31. august 2015

Selle kuu luuletus

Need on Vladislav Korzetsi laulusõnad. Viisi tegi ja laulab Riho Sibul.

Videvik.


Mu tüdrukute juustes juba leidub vahel halli
ja kurbus neile pisitasa silmadesse poeb.
Ma ise mässin tihedamalt kaela ümber salli,
ei sõlmi uusi tutvusi vaid vanu kirju loen.

Ma vahel mõne klaasikese kallan kurgust alla
kui miski seda pitsitab just nagu kitsas krae.
Ei anna enam vandeid ma vaid vannun vaikselt alla,
niisama vaikselt kellaklaasi taga liigub aeg.

Pean päevast päeva omaette pikka videvikku,
mu päike loojub taevas, tuhmub, kustub päeva kuld
Toos tühi on ei ole selles enam ühtki tikku
ja mina mees ei võta enam üles pirrutuld

Mu aasadel on hommikuti hõbevalget halla,
on õrn ja rabe salamahti külmetanud maa.
Kui lähen sinna kõndima ma võtan jalad valla
ning jäätund kõrte kõlinas on kaduviku hurm

Kui maailm ussikookonina mähkub hämarusse
ja kitarrikeeli uisapäisa näpib virtuoos,
hing avaneb ja vaikne õhtu astub viimaks sisse,
kõik sada aastat üksindust on korraga siin koos

Hing avaneb ja vaikne õhtu astub viimaks sisse,
kõik sada aastat üksindust on korraga siin koos.


27. august 2015

"Inimese mõõt" kinos.

„Inimese mõõt.“
Originaalpealkiri
La loi du marché

Prantsusmaa 2015

Režissöör Stéphane Brizé

Osades
Vincent Lindon, Karine de Mirbeck, Matthieu Schaller









See oli hoopis teistmoodi film, kui kunstilise filmina hajunud nägema, pigem nagu mingi reality. Filmis ei olnud ühtegi ilusat inimest, nii et mitte keegi, isegi peategelane ei tundunud näitlejana. 
Cannes’is parima näitleja auhinnaga pärjatud Vincent Lindon on sümpaatne härrasmees.







Sisult väga aktuaalne.  Ega töötu elu Prantsusmaal ei erine väga töötaolekust Eestis.  Olen lugenud, et töötukassa külastus toob harva töökoha ja et ka meil siin  korraldatakse  töötutele mõnikord mõttetuid kursusi. Videotrenni töötutele meil vist ei korraldata ja skaibis tööintervjuusid ka mitte.  Kas panga laenuhaldurid ka võlanõustajatena tegutsevad, ma ei tea. Tõenäoliselt jälgitakse ka meid kaubanduskeskuste valvekaameratest.
Ühesõnaga on see film väga realistlik.
Filmi lõpp ja pealkiri panid mõtlema selle üle , kas inimene peab raha pärast valmis olema igasuguseks tööks.  Ja mida teha siis, kui see töö vastu hakkab ja tekitab moraalseid piinu.  Filmis pole tegemist küll mingi ebaseadusliku narkokulleri või palgamõrvari tööga. Peategelane töötab suures kaupluses turvamehena, peab jälgima ostjaid  ja ka kaastöötajaid. Juhtkond ei andesta pisimatki pettust. Ka seda kui kassiir ainult oma kliendikaardi ostja ostudelt läbi tõmbab ja nii punkte kogub.

Tõenäoliselt olen ma professionaalse kretinismi küüsis, aga arvan, et vargus on vargus, sõltumata selle toimepaneku põhjusest või suurusest. Ja kui kõik mu lapsed veel väiksed olid ,olin valmis vastu võtma igasuguse töö.  Õnneks ei ole ma elus pidanud neid valikuid tegema ja õpitud eriala on mind toitnud.

See film tekitab mõtteid. Haakus hästi viimati loetud raamatu, Jojo Moyes „Kui kõik kokku liita“ ja  mõtisklustega  materiaalse ja inimliku rikkuse ja vaesuse teemadel.

Jojo Moyes "Kui kõik kokku liita"


Jojo Moyes
„Kui kõik kokku liita“
Inglise keelest tõlkinud Lii Tõnismann
Kunst 2015
396 lehekülge




Raamatu võtsin lugeda, kuna sama autori „Mina enne sind“ oli kaasakiskuv armastuslugu. „Kui kõik kokku liita“ ei olnud päris minu raamat, kuid selline ladusalt kirjutatud naistekas. Mind häiris, et autor tõstatas palju probleeme, kuid pakkus neile minu arvates liiga lihtsaid lahendusi. Näiteks mõned: koolikiusamine, laste arvutisõltuvus, teistsugune olek, rikkus ja vaesuse suhtelisus, kui võtad raha, mis kuulub teisele, kas see on vargus ja kas see on andestatav, kui oled tõesti hädas.
Peategelane on noor naine, kes töötab koristajana. Naise abikaasa on aja maha võtnud, elab ema juures ja paraneb depressioonist.  Naine kasvatab üksi mehe teismelist poega, kes on gooti ja  nende ühist tütart, kes on üliandekas matemaatikas (Aspergeri sündroom).
Naine jääb mitmest töökohast ilma ning satub veel suurematesse rahalistesse raskustesse. Tütrel on võimalus pääseda eriti andekatele  lastele mõeldud  stipendiumiga erakooli, kuid selleks on vaja ka endal rahaliselt panustada. Naine võtab kahe lapse ja koeraga ette mitmepäevase teekonna šotimaale, kus toimub matemaatika olümpiaad. Olümpiaadi võiduraha, kui tütar võidab, lahendaks probleemid. Sõit kodugaraazist võetud mehe vana Rolls-Roycega ebaõnnestub,  appi tuleb üks naise tööandjatest, arvutiärimees, kes parajasti on insaiderluse eest töölt kõrvaldatud. Nii saab alguse pikk ja seiklusterohke teekond.  Aga lõpp hea, kõik hea.

