui leegiks lahvatavad? PAULA HAWKINS töötas viisteist aastat ajakirjanikuna, enne kui võttis käsile ilukirjanduse. Ta on sündinud ja kasvanud Zimbabwes, 1989. aastal kolis aga Londonisse, kus elab seniajani. Juba tema esimesest põnevikust „Tüdruk rongis“ sai ülemaailmne tippmenuk – raamat on tõlgitud rohkem kui 40 keelde ja seda on ostetud ühtekokku 23 miljonit eksemplari. Lisaks sai romaani ekraniseeringust Emily Bluntiga peaosas ülimenukas kassafilm. Hawkinsi teine põnevik, „Vete sügavusse“, kujunes samuti kogu maailmas ülimenukaks. Ka näiteks Sunday Timesi ilukirjandusteoste edetabelis püsis see kakskümmend nädalat esikümnes ja sellest kuus nädalat esikohal.

Mitte küll uus "Tüdruk rongis" aga siiski väga põnev lugemine. Samm edasi.


98. Dave Ramsey
Sinu raha täielik muutumine : tõhus plaan majandusliku heaolu saavutamiseks

The total money makeover : a proven plan for financial fitness
Tõlkinud Olavi Teppan
Äripäev, 2021

Dave Ramsey, vaieldamatult üks tuntumaid säästmise eestkõnelejaid USAs, on veendunud, et isiklikud rahaasjad sõltuvad 20% teadmistest, ülejäänud taandub aga käitumisele. „Sinu raha täielik muutumine“ keskendub just viimasele, lähenedes teemale veidi teise nurga alt: et oma rahaasju muuta, tuleb muuta iseennast, väidab Ramsey. Ramsey on akrediteeritud kinnisvaramaakler, kindlustusagent ja investeerimisspetsialist. Kuid kõige paremini kvalifitseerib teda rahast rääkima asjaolu, et ta on teinud mitmekohaliste summadega suuri lollusi. Nagu ta ise ütleb, on tal „nüüd lolluste alal doktorikraad“. Ta teab, mis tunne on olla hirmul ja räsitud. Ta teab, mis tunne on, kui rahaprobleemide tõttu ripub sinu abielu juuksekarva otsas. Selle mehe turjal on kahtlemata kirev pagas, mis annab talle ka voli raskustes siplejaid juhatada. Kusjuures oma priske varanduse kogus ta just nende põhimõtete järgi, mis siin raamatus kirjas. Kui otsid investeerimismaailma üksikasjalikku teejuhti, siis see raamat pole sulle, lubab Ramsey. Kui otsid igavat akadeemilist kädistamist, tuleb taas pettuda. Selles raamatus on vähe midagi sellist, millest pole varem räägitud. Ramsey jagab sedasama finantsnõu, mida kuuleksid oma vanaemalt, lihtsalt ilma näägutamiseta. Ta kinnitab, et pole olemas maagilist arvu, intressimäära ega tootlusprotsenti, mis elu ümber pööraks. Just sel põhjusel õpetab Ramsey põhimõtteid, mitte matemaatilisi valemeid. Majandusnäitajad, keskmised ja protsendid võivad aastatega muutuda, põhimõtted mitte – mõned kõige murrangulisemad ja põhjapanevamad printsiibid on tegelikult lihtsamast lihtsamad. Ramsey on suutnud need kenasti kokku pakendada ja seeläbi miljoneid aidata. New York Timesi bestseller.

No lugesin, pigem sirvisin. Tahtsin selgeks saada, kas peaksin igavesti kalli ÄP raamatu oma lastelastele kinkima. Raamat on niiõrd Ameerika baasil kirjutatud, et ei. Neile piisab täiesti Liisa Kirchi „Minimalismist“.

97. Christopher Berry-Dee👇
Vestlusi sarimõrvaritega : maailma jõhkraimad inimesed räägivad oma loo 

Talking with serial killers
Tõlkinud Mari Ollino
Postimees Kirjastus, 2021

Kirjanik ja kriminoloog Christopher Berry-Dee on vestelnud 30 maailma kurikuulsaima sari- ja massimõrvariga rangeima režiimiga vanglates, kus nood surmanuhtluse täideviimist ootasid või eluaegset vanglakaristust kandsid. Raamatusse koondatud hirmuäratavate lugude detailsed ja faktitruud kirjeldused põhinevad kurjategijatelt võetud intervjuude heli- ja videosalvestistel ning väga põhjalikul uurimistööl. Avanev pilt annab aimu, kuidas mõtleb inimene, kes on võimeline niivõrd elajalikuks julmuseks. Berry-Dee on tunnustatud ja menukas tõsielul põhinevate krimiraamatute autor ja tuntud telenägu, kelle „Vestlusi sarimõrvaritega“ on müüdud üle 100 000 eksemplari. Ta on kirjutanud ka raamatud „Vestlusi naissarimõrvaritega“, „Vestlusi psühhopaatide ja metslastega“ ning „Koletise“, mille põhjal valmis samanimeline film Charlize Theroniga peaosas.


Vist esimene raamat, mida ma ei suutnud lugeda sest vastik oli lugeda. Loen meelsasti krimkasid, kuid mida sarimõrvarid tegelikult mõtlevad, seda lugeda ei suutnud. Ootasin mingit  psühholoogilist analüüsi, aga nii otsesõnu ... ei!

1. oktoober 2021

September 2021

Kinos

3. Sandra saab tööd☝☝☝
Stsenarist ja lavastaja Kaupo Kruusiauk


Osatäitjad: Mari Abel, Kaie mihkelson, Raimo Pass, Hendrik Toompere Jr, Alo Kõrve, Hendrik Kalmet, Laine Mägi, Tiina Tauraite, Mait Malmstein, Carmen Mikiver.

Füüsikadoktor Sandra Mets (Mari Abel) kaotab ootamatult töö. Uue töökoha leidmine tundub esmaspilgul lihtne, kuid kujuneb hoopis tragikoomiliseks katsumuseks. Lõputud tööintervjuud viivad endise teadlase kokku kõikvõimalike olukordade ja uute persoonidega, alates groteskse väikeettevõtja valvsa pilgu all testimisest kuni uljaste start-up juhtidega plankimiseni. Muidu taiplik Sandra avastab ennast silmakirjalikust ja mingile kummalisele võimule pretendeerivast maailmast. Nii peab peategelane kohanduma uute situatsioonide ja tutvustega, kuid õhku jääb küsimus, kuidas selles kõiges iseendaks jääda.

Peaosatäitja on Mari Abel (‘’Teesklejad’’). Kõrvalosades teevad kaasa Hendrik Toompere (‘’Igitee’’), Laine Mägi (“Eestlanna Pariisis“), Henrik Kalmet (‘’Ükssarvik’’), Carmen Mikiver (telesari ‘’Siberi võmm’’), Alo Kõrve (‘’O2’’), Tiina Tauraite (‘’Püha Tõnu kiusamine’’), Mait Malmsten („Klassikokkutulek“), Kaie Mihkelson (telesari ‘’Kelgukoerad’’), Raimo Pass (‘’Seenelkäik’’), Hendrik Toompere Jr. (‘’Päevad, mis ajasid segadusse’’).
Filmi stsenarist ja režissöör on Kaupo Kruusiauk (“Viimane vürst”). Operaator Sten-Johan Lill (“Päevad, mis ajasid segadusse”, “Viimased”), kunstnik Tiiu-Ann Pello (‘’Deemonid’’), kostüümikunstnik Anu Lensment, grimmikunstnik Tiina Leesik, monteerija Kaie-Ene Rääk, helilooja Kali Briis ning produtsent Anneli Ahven (“Johannes Pääsukese tõeline elu”, “Must alpinist”). Filmi valmimist toetasid Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital.


Mulle täitsa meeldis see film, vaatamata kõigele sellele, mida enne lugeda jõudsin. Soovitada julgen neile, kes on valmis tõsisemaks vaatamiseks.


Teatris

18. Kuressaare teater☝☝☝
Adam Long, Daniel Singer, Jess Winfield
Shakespeare ´i kogutud teosed

Tõlkija Anu Lamp
Lavastaja Sander Pukk
Kunstnik Annika Lindemann
Helilooja Veiko Tubin

Mängivad:
Tanel Ting, Jürgen Gansen ja Markus Habakukk

Pilt teatri kodulehelt.

Kõik Shakespeare’i teosed (lühendatult) (parandatud) ühe teatriõhtuga ja sama palju nalja kui püstijalakomöödias! Meil pole ka laval ühtegi tooli, lauast rääkimata..
Mõnes teatris ikka mängitakse mõnda Shakespeare’i näitemängu, „Hamletit“ või „Romeot ja Juliat“, vahel jõuab ka mõni Shakespeare’i komöödia lavale. Seda on vähe ja just seetõttu oleme võtnud eesmärgiks mängida ühe õhtuga ära kogu Shakespeare’i looming ehk suure meistri kõik näidendid, mida on rohkem kui 30 ja lisaks 154 sonetti.
Georg Meri tõlkes on eestikeelne Shakespeare’i väljaanne 1791 lehekülge pikk ja kaalub umbes kolm kilo, nagu kolmekilone hantel. Selleks, et nii suur hulk kirjanduslikku materjali vaimu ei murraks, oleme seda lühendanud ja pannud arusaadavasse keelde tänasele Eesti teatrivaatajale.
Pikk jutt lühendatult: ole noor või vana, kukk või kana, me paneme su naerma.

Kavalehel määratud sihtgrupp :noored ja täiskasvanud.

Täitsa vahva etendus oli, vaatamata mu lapselapse hoiatusele, et vanaema, sulle see ei meeldi. Meeldis küll. Olen avatud heale näitemängule, mõnikord naudin head teksti, teinekord näitlejate mängu. Hea kui mõlemad kokku langevad.

Poisid laval lustisid täiega ja asusid kohe publikut käima tõmbama nagu rokkkontserdil. Efekti lisas, et üks näitlejatest alguses pahaaimamatu publiku hulgas istus, efektne oli ka lõpp, kus viimane etendus kiirkorras ja siis tagurpidi läbi mängiti. 
Lõpulaul Shakespeare soneti sõnadele pani loole kena punkti.
Kuid sinu suvele ei tule kadu
ja iluga sa ühte jääma pead,
ei hoople surm, et rändad varjuradu, –
sind igaveseks teevad värsiread.
Sest kuni näeb veel silm või hingab rind,
värss elav on – ja elus hoiab sind.


See oli kummardus suurele Shakespearele, tänapäevase lisandiga. Ning tänu neile lisandustele, ei saa see etendus poistel vist kunagi valmis.
Lugesin internetis arvustusi. Väga erinevad on 1997. a Rakvere teatri etenduse ja Kuressaare teatri retsensioonid. Rakvere teatri etendust pole ma näinud, kuid kas on lavastused niivõrd erinevad või on vaatajad nii palju muutunud ja Shakespeare pole enam pühadus, kelle kulul nalja ei tohi teha.

