1. veebruar 2022

Jaanuar 2022

Juba mitu aastat häirib mind 2014 aastal alustatud blogi pretensioonikas pealkiri "Kultuuritarbija .....". Esitaks peaks Kultuuritarbija nime kandja kultuuri tunduvalt rohkem tarbima, kui mina seda teen. Olen rahul vaid  raamatute lugemisega. Teatris käin vähe, kinos peaaegu üldse mitte. Näitustel harva.

Eluaegse perfektsionistina ei oska ma kahjuks käituda ka aastavahetusel endale seatud reegli järgi- teen vaid seda, milleks hetkel viitsimist on. Paraku on  seda viitsimise ja tarbimise aega just nii palju kui magamisest, autosõidust tööle- tagasi+ tööpäevast üle jääb. Olen liiga kauaks tööle jäänud.
Kunagi mõtlesin, et lahkun koos Merkeliga, nüüd lubasin end üheks aastaks veel. Tean küll, et asendamatuid pole, aga lubasin endale veel aastakese enesepettust mõeldes, et mina olen😀.
Kui jutt juba Merkelile läks, siis loen hetkel sakslase David Safieri „Miss Merkel : mõrv Uckermarkis“. 5.leheküljel mõtlesin, et mina seda jama ei loe. Aga loen aina edasi. Ma ei loe Agtaha Raisinit ega teisi küladetektiive, olgu siis miss Merkel. Raamatus on mõnusaid vihjeid Merkeli juhtumistele, mõned anekdoodid laadis sakslane, ameeriklane, venelane. Pealegi huvitas mind kuidas aktiivne naine pensionil olles autori arvates toime tuleb. Lõppu pole veel jõudnud- aga hakkas küpsetama ja mõrva lahendama. Meenus  meediast loetu, et Angela Merkel on mitmed pakkumised tagasi lükanud, sest pärast poliitikat tahab vaid lugeda ja magada. Mina ka!

Raamatud 
Jaanuaris lugesin päris palju raamatuid. Otsustasin, et kõiki neid siia ritta ei lao ja loetud raamatute arvuga ei kiitle. Nimekirja võin ise vaadata Urram andmebaasis. Ühe klõpsuga saab avada ja näha, millest raamat, kes tõlkinud jne. Pole mõtet ümber kirjutada, kui raamatu kohta, peale ikooni midagi lisada ei ole.
Panen kirja ainult head raamatud.
Jaanuaris lugesin kokku 9 raamatut.
Nimetan neist parimaid:


5. Camilla Läckberg
Lõvitaltsutaja
Lejontämjaren

Rootsi keelest tõlkinud Maiu Elken
Pegasus, 2021

Väga hea krimka. Oli tore kohtuda Patricku ja Erikaga. 9. raamat siis juba. Seni ilmunud 8.
 Jääprintsess
Jutlustaja
Kiviraidur
Murelind
Sohilaps
Merineitsi
Majakavaht
Inglitegija
Aeg on hakata esimesest alates uuesti lugema.
Kui raamatus midagi häiris, siis- nii palju kurjust, tarbetut kurjust, väärastunud emaarmastust ja kui palju haiget saanud lapsi. Krimkades keeratakse vägivallale ja kurjusele järjest peale.



4. Lisa Unger
Pihtimused 19.45 rongis

Confessions on the 7:45
Tõlkinud Marianne Ots
Helios,2021

Selle raamatu kohta lugesin üsna kehva arvustust, mulle siiski üsna meeldis.
Krimkana loetav raamat seni, kuni oled taibanud, mis tegelikult toimub. Peab tunnistama, et see taipamine tuleb kiiresti, kuid enne seda on kõik huvipakkuvalt põnev.
Siiski lugesin pärast taipamist edasi, aga uurisin nüüd rohkem petiste hingeelu ja petmise tehnikat. Imestan üsna tihti ajalehti lugedes või uudiseid kuulates, miks nii palju inimesi petiste võrku langeb. Lisa Ungari raamat avab hästi petiste strateegia, millega petised meid võrku püüavad (lihtsate vahenditega)  ja miks nad nii usutavad tunduvad.

