31. detsember 2018

Detsembrikuu kokkuvõte

Niikaua kui mäletan, olen loetud raamatud  üles kirjutanud. Lapsena tavalisse ruudulisse vihikusse, siis kladedesse, siis arvutisse. 2014 alustasin blogiga. 2018 septembrist  jäi blogi pooleli, eks ta hingitses juba tükk aega. Blogipidamist alustades kirjutasin igast raamatust pikalt, viimasel aastal läksin üle kuu kokkuvõtetele, septembris ja oktoobris jätsin blogipostituse mustandina seisma.
Motivatsioonist jäi puudu, ajast jäi puudu- tuli valida, kas lugeda vähem ja kirjutada blogi või lugeda rohkem ja blogist loobuda. Valisin viimase variandi. Tundsin end mõneti interneti sõnaprügiga reostajana, kuigi ruum ei ole siin vist piiratud. Ma ise ei lähtu oma lugemisvara valikul sellest, mida blogijad arvavad. Loen läbi lühitutvuse kirjastuse või raamatukaupluse leheküljel ja sellest piisab. Mis ei tähenda sugugi, et ma blogisid ei loe. Loen, aga alles siis kui raamat läbi loetud- selleks et teada saada, mida teised loetust arvasid. Varem ka selleks, et mitte sama kirjutada. Muidu tekib blogisid lugedes tunne, et kõik loevad üht ja sama raamatut ning üritavad teistest erinevalt ümber jutustada. Teine variant on, et kirjutatakse, mis mõtteid see raamat m i n u s  äratas, kuidas ta mind kõnetas. See aga, kuidas raamat mind kõnetab, on äärmiselt individuaalne suhe. Ma vist alati ei tahagi teada, mis tundeid raamat teistes tekitas. Head raamatut lugedes kirjutab lugeja oma raamatut. Ma arvan, et midagi sellist ütles  St. King raamatus  „Kirjutamisest“, mida hetkel loen. Lehitsesin, aga õiget lõiku hoobilt üles ei leidnud. Mulle meeldib see raamat nagu ka St. Kingi krimitriloogia, rohkem pole temalt lugenud.  "kirjutamisest" jutustab, kuidas ta oma kirjaniku tööriistakasti kasutab, sellest lugedes pole ime, et tema raamatuid nii mõnus lugeda on.

Aga teemat kokku võttes: otsustasin, et uuest aastast, seni kuni ümber ei mõtle, kirjutan blogisse vaid raamatute loetelu. Märgin kas meeldis või ei meeldinud.  Mõned tsitaadid, mida ei saa kirjutamata jätta ja mõned avastused: ikka on mõni raamat juhatanud mind uue kunstniku, helilooja, laulja või paigani.
Selle jutu ja alljärgneva loeteluga suubun uude aastasse.


Katarina Baer
„Nad olid natsid“
Tõlkinud Koidu Raudvere
Post Factum. 2018

Hea raamat, arusaadavalt ja eluliselt jutustab autor oma perekonnaloo kaudu, kuidas näiliselt lihtsatest inimestest said veendunud natsid ja tõstatab samal ajal küsimuse, kas kõik natsid on kurjategijad. Riivamisi puudutab see perekonnasaaga ka Eestimaad. Lugu aitab leida vastust küsimusele, kuidas toimub terve rahva (rahvuse) radikaliseerumine. 
Muuhulgas kirjutab autor  3. reichi lastekasvatuse käsiraamatutest, mille autor oli Johanna Haarer  (1900-1988), ning tema põhimõtetest. Need põhimõtted valitsesid suuresti ka sõjajärgses perioodis. Lugedes meenus teleris nähtud saksa ajalooline perekonnadraama „Kudamm 56“- mida vaadates mõtlesin, kuidas üks ema küll võib nii oma lastega käituda. Nüüd sain aru.
Ehk kirjutab keegi kunagi raamatu oma vanematest-„Nad olid kommunistid“. Või on veel liiga vara, mina igatahes väldin emaga sel teemal jutte. 