Ooperilaval olen Shakespeare ainetel  kirjutatud libretotega näinud „Romeo ja Julia“, „Falstaff“, „Otello“, Macbeth“ ja „Suveöö unenägu“. Rohkemgi kui draamalaval, põhiliselt - Romeo ja Julia erinevate variatsioonides. Ja siinjuures olgu öeldud, et kõige kehvem Shakespeare kogemus on seni olnud minu lemmikteatri Pärnu Endla „Windsori lõbusad naised“. Kevadel etendub Vanemuises „Tõrksa taltsutus“ , loodan sellelt parimat.


17. Alan Menkeni muusikal☝☝☝
Nunnad hoos


Helilooja Alan Menken
Laulutekstid Glenn Slater
Libreto Cheri Steinkellner & Bill Steinkellner
Põhineb Touchstone Picturesi filmil „Sister Act”, stsenaariumi autor Joseph Howard
Esietendus 28. novembril 2020 Vanemuise suures majas

Lavastaja Samuel Harjanne (Soome)
Muusikajuht ja dirigent Taavi Kull
Kunstnik ja kostüümikunstnik Karmo Mende
Koreograaf ja liikumisjuht Gunilla Olsson (Rootsi

Tõlkijad Aapo Ilves ja Mario Pulver
Helirežissöör Toomas Paidra
Valguskunstnik Märt Sell (Rakvere teater)
Koreograafi assistent ja repetiitor Matthew Jordan
Kontsertmeistrid Ele Sonn ja Katrin Nuume
Koormeister Ele Sonn
Lavastaja assistent ja produtsent Heli Anni
Muusikalis on kasutatud Kristjan Suitsu loodud kujunduselemente lavastusele ”Roosi nimi”


Osades:
Tanja Mihhailova-Saar Deloris van Cartier
Merle Jalakas- ülemõde
Kärt Anton- õde Mary Robert
Karin Tammaru (Teater Endla)-õde Mary Patrick
Milvi Luik - õde Mary Lazarus
Simo Breede - monsenjöör O’Hara
Kalle Sepp (ETA Revüüteater „Starlight Cabaret –Curtis
Rasmus Kull- Eddie
Norman Salumäe- TJ
Silver Laas- Joey
Germán Gholami- Pablo
Eve Kivisaar -õde Mary Martin
Kaja Ilmjärv-õÕde Mary Theresa
Linda Kanter -Michelle
Ele Millistfer- Tina
Egon Laanesoo -Ernie

Vanemuise sümfooniaorkester ja bänd


Sisukokkuvõte.
Esimene vaatus
On jõululaupäev aastal 1977 Philadelphia ööklubis. Deloris van Cartier ja tema kaks taustalauljat esinevad tühjale saalile, kuna klubiomanik ja Delorise poiss-sõber Curtis Jackson lubas naist tutvustada muusikaprodutsendile, et käima tõmmata tema karjäär. Kahjuks saab Deloris peagi teada, et valelik mees oma lubadusest kinni ei pea. Kui Deloris satub asjade keerises kogemata pealt nägema, kuidas Curtis ja tema käsilased Ernie maha löövad, otsustab Deloris põgeneda.
Curtis aga, teades, et Delorise pealtnägijaks jätmine võib tulevikus talle kätte maksta, saadab oma mehed naist kinni võtma. Deloris põgeneb jaoskonda ja räägib politseiülem Eddie’le juhtunust. Ootamatult tabab neid kahte äratundmine: Deloris ja Eddie on endised koolikaaslased. Eddie võtab vastu otsuse panna Deloris sellise tunnistajakaitse alla, kust Curtis teda mitte mingi nipiga ei leia: nunnakloostrisse!
Nunnakloostris saab Deloris endale uueks nimeks õde Mary Clarence ning hoiab seal oma taustalugukiivalt saladuses.
Kloostris osaleb Deloris kooriproovis ja kuuleb, kui halvasti nunnad laulavad. Ta teeb ettepaneku õpetada nunnasid viisi pidama ja nooti lugema. Järgmisel pühapäeval annabki koor kirikukülastajatele sütitava ja elava kontserdi, mis päästab nad majanduslikest raskustest, kuna justkui tuhast tõusnud nunnad ja värske repertuaar toovad kirikusse uusi külastajaid ja annetajad. Ülemõde on aga kohkunud, sest temale tuttav, lihtne ja traditsiooniline koor on moondunud millekski modernseks.

Teine vaatus /
Ülemõde tahab Delorist kloostrist välja visata, kuid viimastel nädalatel on kloostri koor muutunud väga edukaks ning tänu rohketele annetustele on kirikul lõpuks ometi raha, et teha renoveerimistöid. Nunnade kooril palutakse esineda erilisel paavstile korraldatud kontserdil. Seda uudist kajastatakse ka televisioonis ning teleriekraanil tunneb Curtis ära Delorise. Curtis saadab oma käsilased kloostrisse
naist otsima. Ülemõde annab Delorisele teada, et kohtukuupäev, mil ta Curtise vastu peab tunnistama, on lähemale tõstetud ja seetõttu peab Deloris juba kiiremas korras kloostrist lahkuma. Teised nunnad kuulevad jutuajamist pealt ja Delorisel ei jää muud üle, kui õdedele tunnistada, kes ta tegelikult on
ja miks ta kloostrisse tuli. Paljastunud tõde kuuldes on nunnad kurvad ja pettunud.
Esialgu on Deloris õnnelik, et kohtuprotsess käib ning et ta kiiremas korras saab naasta oma unistuste täitmise juurde. Teda tabab aga põhjatu süütunne, et oma kloostriõed maha jättis, ning Deloris mõistab, et kuulsuse nimel rügamine annab talle tuntuse ja raha, aga mitte sõpru ega lähedasi. Nende mõtete ajel otsustabki naine kloostrisse tagasi minna ja koos õdedega paavstile laulda. Curtis ja tema mehed Joey, TJ ja Pablo riietuvad nunnadeks ning hiilivad kloostrisse. Nad püüavad Delorist kätte saada ning lõpuks jooksebki naine relvastatud ja ohtlikule Curtisele otse sülle. Sisse tormavad nunnad, kes on kartmatult valmis Delorist kaitsma. Hullunud Curtis on valmis nunnade pihta tulistama, kui sisse tormab Eddie, kes teeb Curtise kahjutuks ning vahistab sissetungijad. Ülemõde ja Deloris sõlmivad vaherahu ja otsustavad üksteist võtta täpselt sellistena nagu nad on.


16. Henry Lewis, Jonathan Sayer, Henry Shields☝☝☝
Pangarööv

(The Comedy About A Bank Robbery)
Komöödia
Esietendus 3. septembril 2020 Vanemuise suures majas

Lavastaja Ain Mäeots
Tõlkija Martin Algus
Stsenograaf Jaanus Laagriküll
Kostüümikunstnik Gerly Tinn
Valguskujundaja Priidu Adlas
Lavatrikkide Juhendaja Enar Tarmo
Muusikaline Kujundaja Ele Sonn
Liikumisjuht Marika Aidla
Helirežissöör Vaiko Vreimann


Osades
Karl Robert Saaremäe -Mitch Ruscitti, kurikael, Briti Columbia karistusasutuse vang
Ragne Pekarev -Neil Cooper
Merle Jääger - Ruth Monaghan, Minneapolise Linnapanga teller ja Sami ema
Aivar Tommingas - Robin Freeboys, Minneapolise Linnapanga juhataja ja Caprice’i isa
Karol Kuntsel- Warren, Minneapolise Linnapanga õnnetu ametnik
Jaanus Tepomees - Sam Monaghan, Minneapolise taskuvaras
Lena Barbara Luhse - Caprice Freeboys, Robin Freeboysi tütar
Jüri Lumiste- Ohvitser Randal Shuck
Veiko Porkanen -Roger Freeboys, Russell, Irving, ajakirjanik Hanratty, Politseiülem, Eddie-Irving-Gunther, Kajakas, Kala, näitleja Varjuteatris
Jürgen Gansen (Kuressaare Teater) - O’Brien, klient Pangas, Maître D’, Fbi Kapten, Röövel, Eddie, Prints Ludwig, Kajakas

1958. aasta suvi. Minneapolise linnapanga seifi on hoiule usaldatud hindamatu teemant. Vanglast põgenenud kurjategijal on kinnisidee see oma opaka paarimehe ning triksterist tüdruksõbra abil sisse vehkida. Valeidentiteetidest, armastuskolmnurkadest ja salajastest ülesannetest kubisevas maailmas ei saa usaldada mitte kedagi. Linnas, kus kõik on kelmid, on lahendamata vaid üks suur ja oluline küsimus: kes saab kalliskivi endale?

Näidend oli 2017. aastal Suurbritannias Laurence Olivier’ nimelise parima uue
komöödia auhinna nominent ning sai 2018. aastal parima komöödia auhinna Prantsusmaal.

Tartu-sõit tasus end täielikult ära. Üle hulga aja komöödia, mis päriselt ka naeratas, lisaks imetlesin lavastust ja lavatrikke.

 

15. Gioacchino Rossini☝☝☝

Türklane Itaalias (Il turco in Italia)

Esietendus La Scala, Milaanos 14 august 1814

PromFesti kümnes ooperilavastus aastal 2021, PromFesti koostööprojekt Kaunase Riikliku Muusikateatriga.

Esietendus 8. septembril 2021 Kaunase Riiklikus Muusikateatris, Leedus.
12. 13. ja 14. septembril Pärnus Endla Teatris.
Estonias mängiti viimati 1971 a.

Muusikaline juht ja dirigent - Erki Pehk
Lavastaja - Andrus Vaarik
Lava- ja kostüümikunstnik - Madis Nurms
Koreograaf - Dainius Bervingis
Valguskunstnik - Margus Vaigur
Videokunstnik - Argo Valdmaa

Peaosades Klaudia Taevi nim. konkursi eelmiste aastate laureaadid, sulgudes märgitud, mis aasta laureaat. Need näod tuleb meelde jätta, edaspidi kohtab neid erinevatel maailma lavadel.



