Need on Vladislav Korzetsi laulusõnad.
Viisi tegi ja laulab Riho Sibul.
Videvik.
Mu tüdrukute juustes juba leidub vahel
halli
ja kurbus neile pisitasa silmadesse poeb.
Ma ise mässin tihedamalt kaela ümber salli,
ei sõlmi uusi tutvusi vaid vanu kirju loen.
Ma vahel mõne klaasikese kallan kurgust alla
kui miski seda pitsitab just nagu kitsas krae.
Ei anna enam vandeid ma vaid vannun vaikselt alla,
niisama vaikselt kellaklaasi taga liigub aeg.
Pean päevast päeva omaette pikka videvikku,
mu päike loojub taevas, tuhmub, kustub päeva kuld
Toos tühi on ei ole selles enam ühtki tikku
ja mina mees ei võta enam üles pirrutuld
Mu aasadel on hommikuti hõbevalget halla,
on õrn ja rabe salamahti külmetanud maa.
Kui lähen sinna kõndima ma võtan jalad valla
ning jäätund kõrte kõlinas on kaduviku hurm
Kui maailm ussikookonina mähkub hämarusse
ja kitarrikeeli uisapäisa näpib virtuoos,
hing avaneb ja vaikne õhtu astub viimaks sisse,
kõik sada aastat üksindust on korraga siin koos
Hing avaneb ja vaikne õhtu astub viimaks sisse,
kõik sada aastat üksindust on korraga siin koos.
Vincent
Lindon, Karine de Mirbeck, Matthieu Schaller
See
oli hoopis teistmoodi film, kui kunstilise filmina hajunud nägema, pigem nagu
mingi reality. Filmis ei olnud ühtegi
ilusat inimest, nii et mitte keegi, isegi peategelane ei tundunud näitlejana.
Cannes’is parima näitleja auhinnaga pärjatud Vincent Lindon on sümpaatne härrasmees.
Sisult
väga aktuaalne. Ega töötu elu Prantsusmaal
ei erine väga töötaolekust Eestis. Olen
lugenud, et töötukassa külastus toob harva töökoha ja et ka meil siin korraldatakse töötutele mõnikord mõttetuid kursusi.
Videotrenni töötutele meil vist ei korraldata ja skaibis tööintervjuusid ka
mitte. Kas panga laenuhaldurid ka
võlanõustajatena tegutsevad, ma ei tea. Tõenäoliselt jälgitakse ka meid
kaubanduskeskuste valvekaameratest.
Ühesõnaga
on see film väga realistlik.
Filmi
lõpp ja pealkiri panid mõtlema selle üle , kas inimene peab raha pärast valmis
olema igasuguseks tööks. Ja mida teha
siis, kui see töö vastu hakkab ja tekitab moraalseid piinu. Filmis pole tegemist küll mingi ebaseadusliku
narkokulleri või palgamõrvari tööga. Peategelane töötab suures kaupluses
turvamehena, peab jälgima ostjaid ja ka kaastöötajaid.
Juhtkond ei andesta pisimatki pettust. Ka seda kui kassiir ainult oma
kliendikaardi ostja ostudelt läbi tõmbab ja nii punkte kogub.
Tõenäoliselt
olen ma professionaalse kretinismi küüsis, aga arvan, et vargus on vargus,
sõltumata selle toimepaneku põhjusest või suurusest. Ja kui kõik mu lapsed veel
väiksed olid ,olin valmis vastu võtma igasuguse töö. Õnneks ei ole ma elus pidanud neid valikuid tegema
ja õpitud eriala on mind toitnud.
See
film tekitab mõtteid. Haakus hästi viimati loetud raamatu, Jojo Moyes „Kui kõik
kokku liita“ ja mõtisklustega materiaalse ja inimliku rikkuse ja vaesuse
teemadel.
Raamatu
võtsin lugeda, kuna sama autori „Mina enne sind“ oli kaasakiskuv armastuslugu. „Kui
kõik kokku liita“ ei olnud päris minu raamat, kuid selline ladusalt kirjutatud
naistekas. Mind häiris, et autor tõstatas palju probleeme, kuid pakkus neile
minu arvates liiga lihtsaid lahendusi. Näiteks mõned: koolikiusamine, laste arvutisõltuvus,
teistsugune olek, rikkus ja vaesuse suhtelisus, kui võtad raha, mis kuulub
teisele, kas see on vargus ja kas see on andestatav, kui oled tõesti hädas.
Peategelane
on noor naine, kes töötab koristajana. Naise abikaasa on aja maha võtnud, elab
ema juures ja paraneb depressioonist. Naine kasvatab üksi mehe teismelist poega, kes
on gooti ja nende ühist tütart, kes on üliandekas
matemaatikas (Aspergeri sündroom).
