Mart Kadastik. Katariina Tammert "Paarismäng".

Mart Kadastik

Katariina Tammert

„Paarismäng“

Varrak 2014

310 lehekülge

Mart Kadastiku esimest raamatut „Kevad saabus sügisel“ lugesin, teine raamat on lugemata.

Kolmandat raamatut „Paarismäng“ ärgitas mind lugema negatiivne kriitika, tahtsin teada kui hull see raamat siis on.  Kivisildnik vist hõiskas kusagil: „See ei ole kirjandus“. 

Samuti meelitas mees- ja naisautori  poolt kahasse kirjutatud raamat. Meenub ammunähtud  Prantsuse (André Cayatte ) film „Abielu“, kus I seeria oli naise nägemus abielust  ja II seeria mehe nägemus. Või vastupidi, aga igatahes hea film oli.

Katariina Tammerti raamatut „Lenda minuga“ ei ole lugenud.

Päris lõpuni ei jõudnud ma "Paarismänguga". Kusagilt viimases kolmandikus hakkasin läbi lehitsema ja lugesin ainult meespeategelase monolooge.

Mulle väga meeldis selle raamatu vorm- mehe ja naise poolt ühe ja sama suhte kajastus. Tegelikult midagi kardinaalselt erinevat, vastanduvat, üllatavat ei ilmnenud nagu eespool viidatud filmis.

Meeldisid peategelase Hannese sisemonoloogid ja arutelud matuste ja surma, abielu ja truuduse ning vanaduse teemadel.

Meeldis nooruse ja vanaduse reljeefne vastandamine raamatus noore naise ja vana mehe kaudu.

Mis seal salata, oli huvitav teada saada, mida vanad mehed vanadest naistest mõtlevad ja jälgida kui enesestmõistetavalt  jäävad vanad mehed noorte naiste võrku.

Ei meeldinud raamatu kohatine olukirjelduslikkus- eriti Kristini peatükkides. Näiteks kohvikutest lugedes tundus kirjutatu  suisa reklaamina. Olen minagi Dietrichis praetud räime söönud, maitsev küll, aga mitte hõrk. Minu jaoks välistab praetud räime lõhn sõna „hõrk“ kasutamise.

Kuigi Kristin on noor, ei õigusta see tema kohati sisutühja loba. Kristini kirjad seevastu erinesid suuresti tema monoloogidest, oli tunne, et kirjad on kirjutanud teine Kristin.

Kuigi raamatu tegelased kasutasid  sõna „kirg“ ja „armastus“, siis kirge ma ei tabanud. Oli selline hillitsetud ja tagasihoitud kirg. Loetu ei pannud kummalegi tegelasele, kellelegi tegelastest, kaasa elama. Hea armastusromaan, olgu siis kurva või õnneliku lõpuga, toob ikka pisara silma, see raamat mitte.

Selle raamatuga loen küpsete meeste ja noorte naiste suhteromaanid sellel tasandil enda jaoks ammendatuks.

Kui peaksin kiiresti nimetama eesti kirjandusest mulle meeldinud kaasaegse armastusromaani, nimetaksin Peeter Helme „Varastatud aja lõpus.“ Helme meenus seetõttu, et alustan nüüd tema uusimat „Sügaval läänes“.

Reedel 13. novembril 2015 esietendub Rakvere teatris  Iris Murdochi  „Must Prints",  tõlkija ja lavastaja Gerda Kordemets. Loodan teatrist sama elamust, mis raamatust.

Jelena Ahtjorskaja "Paanika kohvris"

Jelena Ahtjorskaja

„Paanika kohvris“

Kirjastus Tänapäev 2015

Sari „Punane raamat“

Inglise keelest tõlkindu Ehte Puhang

293 lehekülge.

Pean tunnistama, et selle raamatuga jõudsin ainult 48 leheküljeni. Ei jõudnud isegi kohustusliku 100. leheküljeni, et kui siis ei meeldi, jätan pooleli, on minu taks.

Raskepärane lause, keeruline lugeda, ei köitnud.

Tutvustusest öeldud:  Nasmertovid kolisid Odessast Brighton Beachile Brooklynis tohutu lõplikkuse tundega, kuid avastasid siis, et lõhe vana ja uue maailma vahel pole sugugi nii selgepiiriline, nagu nad olid arvanud. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist piisas tagasipöördumiseks lennukipileti ostmisest, samas kui venelastele kuuluvatest poodidest neid vastu võtnud linnajaos võis leida isegi kõige vähemtähtsaid koduseid tarbekaupu.
Kunagi oli «Ameerika unelma» poole püüdlemine tähendanud kõigest loobumist, kuid kas toimib see unelm ka siis, kui minevik keeldub muutumast kaugeks ja müütiliseks, jäädes alatiseks häirivalt käeulatusse? Kui Nasmertovite pere vanemad liikmed saavad endale lubada vaid tulevikku vaatamist, kõrgemale pürgimise reeglite õppimist, siis pere kõige noorem võsuke, Frida, ei saa kuidagi muidu, kui peab vaatama minevikku – ja esitama oma vaestele vanematele ilmselgelt liiga palju küsimusi.

Jelena Ahtjorskaja sündis 1985. aastal Odessas, kuid kasvas üles Brooklynis, Brighton Beachil. Ta on omandanud magistrikraadi kaunite kunstide alal Columbia ülikoolis ja saanud Poseni fondi kirjandustipendiumi ning tema loomingut on ilmunud ajakirjades n+1, The New Republic, Triple Canopy ja mujal. Ta elab New Yorgis.