Mia Kankimäki
„Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma“
Soome keelest tõlkinud Triin Tael
Varrak 2018

Sellest raamatust on blogides piisavalt kirjutatud, ma ei lisaks midagi uut.
Mulle raamat meeldis algusest lõpuni.Leevendust sai minu nõrkus ja suur huvi Jaapani vastu. Leevendust asemel oleks "täiendust"  õigem.
Kirjutatud sellises rohmakas, pisut bravuurses stiilis- ilulemist vähe.


Katrin Pauts
Minu Muhumaa
Sari "Minu...."
Petrone Print 2018 

Oli huvitav lugeda. Arusaadav, et kirjutanud on iseloomuga tüdruk. Seda omade kokkuhoidmist ja tõrjutust olen minagi tundnud. Nüüd küll, juba 30 aastat samas kohas elades, on see tunne üle läinud. Võibolla on see ülemäärane tundlikkus, mis paneb end tõrjutuna tundma ja ei luba halba unustada. 



Martin Algus
Midagi tõelist
Varrak 2018




Andekas raamat. Kaks peategelast  Leo ja Karl. Nende meeste vahelduvate monoloogidena on raamat üles ehitatud. Graafiliselt võiks peategelaste elukäiku raamatus kujutada vastandlike paraboolidena. Karl alustab alt, käib ära üleval ja lõpetab taas all. Leo alustab ülevalt, langedes paraboolid kusagil põkkuvad , siis on päris all ja lõpuks Leo parabool  tõuseb.  Hoogsalt kirjutatud. Sobiks teatrisse.Ma ei tea, võibolla ongi juba.




Eugen Ruge
Kahaneva valguse aegu
Sri "Moodne aeg"
Saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve
Varrak 2018

Tutvustusest: Eugen Ruge autobiograafiliste sugemetega romaan kujutab ühe Saksa Demokraatliku Vabariigi kommunistiperekonna lugu 50 aasta vältel ja nelja põlvkonna lõikes. Teost on nimetatud ka SDV „Buddenbrookideks”. Romaanis kajastatakse ajavahemikku 1952–2001 ja tegevustik ulatub Saksamaalt nii itta kui läände – Siberist Mehhikoni. Refräänina kordub romaanis pereisa Wilhelmi 90. sünnipäev 1. oktoobril 1989, mida kirjeldatakse kuue tegelase silmade läbi. Eugen Ruge (snd 1954) on saksa kirjanik, filmirežissöör ja tõlkija. Tema debüütromaan „Kahaneva valguse aegu” ilmus 2011. aastal ja pälvis kohe Saksa Raamatuauhinna. Eesti keeles on Ruge sulest ilmunud lühiromaan „Cabo de Cata” (Loomingu Raamatukogu, 2016), mille ilmumise järel külastas autor ka kirjandusfestivali Prima Vista. Samuti on eesti keeles välja antud Eugen Ruge kommunistist isa Wolfgang Ruge raamat „Tõotatud maa. Stalinistlikus Nõukogude Liidus elatud aastad” (Tänapäev, 2013).

Mulle meeldis. Raamatut on nimetatud Saksa DV "Buddenbrookideks". 
Alustasin kuud ja lõpetasin kuu Saksamaa elust kirjutatud raamatuga.

Teatris käisin detsembris Pärnu teater „Endla“ etendust „Elu ja armastus „ vaatamas.
Sel aastal oli minu kavas vaid üks jõulukontsert Inga ja Toomas Lunge  jõulukontsert „Kingitus“. Mulle väga meeldis, nad on nii armsad. Ja see laul „Kingi mulle aega…“ väga paslik mulle sel aastal.
Kinos vaatasin Eesti-Armeenia filmi "Lõbus perekond". Tuletas meelde veneaegset komöödiafilmi, rohkem sellise tagajamise ja "ärakoksamise" peale üles ehitatud.

Oktoobri kokkuvõte


Teatris

Urmas Lennuk

„Paljasjalgne Debora“
Esietendus 14. novembril 2016 Kuressaare Linnateatris

Lavastaja: Raivo Trass
Kunstnik: Jaak Vaus
Muusikaline kujundaja: Feliks Kütt (Endla Teater)
Osades: Piret Rauk, Merilin Kirbits, Andres Raag (Tallinna Linnateater), Arvi Mägi ja Aarne Mägi.


Lavastus on pühendatud Debora Vaarandi 100. sünniaastapäevale.
Kodulehelt: Debora Vaarandi on surnud. Aadu Hint on surnud. Juhan Smuul on surnud. Alo Hoidre on surnud. Ja Anton Vaarandi on juba nii surnud, et keegi isegi ei mäletagi enam, et ta üldse kunagi elanud oleks. Aga surnud ei saa rahu. Igal sünniaastapäeval kaevatakse hauad lahti ja küsitakse taas – kes nad siis lõpuks ikkagi olid?
„Paljasjalgne Debora” on omamoodi vaimude tund, kus Deborat armastanud mehed püüavad talle oma loomingus kohta leida. Kuid Debora ei vaja enam kohta. Debora on lihtsalt juba sünnist saati - kohal.  
Hea ülevaade Pille-Riin Purjelt:
Mulle etendus väga meeldis. Otsisin kodus üle Debora Vaarandi luulekogu ja varemloetud D. Vaarandi mälestusraamatu „Päevad ja aastad“.

Aleksei Rõbnikov
''Junona ja Avos''
Rokk-ooper
Moskva Aleksei Rõbnikovi teater
Pärnu kontserdimajas 28.10.2018

Tutvustusest:
Ooperi kirjutas helilooja Aleksei Rõbnikov Andrei Voznessenski poeemi alusel ja see oli esimene rokkooper Nõukogude Liidus. Esietendus toimus 9. juunil 1981 Moskva teatris Lenkom. Järgnenud 8 aasta jooksul etendati seda ooperit paljudel lavalaudadel seal hulgas ka Tallinna Linnahalli laval.

Aleksei Rõbnikovi teater esitles 2009. aasta suvel rahvusvahelisel Pierre Cardini festivalil Prantsusmaal rokkooperi „Junona ja Avos“ uut lavastust, mis sai suure menu osaliseks. Aleksei Rõbnikovi lavastuse täielik autoriversioon on maailma muusikateatrite žanris tõsine uuendus ja üleskutse tagasipöördumiseks autorite esialgse idee juurde. Selles versioonis on vene vaimuliku muusika traditsioonid, rahvaluule ja laialtlevinud „linnamuusika“-stiil ühendatud autori ilmekate, ideeliste ja esteetilise eelistustega ning seeläbi on ooperi dramaatilisus omandanud veelgi suurema koloriidi.
Väga huvitav etendus oli, ilma vaheajata 1,5 tundi möödus linnulennul ja innukalt jälgides. Eestikeelseid subtiitreid ei olnud, kuid nõukogude ajal kooliskäinuna sain enam vähem kõigest aru.
Lõpus öeldi, et etendus on pühendatud vene näitlejale Nikolai Karašentsovile. Pärnu Kontserdimaja saalis oli sedapuhku palju vene rahvusest inimesi ja neile oli see nimi  tuttav. Mina googeldasin kodus ja näo järgi tundsin ära, et olin seda näitlejat vene filmides näinud. Kuna kaotasin kava osatäitjatega, siis artiste ei tea nimetada. Riputan siia internetist leitud video, kus krahvi laulab just seesama vene näitleja Nikolai Karašentsov.


Lugesin krimkasid:

Anders de la Motte
„Suve lõpp“
Rootsi keelest tõlkinud Tiina Mullamaa
Varrak 2018
Huvitav, põnev ja kaasakiskuv. Parasjagu segadusse ajav- palju erinevaid võimalusi, mille hulgas ka lõpuks see õige.


Lina Bengts Dotter
„Annabelle“
Rootsi keelest tõlkinud Tiia Johansson
Pegasus 2018
2017 a Rootsi parima debüütkrimiromaani auhind

Hästi  kirjutatud krimka, korrapärane mineviku, lähimineviku ja oleviku vaheldumine. Huvitava karakteriga uurija Charlie- mehe nime kandev karmi minevikuga naine.


















Sofi Oksanen
„Norma“
Soome keelest tõlkinud Kadri Jaanits
Varrak  2016
Ikka on nii, et raamatuid, mis olen endale ostnud, loen kõige viimasena. Leidsin  raamatu kodusest raamaturiiulist kui remondi eel raamatud elutoast välja kolisin. Lugesin läbi ja oli huvitav lugeda, aga Oksaneni teised raamatud on rohkem meeldinud. Lugemisest on nüüd paar kuud möödas ja mul ei ole selle raamatu kiituseks midagi kirjutada. Tegevustik, üllatus-üllatus, on meeles, oli huvitav 

Selle kolimise käigus avastasin kui palju häid ja vähem häid raamatuid mul on, neid mida olen lugenud ja tahan veel lugeda ja neid mida pole jõudnudki lugeda.

Leif GW Persson
„Vaba langemine otsekui unenäos“
Romaan ühest kuriteost.
Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma
Varrak 2018
20 aastat pärast Olof Palme mõrva paneb Stockholmi keskkriminaalpolitsei  peadirektor oma alluvad Olof Plame kohta kogutud materjali läbi sorteerima. Ehk uue pilguga kogutud materjalil , seda on mitu toatäit, leiab mingi juhtlõnga. Algul oli üsna tüütu lugeda: tõesti materjali sorteerimine, kahtlusaluste klassifitseerimine,ootasid juba, et midagi juhtuks. Kes 510 lehekülge läbi loeb, nagu mina, võib lõpuks kinnitada- tõeline maiuspala.


Jo NesbØ 
"Janu"
Tõlkinud Kadri Rood
Varrak 2018


Harry Hole täies hoos ja Jo NesbØ   tuntud headuses.

5. oktoober 2018

Septembrikuu kokkuvõte




Teatris käisin:
Andrus Kivirähk
„Alias“
Sõnaseletusmäng ühes vaatuses

VAT teater
Esietendus: 29. septembril 2016 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis
Lavastaja  Aare Toikka
Kunstnik  Kristel Maamägi
Muusikaline kujundaja Peeter Rebane
Valguskunstnik Sander Põllu
Videokunstnik  Sander Põldsaar
Fotograaf  Siim Vahur (Tallinna Linnateater)







Mängisid:
Piret Rauk (Kuressaare Linnateater)
Merle Palmiste (Eesti Draamateater
Tanel Saar

Teatri kodulehelt: Julia ning Piret on klassiõed. Julia on nautinud terve elu kuulsust ja tähelepanu, naeratanud ajakirjade esikaantel ning säranud seltskonnaüritustel. Kõik tunnevad ja teavad teda. Piret, vastupidi, on elanud peaaegu nähtamatult. Inimesed lihtsalt ei pane teda tähele ning isegi fotodel jääb ta tavaliselt kellegi selja taha.
Pärast paljusid aastaid saavad kaks klassiõde jälle kokku. Ning hakkavad mängima "Aliast". Lihtne seltskonnamäng osutub aga efektiivsemaks inimhingemuukijaks kui kõmureporterid või vilunud psühholoogid. Peaasi, et naised ei hülgaks mängimise põhireeglit - kunagi ei tohi unustada, et mängitakse.

Täitsa andekas tükk. Huvitav on rollijaotus. Kui tutvustust lugedes eeldaksid, et Merle Palmiste mängib Juliat, siis tegelikult on vastupidi. Merle Palmiste, absoluutselt meigita, mängib Piretit ja teeb väga hea rolli.
Saal naeris algusest peale, mulle oli Pireti lugu pigem kurb, olen ise ka õnnelik introvert. Aga kuna töötan ametil, mis nõuab ekstraverti, siis petan ära.