Naine
jääb mitmest töökohast ilma ning satub veel suurematesse rahalistesse
raskustesse. Tütrel on võimalus pääseda eriti andekatele lastele mõeldud stipendiumiga erakooli, kuid selleks on vaja ka
endal rahaliselt panustada. Naine võtab kahe lapse ja koeraga ette mitmepäevase
teekonna šotimaale, kus toimub matemaatika olümpiaad. Olümpiaadi võiduraha, kui
tütar võidab, lahendaks probleemid. Sõit
kodugaraazist võetud mehe vana Rolls-Roycega ebaõnnestub, appi tuleb üks naise tööandjatest, arvutiärimees,
kes parajasti on insaiderluse eest töölt kõrvaldatud. Nii saab alguse pikk ja
seiklusterohke teekond. Aga lõpp hea,
kõik hea.
Raamatu
peategelaste vahel arenes lk. 158 selline vestlus:
„„Rikas ollakse siis, kui on
võimalik mis tahes arve kohe ära maksta , ilma et peaks selle peale mõtlemagi. Rikas
oled siis, kui saad puhkusele minna või jõulud üle elatud, ilma et peaks jaanuari
või veebruari arvelt laenu tegema. Tegelikult tähendabki rikas seda, et i
peakogu aeg muudkui pagana raha peale mõtlema.“
„Kõik mõtlevad rahast, isegi
päris rikkad.“
„Jah, aga teie mõtlete, kuidas
raha kasvama panna, et saaks rohkem. Mina aga seda, kuidas ometi niipaljukest
kokku kraapida, et nädal otsa ära elaks“.“
Mõtlesin,
et ehk retsensiooni autor rebis üksikud
lõigud raamatust välja ja keskendus liialt neile. Värsket „Ekspressi“ sirvides
tundus, et kõik keskendusid just nimelt sellele
lõigule: «Nüüd on mu sissetulek null, mul
ei ole tööd, kodu, autot, mitte midagi… Pole isegi töötu abiraha õigust.
Sotsiaalsed garantiid kehtivad riigipeale, aga tema lahutatud kaasa pea
üheksa-aastane tegevus on võrdsustatud koduperenaise omaga. Järelikult ütleb
riik, et ühiskondlike teemadega ja heategevusega tegelemine on tema silmis üks
suur null. Olgu siis pealegi. Eks samme hakatakse
siin riigis võib-olla siis astuma, kui sellisesse situatsiooni satub keegi, kes
ei saa hakkama. Kui näiteks riigipea endine abikaasa lõpetab rentslis… Õnneks
on mul head sõbrad, kellele vajaduse korral toetuda.»
Kuna
ma „Kirjut“ tõenäoliselt kunagi ei loe, siis ei saa raamatu kohta tervikuna midagi öelda.
Jojo
Moyesi raamat on igatahes innustav ja optimismi süstiv ka neile naistele, kes tema raamatu kangelannaga sarnast koormat kannavad. Kui
kõigi ellu ei tulegi prints valgel hobusel, siis nii nagu Jessica ütleb: „Kõik
saab korda“. Hakkama saab nii või teisiti.
Viimane Jo
Nesbø kriminaalromaan, mida lugesin, oli „Kummitus“ ja siis tuli küllastumus. Jätsin vahele 2014.a ilmunud „Politsei“.
Puhkusereisile
lugemiseks oli just paras krimka kaasa võtta ning „Prussakad“ osutus üllatavalt
heaks ajaviiteks. Tegevuspaik Tai, mõrv toimub Tai norra kogukonnas. Harri Hole
ei ole veel päris põhja joonud, õigemini ei joo ta 325. leheküljel üldse
alkoholi.
Imestasin, et miks Harri Hole mõtleb kellestki Kristinast (oli vist), Rakel on ju
armastatu nimi.
Pisut uurimist
ja selgus, et „Prussakad“, norra keeli Kakerlakkene , ilmus 1998.a ja on autori teine krimka üldse. Sellepärast tunduski nii värske. „Politsei“ on 10. Harry Hole raamat, võibolla loen läbi kui krimkaisu tuleb.
„On olemas mälu jumalanna
Mnemosyne, aga unustamise jumalannat ei ole. Ometi peaks olema, kuna nad on
kaksikõed, kaksikväed, ja kõnnivad üks ühel, teine teisel pool meid, vaieldes
kogu tee surmani, kummal on ülemvõim meie ning selle üle, kes me oleme.“
Richard
Holmes „Looklemine läbi mälu ja unustamise“.
Väga
hästi kirjutatud kauni keelega raamat ja sama hästi tõlgitud.
Mõned juhsulikult valitud või meeldejäänud väljendid:
Õhk
on puhas nagu poleks ükski elusolend seda iialgi sisse hinganud.
Maailm
läks erksamaks, pleegitades kuu ja tähed.
Sadama
hakkav vihm lõhnas õhus kargelt ja metalselt, just nagu oleks see pilvedesse maetud
välgult kõrvetada saanud.
Retkeks
kuuvalgust laenama.
Igalt
lehelt võib leida selliseid pärleid. Tänud tõlkijale, kes on osanud seda
poeesiat edasi anda.
Raamatus
on ühte põimitud mitu teemat: aia teema, mälu ja unustamise teema,
sõjakoleduste teema, andestamise teema.
