28. juuni 2016

Sandra Sentjurin "Tervislikult maiustades"

Mulle meeldib kokaraamatuid lugeda, eriti kui kirjas, et koos nii toidu- kui ka reisijutud. Armastan kokata, sest see on lihtne viis väljendada end loominguliselt. Kokaraamatute lugemine ja sirvimine on võimalus saada innustust loomingulisusele, kui endal napib ideid. Näen raamatus huvitavat retsepti,  kogun kokku ained, mis mul olemas, jätan välja või asendan need, mida pole ja tulemuseks on mulle ainuomane roog. Küllap sellepärast, et kokkamine on kõigile kättesaadav loominguline tegevus, on nii palju toidublogijaid. 

Retseptid saab muidugi kätte ka internetist, aga kaunis raamat on elamus omaette. Sandra Sentjurini  raamat on kaunis pildialbum innustavate retseptide ja inspireeriva reisikirjaga. Lisaks retseptidele on raamatus nippe ja nõuandeid,  et taimsed küpsetised paremini õnnestuksid.
Saab teada, millega asendada küpsetistes muna, no näiteks linaseemnete või  kikerherne keedu- või konservvedelikuga. Või kuidas orienteeruda vaniljekaunade ja vaniljesuhkru  vahel ja millist suhkrut või siirupit kasutada. Kuidas valmistada taimset piima.
Tarvilikud teadmised neile, kes mingil põhjusel või oma vabal tahtel ei tarvita jahu, piima, muna. Pealegi võivad tavatoitujad  retsepte omal tahtel ümber timmida ja taimsed aineid loomsetega asendada.
(Pilt pärit Sandra Sentjurini blogist.) Retseptid on põnevad ja uudsed. Mina proovisin kaeraküpsise valemakroone – tulid head. Järjekorras on tumeda šokolaadi ja vaarika-martsipanijäätis, vaarikad asendan maasikatega. Vaatamata keerulisele väljanägemisele, ei ole retseptid keerulised aga ka mitte imelihtsad, kuigi autori sõnutsi „Kõik retseptid on raamatus imelihtsad ja nende järgi kokkamiseks ei ole vaja aastate jooksul omandatud oskusi.“
Veel mõned väljavõtted autori sissejuhatusest:
Julgustan kokaraamatuid sirvima inspiratsiooniks, mitte järgima iga retsepti kui aamen kirikus….
Kokandus on kunst ning loodan, et see raamat toob esile igaühes peituva kunstniku.
Loodan selle raamatuga julgustada kodukokkasid rohkem katsetama ning panustama serveerimisel ka roa väljanägemisele.
Reisimine ja toit käivad alati käsikäes.“

Lugesin kõigepealt läbi reisikirja, autor töötas Dubais peakondiitrina. Huviäratavad ja põnevad reisimälestused, loeksin neid pikemalt, aga noh, tegu  on eelkõige kokaraamatuga ja Sandra Sentjurini raamat on minu arvates üks kauneimad viimase aja kokaraamatuid. Vähemalt läbi lehitsen ma enam-vähem kõik, ostan vaid neid, mis kaunistavad raamaturiiulit ja mida tahaks vahest lehitseda. Kusjuures retsepte võtan ikkagi internetist, ka Sandra Sentjurini blogist.

Eesti oma „Bourdaini“ raamatut loeksin meelsasti, nii palju noori eestlasi õpib või võõramaa kokakoolides, keegi võiks kirjutada. Lasin mõttes läbi Minu sarja raamatud, aga vist pole sellist.


Sandra Sentjurin
Tervislikult maiustade.
Taimsed magustoidud ja reisijutud kõrbest
Portreefotod Silver Mikiver
Olmefotod Tiberiu
Illustreerivad toidufotod Sandra Sentjurin ja Sukain.
Kirjastus Varrak 2016

192 lehekülge 

Diane Brasseur "Kiretu elu"

Kiretu raamat, aga tõenäoliselt taotluslikult. Ma ei võitnud midagi sellega, et lugesin, aga ei kaotanud ka.
Võtsin lugeda, sest prantsuse kirjanike raamatud  toovad vaheldust inglise kultuuriruumi kirjandusteoste voogu.  Samuti oli 2014 aastal ilmunud „Truudus“ täitsa loetav, blogist ma seda millegipärast ei leia, küllap lugesin enne blogiaega.  Õige pisut mõnusat Pariisi hõngu on ka. Kui juba lugesin, läks kiirelt. Napp, kitsi tekst, ei midagi ülearust. Naine istub kohvikus ja joob šampanjat pärast seda kui armsam on talle just samas suhte üles öelnud. Naine meenutab suhteid armsamaga, nende meenutustega põimuvad mälestused suhetest karismaatilise isaga lapsepõlvest kuni isa kõrge vanuseni. Ei mingit tragöödiat, ei midagi pahelist, kõik jäävad ellu ja nii lõpebki lk. 159:
„Caulaincourti tänaval ei olnud hingelistki , peale mõne silueti valgustatud akendes. Kõndisin Batignolles’i poole. Kui mul veab, on ta juba kodus. Kaugelt paistab, kas ta mootorratas on maja ees, tänavalaterna all. Vastasel juhul ootan teda, mul ei ole kiiret.
Ütlen talle: Sul on õigus, ma ei taha kirge.“

Tutvustusest (väga tähtis, näiteks "Truduuse" puhul ma ei mäleta, millest see oli): Raamat algab lahkuminekuga. Ühel õhtul hülgab armastatu peategelase lausega: „Ma ei taha kirge.“ See lause paneb kolmekümne nelja aastase naise mõtisklema olulistest meestest oma elus, ja ta taipab, et ei ole kunagi koos elanud ühegi teise mehega peale oma isa, keda ta armastab … kirglikult. Kaks väga erinevat kirge ühe naise südames. Üks on intensiivne suhe armastatuga, keda ta kohtas mõne kuu eest, ja teine isaga, kes on alati olnud tütrele toeks. Mõlemad lood põimuvad, nii et tekib kahtlus, kas üks ei takista teist. Kas kirglik armastus, mida naine tunneb isa vastu, takistab tal armastada teist meest? Nagu 2014. aastal ilmunud romaanis „Truudus“ maalib Diane Brasseur pildi armukolmnurgast, aga seekord hoopis teistsuguse.


