4. juuli 2019

Juunis 2019 loetud ja vaadatud


Juunis loetud

Leonardo Padura
Laitmatu minevik
Hispaania keelest tõlkinud Maarja Paesalu
Toledo kirjastus 2019








Krimka Kuuba autorilt. Kuuba autori raamat ei satu just tihti kätte. Oli huvitav lugeda - tuttav sotsialistlik olustik .

Tutvustusest: Ühel nädalavahetusel 1989. aasta  Havannas raputab politseinik Mario Conde pohmelusest üles telefonikõne. Helistajaks on Vana, tema ülemus, kes annab lahendamiseks saladusliku ja pakilise juhtumi: tööstusministeeriumi kõrge ametnik Rafael Morín pole mitu päeva koju ilmunud. Juhuse tahtel on kadunud mees Conde koolivend, kes juba tollal järgis eeskujulikult reegleid ning paistis silma enesekontrolli poolest. Kõige krooniks tuleb Condel juhtumit lahendades seista silmitsi oma noorusarmastuse Tamaraga, kes nüüd on kadunud mehe abikaasa. Conde toob hiilgava karjääri teinud Rafael Moríni näiliselt laitmatust minevikust päevavalgele muret tekitavaid varje. „Laitmatu minevik“ on esimene osa Kuuba kirjaniku Leonardo Padura raamatusarjast, mille peategelaseks on uurija Mario Conde. Raamatu tegevus annab elutruu kirjelduse 1980-ndate Kuuba olustikust ja ühiskonnast, mida iseloomustas veel suhteline sotsiaalne võrdsus (kuigi oli teistest võrdsemaid). Samuti vaatab peategelane tagasi oma noorpõlvele 1960-ndatel ja tollal valitsenud äratuntavalt kommunistlikule retoorikale. Seeria on toonud Padurale rahvusvahelise tuntuse ja seda on tõlgitud 23 keelde.

Raamat algab väga hea pohmellikirjeldusega. Mario Conde ei ole just teistest krimkadest pärit uurijatest eristuv tegelane- elus pettunud, küüniline, lahutatud, joob.

Stiilinäide lk. 141 „Päeval, mil oli muutunud ta elu, oli Mario Conde mõtisklenud selle üle, kuidas sepistatakse inimeste saatust. Ta oli mõne päeva eest lugenud Thornton Wilderi romaani „San Luis Rey sild“ ja mõelnud , et ka tema võinuks olla üks neist seitsmest isikust, kes kohtusid saatuse tahtel Peruu asekuningriigi vanal silal miljonite hetkede seast täpselt sel viivul, kui silla väsinud köied viimase ohkega järele andsid,  Kõik seitse kukkusid sügavikku, teda paina kujutluspilt  sellest, kuidas nad kondoritest kõrgemal hõljusid, ja see põhjalik juurdlus, millega üks inimene otsus põhjuseid, miks juhtusid just need mehed ja naised, kes polnud mitte kusagil maamunal mitte kunagi varem kohtunud, nii ebaharilikul viisil kokku, et San Luis Rey sillal hukkuda.“

Avastasin, et Thornton Wilderi „San Luis Rey sild“ on raamatukogus täitsa olemas, ilmunud 1975.a. Loomingu Raamatukogus. Võtan lugemisplaani, võib-olla on mul ka kodus, pean natuke tuhlama riiulis.Mario Conde kuulas väga palju muusikat.

Siin tema lemmiklaul „Strawberry Fields“


Kaks järgnevat raamatut on naistest, kes igatsevad emaks saada, kuid see ei õnnestu. Üks valib, nagu pealkirigi vihjab, abiks surrogaatema, teine valib kuritegeliku tee.

Loetavad raamatud, kuid mina otsustasin tükiks ajaks nn. psühholoogilistest põnevikest loobuda ja lugeda taas „päriskrimkasid“, kus tegutsevad kuritegude uurijad.


