2016 aastal lugesin 103 raamatut,
umbes sama palju kui eelmisel aastal. Loeksin rohkem, aga omajagu aega võtab
blogi kirjutamine ja ega vist töö kõrvalt palju enam ei jõuakski. Mõtlen ikka,
et kui ükskord päriselt koju jään, (ei saa öelda, et kui pensionile jään, juba
olen), küll siis loen. Need raamatud, mis lugemise nimekirjas, kõik kodused
raamatud uuesti ja kõik uued ilmuvad. Täitumatu unistus?
Minu ema on 80+, eluaeg palju
lugenud, aga viimastel aastatel ütleb, et ei suuda süveneda. Kas tõesti siis,
kui on aega lugeda, ei ole enam tahtmist või veavad silmad alt või on muud
hädad.
See, et ma töö käin, peegeldab ka
lugemisvalikus- 33 ehk ligi kolmandik olid kriminaalromaanid või põnevikud. Raske
on pärast tööpäeva süveneda näiteks Knausgaardi
„Minu võitlus“ teise osasse- loen juba 3. nädalat. Mis ma tühja virisen, tööl
käivad ju enamus lugejaid, lisaks on neil väikesed lapsed. Küllap peegeldab kirjanduse
valik ka minu eelistusi ja taset.
Nii et siis 103 raamatut.
Üritan nüüd distantsilt parimad
raamatud välja valida.
Ilukirjandus:
1.Haruki Murakani „Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku
aastad"- Murakami on Murakami, on Murakani.
2.Graham Greene „Rännud tädiga“- seni lugemata Greene.
3.Iris Murdoch „Must prints“- ülelugemine enne Rakvere teatri
etendust.
Eesti kirjandus:
1.Mudlum „ Linnu silmad“- vaimustavalt mahlakas eesti keel.
2.Matsin „Gogoli disko“ – vaimukas ulme.
3.Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine“- kaunid lood kaunis
raamatus
Krimikirjanduse auhinnad 2016 annan
1.Claudia Piñeiro „Betty Boop“- täiesti teistmoodi, üllatav ja haarav .
2.Steve Cavanagh „Kaitse“- Lee Child kohtusaalis.
3.Katrin Pauts "Politseiniku
tütar“, “Tulekandja“- Eesti oma krimikuninganna.
Põnevikud, teen vahet krimkadega vist
selle järgi, kuidas raamatut tutvustatakse. Kõik kolm olid tõeliselt põnevad,
raske käest panna enne ööd.
1.Alexandra Oliva „Üksinda“
2.Peter Swanson "Mõrva väärt“
4.Gillian Flynn „Lõikepind".
Veel meeldisid raamatud:
1.Mart Kadastik „Nüüd ma siis kirjutan“- mäluraamat, ilukirjandus,
elutööraamat?
2.Frederic Gros „Kõndimise filosoofia“- filosoofia, mis vaimustab
ka tavainimest.
Mõtlesin kaua, kas annan endale lubaduse,
et 2017.aastal loen kolm esimest kuud vaid eesti kirjandust. Ei söenda. Jäägu
nii, et 2017 aastal loen sama palju ja püüan rohkem eesti kirjandust lugeda. „Sokolaadist
printsil“ olen raamatukogus juba järjekorras.
Viimane raamat sel aastal, tegelikult mitte viimasena
loetud. Ostsin raamatu kohe endale jõulukingiks kui see raamatupoodi ilmus ja
lugesin läbi. Aga kirjutada raamatust ei osanud.
Minu austus Houellebecq’i vastu on suur, pean teda 21.sajandi
klassikuks seniavaldatu järgi ja klassikute kohta ei oska ega julge ma tavaliselt
rohkem kirjutada kui seda, kas meeldis või ei meeldinud.
„Alistumine“ pettis mu ootusi. Ootasin tõlget väga,
tahtsin lugeda islamiseerunud Euroopast.
Lootsin vist lugeda midagi ulmeka taolist. Tõsi, raamatus ongi tegevus
tõstetud 2022 aastasse, aga siiski hõlmab nn. Uus Euroopa raamatust ehk vaid
ühe kolmandiku.
Lk. 199 „Siinkohal
meenus mulle Tanneur ja see, et ta oli võrrelnud Ben Abbesi keiser Augustusega
sel õhtul kui olime koos tema Loti maamajas õhtust söönud; võrdlus näis Rediger’ile
huvi pakkuvat, ta jäi hetkeks mõttesse. Läbirääkimised Liibanoni ja Egiptuse
vahel edenesid jõudsalt, ütles ta, ja esimesed kontaktid on loodud ka Liibüa ja
Süüriaga, kus Ben Abbes oli üles soojendanud oma isiklikud tutvused kohalike
moslemivendadega. Tegelikult üritas ta vähem kui ühe põlvkonnaga ja üksnes
diplomaatilisel teel üles ehitada seda mille teostamiseks oli Rooma impeeriumil
kulunud sajandeid- liites juurde, ja pealegi ühegi püssipauguta, suured
territooriumid Põhja-Euroopas, kuni Eesti, Skandinaavia maade ja Iirimaaani
välja.“
Raamatu põhjal võiksin öelda, et kõik, mis toimus, toimus just selliste meeste pärast nagu peategelane.