Diane Brasseur
„Kiretu elu“
Prantsuse keelest tõlkinud Margot Endjärv
Kaane kujundanud Ülle Marks, nii ilus kaas!
Eesti Raamat 2016


159 lehekülge.

27. juuni 2016

Philip Roth "Ameerika pastoraal"

Pärast Philip Rothi „Portnoy tõbi“ ja veel sama autori kahe eesti keelde tõlgitud raamatu lugemist ootasin pikisilmi tema peateose tõlget. Nüüd on siis ka  „Ameerika pastoraal“ loetud ja mulle meeldis väga.
Mõtlemist sellest raamatust ei ole ma veel lõpetanud, kuigi loen  juba ülejärgmist raamatut.
Ma ei tea just palju raamatuid, kus olen suure huviga läbi lugenud ka n.ö. igavad lõigud näiteks naha parkimisest, kindaõmblemisest, loomakasvatusest jne.  „Ameerika pastoraalis“ lugesin ja suure huviga, sest neil kirjeldustel oli oluline koht selle Ameerika kirjeldamisel, mida autor tahtis lugejale näidata, eks selles avaldubki  väga hea kirjaniku ja ülejäänud kirjanike vahe. 
Tänases Päevalehes kirjutab romaanist kriitik Erik Aru „Kuidas Ameerika laps terrosistiks kasvas ja mis tema perekonnast sai“. http://epl.delfi.ee/news/kultuur/kuidas-ameerika-laps-terroristiks-kasvas-ja-mis-tema-perekonnast-sai?id=74900043
Olen 100% kriitikuga nõus tegemata toimetaja töö pärast. Õnneks see lugemise mõnu  ära ei võta.

Raamat on vastuoludest ja vastuste otsimisest. Peategelane Seymor Lelov, hüüdnimega Rootslane, on sümpaatne ja kaastunnet äratav. Kõige rängem vastuolu on põlvkondade vastuolu, millel on valusad ja pöördumatud tagajärjed. Ei saa öelda, et peategelane leiab vastused, kuid neid otsides läheb ta sügavuti.
Oluline teema oli minu jaoks ka see, mida tähendab iseendaks jääda või hoopis iseendaks saada.

Järgnevaid tsitaate tahan tõenäoliselt  üle lugeda.
Raamatu peategelane Seymor Lelov, Rootslane mõtiskleb nii
Lk. 348.“Rootslast ei üllatanud see, et inimesed on mitmetahulised, ehkki järjekordne taipamine, et keegi on sind alt vedanud, mõjus alati šokina. Teda rabas aga see, mis tegi neist just nemad, ning iseendast tühjaks voolanuna muutusid nad sedasorti inimesteks, keda nad oleksid varem haletsenud. Näis, nagu oleksid nende elud olnud küllalt rikkad ja täielikud, ent samal ajal oli neil salamisi iseendast kõrini ning nad ei jõudnud ära oodata aega, mil saavad tervest mõistusest ja tervisest ja igasugusest mõõdutundest vabaneda, et jõuda teise minani, tõelise  minani, kes oli üleni luuludes elav hädapätakas. Elujoonel püsimine oleks olnud justkui õnnetus, mis mõnda õnnetut noort inimest vahel tabab, kuid on muidu miski, mille poole inimolendid ei tunne vähimatki tõmmet. Kui veider. Ja kui veider oli see, et ehkki ta ise oli ennast alati pidanud õnnistatud inimeseks , kes kuulub lugematute lahinguist eemalejäänute hulka, või hoopis just tema olla tegelikust elust võõrdunud eristuja, sest ta juured olid nii sügaval.“

Rootslase vend ütleb talle nii Lk. 290: „Kes sa oled? Kas tead? Sa oled mees, kes püüab alati kõike siluda. Sa oled mees, kes püüab tasakaalukas olla. Sa oled mees, kes ei räägi kunagi tõtt, kui kardad , et see riivab kellegi tundeid. Sa oled mees, kes läheb alati kompromissile. Sa oled mees, kes on alati enesega rahul. Sa oled mees, kes püüab alati asjade helgemat külge näha. Ainus, kellel on kombed. Ainus, kes kannatlikult kõike talub. Ainus, kes jääb lõpuni sündsaks. Poiss, kes ei riku iialgi reegleid. Mida ühiskond sulle ette kirjutab, seda sa ka teed. Sündsalt. Sündsus on see, millele sa näkku sülitad. Või noh, su tütar sülitas sinu eest, kas pole nii?“