Louise Jensen
Surrogaatema
Psühholoogiline põnevik
Inglise keelest tõlkinud Evi Eiche
Ersen 2019




Tutvustusest: Tal on olemas kõik, mida sa tahad Ta võib sulle anda kõik, mida sa tahad… Aga kas sa saad teda usaldada? Kat ja tema abikaasa Nick on proovinud kõike, et lapsevanemateks saada. Nad tahavad väga last, keda armastada, kuid hakkavad kaotama lootust. Siis annab juhuslik kohtumine Kati lapsepõlvesõbranna Lisaga neile viimase võimaluse. Kat ja Lisa olid kunagi lähedased nagu õed. Jagatud saladused tähendavad usaldust elu lõpuni… kas see on ikka nii? Just siis, kui Kati ja Nicki unistus näib olevat käeulatuses, hakkab Kat kahtlustama, et teda jälgitakse ja et Nick valetab talle. Kas praod, mis hakkavad tekkima Kati ideaalsesse tulevikupilti, on ainult tema peas või peaks ta kartma enda ja oma pere elu pärast? Populaarse autori psühholoogiline põnevik, mis küsib, kui kaugele oleme valmis minema ideaalse pere loomise nimel.

Selles raamatus meeldis mulle kõige rohkem moto:

Kui te torkate meid, kas meist ei voolagi verd?
Kui te kõditate meid, kas me ei naera?
Kui meid mürgitate, kas me ei sure?
Ja kui teete meile ülekohut, kas me ei tohigi siis kätte tasuda?
William Shakespeare „Veneetsi kaupmees“ Georg meri tõlkes


Michael Robotham
Ema saladus
Tõlkinud  Kadri Pettai
Petrone Print 2019









Tutvustusest: Kõigil on ettekujutus ideaalsest elust. Agatha arvates elab seda Meghan Shaughnessy. Vähemalt nii ta arvab. Kaugelt vaadates tundub nii …
Neil kahel täiesti erineva taustaga naisel on midagi ühist: mõlemal on ohtlik saladus, mis võib hävitada kõik, mida nad kalliks peavad. Nad mõlemad on tugeva emainstinktiga, valmis riskima suurelt.
„Ema saladus“ on menukirjanik Michael Robothami mõjuv psühholoogiline põnevik, mis hoiab teid enda kütkes ja murrab südame.
  Enne romaanikirjanikuks hakkamist oli Michael Robotham uuriv ajakirjanik ja töötas Ameerikas, Austraalias ja Suurbritannias. Ajakirjaniku ja kirjanikuna on ta uurinud kurikuulsaid juhtumeid, näiteks sarimõrtsukatest abielupaari Fred ja Rosemary Westi lugu. Ta on teinud koostööd kliiniliste ja kohtupsühholoogidega, kes aidanud politseil uurida psühholoogiliselt keerulisi kuritegusid. Robothami sulest on ilmunud 13 psühholoogilist põnevikku, mida on tõlgitud 25 keelde ja avaldatud 50 riigis. Aastal 2015 võitis ta Suurbritannia krimikirjanike ühenduse maineka auhinna põnevusromaani „Life or Death“ („Elu või surm“) eest. Ta elab Sydneys.


Ka siin raamatus meeldejääv moto.

Ma olen katki. Katki ja talumatult häbistatud , sest nisu küpseb, allikad annavad lakkamatult vett, uted toovad ilmale sadu tallesid. Ka emased koerad teevad seda. Kuni tundub, et kogu maa kerkib, et näidata mulle õrnu magavaid lapsi, samal ajal kui ma tunnen oma laspe südametuksete asemel kaht haamrilööki.
Federico Garcia Lorca „Yerma“

No tegelikult  Robothami raamat on ikka parem, kui enam-vähem samal teemal kahte raamatut ei taha lugeda, siis tuleks valida ikkagi Robotham. Meisetelikult kirjutatud, teab kuidas lugejat köita ja kuhu nupule vajutada, et lugeja pisaraid poetaks.

Seevastu järgmine raamat on minu juunikuu lemmik.

Richard Shepherd
Ebaloomulikud põhjused.
Tõlkinud Krista Kallis
Kirjastus Tänapäev 2019





Tutvustusest: Ebaloomulikud põhjused“ on raamat, mida pole võimalik käest panna, unikaalne pilguheit ebatavalise elukutse kulisside taha ja ellu, mida on raske isegi ette kujutada. Kui surm on ootamatu või selle põhjus pole selge, on kohtupatoloogi ülesanne see välja selgitada. Iga selline juhtum on omaette krimilugu – ja tänu oma oskustele, pühendumusele ja vaistule on dr Shepherd lahendanud neid ligi 23 000. Aga elu koos surmaga, oma silmaga inimkonna kõige süngemate külgede tunnistajaks olemine nõuab oma hinda ning autor räägib avameelselt ka sellest, mida see kõik on läinud maksma talle ja tema perekonnale.