Suurem osa teosest on vananeva šovinistliku mehe ja keskpärase ülikooliõppejõu
heietused oma uurimistööst ja eraelust. Seejuures lugesin tähelepanelikult ja
guugeldasin ka uurimisobjekti J.K. Hysmansit. Imestasin, et Hysmans on tõesti olemas, minu
arvates oleks raamatule kasuks tulnud kui uurimisobjekt oleks olnud
väljamõeldud isik. Ja mis puutub ülikooli siseelu kirjeldusse, siis sellest on huvitavamalt
ja kaasahaaravamalt kirjutanud David Lodge raamatutes „Väike maailm“, „Väärt töö“, ja „Ühest
kohast teise“.
Aga riiulil teiste Houellebecq’de kõrval raamat nüüd seisab ja olgu peale.
Võib-olla on nii nagu „Alistumine“ peategelane arutleb
J.K. Hysmansi kohta lk. 31
„Kui
keegi on kirjutanud sedavõrd võimsalt originaalse, maailmakirjanduses täiesti
enneolematu teose, siis kuidas saab ta pärast seda edasi kirjutada?“
Ma mõtlen siin raamatuid „Kaart ja territoorium“ ja „Elementaarosakesed“
.
Eestikeelse raamatu kujundus ( Toomas Niklus) väärib
tähelepanu, originaalis on raamatu kaas selline.
Üritan
läbi lugeda kõik Toledo kirjastuse väljaantud raamatud, seetõttu jõudsin
paratamatult Claudia Piñeiro romaanini „Betty Boop“. Õnneks ostsin selle
raamatu endale, olen ramatule hulgaliselt kleepse vahele ladunud- kohad, mida
tahan üle lugeda, nimed, mida tahan guugeldada.
See
raamat on kindlalt minu 2016 aasta lemmikraamatute esirinnas. Kuna autor on
kuulsust kogunud eelkõige krimikirjanikuna ning ka loetud raamat liigitub
kriminaalromaanide alla, siis kaheldamatult on see minu 2016 loetud kriminaal-romaanide
hulgas esimesel kohal.
Autor
ise on öelnud, et kriminaalromaani narratiivne struktuur aitab tal lugusid
jutustada.
Mind
köitis eelkõige võõras ning tundmatu
tegevuskoht- tänapäeva Argentiinast saab teada rohkem kui reisiraamatust. Tegevuskohad
on suure päevalehe toimetus ja üliväga turvatud ja suletud rikaste elamurajoon
Buenos Aireses. Meespeategelasteks on kaks ajakirjanikku suure päevalehe
juurest, üks neist noor krimiajakirjanik, lõpuni välja nimetu, teine staažikas krimiajakirjanik
Jaime Brena, kes äsja pidi noorele mehele loovutama oma ametikoha ja töötab nüüd
kultuuritoimetuses, kuid asub vabatahtlikult noormeest juhendama ja õpetama.
Stiilinäide
lk 93. „Mis see Betty Boop siin tegi?
Kes? Nurit Iscar. Ah, Rinaldi palkas ta Chazaretta tapmise kohta non-
fiction’ it kirjutama, seletab krimiuudiste noormees ning hääldab non-fiction’it
erilise irooniaga. Pole paha mõte, ta võib seda vägagi hästi teha, leiab Brena.
Miks sa seda arvad? Kes ta üldse on? Noormees, kus sa elanud oled? Mina teda ei
tunne. Aga võiksid, ta on üks väheseid krimikirjanikke siin Argentiinas, kas sa
tõesti ei ole lugenud romaani „Aeg-ajalt surra“? Ei ole. Siis pead lugema, seda
ja kõike muud, mis kätte saad, et oma vaimu pisut avardada. Mul pole aega, ma puhkusel
mõnikord loen, aga mitte ilukirjandust. Kui sa tahad heaks ajakirjanikuks
saada, pead sa lugema nimelt ilukirjandust, noormees, ei ole leidunud täna ega
ole leidunud ka varem head ajakirjanikku, kes varem ei ole olnud hea lugeja,
võin seda sulle kinnitada.“
(Ei
ma ei kirjutanud valesti maha, jutumärgid tõesti puuduvad)
Lõigus
oli nimetatud naispeategelane: kirjanik Nurit Iscar, hüüdnimega Betty Boop.
Päevaleht üürib Nurit Iscarile rikaste asumis elamise ja saadab ta sinna kirjutama
mõrvast.
Jah,
mõrv nagu kriminaalromaanile kohane, on ka olemas. Oma kodus, üliturvatud vaid jõukatele mõeldud elamurajoonis,
tapetakse rikas mees. Samas kohas leiti surnult aasta tagasi tema naine nii et
sellest tõotab ajalehele tulla suur lugu.
Krimiajakirjanikud
ja Betty Boop hakkavad mehe enesetappu (politsei arvates) koos uurima, käivad ringi, kuulavad jutte, uurivad
tänu vastutulelikule politseikomissarile fotosid sündmuskohal ning avastavad, et lühikese aja jooksul on õnnetusjuhtumi
(jällegi politsei arvates) tagajärjel surnud mitu kooli-kaaslast. Jaime Brena
teeb panuse inimestega suhtlemisele, noor ajakirjanik internetile ja mõlemast
on abi. Abi on nii palju, et jõutaksegi lahenduseni. Politsei ilmutab end ka
raamatus vilksamiseni, aga lõpplahenduse au kuulub ikka kolmikule. Uurimisele tuleb
suhtuda eelarvamustevabalt ja mitte kõrvutada näiteks Wallanderi lugudega. Lõpplahendus
on palju öeldud, saladus jääb ikka alles. Küllap argentiina lugejale avaldatakse
see mõnes teises Claudia Piñeiro romaanis.