Enim
paelus mind aiateema. Raamatu üks peategelane Arimoto on endine Jaapani keisri
aednik, kes elab Malaisia mägedes.
Jaapani
aedu ei ole ma kahjuks näinud, küll aga vaimustusin Hiina reisil hiina aedadest. Mind
köitis just vaadete rohkus ja mitmekesisus. Igast lähtekohast avanes uus ja kaunis vaade. Seejuures ei olnud
aias peaaegu üldse värvilisi lilli. Kivid,
vesi, roheline- ja kõik. Kodus oma aeda kujundades, kujundamine on küll liiga kõrgelennuline sõna aia jaoks, mida
töö ja kõige muu kõrvalt pean, olen silmas pidanud just seda, kuidas aed ühest
või teisest aknast paistab.
Enne
Birgitta festivali avaetendust käisime
sõbrannaga Kadriorus jalutamas, avastasin enda jaoks Kadrioru jaapani aia. Mõelda vaid, ma ei olnud sellest
kuulnud ega lugenud. Häbi mulle, neli korda aastas käin välismaal, aga lähimaid
vaatamisväärsusi ei tunne! Kaunid vaated Kadriorust:
Kaugenesin
liialt raamatust. Arimoto, endine Jaapani keisri aednik, selgitab raamatus, et
kasutab aias laenatud loodusvaadet.
Lk.
160: „Selle tegemiseks on neli moodust, seletas Arimoto: enshaku -kauge laenamine- hõlmas mägesid ja
künkaid; rinshaku kasutas ära naaberkrundi tunnusjooni: funshaku võttis
materjali maastikust ja gypshaku tõi mängu pilved, tuule ja vihma“
LK.
33 „Isegi läbi puhmaste voogav tuul on
vale kõlaga, sest alusmetsal on lubatud liiga tihedaks ja liiga kõrgeks
kasvada.“
Kaunis!
Just seda ma kogesin hiina aedades, saan nüüd tagantjärgi aru.
Loomulikult
ei ole aia teema raamatus põhiteema.
Malaisia
ajaloost ei teadnud ma mitte midagi, nüüd pisut tean.
Teise
maailmasõja ajal okupeeris Jaapan Malaisia. Pärast teist maailmasõda kurnas
tollase nimega Malaiat kommunistide partisanisõda. Auto
kirjutab oma märkustes, et Malaia oli üks väheseid riike maailmas, kes sissikommunistide
vastuhaku seljatas.
Aia
kõrval keskendub raamat ajaloosündmustele. Peategelane Yun Ling viibis noore neiuna
Jaapani okupatsiooni ajal sunnitöölaagris, kus tema õde suri. Sõja lõpus tuleb Yun
Ling Malaia mägismaale, sooviga leida Jaapani keisri aednik Arimoto, et tellida
temalt õe mälestuseks jaapani aed. Selline aia nagu nad õega Kyotos nägid ja
millest nad sunnitöövanglas päevast päeva rääkisid. Arimoto ei ole nõus aeda
rajama, kuid võtab Yun Lingi oma õpipoisiks, et naine rajaks ise aia.
Hiljem
sissisõja aegu, on Yun Ling tagasi mägismaal , aias, mille Arimoto talle pärandas. Yun Ling on lõpetanud töö
kohtunikuna, arstid on kinnitanud, et ta on ravimatult haige ning tema mälu hakkab teda maha jätma. Sellest ka
moto raamatu alguses.
Lisaks
saab raamatust palju teada Aasia kultuuri kohta: toidud, teeistandused, jaapani kuulsad puulõiked, tätoveeringud. Umbes poole
pealt tuleb sisse spiooni teema ja on põnev lugeda.
Väärt
lugemine kõigile neile, kes loevad meelsasti Aasia kirjandust.
Ühe
tegelase lemmikmuusika oli Chopini I klaverikontserdist „Larghetto“
erinevates esitustes. Siin mängib pala Yundi
Li, keda Emily ei saanud kuulata, sest pianist on alles 26 aastane. Mina käisin Yundi
Li kontserdil Estonia kontserdisaalis 2014 aastal.
Õnnelikult
abielus, ei otsi ma armuseiklusi, kuid raamat oli innustav ka teistes elu
aspektides. Raamat andis aimu, et vananemine võib olla põnev ning ei pea
koosnema ainult haigustest, kaalu ja
sõltuvustega võitlemisest.
Minu
lemmiktsitaadid raamatust:
Lk.
23 „Juba olingi ma ametis „jah ,aga“
–väidetega, mõtlemisega, mis oli mind kaitsnud riski, muutuste, põnevuse eest. „
Lk.
186 „Enne kui ma endale, nagu öeldakse,
elu hankisin, pidin vabanema lapsevanema kohustustest, täiskohaga
õpetajaametist, häbist ja hirmust ebaõnnestuda.“
Ise
juba täitsa vana, 60+, mõtlen ma ikka vanaks saamisest, mis mulle seostub kutsetööst loobumise ja kojujäämisega.