Oma tütrest mõtiskleb Rootslane nii lk.227: „Merry jaoks tähendaks ameeriklaseks olemine Ameerika jälestamist, kuid Rootslane ei suutnud Ameerika armastamisele selga pöörata täpselt samamoodi, nagu ta ei suutnud selga pöörata oma ema ja isa armastamisele või enda siivsusele. Kuidas küll sai Merry seda riiki „vihata“, ilma et tal oleks olnud sellest riigist mingit arusaama? Kuidas sai tema laps olla nii pime ja teotada „roiskuvat süsteemi“, mis oli andnud  Merry enda perekonnale kõik võimalused elus läbi lüüa? Kuidas sai Merry sõimata oma „kapitalistidest „ vanemaid, otsekui oleks nende rikkus pärit mujalt kui kolme põlvkonna taha ulatuvast piiramatust tööstusharust? Kolme põlvkonna mehed, kelle hulka kuulus isegi Rootslane, rabasid parkalitöökoja lägas ja haisus.
…………………… Rootslane armastas seda Ameerikat, mida tema tütar vihkas ning süüdistas elu kõigis ebatäiuslikes käikudes, soovides toimuvat vägivallaga muuta; Rootslane armastas neid kodanlikke väärtusi, mida Merry vihkas ja naeruvääristas ja tahtis kummutada, ta armastas ema, keda Merry vihkas  ning kelle oleks äärepealt oma tegudega tapnud.“
Ootan pikisilmi ka sügisel esilinastuvat filmi romaani ainetel.
Raamatu kaanel Rein Kelpmani maal „Suvelõpu ärkamine“.



Philip Roth
"Ameerika pastoraal"
Inglise keelest tõlkinud Kristjan Jaak kangur

Kirjastus Varrak
Sari 20. sajandi klassika
448 lehekülge





Raamatu kaanel Rein Kelpmani maal „Suvelõpu ärkamine“.



20. juuni 2016

Lucy Clarke "Laev nagu sinine unelm"

Lucy Clarke „Üksainus hingetõmme“ meeldis mulle väga 
Lucy Clarke "Üksainus hingetõmme".
„Laev nagu sinine unelm“ on rannas lugemiseks paras raamat, küllalt huvitav ja kriminaalse süžeega. Müsteerium saab lahenduse lõpulehekülgedel  ja autor oskab huvi lõpuni üleval hoida. Hea, et lõpuni lugesin, parim osa raamatust oli epiloog. Peategelane Lana jutustab kord olevikus (nüüd), kord minevikus (enne),  taustaks atraktiivne ajaveetmine - seilamine purjede all soojal merel, õlle ja rummi libistamine ja suhtlemine. Unistuste elu paljudele. Kuigi raamatus on erinevaid tegelasi, armastust, armukadedust,  intriige ja saladusi, valmistas see mulle siiski pettumuse võrreldes esimese raamatuga, sügavust jäi puudu. Karakterid on visandlikud ja palju kordusi, probleemid ülepingutatult melodramaatilised. Tekst tuim, kui esimesest raamatust kirjutasin välja mitu tsitaati, siis seekord ei ole mul raamatu vahel ühtegi järjehoidjat. Alguses mõtlesin tõlkijat süüdistada, kuid mõlemal raamatul sama tõlkija, tähendab süüdi pole tõlge.
Tutvustusest:
Kaks kauaaegset sõbrannat, Kitty ja Lana, otsustavad teha põhjaliku elumuutuse, milleks kummalgi on oma põhjused. Selleks kujuneb merereis ookeanijahil Blue Filipiinidelt Vaikse ookeani avarustesse. Seitsmeliikmelise meeskonna retk sujub esialgu kenasti, lausa romantilises õhkkonnas. Ent korraga hukkub segastel asjaoludel üks nende hulgast, prantslasest noormees Joseph. Ning otsekohe hakkab jahi pardal valitsema usaldamatuse õhkkond ja tekivad konfliktid. Kas neid oli nii kaugele toonud vaid seiklusjanu – või oli neil kõigil põhjus jätta seljataha oma senine elu? Algavad vastastikused süüdistused, mis viivad peategelase Lana lahkumisele laevalt, Blue aga suundub ülejäänutega vastu oma teadmatusele ...

Lucy Clarke
„Laev nagu sinine unelm“
Tõlkinud Kristi Küla
Eesti Raamat 2016
Sari Nüüdisromaan
331 lehekülge.




19. juuni 2016

Andrus Kivirähk "Maailma otsas. Saab nutta ja naerda" Rakvere Teatri suvelavastus