Tegin isegi väljakirjutusi:
Lk. 65 Kõik pole alati sinu kontrolli all. See tuleb endale juba varakult selgeks teha. On olemas ükskultuuriline valearusaam, üks eriti ameerikalik uskumus, et igaüks on oma õnne sepp. Positiivne mõtlemine, loominguline visualiseerimine, manifesteerimine, inspiratsioonitahvlid ja universumi palumine, et ta su soovid täidaks. Kui suudad sellest unistada, suudad selle ka ellu viia. Teatud piirini uskus seda ka Anne. See uskumus oli viinud ta kaugele, andnud talle enesekindlust, et midagi saavutada ja minna sinna, kus teised ehk tagasi kohkuksid.
Ent tihtipeale tuleb mängu jokker. Enamasti on see inimlik nõrkus. Inimesed on ettearvamatud.



3. Lori Gottlieb
Võib-olla Sa peaksid kellegagi rääkima
Maybe you Should Talk to Someone

Tõlkinud Susan Luitsalu
Helios kirjastus 2021

Raamat on huvitav lugeda.  Saab teada psühhoterapeutide töövõtetest. Raamat ei ole masendav ega raskepärane, mitmes  kohas kisub muigele, eks teiste hädade üle on hea nalja heita. Sellist tunnet, et psühhoterapeudi juurde ma  kunagi ei lähe, ei tekkinud, kuigitõenäoliselt  ma ei lähegi, sest kust neid võtta.
Selle raamatu on kirjutanud psühhoterapeut, kes ise on samuti psühhoterapeudi patsient, klient- või kuidas korrektne öelda on. Ta räägib oma kogemustest.
Meelde jäid raamatust tema patsiendid: Rita vanem naine-kes ei leia omale kohta elus ja ei saa parandada nooruses tehtud vigu. Noor vähihaige Julie, kes lõpuks hakkab oma matuseid planeerima. Tõeline sitapea John, kes kannab endas möödunud tragöödiat.

Eriti jäi raamatust meelde viide Emily Perl Kingsey jutustusele „Tere tulemast Hollandisse".
See on internetis täitsa olemas. WELCOME TO HOLLAND by Emily Perl Kingsley
Autoril sündis Downi sündroomiga laps ja ta jutustab oma kogemusest glamuurse puhkuseplaaniga. Lühike ümberjutustus: 
Kui sa hakkad last saama, siis on see nagu muinasjutulise puhkusereisi planeerimine - Itaaliasse. Ostate hunniku teejuhte ja teete oma suurepäraseid plaane. Colosseum. Michelangelo David. Gondlid Veneetsias. Võite õppida mõnda kasulikku itaaliakeelset fraasi. See kõik on väga põnev. Pärast kuudepikkust innukat ootust saabub lõpuks see päev. Pakid kotid ja lähed minema. Paar tundi hiljem lennuk maandub. Stjuardess tuleb sisse ja ütleb: "Tere tulemast Hollandisse." "Holland?!?" sa ütled "Mida sa mõtled Hollandi all? Panin end Itaaliasse kirja! Ma peaksin olema Itaalias. Terve elu olen unistanud Itaaliasse minekust." Kuid lennuplaanis on toimunud muudatus. Nad on maandunud Hollandis ja sinna sa pead jääma. Oluline on see, et nad pole sind viinud kohutavasse, vastikusse, räpasesse kohta

 Pettumus ei kao mitte kunagi, sest unistuste nurjumine on alati valus, aga kui sa terve elu mossitad, ei jää sul kunagi aega nautida oma erilist ja väga ilusat Hollandit.

Mulle oli see lugu sel hetkel väga vajalik. Taas üks meeldetuletus- vaata korraks seljataha ja märka kui hästi  on läinud.

Tegin veel mõned väljakirjutused:
Johann Wolfgang Goethe : liiga paljud vanemad muudavad oma laste elu raskeks seeläbi, et proovivad nende elu liiga innukalt kergemaks teha
Autori külmkapimagneti tõlge „rahu pole olukord, kust puudub lärm, mure ja raske töö; rahu on see, kui hoolimata neist kolmest on südames harmoonia.“
Ja keegi ütles: Valguse kiirus on juba vana lugu, nüüd tahetakse kõike tahtmise kiirusel.
Raamatusoovituse sain ka Viktor Frankl „… ja siiski tahta elada“-.