Iga
raamat, kus keegi on surnud, ei ole kriminaalromaan. Lugemise raskuspunkti võib
nende jaoks, kes krimkasid ei loe, nihutada ka teistele teemadele. Krimiloo kõrval on siin
ühe suure lehe toimetuse elu, ajakirjanduse ja võimu suhted, naiskirjaniku
loome ning armuvaevad ja tema sõbrannad – raamatus on toredat humoorikat ja
vaimukat dialoogi- võiks öelda teemal „seks ja linn 50+“. Tänapäeva Argentiinat
juba mainisin eespool.
Nuriti arutlused ja sõbrannad koos on
selle raamatu maiuspalad krimiloo kõrval.
Näiteks linnast lahkumise sündroomist
lk.115 „Linnast lahkumise sündroom: mind
masendavad puud, mind masendab roheline, mul ajab närvid krussi vara-hommikune
linnukoor, siristavad ritsikad ja öö läbi krooksuvad konnad, kas tead, Carmen,
mida mul vaja on? Meest, Nurit. Tsementi, palju tsementi ja nurgapealset
kohvikut otse kodu kõrval, vastab Nurit. Ning ta jätkab: Kujuta ette, mis tunne
on jalutada mööda tänavat, teades, et selles paigas ei kohta sa kedagi põnevat,
et ümberringi ei ole muud kui loodus, sport, eeldatavalt tervislik elu ja
tühjad majad. Sest isegi kui siin elab inimesi, näed sa neid ainult sportimas.
Kasvõi lihtsalt sörkimas. Kujuta ette, mis tunne see on, kui sa tead, et kõik,
mis sinuga võib sündida, on ette teada, kõneleb Nurit.“
Sõbrannad räägivad puuduvat sõbrannat
taga lk. 155: „Miks me üldse temaga
suhtleme, kui ta meid sedasi endast välja ajab? Sest ta toimib meile kui
maandusjuhe ning see omakorda tekitab süütunnet; alati on tarvis kedagi, kelle
kulul end välja elada, kuid see isik peab kõik stoiliselt ära kannatama; ning
tema mitte ei iitsatagi, tuleb tunnistada. Kui meil on keegi, kelle kaudu
ennast maandada, kaitseme ülejäänud maailma iseenda eest, sedastab Paula.“
Nurit loeb Muriel Sparki“Memento Morit“,
see raamat meeldis mulle väga ja sellal kui pidasin naiskirjanike edetabelit,
oli Muriel Spark üsna esimeste seas.
Ainulaadseks
ja kordumatuks teeb raamatu see, kuidas see on kirjutatud, võis näha juba
stiilinäitest. Otsest kõnet ei ole, taandridu ei ole, üleminek ühelt tegelaselt
teise tegelase sõnadele ja tegelasele toimub ühes jorus, lõikudeks teksti ei
jagata.
Esimesed
kolm lehekülge on ehk häiriv ja nõuab keskendumist, aga sellega harjub ära ning
kinnitan, et lugemine on tõeline nauding.
Küllap
aitab sellel kaasa ka suurepärane tõlge nagu kõigi loetud Toledo kirjastuse
tõlgete puhul.
Betty
Boop on kirjanik Nurit Iscari hüüdnimi, mille tema armuke talle andis. Betty
Boop on 1930.a.pärit Max Fleischeri Talkartooni sarja multifilmist pärit
tegelane. Tema loojaks on Grim Natwick, animafilmi režissöör ja
Betty Boop'i prototüübiks lauljatar Helen Kane.
Helen
Kane laulab „I Wanna Be Loved by You. Raamatus
on Betty Boopile ja teistele flapper naistele (ja selgitus,kes need on) pühendatud mitu lehekülge.
Antti
Tuomanineni raamatus jookseb kõrvuti kaks liini. Innukas ajakirjanik Janne
võitleb Põhja- Soome keskkonnaohtliku kaevanduse vastu. Janne 30 aastat tagasi
Soomest lahkunud isa saabub Helsingisse tagasi ja lõpetab siin viimaste töödega
parajasti oma palgamõrvari karjääri.
Mis
kaevandusse puutub, siis meenus mulle kohe ka Grishami „Hall mägi“. "Kaevandus" on parem, lähemal. Peaaegu nagu Eestis, mõtlesin meie kaevanduste peale.
Mis
palgamõrvarisse puutub, siis soomlasi on
vormelikihutajate hulgas ja küllap jagub mõni külmavereline ka palgamõrvarite
hulka. Raamatus see palgamõrvari teema kuidagi sumbub: mees tuleb Soome, teeb
viimased tööd, saab aru, et tahab ameti maha jätta, teeb veel mõned ettejuhtuvad
„hädavajalikud“ tööd. Lõpuks annab isa oma elu loo pojale romaani aineks; ema, poeg ja kadunud
isa istuvad laua taga ja lepivad. Tõele au andes, poega isa amet siiski natuke
häirib. Vabal ajal loeb palgamõrvar lk.