Mõtlesin, et on midagi sarnast vene emigrantide elust nagu Marina Lewycka „

„Ukrainakeelne traktorite lühiajalugu“- lustakas ja tempokas raamat „Tänapäevalt“  2006 .a.

Aga ei olnud.

Võib-olla siiski ei olegi raamat nii kehv ja süüdi selles, et ma lõpuni ei loe, on suvised aiatööd ja  -üritused. Suvi ühesõnaga.

Peaksin sügisel uuesti proovima.

Selle kuu luuletus

Selle kuu luuletus

Selle kuu lugemuse („Harold Fry…“)  ja filmi („45 aastat“ ) mõjul meenus üks kunagi loetud Shakespeare sonett, mis algas sõnadega „Aeg pole aja narr, ka siis kui raob aeg ilu õied….“ ja lõppes "kui see on vale, pole eal, arm õitsend ega..."

Kui hakkasin raamatust otsima, siis enam sellise tekstiga  sonetti ei leidnud. Korduvalt läbi lehitsedes jäin peatuma 116. sonetil Harald Rajametsa tõlkes.

Siin see on .

William Shakespeare

116.

 „Ma uskuda ei saa, et murda suudab

truud hingeliitu katsumine karm:

see pole arm, mis muutustes end muudab,

ning lahusviibijaist ei lahku arm.

Ei, arm on igikindel märk, mis teel

meid julgustab ja mida torm ei väära,

ning täht, mis laevu juhib ulguveel

ja mille väärtust kõrgusmõõt ei määra*.

Arm pole Aja narr. Kui roosisuud

ja –palged Aja sirbi ees on ohus,

ei muuda armu tunnid ega kuud,

ta kestab kuni saabub viimne kohus.

Kui see on vale, siis on vale seegi,

Et luuletan - või armastab meist keegi.“

(*Navigatsiooni alalt laenatud metafoor. Armastus on täht, mille kõrgus, s.o. intensiivsuse aste ei määra veel ta ülevust ja mõju. Georg Meri selgitus)

Võib-olla lugesin kunagi Ants Orase tõlget 116. sonetist. See ammuloetud tõlge meeldis mulle rohkem, tahaksin seda leida.

Saaremaa ooperipäevad 2015.

2015 aasta saaremaa ooperipäevi sisustas Teatro di Milano, noor muusikateater  ooperi kodumaalt.

Kavalehelt loen, et 2013 aastal andis 1970. aastatest pärit vana kinosaali taastamine Milanos tõuke uue muusikateatri sünnile. Teatri asutaja ja kunstiline juht on Itaalia tuntud teatritegelane Carlo Pesta. Pesta nägemus klassikalisest itaalia ooperist on küll uuenduslik, kuid truu traditsioonilisele libretole.

Nii et küll Milanost, aga mitte Teatro alla Scala Milanos. La Scalat tuleb endiselt sõita kuulama kohapeale.

Saaremaal oli teater kolme ooperiga: Verdi „Rigoletto“, Puccini „ Madam Butterfly“ ja Rossini „Sevilla habemeajaja“.

Minu ooperipäevade selle aasta kavas olid „Sevilla habemeajaja“, balletietendus „Viva Verdi“ ja galaetendus „Bella Italia“. Ja mõlema õhtu lõpetuseks Estonian Dream Big Band ooperipäevade kesköösalongis.

Suvine ooperimaja mahutavusega ligi 2000 vaatajat oli mõlemal etendusel välja müüdud. Tuttavad, kes istusid 41. reas, kurtsid, et ei näinud ega kuulnud. Kuulda ja kuulata oli tõesti kehv, eriti galaõhtul, kui tuul eriti hoogsalt lappas ooperitelgi kangapaneele. Mõtlesin minagi, et kas on mõtet kuulata ooperit seltskonnaüritusel "Saaremaa ooperipäevad" vabas õhus, kui kuulamiselamus on kaheldav. Võrratult parem on ooperit nautida teatrisaalis.

Siiski ostsin pileti ka järgmiseks aastaks Bizet „Pärlipüüdjatele“. 2016 aastal on ooperipäevade peaesineja Wroclawi ooperiteater Poolast.

Aga etendustest:

 "Sevilla habemeajaja" on Gioachino Rossini koomiline ooper kahes vaatuses, Cesare Strebini libreto Pierre-Augustin Beaumarchais' näidendi "Le barbier de Seville" (1775) ja Giuseppe Petrosellini samanimelise libreto järgi. Esietendus 20.02.1816 Roomas, Teatro Argentinas.

Beaumarchais' näidendit oli ooperi kirjutamiseks kasutanud enne Rossinit mitu heliloojat, kellest edukaim oli Paisiello (1782). Esietendus oli fiasko tänu Paisiello mahhinatsioonidele, kes oli selleks ajaks juba surnud, aga tema palvel tegid Paisiello sõbrad kõik, et Rossini lavastus läbi kukuks. Rooma esimene etendus oli üks värvikamaid ooperiajaloos. Paisiello Rooma sõbrad olid organiseerinud klaköörid, kes ooperi suure aplombiga ja värvikalt välja vilistasid.

Alates teisest ettekandmisest algas "Habemeajaja" edulugu. Teost peetakse kõigi aegade parimaks koomiliseks ooperiks. Edulugu on kestnud üks aasta vähem kui kaks sajandit. "Habemeajaja" on Rossini kõige edukam ooper maailma teatrilavadel, millega võistleb helilooja teine meistriteos- "Tuhkatriinu". "Sevilla habemeajaja" kuulub tänaseni kümne enim esitatud ooperi auväärsesse nimekirja.