Olen tähised maha pannud, sest nimekiri, "Mida ma tegema hakkan, kui
mul on palju aega", ootab.
See
raamat innustas mind käsile võtma ka teist nimekirja, mis ammu olemas: "Mida ma teeksin, kui julgeksin".
Veel
mõned tsitaadid:
Lk. 14
„Need inimesed on minu eakaaslased, me
oleme ühetaolised. Miks nad mulle nii kangekaelselt piinlikkust valmistavad.
Ja siis veel vestlemine, mille
nad ette võtavad, kuidas jumal juhatab. Tahaksin teada, millises vanuses võib
hakata ignoreerima kõiki teisi peale iseenda? Kui vana peab olema, et
ebaviisakaks muutuda?“
Lk.
137 „Kellesegi ei peaks armuma selle
eest, mida ta kirjutanud on. Eriti ettevaatlik tuleks olla siis, kui kirjapandu
on hea. Sellisel puhul eeldatakse, et ka kirjutaja on hea, naljakas, nutikas,
sügav, tundlik, vaimukas, tark, armastav ja truu. Kirjutaja suhtes ebaõiglane
ja lugeja suhtes ohtlik on pidada kirjutatut kirjutaja mõõdupuuks, sest
kirjutatus avaldub kirjutaja parim mina, inimesena on ta inimene ja me kõik
teame, mida see tähendab.“
Lõppu
vanainimese muusikat ka. Frank Sinatra
laulmas „As Time Goes By“, imeilusat armastuslaulu filmist „Casablanca“.
Olen näinud 2004.a.
Sakala keskuses (veel!) Roman Baskini lavastatud „Orkestriproovi“, mis oli
läbinisti vaimukas etendus, naersin pisarateni. Näitlejatest meenuvad esimese
hooga Andres Noormets, Pirjo Levandi, Raivo E. Tamm ja Roman Baskin dirigendi
rollis dirigeerimas Narva Linnaorkestrit.
Ootasin vist midagi
sarnast.
Aga nähtu põhjal tuleb
esile tõsta lavastuse muusikalist külge, draamapool oli nõrgem. Esiteks toimus
vestlus laval retsitatiivis, tekst ei olnud kaasaegne ja ei tõmmanud kaasa.
Lood, mida näitlejad-pillimehed oma muusikariistadest rääkisid, oli aegumatult
õiged ja kaunid, kuid võõras keeles räägitu, võõras paatos ja rõhud ei haaranud
kaasa. Hea leid oli suure ekraani kasutamine, see tõi näitlejate näoilmed ja
selle kaudu emotsioonid vaatajani, ilma ekraanita oleks etendus lahja olnud.
Tore oli näha ja kuulda ekraanilt, mida kuulus dirigent intervjuul
dirigeerimisest rääkis.
Eraldi tahangi esile tõsta
dirigenti. Selles etenduses oli laval päris dirigent, maestro Simone Fermani
(Itaalia), kes on Giuseppe Verdi tütre lapselapselaps. Iga Itaalia
dirigent oleks huvi pakkunud, aga mõelda vaid, Verdi enda lapselapse………
Orkester kandis ette
Rossini avamängud ooperitele „Sevilla habemejaja“ ja „Wilhelm
Tell“ ning Verdi „Aida“ ja „Saatuse jõud“ avamängud. Solistid
laulsid aariad Donizetti ooperist „Lucia de Lammermoor “, Verdi „Othellost“
("Canzone del Salice"), ja Donizetti „Armujoogist“ („Una Furtiva
Lacrima“). "Othello" sopran oli ikka väga hea.
Kahjuks ostetud kavas
ettekantu nimetusi ja solistide nimesid ei olnud.
Kaasatud oli Estonia koor,
kes kandis ette „Orjade koori“
ooperist „Nabucco“, mis markeeris II vaatuse alguses pillimeeste mässu
dirigendi vastu. Mäss jäi siiski kontekstist välja ühes lippude lehvitamise ja
käratsemisega, sest leebest, hea-tahtlikust ja rõõmsast dirigendist nagu
maestro Simone Fermani on, ei olnud vastet kurjale saksa dirigendile Fellini
loos.
II vaatuse lõpetasid
Leonora aaria ja avamäng Verdi ooperist „Saatuse jõud“,(„T tutto verdi.
La forza del destino.“) Tahaksin väga seda Verdi kõige dramaatilisemat
ooperit näha.
Siin Simone Fermani
Natalia Satsi nimelises Moskva Muusikateatris dirigeerimas
avamängu ooperile „Saatuse
jõud“:
Lavastuse selline ülesehitus läks hästi
peale neile, kes tervet ooperit ära vaadata ei jõua, parimate palade
galakontserdi aga meelsasti vastu võtavad.