103 raamatut „Inimkoletised“, autor toob kahel leheküljel näiteid sellest
raamatust. Kas palgamõrvar otsib õigustust, ta ütleb, et tema võtab elu vaid neilt, kes on selle ära teeninud. Nii lihtne see ongi..
Janne
Vuori on innukas ajakirjanik, kes ise ütleb enda kohta et kirjutamata ei saa
„kirjutamine oli see, mis elustas päeva, tegi selle täiuslikuks“ –lk. 170. Abikaasa
Pauliine ja lapse ema ütleb Janne kohta,
et too tahab näha vaid enda pilti kirjatüki kõrval ja on isekas, muudkui „mina, mina,
mina…“ Lõpus, kui Janne loo oma blogisse
üles riputab, saadab Pauliina õnnitluse, nüüd ta mõistis, mida mees tegi kõik see aeg, kui ta
naise ja lapse eest ei hoolitsenud. Siin
ma olen irooniline, kui pole aru saada.
Raamatu
moto: Muretuina kiirustame hävingu poole,
kui oleme endi ette asetanud midagi, mis segab meid seda nägemast. Blaise
Pascal
Metalne
raamat, 3 osa on pealkirjastatud nii: nikkel, tina, kuld.
Hoogsalt
kirjutatud ja põnev, aga lõpp ja see palgamõrvari sulandumine tavaellu muutsid mind umbusklikuks.
Keset
raamatut tabas mind järsku üllatus, kui kohtasin tekstis kraavi, mis oli
vastne (lk.152), lk. 143 „Ta tõstis pilgu ja pidi märkama, et mul polnudki Lehtineni materjal
manu“.
Nagu
oleks peategelane hakanud poole raamatu pealt teist keelt pruukima.
Kohaga
tugevalt seotud raamat, kõik Helsingi poolsaared ja saared käiakse läbi ja see on
põnev, lumesadu tekitab kadedust.
Tallinn
märgitakse ka ära lk. 128-„ Külm tuul puhus kaugest lõunast, võib-olla
koguni Tallinnast“.
Ka
minu järgmine loetud raamat „Betty Boop“ on krimilugu ajakirjanikega.
Mõlemad
raamatud ajakirjanikest, aga üks teisest mäekõrguselt üle. Neid polegi õige
võrrelda, lihtsalt minul juhtusid nad järjestikku lugemiseks.
Elsa
on koomas olnud viis kuud. Lootus, et ta veel ärkab, on kadunud. Tema pere ja
arstid on silmitsi tõsiasjaga, et on aeg lülitada välja teda elus hoidvad
aparaadid...
Nad
ei tea, et viimaste nädalate jooksul on Elsa teadvus osaliselt taastunud; ta
kuuleb, mida tema ümber olevad inimesed räägivad, aga ei saa seda neile öelda.
Thibault
külastab samas haiglas oma venda, kes sõitis purjus peaga surnuks kaks
teismelist tüdrukut. Emotsionaalselt segaduses otsib noormees rahunemiseks
vaikset kohta ja leiab tee Elsa tuppa. Nähes neiut seal rahulikult lamamas, ei
suuda ta uskuda, et too lihtsalt ei maga. Thibault hakkab Elsat regulaarselt
külastama. Õppides neiut tema pere ja sõprade abil rohkem tundma, saab ta aru,
et hakkab temasse armuma. Ja kui ta temaga räägib, tundub talle üha enam, et
too kuuleb tema iga sõna...
Elsa
jaoks on Thibault’ külastused nagu sõõm värsket õhku. Lõpuks ometi räägib keegi
temaga, nagu oleks ta elus. Paneb ta naerma. Ja annab talle midagi, mille nimel
võidelda...
Nagu muinasjutt
Okasroosikesest.
Traagiline lugu kirjutatud
inimliku soojuse ja isegi pisukese huumoriga nii palju kui selline olukord võimaldab.
Lihtne süžee, mida vaheldumisi jutustavad Thibault ja koomas Elsa. Lihtne
lugeda, ühe õhtu raamat.
Kust leida lootust, kui
seda enam ei ole, sellele annab vastuse raamatust leitud Marcel Pagnoni
mõttetera „Kõik arvasid, et see on võimatu. Siis tuli loll, kes seda ei
teadnud, ja tema sai sellega hakkama“.
Clélie Avit sündis 1986. a Auvergne’s. Tema 2015. a ilmunud esikromaan «Ma olen siin», on saanud mitmeid kirjandusauhindu ja on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde.
Hélène Grémillon
„Usaldusalune“
Prantsuse keelest tõlkinud
Sirje Keevallik
Eesti Raamat 2016
Sari Nüüdisromaan
224 lehekülge
On aasta 1975. Camille on äsja ema kaotanud. Kaastundeavalduste
seas on kummaline kiri, mil pole saatja aadressi. Alguses arvab Camille, et
tegemist on eksitusega, aga kirjad muudkui saabuvad ja toovad päevavalgele
aastatel 1938 – 1943 aset leidnud traagilise armastusloo, mille keskmes on oma
tahtest sõltumatult tema, Camille. Kirjade saatja on üks selles armunelinurgas
osalenutest, keegi Louis.