Raamatu motoks oli Alexander Pope „Essee kriitikast“.

Ei maitsest, arvamusest, tarkusest veel piisa,
Su öeldus olgu siirust , otsekohesust,
Siis hinnataks sul mitte mõistust  liialt
Vaid lugu peetaks ka su sõprusest.

Vaiki alati, kui kahtlus meeles mõlgub
Ja kõneldes näi uje, ehkki endas kindel oled:
Teame ju moenarre neid
Kes kord eksinuna peavadki nii jääma;
Heal meelel tehtud vigu mööna
Ja päeval uuel kritiseeri
Päeva, mis on läinud mööda.

Ei piisa sest , et annad õiget nõu:
Tõed julmad rohkem kahju toovad kui kenad valed;
Õpetada tuleb nõnda, kuis õpetust ei antaks,
Tundmatut pead esitama unustatu  pähe:
Hea kasvatuseta  heakskiiduta jääb tõde,
Siis kiitust jagub vaid ülimale mõistusele.

Ettekäändeid nõuks kesiseks sul ärgu olgu
Sest kitsi mõistus kõigest hullem veel:
Labase mugava rahuloluga eal usaldust ei tohi reeta
Ei tohi olla nõnda viisakas, et ebaõiglaseks sind peetaks;
Targa viha pole põhjust peljata-
Nood, kes kiitust väärivad, su etteheiteid meelsalt kuulda võtavad.

Ühe kohtuarsti elulooraamat, mille ta kirjutas siis kui oli tööl läbipõlenud ja ametialasest tegevusest kõrvaldatud väidetavate vigade pärast. Nii et seda ei tasu lugeda ainult kui paberil CSI-d. Tegin raamatust üpris palju väljakirjutusi ja olen neid mitu korda üle lugenud.
Soovitasin raamatut lugemiseks oma pere krimkasõpradele, eriti tütrele, kes on ka kohtupatoloogi ametit pidanud.

Lk. 289: See juhtum illustreerib asjaolu, et on olemas faktid. Ja on olemas järeldused, mida neist tuletada saab. Selle kohtusaali võistlevas katlas oli tõde muutunud omaette nüanssidega paindlikuks kaubaks, ning seetõttu avaldati mulle kui eksperttunnistajale survet tõlgendada fakte sellisel viisil, mis mulle ei sobinud.  Advokaadiks olemisel- juristi oskustel oma juhtumi esitamisel- ei pruugi südametunnistust vaja minna ja iga juriste koolitav õppeasutus nõustub, et mõned head kaasused halva advokaaditöö tulemusel kaotatakse ja mõned halvad oskusliku advokaadi abil võidetakse. Üldiselt põhineb õigluse tasakaal kontseptsioonil, mis on seda ühiskonda hästi teeninud juba sajandeid: 2 inimest, kes loositakse juhuslikult ühiskonna seast ja kel puudub spetsiaalne ettevalmistus, saaksid  kuulata ja teha otsuse kogu tõendusmaterjali põhjal , mida kuulevad.

Lk. 290: Sellest ajast peale, kui olen kohtus ja asi läheb karmiks kätte, on mul toimetulekumehhanismiks Alexander Pope. Read, mis mu isa nii hoolikalt kirjutas minu jaoks sellesse sõnaraamatusse palju aastaid tagasi, õpetasid mind rääkima tagasihoidliku reserveeritusega, isegi kui olen kindel, et mul on õigus, meelsasti tunnistama võimalust, et võin eksida, uurima oma eksimusi ja neid tunnistama, õpetama või parandama teisi, suuremeelselt nende tundeid respekteerides; mitte kunagi nõustuma viisakuse pärast kontseptsiooniga, mida tean valed olevat; ja aktsepteerima parandamist, kui see on sobilik. Hoolimata agressioonist ja ühemõttelisusest, mida meie rivaalitsev süsteem edendab, ja selle sagedasest hoolimatusest tõe suhtes, püüan neist põhimõtetest kinni pidada.