2. Hervé Le Tellier
Anomaalia
L'anomalie.
Tõlkinud Sirje Keevallik.
Tänapäev, 2021
Sari Punane raamat
2020. aastal Goncourti preemia võitnud romaan

Võrratu tõlge Sirje Keevallikult nagu alati.
Raamatus on väga palju viiteid ja väljaütlemisi, mida oleksin tahtnud üles kirjutada, aga neid oli tõesti väga palju.
Raamat pani mõtlema, kes on inimesed ja kes olen mina. Kas osake kõrgema teadvuse poolt kirjutatud programmist või kellegi ettekujutuse tulemus või….. .
Ja mis saab siis kui programmid segamini lähevad ja tuleb kohtuda iseendaga. Erinevad inimesed- erinevad tulemused.
Võib-olla Suur Programmikirjutaja mängib meiega. Ulme, aga raamatut lugedes tundub üsna tõenäoline. Arvestades tänapäeva maailma, polekski vist kõigi muude sündmuste (koroona, sõjaoht) kõrval väga võõristav lugeda lehest, et New Yorgi suurimal lennuväljal maandus juunis Air France lennuk, mis kord juba maandus märtsis…


1. Natan Dubovitski
Nulli lähedal.
Okolonolja

Tõlkinud Toomas Tallo
Postimees Grpp 2021

Lk. 170. Ma ei unusta kunagi seda talvehõngu, meie talved ei lõhna juba ammu enam niimoodi. On’s globaalne soojenemine või jääb kõik lihtsalt viletsamaks, nii rahvas kui ka ilma, aga kas talv on nüüd veel talv? Lumi on kuidagi leige, loid, lodev, õhk niiske, läppunud nagu keldris, mitte vene talv , vaid mingi lääge naljategu. Sellise talvega Hitleri vastu ei lähe. Kuulsin, et selle aasta eelarves on kaitsekulutusi järsult suurendatud, on vaja rohkem rakette, sest talve peale ei saa nüüd enam mingit lootust panna. Nojah, aga see on teine teema,

Vaimustas selle raamatu keel, mis tõlkes paratamatult läheb osaliselt kaduma, kuid on siiski alles , et kaasa haarata ja üllatada. 

Raamatu kohta ütles Aleksander Prohhorov (ei tea, kes see on) : romaani peategelaseks on keel. Elegantne, keerukas, metafooriline, muutes ühest episoodist teise oma muusikat, värvi, paksust. Kannab sügavikus tahkumatut magmat.

Nõustun pigem eelnevaga kui järgnevaga:  Nikita Mihhalkov: sellist raamatu pole meil pärast „Meistrit ja Margaritat“ olnud.

Üks raamat viib teiseni. Lugesin W.S. Maughami esseekogumikku „Uitmõtted“. Kuigi olen Maughami suur austaja ei kvalifitseerunud loetu minu selle kuu lemmikute hulka. Maugham tunnistas parimaks krimikirjanikuks Chandleri. Raymond Chandler (1888-1959) .
Somerset Maugham: Chandler on säravaim autor, kes praegu seda liiki lugusid kirjutab.  
Kunagi Mirabilias lugesin tema „Naine järves“, mis meeldis, aga pele meeldivuse midagi ei mäleta. Mulle  sattus kätte „Sügav uni“mille  märgingi jaanuari parimaks krimkaks. Oli värskendav lugemine tänapäevaste kriminaalromaanide ja psühholoogiliste põnevike kõrval. Mind ei häiri pikad kirjeldused, loen neid naudinguga, siin imetlesin Chandleri täpseid inimeste, interjööride kirjeldusi. Nii nagu Balzaci teostest sai aimu, mida tema tegelased  seljas kandsid, sõid, kuidas elasid ,sama ka Chandleril.  Philipp Marlowe - unustamatu tegelane.