Melodraama okupeeritud
Pariisist, põnevam ja mitmetasandilisem kui eelmine prantslanna- „Ma olen siin“.
Raamat, mis jääb meelde ja paneb kaasa elama juba teemade tõttu:
armastus, emadus, reetmine, meeleheide, kättemaks ja kahetsus- iga naine leiab siit midagi. Tagaplaanil
okupeeritud Pariis, ka huvitav lugeda. Raamat, mis tuletas meelde, et sündmuste
tegelikule olemusele lähedale jõudmiseks, tuleb lugu jutustada mitme tegelase
suu läbi.
Ja nagu raamatus tihti, kõige kõnekam ja värvikam on kõige halvem
tegelane.
Hélène Grémillon sündis 8. veebruaril 1977 Poitiers’s. Ta sai magistrikraadi kirjanduses, seejärel ka ajaloos. 2010. aastal ilmus ta esikromaan „Usaldusalune“ (Le Confident), mis on saanud mitmeid kirjandusauhindu ja on praeguseks tõlgitud ligi kolmekümnesse keelde. "Nüüdisromaani " sarjas 5 prantslast 2016.aastal: Grégoire Delacourt „Tabamatu
õnn“, Anne Lemieux „Lesepitser“,Marc Dugain „Mõjuvõim“,
lisaks kaks loetut. Mõnus vaheldus inglise kirjandusele, kahjuks küll mitte
midagi unustamatut ja 2016 lemmikraamatut nende hulgas ei ole.
Esimene ei olnudki
päris jõulukontsert, aga kuna sellega algas minu jõulukuu, liigitan ka Rondelluse
kontserdi „Shakespeare ja muusika“ jõulukontserdi alla.
Maria Staak vokaal ja
rataslüüra, Johannes Cristopher Staak – vokaal, rataslüüra, torupill,
plokkflöödid, Roberts Staak –lauto ja löökpillid, selline koosseis.
Oli äärmiselt huvitav
kontsert. 16-17 sajandi muusika on mulle võõras, ei ole varem kontserdil kuulnud
lautomängu ega näinud- kuulnud sellist pilli nagu rataslüüra. Rondelluse
muusikat kuulata oli kosutav, ütleksin, et hing puhastus sellel õhtul. Lisaks
rääkis Klassikaraadio Vanamuusikatunnist tuntud Robert Staak huvitavalt Shakespeare
loomingu seotusest muusikaga.
Shakespeare oli musikaalne
kirjanik. Kolmekümne kahes Shakespeare’i näidendis ja viiesajas tekstilõigus on
vihjeid muusikale, keerulistest metafooridest praktiliste remarkideni. Sageli tsiteerib
ta tolleaegsete tuntud laulude esimesi ridu, paljusid neid lauludest ka
arvatavasti esitati tema näidendite lavastustes. Enam vähem kindel võib olla vaid mõne laulu puhul.
Et mõista Shakespeare tekstide mitmekihilisust, nautida tema teravmeelsust,
sõnamängu meisterlikkust ning ilu, peaksime tundma tema ajastu (muusika)
kultuurilist tausta.
Kodus lõin lahti Shakespeare
väidetavalt kõige muusikalised näidendid „Torm“ ja „Kaheteistkümnes öö“. Sirvisin
ja tõepoolest, õige tihti kordusid sõnad „laulab“ ja „laulavad“.
Ka Rondelluse kontserdil ettekantud laul „O mistress mine“ on pärit näidendist „Kaheteistkümnes öö“,
Teine kontsert oli Oleviste
kiriku ülistuskoori jõulukontsert Tallinnas Laboratooriumi tänava Ukraina
Kreeka-Katoliku Kolme Käe Jumalaema kirikus.
Üllatuseks oli selline vanalinna tagaõue peidetud väike armas pühakoda. Kontsert oli meeldiv, pisikeses kirkus tekkis eriline lähedus
koori esinemisega.
Kolmandaks õnnestus kuulda
ühel suurel jõulupeol Londonist kohale
sõitnud West End teatri näitlejad. Numbrid muusikalist „Mamma Mia“ üllatust ei pakkunud. Õhtu
põnevaim hetk oli kui lauldi Stig Rästa ja Elina Borni eurolugu.
Neljandal kontserdil laulis Niguliste kirikus tütarlastekoor „Ellerhein" tuntud headuses. Selle aasta jõulukontsert
kandis nime „Valgest valgem“. Dirigent Ingrid Kõrvits, orelil Kadri Toomoja,
kitarril Robert Jürjendal.
Tuttavad nimed kavas: Veljo
Tormis, Urmas Sisask, Johannes Brahms, Georg Friedrich Händel, Robert
Jürjendal ja ka mitmed mulle tundmatud nimed: Kaj- Erik Gustavsson, Gwyneth
Walker.
Traditsioonilisi jõululaule oli vähe, aga see polnud ka koori eesmärk. Kontserdi
kava kokkupanemisel oli saadud inspiratsiooni merekultuuriaasta ideedest.
Kõrgetasemeline
koorikontsert valitud kavaga.
Olen Ellerheina kontsertidel käinud oma lapselapse pärast, kes kooris laulab. Usun, et jään
käima ka pärast seda kui Triinu on koorist välja kasvanud.