Lugesin üle, mida ma Andrus Kivirähki raamatust 2014.aasta algul kirjutasin, Andrus Kivirähk "Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust"
Muuhulgas võrdlesin teda Soome autori Paasilinnaga. Eelmisel aastal mängis Rakvere teater suvelavastuseks Paasilinna „Maailma parim küla“ ja see oli väga hea etendus, seetõttu olid ootused  „Maailma otsas“ osas, vähemalt minu puhul, kõrgele kruvitud.  Pean tunnistama, et oodatud teatrielamust ei sündinud. Kahtlustan, et oma osa oli selles ka eilsel rajuilmal. Vaatasin etendust tuule ja vihma käes lageda taeva all kössitades. Kohati ei kostunud marutuule tõttu ka näitlejate hääl tagumistesse ridadesse, kui nad just mikrofoni all ei rääkinud. Aga kinnitan, et nii hull lugu nüüd ka ei olnud nagu üks tuntud nägu etenduse vaheajal kuulutas, et … see teater ei kõlba kuhugi, uskumatu, et sellist etendust teeb riiklikult toetatud teater jne. jne. Teise vaatuse ajal teda enam ei olnud.
Mõtlesin minagi, miks Kivirähu  tegelased  teatrilaval, kuigi nad kõik ära tundsin, enam sellist heldimust ei äratanud, nagu raamatut lugedes. Olin meie neljases teatriseltskonnas ainus, kes raamatut lugenud ja pidin teistele tegelaste tausta seletama.
Mulle tundub, et dramaturg noppis raamatust kõige naljakamad  ja kandvamad kohad ning lükkis need etenduseks üksteise otsa, nagu maasikad kasteheina kõrrele. Tulemus oli raamatuga võrreldes pealiskaudne ja tekitas küsimusi, mida kaaslased mullegi esitasid:  et mis selle mõte on ja kuhu see välja viib. Kohati  olid proportsioonid paigast ära, näiteks homoseksualismi teemale oli ebaproportsio-naalselt palju tähelepanu pööratud. Mõned arvasid, et  ropendati liiga palju, aga minu arvates mitte üle keskmise eesti teatri taseme. Etenduse  pea-tegelasteks tõusid justkui Oidermaa ja Gunnar, aga eks nemad kandsid vaataja naerutamise eesmärki. Purjus mehed mind tavaliselt teatrilaval  naerma ei aja, kuid pean tunnistama, et Üllar Saaremäe ja Velvo Väli tulid oma osadega suurepäraselt toime. Oli näha, et olid harjutamisega vaeva näinud, ainuüksi Saaremäe kõnnak, millest ta ei lahkunud terve etenduse jooksul, väärib äramärkimist. (Kurb vaadata, et Üllar Saaremäe mängib juba vana meest.)  Näitlejate mäng oli nauditav. Väga hea tandem oli külalisena Draamateatrist Maria Klenskaja Malle osas ja Arvi Mägi tema poja Kaljuna. Ines Aru igihaljas helisev hääl kõlas hästi ka üle tormi.  Minu kaaslastele avaldas muljet Ülle Lichtfeldti Piret, eriti stseen perekonna pildi-albumiga. Kohal olid vist kõik raamatutegelased (pean üle lehitsema ja meelde tuletama), tegevus kandus ühest korterist teise, seetõttu oli etendus väga hoogne, liikuv ja igav ei hakka. Raamatut lugenu tunneb ära tegelased: ahah, seal on Vooremäe (Volli Käro), siin see Eevald (Eduard Salmistu), kes kartuleid jagas ja raamatus tegelased üheks looks kokku sidus. Aga etendus jääb raamatuga võrreldes pealiskaudseks fragmentaalseks pildikeste ühendamiseks. Kui raamatut ei ole lugenud, (kujutage ette, neid on), siis võib mõte jääda tabamatuks vaata Immanueli (Tarvo Sõmer) püüdlustele. Või..... mõte ei pruugi selguda kohe. Kui mina võiksin nähtud etendusele ise nime anda, siis oleks  see „Pildikesi tagahoovist“.

Aga vaadake etendust ikkagi ise, ega enne ei tea, kas meeldib või ei meeldi, kui tükk nähtud. Ja eilne tormiilm kuuldavasti lähiajal ei kordu, elamus võib olla hoopis teine. 
Ja kui unistate maailma otsa minekust, siis pole vaja minna, pigem olge kohal seal kus olete. See ongi maailma ots, parim paik.


(Pildid internetist) Margeri hoovi võimalused olid 100% ära kasutatud, dekoratsioonid istusid nagu valatult õiges ajas ja kohas. Rakvere linna Pikk tänav oli enne algust etendusse toredasti kaasatud. Kes õhtul pärast etendust pimedas koju ei viitsi sõita, võib planeerida ööbimist. Meie saime imehea varajase õhtusöögi enne etendust Rohuaia kohvikus ja soodsa öömaja koos hommikusöögiga sõbralikus Katarina Külalistemajas.

Andrus Kivirähk 
Maailma otsas
Saab nutta ja naerda ehk Rakvere Teatri suvelavastus
Esietendus 16. juunil 2016 Margeri Maja hoovis Pikk 26 Rakveres.
Lavastaja Raivo Trass
 Kunstnik Jaak Vaus
 Dramatiseerija Urmas Lennuk











Osades Liisa Aibel, Helgi Annast, Indrek Apinis, Margus Grosnõi, Saara Kadak, Kaja Kupp, Aune Kuul, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Marin Mägi-Efert, Tiina Mälberg, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Üllar Saaremäe, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets, Oliver Vitskovski, Velvo Väli, Imre Õunapuu; külalistena Ines Aru, Maria Klenskaja (Eesti Draamateater), Volli Käro, Arvi Mägi ning harrastusteater KaRakTer koosseisus Tiit Alte, Ivo Leek, Aavo Soots, Alina Klimova, Tea Parts, Kaido Piiroja; Väike KaRakTer koosseisus Liisbet Vilu, Raina Roopa, Agur Kastemäe, Loveli Piirson; lapsed Ronja Talunik, Li-Liis Grosnõi, Kadi Leen Lennuk, Rudolf Apinis, Rasmus Sirp, Karl Alex Päären

18. juuni 2016

Juuni algul Berliinis.