Raamatu peategelaste vahel arenes lk. 158 selline vestlus:
„„Rikas ollakse siis, kui on võimalik mis tahes arve kohe ära maksta , ilma et peaks selle peale mõtlemagi. Rikas oled siis, kui saad puhkusele minna või jõulud üle elatud, ilma et peaks jaanuari või veebruari arvelt laenu tegema. Tegelikult tähendabki rikas seda, et i peakogu aeg muudkui pagana raha peale mõtlema.“
„Kõik mõtlevad rahast, isegi päris rikkad.“
„Jah, aga teie mõtlete, kuidas raha kasvama panna, et saaks rohkem. Mina aga seda, kuidas ometi niipaljukest kokku kraapida, et nädal otsa ära elaks“.“
See rikkus vs. vaesus tuletas meelde Evelin Ilvese raamatut „Kirju“. Pole ise lugenud, aga lugesin A. Saagimi päris head retsensiooni Postimehes http://elu24.postimees.ee/3299417/arvustus-evelini-kolgata-tee-sai-kaante-vahele

Mõtlesin, et ehk retsensiooni autor rebis üksikud lõigud raamatust välja ja keskendus liialt neile. Värsket „Ekspressi“ sirvides tundus, et kõik keskendusid  just nimelt sellele lõigule: «Nüüd on mu sissetulek null, mul ei ole tööd, kodu, autot, mitte midagi… Pole isegi töötu abiraha õigust. Sotsiaalsed garantiid kehtivad riigipeale, aga tema lahutatud kaasa pea üheksa-aastane tegevus on võrdsustatud koduperenaise omaga. Järelikult ütleb riik, et ühiskondlike teemadega ja heategevusega tegelemine on tema silmis üks suur null. Olgu siis pealegi. Eks samme hakatakse siin riigis võib-olla siis astuma, kui sellisesse situatsiooni satub keegi, kes ei saa hakkama. Kui näiteks riigipea endine abikaasa lõpetab rentslis… Õnneks on mul head sõbrad, kellele vajaduse korral toetuda.»

Kuna ma „Kirjut“ tõenäoliselt kunagi ei loe, siis ei saa raamatu kohta tervikuna  midagi öelda.

Jojo Moyesi raamat on igatahes innustav ja optimismi süstiv  ka neile naistele, kes tema raamatu  kangelannaga sarnast koormat kannavad. Kui kõigi ellu ei tulegi prints valgel hobusel, siis nii nagu Jessica ütleb: „Kõik saab korda“. Hakkama saab nii või teisiti.


25. august 2015

Jo Nesbø "Prussakad"

Jo Nesbø
„Prussakad“
Norra keelest Sigrid Tooming
Toimetanud Ene Mäe
Varrak 2015
325 lehekülge







Viimane Jo Nesbø kriminaalromaan, mida lugesin, oli „Kummitus“ ja siis tuli küllastumus. Jätsin vahele 2014.a ilmunud „Politsei“.

Puhkusereisile lugemiseks oli just paras krimka kaasa võtta ning „Prussakad“ osutus üllatavalt heaks ajaviiteks. Tegevuspaik Tai, mõrv toimub Tai norra kogukonnas. Harri Hole ei ole veel päris põhja joonud, õigemini ei joo ta 325. leheküljel üldse alkoholi. 
Imestasin, et miks Harri Hole mõtleb kellestki Kristinast (oli vist), Rakel on ju armastatu nimi.

Pisut uurimist ja selgus, et „Prussakad“, norra keeli Kakerlakkene , ilmus 1998.a ja on autori teine krimka üldse. Sellepärast tunduski nii värske. „Politsei“ on 10. Harry Hole raamat, võibolla loen läbi kui krimkaisu tuleb.

14. august 2015

Tan Twan Eng "Õhtuste udude aed"

Tan Twan Eng
"Õhtuste udude aed"
Tõlkinud Triin Tael
Kirjastus Varrak 2015
Sari „Moodne aeg“
373 lehekülge










Raamatu moto
„On olemas mälu jumalanna Mnemosyne, aga unustamise jumalannat ei ole. Ometi peaks olema, kuna nad on kaksikõed, kaksikväed, ja kõnnivad üks ühel, teine teisel pool meid, vaieldes kogu tee surmani, kummal on ülemvõim meie ning selle üle, kes me oleme.“
Richard Holmes „Looklemine läbi mälu ja unustamise“.

Väga hästi kirjutatud  kauni keelega raamat  ja sama hästi tõlgitud.
Mõned juhsulikult valitud või meeldejäänud väljendid:

Õhk on puhas nagu poleks ükski elusolend seda iialgi sisse hinganud.
Maailm läks erksamaks, pleegitades kuu ja tähed.
Sadama hakkav vihm lõhnas õhus kargelt ja metalselt, just nagu oleks see pilvedesse maetud välgult kõrvetada saanud.
Retkeks kuuvalgust laenama.

