30. november 2014

Tauno Aints ooper "Rehepapp" . "Vanemuine" Tallinnas

Tauno Aints
Ooper „Rehepapp ehk november“
Maailmaesietendus 18.oktoobril 2013 Vanemuise väikeses majas.
Teater „Vanemuine“ külalisetendus Estonias 27. novembril 29014.
Andrus Kivirähki eestlase-nägemus kui pikk ja lõputu novembrikuu.
Urmas Lennuki libreto Andrus Kivirähki romaani ainetel





Dirigent Taavi Kull
Lavastaja Marko Matvere
Kunstnik Iir Hermeliin
Koreograaf Marika Aidla
Valguskujundaja Imbi Mälk

Osades:
Rehepapp Sander-Marko Matvere
Nõid Minna- Merle Jalakas
Liina- Karmen Puis
Rein- Märt Jakobson
Luise- Kädy Plaas
Hans- Reigo Tamm
Jaan- Rasmus Kull
Mõisapreili - Pirjo Püvi
Ärni -Jaan Willem Sibul
Imbi- Valentina Kremen
Lumemees- Simo Breede
Õuna-Endel-, Lauri Saatpalu
Katk- Kristiina Raahel Uiga
Kurat, Sandri Kratt- Janek Savolainen

See oli mulle teine nähtud ooper, mille libreto on kokku pandud  A. Kiviräha  romaani ainetel. Esimene oli Tõnu Kõrvitsa „Liblikas“ Estonias. Ei tahaks kahte ooperit võrrelda, kuid „Liblikas oli rohkem nagu päris ooper. Lisaks terviklikule loole või narratiivile nagu moodsal ajal öeldakse, laulsid „Liblikas“  eranditult professionaalsed ooperilauljad.  

Vanemuise „Rehepapis“ ühte lugu, mida algusest lõpuni jutustada, ei olnud. Ooperi libreto moodustus lühilugudest, milles kaudu siis esimeses vaatuses kõiki tegelasi ja nende (armu) lugusid tutvustati. Teises vaatuses hakkas rehepapp Sander, kes esimeses vaatuses ahju peal magas, neid armulugusid lahendama ja armastajaid kokku juhatama. Lisaks tuli Sandril  veel katkuga rinda pista ja oma vana armastatuga endisi aegu meenutada. Ooperit raamatut lugemata ei ole mõtet vaadata, siis ei saa midagi aru!
Kui  tahaks „Rehepappi“ ühise nimetuse alla viia, oleks see  lugu armastusest. Aga mitte midagi traagilist ja ülevat, pigem koomilist ja  humoristliku, sõna parimas tähenduses matslikku.  Sellised  paarid moodustusid laval:
Rehepapp Sander  ja nõid Minna;

Õuna Endel ja Liina;













Liina ja Hans;
Hans ja  Luise;


Luise ja Jaan;













Hans ja Mõisapreili. Pildil Mõisapreili lauluga "Ma olen ilus", millega toapoiss Hansu ära võlus.
Hans ja Lumememm.











Kõik pildid leidsin Vanemuise“koduleheküljelt.

Tauno Aintsi muusika oli huvitav ja mitmekesine. Kõige ooperilikum oli avamäng, mis  tõi hästi  esile Kiviräha „Rehepapi „ atmosfääri, täis vihureid ja  kratte.
Meeldejääv ja omane oli Rehepapi laul novembrist.
Rokilik oli Hingede laul I vaatusest.











Meelde jäi Sandri ja nõid Minna lõpulaul: Kui aega pöörata saaks veel, ei värav lahti jääks. Ei ununeks siis lukust uks, ta kriuksuv hingekääks“.

Lauljatest meeldisid eelmise õhtu lemmikud: Karmen Puis Liina rollis ja mõisapreili Pirjo Püvi.
Huvitav leid oli katkule inimkeha  andmine- katk ilmus lavale nagu väike Punamütsike.










Yotubest leidsin sellis katkendi ooperi peaproovist ja rehepapi rollis on siin Tõnis Mägi:





Segas mind see, et taas, nagu eelmiselgi õhtul, ei saanud aru, mida laval eesti lauldi keeles, tuli inglis- ja soomekeelset tõlget juurde piiluda.
Teiseks häiris mind Õuna-Endli ropendamine laval. Lauri Saatpalu oli sellesse osasse hea leid oma rämeda häälega, aga ropendamine ooperis hakkab mulle vastu.
Ooper on minu jaoks ülev muusikalavastus. Ropendamine laval ei meeldi mulle üldse, kuid kinos ja draamalaval kannatan kuidagi välja, vahest tõesti muidu ei saa.

Estonia saal oli välja müüdud, publiku hulgas silmasin Arvo Pärti.
Kodused ooperihinnangud läksid sedapuhku lahku. Abikaasale meeldis väga. Temal oli ka raamat värskemalt meeles ja äratundmishetked täitsid ooperielamust.
Mulle seevastu meeldis eelmise õhtu etendus „Haldjakuninganna“ isegi rohkem.