Bažbeuk-Melikjan (2019 bass, Armeenia) - Selim














Anna Tverdova(2019 sopran ,Ukraina) – Donna Fiorilla














Taras Berežanski (2017 bass, Ukraina) – Don Geronio














Juri Rostotski – (2015, tenor, Venemaa) Don Narciso















Vladislav Tluštš - Prosdocimo















Kamile Bonté(2019, sopran, Leedu) – Zaida













Kaunase Riikliku Muusikateatri koor ja orkester
Koormeister - Rasa Vaitkevičiūtė
Orkestri kontsertmeister - Povilas Grigas

Kõik algab sellest, et poeet Prosdocimo otsib koomilise näitemängu jaoks süžeed, tema pisut opakas sõber Geronio otsib aga ennustajat, kes teda abieluprobleemide osas nõustaks. Juhuslikult kohtuvad nad mustlastega, kelle seas on imekaunis, kuid õnnetu Zaida, kes väidetavalt on pärit Türgi haaremist…
Säärasest sündmuste jadast käivitub Rossini ooperi "Il Turco in Italia" tegevustik. Kõlab nagu jabur seebiooper? Just nii tundus ka lavastaja Andrus Vaarikule, koomilistes žantrites viie-tärni-mehele, kes otsustas selle ooperi tuua lavale täiesti originaalses, tema arvates tänapäeval ainumõeldavas võtmes, kus kus poeedist saab produtsent ning teistest tegelastest osalised/mängukannid tema juhitud pöörases tõsieluseriaalis.

Andrus Vaarik: “Pannes Rossini ooperi aluseks oleva jabura jandi kaasaegse massimeelelahutuse veelgi napakamasse formaati, saime endalegi üllatuseks väga elusa, vaimuka ja liigutava loo.”

Vaariku lavaversiooni võimendab kunstnik Madis Nurmsi stsenogaafia. “Türklase” visuaalis on ilmselt äratundmisrõõmu neile, kes üheksakümnendate algul hinge kinni pidades “Tähekese” uue numbri ilmumist ootasid. Võrreldes kunstniku varasemate töödega näeb see lavastus välja värvilisem, pehmem, rõõmsameelsem, aga muidu nagu PromFesti lavastused ikka - häbenematult seksikas, mitte dekoratiivne vaid pigem konstruktivistlik.

Originaalsele lavastuskonseptsioonile vaatamata ei ole muusikaline juht Erki Pehk pidanud muutma Rossini partituuris mitte ühtegi nooti ega sõna, kõik sobitub ideaalselt! Seega võivad autentsusest lugupidavad ooperigurmaanid kujutleda end aega kakssada seitse aastat tagasi, mil see ooper La Scalas esmaettekandele tuli ning lasta end vabalt Rossini säravast muusikast kaasa viia.

Vaatama kerglasele süžeele, nõuab Rossini bel canto stiilis ooper lauljatelt suurt meisterlikkust. Ka selles osas ei ole pidanud maestro Pehk tegema mööndusi, sest PromFesti lavastuses on peaosades noored andekad lauljad, kes kõik rahvusvaheliselt kõrgetasemeliseks tunnustatud Klaudia Taevi nimelise konkursi laureaadid. See lavastus ongi neile auhinnaks eduka esinemise eest. Nimelt on tegemist maailmas ainulaadse konkursiga, kus pea-preemiaks on võitjatel võimalus valida oma unelmate roll ooperilavastuses, mille PromFest järgmisel festivalil publiku ette toob.
Seekordne on järjekorras juba kümnes


Nii kirjutati tutvustuses. 

Olen näinud Rossini oopereid :“Türklane Itaalias“, „Sevilla habemeajaja“, „Tuhkatriinu“, Semiramide“, "Le comte Ory",  "Wilhelm Tell". Siinjuures ei teagi, kas ooperinimesid peaks kirjutama originaalkeeles või tõlgitult. Lähen kergema vastupanuteed- kui tean tõlget, ok! ,kui ei tea- originaalkeeles. Kas panna jutumärkidesse või ei, pean uurima.

Pesaros ringi kõndides nägin  Rossini teatrit, kui tore oleks augustis Rossini festivalile sõita. Tänavu mängiti seal oopereid "Elisabetta Regina", "D’inghilterra" (imeilus avamäng!);" Moïse et Pharaon"  ja
"Il signor Bruschino".
Kaks koroona-aastat on mind ilma jätnud ooperireisidest. paraku saan iga aastaga vanemaks ja vaevalt ma 70 + neid reise veel üksi ette võtan. 2022a kevadel on mu suur soov veel kord, viies kord Viinis käia.   
Aga, Pesaros raputasin kannatlikult ka  Rossini majamuuseumi ust, sel päeval sisse ei pääsenud.

Võin vist öelda, et naudin kõiki oopereid, minu  lemmik on Verdi, armastan Wagneri oopereid, kuid pean tunnistama, et nii sädelevat ja kirgast muusikat kui Rossinil, teistel ei ole.

Tiit made ooperileksikoni andmetel on Eestis lavastatud järgmisi Rossini oopereid: "Sevilla habemeajaja" (Estonia 1922, 1926, 1943, 1948, 1994; Vanemuine 1946, 1948, 1981), "Türklane Itaalias" (Estonia 1971), "Abieluveksel" (Vanemuine 1985, 2006 Estonia Talveaed 1992), "Itaallanna Alžiiris" (Vanemuine 1994), "Tuhkatriinu" (Estonia 2006), "Wilhelm Tell" (Estonia 2008).



14. Leea ja Klaus Klemola☝
Arktilised mängud.

Surmtõsine komöödia inimeseks olemise ilust.
Esietendus 3.septembril 2021 Endla teatris  

Lavastaja Ingomar Vihman
Kunstnik Arthur Arula
Tõlkija Maimu Berg
Valguskunstnik Ivar Piterskihh
Muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar

Osades:
Andrus Vaarik - Marja-Terttu Zeppelin
Sepo Seeman, külalisena - Martti Piano Larsson
Ago Anderson - Arijoutsi Prittinen
Lauri Kink, külalisena - Harri Lömmarkki
Carita Vaikjärv - Maura Zeppelin ja Sami Simpanen
Kadri Rämmeld - Vili Autio Tiippanainen
Priit Loog - Intijani Mikkola


Marja-Terttu ja Piano on tagasi! Viimati kohtus Endla publik nendega 11 aasta eest Gröönimaal, kuid nüüd on 75-aastane talveveteran Marja-Terttu Zeppelin põhjamaise grilliputka kinni pannud ja elab Soomes oma keskealise tütre Maura Zeppelini mereäärses kodus. Just siin, Kokkola lahesopis, kus ka detsember on korralik paadisõidukuu, kohtub Marja-Terttu taas Martti Piano Larssoniga – mehega, kelles mitte keegi pole mitte kunagi pettuma pidanud ja kelle peamiselt jotade varjupaigana toiminud äri on arenenud tõeliselt edukaks filmikompaniiks.

Leea ja Klaus Klemola Kokkola-triloogia neljas (ja ilmselt viimane) osa „Arktilised mängud“ ongi lugu nende kahe taaskohtumisest, ühest saatuslikust jahiõnnetusest, Šveitserite Vennaskonnast, muusikabisnisesse minekust ning Vili Tiipanaise ja Intijani Mikkola radikaliseerumisest. Aga see on ka lugu edukuse raskest taagast, meeste aust, iseenda saatuse üle otsustamisest, alkoholismist, kliimasoojenemisest, elu kaduvusest ja sellest, milline väljakutse on armastada Soome rahvast. Või siis hoopiski tõsilugu mängust, mis võidab surma ja uurib, mis juhtub põhjamaise identiteediga siis, kui külma enam ei ole.

„Leea ja Klaus Klemolal on taaskord õnnestunud kirjutada näidend, mis paneb vaatajad laginal naerma ja samal ajal intensiivselt mõtlema neile mängudele, mida me täiskasvanuna mängime ja sellele, kuidas need erinevad rollid meie liivakastile mõjuvad. Klemolatel on arusaamatu võime teha täiesti pöörast teatrit, mis räägib inimeseks olemisest ja maailmast puudutavamalt kui miski muu, mida on 21. sajandil Tampere lavadel mängitud,“ kirjutas Soome kriitika pärast „Arktiliste mängude“ maailmaesietendust Tampere Teatris 2019. aasta sügisel.

Mina pole näinud 2007.a. Endlas lavastatud „Kokkola“ ega ka  2010 a „Külmale maale“.
Võib-olla oleks etendus mulle rohkem pakkunud, kui oleksin tegelasi näinud arengus.
„Arktilised mängud“ - oli helgeid hetki, kuid ei saa öelda, et mulle meeldis. Ropud sõnad laval mind ei häiri, aga naerma ka ei aja pikem kergitab küsimuse- a* mis siin naerda on.
Ja mulle oleks meeldinud kui Andrus Vaarikul ka minu etendusel oleks parukas peas olnud nagu teatri kodulehel piltidel.  


Raamatud

96. Charlaine Harris☝
Tõelised mõrvad 
Real murders
Inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann 
Varrak, 2021
Sari Aurora Teagardeni müsteerium

Charlaine Harris on seni eesti lugejale tuntud Lõuna-Louisiana vampiiridest kõnelevate raamatute ja HBO telesarja „True Blood” põhjal. Sarja esimeses raamatus „Tõelised mõrvad” tutvustatakse lugejale Georgia osariigis asuvat Lawrencetoni, väikest linnakest, kus ei juhtu tavaliselt midagi erilist. Elu põnevamaks tegemiseks on selle elanikud organiseerinud Tõeliste Mõrvade Klubi, mille liige on ka raamatukoguhoidja Aurora Teagarden. Klubis analüüsitakse kunagi tegelikult toimunud mõrvu ja nende uurimist. Siis aga tapetakse klubi üks liige just samamoodi, nagu on sooritatud kuritegu, mida nad järgmiseks arutama pidid hakkama. Üsna ootamatult leiab Aurora end olukorrast, kus tal tuleb asuda mõrva lahendama.

Olen telerist ehk paari osa „Aurora Teagardeni müsteeriumitest“ . Mulle meeldis raamatus, kuidas autor tegevustikku läbi Aurora mõtete kirjeldas. Aga see oli ka kõik, mis meeldis, pole minu raamat.


95. Piñeiro, Claudia☝☝
Neljapäevased lesed
 
Las viudas de los jueves
Tõlkinud Eva-Stina Randoja
Postimees Kirjastus, 2021
Postimees Kirjastuse romaanisari


On neljapäeva õhtu Buenos Airese lähistel asuvas eranaabruskonnas uhkes eramus. Basseini põhjas lebab kolm surnukeha. Lukustatud väravate taga – lihtrahva vaesusest, kõntsast ja kuritegevusest eemal – elavad Scagliad ja nende sõbrad varjatult elu, kust ei puudu truudusetus, alkoholism, üle oma võimete elamine ja õnnetud abielud. Kui kaugele on meeleheitel inimesed valmis minema, et säilitada petlikku muljet heast elust? Autorist: Claudia Piñeiro (snd 1960) teoseid on kodumaal Argentinas saatnud tohutu menu. Buenos Airese ülikoolist 1983. aastal raamatupidaja hariduse saanud naine otsustas pärast kümne aastast erialast karjääri teha kannapöörde. Ta heitis numbrid kõrvale ning pühendus kirjutamisele. Tema esimene raamat – noorele lugejale mõeldud „Un ladrón entre nosotros” („Varas meie seas”) – ilmus 2005. aastal. Piñeiro on võitnud mitu kirjandusauhinda, sealhulgas Claríni preemia romaani „Neljapäevased lesed” eest. Eelkõige krimiromaane ja põnevikke kirjutav autor on tegev ka stsenaristi ning ajakirjanikuna. Oma artiklites on ta muuhulgas sõna võtnud abordiõiguse poolt ja naistevastase vägivalla vastu. Ta on Jorge Luis Borgese ja Julio Cortázari järel Argentina tõlgituim kirjanik.

Ootasin seda raamatut. Toledo kirjastuselt ilmunud "Betty Boop" meeldis mulle väga.
Neljapäevaste leskede kui  ka  Betty Boop  tegevus toimub suletud eliitelamurajoonis. Sellises elamurajoonis, aga Euroopas, toimus ka eelmise raamatu, "Terapeut"  tegevus.
"Neljapäevased lesed" oli suht masendav raamat, mida võimendas autori ebaisikuline jutustamisviis.


94.Paris, B. A.👎
Terapeut

The therapist
Inglise keelest tõlkinud Raili Puskar
Pegasus, 2021

Maja, mis varjab endas šokeerivat saladust … Kui Alice ja Leo kolivad Londoni peenesse elurajooni äsja renoveeritud ruumikasse majja, tundub, et nende unistus on täitunud: viimaks saavad nad rajada esimese ühise kodu ja elada koos tõelise paarina. Ent kui Alice naabreid pisitasa tundma õpib, saab ta teada, millist kohutavat saladust maja endas varjul hoiab, ja ta hakkab tundma tugevat sidet Ninaga – terapeudiga, kes elas majas enne neid. Alice üritab iga hinna eest kahe aasta taguse sündmuse kilde kokku panna, aga mitte keegi ei taha sellest rääkida. Naabrid salatsevad ja selles pealtnäha kokkuhoidvas kogukonnas pole kõik sugugi nii täiuslik, nagu esmapilgul paistab. Ja on see pelgalt kujutlus või käib keegi tõesti öösiti nende majas ringi? B. A. Paris sai tuntuks rekordeid purustanud debüütpõnevikuga „Suletud uste taga“, mida on ainuüksi tema kodumaal Suurbritannias müüdud üle miljoni eksemplari. Tema raamatuid tõlgitakse enam kui 40 keelde ja „Terapeut“ on Parise viies romaan. „Kõhedust tekitav saladus … Pinev ja kaasahaarav.“ – Louise Candlish „Võrratu valede rägastik.“ – Jane Corry

Märksõnad: isehakanud missis Marple, kuid mitte nii taibukas; suletud eliitelamurajoon.
Mulle nn. maja krimkad, kus tegevus toimub ühes majas, elurajoonis, ei meeldi.
Neid on nüüdseks õige palju kogunenud. Nagu kadunud tütreidki.


93.Griffiths, Elly☝☝☝
Kaldajärsaku Maja

The House at Sea's End
Inglise keelest tõlkinud Nele Mikk
Tallinn : Krimiraamat, 2021
Sarjaandmed:
Dr. Ruth Galloway juhtum
Krimiraamat


Ühelt kõledalt murenevalt Norfolki rannaribalt leitud vanad luud toovad kaasa mitme nüüdisajal elava inimese surma. Kohtuarheoloog dr Ruth Galloway on just naasnud tööle pärast seda, kui tal sündis tütar Kate, kelle teadmatuks märgitud isa on abielumees, peainspektor Harry Nelson. Ruth jumaldab oma tütart, aga tal on raske ühel ajal toime tulla emaduse ja armastatud tööga, ning lisapingeid tekitab Nelsoni ilmne mure nende ühise tütre pärast ja soov lapse elus osaleda. Nüüd tehakse Ruthi elu aga veelgi keerulisemaks, kui ta kutsutakse uurima massihauda ja ta tuvastab, et luud kuuluvad kuuele meesterahvale, kellel on käed köidetud ja kuul pähe lastud. Järgnevad analüüsid paljastavad, et tõenäoliselt oli tegu sakslastega. Kohalik rannikuriba oli omal ajal Saksamaa sissetungiks välja valitud sihtkoht. Kodukaitse kavatses aga vankumatult kõik taolised katsed tagasi lüüa, ja seda organisatsiooni juhtis mees, kelle poeg on nüüd parlamendiliige. Üks vähestest elus olevatest Kodukaitse liikmetest rauk vihjab saladusele, mida nad kõik olid lubanud hoida oma elu hinnaga. Kohale ilmub Saksa reporter ning ilmsiks tuleb info operatsiooni „Lucifer“ ja võimaliku briti sõjaroima kohta. Ja kui eakad tunnistajad hakkavad kahtlastel asjaoludel hinge heitma, näevad Ruth ja Nelson ränka vaeva, et süveneda jahtunud juhtumisse, mis on korraga muutunud niivõrd kuumaks, et kõrvetab tervet rühma kahtlusaluseid, kes tahavad meeleheitlikult minevikku vaka all hoida. Samal ajal tuleb Ruthil ja Nelsonil tegelda ka oma suhtega. Griffithsi kolmas romaan ei sisalda mitte ainult suurepärast müsteeriumi, vaid jälgib ka keeruliste ja mõnikord lausa ebasümpaatsete tegelaste käekäiku.

Kolmas Dr. Ruth Galloway juhtum meeldis mulle sama palju kui esimene, teine oli  lahjem. 
Lõpulause äratab huvi neljanda raamatu vastu:  Ja kogu pärastlõuna, terve lõunasöögi ja kõnede ja üleüldise heade soovide puistamise keskel näeb Ruth, kuidas Michelle’i näol koidab aeglaselt kahtlus.
Tunnistan, et krimiraamatutes ei paku mulle tavaliselt huvi peategelaste eraelu, selles raamatus pakkus küll.


92. Mankell, Henning☝☝☝
Hiinlane

Kinesen
Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma
Varrak, 2021

Ühel 2006. aasta külmal jaanuaripäeval avastab Rootsi politsei midagi tõeliselt koletut. Väikeses Hesjövalleni linnas on aset leidnud tõeline veresaun. Ainult hullumeelne suudaks nii jõhkral moel tappa kaheksateist inimest. Kui Helsingborgi kohtunik Birgitta Roslin juhtunu kohta loeb, taipab ta äkki midagi ootamatut. Tal on perekondlik seos mitte ainult ühe mõrvaohvriga, vaid peaaegu kõikidega neist. Kuna politsei tammub kohapeal, otsustab Birgitta Roslin ise juhtunusse selgust tuua. See viib ta rännakule ajas kaugele tagasi, 1860ndate Ameerikasse, kus hiinlastest orjatööjõud ehitab lääne- ja idaranniku vahele raudteed. Kuid jäljed viivad ka tänapäeva Hiinasse, riigi kommunistliku partei ladviku juurde. Uus supervõim vajab piiramatut ligipääsu toorainele, et saada arenenud tööstusriigiks, ja peab samal ajal lahendama miljonite rahulolematute talupoegade probleemi, kelleni üha kasvav heaolu ei jõua. Süütult ja pahaaimamatult tõmmatakse Birgitta Roslin kõrgetasemelisse poliitilisse mängu, mis seab ohtu ta elu. Kõrgel rahvusvahelisel tasemel põnevik viitab ohtudele, mis võivad tekkida, kui Hiinast saab taas suurvõim, samal ajal kui demokraatia küsimused on lahendamata. Raamat pakub ohtralt mõtlemisainet ka väljaspool põneviku tavapärast meelelahutuslikku süžeed.


Oodatult ülihea Mankell, olin raamatul kaua järjekorras, tasus ära. Raamat, milles kuritegu jäi ametlikult lahendamata. Huvitav oli lugeda Hiina tegevusest Aafrikas.


91. Backman, Fredrik☝☝☝
Karulinn
Björnsta
Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma
Tallinn Varrak, 2021

Juunioride meistritiitel jäähokis ei tähenda keskmisele inimesele suurt midagi, kuid Karulinna elanikele tähendab see kõike. Selline suurvõit tõmbaks tähelepanu tööpuuduse ja eraldatuse all kannatavale linnale, meelitades kohale investeeringuid ja andekaid sportlasi. Selline suurvõit tähendaks absoluutselt kõike Amatile, kõhnukesele teismelisele, keda koheldakse kui rämpsu igal pool peale jää, niisamuti Kevinile, staarmängijale, kes kindlustab endale kuldset tulevikku NHL-is, ning Peterile, klubi pühendunud spordijuhile, kelle enda professionaalne hokikarjäär lõppes traagiliselt. Algul tundub, et meeskonnal õnnestubki linna unistus ellu viia. Kuid ühel õhtul, tähistades olulist võitu, juhtub midagi Kevini ja spordijuhi tütre vahel - ning järgmisel päeval pole miski enam endine. Õhus on süüdistused, mis ei jäta ühtki Karulinna elanikku ükskõikseks. Meeskonna edu laineharjal hägustub piir ustavuse ja reetmise vahel. Lõpuks võtab üks noor mees julguse kokku ja toob lagedale tõe, mida keegi õieti kuulda ei taha. Fredrik Backman teab, et suurel määral kujundavad meid kohad, mida me nimetame koduks. „Karulinna“ emotsionaalselt võimsas ja tundlikus loos uurib ta, mis võib juhtuda, kui me kanname oma õlul teiste inimeste unistuste rasket koormat.

Ma ei ole väga kaua raamatut lugedes nutnud, aga seda raamatut lugedes olid pidevalt silmad pihus. Emotsionaalselt väga mõjutav raamat. Lugu on ühest noorte hokimeeskonnast, selles on väga palju hokist, aga see on nii kaasaskiskuvalt kirjutatud ja hokimänguga tulevad esile nii mitmed teised seosed perekonnas ja kogukonnas. Igatahes ei häirinud hoki selles loos nii, nagu oli liiga palju malet „Lipugambiidis“.
Kui lähtuda sellest ,et ilukirjandus on parim eneseabi, siis võib raamatut käsitleda ka eneseabiraamatuna. Lastevanematele soovitaksin väga. Ja oma lastele soovitasin, võib-olla ostan päriseks, sest selles oli nii palju kohti, mida tahtsin välja kirjutada..

Lk. 58: Kõikidel täiskasvanutel on päevi, mil me tunneme, et oleme sügaval sisimas otsa lõppenud. Kui me enam ei tea, mille nimel me kogu aeg nii ägedalt võitleme, kui reaalsus ja argipäev meid enda alla matavad ja me mõtleme, kui kaua me veel jaksame. Fantastiline on see, et me kõik suudame murdumata läbi elada rohkem selliseid päevi, kui me ise arvame. Õudne on ainult see, et me ei tea kunagi, kui palju täpselt.

Lk.230…….. midagi saab armastada ka nii, et ei armasta kõike selle juurde kuuluvat. Uhkust ei pea alati tundma häbenemata. Kehtib hoki puhul, kehtib ka sõprade puhul.

Lk. 254 Peaaegu kõik arutelud selle üle, kuidas inimesed üksteisega käituvad, lõppevad varem või hiljem vaidlusega inimloomuse üle. Bioloogiaõpetajatel pole olnud seda kunagi lihtne selgitada: ühest küljest jäi terve meie liik ellu seetõttu, et me hoidsime kokku ja tegime koostööd, teisest küljest arenesime välja seetõttu, et tugevamad isendid said alati õitseda nõrgemate kulul. Nii et lõppude lõpuks jääme igavesti üksteisega vaidlema, kuhu piir tõmmata. Kui egoistlikud me tohime olla? Kui palju oleme kohustatud üksteisest hoolima?

Sune ütleb lk. 189: Minu jaoks on kultuur sama palju see, mida me tegema ärgitame, kui see, millel me toimuda lubame.
David küsib, mida ta sellega mõtleb, Sune vastab: Enamik inimesi ei tee ainult seda, mida me neil teha käsime. Nad teevad seda, millele me läbi sõrmede vaatama.

Nii hea raamat, et kui ee läbi sai, ei tahtnud ka järgmisel päeval uut raamatut- krimkat käsile võtta.
Aplodeerin püsti!


90. Michaelides, Alex👎
Neidised 
The Maidens
Inglise keelest tõlkinud Raili Puskar 
Pegasus, 2021

Edward Fosca on mõrvar. Mariana on selles veendunud. Aga Fosca paistab puutumatu ja püha. Karismaatilist Cambridge’i professorit jumaldavad ühtviisi kolleegid ja tudengid, eelkõige aga ülikooli ühe kolledži naistudengitest koosneva salajase liidu Neidised liikmed. Mariana on andekas terapeut, aga kimpus omaenda probleemidega. Kui Mariana õetütre Zoe sõbranna Tara leitakse mõrvatuna, sõidab Mariana Cambridge’i, et olla õetütrele toeks. Ilmneb, et ka Tara kuulus salajasse liitu, ning Mariana otsustab Neidised sihikule võtta. Naine kahtlustab, et Cambridge’i idüllilise ilu ja iidsete traditsioonide foonil peitub midagi kurjakuulutavat. Ja ta on kindel, et kuigi Edward Foscal on mõrva ajaks alibi, on ta mõrvas süüdi. Kui leitakse veel üks surnukeha, ei õnnestu Marianal end enam vaos hoida: tema kinnisidee Foscast kui süüdlasest ähvardab kahjustada nii ta usaldusväärsust terapeudina kui ka suhteid lähikondlastega. Aga Mariana on otsustanud mõrvari tegutsemisele lõpu teha, isegi kui see võib maksta talle elu. „Üks aasta oodatumaid raamatuid. „Neidised” on lõpuks ometi kohal.” – The New York Times Alex Michaelides sai tuntuks 2019. aastal, kui ilmus „Vaikiv patsientˮ – debüütromaan, mis püsis enam kui aasta The New York Timesi edetabelis ja mille tõlkeõigused müüdi rekordiliselt 50 riiki. „Neidisedˮ on Michaelidese uus, pööreterohke psühholoogiline põnevik.

Nii nagu ma ei ole raamatu  „Vaikiv patsient“ fänn, ei avaldanud mulle muljet ka loetud raamat. Kuna mind hoiatati, et üllatav lõpp, seda sa eales ära ei arva, siis arvasin süüdlase õige varakult ära- tänu autori targalt peidetud vihjele ja vanale tõele- see, keda sa kõige vähem oskad kahtlustada. Kokkuvõtlikult võiks öelda –raamat, milles kogemustega grupinõustaja laseb end üsna haledalt ära petta.



89. Ann Patchett☝☝☝
Hollandi maja

Dutch house
Inglise keelest tõlkinud Krista Eek
Tänapäev, 2021

Lugu kaotatud paradiisist ja vääramatust jõust, mis sunnib kaevuma sügavale sellesse, mida tähendab meie jaoks pärilikkus, armastus ja andestus, millisena me tahame ennast näha ja kes me tegelikult oleme. Pärast teist maailmasõda õnnestub Cyril Conroyl tänu õnnelikule juhusele ja üheainsale osavale investeeringule panna alus märkimisväärsele kinnisvaraimpeeriumile, mis lennutab ta perekonna vaesusest rikkuste maailma. Ta ostab oma naisele üllatuskingiks Hollandi maja, Philadelphia äärelinnas asuva luksusliku häärberi, aimamata, et sellest saab alguse pere hävinguni viiv sündmusteahel. Loo peategelasteks on Cyrili lapsed Danny ja Maeve, kes on sunnitud oma lapsepõlvekodust võõrasema sunnil lahkuma. Jõuka eluga harjunud õde vend langevad tagasi viletsusse, mille ebakindluste keskel saavad nad loota ainult üksteise peale. Õe ja venna vaheline vankumatu side kujuneb nende päästjaks, ehkki see piirab ka nende tulevikku. „Hollandi maja“ tegevus kandub üle viie aastakümne ning kujutab sünget muinaslugu kahest targast inimesest, kes ei suuda leppida oma minevikuga. Hoolimata kõigist õnnestumistest ja edust tunnevad Danny ja Maeve end tõeliselt vabana vaid üksteise seltsis. Nad pöörduvad ikka ja jälle oma kulunud loo juurde, arutades naeruhoogude ja vihapursete saatel lõputult kõige selle üle, mille nad on kaotanud. Hellitatud Danny ja teda alati kaitsnud Maeve’i suhte tõeline proovikivi saabub aga alles siis, kui nad on sunnitud seisma silmitsi nendega, kes neid aastakümneid tagasi maha jätsid.

See raamat lahendas kaudselt sama teemat, mis eelmine- "Üksilduse lõpp", aga meeldis mulle kordades rohkem. 
 Ann Patchetti raamat „Bel canto“, ammu lugenud, aga siiani meeles.


88. Benedict Wells☝☝
Üksilduse lõpp

Vom Ende der Eisamkeit
Tõlkinud Piret Pääsuke
Rahva Raamat 2021

Tähelepanuväärne on raamatu alguslause:
"Mina tunnen surma juba ammu, kuid nüüd tunneb surm ka mind".

Üksilduse lõpp” on ühtaegu mõjuv ja meisterlik – ja unustamatu.” – John Irving

Senimaani oli mu elu kulgenud turvaliselt, ent ilmselt oli olemas nähtamatuid jõude ja vooluseid, mis võisid kõike hoobilt muuta. Sest näis, et on peresid, keda saatus säästis, ja teisi, kes tõmbasid õnnetust ligi, ning tol ööl küsisin ma endalt, kas minu pere võib ka sedasorti olla.
Julesi – nagu ka tema õe Lizi ja venna Marty – lapsepõlv on õnnelik, kuni nende vanemad hukkuvad autoavariis. Järgnevad internaatkooliaastad kujundavad igaüht isemoodi ning elu pillutab nad ilma mööda laiali. Täiskasvanuina näib, et nad on sellest saatuselöögist üle saanud. Ent siis ilmub minevik taas nende kannule ja selles on oluline osa kunagisel kooliõel, kirjandust armastaval Alval – ainsal, kes suudab tuua Julesi välja tema hinge varjulisest eremiidikambrist.
Benedict Wellsi liigutav romaan kõneleb kaotusest ja lootusest, üksildusest ülesaamisest ning küsib, mis on inimeses muutmatu ja kui palju mõjutab meie minevik meie tulevikku. Kuid eelkõige on see suure armastuse lugu.
Benedict Wells, sündinud 1984. aastal Münchenis, siirdus pärast gümnaasiumi lõpetamist Berliini ja otsustas, et ei lähe ülikooli, vaid hakkab kirjutama. Ülalpidamist teenis ta juhutöödega. Tema neljas romaan „Üksilduse lõpp” püsis üle pooleteise aasta Saksamaa edetabelite tipus. 2016. aastal pälvis see Euroopa Liidu kirjandusauhinna (European Union Prize for Literature) ning on tõlgitud 37 keelde. Wells elab vaheldumisi Berliinis ja Baierimaal.


Tõlkija järelsõna selle Saksamaal mitmeid kirjandusauhindu võitnud noorest kirjanikust. „Üksilduse lõpp“ pälvinud ka Euroopa Liidu kirjandusauhinna (European Union Prize for Öiterature ), nimetatud saja olulisima saksakeelse 20.-21.sSajandi ilukirjandusliku teose hulka ja tõlgitud enam kui 30. keelde.

Ei saanud minu lemmikraamatuks. 

29. august 2021

August 2021













Täna oli viimaste nädalate vihmaste ilmade järel taas tõeline suveilm. Õhk oli täis läbipaistvaid heleroheliste tiibadega liblikaid. Püüdsin neid fotosilma, kätte sain ainult ühe.

Minu kõnniradadel kanarbik õitseb. Raba näeb välja kui suur lilla väli- vihmase ilmaga küll rohkem pruuni väljana, siiski imeilus.

Need kaks pilti oleksid justkui erinevatel aastaaegadel tehtud, siiski mitte. Saateks sobib tsiteerida islandi kirjaniku Þ Ragnar Jónassoni (1913-2003) jutustusest "Kevad tuleb orgu tagasi" üht lõiku:

"Aastaajad kulgevad kindlaks määratud rütmis, päikesepaiste vahelduv vihmahoogudega. Nagu ikka, on magus läbi imbunud mõrust. Nad tulevad ja lähevad üksteise järel, hea ja halb, kevadine optimism ja talve-eelne ärevus, ja uue päeva kirgas sära kõnnib alati ööpimeduses kannul nagu kirjutas oma luuletuses Freystenn Gunnarson: Ehkki torm ja hirm raevutsevad, ei pea keegi tundma hirmu. Valgus tuleb tagasi, kevad naaseb orgu.

Selle autoriga kohtusin lugedes temapojapoja Ragnar Jónassoni krimkat "Ööpimedus".