Igalt lehelt võib leida selliseid pärleid. Tänud tõlkijale, kes on osanud seda poeesiat edasi anda.

Raamatus on ühte põimitud mitu teemat: aia teema, mälu ja unustamise teema, sõjakoleduste teema, andestamise teema.

Enim paelus mind aiateema. Raamatu üks peategelane Arimoto on endine Jaapani keisri aednik, kes elab Malaisia mägedes.
Jaapani aedu ei ole ma kahjuks näinud, küll aga vaimustusin Hiina reisil hiina aedadest. Mind köitis just vaadete rohkus ja mitmekesisus. Igast lähtekohast avanes uus ja kaunis vaade. Seejuures ei olnud aias peaaegu üldse värvilisi lilli. Kivid, vesi, roheline- ja kõik. Kodus oma aeda kujundades, kujundamine on küll liiga kõrgelennuline sõna aia jaoks, mida töö ja kõige muu kõrvalt pean, olen silmas pidanud just seda, kuidas aed ühest või teisest aknast paistab.
Enne Birgitta festivali avaetendust käisime sõbrannaga Kadriorus jalutamas, avastasin enda jaoks Kadrioru jaapani aia. Mõelda vaid, ma ei olnud sellest kuulnud ega lugenud. Häbi mulle, neli korda aastas käin välismaal, aga lähimaid vaatamisväärsusi ei tunne! Kaunid vaated Kadriorust:


Kaugenesin liialt raamatust. Arimoto, endine Jaapani keisri aednik, selgitab raamatus, et kasutab aias laenatud loodusvaadet.
Lk. 160: „Selle  tegemiseks on neli moodust, seletas Arimoto: enshaku -kauge laenamine- hõlmas mägesid ja künkaid; rinshaku kasutas ära naaberkrundi tunnusjooni: funshaku võttis materjali maastikust ja gypshaku tõi mängu pilved, tuule ja vihma“
LK. 33 „Isegi läbi puhmaste voogav tuul on vale kõlaga, sest alusmetsal on lubatud liiga tihedaks ja liiga kõrgeks kasvada.“

Kaunis! Just seda ma kogesin hiina aedades, saan nüüd tagantjärgi aru.

Loomulikult ei ole aia teema raamatus põhiteema.
Malaisia ajaloost ei teadnud ma mitte midagi, nüüd pisut tean.
Teise maailmasõja ajal okupeeris Jaapan Malaisia. Pärast teist maailmasõda kurnas tollase nimega Malaiat kommunistide partisanisõda. Auto kirjutab oma märkustes, et Malaia oli üks väheseid riike maailmas, kes sissikommunistide vastuhaku seljatas.
Aia kõrval keskendub raamat ajaloosündmustele. Peategelane Yun Ling viibis noore neiuna Jaapani okupatsiooni ajal sunnitöölaagris, kus tema õde suri. Sõja lõpus tuleb Yun Ling Malaia mägismaale, sooviga leida Jaapani keisri aednik Arimoto, et tellida temalt õe mälestuseks jaapani aed. Selline aia nagu nad õega Kyotos nägid ja millest nad sunnitöövanglas päevast päeva rääkisid. Arimoto ei ole nõus aeda rajama, kuid võtab Yun Lingi oma õpipoisiks, et naine rajaks ise aia.
Hiljem sissisõja aegu, on Yun Ling tagasi mägismaal ,  aias, mille Arimoto talle pärandas. Yun Ling on lõpetanud töö kohtunikuna, arstid on kinnitanud, et ta on ravimatult haige  ning tema mälu hakkab teda maha jätma. Sellest ka moto raamatu alguses.

Lisaks saab raamatust palju teada Aasia kultuuri kohta: toidud, teeistandused, jaapani  kuulsad puulõiked, tätoveeringud. Umbes poole pealt tuleb sisse spiooni teema ja on põnev lugeda. 
Väärt lugemine kõigile neile, kes loevad meelsasti  Aasia kirjandust.

Ühe tegelase lemmikmuusika oli Chopini I klaverikontserdist „Larghetto“ erinevates esitustes. Siin mängib pala  Yundi Li, keda Emily ei saanud kuulata, sest pianist on alles 26 aastane. Mina käisin Yundi Li kontserdil Estonia kontserdisaalis 2014 aastal.



11. august 2015

Jane Juska "Naine sinus eneses"

Jane Juska
„Naine sinus eneses.
Armuseiklused küpses eas.“
Tõlkinud Janika Kuusik
Pilgrim 2010.
304 lehekülge


See raamat meeldis mulle. 
Õnnelikult abielus, ei otsi ma armuseiklusi, kuid raamat oli innustav ka teistes elu aspektides. Raamat andis aimu, et vananemine võib olla põnev ning ei pea koosnema  ainult haigustest, kaalu ja sõltuvustega võitlemisest.

Minu lemmiktsitaadid raamatust:
Lk. 23 „Juba olingi ma ametis „jah ,aga“ –väidetega, mõtlemisega, mis oli mind kaitsnud riski, muutuste, põnevuse eest. „
Lk. 186 „Enne kui ma endale, nagu öeldakse, elu hankisin, pidin vabanema lapsevanema kohustustest, täiskohaga õpetajaametist, häbist ja hirmust ebaõnnestuda.“

Ise juba täitsa vana, 60+, mõtlen ma ikka vanaks saamisest, mis mulle seostub kutsetööst loobumise ja kojujäämisega. 
Olen tähised maha pannud, sest nimekiri, "Mida ma tegema hakkan, kui mul on palju aega", ootab. 
See raamat innustas mind käsile võtma ka teist nimekirja, mis ammu olemas: "Mida ma teeksin, kui julgeksin".