Viies oli Arsise
kellade ansambel koos Rahvusooper
Estonia solisti Kristel Pärtnaga.
Selleaastane jõulukava pakatas
tuntud meloodiatest ja pakkus rõõmsat
äratundmisrõõmu nagu üks mõnus jõulukontsert olema peab. Lisaks Aivar Mäe
muhedad vahejutud. Kristel Pärtnalt Olev Ehala kaunis laul „Jõuluingel“ ja minu
lemmik sopraniaaria „Casta diva“. Kes teab, nüüd kui on olemas sopran, kes suudab
Normat laulda, võetakse ehk Bellini ooper ka "Estonias" kavasse.
Kuues ja viimane oli meesvokaalide
trio Les Bohemes kontsert Estonia kontserdisaalis, mille valisime meie 30. pulma
aastapäevaks.
Kontserdi lõpus ütlesime mõlemad, et
jälle ühe kogemuse võrra rikkamad, mis kokkuleppeliselt tähendab seda, et kontserdielamust
ei sündinud. Nii kehv ka ei olnud, et vaheajal oleks ära läinud.
Poisid laulsid ju hästi: dramaatiline
tenor Víctor Guzmán ja tenorid Víctor Trejo ja Germán Gholami. Kava oli seinast
seina, väga palju lauldi itaalia keeles,
tuletas meelde Il Divot. Algas grandioosse Grande Amorega, millega nad end youtubes
promovad. Hispaaniakeelne „Granada“ pani juba südame põksuma aga edasi imet ei sündinud. Saatebänd tappis kontserdi esimesel poolel
laulu täiesti ära, teisel poolel läks paremaks.
Lõpupala Frank Sinatra „My Life“
ja lisapala „Püha öö“ hispaania keeles olid super. Aga kontserdi-elamust ei
sündinud, sest selleks ajaks oli hea kontserdi maine juba rikutud meie jaoks.
Plaksutati palju ja üldiselt jäädi vist väga rahule. Veel rohkem oleks publiku südant
võidetud, kui kavva oleks võetud Ott Lepplandi „Kuula“ hispaania keeles.
13 erineva
tasemega juttu, kõik mulle meeldisid, lihtsalt mõni meeldis vähem. Jutustuste
sisuks on rähklemine elu pisiasjades. Uned, unenäod, meenutused ja
mõttesähvatused, mis arenevad looks. Mõnikord autor alustab ühel teemal, käib
vahepeal eksirännakutel uute mõtetega kaasas ja jõuab lõpuks algusesse tagasi.
Midagi
sellist, mida vanasti nimetati „vesteks“? Veel varasemalt oli tuntud vestekirjanik
Eduard Vilde.
See,
mis mind Mudlumi juures köidab on tema stiil, jutustamisviis ja lopsakas keel.
Lugudes
korduvad elemendid nagu uni, unenäod, kass, apteegirohud- need jäid meelde.
Lk.
52- „Uni on nagu must jõgi, mis voolab
läbi elu ja kole raske on sealt igal hommikul kaldale ronida. Ka on ta täis
salakavalaid neelukohti, mis imevad endasse ja vaata siis ette, kas üldse
saadki veel välja… „Ptüi, mis kurjavaimu rahutu öö, pean laskma unerohtu
välja kirjutada“. Ta pööras raadio mängima, et painaja meelest läeks“.
Huvitavaid
sõnu ja võrdlusi on raamatu palju, näiteks lk. 29 „iildub“,
või
lk.52 „taevas oli lapiline ja meenutas
natuke tanguputru.“
„Linnu
silmad“ ei ole raamat korraga läbilugemiseks vaid jutt- jutu haaval.
Igal
õhtul üks, lasta seejuures maitsel imenduda ja nautida nii nagu autor kirjutas jutustuses
„Õuduse allikad“ lk. 90 „nautis lugemist
nagu karamellkommi, laused imendusid läbi silmade, mõtted sulasid peas ja
täitsid keha rahu ning teadmisega, et kõik on muutumatu, püsiv ja alati sama
hea“
Minu
lemmiklood on kaks esimest raamatus: „Närviline inimene“ ja „Labürint“- ikka
unest ja unenägemisest. „Labürint“ viib lugeja põnevasse unenäo maailma, mis juhtub
siis kui mitu inimest korraga ühte ja sama paika unes näevad.
„Arhibaldi
uni“ on ka tore lugu, südamlik sissevaade vanainimese päeva.
Lk.
46 „„Ega ma ei maga“ ütles ta
endale, kui ta voodisse heitis. Ja ta ei maganudki, ainult paistis sedamoodi,
hingas aeglaselt ja nägu vajus kõrvade poole sirgu. Iga natukese aja tagant,
kui tukk tahtis tulla, käsi mingi nõks ta peast läbi, justkui oleks hing
sattunud tühja auku. See oli imelik ja paha tunne, kus muidu mõnusasse
äraolemisse tekkis veider jõnksak. Ei olnud halb mõte, ei olnud
seljavalu, oli lihtsalt eimiski. Tühi koht olemasolemise sees. Iga kord, kui
see tuli, oli Arhibaldil tunne, et surm nüüd koputas. Tegelikult polnud häda
midagi.“
Ja
muidugi „Antropomorf“- seisataks justkui oma vanade lasteraamatute riiuli ees. Autor
on nooremast põlvest, küllap luges vanaema juures.