Rossinile omistatakse ütlus: „Söömine, armastus, laulmine ja seedimine moodustavad koomilise ooperi neli vaatust, millel on ühine nimetus- elu, mis kaob nagu vaht šampanjalt. Kes laseb elul neid nautimata mööduda, on täielik narr. „

Kuressaares vaadatu oli „Sevilla habemeajaja“ kolmas erinev lavastus, mida olen näinud. Metropolitan Operas  Bartlett Sher lavastus, mida nägin loomulikult kinolinal 2009.a , oli parim ja ületamatu. Ma ei ole ooperis kunagi rohkem naerda saanud, kui seda etendust vaadates. Krahv Almaviva rollis maailmakuulus tenor Juan Diego Flórez, kes näitleb sama hästi kui laulab, ei jäänud alla Figaro rollis Peter Mattei värvikale baritonile.  Rosina osas metsosopran Joyce DiDonato, kes on üllitanud mitu plaati Rossini aariatega.  

Teisele kohale paigutan  Moskva Novaja Opera  „Sevilla habemeajaja“ 2010 aasta Birgitta festivalil, lavastaja Elijah Moshinsky. Sellest etendusest jäi meelde võrratu Figaro – Vassili Ladjuk. Lõpu aplodismentide ajal laulis artist Figaro aaria uuesti. Täiesti omalaadne kogemus, lisapala ooperietendusel.

Saaremaal oli jälle omamoodi kogemus: Figaro laulis oma esiaaria teist korda läbi etenduse käigus. Lavastus oli klassikaline, väikeste vempudega nagu näiteks teise vaatuse lõpp, kus kõik artistid laval järgemööda põrandale langesid, lilled sandarmite käes jne.  I vaatuses oli lavale asetatud veinikorviga n.ö. valvejoodik, kes järjepidevalt veini kummutas ja tuigerdas. Meenutas mulle, et oma mitmete Itaalias käikude ajal ma ei näinud veinist purjus kohalikke, ainult turiste. 

Figaro küll püüdis kõigest väest, kuid ta ei olnud etenduse säravaim täht minu arvates. Minu täht sellel etendusel, kui lähtuda eeldusest,et igal etendusel on oma täht, oli Rosina Mirella di Vita esituses. Hea oli ka doktor Bartolo Carlo Torriani esituses, kes päästis etenduse koomilise külje.

Balletietenduse „Viva Verdi“ koreograafia autorid on Agnesen Omodei Salè ja Federico Veratti . Ballett on loodud 2013 aastal Giuseppe Verdi 200-ks sünnaastapäevaks. Balletis ei ole üht läbivat teemat, valitud on parimad tantsu-numbrid,  mida leiab pea igast Verdi ooperist.

Muusika tuli lindilt. Avaloole“ Aida’st“ , järgnes „Macbethi“ "Nõidade tants", mida peetakse üheks kõige ilusamaks Verdi kirjutatud tantsuks. Esimese vaatuse lõpetas "Traviata" „Libiamo“ .

Teises vaatuses kanti ette „ Neli Aastaaega“ ooperist „Sitsiilia Verepulm“.

Tõenäoliselt oleks kasuks tulnud kui tekstialale oleks kuvatud ka ooperi nimetus, kust tants pärit.

Oli lummav ja emotsionaalne etendus.

Galakontserdil astusid üles Itaalia, Eesti ja Soome artistid.

Stefanna Kybalova Bulgaaria päritolu sopran Itaaliast esitas muuhulgas Elvira aaria Bellini  ooperist „Puritaanid“ ja  Bellini „Normast“ minu lemmik sopraniaaria „Casta diva“

Soile Isokoski laulis Othellost „Pajulaulu“ ja teenis ära marulise aplausi.

Minu lemmikuks selle galakontserdi naisartistide hulgas oli Monika Evelin Liiv, kelle metsosopran üllatas meeldiva jõulisuse ja sügavusega- eriti Leonore aaria Donizetti oopeerist „Favoriit“.

Itaalia solist Luigi Albani laulis Nemorino aaria Donizetti  ooperist „Armujook“, Rudolfo aaria „Boheemist“ ja lõpetas kontserdi Calafi aariaga Puccini  ooperist „Turandot“.

Jällegi olid minu lemmikud kodumaised kui nii võib rahvusvahelise karjääriga Ain Angeri kohta öelda. Tema Filippo aaria  Verdi ooperist „Don Carlos“ ja Raimondo aaria Donizetti „Lucia de Lammermoorist“.

Võrratu oli Ain Angeri ja Rauno Elp’i esituses Malatesta ja don Pasquale duett  Donizetti ooperist „Don Pasquale. Ja seda eesti keeles, nagu  kunagi Georg Ots ja Ott Raukas kunagi.:

Ja siin Ain Anger ja Rauno Elp:

Ooperipäevad venisid pikaks, õhtu lõppes Saaremaa ooperipäevade ametlikus festivaliklubis Estonian Dream Big Band saatel.  Siim Aimla juhatas, solistideks Venemaalt Lera Gehner (segu Bonnie Tylerist ja Tina Turnerist) ning laulev trompetivirtuoos Fjodor Vassiljev. Fjodor Vassiljev juba teist aastat järjest. 