Berliini reis oli sedapuhku ooperireis: kahel õhtul ooper ja ühel ballett.
Neli etendust neljal järjestikulisel õhtul. Neljas õhtu
Ega palju aega muuks üle ei jäänudki. Kuna sõbranna ei olnud Berliinis varem käinud, siis vaatasin koos temaga üle kõik tuntumad Berliini vaatamisväärsused, kus endal käidud.
Ühel päeval võtsime ette Potsdami bussiekskursiooni. Oleks võinud ise rongiga sõita, Potsdam ei ole kaugel, kuid arvasime, et hea giidi saatel kujuneb külastus tõhusamaks. Ja nii oligi. Potsdam on imearmsa vanalinnaga. 
Enamus Berliini suuremaid kunstigaleriisid olen oma eelmistel reisidel läbi käinud, seekordseks kujutava kunsti ürituseks valisin kõige uuema- Berlinische Galerii, mis tegutseb moodsa kunsti muuseumina. Seda galeriid Alte Jakobstrassel oli raske leida, vähemalt google juhatuse järgi .
Huvitav, aga võrdlemisi lagedate seintega muuseum. Tõsi küll ,moodsa kunsti muuseumid ongi tavaliselt õhulised ja avarad, seinad tavamõistes pooltühjad. Esimesel korrusel oli huvitav väljapanek: ühe minuti skulptuurid. Alustele oli paigutatud hulk tennisepalle, tool, koerakuut  ja teisi kummalisi esemeid. Nende esemete ja iseendaga said külastajaid moodustada väga fantaasiaküllaseid skulptuure ja end siis pildistada.
Nagu alati, valisin välja kolm teost, mis enim kiirkülastuse ajal silma torkasid ja meelde jäid.

Rudolf Schlichteri (1890-1955) peateos, tugeva allegooriaga „Pime võim. Blinde Macht“ . Huvitava saatusega teos. Kunstnik maalis selle 1932.aastal Weimari Vabariigi vastu, seega kandis pilt algselt antidemokraatlkku ideed. Pärast seda kui kunstnik vangistati, tegi ta 1936.a. maalil parandusi  ja andis sellele teise suunitluse, nüüd on pilt tuntud kui natside tegevuse vastu suunatud allegooria.












Gertrude Sandmann ( 1893- 1981) huvitava saatusega juudi päritolu kunstnik, rühmituse  „Lesbos 1974“  üks asutajatest.
Kui jõuaks rohkem lugeda loeksin Anna Havemanni raamatut „Gertrude Sandmann. Künstlerin und Frauenrechtlerin“.
Mulle hakkas silma Gertrude Sandmanni töö „Emigrandid“.








Ja lõpuks ei saanud ma silmi lahti Rumeenia päritolu kunstniku  Arthur Segali (1875-1944) töödest. Vaimustusin temast juba Viini Leopold muuseumis.
Ausalt öelda ei oskagi ma öelda, kas just täpselt see pilt Berliini Galeriis.


17. juuni 2016

Oleg Mihailov "Vannutatud neitsid", suvelavastus Telliskivi Loomelinnakus



Vikipeediast: Albaania vannutatud neitsid (albaania keeles burrnesha) on albaania naised, kes on andnud tõotuse elada vooruslikult ja mitte abielluda ning saanud vastutasuks õiguse elada mehe kombel ja omandada kõik Albaania traditsioonilise patriarhaalse ühiskonna meeste privileegid.

Näidendi tegevus toimub kaasajal Albaania pealinna Tirana äärelinnas. Etendust vaadates oli kohati tunne nagu oleks tegemist keskaegse elukorraldusega kusagil ajaloo reservaadis. Ei usukski, et selline kontrast tänapäeval võimalik on, aga lõpetasin äsja Margo Rejmeri raamatu „Bukarest“ lugemise  ja veendusin vanade tavade ja traditsioonide uskumatuna näivas püsimises.  Samuti kui Rumeenias Ceaușescut, meenutatakse näidendis pikaaegset kommunistliku Albaania riigipead Enver Hoxha kui kõva käega juhti. Olen minagi neid Enver Hoxha punkreid näinud.
„Vannutatud neitsid“  on tõsine tükk, tuleb ette ka naerukohti, põhjust annab selleks Oleg Mihailovi tekst ja osatäitjate oskus teha nalja läbi pisarate.  Eelkõige on siiski tegemist perekonnadraamaga, peateemaks perekonnasisene vägivald ja vana ning uuemaailma vastuolud. Vastandatud on meeste- ja naistemaailm, kuid laval ei ole ühtki meest peale Kaie Mihkelsoni mängitud onu Keki. Minu arvates on see Kaie Mihkelsoni tipposa. See ainumas kord, kui tema tegelane murdub, ainult hetkeks, läheb südamesse. Uue ja vana maailma vastandamisel jääb tõde kuhugi vahepeale. Vana ilma tegelased kannavad näidendis tugevaid tundeid ja autunnet, uue maailma kandjaks on noor abielunaine Inga Salurandi kehastuses, kes lavastuses on vaid pealiskaudne lehtsaba. 
Näidendi tegevustik  on kaasahaarav ja lõpp ootamatu, sellepärast sisu reeta ei saa.
Laval toimetavad õed Teuta ja  onu Keki; nende surnud venna poja värske abielunaine ja surnud venna lesk ning küla õmblejamutt, samuti  Teuta tütar Liri .
Tõtt öelda läksin ma etendusele osatäitjate pärast, tahtsin näha nii tugevat koosseisu koos laval: Ülle Kaljuste, Kaie Mihkelson, Külli Reinumägi. Lii Tedre ja Inga Salurand. Riina Maidre von Krahli teatrist on mulle tundmatu näitleja, kuid just tema osatäitmine meeldis mulle väga. Väga meeldib Lii Tedre hääl, ta võiks raadios midagi ette lugeda. 
Näitlejannad said ennast näidata, kõige raskem osa oli ehk Külli Reinumägil,  sest tema autori tahtel ei räägi. 
Mängukoht sobis etenduse jaoks suurepäraselt.

Küllap jäid minul mõned sügavamad allhoovused, millele viidatakse tutvustuses, tabamata. Etendust vaatas ka Pille-Riin Purje, nii et küllap saab etenduse kohta lugeda ka midagi põhjapanevat.