Teatris

13.  Pärnu teater Endla

Põrgupõhja uus Wanapagan
Ajalikust pimedusest igaviku valguses
Autor A. H. Tammsaare  
Dramatiseerija Ott Kilusk
Lavastaja Kaili Viidas
Kunstnik Arthur Arula
Valguskunstnik Margus Vaigur
Helilooja Tauno Aints
Videokujundaja Argo Valdmaa

Osades:
Ago Anderson - Jürka
Tambet Seling - Ants
Triin Lepik, külalisena - Juula
Kadri Rämmeld - Lisete, Noor naine, Arst
Sten Karpov - Õpetaja
Liis Karpov - Maia, Karupoeg
Ott Raidmets - Kusta, Kraavikaevaja
Nils Mattias Steinberg - Noor Jürka, Kivilõhkuja
Indrek Taalmaa, külalisena - Ametnik, Mustusevedaja, Karu
Carmen Mikiver - Ämm, Külamutt
Ireen Kennik - Antsu naine, Külamutt, Naabrinaine
Fatme Helge Leevald - Eleanora, Minia, Karupoeg
Sander Rebane - Noor Ants, Politseinik
Meelis Rämmeld - Sulane, Naabrimees Peeter, Kohtunik, Arst, Turbalõikaja
Agata Apostol, külalisena - Riia
Elsa Johanna Talvistu, külalisena - Riia
Karin Tammaru - Ilmalind
Peeter Tammearu, külalisena - Peetrus

Kui inimene tuleb maa peale, hakkab ta õnne otsima. Nii on see kõikides vanades lugudes, muinasjuttudes ja moodsates romaanideski. Inimene ise arvab, et mida rohkem õnne, seda lähemal õndsusele. Õnn on maine, tekitab kõhus sooja tunde ja tirib suu kõrvuni. Nõnda kulgeb inimene selles eksituses elupäevade lõpuni ja läheb põrgu, sest lootis õnne kaudu õndsaks saada.
Kui Vanapagan tuleb maa peale, tahab ta õndsaks saada, sest muidu pole ta põrgus õnnelik. Õndsus on aga taeva asi ja selleni jõutakse läbi alandliku meele. Aga kui Vanapagana meele vallutavad viha ja lihahimu, lein ja õrnus, siis saab temast inimene. Tumeda siuna väänleb ümber tema ihu armastus, mis on surmast suurem. Armastus, mis puhkeb õide läbi raevuka sigimise, vägivaldsete surmade ja südamevalu.
Aga mida teeb Vanapagan, kes on eksinud ja enam edasi minna ei mõista? Ta läheb algusesse tagasi …

Tammsaare viimaseks jäänud romaan kuulutab selgesti ette meie kaasaega – tõejärgset ajastut, milles me juba mõnda aega elame. Maailmas on kohutav hulk sõnu ja nii võib mõnd sündmust või nähtust jutustaja perspektiivist kirjeldada kui positiivset või negatiivset – ja kõigil on õigus. Maailm läheb ikka veel iga päevaga hingetumaks ja lõhkisemaks, kurjad teevad head ja head teevad kurja. Lõppu aga ei tule ja kõik keerleb edasi. Ainus, mida pole, on lunastus!


Olen teatris näinud  Põrgupõhja uut Vanapaganat vaid korra: R.A.A.A.Mi "Vanapagan", autor Mihhail Baškirov (A. H. Tammsaare romaani "Põrgupõhja uus Vanapagan" põhjal), lavastaja Sergei Potapov, kunstnik Ervin Õunapuu, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Ivo Uukkivi, Martin Kõiv, Sulev Teppart, Liisa Pulk ja Elina Reinold. Esietendus 13. VIII 2016 Kernu mõisa küünis. 

Pärnus nähtu ületas mu ootused. Kahtlemata on see parim selle suve suveetendus. Tandemi Ott Kilusk ja Kaili Viidas koostöös on sündinud  selle suve meistriteos. Mul ei ole sellele etendusele midagi ette heita ja küllap mitte ka teistel teatrikülastajatel, kes näitlejatele aplodeerisid püsti seistes.

Selle etenduse täht oli minu jaoks Ago Andersson.

12. Rahvusooper Estonia
Lõbus lesk
Franz Lehari operett

Viktor Leoni ja Leo Steini libreto Henry Meilhaci komöödia „L’attache d’ambassade“ („Saatkonnaatasee“) ainetel
Laulusõnade tõlkijad Aino Otto ja Heli Mattisen
Libreto tõlkija Marion Leppik
Maailmesietendus 30. detsembril 1905 Theater an der Wienis
Esietendus Rahvusooperis Estonia 19. augustil 2021

Dirigent Kaspar Mänd
Lavastaja André Heller-Lopes (Brasiilia)
Dekoratsioonikunstnik Renato Theobaldo (Brasiilia)
Kostüümikunstnik Sofia Di Nunzio (Argentiina)
Valguskunstnik Gonzalo Cordova (Argentiina)
Koreograaf Hedi Pundonen

Osades:
Hanna Glawari - Katrin Targo, Helen Lokuta, Janne Ševtšenko
Krahv Danilo Danilovitsch - Tamar Nugis, Reigo Tamm
Parun Mirko Zeta - René Soom, Jassi Zahharov
Valencienne - Kadri Kõrvek, Kadri Nirgi, Karis Trass
Camille de Rosillon - Mehis Tiits, Heldur Harry Põlda
Vicomte Cascada - Rauno Elp, Simo Breede (Teater Vanemuine)
Raoul de St. Brioche - Mart Madiste, Jaak Jõekallas
Kromow - Priit Volmer, Raiko Raalik
Olga - Juuli Lill, Aule Urb
Niegus - Katrin Karisma, Lydia Roos

Alates esietendusest 1905. aasta 30. detsembril on „Lõbusat leske“ mängitud maailmalavadel üle 250 000 korra. Pole ka ime – Lehári tundlik heliloojakäekiri on kokku sobitanud haarava assortii valssidest, polkadest, marssidest, masurkadest ja kankaanidest, mis viib meid särava meelelahutuse maailma.
„Lõbus lesk“ on vaimukas lugu noorest rikkast lesest Hanna Glawarist, kelle miljonid päästaksid Pontevedro riigi pankrotist juhul, kui Hanna abiellub mõne pontevedrolasega. Hannat ümbritseb arvukas Pariisi aadlikest austajaskond, kuid Hanna süda ihaldab just seda meest, kes on tõotanud talle mitte kunagi öelda „Ma armastan sind“. Pärast glamuurseid intriige, hoogsaid tantsunumbreid ja romantilisi armastuslaule, leiavad Hanna ja tema väljavalitu siiski palava armastuse.


„Lõbusat leske“ nimetatakse ka operettide kuningannaks. Palju huvitavaid fakte opereti kohta saab lugeda värvikast kavast: Lehari teekond maailmakuulsuseni; miks on lesk lõbus; operett kinolinal ja palju muudki. Ferenc Lehári pärijate loal koostas Sir Robert Helpmann opereti faabula põhjal balleti libreto. Muusika valisid operetist John Lanchbery ja Alan Abbot ning komponeerisid ka ise muusikat juurde. Valmis koreograaf Ronald Hyndi poolt lavale seatuna 3-vaatuseline ballett "The Merry Widow", mille Austraalia Balletiteatri (The Australian Ballet) trupp kandis esimest korda ette 13. novembril 1975 Melbourne'i Palace Theateris.

Estonias on operetil huvitavad võimalikud koosseisud. Meelsasti vaataksin veel ühe korra  koos Janne Ševtšenko, Tamar Nugise ja Rene Soomiga. Kui just selline kooslus kokku pannakse.
Ilus muusika, hea lavastus, suht lühike etendus. Miks mitte veel kord Tallinna sõit ette võtta. Minu muusikateatri igatsus on lihtsalt nii suur. Estonia ooperid olen  kõik ära näinud. Otsustasime abikaasaga, et hakkame teist korda teises lavalises koosseisus vaatama ja kompromissile jõudsime esialgu opereti osas.
Mulle meeldiski meie etenduse koosseis, kus laulsid noored tenorid Reigo Tamm ja Mehis Tiits. Nieguse rollis meeldis mulle Lydia Roos- Katrin Karismad ei kujutagi hästi ette.
Kuulsaimad numbrid ooperis on Hanna laul kooriga ("Vilja laul") „Es lebt'ein Vilja” ja minu lemmik ammusest ajast Danilo ja Hanna duett „Lippen schweigen”. Olen lõpmatuseni kuluanud seda duetti Youtubest, eriti meeldib mulle Diana Damrau ja Bryn Terfelu duett.


11. Tallinna Linnateater
Balti tragöödia
Autor Siegfried von Vegesack

Dramatiseering Kertu Moppel ja Karl Laumets
Lavastaja Karl Laumets
Tõlkija Tiiu Relve
Esietendus 14. august 2021 Salme Kultuurikeskuse suurel laval
Kunstnik Kristjan Suits
Valguskunstnik Rene Liivamägi
Kostüümikunstnik Kristīne Pasternaka (Läti)
Helilooja Ann Reimann
Liikumisjuht Rauno Zubko
Helikujundaja Arbo Maran

Osades:
Kaspar Velberg –Aurel
Elisabet Reinsalu – Jenny, Aureli ema
Egon Nuter- doktor Martinell
Märt Pius- Christof, Aureli vend
Külli Teetamm- tädi Leocadie, Jenny õde
Evelin Võigemast- tädi Olla, Jenny õde
Alo Kõrve- onu Nicolas, Jenny vend
Hele Kõrve- tädi Madelaine, onu Nicolas abikaasa
Helene Vannari- vanatädi Ernestine
Rain Simmul- Belinski, Aureli koduõpetaja
Andres Raag- Miska, kauge sugulane
Anu Lamp- Ara, klaveriõpetaja
Teistes osades veel: Ursula Ratasepp, Allan Noormets,, Tõnn Lamp,, Andero Ermel, Kalju Orro, Peeter Tammearu (külalisena).

Balti tragöödia“ on tuntumate baltisaksa kirjanike hulka kuuluva Siegfried von Vegesacki peateos, mis räägib ühe aadlisuguvõsa elust ja saatusest Läti ja Eesti aladel 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses. Kertu Moppel ja Karl Laumets on destilleerinud Vegesacki mahukast kolmeosalisest romaanist omaenda lavaversiooni, mis vaatleb seda keerukat ajajärku värvika tegelaste galerii kaudu.
„Balti tragöödia“ peategelane Aurel hakkab juba lapsepõlves tajuma mõttelist klaasseina, mis lahutab teda, mõisniku poega, kohalikest lätlastest, kellega ometi külg külje kõrval elatakse. Riias koolis käies nõutakse, et ta nimetaks end venelaseks, kuigi isa on talle öelnud, et ta on sakslane. Aastate jooksul vastuolud aina süvenevad ning baltisaksa perekondade elu muutub viimaks pöördumatult pärast 1905. aasta revolutsioonilisi sündmusi, Esimest maailmasõda, punast ja valget terrorit ning Landesveeri sõda
.