Haydn
alustas oratooriumi kirjutamist aastal 1796. „Loomine“ põhineb piiblilool ja
psalmidel ning John Miltoni poeemil „Kaotatud paradiis“. Kunagi ammu on sellest
poeemist katkendeid avaldatud „Vikerkaares“, otsisin, aga nii kiiresti üles ei
leidnud. 1798, kui oratoorium valmis, oli helilooja 66 aastane. Oratooriumi avalik
ettekanne toimus 19. märtsil 1799 Viini Burgtheatris. Oratoorium tõi Haydnile
suure tunnustuse ja seda peetakse valgustusaja manifestiks.
Lavastaja
Ran Arthur Braun ütleb etenduse kohta nii:
„Maailma loomine, Eedeni aia sünd otse
publiku keskel. Tegu on interaktiivse
muusika- ja draamaetendusega, kus tantsud, akrobaatilised trikid ja
muusika ühinevad visuaalfüüsiliseks poeesiaks.
“Liikuvuses oleva Poeesia
triumf! Jumalik Muusika ja Suurejooneline Teatrikogemus! Suur Pauk ja Elu Sünd.
International Physical Theater’i etendus, tellitud ja kavandatud spetsiaalselt
Birgitta Festivali jaoks. Pange kõik meeled valmis, laval astuvad ühel häälel
üles enam kui 100 esinejat!”
Ja
nii oligi: interaktiivne muusikaline akrobaatikaetendus, mille käigus tuuakse vaataja ette maailma loomine kuuenda päeva
lõpuni e. siis inimese loomiseni ja teises vaatuses Eva ja Aadama elu
paradiisis ning kõige taustaks –saatjaks kiitus jumalale.
I
vaatuse maailma loomise loo kannavad ette kolm inglit, keda saadab inglite koor.
II vaatuses võtavad kaks inglit Aadama ja Eva osa ning ingel Uriel jätkab
jutustamist ja jumala kiitmist. Jumal lõi inimese, kuna ta oli nii hea ja ilusa
maailmaga valmis saanud ja ta tahtis, et keegi seda näeks ning tema kätetööd
kiidaks.
Väga
head olid etenduses taani kaskadöörid, isegi liiga head. Selles mõttes liiga
head, et tähelepanu kandus muusikalt
akrobaatidele. Ei saa ju vaatamata jätta kui inglid saalis pea kohal
lendavad ja tuleakrobaat laval tõrvikuid keerutab. Oli väga häid numbreid. Esimese, mis mulle
meeldis, ristisin „rakkude pooldumise numbriks“.
Lauljatest
meeldis mulle enim sopran Alfia Kamalova, kes on õppinud Eesti Muusikaakadeemias
ja Sibeliuse Akadeemias. Tema sopran helises eriti kaunilt kloostrimüüride
vahel.
Muusika
nautimist segas pisut koori pidev liikumine lavale seatud tellingutel ja treppide kääksumine. Etenduse visuaalne külg
ületas seekord muusikalise. Aga oli väga hea piibliloo õppetund, mida saatis
Haydni kaunis ja ülev muusika. Ja rahvale meeldis
Ma hea meelega kuulaksin oratooriumi ettekannet veel kusagil kontserdisaalis.
Esietendus
24. juulil 2015 „Endla“ teatri Suures saalis
Osades
Kadri Adamson, Ago Anderson, Ireen Kennik, Priit Loog, Meelis Rämmeld, Nora
Aurora Vahenurm või Laura-Retti Laos, Lauri Mäesepp või Mihkel Kallaste (TÜVKA)
Tom
Stoppardi, unustamatu „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud“ ja ülimenuka
„Utoopia rannik „ autori tõenäoliselt maailmas enimmängitud näidend.
1999.a.
etendus „Midagi tõelist“ Vanalinnastuudios Roman Baskini lavastuses, mina pole näinud.
Tegelased:
Ago
Anderson -Max- keskealine näitleja , I vaatuses abielus Anniega, mängib koos Charlottega
Henry näidendis „Kaardimaja“. II vaatuses lavale ei tule, kuid saame teada, et suhtes uue näitlejannaga.
Ireen
Kennik -Charlotte- näitlejanna, I vaatuses abielus Henryga, mängib koos Maxiga Henry
näidendis „Kaardimaja“. II vaatuses tunnistab Henryle, et pettis teda
abielus.
Meelis
Rämmeld -Henry – keskealine näitekirjanik, I vaatuses abielus Charlottega ja armusuhtes Anniega. II vaatuses abielus Anniega.
Näidendi „Kaardimaja autor. Armastab popmuusikat, eriline lemmik Neil Sedaka „Oh, Carol“.
Kadri
Adamson -Annie- näitlejanna, I vaatuses abielus Maxiga. II vaatuses abielus Henryga. Brodie vabastuskomitee aktiivne tegelane.
Mängib koos Billyga 16. sajandi inglise
näitekirjaniku John Ford’i verepilastusteemalises
tragöödias 'Tis Pity She's a Whore“ („Kahju,
et ta on hoor“) Annabellat.
Priit
Loog- Billy- noor näitleja, mängib koos Anniega John Ford’i tragöödias 'Tis Pity She's a Whore“ („Kahju, et ta on
hoor“ Giovannit. Annie armuke.