Sõbranna mees, kes ooperietendusi ei külastanud, pidas just  Estonian Dream Big Band esinemist ooperipäevade tippsündmuseks.

Kuigi jah, eelmisel aastal Kuressaare Kuursaalis meeldis mulle sama üritus rohkem, oli kuidagi  stiilsem! Telk on ikkagi telk, äri eesmärgil laudu tihedalt täistopitud  ja tantsuruum napp, eriti laupäeva õhtul.

Aga noh, kes viriseda tahab, leiab alati põhjust. Võiks ju viriseda veel tuule ja vihma ja praami järjekordade üle. Aga järgmisel aastal jälle.

Kazuo Ishiguro "Ära lase mul minna"

Kazuo Ishiguro

„Ära lase mul minna“

 nglise keelest tõlkinud Marja Liidja

Ersen 2015

340 lehekülge.

Kazuo Ishiguro "Never Let Me Go"  2005

Kõigepealt valdas mind imestus, et üks minu lemmikautoritest, „Päeva riismed“, „Mägede kahvatu terendus“, „Hõljuva maailma kunstnik „ ja „Nokturnid: viis lugu muusikast ja hämarusest“ autor, on sellise ulmeraamatu kirjutanud. Nüüd mind see enam ei hämmasta, sest Ishiguro viimane raamat, 2015 ilmunud „The Buried Giant“ kvalifitseerub samuti Fantasy kategooriasse.

Kõik Ishiguro raamatud on auhindadega pärjatud. Bookeri nominet on ta olnud korduvalt, kätte sai auhinna 1989.a. „Hõljuva maailma kunstni „eest. Minu jaoks on auhinnad näitajad, mille järgi saab lugemist valida.

Ega ma neist loetletud Ishiguro raamatutest palju ei mäleta, kuid seda küll, et nad meeldisid mulle väga. Meelde on jäänud emotsioon- melanhoolne ja kirgastav tunne, peategelaste väärikus, nende haprus ja haavatavus. „Päeva riismed" sisu on täpsemalt meeles tänu filmile. Mõtlen, kas sisu mäletamine ongi kõige olulisem, minu jaoks on tähtsam, kas raamat äratab emotsioone ja kutsub kaasa mõtlema. Kui ta seda teeb, ei ole narratiiv enam oluline, olen saanud oma loo.

Aga nüüd loetud raamatu juurde. Romaan  ilmus 2005.a, oli Bookeri  nominent ja mitmete teiste raamatuauhindade omanik.

Ennist nimetasin ulmeraamatuks, kuid see määratlus ei jää raamatut lugedes peale, nagu Harukami raamatute puhulgi, sest tõstetab teemasid, mis on aegadeülesed.

Midagi väga ulmelist raamatus ei olegi, kõik võib sama hästi toimuda ka juba siin ja praegu.

Tegevus toimub maalilises Hailshami internaatkoolis, kus kasvatakse kloonitud lapsi  ja valmistatakse neid ette elundi loovutamiseks. Jutustaja on 31 aastane Kathy, kes teeb mõtterännaku tagasi kooliaastatesse alates 13. eluaastast. Lapsed nagu lapsed ikka: mängud, õpingud, erilist tähelepanu pööratakse koolis loomingulisusele, hiljem saab teada, miks. Lapsi kasvatakse teadmises, et nad on erilised, kuid teadmisi sellest, mis neid ees ootab, jagatakse piiskhaaval. Kasvataja, kes näitab laste suhtes üles suuremat kiindumust ja avameelsust, peab lahkuma.  KathY meenutab ja otsib mälestustest, mis oli see, mida nende eest varjati ja millal nad hakkasid aru saama, mis neid ees ootab. Sõnad „elund“, „ loovutamine“ ja „hooldaja“ imbuvad nende ellu ja ka raamatusse sisse vähehaaval. 

Autor jutustab Kathy suu kaudu aeglaselt ja põhjalikult, kuid erilise intensiivsusega, tähtis tundub iga lause, mis lapsepõlves öeldi, iga pilk või zest, mis vahetati. 

Raamatus on pinevust, nii et lugedes tekib ebamugavustunne, kuigi õieti midagi ei juhtu.   

Sellel teemal oleks saanud kirjutada ka kriminaalromaani, teatav põnevus, pigem küll põnevuse aimdus, on selleski romaanis.

Nimetaksin raamatut pigem hoiatusromaaniks. Kirjanik kaitseb  moraalseid väärtusi, tõstetab küsimuse vastutusest tuleviku ees ja sellest, mida tähendab inimeseks olemine.

Minu jaoks vapustavalt sügav ja  intensiivne lugemiselamus.

Mõned stiilinäited:

LK. 165 „Kuigi enamik meist tuli “võimalike“ mõttele juba Hailshamis, oli meil tunne, et me ei tohi  seda arutada ja me ei teinudki seda- kuigi see teema oli meile niihästi põnev kui ka häiriv. Isegi Maamajades ei tehtud sellest juttu nagu millestki harilikust. Võimalike teema oli palju piinlikum kui näiteks seks. Samal ajal oli aru saada, et inimesed olid sellest lummatud- mõnel muutus see isegi kinnisideeks- ja seepärast kerkis teema aeg-ajalt pinnale, harilikult tõsistes vaidlustes, maailmas, mis oli meie omast sama kauge kui näiteks James Joyce.