Nii
vähe kui ma eesti kirjandust loen, aga Mudlum on kindlalt laual.
Andres
Rõhu kujundus sobib raamatule väga hästi. Tuli kohe meelde see Must lagi on meie toal, on must ja suitsuga….
meelde, et mis tema kõik näinud ja kuulnud on.
Arvasin raamatu enne lugemist
eneseabiraamatute hulka kuuluvaks. Milline eksimus! Autor nimetab
teost antieneseabiõpikuks. Ja seda
see ongi –söekas rünnak laiutava eneseabitööstuse vastu. Ja kui juba rünnak
siis võimendatud.
Ülevõimendatud on ka autori 7 soovitust, ta ise hoiatab, et ärge nüüd neidki väga tõsiselt võtke.
Need 7 soovitust on:
·Lõpeta enda sisse vaatamine.
·Keskendu negatiivsele oma elus.
·Pane pähe e-müts.
·Suru oma tunded alla.
·Loobu oma elutreenerist.
·Loe romaani, mitte eneseabiraamatut ega elulugu.
·Mõtle mineviku peale.
Autor kirjutab kiirenduskultuurist,
positiivse mõtlemise türanniast, negatiivsest visualiseerimisest, sellest
kuidas ühiskond on arenenud keeldudel põhinevast kultuurist nõudmiskultuuriks,
enese religioonist ja paljust muust huvitavast.
Kui mõned autori juhistest on
esialgu ehmatavad, siis kahe käega kirjutan ma alla kuuendale: loe romaani, mitte eneseabiraamatut.
See on raamatu huvitavaim osa.
Autor analüüsib Haruki
Murakami polüteistlikku romaani „1Q84“-, kus kohtuvad mitu jumalat ja
maailmavaadet, kus ei eksisteeri mitte üks ja ainus maailm, vaid eri
maailmade voog, mille vahel lugejat põrgatatakse ja vastandab selle Anthony
Robbinsi enesearenduskultusele. Huvitav on lugeda, mida autor arvab Michel
Houellebecqi ja Karl Ove Knausgaardi raamatute
kohta.
Lõpupeatükis stoitsism
kiirenduskultuuris peatub autor arusaadavalt , Vana-Rooma stoitsismi, mis kulub
ära, sest et raamatus on hulgaliselt
viiteid Marcus Aureliusele, Senecale ja teisteel tuntud stoikutele.
Autor põhjendab seda, miks ta
stoitsismi poole pöördub järgmiselt lk. 128: „Ma olen kindel, et eneseabifilosoofia vastand siin on otstarbekas.
Osalt sellepärast, et pakub välja elufilosoofia, mis väärtustab enesevalitsemisoskust,
kohusetunnet, terviklikkust, väärikust , hingerahu ja enesega leppimisist enese
leidmise asemel, ja osalt sellpärast et mitut stoikut huvitas, kuidas
filosoofiat saaks rakendada igapäevaelus. Siia kuuluvad näiteks mainitud
tehnikad, nagu negatiivne visualiseerimine (millegi tähtsa kaotamise
ettekujutamine) ja projektiivne visualiseerimine (asjade õiges valguses
nägemise treenimine ehk enda isiku sulgudesse asetamine). Stoikud rõhutasid
isiklikku mõistust ja seda, et sügavaim rõõm elust saavutatakse paratamatule
näkku vaadates : elu on lõplik ja meil tuleb ära surra.“
Lõpp suubus nüüd „Memento mori „
tunnetamiseni, mis peaks kätte jõudma vanas eas.
Identiteediotsingud on oluline osa
noorusest. Tõenäoliselt on paljud, mitte ainult mina, otsinud ennast, selleks
küll eneseabiõpikuid ja elutreenerid kasutamata, neid lihtsalt ei olnud, ja piinelnud. Õnneks on see aeg möödas ja kes
ennast leidnud ei ole, see on enesega leppinud.
Lk. 74 „Üht teist oleks õppida
Leonhard Cohenilt laulu „That Don’t Make It Junk“
……Nagu Coheni luuleread ütlevad, ei
ole tunnetes midagi usaldusväärset, seda enam peaksime kaaluma nende
väljendamise vajadust. Muutuvas kultuuris muutuvad ka meie tunded kiiremini kui
iial varem. ……… Kokkuvõttes ei suuda tunded meile pakkuda kindlat pinda, millele
toetuda. Emotsioonid muutuvad aja jooksul muutuvate võimaluste ja trendide
taktis. Sestap on petlik uskuda, et on autentne süveneda endasse, et sealt oma
tõelisi tundeid leida“.
Äärmiselt kosutav raamat, mis
aitab kahe jalaga kindlalt maa peal seista.
Kibelesin
Katrin Pautsi uut raamatut lugema. Tuttavad ütlesid, et ära väga palju looda,
eesti krimikirjandus ei ole võimalik ja teine raamat on debüütteosest tavaliselt
kehvem.
Aga ei
olnud kehvem, mulle piisas laupäeva õhtust ja paarist öötunnist, et raamat läbi
lugeda. Kahtlusaluseid on palju, selgus saabub lõpulehekülgedel.
Pildil Aljava ohvrikivi Muhumaal. Tegevuskohad on ehtsad, raamatu lõpus autori
järelsõnas on fotod.
Hästi
kirjutatud põnev eestimaine krimka. Selge
ja kaunis eesti keel, loogiline lauseehitus, mis mõnu on lugeda sellist
raamatut. Mõned väljendid ja uued sõnad jätsin öösel meelde, aga hommikuks on need kahjuks ununenud.
Autor kirjutab
taas endale tuttavast
ajakirjandusmaailmast. Kriminaalsele teemale jätkuvalt lisaks peategelase eneseotsingud.
Kõik, kes te olete suurlinna tuledest väsinud ja
ihkate metsa elama, pange tähele lk.182: „Eva tundis rammestust endale peale
vajuvat. Nii kerge oleks siin unne suikida ja enam mitte kunagi ärgata, veeta
kõik ülejäänud elupäevad tüüpilise väikekodanlasena- maja, aed, paar
lillepeenart, koer, köök, supermarketi allhindlused, pesumasin, mees ja lapsed.
See oli ju surm? Või nimetati seda seisundit kuidagi teisti?
Ta
igatses korraga tagasi Tallinna tipptunni sipelgapessa, tahtis tunda
võhivõõraste inimeste energiat enda ümber, leinas taga aistinguid, mida saab
kogeda üksnes surres linnas- turvaline üksindus ääretus inimmeres, kus ometi
piisab ainult käesirutusest, et keegi endale lähedale tõmmata. Sellist sorti
üksindus oli Eva meelest inimese vaba valik, mis ei mõjunud rõhuvalt.Kuressaare –suguse sumbunud väikelinna
üksindus oli aga kallasteta avameri, kus ujumast väsides vajud põhja nagu kivi
ega suuda enam iialgi pinnale rapsida.“
Mida
öelda? Mulle meenuvad kuldsed sõnad „Faustist“-„ kui allikas ei pulbitse sus
endas ei leia iial leevendust su vaev“. Koht pole oluline. Või pole väga
oluline.
Arvata
võib, et raamatu-Eva kolib tagasi Tallinna toimetusse. Mina loodan, et
Saaremaa tüdruk saadetakse Hiiumaale komandeeringusse ja sünnib kolmas raamat- „Hiiumaa
põnevik“. Mina igatahes ootan.
Kui
eelmine loetud raamat rääkis kõndimise filosoofiast, siis täna just lõpetasin
raamatu kõndimisest praktikast. Põnevikus „Üksinda“ kõnnib noor naine
tõsielusarja võtetel võidu poole.
Sisust
lühidalt: tõsielusarja 12 osavõtjat võistlevad metsas ellujäämises. Nende kaheteistkümne
hulka on valitud väga erinevad inimesed, eemärgiga provotseerida konflikti ja
vastandada. Esimestel päevadel võisteldakse
gruppide ja paaridena. Iga võistleja kannul käib kaameramees ja kui mitte tema, siis on kaamerad peidetud puu otsa või on need pea kohal tiirleval droonil.Telesari ei
ole mitte ainult ellu-jäämisshow vaid ka osav psühholoogiline manipulatsioon
osalejatega.
Võitja
saab miljon dollarit, seega tuleb tee
võidule läbida üksinda. Saatetiim on andnud võistlejatele hüüdnimed, peategelane,
kelle teekonda jälgitakse, hüütakse „Loomaaed“.
Tema tuli saatesse enda proovilepaneku eesmärgil.
Hästi kirjutatud, veenvate tegelastega põnev raamat. Omajagu ärritav ka, seda seetõttu, et jutustuse
tegevus kulgeb kahel tasandil- enne ja pärast. Lugeja on kogu aeg peategelasest
sammu võrra ees, ootab ja püüab ära arvata, millal ja mis kombel tema tõe teada saab. Üsna alguses lk. 5
antakse järgneva kohta ka pisut informatsiooni:
„Ettenägema-tute asjaolude
puhuks olid valmis mõeldud varuplaanid, aga selle jaoks mitte.
See
on spiraal, nagu spirograaf, laste mänguasi: pliiats paberil,
mida juhib plastik. On muster, siis libiseb miski paigast ja …tekib
pöörasus. Võhiklikkus ja paanika põrkavad kokku. Head
kavatsused annavad maad enesealalhoiule. Keegi ei tea kindlalt,
mis juhtus, ei väikeses ega suures plaanis. Keegi ei tea täpselt, mis
läks
valesti. Aga enne surma teab produtsent kindlalt vähemasti
seda, et m i s k i
o l
i l ä i n u d v a l e s t i.“
No
see ei ole küll
Cormac McCarthy "Tee“, aga noore autori esikromaan väärib lugemist. Julge, sitke ja sihikindel kangelanna on sümpaatne ning tema teekond võidule või koju, väärib kaasaelamist. Raamat
tuletab meelde, et see mida me näeme, ei ole tihti tegelikkus vaid see, mida me
näha tahame. Silmakalpid paneme endale ise pähe.
Õnnelikku lõppu näeb lugeja enne peategelast, peategelane jõuab
selleni alles pärast raamatu lõppu, kui midagi vahele ei tule.
Kõndimisest raamatud mulle meeldivad, tuletas meelde ka Sheryl
Strayed’i inspireerivat raamatut „Metsik