Debbie-
17 aastane, Charlotte ja Henry tütar.
Brodie-
šoti noorsõdur, kes on süüdi mõistetud tundmatu sõduri haual pärja süütamise eest, ise väidab, et
militarismivastasel eesmärgi. Annie on võtnud tema vabastamise oma
südameasjaks. Ilmub II vaatuse lõpus lavale.
Nüüd
on sisu enam-vähem ümberjutustatud. Tegevus toimub kusagil eelmise sajandi viimases veerandis Londonis.
Näidend
on katse määratleda armastust erinevatest vaatepunktidest.
Vaatepunktid
on tõesti erinevad.
Siin
tsitaadid Charlottelt ja Henrylt (kavalehelt).
Henry: Ma mõtlesin, et oleme
truudust vandunud.
Charlotte: Sellised vanded pole
igavesed. Vaid lepped, mida tuleb iga päev uuendada. Sa mõtled, et vannud ja
kõik. Punkt. Et see on nagu betoonvundament, mis kannatab igasuguse pinge
välja. Et vandusid, ja rohkem pole vaja enam midagi tõestada. Tegelikult võid
olla natuke hooletugi, endale siin ja seal irooniat lubada, isoleeruda, kunas
soovid. Betoonvundament on eluks ajaks. Ka mina olen mõnes asjas loll, aga sina
oled idioot. Olid idioot.
Charlotte: Pea meeles, mida ma
ütlesin.
Henry: Mida nimelt? AA-jah. Et pole
igavesi vandeid, on vaid ajutised lepped. Õnnetuseks ei usu ma seda. Parem juba
olla idioot. See idiootsus meeldib mulle. „Ma kasutan sind, sest sa armastad
mind. Ma armastan sind, nii et kasuta mind“. Ole hooletu, hõivatud, egoistlik,
premenstruaalne- kõik on sulle andeks antud, ma olen igavesti sinu… Mis kunst
on armastada kellestki parimat? Armastus tähendab armastada ka halvimat. On see
romantika? Hüva. Siis peaks kõik olema romantika. Armastus, töö, muusika,
kirjandus, süütus, süütuse kaotamine….
II
vaatuses pakub Henry ja Charlotte tütar Debbie oma üpris toorevõitu armastuse
tähenduse.
Näidendis
on kasutatud huvitavat võtet: näidend näidendis, millest kohe arugi ei saa. Taustaks võib kavalehelt lugeda katkendit
Marek Tamme „Kirjandus elu ennetamas“ ja Leonid Stolovitsi artiklist „Kunsti
prognostiline toime.“
Kavaleht
on üldse huvitav. Sellelt võib lugeda „12 müüti petmise kohta„ ja
intervjuud Tom Stoppardiga ja tsitaate
armastusest. Näiteks on Cher öelnud: „Abikaasa on nagu lõkketuli- ta levib mujale, kui ta jäetakse tähelepanuta“.
Annie
osas üllatas mind meeldivalt Kadri Adamson. Annie on staar laval ja elus, nii
enda kui ka Henry elus. Armastus on tema kutsumus. Maxi maha jättes saab ta Henry muusaks ja
suunajaks. I vaatuses olles veel Henry armuke,
nõuab Annie kirglikult tõtt ja suhte
ülestunnistamist. II vaatuses tüütab
teda Henry oma snobismi ja paljusõnalisusega ja ta on kütkestatud armusuhtest Billyga.
Annie võimalus on armastus ja ta ei ütle armastusest ära, kuid jääb Henry
juurde. Henry jätab ta.
Henry: Väärikas sarvekandmine on raske trikk, aga
siiski õpitav. Võtame seda kui moodsat abielu. Meie kaks, sina ja mina, oleme
silmakirjalikkusest üle. Monopoolsed õigused pole armastus vaid kolonialism.
Henry
on sõnakunstnik, intellektuaal,tema kaudu lahatakse näidendis ka kunsti ja kirjanduse teemasid. Ta teab, mis on õige ja hea kunst. Väga hea on stseen, kus Henry keeglikurika kaudu
selgitab Anniele, miks Brodie vanglas kirjutatud näidend ei ole näidend.
Henry
tahab elus nii nagu lavalgi paigutada tegelasi, panna neile sõnad suhu ja juhtidadraama tegelasi enda ümber. Ta on aus ja siiras. Mulle meeldis, et ta ei
olnud ainult keskealine blaseerunud näitekirjanik, vaid oli valmis muutusteks ja kompromissideks.
Liigutav on tema siiras hüüd Bachi kuulates, Procor
Harum ikka palju parem.
Siin see on: Procol Harum „A whiter shade of
pale“
Meelis
Rämmeld sobis Henry osassesuurepäraselt- armunud ja armastav, laval ringi tuuseldav varakeskealine, häbelik, kahtlev ja otsiv, kuid mitte
naeruväärne kirjanik. Koos Kadri Adamsoniga suurepärase lavapaar.