Erlind Kagge
Kõnni: üks samm korraga.
Tõlkinud Sigrid Tooming
Postimees Kirjastus 2019





Tutvustusest: Miks me kõnnime? Sest see on meie loomuses. Tahame sünnist saadik panna üht jalga teise ette, uurida ja ületada piire. Iga samm viib meid edasi, on osa avastusretkest ja annab võimaluse uue leiu üle rõõmu tunda. Inimesed on alati kõndinud. Meie esiisad läbisid jalgsi pikki maid ja sõnal „päevatee” oli ühene tähendus. Nüüd väljendab see mõtet, et kogu elu on üks suur rännak. Kust ja kuhu inimene kõnnib, mis on meie siht? Asume teele Norra seikleja ja kirgliku matkaja Erling Kaggega, kes otsib kirjanduse, filosoofia ja isiklike rännakute kaudu vastuseid küsimusele, miks on iga samm oluline. Oma essees põimib ta ajalugu ja tänapäeva, anekdootlikke ja tõsiseid lugusid, tuues meid kahe jalaga maa peale: oluline on tunda pinda jalatalla all. Kõndimine, olemuselt aeglane tegevus, vastandub kiirele elutempole. Juba kaasaegse meditsiini isa Hippokrates rõhutas, et kõndimine on inimese parim ravi. Ükskõik, kas eesmärk on teha 10 000 sammu päevas, leida murele lahendus või lihtsalt loodust nautida kõnni. Erling Kagge on maailmarändur, kunstikoguja ja kirjanik, kes jõudis esimese inimesena maakera kolmele poolusele”: põhja, lõunasse ja Džomolungma tippu. Ta on kirjutanud kuus raamatut, juhib Norras kirjastust Kagge Forlag ja elab Oslos. Eesti keeles on tema sulest ilmunud raamat „Vaikus müraajastul. Rõõm end maailmast välja lülitada” (2018).

Raamatu moto: Sa kõnnid. Ja sa ei adu seda lati, aga kukud pidevalt. Iga sammuga kukud veidike ettepoole ja siis püüad end kinni. Laurie  Anderson „Kõnnid ja kukud“

 Ilus raamat. Algab looga vanaemast, kes ei saa enam kõndida ja kuhtub. Lõpeb looga vanaisast, kes kõndis 1945 a oma hukkamispaika.

Autor on kõndinud igal pool- ka New York’i  allilmas- sõnas otsese mõttes- krimkadest tuttavas kanalisatsioonimaailmas.
Ühe lugemissoovituse sain endale: otsida üles vanast Akadeemiast 2006 nr 8
Henry Thoreau „Jalutuskäik“. Thoreau  „Walden ehk Elu metsas“ meeldis mulle väga.

Lk. 53 Kui ma kohtun lühikese aja jooksul nii paljude inimestega, eriti veel sedavõrd erinevatega nagu Los Angeleses, mõtlen sellel, kui sarnased me siiski oleme. Meis kõigis on ilu, rumaluse, intelligentsuse, headuse, nõrkuse, tugevuse, optimismi ja pessimismi elemente ning meile kõigile saavad elu jooksul osaks võidud ja kaotused.

Ütleksin, et raamatul on lihtne sisu, mida jutustatakse hästi aeglases tempos , sekka pisut filosoofiat, ajalugu, vihjeid ja viiteid.
Aeglase kulgemise raamat, tuletab meelde, et parimad asjad elus on tasuta.



Stina Jackson
Hõbedatee
Rootsi keelest tõlkinud Mari Jesmin
sari Mirabilia
Eesti raamat 2019







Tutvustusest: Kolm aastat tagasi kadus Põhja-Rootsis jäljetult Lelle seitsmeteistaastane tütar Lina. Juba kolm aastat sõidab Lelle valgetel suveöödel autoga ringi ja otsib meeleheitlikult oma tütart. Ta sõidab mööda 95. maanteed, mida kutsutakse Hõbedateeks. Väikesesse Glimmersträski asulasse saabub Meja koos oma emaga, kes loodab alustada uut elu. Meja on sama vana kui Lelle tütar siis, kui too kadus. Kuid see hüljatud paik on Meja jaoks ohtlik.
 Sügispimeduse saabumine seob Lelle ja Meja saatuse, ning kui veel üks tüdruk kaob, põimuvad nende elud kummitavalt ja traagiliselt igaveseks ühte.
„Hõbedatee” on meeleolukas ja liigutav põnevuslugu sellest, kuidas suuta ka kõige süngemal ajal tugev olla.
 Stina Jackson (snd 1983) on pärit Rootsist Skellefteåst. Rohkem kui kümme aastat tagasi siirdus ta USAsse Denverisse. „Hõbedatee“ on Jacksoni debüütromaan, see tegi temast Põhjamaade põnevuskirjanduse tõusva tähe. Teos valiti 2018. aastal Rootsi parimaks kriminaalromaaniks.

Tasub lugeda.

Nii vähe raamatuid lugesingi.  Juuni algas reisiga Zürichisse, kus vaatasin kahte ooperit ja lõppes reisiga Ahvenamaale. Viimane reis tõi mu lugemislisti jälle mitu uut raamatu, mis oma järjekorda ootavad:
Janne Kütimaa “Minu Ahvenamaa“
Ulla –Lena Lundberg „Jää“
Salli Salminen "Katriina"
Friedebert Tuglas viibis Ahvenamaal neljal korral: 1907, 1909, 1910 ja  1913.  Esmakordsel Ahvenamaal suvitamise ajal kirjutas Tuglas novelli “Midia”, palad “Notturno” ja “Palavikud” ja tegi ka kolm tušijoonistust pealkirja all “Muinasjutt”. Leidsin "Notturno" kogutud teostest, teisi mitte.
Ahvenamaal suvitasid ka kunstnikud Konrad Mägi, Nikolai Triik, Anton Starkopf ja Aleksander Tassa.

Tavaliselt ma reisidest blogis ei kirjuta, kuid Ahvenamaa haaras mind jäägitult, olen vaimustuses. Milline valgus ja millised värvid! Kaunist loodust on ka kodus, aga sellist imelist valgust ei ole.
Riputan siia kaks pilti.





Teatris.



Teater R.A.A.A.M.
Esietendus 13. juunil 2019 Püha Katariina kirikus.
„Juudit“
Autor Anton Hansen Tammsaare
Lavastaja Airat Abusakhmanov
Kunstnik  Ervin Õunapuu
Helilooja Ardo Ran Varres
Valguskunstnik  Priidu Adlas
Koreograafia ja Liikumine
Renee Nõmmik ja Tiina Ollesk (Fine5 Tantsuteater)

Osades: Riina Maidre, Üllar Saaremäe, Elina Reinold, Kristo Viiding, Markus Truup, Raimo Pass (Eesti Draamateater)

Teatri kodulehelt:  Me ikka tapame neid, keda armastame .Tallinnas Püha Katariina kirikus etendub Tammsaare piiblilegendist lähtuv näidend „Juudit”. Näidendi teemad on väga kaasaegsed – võimuiha, sõda, kirg, armastus, ebaõnnestumise hirm… Miks Juudit tapab Olovernese, keda ta kirglikult armastab?
Muidugi on see lavastus ja näidend ka naisest, tema psühholoogiast ja tunnetest, läbielamistest enne ja pärast Olovernese pea maharaiumist.
Lavastaja Airat Abusakhmanov (1974) on baškiir, lavastajana tuntud nii omal maal kui ka Venemaal. Ta ise ütleb: „Minu jaoks pole tänapäeva kangelane ühemõtteline figuur, ideaal. See tähendab tihti ohvreid ja eneseohverdamist.




Zürichi ooperiteatris vaatasin juuni algul kahte ooperietendust.



Jean-Philippe Rameau
„Hippolyte et Aricie
Libreto Simon-Joseph Pellegrin
Maailma esietendus 01.okt.1733 Pariisi Kuninglik Muusikakadeemia
Mina nägin 03. juunil Zürichi ooperis.