Võimalike teooriate põhiidee oli lihtne ega tekitanud palju vaidlusi. See oli umbes niisugune. Kuna igaüks meist oli millalgi kopeeritud normaalse inimese järgi, pidi igaühel meist olema kuskil mudel, mees või naine, kes elab oma elu edasi. See tähendab, et vähemalt teoreetiliselt oli võimalik üles leida inimene, kelle järgi sa olid modelleeritud. Seepärast hoiti siis, kui käidi ringi omapäi-linnas, selvereis, transpordikeskuste kohvikuis- silmad lahti, et märgata „võimalikke“- inimesi ,kes võisid olla sinu ja su sõprade mudelid.“

Lõpus sõidab Kathy Norfolki, kohta, kus Hailshami  mütoloogia järgi on koht, kuhu veetakse kõik kadunud asjad.

 Lk. 338 "Ma mõtlesin prahist, puuokstes lehvivaist kiletükkidest, rannariba-taoliselt piki aeda kogunenud prügist ning sulgesin silmad, kujutledes, et siin on koht,kuhu oli randa uhutud kõik, mis ma olin lapsepõlvest peale kaotanud, ma seisan nüüd selle ees ja kui ootan küllalt kaua, ilmub silmapiiril põllu serva tilluke kogu ning kasvab vähehaaval suuremaks, kuni ma näen, et see on Tommy, ja ta lehvitab, võib-olla isegi hõikab. Fantaasia ei jõudnud sellest kaugemale-ma ei lasknud sel jätkuda- ja kuigi mööda mu nägu voolasid pisarad, ei nuuksunud ma ega kaotanud enesevalitsust. Ma lihtsalt ootasin natuke ja pöördusin tagasi auto poole, et sõita sinna, kus ma oleksin pidanud olema".

Raamatu järgi on tehtud film Never Let Me Go, osades Kathy- Carey Mulligan ("Eemal hukutavast ilmakärast") Tommy-  Andrew Garfield ja Ruth - Keira Knightley, režissöör Mark Romanek.

Pole filmi näinud ja sellest on mul kahju. Peaksin vist Pöffi ajaks Tallinnasse korteri üürima ja puhkuse võtma 

Raamatu pealkiri on laenatud Judy Bridgewater  laulust  Kathy lemmikkasetilt:

 "Never Let Me Go" (Judy Bridgewater)

Arthur Japin "Võrratu puudus"

Arthur Japin

„Võrratu puudus“

Tõlkinud Kerti Tergem

Kirjastus Verb 2012

328 lehekülge

Raamat oli mul ilmumisajal kahe silma vahele jäänud. Nüüd haarasin raamatukogust planeerimatult kaasa, otsustavaks sai üks lõik tutvustusest:

Hollandi kirjaniku romaan viib lugeja 18. sajandi Veneetsia teatritesse, Põhja-Itaalia maamõisa aiapidudele, aga ka Amsterdami anatoomiateatrisse ja naistevanglasse.

Nüüd siis tean, et Arthur Japin oli 2012 aastal  festivali Head Read külaline ja temalt on eesti keeles 2008.a.  ilmunud "Suur Maailm"  LR 9/10 2008. See peaks mul isegi riiulis olema, aga lugemata. Menuka hollandi kirjaniku sissevaade lõbustusparki, kus kääbuskasvu inimesed, liliputid, peavad veetma kogu oma elu, pakkudes meelelahutust normaalkasvu inimestele. Ajalootraagika tabab väikesi inimesi niisama rängalt kui suuri.

Nüüd loen, sest autor kirjutab kaasakiskuvalt. Loetud raamatus on seisukohavõtte ja mõtteid, mis ärgitavad pikemalt mõtlema ja mõnes mõttes võiks see olla eneseabi raamatki.

Veneetsia teatritest, maamõisa aiapidudest ja Amsterdami anatoomiateatrist on raamatus juttu, aga rohkem on see ühe naise- Lucia- romaan.

Peategelane ja pealkiri on laenatud ajaloolise südametemurdja Giacomo Casanova autobiograafiast, tema „Histoire de ma vie" (ca 3700 lehekülge ) on veel tänapäevalgi loetav  armastuskunsti käsiraamat, millest on materjali ammutanud Arthur Schnitzler, Sandor Marai, Andrew Miller ja paljud teised.

Autor kasutas Lucia loo rekonstrueerimiseks Casanova memuaare ja arhiivimaterjale.

Sisust: 17 aastaselt armub Giacomo endast kolm aastat nooremasse Luciasse, kel on üksainus puudus, võrratu puudus, ta on liiga noor. Õnnetul kombel jääb neiu rõugetesse ja tema ilu varjutavad armid. Lucia lahkub kodunt ja palub Giacomole öelda, et leidis teise. Siit saab alguse Lucia ellujäämise lugu. Kuna väga mitmetesse ametitesse Luciat välimuse tõttu ei võeta, saab temast prostituut Amsterdamis, selles ametis ei ole armid takistuseks.

Kui Giacomo Casanova, nüüd juba tuntud võrgutaja, Amsterdami saabub, on Luciast saanud alati loori taha peituv salapärane hästi tasustatud kaaslane rikastele meestele. Nad suhtlevad ja jagavad armastust, kuid Giacomo ei tunne Luciat ära. Lucia näitab end Giacomole kehvas lõbumajas kehvas riietuses ja loorita. Kohtumise kohta kirjutab Casanova oma memuaarides, et naine oli mitte ainult inetu vaid suisa jälestusväärne ning tunnistab, et Lucia on üks kahest naisest, kellele ta on kannatusi tekitanud. Lucia sõidab Ameerikasse Hollandit külastanud ärimehega ja abiellub.