Mina ei olnud raamatut lugenud, minu kaasa oli, seega sain lavatükist arusaamisel tugineda vaid laval nähtule ja vaheajal ka abikaasa ümberjutustusele  2009.a. aastal ilmunud romaanist. Romaanitriloogia jutustab baltisakslaste loo Eestis.Triloogia algab 20. sajandi alguse tüüpilise mõisaelu idülliga, ka vastuolud talurahvaga, samuti eneseidentiteet ja -vastandus keisrivõimule. Lõpuks jõutakse keerulistesse Vene revolutsiooniaastatesse ja sõja-aegadesse, mis jätavad Balti aadlikud kõikide rinnete vahele. Eesti lugejale võib huvi pakkuda võimalus näha meie ajaloo tähtsündmusi baltisakslase vaatenurgast: nii maailmasõja kui ka Landeswehri sõja sündmusi, mõisade võõrandamist, aga samuti näiteks õpinguid Tartu ülikoolis jpm.

Vahetult enne etendust lugesin Skulskaja arvustust Päevalehes, kes ütles, et lavastuse humaanne ja lepituslik sõnum sattus vastuollu vormiga: mööda lava ei liigu inimesed, vaid sümbolid. Kogenud, andekad, imelised näitlejad mängivad justkui umbisikuliselt: nad mängivad mitte iseloomu, vaid seisukohta, mitte inimest, vaid tema positsiooni.
Midagi pole teha, loetud arvustus tekitas eelarvamusi.

Pärast etendust olid kahetised tunded. Kaaslane ootas rohkem elavaid inimesi, kellele ta oli romaani lugedes kaasa elanud ja kaasa tundnud; 18 aastase Aureli siiraid siseheitlusi. Etenduse Aurel oli tema arvates säratu ja blaseerunud. 

Mulle meeldis eelkõige kunstnikutöö, valgustus  ja kostüümid. Imetlesin ansamblimängu: tegevus kulges aeglaselt, näitlejad libisesid, kaasa ütles küll, et vedasid end, üle lava täielikus sünkroonsuses. Millised poosid ja asendid, ainuüksi see kuidas paksud palitud üle tooli leentoe heideti. 
Laval  oli Linnateatri suurepärane näitlejate tuumik. Mulle meeldis kõige rohkem Elisabeth Reinsalu ema Jenny, tema oli surnute maailmas kõige elavam ja südamlikum. Temast sain ma aru.

See ei olnud selline etendus, kus pärast eesriide sulgemist kohe hõisata, et oh kui hea! Aga tasapisi , peale etendust koju sõites arutelu käigus,  ja päevi hiljemgi, olen etendusele mõelnud
Võtsin  plaani Vegesacki 1933-1935 kirjutatud „Balti tragöödia“ et elada kaasa mitmepalgelise tegelaskonnale ja mõista neid paremini . Keegi kirjutas, et raamat on baltisaksa koolkonnale samatähenduslik kui eestlastele Tammsaare „Tõde ja õigus“. Baltisakslaste ajaloole hakkasin mõtlema pärast Draamateatri „Talupojad tantsivad prillid peas“ vaatamist.

See oli mulle teine Karl Laumetsa lavastus kirjandusteose põhjal.  e


Raamatud.

87. Ragnar Jonasson☝☝☝
Ööpimedus

Nettblinda (Nightblind)
Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti
Krimiraamat
Eesti Raamat 2021

Siglufjörður: vaikne idülliline linnake Islandi põhjapoolseimas tipus, kuhu pääseb üksnes läbi mäe kulgeva tunneli. Ari Thór Arason: kohalik politseinik, kelle rahutu minevik ja ebakindlad suhted külaelanikega teda jätkuvalt painavad. Omavahel tihedalt seotud kogukonna rahu hävitab politseiniku tapmine – teda tulistatakse ööpimeduses mahajäetud maja juures otse rindu. Tapja on vabaduses ja polaaröö tulekul. Niisiis peab Ari Thór lahti harutama mõistatuse, mis hõlmab kohaliku poliitika sasipundart, kompromiteerib uut linnapead ja toob mängu psühhiaatriahaigla Reykjavíkis, kus üht inimest tema tahte vastaselt kinni hoitakse. Siis kolib linna salapärane noor naine, kes põgeneb oma mineviku eest, ja peagi saab liigagi selgeks, et traagiliste minevikusündmuste võrk ähvardab nad kõik põhja vedada.

Sünge, kõhedusttekitav ja mitmekihiline „Ööpimedus“ on järjekordne suurepärane põnevik vaieldamatult andeka krimikirjaniku sulest.

Lugemiseks hea krimka, põnev, pinevus tõuseb järk järgult, lugeja ei aima tõelist süüdlast ära mitte liiga palju enne Ari Thori. Parasjagu kaheks õhtuks-233 lehekülge. Köite lõpus on katkend “Pimeda Islandi sarja järgmisest raamatust „Pimedusega löödud“.

Raamatu lõpus on ka katkend autori vanaisa ja nimekaimu Þ Ragnar Jónassoni  raamatust " Lood Siglufjörðurist!", mis kirjeldab seda Islandi põhjapoolseimat linna  talvisel pööripäeval.  Kaunis lugeda!



86. M.W.Craven☝☝☝

Võõras veri.
Black Summer
Inglise keelest tõlkinud Pilleke Laarmann
Pegasus 2021

Briti parim krimipõnevik 2020 nominent
Järgmine peadpööritav lugu pärast „Nukumänguˮ
Staarkokk Jared Keaton. Võluv. Karismaatiline. Psühhopaat … Kannab karistust oma tütre Elizabethi mõrva eest. Tütre surnukeha ei leitud ja Keaton mõisteti süüdi suuresti seersant Washington Poe tunnistuse põhjal.
Kui kõrvalisse politseijaoskonda saabub noor naine ümberlükkamatute tõenditega, et tema on Elizabeth Keaton, saab Poe’st ootamatult kahtlusalune uurimises, mis võib rikkuda rohkemgi kui pelgalt tema karjääri.
Abiks ainuke inimene, keda ta usaldab – särava mõistusega, kuid sotsiaalselt saamatu Tilly Bradshaw –, jookseb Poe ajaga võidu, et leida vastus ainsale küsimusele, mis loeb: kuidas saab inimene olla ühekorraga elus ja surnud?
Siis läheb Elizabeth uuesti kaduma. Ja kõik juhtlõngad osutavad Poe’le.
Suurbritannia krimikirjanike ühenduselt raamatu „Nukumängˮ eest maineka Kuldse Pistoda auhinna pälvinud M. W. Craveni uus põnevusromaan „Võõras veriˮ on meisterlik ja vääriline jätk tema „Washington Poeˮ krimisarjale.


Raamatu alguses on väljatrükid kommentaariumist, kus lugejad üha kiidavad „Võõrast verd“. Mina neid lugeda ei viitsinud. Aga oli tõesti hea krimka. Craveni esimest tõlget, „Nukumäng“, pole lugenud, võtan ette ka selle.

Raamatu esimene peatükk algab põld-tsiitsitaja nimelise laululinnu söömise kirjeldusega. Olen seda kusagilt juba lugenud - tõenäoliselt mingist Bourdaini raamatust. Üsnagi õõvastav.
Raamatus olid mõned lood, mille meelde jätsin. Lugu sellest, mis tähendus on kui ratsaniku ausambal on hobusel üks jalg tõstetud , mõlemad esijalad õhus või kõik jalad kindlalt maas. Aga kõige enam meeldis mulle lugu irokeesi vanaisast. Vanaisa rääkis oma pojapojale, kes maruvihasena tema juurde tuli, et ka tema ise on vihastanud nende peale, kes on teda halvasti kohelnud. Aga vihkamine kurnab sind ja ei tee midagi neile, kes sind haavasid. Nagu võtaksid mürki, soovides samal ajal, et su vaenlane sureks. Minu sees oleks nagu kaks hunti, kes omavahel mu hinge pärast võitlevad. Üks hunt on hea ja ei tee kellelgi halba, ta elab oma ümbrusega harmoonias ega solvu tühjade asjade peale. Teine hunt on paha, ta on viha täis, ta ei suuda selgelt mõelda, sest viha ja vihkamine on nii suured.
Poisi küsimusele, kumb hunt võidab, vastas vanaisa: „See, keda ma toidan“.

Jah , millist hunti ma toidan.
Ühe kohas kirjeldati väsimust kui rasket mantlit- tuli tuttav ette.


85. Belinda Bauer☝☝☝
Blacklands

Blacklands
Inglise keelest tõlkinud Raivo Hool ; [toimetanud Marju Lina ; kujundanud Piia Stranberg]
Eesti Raamat, 2021
Sari Mirabilia

Kaheteistaastane Steven Lamb kaevab Exmoori nõmmel auke. Ta loodab sealt laipa leida. Steven kaevab iga päev: pärast kooli ja nädalavahetuseti, kui tema klassikaaslased omavahel jalgpallikleepse vahetavad. Ta soovib, et ta onu hing saaks lõpuks rahu. Selle onu hing, keda ta ei tundnud, kes jäi üheteistkümneaastasena teadmata kadunuks ning kellest arvatakse, et ta sattus kurikuulsa sarimõrvari Arnold Avery küüsi. Üksnes Steveni memm ei suuda uskuda, et ta poeg on surnud. Tema ootab teda endiselt koju ning seisab vankumatult eesakna all valvel, sellal kui pere ta ümber koost laguneb. Steven on võtnud nõuks aina mureneva pere taas kokku viia, enne kui on hilja. Ja kui selleks on vaja vanaemale tema mõrvatud poja luid näidata, siis seda ta ka teeb. Nõnda teeb poiss järgmise loogilise sammu ning saadab Arnold Averyle vanglasse hoolikalt koostatud kirja. Seepeale algab meeleheitel lapse ja tülpinud sarimõrvari vahel ohtlik kassi ja hiire mäng. Mäng, millel on jubedamad tagajärjed, kui Steven eales oleks osanud ette kujutada. Belinda Bauer (1962) on Briti kirimikirjanik. Ta lapsepõlv möödus Inglismaal ja Lõuna-Aafrikas, hiljem kolis ta Walesi, kus töötas Cardiffis kohtureporterina; selle käigus omandatud teadmised leiavad nüüd kasutust tema krimilugudes. Baueri debüütromaan „Blacklands“ võitis Briti Krimikirjanike ühingu Kuldse Pistoda kui 2010. aasta parim krimiromaan. 2014. aastal ilmunud krimiromaan „Rubbernecker“ võitis Theakston’s Old Peculier Crime Novel of the Year auhinna. Bauer on endine ajakirjanik ja stsenarist; tema stsenaarium filmile „The Locker Room“ võitis BAFTA Carl Foremani eriauhinna. 2018. aasta juulis jõudis Belinda Baueri romaan „Snap“ selle aasta Man Bookeri auhinna nominentide nimekirja. Baueri raamatuid on tõlgitud 25 keelde. „Blacklands“ on esimene, mis ilmub eesti keeles.