Midagi
paha pole ka teiste kohta öelda.
Ago
Andersoni natuke tuimavõitu kuid innukas
Max, kes ei taipa suhete salakeelt, mida tema ümber räägitakse.
Ireen
Kenniku Charlotte, I vaatuses teatraalne näitlejanna , II vaatuses lihtsalt
naine.
Tom
Stoppardi kirjutas näidendi vist komöödiana, võin eksida, huumorit on ka Pärnu
etenduses, võibolla veel sellist peent irooniat, mida ma alles nüüd etendusest kirjutades tabasin või välja mõtlesin. Pärnus mängiti draamat ja see ei olnud melodraama. Väga
mõttetihe tekst, öeldakse palju.
Võluv
raamat, napid laused, kerged sõnad, nagu ka Pascal Quignard’i „Kõik maailma hommikud“.
Mõnevõrra
segas see, et III peatükis vahetus jutustaja. Jutustaja rolli võttis üle ootamatult
tegelaste hulka tekkinud Charles, kellele
ma õiget kohta romaanis ei leidnudki. Aga kui see väike segadus sai klaaritud,
läks lugemine jälle ludinal.
Peategelane
Ann Hidden on pianist ja helilooja, kes tõsi küll ei komponeeri oma helitöid,
vaid võtab unustusse vajunud vanu helitöid, töötleb neid ja leiab neile uue, 21. sajandi
tõlgenduse. Ta on edukas, tema muusikat on plaadistatud.
Lk.
49 „Enamasti ta ise ei komponeerinud.
Ta lihtsustas kuni peateemani
vanu unustatud partituure, millele tahtis uut elu anda. Eemaldas üleliigse,
tegi kupüüre, kohandas ja kontsentreeris kuni selle hetkeni, mil teda haaras
vaimustus.
Kui see saabus, katkestas ta
töö. Ta oli siiralt rahul“
Raamat
on Ann Hiddeni elust ja tema valust. Ta on eraklik ja üksindust armastav,
tundub nagu kannaks ta pidevalt endaga kaasas valu ja ängi. Kui naine oli laps,
jättis tema isa pere maha, tema väikevend suri, ema on terve elu lahkunud abikaasat tagasi oodanud.
Naise
abikaasa on surnud. Ta elab uue mehega. Kui naine saab teada, et mees, kellega
ta 15 aastat koos elanud on, petab teda, otsustab ta kogu senise elu maha jätta
ja uut elu alustada. Ta müüb (mehe teadmata, ajal kui mees on välis-lähetuses) maja
ja vara, sulgeb arved, lõpetab lepingud, muudab välimust, vahetab riideid, peidab igal võimalikul viisil jälgi ja sõidab ära. Ainult ootamatult
kohatud koolivend, teab kuhu ta sõidab ja sedagi mitte kohe.
Ann
Hidden alustab uut elu.
Ta otsib õiget kohta ja leiab end Ischia saarel (ma olen seal isegi
käinud), võtab üürile maja, mis kõrgub mere kohal kaljuserval. Siin möödub tõenäoliselt
tema elu kauneim aeg. maja on tema armastus ,siin tunneb ta end hästi.
Lk.
166 „ Ta võis veeta tunde lainete ees,
nende kohinas, haaratuna nende rütmist ja mere hallist avarusest, üha valjemast
ja mõõtmatust mühast. Seal ei summutanud ta mitte ainult endas kajavaid
helisid, vaid kustutas kogu mälestuse oma elust , kuni alles jäi vaid omaenese
keha tunnetamine“.
Naine
kohtab uusi inimesi ja uut armastust. Ühe
väikese tüdruku õnnetu surm toob uue valu.
Lk.
147 „Kui sündmusest endast saab selle
pidev kordamine, ei suuda miski lohutust pakkuda.
Ei alkohol, uimastid , kohv, tubakas,
ravimid ega unerohud leevenda valu.
On vaja, et hing pöörduks kannatuste poole,
vaataks valule silma, annaks aega, süveneks meeleheite kuristikku. On vaja, et
ta kisuks kannatuse kehast välja. On vaja, et ta toidaks seda millegi muu kui
iseendaga. On vaja valu kiusatusse viia, visata talle mingi teine sööt,
ohverdada midagi, nagu oleks tegemist mingi olendiga.
Ann Hidden otsustas ohverdada oma maja mere
kohal.“
Raamatu
lõpus, juba päris vanana, meenutab ta „Seal, kus nad veel koos olid, kui nad veel
kolmekesi koos elasid, ei kartnud nad päikest kunagi. Nad lebasklesid kõik
kolmekesi lamamistoolides ja jõid suurtest uduseks tõmbunud klaaspudelitest
jääkülma vett, terrassil, kõrgel mäeveerul, paradiisis.“
Sellise
lausega see poeetiline raamat leheküljel 187 lõpebki.
Kui lugesin, imetlesin naise tahet ja tegutsemist senisest elust ühtäkki loobuda. Küllap mõttega, kõik sinnapaika jätta, on teisedki peale minu mänginud. Anne Tyleril on raamat "Aastate redel", kus üks väsinud koduperenaine ootamatult kodunt lahkub. "Villa Amalias" tegutseb peategelane planeeritult ja teadlikult. Olen nüüd terve õhtu raamatut siit ja sealt avanud ja üle lugenud ning järjest paremaks
läheb.
Raamatu järgi tegi Benoit Jacquot 2009. aastal filmi "Villa Amalia". Ma ei tea, kas film Eestis on linastunud, igatahe pole ma näinud. Oleksin tahtnud näha: võrratu Ischia saar ja võrratu Isabelle Huppert Ann'i osas.
Autor selgitas:"Katsusin kirjutada
hübriidžanri - mu uus teos on korraga üks veidi müstilise koega krimilugu, kus
ühe öö jooksul viib sünge juhtum kokku seitse väga erineva taustaga inimest, ja
samas on see ka reisiraamat,"kommenteeris
Vikerraadio kirjandustoimetaja Peeter Helme värsket teost ERR
kultuuriportaalile. "Tegevus hargneb nimelt Saksamaa lääneosa vanas
Ruhri tööstuspiirkonnas, kus selle raamatu kirjutamiseks ka ekstra kohal
käisin, et sealseid linnu ja inimesi oma silmaga näha, ning see kõik on
raamatus ka sees - kõiki tegevuspaiku on kirjeldatud võimalikult täpselt ning
ka mitmel tegelaskujul on päriselus kohatud prototüübid. Nii et raamatut võib
lugeda kui üht sünget lugu, mille sündmuskohad on võimalik teosest näpuga järge
ajades ka läbi käia. Aga eelkõige loodan, et see on üks põnev lugemine."
Kusagil nimetati raamatut
„reisikrimkaks“. Uus zanr?
Mina lugesin alguses nagu
väga head reisiraamatut, sellist, kus tunnetad kirjeldatud koha ehedat
atmosfääri. Oli tunda, et autor valdab seda, millest kirjutab väga põhjalikult:
müüte, ajalugu, tänapäeva. Palju (ja huvitavaid) joonealuseid märkusi.
Zeche Zollverein-2001.
aastal UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud endine kaevandus, nüüd
kunstikeskus Essenis:
Tundmatu
Ruhri piirkond tuli lähedale. Oli mõnus lugeda. Raamat meenutas kirjelduste
põhjalikkusega minu lemmikkirjaniku W.G. Sebaldi raamatuid.
Põnev
oli ka. Lugemisel saatis pidev ärevustunne, sünge aimdus, et midagi hakkab
juhtuma. Juhtuski, 86. leheküljel toimus mõrv, napilt 94 lehekülge raamatus üldse ongi. Nii et võib öelda küll, et kriminaalromaan, kuid
raamat sobib ka neile, kes krimkasid ei taha lugeda. Seda võiks lugeda ka siis,
kui mõrva ei toimukski.
Kuigi
ülaltoodu tsitaadis nimetas kirjanik 7 tegelast, sain mina kokku 8, keda juhus liidab ühe loo sisse.
Ralf
Kowalski- töötu kaevur
Martin
Peschke- politseinik
Adnan
Aydogan- türklasest politseinik
Konstanze
Weydel- üliõpilane
Erwin
Jäger- Konstanze kallim
Erna
Burkowsky- väikettevõtja
Karlheinz
Vattmann - pensionär
Charlotte
Waits – kunstnik Inglismaalt
Lisaksin
nimekirja lõppu veel koer Bella ja ühe mõtetes eksisteeriva tegelase saksa
mütoloogiast: Otsahüppaja e. Aufhocker.
Raamatu
pealkiri on pärit Saksa muusiku, laulja ja näitleja Herbert Grönemeyer ’ i
laulust“ Tief im Westen“
Stiilinäide
ka. Nii mõtiskleb Charlotte autoga sõites:
Lk.
63 „Kuid näha polnud aknast mitte midagi. Vaid autode vool, aeg-ajalt mõne
müüri kohal kõrguvad tornid, majakarbid, korstnad, gaasihoidlad, tühjad või
pooltühjad tööstushooned ja pidevalt pea kohalt mööda vihisevad sinised
liiklusmärgid, tähistades kuskil siinsamas , nende kõrgete betoonmüüride taga
asuvaid linnu.
Jah
linnu. Kui nad viimaks Essenisse jõudsid, läbiski kiirtee linna. Kummalgi pool
tänavat olid majad, elu….. Ja Charlotte tabas end mõtlemast, kas need majad ja
tornid, kahel pool katkematult liikuv metallivoog ning silmapiiri palistavad linnu
ja asulaid tähistavad liiklusmärgid on ilu, kunst või mingis mõttes väärtus.
Kui see on meie tänapäeva tegelikkus ja meie oleme praeguse aja ja ruumi
asukatena selle loonud, siis oleme ju nõnda tahtnud ja järelikult peame seda
kui mitte ilusaks , siis vähemalt vajalikuks ja heaks….“