Dirigent: Emmanuelle Haïm
Lavastaja  Jetske Mijnssen
Lavakujundus Ben Baur
Kostüümikunstnik  Gideon Davey
Laulsid: Mélissa Petit -   Aricie
Cyrille Dubois  -  Hippolyte
Stéphanie d'Oustrac -  Phèdre
Edwin Crossley-Mercer -  Thésée
Wenwei Zhang  -Neptune, Pluton
Hamida Kristoffersen - Diane
Aurélia Legay -   Oeone

Tegemist on Prantsuse barokkooperiga.
Libreto aluseks on Racine tragöödia "Phaidra" ja Euripides "Hippolytos».
Theseuse abikaasa Phaidra armub oma abikaasa pojasse esimesest abielust Hippolytesse. Hyppolite omakorda on armunud Ariciesse, kes on määratud vanemate poolt preestriks, see armastus ei ole lubatud. Kui Thesesus allilma läheb, tunnistab Phaidra Hippolytele oma kiindumust, viimane lükkab armastusavalduse tagasi. Nüüd pakub Phaidra  Hippolytele nuga, et viimane naise tapaks, sest tagasilükatud armastusega ei ole tal enam elu. Kerge kähmluse taustal ilmub ootamatult tagasi Theseus, kes palub asja selgitada. Amm Oeone tahab päästa kuninga ja Phaidra au ning ütleb, et Hippolyte soovis rünnata Phaidrat, kuna see lükkas tagasi tema armastuse. Theseus  palub oma isal Neptunil Hippolyte hävitada. Hippolyte põleb leekides. Suurest kurvastusest tapab Phaidra end. Theseus saab aru, mis tegelikult juhtus ja on väga õnnetu ning . Theseus soovib ka end tappa, kuid saab siis oma isalt Neptunilt teate, et jahijumalanna Diana päästis Hippolyte ning viis ta kokku oma armsama Ariciega . Neptun tegi Hippolytest metsaelanike kuninga, kuid isa ei tohi oma poega enam iialgi näha.
Huvitav lavastus Hollandi lavastajat. Lavastaja koduleht: http://www.jetskemijnssen.com/index.php?page=gallery

 Suurepärane pildigalerii on Zürichi Ooperi kodulehel. https://www.opernhaus.ch/en/spielplan/calendar/hippolyte-et-aricie/season_50348/

Teine etendus Zürichis oli Bellini "Norma", mida vaatasin kolmandat korda ja olen nõus veel vaatama. 





Dirigent Fabio Luisi
Lavastaja Robert Wilson
Kunstnik Robert Wilson
Kostüümid Moidele Bickel 

Laulsid:

Michael Spyres-   Pollione
Ildo Song-   Oroveso
Maria Agresta - Norma
Anna Goryachova - Adalgisa
Irène Friedli - Clotilde
Thobela Ntshanyana- Flavio


Suurepärane lavastus ja lavakujundus koos valgustusega. Laval toimus minimaalne liikumine ja rekvisiite väga vähe, seejuures aga vaimustav värvide ja valguse mäng. Meelde on jäänud sügav tumesinine toon.


Esialgu mind hämmastasid lauljate liikuvad käed, käelabad olid pidevas liikumises, need aitasi lauljal väljendada tundeid ja liikumist. 
Jällegi leiab pildigalerii Zürichi Ooperi kodulehelt   https://www.opernhaus.ch/en/spielplan/calendar/norma-319/season_50348/

Minu kõrval istuv härra seletas, et selline käteliigutustele tuginemine on lavastajale omane ning samalaadselt on lavastatud ka „Faust“.  See härra Helmut oli ühtlasi kõige  huvitavam kohtumine kõigil mu reisidel kokku. Frankfurdist pärit Helmut sõidab mööda maailma ringi ja külastab erinevaid oopereid ja ooperifestivale. Ta on näinud 159 nimetust erinevaid oopereid, omas entsüklopeedilisi teadmisi lavastajatest, kunstnikest ja lauljatest. Ta ei olnud pensionär, ütles, et ei pea elus enam ainult tööle pühenduma. See on see elu, mida mina tahaksin elada.

Aga praegu, töö kõrvalt, ei ole aega blogigi kirjutada. Kui ma nüüd tahaksin kirjutada ka veel Estonia teatris juunis vaadatud "West Side Story" etendusest, siis ma enne juuni lõppu kirjutist valmis ei saakski. Kirjutan sellest hiljem. Etendus meeldis mulle ja soovitan. Olen lugenud ka negatiivseid kommentaare, kuid mina jäin rahule ja soovitan soojalt.