Tauno
Aints
Ooper
„Rehepapp ehk november“
Maailmaesietendus
18.oktoobril 2013 Vanemuise väikeses majas.
Teater
„Vanemuine“ külalisetendus Estonias 27. novembril 29014.
Andrus
Kivirähki eestlase-nägemus kui pikk ja lõputu novembrikuu.
Urmas
Lennuki libreto Andrus Kivirähki romaani ainetel
Dirigent
Taavi Kull
Lavastaja Marko Matvere
Kunstnik Iir Hermeliin
Koreograaf Marika Aidla
Valguskujundaja Imbi Mälk
Osades:
Rehepapp
Sander-Marko Matvere
Nõid
Minna- Merle Jalakas
Liina-
Karmen Puis
Rein-
Märt Jakobson
Luise-
Kädy Plaas
Hans-
Reigo Tamm
Jaan-
Rasmus Kull
Mõisapreili
- Pirjo Püvi
Ärni
-Jaan Willem Sibul
Imbi-
Valentina Kremen
Lumemees-
Simo Breede
Õuna-Endel-,
Lauri Saatpalu
Katk-
Kristiina Raahel Uiga
Kurat,
Sandri Kratt- Janek Savolainen
See
oli mulle teine nähtud ooper, mille libreto on kokku pandud A. Kiviräha
romaani ainetel. Esimene oli Tõnu Kõrvitsa „Liblikas“ Estonias. Ei
tahaks kahte ooperit võrrelda, kuid „Liblikas oli rohkem nagu päris ooper. Lisaks
terviklikule loole või narratiivile nagu moodsal ajal öeldakse, laulsid „Liblikas“
eranditult professionaalsed ooperilauljad.
Vanemuise
„Rehepapis“ ühte lugu, mida algusest lõpuni jutustada, ei olnud. Ooperi libreto
moodustus lühilugudest, milles kaudu siis esimeses vaatuses kõiki tegelasi ja
nende (armu) lugusid tutvustati. Teises vaatuses hakkas rehepapp Sander, kes
esimeses vaatuses ahju peal magas, neid armulugusid lahendama ja armastajaid kokku
juhatama. Lisaks tuli Sandril veel
katkuga rinda pista ja oma vana armastatuga endisi aegu meenutada. Ooperit
raamatut lugemata ei ole mõtet vaadata, siis ei saa midagi aru!
Kui
tahaks „Rehepappi“ ühise nimetuse alla viia,
oleks see lugu armastusest. Aga mitte midagi traagilist ja ülevat, pigem
koomilist ja humoristliku, sõna parimas tähenduses matslikku. Sellised
paarid moodustusid laval:
Rehepapp
Sander ja nõid Minna;
Õuna
Endel ja Liina;
Liina
ja Hans;
Hans
ja Luise;
Luise
ja Jaan;
Hans
ja Mõisapreili. Pildil Mõisapreili lauluga "Ma olen ilus", millega toapoiss Hansu ära võlus.
Hans
ja Lumememm.
Kõik pildid
leidsin Vanemuise“koduleheküljelt.
Tauno
Aintsi muusika oli huvitav ja mitmekesine. Kõige ooperilikum oli avamäng,
mis tõi hästi esile Kiviräha „Rehepapi „ atmosfääri, täis vihureid
ja kratte.
Meeldejääv
ja omane oli Rehepapi laul novembrist.
Rokilik oli Hingede laul I vaatusest.
Meelde jäi Sandri ja nõid Minna lõpulaul: Kui aega pöörata saaks veel, ei värav lahti
jääks. Ei ununeks siis lukust uks, ta kriuksuv hingekääks“.
Lauljatest
meeldisid eelmise õhtu lemmikud: Karmen Puis Liina rollis ja mõisapreili Pirjo
Püvi.
Huvitav
leid oli katkule inimkeha andmine- katk
ilmus lavale nagu väike Punamütsike.
Yotubest
leidsin sellis katkendi ooperi peaproovist ja rehepapi rollis on siin Tõnis Mägi:
Segas
mind see, et taas, nagu eelmiselgi õhtul, ei saanud aru, mida laval eesti lauldi keeles, tuli inglis-
ja soomekeelset tõlget juurde piiluda.
Teiseks
häiris mind Õuna-Endli ropendamine laval. Lauri Saatpalu oli sellesse osasse
hea leid oma rämeda häälega, aga ropendamine ooperis hakkab mulle vastu.
Ooper
on minu jaoks ülev muusikalavastus. Ropendamine laval ei meeldi mulle üldse,
kuid kinos ja draamalaval kannatan kuidagi välja, vahest tõesti muidu ei saa.
Estonia
saal oli välja müüdud, publiku hulgas silmasin Arvo Pärti.
Kodused ooperihinnangud läksid sedapuhku lahku. Abikaasale meeldis väga. Temal
oli ka raamat värskemalt meeles ja äratundmishetked täitsid ooperielamust.
Mulle
seevastu meeldis eelmise õhtu etendus „Haldjakuninganna“ isegi rohkem.
Ooperit
kuuleb näeb Estonias jälle 23.03.2015.