Tutvustusest:
“Vannutatud neitsid ” on valustraagiline , kuid samas puhastavalt helge perekonnadraama. Nàidendi tegevus toimub meie päevil Tirana – Albaania pealinna- äärelinnas. See ei ole piltpostkaartide ja turistide Tirana vaid karm , halastamatu ning reaalne Tirana , kus ûks perekond vôitleb oma argipàevas ônne ja parema tuleviku nimel. Tragikoomiliselt isegi groteskselt pôrkuvad tànapàeva maailma tavad ja harjumused aastasadu vanade traditsioonide ja tabudega. Nàidendi teemad on ûllatavalt aktuaalsed , maailmas, kus on praegu teravasse konflikti sattunud humanistlik ja demokraatlik ilmavaade ning vägivaldne fanaatilis-religioosne islamistlik radikalism.

Oleg Mihailov
„Vannutatud neitsid“
Tõlkija Tiit Alte
Maailmaesietendus 11. juunil 2016 Telliskivi Loomelinnaku kollases saalis.

Lavastaja Madis Kalmet
Kunstnik Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov
Valguskujundaja Priidu Adlas
Telliskivi Loomelinnaku kollases saalis.



16. juuni 2016

Margo Rejmer "Bukarest.Tolm ja veri"


Ilukirjanduslikus mõttes ei ole raamat  mingi meistriteos, aga hoogsas reportaaži stiilis kirjutatud ja huvitav lugeda, kui Rumeenia huvi pakub. Minule pakub. Mis eriti oluline- vaatamata kõigele kurjale, mida raamatus kirjeldatakse, autor armastab Bukaresti, nimetades seda ettearvamatuks  ja kauniks linnaks.  Ühtlasi on tegu Rumeenia mineviku ja tänapäeva sisuka analüüsiga.  
Raamat on jagatud kolmeks peatükiks: Kommunism – kuld ja pori; Sõdadevaheline aeg. Silm ja tera; Kaasaeg. Orient ja hullus. Minevikust- Ceaușescu valitsemisajast lugeda on üsna õõvastav. Kuigi olen lugenud palju sotsialismist ja kommunismi ehitamisest Hiinas, Koreas ja teistes riikides ning olen ise sotsialismiaja laps, ikkagi üllatusin kui hullumeelseks võib sotsialistlik kord ja kommunismi ehitamine mõnes riigis kujuneda ning kui palju varjundeid sellel oli ja on. Raamatust saab teada, miks Bukarestis on palju kodutuid koeri, kuidas Ceaușescu sundis naisi sünnitama ja kes on dekreedilapsed, õpib tundma rumeenia kummalisi vandesõnu; saab teada ,et Ceaușescut on tabanud mitmete maade türannide saatus- ta on tänapäeval rahva silmis kangelase aupaistega ümbritsetud. Kas iga rahvas on oma türanni väärt?
Üks peatükk on prügimäelt pärit kunstist ja kunstnikust- Ion Barladeanu’st Guugeldasin tema kollaaze.





Lugeda tundus seda põnevam, et olen Rumeenia 5 aastat tagasi bussiga läbi sõitnud. Seejuures piirdusid  minu teadmised vaid Ceaușescu kukutamise ja  sõnapaariga „vaene Rumeenia riik".
Kaunis  ja metsik loodus, mäed, imeilus maa- meenub kohe. Riputan siia meenutuseks ühe pildi. Väravad on väga tähtsad ehitised Rumeenia külas.

Eriti meeldisid mulle vanad saksa linnad Siebenbürgeris, Sibiu esimesena. Juba toona õhkasin, et siia tuleksin tagasi. Praegu pole enam reisibüroodki,  millega reisisin.
Bukarestis ei ole käinud, giid ütles, et selles linnas ei ole midagi vaadata peale
Ceaușescu palee ja kes on Varssavis teaduse ja Kultuuri paleed näinud, sellele ei paku Bukarest midagi.

 Varssavi.
















Margo Rejmer kirjutab oma 2013 a. ilmunud raamatus Bukaresti kohta nii:
Lk. 139 „Kuid pidevalt tuleb õppida vaatama, et märgata seda bravuurikat ilu, sest see on kas räämas, kinnikaetud või kahetähenduslik.
Nii nagu see põrgulik Ühtsuse allee, üksainus rodu ühekõrguseid maju, täis auke ja lagedaid platse, sest Ceaușescu ei jõudnud ehitada kõike, mida ta kavatses , ning pärast revolutsiooni ei olnud kellelgi tahtmist tema visiooni lõpule viia. Nähtavasti arvati, et see mis tehtud, oli juba nagunii liig.
Ühtsuse bulvar, mis kuni revolutsioonini kandis Sotsialismi Võidu nime, oli üks osa Kodanikukeskuse projektist, mille naba oli Rahvapalee, ja mis pidi hõlmama valitsushooneid, ametkondade peamaju ja kohtuid. Mitmekordsed kaunistatud plokkmajad pidid olema Ceaușescu kõige ustavamate inimeste –poliitikute, ametnike ja Securitate käsutuses, nii et nad oleksid diktaatoril käeulatuses. Kõik teadmised sellest projektist on aga kuulujuttude ja absurdihõnguliste anekdootide tasemel. Ehituse dokumendid on kadunud, kogu ettevõtmine on mattunud vaikimise alla, ja kui keegi arhitektidest tahab täna sel teemal rääkida, siis tavaliselt on need väljaütlemised tõega seotud üsna lõdvalt“

See raamat valmistas mind väga hästi ette järgmise õhtu teatrikülastuseks.