Autor kirjutab järelsõnas, et „Blacklands ei olnud alguses mõeldud kriminaalromaanina, sellest pidi saama lühijutt poisist ja ta vanaemast. Asi sai alguse, kui autor nägi televiisoris ühe ammu mõrvatud lapse ema ning hakkas mõtisklema ränkade kuritegude tagajärgede üle peredele.
Raamat on pühendatud emale, kes andis meile kõik ja arvas ikka, et sellest ei piisa.
Sünge raamat, mis kõige muu kõrval üritab pugeda pedofiili mõttemaailma. Hästi kirjutatud , Paneb mõtlema emaks olemise üle ja selle üle ,kas me kogemata ei pühenda ühele lastest rohkem aega ja jätame märkamata, et teised tunnevad sellest ennast puudutatuna. Hoitakse rohkem ka ilusaid ja armsaid või raskeid ja keerulisi. Need keskmised ehk tavalised on need, kes kõige enam tähelepanuta jäävad.


84. Ann Cleeves☝☝☝
Varjatud sügavused

Hidden depths
Inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann
Varrak, 2021

Northumberlandi rannikul lõõskab erakordne suvekuumus. Julie Armstrong avastab sõprade seltsis veedetud õhtult koju jõudes, et tema poeg on mõrvatud. Luke on kägistatud ja vanni pandud. Vannivee pinnal hõljuvad aasalilled. Sellisel viisil kaunistatud mõrvapaik äratab inspektor Vera Stanhope’i ja tema uurimisrühma huvi. Peagi avastatakse veel teinegi surnukeha – noor ja ilus õpetajanna Lily Marsh on asetatud kaljurahnude vahele madalasse merevette, kuhu samuti on puistatud lilli ... Nüüd peab Vera kiiresti tegutsema, et leida mõrtsukas, kes teeb surmast kunstiteose. Luke’i ja Lilyt tundnud inimestelt ei saada kuigi palju niidiotsi, ent peagi tajub Vera, et vaja oleks põhjalikumalt uurida Lily laiba peale sattunud kummalise sõpruskonna liikmeid. Mis see on, mis neid nelja meest ja üht naist üksteisega seob? Ja kas nad on tõepoolest nii ühtehoidvad ja siirad, nagu nad väidavad? Järk-järgult hakkavad päevavalgele kerkima varjatud inimsuhted ja kurjakuulutavad saladused. Ning mõrvar viibib sellal pidevalt nende keskel ja valmistub kujundama veel üht kaunist märga hauda ...

Mõnus on lugeda Ann Cleevesi Vera raamatuid seriaali vaatamise kõrvale. Samas peab ütlema, et seriaali Vera jätab heatahtlikuma mulje, aga mõtteid ju ei näe. Raamatu Vera tundub paras krõhva, lugeja saab teada ka seda, mida ta mõtleb..
Selle raamatu lõpus tabab Verat selline ülemeelikmõte: 
Vera vaatas , kuidas seersant auto kõrval kõndis, šampanja ühes ja liled teises käes. Ta mõtles, et kui ta oleks abielus mõne Joe Ashworthi moodi mehega, oleks tal niivõrd igav, et ta võiks ise mõrvaga hakkama saada.
Ja nagu eelmises raamatus – Blacklands- ka siin hooletusse jäetud laps.


83. Walter Tevis☝
Lipugambiit

The queen's gambit
Inglise keelest tõlkinud Eda Ahi
Postimees Kirjastus, 2021

Kaheksa-aastaselt lastekodusse saadetud Beth Harmonil on kaks võimalust trööstitust reaalsusest põgeneda: malemäng ja pisikesed rohelised pillid, mida lastele nende vaoshoidmiseks ja „meeleolu parandamiseks“ jagatakse. Males avaldub Bethi erakordne anne ja ta alistab mängeldes ühe vastase teise järel, jõudes juba teismelise imelapsena Ameerika Ühendriikide malemängu tippu. See annaks talle võimaluse luua endale uus ja parem elu, kui poleks vaid ootamatut takistust – seletamatut enesehävitustungi. Võidud ja kaotused malelaual kaotavad tähenduse, kui Beth elumängus endalegi ootamatuid käike teeb. Ameerika kirjaniku Walter Stone Tevise (1928–1984) paeluvalt ja elegantselt kirja pandud „Lipugambiit“ on aegumatu lugu küpsemisest, malest ja sõltuvusest 1960. aastate maailmas. 2020. aastal linastus romaani põhjal lavastatud populaarne Netflixi teleseriaal, kus peaosa mängis Anya Taylor-Joy.

Ilukirjanduse jaoks – liiga palju malet. Oleksin meelsasti vaadanud filmina.

82. Alex North☝☝
Varjusõber

The shadow friend
Inglise keelest tõlkinud Marge Paal
Pegasus, 2021

Üks sai surma. Üks jäi kadunuks. Nüüd toimub see kõik uuesti. Ohver oli tema sõber. Mõrvar samuti … Kakskümmend viis aastat tagasi sooritas probleemne teismeline Charlie Crabtree šokeeriva mõrva. Paul Adamsil on seda päeva võimatu unustada. Ta pole endale andestanud oma osa selles, mis tema sõbra ja klassikaaslasega juhtus, ning ta pole aastaid oma kodulinna külastanud. Nüüd aga, kui tema eakas ema on kukkudes viga saanud, on viimaks aeg põgenemine lõpetada ja koju naasta. Paraku hakkavad asjad üsna varsti viltu kiskuma. Tegutseb kunagist kuritegu matkiv mõrvar, kutsudes esile valusaid mälestusi. Pauli ema kinnitab visalt, et majas on midagi. Ja keegi jälgib Pauli. See tuletab mehele meelde kõige jubedamat tõika tolle kahekümne viie aasta taguse päeva juures. Asi ei seisnenud ainult mõrvas. Asi seisnes selles, et pärastpoole ei nähtud Charlie Crabtreed enam kunagi … Alex Northi ülimenukas põnevusromaan „SOSINAMEES” nägi ilmavalgust 2019. aastal. Nüüd pakub Northi pseudonüümi taha varjuv Briti kirjanik lugejatele uue närvesööva põneviku „VARJUSÕBER”, mis on sama kiirelt pälvinud kriitikute ja raamatusõprade heakskiidu.

Mitte päris krimka, pigem selline Stephen Kingi tüüpi raamat. Aga kuna mulle King meeldib, meeldis ka loetud raamat. Tõeliselt kõhedusttekitav või kõhedusttekitavalt tõeline. Kuigi ega ma seda täpselt aru ei saanud, kuidas Charlie neid ühiseid unenägusid korraldas. Olen kunagi lugenud või vähemalt sirvinud raamatut teadlikust unenägemisest  "Teadlik unenägemine".

Otsisin blogist , mida ma „Sosinamehe" kohta arvasin. Muud polnud kui kaks väljakirjutust:
Vanakuri jõuab jõude seisvatele kätele tööd.
Halvad mõtted leiavad mõne tühja pea.


81. Sayaka Murata☝☝
Inimene helendavast klaaskastist

Konbini ningen
Jaapani keelest tõlkinud Maret Nukke
Tänapäev, 2021

Keiko pole õieti kunagi hästi teistega kokku sobinud, ei kodus ega ka koolis, aga kui ta lõpuks 18aastasena Smile Marti kaupluses tööle hakkab, kõik muutub. Sest erinevalt teistest paikadest kehtivad poes kindlad sotsiaalse käitumise reeglid, millest Keiko aru saab – paljud neist on lausa poe käitumisjuhendis mustvalgel kirjas. Ta annab oma parima ja suudab „normaalse inimese” rolli mängida enam-vähem täiuslikult. Kõik oleks hästi, kui ta pere ja lähedased ei avaldaks aina kasvavat survet, et ta endale mehe leiaks ja „päris“ karjääri teeks. Lõpuks ei jää Keikol üle muud, kui teha midagi meeleheitlikku … SAYAKA MURATA sündis 1979. aastal Chiba prefektuuris ja lõpetas Tamagawa ülikooli kirjanduse eriala. Teda võib julgelt pidada üheks tänapäeva hinnatuimaks Jaapani autoriks. „Inimene helendavast klaaskastist” on Sayaka Murata esimene romaan eesti keeles.

Kurb ja masendav raamat. Inimese elul ei ole piire. Ja teisalt võib inimese elu nii ahtake olla…..
Järelsõnas kirjutab tõlkija, et mitmeid kirjandusauhindu pälvinud Sayaka Murata on oma raamatute kirjutamise kõrvalt pidevalt töötanud sellisest ööpäev läbi avatud Jaapani-stiilis väikepoodides, nagu ta kirjeldab selles teoses. Jaapanis on combany väga populaarne ja jaapani elulaadi ja „mugavusreligiooni“ oluline koostisosa.
Ja veel: kombini kultuuri juures oluline- olenemata poekest pöörduvad sealsed müüjad kliendi poole umbes kümne vormelilaadse põhifraasiga, mis isegi välismaalasele üsna lühikese ajaga pähe kuluvad, võimaldades ka jaapani keelt oskamata oma kaubad ja teenused mugavalt kätte saada.
Raamat pole siiski kaubandusest vaid teistmoodi naisest, kes ei sobitu tavalisse ühiskonda (psühhiaatriline häire?) ,kuid leiab kombinis need reeglid ja kätteõpitud oskused , mis võimaldavad tal ennast ühiskonda kuuluvakna tunda


80. Nina Berberova☝☝☝
Kassi hing : [Maria Zakrevskaja-Benckendorff-Budbergist]
Железная женщина
Tõlkinud Andres Langemets ; värsid tõlkinud Doris Kareva
Vagabund, 2007

Raamatu teljeks on Maria Zakrevskaja-Bencendorf-Budbergi, Jäneda mõisniku abikaasa, M. Gorki ja H.G. Wellsi konkubiini seiklusrikas elukäik. Sellega ühenduse kirjeldatakse põnevalt bolševikevastaseid vandenõusid revolutsioonijärgsel Venemaal, emigrantlikke ringkondi Lääne-Euroopas, Gorki kolooniat Itaalias ja Wellsi viimast eluperioodi.

Võtsin lugemiseks pärast R.A.A.M teatri etenduse "Läbi kõigi elude ma otsin sind" vaatamist Tõstamaa mõisas . Ja tõsi on see, et rohkem kui Mura, huvitas mind Gorki .