Ooper
Jaanuaris tegin alguse 28  Verdi ooperite järjepanu Youtubest vaatamise ja kuulamisega. Alustasin ooperiga „Oberto, krahv di Bonifacio" ("Oberto, Conte di San Bonifacio"). Jätkasin "Kuningas üheks tunniks" ("Un giorno di regno"), seda lõpuni ei vaadanud. See ooper kukkus ka esietendusel Milano La Scala ooperiteatris 5. septembril 1840. aastal läbi.
Laupäeval vaatasin-kuulasin 1855 aastal, peale „Traviatat", valminud ooperit– "Sitsiilia verepulm" ("Il vespri siciliani"). Ülekanne toimus väikeses Busseto linnas Verdi teatris. Oh, mis tore tõdeda, et olen kultuurireisil selles ooperis olnud, küll mitte kahjuks etenduse ajal, aga loožis istumise proovisin ära.
Kuulan ooperi lõppedes arvutist üle meeldivamad aariad teiste solistide esituses.
Seekord- "Mercè, dilette amiche" Sondra Radvanovsky esituses. Võib väga mitu korda kuulata.
Tervikuna ooper "Il vespri siciliani" meeldis väga.

Olen Verdit arvutis vaadanud/ kuulanud tihti.Üks lemmikutest on „Nabucco“, mida mängitakse Rooma-aegses kivimurrus St. Margarethe ooperifestivalil Austrias.

Giuseppe Verdi: Nabucco - The story of a King who proclaiming himself God (2007) - YouTube

Nabucco on St. Margarethe ooperifestivalil kavas igal aastal. Pileteid 2022 aastaks on müügil.

Muidugi tahaksin ooperireisile. Aga minu jaoks liialt keeruline koroonareeglite ajal paari-kolmepäevane ooperitrip teha.
Ja neil hetkil tuletan endale meelde, et olen õnnelik inimene. Olen Verdi oopereid näinud Estonias, Kuressaares, Pirita kloostri varemetes, Budapestis, Varssavis, Berliinis, Viinis.  Seda on palju ka siis, kui rohkem ei saa. Ära halise!

Olla päris ooperis oli üle hulga aja vahva. Viimane kord oli oktoobris 2021

Jaanuari viimasel pühapäeval teisel esietendusel Estonias Mozarti „Võluflööt“ .

Lavastaja Villpu Kiljunen (Soome)
Dirigent Vello Pähn
Kunstnik Kimmo Viskari (Soome)


Teisel esietendusel laulsid Eesti artistid :

Pamina, öökuninganna tütar- Kadri Nirgi

Tamino , prints- Mehis Tiits

Öökuninganna- Elina Nechayeva

Papageno, linnupüüdja -Tamar Nugis

Papagena- Olga Palamarchuk

Sarastro, Isise tempi ülempreester- Märt Jakobson

Monostatos , Sarastro usaldusalune- Mart Madiste,

Öökuninganna kaaskondlased, 3 daami- Kadri Kõrvek, Karis Trass ja Juuli Lill

Ülempreeester- Raiko Raalik

Kolm poissi Henry Reiljan, Aksel Järvelaid, Robert Salum- (Estonia poistekoorist)

Braavo! tuleb hüüda Estonia uuslavastuse puhul ja loodetavasti püsib see laval kaua aega. Sobib vanadele, noortele ja ka lastele.  Laste puhul tuleb muidugi arvestada, et ooper on pikk, ligi 3 tundi. Ei tea kui kaua peab ooperit etendama, et see ennast ära tasuks. Tõenäoliselt hakkab etendustel laulma palju külalissoliste, esietendusel olid kõik kandvad rollid külalissolistide päralt. Lavakujundus ja kostüümid- "Võluflööt" ei olnud mingi säästulavastus- nii suure koosseisuga uhketes kostüümides laval. Ei mäletagi, millal olen Estonias midagi sellist näinud. Etendus oli saksa keeles.

Jäin ooperiõhtuga rahule. Patt oleks nuriseda, ainuüksi Mozarti imepärane muusika varjaks kõik vajakajäämised mängus, kui neid oleks. Mulle meeldisid Mehis Tiits ja Kadri Nirgi, sümpaatsed osatäitjad, kes ei pingutanud üle . Elina Nechayeva oli võimas. Tore, et meil on selline koloratuursopran, kuid olen kuulnud Öökuninganna paremat ja sügavamat esitust.

Estonia etendusel jäi minu jaoks väheks koomilist poolt, mida peaks kandma Papageno.

Võluflööti nägin esimest korda laval oma esimesel ooperireisil 2009.a. Frankfurdis. MET I Opera ülekannet olen samuti vaadanud.