Margo Rejmer
Bukarest. Tolm ja veri.
Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu.
Hendrik Lindepuu kirjastus Tartu  2016

175 lehekülge.

15. juuni 2016

"Viiuldaja katusel" Estonia suvelavastus

Esimene suvelavastus sel aastal.  Olen näinud ka Georg Malviuse 1989 „Viiuldaja katusel“ lavastust Estonias, kui vaatan etendust teist korda, kipun ikka võrdlema.
Seekord kaldun paremaid punkte andma viimatinähtule. Kui mõned momendid esile tõsta, siis võiksid need olla: meeleolukas ja värvikas üldmulje, suurepärased tantsuseaded, superhead osatäitmised Mait Malmsteinilt (Tevje) ja Helgi Sallolt (kosjamoor Yente). 

1989.aasta Golde Helgi Sallo esituses meeldis mulle jällegi rohkem kui Evelin Võigemasti Golde. Nii kauge aja tagant meenub nagu  oleks Helgi Sallo Golde olnud südamlikum ja helgem.
Mait Malmsteini Tevje jääb kauaks meelde, nagu Jüri Krjukovi omagi aastate tagant. Keda näevad Tevje rollis minu lapselapsed veerandsajandi pärast.






Meeldejääv osatäitmine oli noorel „Vanemuise“ solistil Reigo Tammel (rätsep).
1989. aasta lavastusest ma tantse eriti ei mäleta, uue lavastuse tantsuseaded on kõik väga head.
Laulud on oma tuntud headuses, mul tõusis kananahk ihule kuulates „Tõuseb päike, loojub päike“.  Võtsin autosse kuulamiseks taas „Kui sul valutab mõnikord süda. Draamakeldri lood.“ Sellel plaadil laulab Mait Malmstein  B. Kõrveri laulu „Põhja valge naine.“
Ma ei mäleta, kuidas 1989 a. lavastuses tükk lõppes, aga 2016 aasta lavastuses on tüki lõpp nagu valesti külge õmmeldud nööp.

Tutvustusest:
Pool sajandit tagasi sündinud muusikalist sai üks menukamaid Broadwayl, kus seda mängiti enam kui kolm tuhat korda – rohkem kui Loewe’ „Minu veetlevat leedit“ või Leigh’ „Meest La Manchast“. Estoniasse jõudis „Viiuldaja katusel“ Georg Malviuse lavastuses esmakordselt 1989. aastal, mil sellest sai aasta teatrisündmus. Suurriigi rõhumise all kannatava juudi rahva olemasolust ja püsimajäämisest jutustav lugu oli taasiseseisvuvas Eestis märgilise tähendusega.
Kakskümmend seitse aastat hiljem toob Georg Malvius viiuldaja taas Estoniasse, jutustades loo piimamees Tevjest ja Anatevka värvikast külaelust, inimestevahelistest suhetest, traditsioonidest, rõõmudest ja muredest, armastusest ning pisaraist. Tevje püüab muutuvas ühiskonnas elus hoida rahvuslikke ja usulisi traditsioone, kuid see on järjest raskem, eriti kui tema viis kangekaelset tütart otsustavad kuulata oma südame häält ning valida peigmehed väljastpoolt juudi kogukonda. Lisaks sunnib tsaari käsk juudid oma külast lahkuma…
Üheksa Tony auhinda võitnud muusikal pakatab meeldejäävaist meloodiaist, mille on eestlaste südameisse laulnud Jüri Krjukov, Peeter Oja, Helgi Sallo ja Katrin Karisma: „Oleksin ma rikas“, „Kosjamoor“, „Tõuseb päike, loojub päike“ jpt.

Kava tasub ka osta. See on mahukas nagu raamat, hind vastav. Kavas on lisaks sisukokkuvõttele intervjuu Georg Malviuse ja kunstnik Ellen Cairns’ga, Tartu ülikooli judaistika lektori Anu Põldsami lugu „Elu štetlis“, 1989 lavastuse osaliste mälestused ja palju muud. Luban endale, et loen läbi.
Soovitan kõigile, augusti lisaetendusteks veel mõned piletid olid. Etendus on pikk, 3 tundi koos vaheajaga, ei lohise küll, kuid esimest vaheaega annab ikka oodata.
  
Viiuldaja katusel
Rahvusooper Estonia suvemuusikal
Šolem Alejchemi jutustuse ainetel ja Arnold Perli eriloal
Libreto: Joseph Stein
Muusika: Jerry Bock
Laulutekstide autor: Sheldon Harnick
Produtsent: Harold Prince
Originaali lavastaja-koreograaf: Jerome Robbins
Maailmaesietendus 22. septembril 1964 Broadway Imperial Theatre’is
Esietendus Rahvusooperis Estonia 3. juunil 2016


Dirigent: Lauri Sirp
Lavastaja: Georg Malvius (Rootsi)
Kunstnik: Ellen Cairns (Šotimaa)
Valguskunstnik: Palle Palmé (Rootsi)
Koreograaf: Adrienne Åbjörn (Rootsi)

Osades:
Mait Malmsten (Eesti Draamateater) Tevje, piimamees
Evelin Võigemast (Tallinna Linnateater) – Golde, Tevje naine
Helgi Sallo- Yente, küla kosjamoor
René Soom- Lazar Wolf, rikas lihunik
Kadri Kipper- Tzeitel, Tevje ja Golde tütar
Anett Schneider-  Hodel, Tevje ja Golde tütar
Kaia Oidekivi- Chava , Tevje ja Golde tütar
Reigo Tamm (Teater Vanemuine)- Motel Kamzoil, rätsep
Norman Salumäe- Perchik,noor revolutsionäär
samuti Karl-Erik Tamme, Georg Gurjev, Airike Kolk, Mart Laur, Vjacheslav Rezhichenko ja teised.
 