Veel mõned tsitaadid:
Lk. 14 „Need inimesed on minu eakaaslased, me oleme ühetaolised. Miks nad mulle nii kangekaelselt piinlikkust valmistavad.
Ja siis veel vestlemine, mille nad ette võtavad, kuidas jumal juhatab. Tahaksin teada, millises vanuses võib hakata ignoreerima kõiki teisi peale iseenda? Kui vana peab olema, et ebaviisakaks muutuda?“
Lk. 137 „Kellesegi ei peaks armuma selle eest, mida ta kirjutanud on. Eriti ettevaatlik tuleks olla siis, kui kirjapandu on hea. Sellisel puhul eeldatakse, et ka kirjutaja on hea, naljakas, nutikas, sügav, tundlik, vaimukas, tark, armastav ja truu. Kirjutaja suhtes ebaõiglane ja lugeja suhtes ohtlik on pidada kirjutatut kirjutaja mõõdupuuks, sest kirjutatus avaldub kirjutaja parim mina, inimesena on ta inimene ja me kõik teame, mida see tähendab.“

Lõppu vanainimese muusikat ka. Frank Sinatra laulmas „As Time Goes By“, imeilusat armastuslaulu filmist „Casablanca“.




10. august 2015

Frederico Fellini "Orkestriproov" Birgitta festivalil 09.08.2015

Birgitta festival 2015
Frederico Fellini
„Orkestriproov“
Federico Fellini filmi „Orkestriproov“ järgi valminud muusikaline etendus.

Režisöör-lavastaja Georgi Isaakjan

Dirigent Simone Fermani (Itaalia)












Natalia Satsi nimeline muusikateater, Moskva.
Rahvusooper “Estonia” ooperikoor. Koormeister Elmo Tiisvald

 Olen näinud 2004.a. Sakala keskuses (veel!) Roman Baskini lavastatud „Orkestriproovi“, mis oli läbinisti vaimukas etendus, naersin pisarateni. Näitlejatest meenuvad esimese hooga Andres Noormets, Pirjo Levandi, Raivo E. Tamm ja Roman Baskin dirigendi rollis dirigeerimas Narva Linnaorkestrit.

Ootasin vist midagi sarnast.
Aga nähtu põhjal tuleb esile tõsta lavastuse muusikalist külge, draamapool oli nõrgem. Esiteks toimus vestlus laval retsitatiivis, tekst ei olnud kaasaegne ja ei tõmmanud kaasa. Lood, mida näitlejad-pillimehed oma muusikariistadest rääkisid, oli aegumatult õiged ja kaunid, kuid võõras keeles räägitu, võõras paatos ja rõhud ei haaranud kaasa. Hea leid oli suure ekraani kasutamine, see tõi näitlejate näoilmed ja selle kaudu emotsioonid vaatajani, ilma ekraanita oleks etendus lahja olnud. Tore oli näha ja kuulda ekraanilt, mida kuulus dirigent intervjuul dirigeerimisest rääkis.

Eraldi tahangi esile tõsta dirigenti. Selles etenduses oli laval päris dirigent, maestro Simone Fermani (Itaalia), kes on Giuseppe Verdi tütre lapselapselaps. Iga Itaalia dirigent oleks huvi pakkunud, aga mõelda vaid, Verdi enda lapselapse………

Orkester kandis ette Rossini  avamängud ooperitele „Sevilla habemejaja“ ja  „Wilhelm Tell“ ning  Verdi  „Aida“ ja „Saatuse jõud“ avamängud. Solistid laulsid aariad Donizetti ooperist „Lucia de Lammermoor “, Verdi „Othellost“ ("Canzone del Salice"), ja Donizetti „Armujoogist“ („Una Furtiva Lacrima“). "Othello" sopran oli ikka väga hea.
Kahjuks ostetud kavas ettekantu nimetusi ja solistide nimesid ei olnud.
Kaasatud oli Estonia koor, kes kandis ette „Orjade  koori“ ooperist „Nabucco“, mis markeeris II vaatuse alguses pillimeeste mässu dirigendi vastu. Mäss jäi siiski kontekstist välja ühes lippude lehvitamise ja käratsemisega, sest leebest, hea-tahtlikust ja rõõmsast dirigendist nagu maestro Simone Fermani on, ei olnud vastet kurjale saksa dirigendile Fellini loos.

II vaatuse lõpetasid Leonora aaria ja avamäng Verdi  ooperist „Saatuse jõud“,(„T tutto verdi.  La forza del destino.“) Tahaksin väga seda Verdi kõige dramaatilisemat ooperit näha.
Siin Simone Fermani Natalia Satsi nimelises Moskva Muusikateatris dirigeerimas
avamängu ooperile „Saatuse jõud“:





Lavastuse selline ülesehitus läks hästi peale neile, kes tervet ooperit ära vaadata ei jõua, parimate palade galakontserdi aga meelsasti vastu võtavad.