Lucia prototüüp itaalia seikleja Giacomo Casanova esimene armastus Lucy Jameson maeti 1802 a. New Yorgis.

Nii et lõpp hea, kõik hea. Lucia oli tark naine, kes õppis oma elu juhtima ja kes oma puudust kasutas eelisena.

Eelkõige on tegemist armastusromaaniga. Peategelane  jõuab raamatu lõpus arusaamisele, et mitte saada vaid anda, teeb õnnelikuks. Õnne valem ei peitu selles kui sind armastatakse vaid selles, kui sa ise armastad.

Aga raamatus on teisigi arutlusi, mis köidavad. Järgnev on minu lemmiklõik. Pean ennast tolerantseks ja sallivaks. Autoril on sallivusest hollandlaste näite varal oma ettekujutus ja see pani mind mõtlema, kas mu tolerantsus on ikka ehtne sallivus.

Lk. 224 Hollandis käituti teistmoodi. See on väike maa, kus inimesed elavad tihedasti koos. Massist eristumiseks tahab igaüks olla teistsugune kui tema naaber. Kuna siinsed inimesed pööravad nii palju tähelepanu oma individuaalsusele, oma eripära mitte ei varjata viisakusest, vaid just rõhutatakse, iseäranis võõraste ja uustulnukate ees. Teise inimese omapära valguses võib pilt omaenese täisuslikkusest suuresti selgemaks saada. Teistsuguste suhtes ollakse sallivad, kui see on silmaga nähtav. Selles mõttes olid armid mulle kergenduseks. Neile osutati ja neist räägiti avalikult, mitte üksnes omavahel, vaid ka minu endaga. Inimesed, keda ma üldse ei tundnud ja esimest korda kohtasin, esitasid lugematu hulga isiklikke küsimusi, nii minu armide põhjuse kui ka mure kohta, mida need mulle pidid põhjustama, just nagu proovinuks igaüks minu teistmoodi olekust võimalikult täpset ülevaadete saada. Ma oletasin, et see on tolle kuulsa sallivuse üks kõrvalmõjusid, mis kõiki neid suuri vabamõtlejaid siin köitis, ent see tegi mind häbelikuks ja ma vajasin hollandlaste avatusega harjumiseks aega.

Seepärast ei näinudki ma kohe läbi seda, mida hollandlased ise juba ammuilma teadsid-et sallivus on midagi muud kui omaksvõtt, jah, pigem vastupidi, ning et seesugune talumine on samal ajal nutikas allasurumise viis. Kellegi, kellesse sa suhtud kui omasugusesse, võtad sa omaks tingimusteta ja alatiseks. Ent andes kellegi teada, et sa teda talud, annad sa sama hingetõmbega mõista, et ta on tegelikult tülinaks nagu painav valu või ebameeldiv hais, millest sa oled valmis ajutiselt eemale astuma. Sallivuse all peidab end ähvardus: salliv meel võib iga hetk pöörduda vastupidiseks. Kui sind on juba kord paika pandud, siis oodatakse, et sa ka kenasti oma kohale jääd, kandes selget loetavat silti  nagu kihvtipudel apteegiriiulil. Ma kahtlustan, et see ongi tegelik põhjus, miks hollandlastele meeldib isikupära ja iseteadlikkus. See aitab neil paigutada kõike võõrast ja teistsugust arusaadavatesse ja üksteisega võrreldavatesse kategooriatesse, täpselt samamoodi, nagu nad lõbustavad ennast avalike naiste ja hobuste kõrvutamisega.“

Juba selle lõigu järgi ütlen ma, kui hea tõlge.

Toon siin ära ka siis selle viidatud avalike naiste ja hobuste võrdluse, mis autori järelsõna kohaselt on pärit kaheksateistkümnenda sajandi keskpaiga talupojajutustusest.

Lk. 223 „Hollandis võrreldi hoorasid hobustega. Öeldi, et voorimehe setukad on tänavahoorad, kes usinalt tööd rügavad. Veohobusteks peeti pordumajades ja õnnemängusaalides kükitavaid kiisukesi. Kaariku või tõlla ette rakendatavad hobused olid niinimetatud kambrilinnud ja salajaste bordellide libud, kes pidasid end teistest paremateks. Ning ratsahobused lasid ennast ülal pidada, peaaegu et ausalt, nagu abielunaised.“

„Võrratu puudus“  on mehe kirjutatud raamat naisest ja naistele.

David Foenkinos. "Mälestused"

David Foenkinos.

„Mälestused“

Prantsuse keelest tõlkinud Pille Kruus.

Kirjastus Tänapäev 2015

215 lehekülge.

Ma ei ole mõnda aega lugenud nii head raamatut vanadusest. Neid on olnud, aga ma ei mõtle praegu sellist raamatut, kus vanad inimesed jutustavad oma elust, vaid raamatut sellest, kuidas vanadus kõrvalt paistab.

Teema on mulle aktuaalne mitmel põhjusel. Esiteks ei ole minu enda vanadus enam lõpmatult kaugel ja teiseks on teiste inimeste vanadus mulle lähemal kui kunagi varem. Oma vanavanemate vanadust ei pannud ma tähelegi, vanaisa ja vanaema olid vanad, nii oligi loodud. Nüüd on vana minu ema, vanem kui minu vanavanemad omal ajal.