Ooperit kuuleb näeb Estonias jälle 23.03.2015.

28. november 2014

Henry Purcell. "Haldjakuninganna", "Vanemuine" Tallinnas.



Henry Purcell
„Haldjakuninganna”,
Ooper kahes vaatuses William Shakespeare’i komöödia „Suveöö unenägu” ainetel
Maailma esietendus  02.mai 1692 Dorset Gardeni teatris Londonis.
Esietendus 5. veebruaril 2011. Tartus Sadamateatris
Taasesietendus 31. augustil 2014 Tartu Sadamateatris
Vanemuise külalisetendus 26. novembril 2014 „Estonia“ teatris




Eesti keelde adapteerinud Liina Tordik.
Lavastaja, koreograaf ja visuaalid: Sasha Pepeljajev (Venemaa).
Muusikajuht ja dirigent: Lauri Sirp.
Koormeister: Lilyan Kaiv.
Kostüümikunstnik: Liisi Eelmaa.

Osades:

Pirjo Püvi (sopran, Titania, 1. haldjas, Nümf, Kevad, 1. ja 2. naine),
Merle Jalakas (sopran, Hiina naine, 2. naine),
Alla Popova (sopran, Öö, Juno),
Karmen Puis (sopran, 2. haldjas, Mõistatus, 1. ja 2. naine),
Ivo Posti, (kontratenor, Saladuslikkus, Mopsa, Suvi),
Oliver Kuusik (tenor, Phoebus, Sügis, Hiina mees),
Simp Breede (bariton, Purjus poeet, Coridon, Bottom),
Märt Jakobson (bass, Uni, Talv, Hymenaios),

Maarius Pärn (Helena),
Maarja Mitt (Hermia),
Tanel Jonas (India poiss),
Markus Luik (Demetrius),
Robert Annus (Lysander),
Julia Kaškovskaja, Laura Quin ja Milena Tuominen (haldjad)

Janek Savolainen (Puck, Robin).

Purcelli muusikat olin kuulnud raadiost ning plaatidelt, eriti meeldib ooper „Dido ja „Aenas“. Viimane on üks väheseid Purcelli oopereid, kus enam-vähem kogu aeg lauldakse nagu traditsioonilises ooperis. „Haldjakuninganna“ aga kuulub 17.sajandi inglise ooperile omaste poolooperite e. semiooperite hulka, milles muusikalised numbrid vahelduvad  kõnedialoogidega.  Eelnevalt teadsin tänu "Ooperileksikonile" ka seda, et libreto aluseks on Shakespeare „Suveöö unenägu“.
Rohkem teavet mul enne etendust ei olnud.  Estoniasse jõudsin nii hilja, et kavalehte lugeda ei jõudnud. Ja see oli viga.




Edasi läks asi segasemaks. Mulle tundus, et Purcellilt on pärit vaid ooperi nimetus ja muusika. Laval rääkisid tänapäevases riietuses noored inimesed, kes kogu aeg ringi sagisid, midagi tassisid, maha panid, ümber ehitasid, klopsisid, lohistasid ja lammutasid, mis iganes. Selline aktiivne tegevus ei katkenud ka laulunumbrite ajaks.
Etenduse n.ö. draamakoosseis (Maarius Pärn, Maarja Mitt, Tanel Joonas, Markus Luik, Robet Annus) ei laulnud. Laulmiseks veeretas draamakoosseis kohale ratastel alustel muinasjutulistes kuldsetes kostüümides neoonvärvides parukatega marionetnukud e. siis lauljad kes pärast numbri esitamist tagasi veeretati. Sellised:


Ja olgu öeldud, et need nukud ei laulnud ainult seistes, vaid ka lennates (köiega kinnitatult), ratastega alustel sõites, lamades selili ja kõhuli, pööreldes, rippudes ja isegi rattal pööreldes. 

Vahepeal oli tunne, et tegevus toimub jõusaalis või omapärases lõbustuspargis või…
Laval oli meeletult igasugu konstruktsioone, toole, redeleid, kaste, karpe, köisi, mida iganes, Leonardo da Vinci lennumasin, laev jne. 
Draamakoosseis toimetas nendega vahetpidamata, nii et seda ei jõudnud jälgidagi. Laulukoosseis oli staatilisem, nemad laulsid konstruktsioonidel ja asendites, kuhu nad paigutati.
Laulu kohta ei taha midagi öelda, sest ei saa ju nõuda, et rippudes või pöörlevale rattale kinnitatuna  oleks esitus perfektne. Mõnevõrra jäigi laulmine laval toimuva aktiivse tegevuse (sebimise) varju. Lauljatele pole midagi ette heita, ma ei ole „Vanemuise“ lauljaid varem kuulnud. Väga meeldisid Pirjo Püvi ja Carmen Puis.
Karmen Puis oma numbrit esitamas:

Kaunis soojakõlaline sopran on Alla Popoval. 
Draamakoosseis tundus enamjagu tõsiste lavatöölistena, väga vaimukat dialoogi ei olnud. Meeldis Maarius Pärn. Noormees mängis ilusat Helenat, tal oli vaimukas tekst ning mees naise rollis on juba ette naljakas.
Vaheajal oli mahti kava lehitseda  ja sain selgeks, et laval toimuv ei ole lihtsalt sürrealistlik absurditeater, lavastajal oli ka oma mõte. Saša Pepeljajev  on loo tegevuspaigaks valinud muusikatöötlejate ettevõte, kus töötajad  sorteerivad,  arranžeerivad,  parandavad,  pakivad, saadavad, võtavad vastu, pööravad pea peale  ja transpordivad muusikat, helisid, hääli ja häälitsusi”. Loo keskmes on lavastaja Bert ning kogu lavaline tegevus on surutud ühelt poolt Berti nägemusse, mis tugineb Shakespeare’i „Suveöö unenäole” ja millega paralleelselt kulgeb tegevus muusikatöötlusettevõttes.

Vaheajal oli ka etenduselt lahkujaid, kes nurisesid , et midagi ei saa aru.
Ausalt öeldes, ega minagi  vaheajani midagi aru ei saanud, kogu aeg ei kuulnud lavalt kõne eestikeelset teksti  või  ei saanud sellest aru. Lauldi inglise keeles, tõlge oli inglise ja soome keelde.
Aga huvitav ja põnev oli vaadata, naljakas ka. Minu arvates tegid ka lauljad etendust mõnusa huumoriga. Lasin end vabaks ja nautisin, mida lavastaja tegi 17.sajandi ooperiga. Mõtlesin, et kas 17. sajandi lavastus meeldiks mulle rohkem, kas suudaksin seda 3 tundi järjepanu vaadata.

Etendus oli tõesti pikk, p II vaatuse lõpupoole ütles lavalt „hiina poiss“, et ka kõige paadunum ooperisõber hakkab lõpuks väsima.

Aga barokkooperi vaatamine oli äärmiselt värskendav elamus tradistioonilise itaalia ooperi kõrvale. Need kes etendust  lõpuni vaatasid, nautisid seda, mida tõestas maruline aplaus ja rõõmsameelne- naurusuine publik pärast etenduse lõppu garderoobis.

Abikaasa ütles, et huvitav etendus, aga rohkem sellist ei vaataks. Ja ta palus, et ma blogisse kirjutaksin tema arvamuse: balletisugemetega absurditeater, milles ei olnud ühtegi ilusat aariat.
 Aga olen kaasale väga tänulik, et ta tuleb minuga ka järgmist Vanemuise külalisetendust  Estonia teatris, Tauno Aintsi „Rehepappi „ vaatama. 

27. november 2014

Indrek Rüütle. "Maivälk"

Indrek Rüütle
"Maivälk"
Kirjastus "Jumalikud ilmutused"
76 lehekülge.









Minu eesti autorite süvendatud lugemise programmis on minevikust Eesti Romaanivara sari ja olevikust kirjastuse „Jumalikud ilmutused„ raamatud.
Indrek Rüütlest ei tea ma midagi. Pärast raamatu lugemist guugeldades leidsin, et sai 2007.a. kultuurkapitali aastapreemia luulekogu “Inglid rokijaamas” eest.  Ei ole loomulikult lugenud, samuti ei ole kuulnud Raadio 2 luulesaatest „Kuri karjas“.  

Tutvustusest loen „Kultuspoeet ja luulesaate «Kuri karjas» staar Indrek Rüütle on eesti kirjanduse kuldajastu tüüpiline esindaja. Tema lühiromaan «Maivälk» on meie karvase kirjanduse lipulaev: Tartu 1991, segased ajad, grupp noori terroriste, miilits, KGB, sõjavägi, ohtralt alkoholi, piisavalt seksi ja laskemoona, olukord on kohe väljumas kontrolli alt.“

Lugesin raamatu 72 lehekülge läbi ühe õhtuga,  sujuvalt ja soravalt kirjutatud.
Lemmikraamatuks ei saa, aga midagi otse vastu ka ei hakanud. Küllap on autoril andunumaid lugejaid kui mina. Aga sain teada, millest ja kuidas üks kuldajastu kirjanikuks nimetatu kirjutab. 
Kas autorist klassik saab, kahtlen. 
Algusest peale tundus raamat mulle põnevusromaani paroodiana  ja esimestel lehtedel võttis kohe paraja muige suule.  Aga võib-olla autor ei mõelnudki raamatut paroodiana vaid võttis täitsa tõsiselt. Lugu nö. Tartu kevadest. Lõpulausegi: "Tartusse oli taas kohale jõudnud võimas kevad."

Seetõttu valisin muusikaliseks kujunduseks midagi tõsist: vene ansambli „Akvarium“, kuulasin ansamblit millalgi 90-ndatel. Laulu nimi on “Kommunistõ  maltšisku poimali.“

26. november 2014

Arno Raag "Mässu vaim".

Arno Raag
„Mässu vaim“
Eesti Raamat  2014
Sari Eesti Romaanivara
253 lehekülge







Otsustasin lugeda rohkem eesti kirjanike raamatuid  ja võtsin käsile sarja „Eesti Romaanivara“. Tahtsin lugeda vanu romaane, kuidas siis kirjutati. 

Esimesena jäi näppu Arno Raagi „Mässuvaim“, mille esmatrükk ilmus 1932.a. Tartus
Pealkiri vihjab mässule, siiski on raamatus  mässu vähe, kui autor just ei pidanud silmas taluperenaise Velda mässu oma senise elu vastu.
Lühidalt sisust: Velda noorpõlvearmastus, rikka talu pärija Hinno jääb sõtta. Neiu võtab vastu Hinno isa kosjad põhimõttel, et parem vana habeme varjus kui noore piitsa all. Aga pole parem ühti, saab Velda aru kui on umbes 30 ja abikaasa 64. Veldale on nüüd abikaasa eemaletõukavalt vana ja ta heidab silma noorele sulasele Heinole. Õigem oleks öelda, et Velda paneb Heinole võrgud välja. Hiljem saab Velda teada, et Heino on seotud kommunistide ja 1924 aasta detsembri ülestõusu ettevalmistamisega, kuid see ei ole taluperenaise ja sulaspoisi suhte jätkumisel  takistuseks. Heino on nõus loobuma poliitilisest tegevuses ja koos Veldaga põgenema. Ootamatult saabub koju 10 aastat kadunud perepoeg Hinno. Velda, kes peab ka pärandusele mõtlema, pühib Heino peast ja alustab suhet Hinnoga. Hinnol on süümepiinad isa ees. Kui  Velda jääb lapseootele, saab vanaperemees teada, et meditsiinilistel põhjustel ei saa tema lapse isa olla. Puhkeb konflikt. Vanaperemees saab südamerabanduse ja sureb.  Veldast ja Hinnost saab paar, sünnib poeg, Heino on vanglas.
Sekka veel  juttu eesti soost ettevõtjate tärkavast ettevõtlusest, ühistegevusest ja pankrottidest.

Mul ei tekkinud raamatut lugedes tunnet, et samastun kellegagi, tunnen kaasa. Tundus, et autor oma naistegelasi ei armastanud, raamatus ei ole ühtegi sümpaatset naist. Velda on kalkuleeriv ja manipuleeriv naine, kes ei põlga ära vahendeid saavutamaks eesmärke: abielu kaudu vana mehega rikkaks, noorest mehest armuke, laps, et kindlustada endale pärandus.
Seevastu Hinno, Heino ja isegi vanaperemees on sümpaatseteks kirjutatud.

Vahepeal muutus lugemine üpris tüütavaks, aga pidasin vastu. Soovitaksin raamatut oma emale.

Mis mulle meeldis ja huvi pakkus oli tekst:
Avalause: „On haruldaselt soe ja selge heinakuu öö. Lääne taevakaar õhetab veel kustuva eha kirsspunases palangus, mis kõrgemal täiesti pilvitul võlvil muutub järjest roosakaskahvatumaks, kuni kaob mustjassinakasse taevatühemesse, kust kiirgavad üksikud üsna vähe märgatavad tähed. Õhus on täielik vaikus, ei liigu ainustki tuuleiilikest, seepärast on imeselgesti kuulda ka kaugemaid hääli, olgu see näitsiku nukravõitu armastuslaul, üürgav lõõtspilliheli, koera klähviv haukumine või muu. Öises rahus unelevaile poolruugetele rukkinurmedele ja mustjasrohelistele tõuviljapõldudele on langenu tubli kaste. Heinamaalt ja soost kerkib piimvalge tihe udu, õhk tundub pisut niiskena, kuid on leevendavalt pehme, ajuti seguneb sellesse päeval niidetud ja kuivama hakanud heina lõhna.“
Isegi kui ei teaks, kelle raamatust  lõik pärit , tunneks ära, et see on meie oma suveaja kirjeldus.

Raamatus oli palju huvitavaid väljendeid ja sõnu. Kirjutasin mõned juhuslikud välja: ööstunud talude; jatkama (jätkama asemel); frisuur; rätt sahkerdab; peasugemist; mütsutab kägarasse (juuksed); hoogus jutt; puru juhm; härras jutt; surutud nukruse kõla; surutud südamlikkusega; vesi poriseb tasapisi keeda.
Huvitav lugemine- kui palju keel on möödunud 82 aasta jooksul muutunud.

Muusikaliseks kujunduseks selle raamatu kõrvale sobib kuulata Artur Rinnet.  


25. november 2014

Blogipidamise esimene aasta

Eile sai aasta päevast kui tegin  esimese blogisissekande.

Blogipidamine on andnud mulle soovikohase päeviku, milles kõik loetu, vaadatu ja kuulatu kirjas. Samuti olen oma kultuuripäevikut saanud illustreerida piltide ja muusikanäidetega. Mulle endale meeldib.
Peaksin parandama oma arvuti kasutamise oskust, et blogi väljanägemist parandada.

Tänu blogipidamisele  kirjutan ehk pisut paremini kui aasta tagasi.  Aastaid kontorikeelt on väljendusoskuse ümaraks ja lihtsaks lihvinud. Õigekeelsuse sõnaraamatut kasutan usinalt ja põhiliselt sünonüümide otsimiseks.

Blogimine on teinud mind tähelepanelikumaks kuulajaks-vaatajaks-lugejaks, et oleks mida kirjutada.

Aga kõige hea kõrval on blogimine  võtnud rohkem aega kui alustades arvasin. Kindla peale loen sel aastal vähem raamatuid kui eelmisel aastal.

Arvasin ka, et blogi saab pidada ka n.ö. interneti sügavikes ning keegi mu blogi üles ei leia. Kui avastasin, et mul on külastajaid, ajas see mind ärevusse. Tundsin, et pean paremini, huvitavamalt, targemini kirjutama.  Nüüd lepin, et olen see, kes olen- keskmiselt  tavaline  raamatulugeja, kinokülastaja ja teatrivaataja. Ühesõnaga kultuuritarbija, kelle märkmetel on statistiline väärtus.

Blogimisega pihta hakates avastasin vapustavalt huvitava ja mitmekesise blogimaailma, seni käisin vaid toiduga seotud blogides.  
Sain aru, et ei ole mõtet  pikalt kirjutada kui pole midagi uut  lisada sellele, millest teised juba kirjutanud.

Näiteks eile , blogimise aastapäeval, käisin kinos.

„Sils Maria pilved“
Püüan täpsustada, kuidas tekkis mul filmi vastu huvi.  

Tõenäoliselt jäi film silma „Päevalehes“, kus tunnustatud „filmivaatajad“ hindavad filme punktisüsteemis ja  „Sils Maria pilved“ oli kõrgel kohal

Mulle piisas tutvustusest loetud lausest: Süžee keskendub vananemisega kaasnevatele muudatustele näitlejanna professionaalses elus ja rollipakkumistes ning seda saatvale emotsionaalsele ja psühholoogilisele mõjule.

Tõenäoliselt võisin midagi vilksamisi kuulda ka telekast ja raadiost, aga ma ei ole teleriinimene ja raadiot kuulan autosõidu ajal. 
Ajalehte „Sirp“ ka paraku kaanest kaaneni ei jõua läbi lugeda.
Kindlasti ei guugeldanud ma ja ei otsinud arvamusi blogidest. Ma ei guugelda ka raamatuid ja teatrietendusi, pärast vaatan küll, et kas teistele ka meeldis või ei meeldinud. 

Aga väga hea film. Usun, et ee on mu 2014 lemmikfilm.
Filmist võib lugeda blogist Filmijutt. 

Deivi Tuppits kirjutas retsensiooni „Sirbis“ 

Mari Peegel kirjutas „Päevalehes“

Filmi kiidetakse, et see on film on näitlejatest, kultuursusest, kirjanduslikkusest.
Kõike seda, aga mina rõhutaksin eriti, et see on film vananemisest ja oskusest sellega leppida.
Lisaks imekaunid Šveitsi Alpide vaated. Ja Maloja snake, vapustav ilmastiku-nähtus ja vapustav operaatoritöö. Seal on üks koht, kus auto kihutab mägedes udus, pilt on justkui filmitud aknaklaasi peegelduselt- no lihtsalt suurepärane.

Lisan siia Youtube lingi, l 1924  lühifilm Maloja snakest , mida näidatakse ka „Sils Maria pilvedes“ . Das Wolkenphaenomen von Maloja (Arnold Fanck, 1924)


Maloja madu näeb filmis ka värvilisena .
Targad kirjutasid, et "Sils Maria pilved" läbiks Bechdeli testi. See on feministlik tekst, mille positiivselt läbib film, milles kaks naist vähemalt minuti jooksul räägivad omavahel, aga mitte meestest. Aga film ei ole kaugeltki feministlik.

 Hakkan ka tulevikus vaatama, kas film läbib Bechdeli testi.



22. november 2014

Raamat, mis oleks võinud jääda lugemata.

Helen Fielding
„Bridget Jones.
Poisi järele hull“
Tõlkinud Lii Tõnismann
448 lehekülge
Varrak  2014



Mulle väga meeldis Helen Fielding’i „Bridget Jonesi päevik“. Vaimukas ja värske lähenemine. Ka film meeldis, selline sooja huumoriga film, mis naerutab ka teistkordsel vaatamisel telekast.

Uut Bridget Jonesi raamatut hakkasin lugema kuna oli raamatukogu uue kirjanduse riiulil saadaval ja tahtsin teada, mis Bridegtist saanud on.
Lugeda oli väga kerge, leheküljed möödusid kiirelt. Aga umbes 100. leheküljelt muutus tüütavaks, libisesin üle ridade kuni lõpuleheküljele 466. 
Igatahes sain teada,  kellega 50 + aastates Bridget Jones, kes pärast Mark Darcy surma on kahe lapsega lesk, lõpuks leivad ühte kappi paneb pärast seda kui on 
30 + poisssõbrast lahku läinud.

Kirjanik tahtis oma kõige edukamat raamatukangelannat lõpuni ekspluateerida ja miks mitte. Küllap tahavad paljud nagu mina teada, mis  Bridgetist on saanud, kui ta „ suureks kasvas“. Aga Bridget ei kasvanudki suureks!

Eks raamatust üht teist siiski leidsin. Tuttava reipa tooniga valgustab Bridgeti päevik elujuhtumisi: kaaluga võitlemist, laste kooliprobleeme. Päeviku kõrval on Bridgetile oluliseks saanud twitter, facebook ja sõnumeerimine. Huumorit leidus ka kui pidada naljakaks seda, kuidas 50 + ponnistab elada nagu 30+.

Usun, et igale raamatule on lugeja ja küllap on neid, kellele see raamat meeldib, sobib ja kes seda vajavad. Kuna Bridget on raamatus 50+, peaksid tõenäoliselt ka lugejad Bridgeti ea lähistel olema.  
Olen heatahtlik ja ei mõtle, et see raamat olek võinud kirjutamata jääda. Ka pole ma nii kuri nagu Kivisildnik 19.11.2014 EE-s lahates Katrin Kalda ja Mart Kadastiku ühisteost „Paarismäng“ .  Kivisildniku kirjutis on andekas,  üks lõik sellest:
„Olgu pealegi kui juustulaadse toote peale ei tohi kirjutada juust , siis ei tohiks ka romaanilaadse toote peale kirjutada romaan. Seega romaanilaadset toodet ei ole eetiline romaanina reklaamida, vähemalt minu südametunnistus on puhas. Ma ei ütle, et see tekstimassiiv on halb või et seda ei tohi lugeda, ma ütlen, et seda ei ole ilus kirjanduseks nimetada, sel lihtsal põhjusel, et see ei ole kirjandus. Ma ütlen seda arusaamatuste vältimiseks ja romaanikirjanike huvide kaitsmiseks, see on minu kui Kirjanike Liidu liikme põhikirjaline kohus.“

Lisan ,et mina ei loe M. Kadastiku romaane ega ka Kivisildniku raamatuid. Tõele au andes Kivisidnikku  olen proovinud lugeda.


H. Fieldingi viimase romaani lugesin läbi, aga oleks võinud jääda lugemata.
Mina jään Bridgetit mäletama sellisena :



21. november 2014

Merce Rodoreda "Teemandi väljak"

Merce Rodoreda
„Teemandi väljak“
Loomingu Raamatukogu 21/23 2014
Katalaani keelest tõlkindu Maria Kall
141 lehekülge





Viimasel ajal olen osanud lugemiseks valida ainult häid raamatuid ja need mõnuga läbi lugenud.
Nii ka kättevõetud „Teemandi väljak“.

Hispaania kodusõja teema on mind kogu aeg paelunud, alustades oma noorusaja lemmikust Ernest Hemingwayst. Sügava vapustuse osaliseks sain Orwelli „Kummardus Katalooniale„ lugedes, misjärel otsustasin läbi lugeda ka Koltsovi „Hispaania päeviku“.  Viimane koltub senimaani riiulis, kusagilt kasutatud raamatute letist haarasin kaasa. Aga nagu ikka, raamatud, millised seetõttu, et väga lugeda tahan, koju ostan, jäävadki tihti lugemisjärge ootama.

„Teemandi väljak“ on mõjuv raamat Hispaania kodusõjast. Tegevus toimub Barcelonas, kirjeldatud kohad äratuntavad, näiteks Güeli park. Lugedes tuli taas Barcelona igatsus peale. Kui palju huvitavaid, kauneid, erakordseid linnu on maailmas!
Hispaania kodusõda vaadeldakse selles raamatus kõrvalt peategelase Natalia silmade läbi, ta ei kirjelda lahinguid vaid oma tavalist elu: kuidas elas, töötas ja lapsi kasvatas, kuidas mees läks sõtta ja surma sai, kuidas ta oma kahe lapsega ellu jäi sõja ajal ja pärast sõda Franco diktatuuri ajal. Raamatus on palju ängistavat, kuid  kokkuvõtteks optimistlik raamat, tänu Natalia elujaatavale hoiakule, mis teda siiski üks kord maha jätab.

Tekst on tihe: igapäevase elu ja kaasuvate mõtete, majade, tubade  täpne kirjeldus.

Antonia Tabucchi on öelnud, et see on kõige mõjuvam Hispaania kodusõja koledusi kirjeldav romaan just sellepärast, et kodusõda käib, kuid sellest ei räägita peaaegu kunagi.
„Teemandi väljakut“ hindas kõrgelt ka Gabriel Garcia Marquez, kes nimetas raamatut „kõige kaunimaks romaaniks“, mis on Hispaanias pärast kodusõda ilmunud.“ Seda kõike ja autori elulugu saab lugeda raamatu saatesõnast

Stiilinäide raamatu lõpust  lk.123 „Ning korraga tajusin väga selgesti aja möödumist. See ei olnud mitte pilvede, päikese või vihma aeg, ega ka tähtede aeg öises taevas, mitte kevade aeg paljude kevadete reas ega sügise aeg paljude sügiste reas, mitte aeg, mis kasvatab okstele lehed ja hiljem rebib need puult, mitte aeg, mis kasvatab ja närtsitab lilli, värvib neid, vaid aeg minu enda sees, aeg, mida me ei näe, kuid mis vormib meid. Aeg, mis üha pöörleb ja pöörleb meie südames, pannes südame pöörelema samas rütmis, ja muudab meid seest ja väljast, teeb meist tasapisi need, kes oleme elu viimasel päeval.“

Otsisin muusikat selle raamatu juurde, ja valisin katalaani luuletaja ja muusiku Dídac Rocher Castellano laulu „Negra nit“. Laulu teksti on  tõlkinud Merilin Kotta:


 Must öö.
Langeb must öö,
sind võtavad vastu nii paljud
avatud kätega lilled, mis ei maga,
oodates nagu minagi selle
vee keskel kõrguva majaka sädet.

Lausumise aeg
peatub sel tuulepehmel tunnil;
vaid pilk, et mõõta ruumi,
mis meile võõras.

Igatsen anda sulle käe…
Siin leiab igaüks end vaid täiesti üksi,
rännates või paigal, alati selg ees.

Ta ei tea, kuhupoole nad lähevad või
mida teevad.



19. november 2014

V.S. Naipaul. "Jõekäärus"

V.S. Naipaul.
(Sir Vidiadhar Surajprasad  Naipaul)
„Jõekäärus“
Eesti Raamat 2014
Sari Nobeli laureaadid.
Tõlkinud Lauri Saaber
Toimetanud Rein Põder
271 lehekülge.







 
Ei osanud arvatagi, et nii haarav raamat!

Üks lõik tõlkija järelsõnast:
Seda („Jõekäärus“ ) on nimetatud üheks maailmakirjanduse parimaks romaaniks „rahvuseks  saamise“ teemal, tabavaks kirjelduseks koloniaalvõimude lahkumise järel 1960-ndate Kesk-Aafrikas valitsenud olukorrast, kiidetud on teose teravat teadlikkust sealsest „rahvaste paabelist“ ja ajaloolisest kontekstist, nüansi- ja alltekstirohkust, kujundeid, mis romaani ülesehitusse põimituna annavad olustikupiltidele võimsa allegoorilise tähenduse. Samal ajal on teised hääled (kaasa arvatud silmapaistvamaid Aafrika kirjanikke, nigeerlane Chinua Achebe) süüdistanud Naipauli kolonialisminostalgias, suutmatuses uskuda, et kolonialismijärgset Aafrikat võiks ees oodata miski peale maapealse põrgu, esivanematelt päritud kogukondlikus mustanahaliste põlgamises ja nende kujutamises monoliitse „aafriklaste „ massina, kellele omistatakse saladuslik, lausa üleloomulik pahatahtlikkus.
Pole rahu Aafrikas ka tänapäeval, nii et igati asjakohane lugemisvara.
Kuna mul on õnne olnud viibida Lõuna-Aafrika vabariigis ja Svaasimaal, siis on sellest ajast pärit ka Aafrika lembus, üritan lugeda raamatuid, mille tegevus toimub Aafrikas.  Meeldivad  just jutustused kolonialismiaegsest Aafrikast, ehk siis   valgete inimeste Aafrikast: Doris Lessingi „Kõige ilusam unelm“;  Karen Blixeni „Aafrika äärel“.

Stiilinäited raamatust „Jõekäärus“ :
Kuulus raamatu avalause lk. 7 : „Maailm on, nagu ta on; inimestele, kes on tühised, kes lubavad endale tühiseks muutumist, puudub seal koht.“

Lk.98 Väga kerge näis olevat maailma hilja sündida ja leida valmiskujul eest asjad, milleni jõudmiseks teistel maadel ja rahvastel oli kulunud nii kaua aega- kirjaoskus, trükikunst, ülikoolid, raamatud, teadmised. Meie,ülejäänud, pidime neile lähenema järk-järgult.

Isegi looduskirjeldused on paljutähenduslikud ja allegoorilised, ning seejuures vapustavalt eredad:
Lk. 45 „Lõunast jõekääru tagant hulpis alatasa vesihüatsintide kobaraid, tumedal jõel ujuvaid tumedaid saarekesi, mis kärestikes õõtsusid. Jäi mulje nagu kisuksid vihm ja jõgi mandri südamest võsa lahti, kandes seda arvutute miilide kaugusele  ookeani. Kuid vesihüatsint oli jõe enda sigitis. See kõrge sirelililla lill oli ilmunud vaid paari aasta eest, ja kohalikus keeles puudus seda tähistav sõna. Inimesed kutsusid seda alles  „uueks asjaks“ või „uueks asjaks jões“, neile oli see veel üks vaenlane. Selle kummised väädid ja lehed moodustasid tihkeid puntraid, mis takerdusid kallastele ja ummistasid veeteid. „

Ja värvid, värvid,  värvid!
Lk. 260 „Hommikukuumuse järel kiskus tormile ja tormi hõbedases valguses oli kalda võsatihnik musta taeva taustal mürkroheline. Selle mürkrohelises varjus oli veripunane muld. Tuul puhus ja pühkis kalda lähedal jõepinnalt peegeldused. …….
Taevas tõmbus vinesse, madalamale vajuv päike muutus oranžiks  ja peegeldus sogases vees purunenud kuldse joonena. Me seilasime kuldsesse kumedusse.“

Nagu värviküllane impressionistlik maal.

Aga tegu ei ole kaugeltki raamatuga kergete killast kaunite looduskirjelduste ning allegooriliste sõnumitega, see on raamat Aafrika traagilisest minevikust ja olevikust.


Raamatu muusikalises kujunduses oli kasutatud Joan Baezi, oli huvitav taas üle pika aja kuulata, tema esituses ballaad "Barbara Allen".


Eraldi tahan kiita tõlkijat ja toimetajat. Suurepärane tõlge, terve raamatu jooksul ei häirinud mitte ükski sõna, justkui polekski tõlkeraamat.

Otsisin raamaturiiulist üles  Naipauli „Sissid, mis ilmus 1983.aastal Loomingu Raamatukogus. Kaks korda olen alustanud, aga esimestel lehtedel toppama jäänud, nüüd tahan jõuda lõpuni.

18. november 2014

Kas enne film või raamat?



Nädal aega tagasi vaatasin filmi „Kadunud“.







Tõenäoliselt seetõttu, et  filmi lavastas Oscari nominent David Fincher
(„Lohetätoveeringuga tüdruk”), on sellest artikkel „Sirbis“.  07.11.2014  lehes lahkab Aro Velmet pikalt filmi http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/sinu-peas-on-tuumarelv/
Mul ei ole midagi lisada peale selle, et mulle film meeldis. Andis mõtlemisainet abielu üle, oli piisavalt põnev ja pakkus üllatust kuna raamatut ei olnud ma lugenud.

Gillian Flynni raamatul „Kadunud“ olen juba 2. kuud (!) raamatukogus järjekorras. Loodan, et raamatu 496 lehekülge pakuvad vaatamata sellele, et film nähtud, meeldivat lugemist. Tõlkija on üks mu lemmiktõlkijatest- Anne Kahk.








Paar aastat tagasi lugesin kirjastuse „Hea lugu“ poolt välja antud  S.J. Watsoni raamatut „ Ei. Tohi. Magama. Jääda.“ Raamat meeldis väga, just sedasorti psühholoogiline põnevik, mis mulle meeldib.








Tahtsin filmi ka  kindlasti näha,  peaosades sellised staarid  nagu Nicole Kidman ja Colin Firth.
Filmis eile pettusin, tõenäoliselt ei ole pooleteise tunni sisse võimalik mahutada raamatu 304. leheküljele laotuvat psühholoogiat.  Raamatus käsitsi kirjutatud päevik oli asendatud kiire ja filmiliku  videopäevikuga. Kuigi raamatu lõpu kohta võib öelda „lõppes hästi“ , siis filmi lõpp oli selgelt üle pingutatud. Lõpukaadrite suured plaanid: Christine abikaas Beni (Adam  Levy) suures plaanis-kui ta nägu pidi väljendama armastust, siis mina seda küll ei näinud.  Harjumatu oli näha ka  Colin Firthi niivõrd ebameeldiva mehe rollis. 

Filmist jäi väheks, mul on hea meel, et raamatut enne lugesin. Pärast filmi poleks vist raamatut kätte võtnudki.