9. august 2015

Haydn "Loomine" Birgitta festivalil 07.08.2015

Loomine
Joseph Haydn, lavastatud oratoorium LOOMINE
Birgitta festival 2015 08.08.2015

Dirigent Risto Joost
Lavastaja Ran Arthur Braun, Iisrael
Kunstnik Justin Arienti, Suurbritannia
Lavakujunduse teostajad Joanna Juhkam ja Krete Tarkmees (Eesti)

Vokaalsolistid
Marcin Bronikowski (Poola)bass- Rafael, Aadam











Juhan Tralla (Mannheimi Rahvuslik Teater, Saksamaa), tenor- Uriel












Alfia Kamalova (Gelsenkircheni Muusikateater, Saksamaa), sopran- Gabriel, Eeva










Läti riiklik  koor Latvija
Tallinna Kammerorkester
Lavakaskadöörid Stunt 360 ( Taani)

Haydn alustas oratooriumi kirjutamist aastal 1796. „Loomine“ põhineb piiblilool ja psalmidel ning John Miltoni poeemil „Kaotatud paradiis“. Kunagi ammu on sellest poeemist katkendeid avaldatud „Vikerkaares“, otsisin, aga nii kiiresti üles ei leidnud. 1798, kui oratoorium valmis, oli helilooja 66 aastane. Oratooriumi avalik ettekanne toimus 19. märtsil 1799 Viini Burgtheatris. Oratoorium tõi Haydnile suure tunnustuse ja seda peetakse valgustusaja manifestiks. 

Lavastaja Ran Arthur Braun ütleb etenduse kohta nii:
Maailma loomine, Eedeni aia sünd otse publiku keskel. Tegu on interaktiivse  muusika- ja draamaetendusega, kus tantsud, akrobaatilised trikid ja muusika ühinevad visuaalfüüsiliseks poeesiaks.
“Liikuvuses oleva Poeesia triumf! Jumalik Muusika ja Suurejooneline Teatrikogemus! Suur Pauk ja Elu Sünd. International Physical Theater’i etendus, tellitud ja kavandatud spetsiaalselt Birgitta Festivali jaoks. Pange kõik meeled valmis, laval astuvad ühel häälel üles enam kui 100 esinejat!”

Ja nii oligi: interaktiivne muusikaline akrobaatikaetendus, mille käigus tuuakse  vaataja ette maailma loomine kuuenda päeva lõpuni e. siis inimese loomiseni ja teises vaatuses Eva ja Aadama elu paradiisis ning kõige taustaks –saatjaks kiitus jumalale.

I vaatuse maailma loomise loo kannavad ette kolm inglit, keda saadab inglite koor. II vaatuses võtavad kaks inglit Aadama ja Eva osa ning ingel Uriel jätkab jutustamist ja jumala kiitmist. Jumal lõi inimese, kuna ta oli nii hea ja ilusa maailmaga valmis saanud ja ta tahtis, et keegi seda näeks ning tema kätetööd kiidaks.

Väga head olid etenduses taani kaskadöörid, isegi liiga head. Selles mõttes liiga head, et tähelepanu kandus muusikalt  akrobaatidele. Ei saa ju vaatamata jätta kui inglid saalis pea kohal lendavad ja tuleakrobaat laval tõrvikuid keerutab.  Oli väga häid numbreid. Esimese, mis mulle meeldis, ristisin „rakkude pooldumise numbriks“.








Lauljatest meeldis mulle enim sopran Alfia Kamalova, kes on õppinud Eesti Muusikaakadeemias ja Sibeliuse Akadeemias. Tema sopran helises eriti kaunilt kloostrimüüride vahel.
Muusika nautimist segas pisut koori pidev liikumine lavale seatud tellingutel ja treppide kääksumine. Etenduse visuaalne külg ületas seekord muusikalise. Aga oli väga hea piibliloo õppetund, mida saatis Haydni kaunis ja ülev muusika. Ja rahvale meeldis

Ma hea meelega kuulaksin oratooriumi ettekannet veel kusagil kontserdisaalis.





5. august 2015

Tom Stoppard. "Midagi tõelist" Pärnu teatris Endla














Tom Stoppard
„Midagi tõelist. Uurimus armastusest.“
tõlkija Jaak Rähesoo
lavastaja Enn Keerd
kunstnik Liina Unt
valguskunstnik Margus Vaigur
muusikaline kujundaja Feliks Kütt .

Esietendus 24. juulil 2015 „Endla“ teatri Suures saalis

Osades Kadri Adamson, Ago Anderson, Ireen Kennik, Priit Loog, Meelis Rämmeld, Nora Aurora Vahenurm või Laura-Retti Laos, Lauri Mäesepp või Mihkel Kallaste (TÜVKA)

Tom Stoppardi, unustamatu „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud“ ja ülimenuka „Utoopia rannik „ autori tõenäoliselt maailmas enimmängitud näidend.
1999.a. etendus „Midagi tõelist“ Vanalinnastuudios Roman Baskini lavastuses,  mina pole näinud.

Tegelased:
Ago Anderson -Max- keskealine näitleja , I vaatuses abielus Anniega, mängib koos Charlottega Henry näidendis „Kaardimaja“. II vaatuses lavale ei tule, kuid saame teada, et suhtes uue näitlejannaga.

Ireen Kennik -Charlotte- näitlejanna, I vaatuses abielus Henryga, mängib koos Maxiga Henry näidendis „Kaardimaja“. II vaatuses tunnistab Henryle, et pettis teda abielus.

Meelis Rämmeld -Henry – keskealine näitekirjanik, I vaatuses abielus Charlottega ja armusuhtes Anniega.  II vaatuses abielus Anniega. Näidendi „Kaardimaja autor. Armastab popmuusikat, eriline lemmik Neil Sedaka „Oh, Carol“.

Kadri Adamson -Annie- näitlejanna, I vaatuses abielus Maxiga. II vaatuses abielus Henryga.  Brodie vabastuskomitee aktiivne tegelane. Mängib koos Billyga 16. sajandi inglise näitekirjaniku John Ford’i  verepilastusteemalises tragöödias 'Tis Pity She's a Whore“ („Kahju, et ta on hoor“) Annabellat.

Priit Loog- Billy- noor näitleja, mängib koos Anniega  John Ford’i tragöödias  'Tis Pity She's a Whore“ („Kahju, et ta on hoor“ Giovannit.  Annie armuke.

Debbie- 17 aastane, Charlotte ja Henry tütar.

Brodie- šoti noorsõdur, kes on süüdi mõistetud tundmatu sõduri haual pärja süütamise eest, ise väidab, et militarismivastasel eesmärgi.  Annie on võtnud tema vabastamise oma südameasjaks. Ilmub II vaatuse lõpus lavale.

Nüüd on sisu enam-vähem ümberjutustatud. Tegevus toimub kusagil eelmise sajandi viimases veerandis Londonis.
Näidend on katse määratleda armastust erinevatest vaatepunktidest.
Vaatepunktid on tõesti erinevad.
Siin tsitaadid Charlottelt ja Henrylt (kavalehelt).
Henry: Ma mõtlesin, et oleme truudust vandunud.
Charlotte: Sellised vanded pole igavesed. Vaid lepped, mida tuleb iga päev uuendada. Sa mõtled, et vannud ja kõik. Punkt. Et see on nagu betoonvundament, mis kannatab igasuguse pinge välja. Et vandusid, ja rohkem pole vaja enam midagi tõestada. Tegelikult võid olla natuke hooletugi, endale siin ja seal irooniat lubada, isoleeruda, kunas soovid. Betoonvundament on eluks ajaks. Ka mina olen mõnes asjas loll, aga sina oled idioot. Olid idioot.
Charlotte: Pea meeles, mida ma ütlesin.
Henry: Mida nimelt? AA-jah. Et pole igavesi vandeid, on vaid ajutised lepped. Õnnetuseks ei usu ma seda. Parem juba olla idioot. See idiootsus meeldib mulle. „Ma kasutan sind, sest sa armastad mind. Ma armastan sind, nii et kasuta mind“. Ole hooletu, hõivatud, egoistlik, premenstruaalne- kõik on sulle andeks antud, ma olen igavesti sinu… Mis kunst on armastada kellestki parimat? Armastus tähendab armastada ka halvimat. On see romantika? Hüva. Siis peaks kõik olema romantika. Armastus, töö, muusika, kirjandus, süütus, süütuse kaotamine….

II vaatuses pakub Henry ja Charlotte tütar Debbie oma üpris toorevõitu armastuse tähenduse.
Näidendis on kasutatud huvitavat võtet: näidend näidendis, millest kohe arugi ei saa. Taustaks võib kavalehelt lugeda katkendit Marek Tamme „Kirjandus elu ennetamas“ ja Leonid Stolovitsi artiklist „Kunsti prognostiline toime.“

Kavaleht on üldse huvitav. Sellelt võib lugeda „12 müüti petmise kohta„ ja intervjuud Tom Stoppardiga ja tsitaate armastusest. Näiteks on Cher  öelnud: „Abikaasa on nagu lõkketuli- ta levib mujale, kui ta jäetakse tähelepanuta“.

Annie osas üllatas mind meeldivalt Kadri Adamson. Annie on staar laval ja elus, nii enda kui ka Henry elus. Armastus on tema kutsumus.  Maxi maha jättes saab ta Henry muusaks ja suunajaks.  I vaatuses olles veel Henry armuke, nõuab Annie kirglikult tõtt ja suhte ülestunnistamist. II vaatuses tüütab teda Henry oma snobismi ja paljusõnalisusega ja ta on kütkestatud armusuhtest Billyga. Annie võimalus on armastus ja ta ei ütle armastusest ära, kuid jääb Henry juurde. Henry jätab ta.
Henry:  Väärikas sarvekandmine on raske trikk, aga siiski õpitav. Võtame seda kui moodsat abielu. Meie kaks, sina ja mina, oleme silmakirjalikkusest üle. Monopoolsed õigused pole armastus vaid kolonialism.

Henry on sõnakunstnik, intellektuaal,tema kaudu lahatakse näidendis ka kunsti ja kirjanduse teemasid. Ta teab, mis on õige ja hea kunst. Väga hea on stseen, kus Henry keeglikurika kaudu selgitab Anniele, miks Brodie vanglas kirjutatud näidend ei ole näidend.
Henry tahab elus nii nagu lavalgi paigutada tegelasi, panna neile sõnad suhu  ja juhtidadraama  tegelasi enda ümber.  Ta on aus ja siiras. Mulle meeldis, et ta ei olnud ainult keskealine blaseerunud näitekirjanik, vaid oli valmis muutusteks ja kompromissideks.  
Liigutav on tema  siiras hüüd Bachi kuulates,  Procor Harum ikka palju parem.
Siin see on: Procol Harum „A whiter shade of pale“


Meelis Rämmeld sobis Henry osasse  suurepäraselt- armunud ja armastav, laval ringi  tuuseldav varakeskealine, häbelik, kahtlev ja otsiv, kuid mitte naeruväärne kirjanik. Koos Kadri Adamsoniga suurepärase lavapaar.
Midagi paha pole ka teiste kohta öelda.
Ago Andersoni  natuke tuimavõitu kuid innukas Max, kes ei taipa suhete salakeelt, mida tema ümber räägitakse.
Ireen Kenniku Charlotte, I vaatuses teatraalne näitlejanna , II vaatuses lihtsalt naine.
Tom Stoppardi kirjutas näidendi vist komöödiana, võin eksida, huumorit on ka Pärnu etenduses, võibolla veel sellist peent irooniat, mida ma alles nüüd etendusest kirjutades tabasin või välja mõtlesin. Pärnus mängiti draamat ja see ei olnud melodraama. Väga mõttetihe tekst, öeldakse palju.

Neile, kes viitsivad kaasa mõelda ja süveneda. 

4. august 2015

Pascal Quignard "Villa Amelia"

Pascal Quignard
„Villa Amelia“
Prantsuse keelest tõlkinud Sirje Keevallik
Eesti Raamat 2015
Nüüdisromaan
190 lehekülge.



Võluv raamat, napid laused, kerged sõnad, nagu ka Pascal Quignard’i „Kõik maailma hommikud“.
Mõnevõrra segas see, et III peatükis vahetus jutustaja. Jutustaja rolli võttis üle ootamatult tegelaste hulka tekkinud Charles, kellele ma õiget kohta romaanis ei leidnudki. Aga kui see väike segadus sai klaaritud, läks lugemine jälle ludinal.
Peategelane Ann Hidden on pianist ja helilooja, kes tõsi küll ei komponeeri oma helitöid, vaid võtab unustusse vajunud vanu helitöid, töötleb neid ja leiab neile uue, 21. sajandi tõlgenduse. Ta on edukas, tema muusikat on plaadistatud.
Lk. 49 „Enamasti ta ise ei komponeerinud.
Ta lihtsustas kuni peateemani vanu unustatud partituure, millele tahtis uut elu anda. Eemaldas üleliigse, tegi kupüüre, kohandas ja kontsentreeris kuni selle hetkeni, mil teda haaras vaimustus.
Kui see saabus, katkestas ta töö. Ta oli siiralt rahul“

Raamat on Ann Hiddeni elust ja tema valust. Ta on eraklik ja üksindust armastav, tundub nagu kannaks ta pidevalt endaga kaasas valu ja ängi. Kui naine oli laps, jättis tema isa pere maha, tema väikevend suri, ema on terve elu lahkunud abikaasat tagasi oodanud. 
Naise abikaasa on surnud. Ta elab uue mehega. Kui naine saab teada, et mees, kellega ta 15 aastat koos elanud on, petab teda, otsustab ta kogu senise elu maha jätta ja uut elu alustada. Ta müüb (mehe teadmata, ajal kui mees on välis-lähetuses) maja ja vara, sulgeb arved, lõpetab lepingud, muudab välimust, vahetab riideid, peidab igal võimalikul viisil jälgi  ja sõidab ära. Ainult ootamatult kohatud koolivend, teab kuhu ta sõidab ja sedagi mitte kohe.
Ann Hidden alustab uut elu. 
Ta otsib õiget kohta  ja leiab end Ischia saarel (ma olen seal isegi käinud), võtab üürile maja, mis kõrgub mere kohal kaljuserval. Siin möödub tõenäoliselt tema elu kauneim aeg. maja on tema armastus ,siin tunneb ta end hästi.





Lk. 166 „ Ta võis veeta tunde lainete ees, nende kohinas, haaratuna nende rütmist ja mere hallist avarusest, üha valjemast ja mõõtmatust mühast. Seal ei summutanud ta mitte ainult endas kajavaid helisid, vaid kustutas kogu mälestuse oma elust , kuni alles jäi vaid omaenese keha tunnetamine“.

Naine kohtab uusi  inimesi ja uut armastust. Ühe väikese tüdruku õnnetu surm toob uue valu.
Lk. 147 „Kui sündmusest endast saab selle pidev kordamine, ei suuda miski lohutust pakkuda.
    Ei alkohol, uimastid , kohv, tubakas, ravimid ega unerohud leevenda valu.
    On vaja, et hing pöörduks kannatuste poole, vaataks valule silma, annaks aega, süveneks meeleheite kuristikku. On vaja, et ta kisuks kannatuse kehast välja. On vaja, et ta toidaks seda millegi muu kui iseendaga. On vaja valu kiusatusse viia, visata talle mingi teine sööt, ohverdada midagi, nagu oleks tegemist mingi olendiga.
   Ann Hidden otsustas ohverdada oma maja mere kohal.“

Raamatu lõpus, juba päris vanana, meenutab ta „Seal, kus nad veel koos olid, kui nad veel kolmekesi koos elasid, ei kartnud nad päikest kunagi. Nad lebasklesid kõik kolmekesi lamamistoolides ja jõid suurtest uduseks tõmbunud klaaspudelitest jääkülma vett, terrassil, kõrgel mäeveerul, paradiisis.“
Sellise  lausega see poeetiline raamat leheküljel 187 lõpebki.

Kui lugesin, imetlesin naise tahet ja tegutsemist senisest elust ühtäkki loobuda. Küllap mõttega, kõik sinnapaika jätta, on teisedki peale minu mänginud. 
Anne Tyleril on raamat "Aastate redel", kus üks väsinud koduperenaine ootamatult kodunt lahkub. "Villa Amalias" tegutseb peategelane planeeritult ja teadlikult.
Olen nüüd terve õhtu raamatut siit ja sealt avanud ja üle lugenud ning järjest paremaks läheb. 
Raamatu järgi tegi Benoit Jacquot 2009. aastal filmi "Villa Amalia". Ma ei tea, kas film Eestis on linastunud, igatahe pole ma näinud. Oleksin tahtnud näha: võrratu Ischia saar ja võrratu Isabelle Huppert Ann'i osas. 

3. august 2015

Peeter Helme. "Sügaval läänes"



Peeter Helme
„Sügaval läänes“
94 lehekülge
Toimetanud Ene Hanson ja Leelo Laurits
Kirjastus Jumalikud Ilmutused 2015.







Mulle see raamat meeldis.  
Autor selgitas: "Katsusin kirjutada hübriidžanri - mu uus teos on korraga üks veidi müstilise koega krimilugu, kus ühe öö jooksul viib sünge juhtum kokku seitse väga erineva taustaga inimest, ja samas on see ka reisiraamat," kommenteeris Vikerraadio kirjandustoimetaja Peeter Helme värsket teost ERR kultuuriportaalile. "Tegevus hargneb nimelt Saksamaa lääneosa vanas Ruhri tööstuspiirkonnas, kus selle raamatu kirjutamiseks ka ekstra kohal käisin, et sealseid linnu ja inimesi oma silmaga näha, ning see kõik on raamatus ka sees - kõiki tegevuspaiku on kirjeldatud võimalikult täpselt ning ka mitmel tegelaskujul on päriselus kohatud prototüübid. Nii et raamatut võib lugeda kui üht sünget lugu, mille sündmuskohad on võimalik teosest näpuga järge ajades ka läbi käia. Aga eelkõige loodan, et see on üks põnev lugemine."

Kusagil nimetati raamatut „reisikrimkaks“. Uus zanr?

Mina lugesin alguses nagu väga head reisiraamatut, sellist, kus tunnetad kirjeldatud koha ehedat atmosfääri. Oli tunda, et autor valdab seda, millest kirjutab väga põhjalikult: müüte, ajalugu, tänapäeva. Palju (ja huvitavaid) joonealuseid märkusi.

Zeche Zollverein-2001. aastal UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud endine kaevandus, nüüd kunstikeskus Essenis:


Tundmatu Ruhri piirkond tuli lähedale. Oli mõnus lugeda. Raamat meenutas kirjelduste põhjalikkusega minu lemmikkirjaniku W.G. Sebaldi raamatuid.


Põnev oli ka. Lugemisel saatis pidev ärevustunne, sünge aimdus, et midagi hakkab juhtuma. Juhtuski, 86. leheküljel toimus mõrv, napilt 94 lehekülge  raamatus üldse ongi.  Nii et võib öelda küll, et kriminaalromaan, kuid raamat sobib ka neile, kes krimkasid ei taha lugeda. Seda võiks lugeda ka siis, kui mõrva ei toimukski.


Kuigi ülaltoodu tsitaadis nimetas kirjanik 7 tegelast, sain mina kokku 8, keda juhus liidab ühe loo sisse.
Ralf Kowalski- töötu kaevur
Martin Peschke- politseinik
Adnan Aydogan- türklasest politseinik
Konstanze Weydel- üliõpilane
Erwin Jäger- Konstanze kallim
Erna Burkowsky- väikettevõtja
Karlheinz Vattmann - pensionär
Charlotte Waits – kunstnik Inglismaalt
Lisaksin nimekirja lõppu veel koer Bella ja ühe mõtetes eksisteeriva tegelase saksa mütoloogiast: Otsahüppaja e.  Aufhocker.

Raamatu pealkiri on pärit Saksa muusiku, laulja ja näitleja Herbert Grönemeyer ’ i laulust“ Tief im Westen“

Stiilinäide ka. Nii mõtiskleb Charlotte autoga sõites:
Lk. 63 „Kuid näha polnud aknast mitte midagi. Vaid autode vool, aeg-ajalt mõne müüri kohal kõrguvad tornid, majakarbid, korstnad, gaasihoidlad, tühjad või pooltühjad tööstushooned ja pidevalt pea kohalt mööda vihisevad sinised liiklusmärgid, tähistades kuskil siinsamas , nende kõrgete betoonmüüride taga asuvaid linnu.
Jah linnu. Kui nad viimaks Essenisse jõudsid, läbiski kiirtee linna. Kummalgi pool tänavat olid majad, elu….. Ja Charlotte tabas end mõtlemast, kas need majad ja tornid, kahel pool katkematult liikuv metallivoog ning silmapiiri palistavad linnu ja asulaid tähistavad liiklusmärgid on ilu, kunst või mingis mõttes väärtus. Kui see on meie tänapäeva tegelikkus ja meie oleme praeguse aja ja ruumi asukatena selle loonud, siis oleme ju nõnda tahtnud ja järelikult peame seda kui mitte ilusaks , siis vähemalt vajalikuks ja heaks….“