Olen lugenud sandwich generatsioonist, see on vanusegrupp, kellel on kohustusi eakate sugulaste, enamasti oma vanemate ees ja samuti ootavad neilt tuge lapsed lastelaste kasvatamisel. Lisaks isiklikud  pensioni, tervise ja töölt kõrvaljäämise mured. Minu jaoks on 60+ selline sandwich iga.

David Foenkinose „Mälestustes“ jutustab nimetu lapselaps, noor mees, suure soojuse ja empaatiaga oma vanavanemate ja vanemate elus. Raamatust ei puudu ka jutustaja lapsepõlv, noorusaeg, kirglik noorusarmastus ja abielu. Igaühele midagi.  Romaan on nagu suur puzzle, jutustaja  mälestuskildudest saab kokku köitva perekonnaloo, millele on vahele pikitud tuntud isikute (Alzheimer, Freud, Mastroianni) ja kõrvaltegelaste mälestuskilde.

Kirjutatud on ausalt ja sügava elutarkusega, raamatut loed ootusärevuse ja ehmatava paralleelide äratundmisega oma elust.

Jutustaja on liigutatud vanaisa surmast ja näeb kõrvalt oma isa pensionile jäämist, näeb kui kiiresti inimene unustusse langeb ja väärikuse ning elurõõmu kaotab. Noorte maailm on vanade maailmast nii erinev ja kauge, et raske on leida teemasid, millest vanadega rääkida, sestap on kergem kõrvale hoida. Jutustaja on kiindunud oma vanaemasse, kes paigutatakse vanadekodusse, surma eesruumi, nagu jutustaja nimetab.

Raamat on köitev, nukra poeesia ja huumoriga. Soojust jagub just vanavanemate lugudesse, vanemate suhtes on jutustaja kriitilisem.

Jutustaja isa on pensionär, kui ema ka pensionile jääb vanemad lahutavad, hiljem kolivad küll taas kokku.

Lk. 29 “.… Nagu oleks põgenenud. Või kartnud. Aga ma ei saanud aru, mida. Isaga kahekesi jäämist? Ema armastas teda, asi polnud selles. Aga nüüdsest pidid nad mõlemad koos kodus olemas, kõik päevad ja ööd.“

Lk. 91  „Septembris ei pidanud ema enam kooli minema, esimest korda neljakümne aasta järel. Ta polnud arvanud, et keha võiks alluda sellisele harjumusele mingi rütmiga. Hommikupooliku oli ta veetnud kappe koristades, vanu raamatuid korrastades ja lõunasööki valmistades. Samal hommikupoolikul polnud isa mitte midagi teinud, mitte ainsatki liigutust. Ta istus justkui kangestunult televiisori ees ja vaatas telepoe ülekandeid….

Süngus oli saabunud kuidagi äärmiselt jõhkralt. Tavaliselt närib tühjus vargsi pikka aega ega tungi otse sisse.

…

Aastaid olid mu vanemad varjanud oma tüdimust tööga. Nüüd pidid nad silmitsi seisma elu endaga ja kummalgi ei olnud jaksu pettekujutelmi luua. „

Vanaema  nõustus laste pealekäimisel vanadekodusse minna, surma eesruumi nagu jutustaja nimetab.  Peategelase suhted vanaemaga on usaldavad ja soojad, kui vanaema vanadekodust põgeneb, leiab noormees ta üles ja teeb talle kingituse.

NB! Isegi raamatu kaanel kujutatud lehmal on vanaema ja noormehe sõpruses oma koht.

Lk. 22 „Saabus muutus. Mitte mingi suur tegu ega isegi otsus, kõigest pisike märk, mida vanaema laste pilgus tajus. Ta andis alla, märgates nende pilgus paanikat. Ta nägi ette, et ta pole enam ema, vaid koorem. Kas see ongi tõelise vanaduspõlve tähis? Kui meist saab probleem?“

Jutustaja enda abielus tekivad probleemid

Lk. 203 „Vastupidi Louise’le mõtlesin, et võib-olla selline ongi meie aja kangelane: mees, kes ärkab iga päev, et tööle minna; mees, kes hoolitseb oma lapse eest; mees ,kes plaanib perekondlikku puhkust; mees, kes tahab maamaksu või autokindlustuse õigel ajal ära maksta. Kurnavalt hullumeelne igapäevaelu nõuab kangelaslikkust.“

Marcello Mastroianni mälestuskillust: „Mälestused on nagu saabumine ja võib-olla ühtlasi ainsad asjad, mis kuuluvad tõesti meile.“  

Autos kuulavad lapselaps ja vanaema skandaalse prantsuse laulja ja laululooja  Serge Gaisbourgi laulu  „Je suis venu te dire Que je men vais“ ("Ma tulin sule ütlema, et lähen ära") :

Raamatu järgi on film tehtud, ma ei tea, kas lähen seda vaatama. Raamat oli niivõrd hea ja täiuslik. Aga võib-olla avab film raamatus lehekülje, mida ma ei märganudki.

Lee Child " Ära mine iial tagasi".

Lee Child

"Ära mine iial tagasi"
Jack Reacheri põnevik.

Inglise keelest tõlkinud Lauri Saaber

Kirjastus Varrak 2015

367 lehekülge

Juba kaheksas (?) Jack Reacheri raamat eesti keeles, aga jätkuvalt põnev. Mis sest, et 1/3 raamatust  on tavaliselt alati kihutamine autoga Ameerika osariikide vaheliste teede rägastikus, et igas raamatus on päris palju (õigustatud ?) vägivalda, ei ole ma neist raamatuist veel küllalt saanud. Täiuslik põnevik, mis ei lase lugejat lahti enne viimast lehekülge. Hea, et eile vihma sadas, vihmaaeg on lugemise aeg!

Vaatamata sellele, et eelmiste raamatute sisu ei ole meeles ja et pealkirja järgi ei oska neid enam eristada, ootan iga uue raamatu ilmumist. Pärast „Never Go Back“ 2013 aastal  on autorilt ilmunud veel kaks raamatut, on mida oodata.  Jack Reacheri sarja raamatuid ei tohi ainult järjest lugeda, siis on väsitav . Aga väikese vaheaja järel paras põnevuse doos.

Loetud raamat jääb meelde sellega, et välja ilmus Jack Reacheri 14 aastane tütar, mitte küll kauaks.

Ja sellega, et saladuse jälile aitasid Reacheri Shakespeare „Romeo ja Julia“ ning inglise kirjanik William Wordsworth.
Lugemine sujus kiirelt ja kergelt, väga hea tõlge, põnevusele lisaks panin tähele ka häid tõlkeleide, mida nüüd enam üle ei leia.

Siin üks Jack Reacheri arvamus dialoogis tema selle raamatu sõbrannaga::

"„Usun, et miljoneid aastaid tagasi elasime kõik tillukestes salkades. Tibatillukeste inimrühmadena. Mistõttu oli olemas verepilastuse oht. Mistõttu arenes välja selline geen, et igas põlvkonnas ja igas tillukeses salgas  tundis vähemalt üks hing rännukihku. Nõnda sai genofond veidi seguneda. Laias laastus tervislikum.“
„Ja sina oled see hing?“

„Ma usun, et üheksakümmend üheksa meie hulgast õpivad lõkketuld armastama, üks aga vihkama. Üheksakümmend üheksa meie hulgast õpivad hundiulgu pelgama, üks aga kadestama.  Ja mina olen see üks.“

"Eemal hullutavast ilmakärast" kinos.

„Eemal hullutavast ilmakärast“

Far From the Madding Crowd (2015)

Lavastaja: Thomas Vinterberg

Stsenarist David Nicholls, põhineb Thomas Hardy samanimelisel romaanil.

Operaator Charlotte Bruus Christensen

Helilooja Craig Armstrong.

Osatäitjad:

Carey Mulligan

Michael Sheen

Tom Sturridge,

Matthias Schoenaerts,

Juno Temple

Thomas Hardy romaani  „Eemal hullutavast ilmakärast“ ekraniseering.

Vaatamata sellele, et ma eesti keeles ilmunud raamatut lugenud ei ole, teadsin ette, et“D’Urberville’ide Tess” autorilt võib oodata kaunist armastuslugu.

Stsenaariumi kirjutas David Nicholls. Tema "Üks päev“ loetud, „Meie“ ootab lugemist.

Raamatu tutvustuses öeldakse: Inglise kirjaniku Thomas Hardy (1840-1928) loomingu paremiku moodustavad nn Wessexi-romaanid, mille taustaks on tema sünnikoht Dorset Lõuna-Inglismaal ning mille hulka kuulub ka kirjaniku kõige helgem romaan “Eemal hullutavast ilmakärast”.

See on lugu kaunist ja südikast, kuid põikpäisest ja tujukast Bathsheba Everdene’ist ja kolmest olulisest mehest tema elus. Teoses kirjeldatud pealtnäha idüllilises maakohas pole puudu täitumatutest unistustest, murtud tõotustest ja hingelisest vägivallast.

Lugeja ees avaneb kogu Victoria-aegse Lõuna-Inglismaa elu selle tavade, uskumuste, ebausu, ennustamiste ja valentinipäeva kaartidele tähtsuse omistamisega, mida Thomas Hardy on kirjeldanud humoorikalt ja leebe irooniaga.“

Märkasin, et Apollo e-raamatute müügi edetabelis on „Eemal hullutavast linnakärast“ üsna eesotsas ja paberraamat läbi müüdud. Küllap tänu filmile.

Ise vist enam lugema ei hakka.

Aga film on kaunis armastuslugu ja vaatamist väärt. Puhkas silm ja puhkas hing. Väga head näitlejad ja muljetavaldav Lõuna-Inglismaa loodus taustaks noore ja isepäise kaunitari abikaasa valikutele. Ega Bathseba teisiti saanukski valida kui ta valis. Alguses andis järele kirele, teine kord mõtles turvalisele majanduslikule kindlusele ja lõpuks järgis oma südame valikut. Ja millised näitlejad, ühelgi naisel ei oleks seda valikut kergem olnud teha. Ning kellele ei meeldiks kaadrid kihutavast hobusest koos noore kauni naisega, juuksed tuules lehvimas. Selliseid kaadreid oli kohe palju.

Kuna Th. Hardy raamatut ei ole lugenud, ei oska hinnata, kas film järgis raamatut, aga arvata võib. Tundus üsna ajastutruu. Kinosaalist kostus turtsatusi, kui Gabriel Oak Bathsebale abieluettepanekut tehes nimetas kohe oma lammaste ja aakrite arvu.  Victoria ajastule Inglismaal nii omane. Viktoriaanlikule ajale  iseloomulik, tänapäeva noorel naisel raske mõista.

Väärib vaatamist, pisar tuleb ka silma, pärast vaatamist on helge ja rahulik tunne. Kripeldama midagi ei jää, nagu tänapäeva filmide juures, sest see kõik toimus ju nii ammu.

Mõned  stseenid: