30. juuni 2014

Martin McDonagh "Üks pealuu Connemaras" Tooma talus.

“Üks pealuu Connemaras”
Autor: Martin McDonagh
Tõlkija: Külli Seppa

Lavastaja: Üllar Saaremäe
Kunstnik: Kristi Leppik
Osades:
Mick Dowd- Hannes Kaljujärv (Vanemuine)
Maryjohnny  Rafferty -Ines Aru
Mairtin Hanlon-Imre Õunapuu
Thomas Hanlon -Velvo Väli

1913. aastal nägin Rakvere teatris etendust „Leenane’i kaunitar“. Etendus  läks südamesse ning kui Rakvere teater pakkus Martin Mc Donaghi Leenane’i triloogia I osa  „Üks pealuu Connemaras“ suvelavastusena, ei olnud kahtlustki, Tooma talu tuleb üles otsida. Õnneks on Tooma talu teatri kodulehel avaldatud juhatuse järgi lihtne leida.

Mulle etendus meeldis ja julgen soovitada kõigile teatrisõpradele. Iseasi, et pea kõik suveetendused on välja müüdud.

Ideaalne on mängukoht Tooma talu rehealuses.  Lavakujundus on lihtne, aga detailiderohke. Avastasin end enne etenduse algust uurimas, mis neil kapiriiulitel siis õige on.  Väga palju pudi-padi nagu ikka toas, mis ei ole sätitud sisekujundaja poolt. Ja põrandal on eesti käsitöömeistrite kaunid kaltsuvaibad.

I vaatuse 2. pool mängitaks lageda taeva all, maja taga surnuaiaks kohandatud heinamaal. See tunne, mis seal tekib, ei ole võrreldav tundega, mis  tekiks teatri-saalis hauakaevamise imiteerimisel.
Minu etenduse  päeval  ei kimbutanud  näitlejaid ja vaatajaid vihm, aga kuuldavasti toimub surnuaia stseen õues iga ilmaga.





Etenduse muusikalises kujunduses oli lisaks krigisevale raadiole  Jaanus  Põlderi õpilaste iiri folki mängiv trio, mis sobis hästi ja juhatas sisse etenduse meeleolu.
Õiget iiri rahvalaulu ei ole siia leidnud, aga otsin

Näidend  ise on vist "must" komöödia.  Selles pole tõstatatud nii palju probleeme kui „Leenane'i kaunitaris“.  On neli iiri külainimest, autori tahtel on nende elust valitud näitamiseks need päevad kui Mick Dowd, kes igal sügisel  kaevab kohalikul surnuaial vanu luid välja, et uutele ruumi teha, peab välja kaevama oma seitse aastat tagasi surnud naise luud. Loole lisab vürtsi  kuulujutt, et Mick on naise surmale kaasa aidanud. Kuid näidendi põhiteemaks ei ole see, kas on või ei ole, see ei ole Midsomeri lugu. Ja lõpuks me ei saagi teada, kas aitas või ei aidanud. Aga küllap aitas, nagu Maureen „ Leenane’i kaunitaris“.  Leenane lihtsalt on selline küla. Autor  on lavale toonud  nelja  külainimese  elu selle igapäevases reaalsuses, koos vaimukate dialoogide ja huumoriga.
Mina, kes ma  otsin tavaliselt teatrist pigem draamat kui komöödiat, aga ei põlga ära head komöödiat, sain see kord rohkem naerda. Kaastunnet tegelaste vastu ei tekkinud.
Tükk ,mis räägib iiri külast, sobib hästi eestlaselegi.  Kinnistunud arvamuse kohaselt on ka  Eesti külaelule omane joomine, vägivald, elule allajäämine, äng. Samuti sobib eestlasele must huumor, naer seal, kus nagu naerda ei tohikski.
Kaaslasega autos koju sõites vaagisime nähtut veel mõnda aega, võrdlesime oma külaeluga. Tema leidis sarnaseid jooni isegi „Tões ja õiguses“, minul see meeles ei olnud.  Martin McDonaghil vedas Mairtin lehma oma maale ja tegi siis otsa peale; Oru Pearu tappis karjapoisi koera ja vedas samuti oma maale. Ühte moodi krutskeid ja kavalust täis  iirlased ja eestlased. Selles olime ühel meelel, et  küla-elul olid ülamainitud jooned möödunud sajandi  üheksakümnendatel.  Vanasti, kui nii võib öelda, oli igas külas oma Mick- raske ütlemisega,  järeleandmatu, põikpäine külatark, nüüd on ta surnud. Oli külas ka viinamaias „latatara“ Maryjohnny, nüüd on ka tõelised külaeided surnuaial ning uuema aja memmed käivad pensionäride klubis, laulukooris ja teatris ning kontserdil, nagu mina. Oma külaullike oli ka, kooli pooleli jätnud noor huligaan. Nüüd on külaullikesed  Soome tööle läinud ning selgus, et polnud nad nii ullikesed ühti.
Vat ega ma vanasti nende inimeste üle ei naernud, pigem oli kurb, mõnikord haletsesin. Teatritükile on lavastaja  kõvasti koomikat peale keeranud, ja hea on. Küllap oleks tükist lavastaja käes ka draama saanud, aga suvelavastuse jaoks rõhk komöödial sobib suurepäraselt, sügavust leiab tükis ja näitlejate mängus ikka, kes soovib.