13. juuni 2016

Neli etendust neljal järjestikulisel õhtul. Neljas õhtu

Berliinis Bismarcki tänaval on veel üks ooperimaja: Deutsche Oper Berlin. 

Selles majas vaatasin Berliini reisi kolmandal õhtul Verdi ooperit „Trubaduur“.
Teatripublikust ei ole ma veel kirjutanud. Berliinis vähemalt oli enamus ooperikülastajaid kuldses keskeas või üle selle. „Juliettet“ vaatas rohkem ka nooremat rahvast.Kõigi kolme õhtu kokkuvõttes oli selles majas siin kõige väljapeetum ja pidulikumalt riietatud publik. 


Aga riietuse pärast Berliinis muretsema ei pea. Turistid oma casualis ei tekita probleemi ja esimesel õhtul Schilleri teatris oli ka lühikestes pükstes ooperisõpru, linnas oli üle 25 kraadi sooja. Mina ise eelistan siiski paremad riided ja kontsakingad käsipagasis kaasa võtta, seda enam, et reisi põhieesmärk ongi ooperikülastus ja ooperis käimine on minu jaoks pidupäev. Koos klaasikese hea veiniga muidugi ja Saksamaal on väga head omamaist rieslingut. Ikka ja jälle hämmastab mind sakslaste armastus brezelite vastu, ooperi puhvetist neid ostetakse ja krõbistatakse veini kõrvale. Ooperimajas olid üles pandud korjandus-karbid pagulaste heaks ja neist ei mindud mööda.

Verdi „Trubaduur“ minu jaoks kolmas kord. Esimest korda 2008.a. Budapesti Riiklikus Ooperiteatris, teist korda New York Metropolitani ülekanne kinos ja nüüd Berliinis.
Kõik väga erinevad lavastused ja erinevad hääled. Kui on neli väga head lauljat (sopran, metsosopran, tenor ja bariton) võib „Trubaduuri“ kavasse panna!
Budapestis jäi Leonora täielikult tähelepanuta, seevastu oli seal unustamatu Azucena. Kahjuks ei ole ma üles märkinud tema nime ja nüüd ei leia enam. „Trubaduuri“ mängitakse Budapestis ka praegu, kuid see on hoopis teine lavastus ning Azucena osas tunduvalt nooremad naised kui 2008.a.
MET-s laulis Leonorat  Sondra Radvanovsky, kellega avastasin enda jaoks Leonora imekaunid aariad. MET-ist on ka krahv Luna aaria parim esitus- Dmitri Hvorostovskilt, seda pole keegi suutnud ületada ja ületamatu  Azucena Dolora Zajicku esituses.

Berliinis laulis Leonorat Angela Meade, keda olen näinud MET  Opera  Verdi „Ernani“ ülekandes. Berliinis kõlas ta kaunis hääl võimsalt ja teenis publikult marulise aplausi. 
Mulle meeldis väga  Dana Beth Milleri Azucena, kuigi lauljanna oli selle osa jaoks liiga noor. Lavalt paistis ta Leonora õena.





Tundub, et Budapest ja Berliin on mulle lähemal kui Tartu, ka Vanemuise tearis on „Trubaduuri“ lavastatud, sinna ma ei ole  jõudnud.

Vana hea Verdi,  ooperisõbral ei saa temast kunagi küllalt. „Trubaduuris“ on armastust ja kirge ja võimuvõitlust ja mustlasromantikat ja nõidade põletamist ja vendettat. On palju liine, millele keskenduda ja erinevad lavastajad seavad lavale väga erinevad etendused.

Berliinis nähtu on Hans Neufelsi 1996 pärit lavastus. Ja kui seda ühe sõnaga iseloomustada, siis on see …..provokatiivne. Lavakujundus, kostüümid ja kõik ülejäänu, välja arvatud muidugi Verdi muusika.  
Angela Meade kummalised kostüümid, mis ei näita kaunist lauljannat just kõige paremast küljest tema kehakuju arvestades.
Manrico ja krahv Luna ühesugustes härjavõitleja kostüümides.






Sõdurid kes näevad välja kui härja-põlvlased baaris.








Mõnes kohas tundub, et lavastaja ületab hea maitse piiri: kloostri stseenides hakkab Jeesus kohe kardinaliga tantsu keerutama.






Azucena mitte ainult ei viska poisikest tulle, vaid lausa topib teda tükk aega, nii et peab pea kõrvale keerata nagu krimka vaatamisel.

Selline huvitav ja irooniline, kiiksuga  „Trubaduur“ Berliinis.

Giuseppe Verdi
„Il trovatore
Libretto  Salvadore Cammarano  ja Leone Emanuele Bardare
Esmaettekanne 19. 01.  1853 RoomasDirigent Roberto Rizzi Brignoli
Lavastuse autor on Hans Neuenfels, kes lavastas ooperi Deutsche Oper Berlin 24.03.1996.a.
Lava- ja kostüümikunstnik -Reinhard von der Thannen
KoormeisterWilliam Spaulding
 Osades:
Angela Meade- krahvinna Leonora 
Rebecca Jo Loebnez- Ines 
Dalibor Jenis-krahv Luna- 
Marko Mimica-Ferrando
Dana Beth Miller-Azucena 
Carlo Ventre-Manrico 
Burkhard- UlrichRuiz

Krahv Luna aaria Dmitri Hvorostovskilt: