“Üks pealuu Connemaras”
Autor: Martin McDonagh
Tõlkija:
Külli Seppa
Lavastaja:
Üllar Saaremäe
Kunstnik:
Kristi Leppik
Osades:
Mick
Dowd- Hannes Kaljujärv (Vanemuine)
Maryjohnny Rafferty -Ines Aru
Mairtin
Hanlon-Imre Õunapuu
Thomas
Hanlon -Velvo Väli
1913.
aastal nägin Rakvere teatris etendust „Leenane’i kaunitar“. Etendus läks südamesse ning kui Rakvere teater pakkus Martin Mc
Donaghi Leenane’i triloogia I osa „Üks
pealuu Connemaras“ suvelavastusena, ei olnud kahtlustki, Tooma talu tuleb üles
otsida. Õnneks on Tooma talu teatri kodulehel avaldatud juhatuse järgi lihtne
leida.
Mulle
etendus meeldis ja julgen soovitada kõigile teatrisõpradele. Iseasi, et pea
kõik suveetendused on välja müüdud.
Ideaalne
on mängukoht Tooma talu rehealuses. Lavakujundus on lihtne, aga detailiderohke. Avastasin
end enne etenduse algust uurimas, mis neil kapiriiulitel siis õige on. Väga palju pudi-padi nagu ikka toas, mis ei
ole sätitud sisekujundaja poolt. Ja põrandal on eesti käsitöömeistrite kaunid
kaltsuvaibad.
I vaatuse 2. pool mängitaks lageda taeva all, maja taga surnuaiaks kohandatud
heinamaal. See tunne, mis seal tekib, ei
ole võrreldav tundega, mis tekiks
teatri-saalis hauakaevamise imiteerimisel.
Minu
etenduse päeval ei kimbutanud
näitlejaid ja vaatajaid vihm, aga kuuldavasti toimub surnuaia stseen
õues iga ilmaga.
Etenduse muusikalises kujunduses oli lisaks krigisevale raadiole Jaanus Põlderi õpilaste iiri folki mängiv trio, mis sobis hästi ja juhatas sisse etenduse meeleolu.
Õiget iiri rahvalaulu ei ole siia leidnud, aga otsin
Näidend ise on vist "must" komöödia. Selles pole tõstatatud nii palju probleeme kui
„Leenane'i kaunitaris“. On neli iiri külainimest,
autori tahtel on nende elust valitud näitamiseks need päevad kui Mick Dowd, kes
igal sügisel kaevab kohalikul surnuaial vanu luid välja, et uutele
ruumi teha, peab välja kaevama oma seitse aastat tagasi surnud naise
luud. Loole lisab vürtsi kuulujutt, et Mick on naise surmale kaasa aidanud.
Kuid näidendi põhiteemaks ei ole see, kas on või ei ole, see ei ole Midsomeri lugu. Ja lõpuks me ei
saagi teada, kas aitas või ei aidanud. Aga küllap aitas, nagu Maureen „ Leenane’i kaunitaris“. Leenane lihtsalt on selline küla. Autor on lavale toonud nelja külainimese
elu selle igapäevases reaalsuses, koos
vaimukate dialoogide ja huumoriga.
Mina,
kes ma otsin tavaliselt teatrist pigem
draamat kui komöödiat, aga ei põlga ära head komöödiat, sain see kord rohkem
naerda. Kaastunnet tegelaste vastu ei tekkinud.
Tükk
,mis räägib iiri külast, sobib hästi eestlaselegi. Kinnistunud arvamuse kohaselt on ka Eesti külaelule omane joomine, vägivald, elule
allajäämine, äng. Samuti sobib eestlasele must huumor, naer seal, kus nagu naerda ei tohikski.
Kaaslasega autos koju sõites vaagisime nähtut veel mõnda aega, võrdlesime oma külaeluga. Tema leidis sarnaseid jooni isegi „Tões ja õiguses“, minul see meeles ei olnud. Martin McDonaghil vedas Mairtin lehma oma maale ja tegi siis otsa peale; Oru Pearu tappis karjapoisi koera ja vedas samuti oma maale. Ühte moodi krutskeid
ja kavalust täis iirlased ja eestlased. Selles olime ühel meelel, et küla-elul olid ülamainitud jooned möödunud sajandi üheksakümnendatel. Vanasti, kui nii võib öelda, oli igas külas oma
Mick- raske ütlemisega, järeleandmatu,
põikpäine külatark, nüüd on ta surnud. Oli külas ka viinamaias „latatara“ Maryjohnny,
nüüd on ka tõelised külaeided surnuaial ning uuema aja memmed käivad pensionäride klubis, laulukooris ja teatris ning kontserdil, nagu mina. Oma külaullike oli ka, kooli pooleli jätnud noor huligaan. Nüüd on külaullikesed Soome tööle läinud ning selgus, et polnud nad
nii ullikesed ühti.
Vat
ega ma vanasti nende inimeste üle ei naernud, pigem oli kurb, mõnikord haletsesin. Teatritükile on lavastaja kõvasti
koomikat peale keeranud, ja hea on. Küllap
oleks tükist lavastaja käes ka draama saanud, aga suvelavastuse jaoks rõhk
komöödial sobib suurepäraselt, sügavust leiab tükis ja näitlejate mängus ikka,
kes soovib.
Mick
Dowdi osas ei oskagi kedagi teist peale Hannes
Kaljujärve ette kujutada. Tema tahumatu olek, sünge nägu ja robustne väljendusviis, oli just see, kuidas Micki lugedes ette kujutaksin. Lisaks salapärasus, millest näidendi jooksul aimu ei saanud ja
salapäraseks Mick jäigi. Ja ei teagi, mis tema naisega ikka juhtus.
Ines
Aru Maryjohnny Rafferty osas oli mõnus vanainimene- rõõmus, kaval, siirate silmade ja avala naeratusega. Tuletas meelde küll Maureeni „Leenane’i kaunitarides“, aga küllap vanad naised Leenanes ongi sellised.
Ines Aru on nagu loodud selle rolli jaoks, lisaks kõigele muule selge ja kõlav hääl.
Velvo
Väli külapolitseinik Thomas Hanloni osas
oli minu arvates mitte niivõrd koomiline kui
liialdatult naeruväärne. Barnaby Midosmerist ta ei ole, aga unistus suureks detektiiviks saada tal
on. Leenane’i triloogia kolmandas osas teeb Tom Hanlon enesetapu,
mis teda selleks sunnib, selles tükis veel aimu ei saa.
Mulle
meeldis väga Imre Õunapuu Mairtin Hanloni osas. Äge ja tormaks, pisut rabe: noor küla „paha poiss“, pool laps, pool täis-kasvanud. Näitlejast õhkus laval tõelist energiat ja minu arvates elas ta osasse hästi sisse.. Oma külast leidsin talle kohe ka prototüübi. Noor näitleja tegi toreda rolli.
Fotod on pärit Rakvere Teatri kodulehelt.