Mick Dowdi osas ei  oskagi kedagi teist peale Hannes Kaljujärve ette kujutada. Tema tahumatu olek, sünge nägu ja robustne väljendusviis, oli just see, kuidas Micki lugedes ette kujutaksin.  Lisaks salapärasus,  millest näidendi jooksul aimu ei saanud ja salapäraseks Mick jäigi. Ja ei teagi, mis tema naisega ikka juhtus.









Ines Aru Maryjohnny  Rafferty osas oli  mõnus vanainimene- rõõmus, kaval, siirate silmade ja avala naeratusega. Tuletas meelde küll  Maureeni „Leenane’i kaunitarides“, aga küllap vanad naised Leenanes ongi sellised.  Ines Aru on nagu loodud selle rolli jaoks, lisaks kõigele muule selge ja kõlav  hääl.



Velvo Väli  külapolitseinik Thomas Hanloni osas oli minu arvates mitte niivõrd koomiline kui  liialdatult naeruväärne. Barnaby Midosmerist ta ei ole,  aga unistus suureks detektiiviks saada tal on.  Leenane’i  triloogia kolmandas osas teeb Tom Hanlon enesetapu, mis teda selleks sunnib, selles tükis veel aimu ei saa.

Mulle meeldis väga Imre Õunapuu Mairtin Hanloni osas. Äge ja tormaks, pisut rabe: noor küla „paha poiss“, pool laps, pool  täis-kasvanud. Näitlejast  õhkus laval  tõelist energiat  ja minu arvates elas ta osasse hästi sisse.. Oma külast leidsin talle kohe ka prototüübi.  Noor näitleja tegi toreda rolli.




Fotod on pärit Rakvere Teatri kodulehelt.  

29. juuni 2014

Andrea Bocelli 28. juunil 2014 Tallinna lauluväljakul

Tegelikult ei kuulu Andrea Bocelli minu suurte lemmikute hulka, mul ei ole isegi mitte ühtegi tema plaati. Aga kui selline maailmakuulus staar koju kätte tuleb, on patt, mitte minna võimaluse korral kontserdile.  Pileti kinkisid lapsed nagu eelmisel aastal Jose Carrerase kontserdilegi.

Kontsert oli kuulamist-vaatamist väärt. Andrea Bocellil on pehme tämbriga, meeleline,  kuid väga võimas tenor.
Kontserdi esimese pooles kõlasid tuntud-tuttavad ooperiaariad „Boheemist“, „Rigolettost“ , „Traviatast“, „Romeo ja Juliast“ ning „Trubaduurist“. Lõpetuseks „Turandotist“  aaria „Nessun Dorma“, mis Bocellile kunagi suure kuulsuse tõi.


Aga siin laulab Koit Toome nn. „näosaates“ Andrea Bocellina „Nessun Dormat“.


Kontserdi teises osas kõlasid laulud Bocelli 2013 a. plaadilt „Love in Portofino“ ja teised n.ö. kergemad laulud.


Bocelli esitas koos Tanjaga  2 duetti. Pilt Delfist.  Neist esimene helilooja Francesco Sartori „Canto Della Terra“, mille Bocelli laulis kuulsaks juba oma 1999.a. plaadil „Sogno“.
Teine koos Tanjaga lauldud laul oli „Quizas, Quizas, Quizas“. Need kaks on laulud, mida Bocelli tavaliselt kontsertidel koos „külalissolistidega“ laulab.





Järgneval videol laulab ta seda koos Jennifer Lopeziga.


Tanja laulis minu arvates oma osa väga-väga hästi, palju huvitavamalt ja varjundirikkamalt kui Jennifer Lopez. Kahjuks sellest videot ei ole.
Bocelli duett Tanjaga  võeti  väga hästi vastu. Bocelli keerutas laval tantsu Tanjaga ja lõpuks haaras sülle. Aga seda teeb ta oma kontsertidel ikka.
  
„Quizás, quizás, quizás“ („Võib-olla, võib-olla, võib-olla“) on 1947.aastal Kuuba helilooja  Osvaldo Farrés poolt kirjutatud laul. Ja kes seda kõik laulnud ei ole: Nat King Cool, Doris Day, „Spicegirls“ tüdrukud  Geri Halliwell ja Emma Bunton
Aga Quizas, Quizas, Quizas“ parim esitus on pärit Roberto Alagnalt, kasutan jällegi võimalust oma lemmiktenorit promoda:

Kontserdil saatis Bocellit ERSO, Bocelli kontsertide dirigendi Marcello Rota käe all. Lavale oli kaasatud koorid. Kuna ma kava ei ostnud-ei leidnud, siis ei tea, millised koorid. Arvan, et osa sellest oli „Estonia“ ooperikoor, sest „Nabucco“ orjade koor tuli neil sama kenasti välja kui kontserdil.
Kontserdi teises pooles laulis Bocelli prantsuse keeles laulu „La vie en rose“:

Mulle meeldisid kõige rohkem kui Bocelli laulis oma itaalia laule. Siin kohal " 'O surdato 'nnammurato, meil kuulsaks lauldud G. Otsa ja H. Vasara poolt „Armunud  sõdur


Eks mind ka häiris, et jõudsin  kohale liiga vara: piletil oli algusajaks märgitud 19.00, tegelikult algas kell 20.00. Grand parteri piletite kokteili järjekorras ma ka ei viitsinud seista.  Oli kahju, et raamatut kaasa ei võtnud, päikese käes algust oodates oleks hea olnud lugeda. Nn. „punase vaiba „ üritust võis ekraanidelt jälgida, aga see oli nõme.  

Aga ma unustasin need ebameeldivused ruttu. Kontsert oli ilus ja kui laulu ajal silmad sulgesin, siis oli tunne nagu oleksin üksi lauluväljakul ja Bocelli laulab vaid mulle. 

28. juuni 2014

Selle kuu luuletus

Käisin eile Tallinna Tehnikaülikooli lõpuaktusel. Dekaan oli lõpukõnesse pikkinud ühe Marie Underi luuletuse.
Kuna juuni on koolilõpukuu, siis sobib Marie Underi „Sirelite aegu“ 3. sonett juunikuusse ülihästi.

Nüüd üle kirsipuude, üle kogu aia
üks hele õitepärg kui pehme valge vill,
ning lillasireleid on küll ja küll,
neist lõhnu hoovab helgemaid kui vaja.

Ah, puu, kõik õied minu üle saja!
kõik lõhnad mulle, väike rikas lill!
Mu meeled ammu oodand ärevil
nii mõne pika igatsuseaja.

Ei täna elumõtet küsi ma, ei päri:
seks aega küll, seks aega sügisel
ja kurval, kalgil, kainestaval talvel.

Nüüd elu jaoks ma värisedes valvel:
kui kirsipung mus õitsma puhkeb veri,

nüüd ainuvalitsus mu hullul südamel.

Giacomo Puccini "La Rondine" MET ooperi suvelavastus Coca-Cola Plazas.


Giacomo Puccini
LA RONDINE ehk PÄÄSUKE
Libreto ja tekst : A.M: Willner, Heins Reichert ja Giuseppe Adami
Maailma esiettekanne : Monte Carlo  27.03.1917

Salvestatud The MET Live in HD sarjas 10. jaanuaril 2009.a. New York Metropolitan Operas . 2002 a. lavastus.
25. juunil kell 20.00  Forum Cinema suveooperiprogrammis Tallinnas Coca- Cola Plazas.


Dirigent Marco Armiliato
Lavastaja Nicolas Joel
Lavakujundaja Ezio Frigerio
Kostüümikunstnik Franca Squarciapino
Valguskunstnik Duane Schuler


Osatäitjad pildil sellises järjekorras:
Lisette Oropesa -Lisette
Marius Brenciu -Prunier
Roberto Alagna -Ruggero
Angela Gheorghiu -Magda





Samuel Ramey Rambaldo











Väga kaunis muusika, pehmetämbriline, joovastav, helisev! Seda muusikat võiks kinnisilmi kuulata algusest lõpuni. 100 % Puccini, tuletas meelde "Boheemi" algust.   Järgneval videol Angela Gheorghiu ja Marius Brenciu

Sisu aga kerglasem: jõuka pankuri kaunis armuke Magda armub ning alustab noore kena Ruggeroga uut elu. Ruggero soovib Magdaga abielluda, kuid nende idüll lõpeb  enneaegselt, kuna naist kummitab hirm, et tema kirju minevik rikub mehe tuleviku, ta pöördub tagasi oma pankuri juurde ja jätab pisarates Ruggero maha. Rohkem pisaraid ooperis ei ole.


Sisututvustuse läbi lugenud, leidsime sõbrannaga, et õnneliku lõpuga ooper: keegi ei sure, peategelased Ruggero ja Magda lähevad  lahku enne, kui kirg neis lahtub, Magda pöördub tagasi oma rikka ja vana armukese juurde ning küllap ka Ruggero leiab endale sobiliku naise.
Ooperit vaadates, painas mind algusest peale tunne, et vaatan operetti: rõõmus ja helge, muusika vaheldus retsitatiividega, hoogne ja liikuv lavastus, efektsed kostüümid, hea maitse piiril balansseriv tantsunumber, piisavalt koomikat. 

Vaatamist väärt on ooperi Art Deco lavakujundus ja kostüümid, tunduvalt julgem ja efektsem kui "Savoy ballis" Estonias. Ooperi tegevuspaik MET Opera lavastuses on 1920. aasta Pariis. 

Guugeldades sain teada, et 1913.aastal viibis Puccini Viinis seoses oma ooperi „Tütarlaps kuldsest läänest“ etendustega . Viini Carli teater soovis heliloojalt tellida saksakeelset operetti, milles muusikanumbrid vahelduksid dialoogidega ja mis meenutaks Straussi „Roosikavaleri, aga oleks  rõõmsam ja meelelahutus-likum. Lubatud tasu oli vürstlik: 300 000 krooni.
Puccini  kõhkles ja teatas, et operett ei  tule tema puhul kõne allagi, ent lasi end veenda ja asus kirjutama  lüürilist ooperit. Originaallibreto pärines Alfred Maria Willnerilt, kes oli libretist ka  Franz Lehari operettidele „Krahv Luxemburg“ ja „Mustlase armastus“.
Ooperi kirjutamist alustas Puccini 1914 aastale. I maailmasõja puhkemise järel katkestas ta töö, jätkates otsustas  kirjutada ooperi itaaliakeelsena. Kui ooper 1917.aastal lõpuks valmis, nimetas Puccini kirjastaja Tito Ricordi seda kehvakeseks  Lehariks ning keeldus partituuri ostmast.
Esiettekanne toimus Monte Carlo ooperimajas 27.03.1917. Puccini ise oli oma ooperiga väga rahul öeldes, et lüüriline komöödia on tema valik ooperi ja opereti vahel ning ta kirjutas selle vastandiks I maailmasõja süngetele aegadele. Ooper esietenduse menu oli võimas, kuid järgmistel aastakümnetel esitati seda võrdlemisi harva.

Armastajaid kehastab endine ooperimaailma unistuste paar: Angela Gheorghiu ja Roberto Alagna. Nad abiellusid 1996.aastal, 2009.a. algul kui ooper MET Operas salvestati, olid  veel abielus, aasta lõpuks aga juba  lahutatud. Ebakõla abikaasade vahel laval välja ei paistnud, vastupidi, õrnutsemine oli nii ehtne ja üheski teises ooperilavastuses pole ma näinud, et  laval nii palju suudeldakse.  Angela Gheorghiu pidi MET-is laulma ka Carmenit, kuid pärast lahutust jättis  proovid ja keeldus mängimast, kuna don Josed laulis tema endine abikaasa Roberto Alagna. Nii saigi Carmeni osa lätlanna Elina Garanca, minu arvates väga  vaimustav Carmen. Järgmisel hooajal tuleb MET-is lavale uus Carmeni lavastus, kus kõrvuti Alagna ja Garancaga teevad peaosades rolli ka Anita Rachvelishvili  ja Lätist (jälle!) pärit Aleksandrs Antonenko.  

Roberto Alagnat guugeldades leidsin, et ta on enimtasustatud tenor maailmas ja igasugu kollase ajakirjanduse teavet ujus välja. Koguni see, et keegi pahatahtlik avaldas Twitteris käesoleva aasta juunis teate, et Roberto Alagna on surnud, see teade tunnistati küll kiiresti valeks, kuid austajannade armeee aeti ärevusse.

Sel suvel näeb Forum Cinema Tallinnas suveooperi programmi raames kuut ooperilavastust, järgmine ehk kolmas juba 9. juulil Giuseppe Verdi "Othello" .

Lähen täna õhtul kuulama Andrea Bocellit Tallinna Lauluväljakule. Järgneval videol laulab kuulus tenor koos Angela Gheorghiuga kuulsal Rooma Colosseumi kontserdil 2009.a. veel kuulsamat Verdi aariat:





24. juuni 2014

William Landay " Jacobi kaitsmine".

William Landay.
Jacobi kaitsmine.
New York Timesi bestseller
Kirjastus "kunst" 2014
Tõlkinud Helena Eenmaa
Toimetanud Airi Kapanen
400 lehekülge.
Lugema hakkasin seda raamatut eksituse tõttu. Raamatu on välja andnud  kirjastus „Kunst“ ja meenus, et sama kirjastus andis kunagi välja ühe väga hea krimka. Pealkiri ja autor  muidugi meelde ei tulnud, aga kui miski ei meenu, siis enne ju rahu ei saa, kui välja selgitad, mis see oli.  Asusin uurima loetud raamatute nimekirju.  Õnneks on mulle meeldinud e. siis väga  head raamatud punases kirjas, nii läks otsing  kiiresti.  Alustasin 2011.a. nimekirjast ja leidsin 2007. aastast Donna  Tartt'i "Salajane ajalugu". Eksitus seisnes selles, et Donna Tartti raamatu, tõepoolest väga hea kriminaalromaani, andis välja kirjastus Pegasus.

Aga loetud sai ka „Jacobi kaitsmine“. Mulle meeldis. Tõenäoliselt paljudele tundub veniv, kohtuprotsessi, tunnistajate küsitlemist on kirjeldatud äärmise põhjalikkusega, vahest on tunne nagu loeksid istungi protokolli.   See pole mingi ajaviiteline Perry Mason ja ka Grishami  kohturomaanides ei ole tegevus nii dokumentaalne. Huvitavaks muudavad lugemise peategelase Andrew  Barberi  mõttes antud kommentaarid toimuvale tegevusele. Andrew Barber on peagi endine maakonna ringkonnaprokuröri abi, kelle 14.aastast poega süüdistatakse mõrvas ja seega istub Barber selles loos prokuröri vastas.  
Barberi mõttelised kommentaarid näitavad  kohtupidamise stampe, kui kergelt võib juhtuda eksitus kui kõik toimub sissejuurdunud  psühholoogiliste skeemide  järgi. Kohtupidamine on mäng, üks ilusamaid, kuid dramaatilisemaid ja traagilisemaid mänge maailmas.
Näiteks  kui riiklik süüdistaja pöördub avakõnega vandekohtu poole, on Barberi kommentaar selline: lk 257.  "See mida sa vandemeestele rääkima pead, on lugu. Lugu, mis viis selle viimse sammuni. Faktidest üksi ei piisa. Lase aga jutulõng veerema. Nad peavad saama vastuse küsimusele: „Millest see juhtum räägib?“. Anna neile see vastus ja võit on sinu. Anna neile üks mõte, isegi üks sõna, ja vajuta see neile pähe. Midagi, mida oma kambrisse kaasa võtta. Nii, et kui nad suu lahti teevad ja asja arutama hakkavad, voolavad sealt välja sinu mõtted……
Kohtualuse nime ära maini. Räägi temast ainult kui „kohtualusest.“ Nimi muudab inimlikuks, kellekski kes väärib kaastunnet, isegi halastust.“
Nii kommenteerib Barber  advokaadi tegevust lk. 116: "Jonathan tuli piirdevõre edasi-tagasi pendeldavast väravast läbi, asetas portfelli kaitsja lauale ja astus Jacobi kõrvale. Ta pani käe tema õlale, mitte minu poja enda pärast, vaid selleks, et kõik näeksid: see poiss ei ole koletis, ma ei karda teda puudutada. Ja veel: Ma ei ole mingi kinnimakstud mõuk, kes täidab vastumeelse kliendi ees töökohustusi. Ma usun sellesse poissi. Ma olen tema sõber."
Raamatus jooksevad paralleelselt kaks lugu, kui üks lugu hakkab Barberile õnnelikult lõppema, tegelikult sa ei usu, et see on "õige" lõpp, on sündimas juba teine lugu.
Lk. 369. "Elu läheb edasi. Isegi liiga pikalt, kui me enda vastu ausad oleme. Sellises pikas elus on kolmkümmend või kolmkümmend viis tuhat päeva, millest lihtsalt läbi tulla, ja ainult paar tosinat sellist, mis tõeliselt olulised on. Suurpäevad, sellised kus Midagi Tähtsat juhtub. Ülejäänud kümned tuhanded, enamik neist, möödub märkamatult, iseennast korrates ja lausa monotoonselt. Me kulgeme neist päevadest läbi ja unustame nad sealsamas. Me ei kipu selle aritmeetikaga arvestama, kui me oma elule tagasi vaatame. Me mäletame käputäit Suuri Päevi ja heidame ülejäänud kõrvale. Me muundame oma pika vormitu elu kenadeks lookesteks, just nii nagu mina praegu. Kuid meie elu on tehtud prügist, argistest unustusse vajuvatest päevadest ja Lõpp ei ole kunagi lõpp."
Raamatu põhiprobleem on siiski laste ja vanemate probleem. Küsimusi kerkib rohkesti. Kas on olemas "mõrvageen"- Mara Leveritt'i "Saatana sõlmese" juures, sellest kirjutasin? Mis saab kui sinu last kahtlustatakse tõsises kuriteos, näiteks –mõrvas? Kas meie, lapsevanemad, oleme ka süüdi, mida me valesti tegime? Keda sa usud, kas oma last, kes eitab seotust või tõendeid, mis viitavad kangekaelselt temale. Kui kaugele sa lähed oma usuga? Kuidas toimib: „ Me armastame sind, ükskõik mis sinuga ka juhtub“, me ju ütleme oma lastele nii?  Ja kui kaugele me läheme oma armastusega?  Siin raamatus valivad ema ja isa erineva tee.  Ütlen ainult nii palju, et mina raamatu ema kombel ei oleks toiminud, mitte mingi hinna eest.

Selline  raamat siis. Soovitada julgen neile, kellel  jagub kannatlikust  ja kes on läbi lugenud ka Lionel Shriveri „Me peame rääkima Kevinist“.  Just nimelt“ suutnud“, sest mõned emad on mulle öelnud, et ei suutnud raamatut lõpuni lugeda.
Tõlkija on teinud kõik mis suutis, kasutanud noortepäraseid väljendeid jne. Kohati on tekst raske, see pole vist tõlkija  süü, aga „esmaistung“ tõlgiksin ma kohe kindlasti „eelistung“.  Kohati tuletas raamat meelde   DBC Pierre  Bookeri preemiat väärt  “ Väike jumal Texases“ .
Rahul ei ole toimetaja tööga, sest lihtsaid trükivigu oli ikka häirivalt palju.

Jacob kuulas  „tümpsu“, minul seda raamatut lõpetades soovi muusikat kuulata ei olnud, jäin mõttesse.  

23. juuni 2014

Rimini päikese all

See reis oli põgenemine Eestimaa külmast suvest Itaalia sooja päikese alla. 

Rimini on Emilia Romagna maakonna suvituslinn, kaunis ja roheline.
Purskkaev Rimini rannapromenaadi lähedal.












Mälestusmärk Fellinile Rimini rannapromenaadil. Frederico Fellini nime kannab ka Rimini lennujaam.
Kuigi Fellini film "Amarcord" tegevus toimub Riminis, ei filmitud seda siiski Riminis vaid Cinecittas.







Meenutuseks Nino Rota muusikat Fellini filmile "Amarcord"




Nimetasin selle  „roheliseks majaks" Riminis











Aga Riminis oli täiesti olemas ka vanalinn.
Tiberiuse sild (Ponte di Tiberio), mille ehitamisega üle Marecchia jõe alustati keiser Augustuse ajal 14. aastal ja jõuti lõpule Tiberiuse ajal 21. aastal. Kivist  viie massiive kaarega sild on kasutusel siiani. Uskumatu!







 Augustuse triumfikaar (Arco d'Augusto) 27. aastast. Augustuse kaar asub kohas, kus kohtuvad Vana–Rooma maanteed Via Emilia ja Via Flaminia. Rimini peatänav kannab Augustuse nime.





Alates 13. sajandist valitses  Riminit Malatestade suguvõsa, kurikuulsam neist condottie Sigismondo Malatesta. Kondotjeer oli 14. sajandi keskpaiga kuni 16. sajandi Itaalias palgasõdurite väeosa juht. Nimetus tulenes itaaliakeelsest sõnast condotta (leping), mille alusel kondotjeerid asusid oma linna või isanda teenistusse) 

Rimini San Francesco katedraal, tuntud kui Tempio Malatestiano. Kirikus asub Sigismondo Malatesta ja tema naise Isotta degli Atti hauamonument. Isotta oli Sigismondo Malatesta kolmas naine, kellega ta väidetavalt abiellus armastusest. Mis kahest eelmisest sai? Oskar Wilde kirjutab raamatus „Dorian Gray portree“ lk 149 nii:
„…. Sigismondo Malatesta, Isotta armuke, Rimini isand, kelle kui jumala ja inimese vaenlase sümboolne kuju Roomas põletati ja kes Polissena linikuga ära kägistas, andis Ginevra d'estele smaragdikarikas mürki ja ehitas oma häbiväärse kire auks kristliku jumalateenistuse tarvis paganliku templi;“
Kriminaalne lugu, peab ajalooraamatutest uurima. 
Omal käel sõitsime rongiga Pesarosse. Kaunis linn Aadria mere kaldal,  Rossini sünnilinn.
Vaatasime Rossini  majamuuseumi.

















Rossini teater. 10.-22 . augustil  toimub seal  Rossini festival. Võib-olla mõnel teisel aastal….
Vaatasime üle ka Rossini konserva-tooriumi  ja jõime kohvi Rossini kohvikus.







Käisime ka reisifirma korraldatud San Marino ekskursioonil, igati armas ja maaliline linnake mäe otsas, seejuures maailma vanima vabariigi ja väikseima Euroopa Liidu riigi pealinn.
Pildil vana kindlus San Marino linnas.







San Marinot esindas Eurovisioonil kolmandat aastat järjest  Valentina Monetta lauluga Maybe.


Viimasel õhtul korraldas reisibüroo ekskursiooni veinimõisa ja ajaloolisse Mondaina linnakesse, kus meid võttis vastu Dante, jutustas linnakese ajaloost ning deklameeris „Jumalikku komöödiat“ itaalia keeles.

Mondainas külastasime väikest pere-kondlikku juustutööstus, kus tehakse kuulsat pecorinot erilisel viisil : augustist novembrini veedavad juustukerad maa sees sügavas augus . Väidetavalt sulab nii juustu seest rasv välja ja juust omandab eriliselt hõrgu maitse. Nii valmib Porta di Sotto. Kui katta juustukerad augus nisuteradega, on tulemuseks Pecorino fermentato nel Crano, maitse veel hõrgum ja juust kallim. Juust maitses ülihästi eriti koos balsamäädika- mee kastme ja veiniga.

Raamat, mida puhkusel lugesin, Pia Baroja  „Nii see maailm on", kirjutas itaallaste kohta nii:
Lk. 110. ......kuid itaallased ei ole mulle sümpaatsed. Nad suhtuvad välismaalastesse südamlikkusega, millel on valeraha kõlin. Nad on osavad, nutikad, arukad inimesed; kuid nad on müünud oma hinge inglise või  jänki deemonile, mis on võtnud dollari või naelsterlingi kuju. Tegelikult usuvad nad vaid rahasse ja naudingusse. Sellest ka nende kahe ebajumala tagaajamine; muul pole vähimatki tähtsust.

 Mulle meeldis Riminis turistide teenindus,  jootraha ootuses ei ole tänapäeval enam midagi imelikku, see on normaalne, kui on hea teenindus.   Riputan siia oma pizzabaari lahke sõbraliku ja sarmika neiu, tuletas meelde Sophia Lorenit, neiu naeris selle peale.
Rohelisel sildil menüü vene keeles, Riminile väga omane. Idanaabreid rohkem kui üheski teises Itaalia kuurordis, kus olen viibinud.


Vanasti meeldis mulle Hispaania, aga avastanud Itaalia, olen jäänud selle maa kummardajaks. Hispaania on ilus, kuid raskepärane ja dramaatiline. Võrrelgem tarantellat  flamencoga. Või hispaania kunstnike töid itaalia kunstnike töödega.  
 Nii et minu süda kuulub Itaaliale.

Suveniiriks ostsin endale Mina plaadi. Lauljanna on praegu 74 aastane, üle aegade tõenäoliselt Itaalia populaarsemaid lauljaid. Hakkasin  Minat kuulama tänu Kristel Kaaberi raamatule "Iga teekond saab alguse südamest", väga hea raamat, parim mida olen lugenud Itaaliast eesti keeles.

Siin laul "Non credere", hea meelega riputaksin siia kõik plaadi laulud.


Pío Baroja. "Nii see maailm on"

Pío Baroja.
Nii see maailm on.
Maailmakirjanduse tõlkevaramu.
Tartu Ülikooli kirjastus 2014
Tõlkinud Mari Laan
Saate-essee kirjutanud Inga Sapunjan.
193 lehekülge.



Koos  saate-esseega  217 lehekülge. Saate-essee „Väiklus ja rumalus võidutsemas-jah just nii see ilmaelu on“ Inga Sapunjanilt tuleks kindlasti läbi lugeda.

Klassikut lugema asudes tunnen alati aukartust ja kahtlusi: kas olen raamatu tasemel, kas saan aru.
Annan teistelegi kahtlejatele tuge: väga loetav raamat.
Stiilinäide lk. 191 Selline on elu: kurjus, tänamatus, mõtlematus, tugeva põlgus nõrga vastu, ja sellised on mehed ja naised, ja sellised oleme me kõik.
Jah, kõik elus on vägivald, kõik on kurjus. Ja mida teha? Ei saa elamisest loobuda, ei saa peatuda, tuleb edasi minna kuni lõpuni.
Nii lohutu raamat siiski ei ole, elu on see, mille ise lood. Ja raamat jätab paljud otsad lahti, nii nagu saatesõnas kirjutatakse, on see avatud süzeega.

Kui püüda sisu lühidalt kokku võtta:
venelanna Saša läheb  Šveitsi õppima arstiteadust. Abiellub juudi päritolu šveitsi noormehega, keda meelitab abielu rikka Venemaa pärijaga. Noorpaar asub pärast Saša vanemate surma elama Moskva lähistele mõisasse. Kuna šveitslasest abi-kaasa ei suuda harjuda Venemaa eluga ning Sašale omakorda on selgunud mehe väiklus ja keskpärasus, lahutavad nad kolme aasta pärast. Saša asub kolme aastase tütrega elama Firenzesse. Siin kohtub ta hispaanlasest kunstniku, rohkem küll elukunstniku, Juan Velascoga ning võtab vastu tema abieluette-paneku. Paar sõidab Hispaaniasse La Riojasse mehe vanemate koju, sealt edasi Madriidi ja Sevillasse.  Saša ei suuda harjuda katoliikliku Hispaania range kombestiku ning oma abikaasa truudusetusega ning paar läheb lahku. Lohutuseks on pikad vestlused ja sõprus mehe kauge sugulase Arceluga , kes on Sašasse armunud.

Proloogis tutvustab jutustaja noort Hispaania aristokraati, kes kutsub jutustaja oma abielu registreerimisele Šveitsis Biarritzis. Juan de Velasco abiellub lahutatud vene naise Sašaga. Esimene osa on lugu Saša perekonnast ja lapse-põlvest Moskva lähistel, edasi jutustab üks šveitslanna Saša õpiaastatest ning abiellumisest Šveitsis, abielu ebaõnnestumisest ja lahutusest. 2. osas saab lugeda  Saša kirjadest oma sõbrannale Verale elust Firenzes. 3. osas on Saša päevik kohtumisest Juan de Velascoga, abiellumisest, elust Hisopaanias  ning uuest lahkuminekust.

Sellisest loost saaks kirjutada tavalise naisteka õnnetust  Sašast, kes teeb üha valesid valikuid ja ei tunne õiget armastust ära. 
Mõtlesin lugedes, mis teeb ühest raamatust väärtteose, mida loetaks huviga veel 100 aastat hiljem. „Nii see maailm on“ ilmus 1912.aasta.
Seda raamatut iseloomustavad selge tekst, üldinimlik teema käsitlus, tegevus kulgeb sujuva kergusega Euroopa ühest äärest teise, kord minevikus, siis jälle olevikus. Meeldejäävad karakterid, iseloomulike rahvuslike joonte väljatoomine, ükski tegelane ei ole kõrvaltegelane, kõik nad väljendavad mingit autori seisukohta.
Segadusttekitava  järjepidevusega läheb jutustus üle ühe jutustaja käest teise kätte. Ja ajatus: kuigi tegevuses viidatakse mitmetele ajaloolistele sündmustele , alates 1905 aasta revolutsioonist Venemaal, ei ole romaan lõplikult ja tugevalt seotud romaani sündmuste toimumise ajaga. Raamatus tõstatatud teemad on aktuaalsed igal ajal, näiteks  Hispaania rahvaste iseseisvuspüüd. Kirjanik, ise baski rahvusest, toetas ühtset Hispaaniat.
„Nii see maailm on „ on väga mitmekihiline raamat. Märkimata ei saa jätta ka suurepäraseid ülevaateid tegevuskoha linnadest, näiteks Firenzest.

Tegin raamatust palju väljakirjutusi:
Lk. 26 Meestel on veider kalduvus uhkustada ühtviisi nii hea kui halva, nii oma väärtuste kui vigadega.
Lk. 72 Kui kire tunnuseks on inimliku energia suurenemine, võis tema selle tunde olemasolus kahelda; kui aga armastus on melanhoolia, magusus, nostalgiline nukrus, siis oli ta tõesti armunud.
Lk. 72 Armastuses, nii nagu kõiges inimhuulte abil väljendatus, leidub osavat ja kavalat retoorikat, mis annab elusa ilme sellele, mis on surnud, ja sära sellele, mis on tuhm.
See on vale, mis pettekujutluse valguses, on tõe loomuga; see on vale, mida hellalt kaitstakse.
Lk. 82 Raamatud on pannud mehi ja naisi uskuma, et teatud olukordades areneb nendes hingejõud, mis kannab nad kirjeldamatu õnne kõrgustesse.
Kirjanduslik paljusõnalisus on niisugust ettekujutust õhutanud ja selle õigustamiseks on välja mõeldud naise psühholoogia.
Tõepoolest, pole midagi paremat keeruka asja seletamiseks, kui mõelda välja teine sama keerukas ja esitada seda kui midagi vaieldamatut.
Lk.95: Mida ma siis peaksin tegema, mu armas Vera? Elan juba niigi lootuseta ja selleks, et teeselda indu, mida meis ei ole, et luua endale illusiooni tegudest, mida me korda ei saada, selleks on kunst, muusika ja raamatud, mis on pisukeseks oopiumiks meie eluta elus.
Lk.103- Mina nii ei leia. Ma arvan, et need inglased, kes on palju tööd teinud ja sõidavad siia kuulsatesse kunstilinnadesse, lootes leida neis leevendust oma kurbusele, igavlevad mitte sellepärast, et nad oleksid tundetud, vaid sellepärast, et nad ei leia ,mida lootsid.
Kõik see, mida nii väga ülistatakse-maalid, skulptuurid, maastikud-, tekitab suuremas osas inimestest, kuigi nad ei taha seda tunnistada, väga pealiskaudse, väga pindmise emotsiooni, millel pole elus vähimatki või peaaegu vähimatki tähtsust.
Väljakirjutusi teen, sest mul kodus seda raamatut pole, aga nende  mõtete juurde tahaksin tagasi tulla.

Muusikaline kujundus: avatud aknast kostab  Thomas' ooperist „Mignon“ Connais- tu le pays on“(Kas tunned maad, kus õitseb apelsinipuu). Laulab noor hispaania metsosopran Marie Jose Montiel

Hakkan tuhnima raamatukapis, et leida üles 1971.a. Loomingu Raamatukogus ilmunud Pío Baroja jutukogu „Vagabund Elizabide“. 




21. juuni 2014

Raija Siekkinen. "See oli siin" ja "Elu keskpunkt"

Raija Siekkinen
„Elu keskpunkt“
Novelle
Loomingu Raamatukogu 1987 14/15
68 lehekülge.

Raija Siekkinen
"See oli siin"
Romaan
Loomingu Raamatukogu 2007 nr.3/ 4
87 lehekülge.

Mõlemad raamatud soome keelest tõlkinud Piret Saluri.

 Raamat, mida loed, juhatab sind järgmise raamatuni. Lugesin Haahtelat ja sain innustust üles otsida Raija Siekkineni raamatud. Kuna mõlemad on ilmunud "Loomingu Raamatukogus", siis kindlasti olemas koduses riiulis. Ja nii oligi, leidsin üles.
„See oli siin“, juba esimestest ridadest meenus, et olen raamatut lugenud, et see meeldis mulle ning on väärt ülelugemist. Raamat ilmus Soomes 1999.a.
Tundsin raamatu ära emotsioonist, mida  loetu tekitab.
Äärmiselt jahe, napp ja vaoshoitud, aga kaunis tekst, loed nagu vaataksid maali:
Lk. 13 "Maja nagu latern, selle akendes kollane valgus, väljas kuused, mustad, mere jäätunud lumi hõõgub kuu valget, külma valgust, mis tekitab hirmu ,ja rõõmu."
Raamat on üksindusest, aga ta ei ole kurb ja masendav raamat, pigem lootust-andev rännak iseeneses, millest kumab läbi teadmine, et kõik möödub. See on salapärane ja kaunis lugu.
Lk. 84  "Ajale kahe armastuse vahel mõtles ta kui ruumikale valgele toale, mille akende taga vahetuvad kiirustamata aastaajad. Seintel on hommikuse valguse peegeldusi. Kostab klaverimängu; sellega suureneb tubade arv, kusagil kaugemal on noor, valgesse riietunud tüdruk klaveri taga; tuul hõljutab aknakardinaid. Aeglane ärkamine, aja pehme kiigutus, paljaste jalgade hääl puupõrandal. Toaõhus on tunda lillede, õunte, hommikuse leebe tuule lõhna, ja parfüümi, puhaste triigitud riiete ja mööblivaha lõhna."
Lugedes ei saa ma lahti tundest, et vaatan maali. Romaan on nagu läbipaistvate kahkjate värvidega maalitud tekst, kuigi aastaajad vahetuvad ei muutu värvid iial liialt eredaks. 

„Elu keskpunkt“ novellid on tõlgitud kogumikest, mis ilmusid  1982, 1983 ja 1986 aastal.
Neis novellides  ei ole Siekkineni stiil täielikult välja kujunenud. Veel on liiga palju sõnu ja tekst on kirju, aga see pinevus, mis autori juures võlub, on olemas.  Novellid tekitavad ängi ja lootusetust, see on kurbust äratav raamat. Tegelasteks üksikud  naised, palju valet, masendust, alandusi, vähe lootust.
Enim meeldis mulle novell „Kuusk“ ,toon siit ka stiilinäite:
"See ei olnud esimene kord, kui ta otsustas lahku minna, hiljem tuli neid veel. Aga oli maja, olid lapsed, ja nüüd lamas ta siin ja mõtles parema meelega kohtadele, kui inimestele: köök, õhtupäike paistab põrandale, pliidil on mahlaauruti, millest tuleb paksu mahla head lõhna, voolikust jookseb suurde emailkastrulisse mahla, puhtakspestud mahlapudelid kuumenevad ahjus ja ta võtab sealt pudeli, paneb voolikuotsa pudelisse, laseb pudeli punast mahla täis, võtab uue pudeli ja täidab ka selle, õuest kostab muruniidumasina hääl ,uks on lahti ja lõigatud rohu lõhn tuleb sisse. On laupäev, õhtul on saun ,külmkapis on palju toitu, nad vaatavad televiisorit ja söövad võileibu, tänase õhtu on mees igatahes kodus. Esmaspäeva hommik ja Sinikka ronib mööda kuuma liivast rada üles kirikumäele. Isiku-tunnistus, ja ta võiks kohta otsida. Kõik kohaküsimise olid jäänud ära saatmata. Oleks pidanud saatma, mõtles Sinikka. Oleks pidanud. Aga oli nii palju tegemist: ühtelugu oli söögiaeg, ühtelugu koristamispäev, ühtelugu pesu, ühtelugu kellegi juuksed patsi panna, otsida patsipaelu, sokke, taskurätte, hoolt kanda, et külmkapis oleksid vürstiräimed ja taadiõlu ja et kingad jäetakse esikusse."

Saatesõnas ütleb autor: "Võrdlen novelli veetilgaga, mis ise on lõputult väike, aga suudab oma pinnal hämmastavalt palju peegeldada. Veetilgale annab vormi pindpinevus. Niisama peaks novellist tegema terviku tema enese pinge. Keel peaks olema selge nagu vesi."
Lühiromaani „See oli siin“ ongi kõige parem iseloomustada autori sõnadega: keel on selge nagu vesi.

Suurepärane tõlge!