Estonias vaatasin ;










Giacomo Puccini ooper
„Tütarlaps kuldsest läänest“ (La fanciulla del West)
Dirigent Jüri Alperten
Lavastaja, dekoratsiooni- ja valguskunstnik  José Cura
Kaasdekoratsioonikunstnik: Silvia Collazuol (Itaalia)
Kostüümikunstnik: Silvia Collazuol

Peaosades laulsid:
Minnie- Olga Mykytenko (Ukraina)
Jack Rance- Rauno Elp
Dick Johnson- Sergey Polyakov (Venemaa)
Nick- Reigo Tamm
Ashby- Märt Jakobson
Wowkle- Helen Lokuta
Sonora – Jassi Zahharov
  

Mulle meeldis- Puccini kauni muusika suhtes on võimatu ükskõikseks jääda , kuigi selles ooperis mitte ühtegi laialt tuntud aariat. Tuntuim on ehk  Dick Johnsoni aaria „Ch’ella mi creda“.
Mina olen näinud MET Opera ülekannet võrratu Debora Voigt’iga Minnie osas. Abikaasale oli täiesti uus ooper ja ta vaatas algusest lõpuni suure huviga, ma ei pidanud teda kordagi müksama.
Minnie osatäitja sopran oli minu jaoks liiga terav, parima esituse tegid Sergey Polyakov jaRauno Elp. 

Septembris lugesin nii vähe, ei tule ettegi teist kuud kui nimekirjas nii vähe raamatuid.

 Raphaelle Giordano
„Sinu teine elu algab siis, kui sa mõistad, et sul ongi neid ainult üks"
Romaan
Prantsuse keelest tõlkinud Margot Endjärv
Eesti Raamat 2018






Raamatu kihvt pealkiri kutsus lugema.  Kuigi tiitellehele oli märgitud „romaan“, oli minu arvates  tegu siiski rohkem lihtsavõitu  eneseabiraamatuga.  Iseenesest oli omalaadse guru- rutinoloogi – sissetoomine huvitav.
Raamatu lõpus on rutinoloogia sõnaraamat ehk eneseabi kiirtarkvara. Sealt võis leida igasugu võtteid: positiivne ankurdus, lubaduste vihik, markide eemaldamine, mineviku kummipaelade lahtilõikamine ja palju veel- kokku 5. leheküljel.
Ise arvan, et rutiin võib olla ühtaegu nii sõber kui ka vaenlane, raamatus käsitleti  rutiini vaenlasena.
Kõrvutaksin raamatut Cretchen Rubini  „Õnneprojektiga“, ilmus aastal 2010. Mulle meeldib projektipõhine lähenemine rohkem kui muinasjutule ülesehitatud.


Greer Hendricks . Sarah Pekkanen.
„Naine meie vahel“
Tõlkinud Tiiu Loog
Kirjastus Varrak 2018








Raamatu tagakaanel märgitakse: riukalikult kavala kassi-hiire mäng.
Ma ei ütle, et üldse ei tasuda lugeda, kes naiselikke põnevusromaane armastab, kus mingi sisu ka sees, siis palun väga, aga minu raamat see ei ole.
Võrdleksin raamatut Liane Moriarty raamatuga „Suured väikesed valed“. Autor keerutab ja keerutab priisates tegelaste igapäevaelu kirjeldustega- mida tundis, mida seljas kandis, kütab ootust üles. Aga lõpptulemust see ei muuda, kokkuvõttes lahja. Kas selline konstruktsioon on vajalik ja usutav? Vaevalt. Kui kooselu ei sobi, lahutad ära ja ei hakka sepitsema vandenõu, et mees sind maha jätaks.
Oleksin võinud pooleli jätta, läbilugemist loen kaotatud ajaks. Seda praegu, kui olen saanud nii vähe lugeda ja lugemisnälg on nii suur. Nii suur, et ongi peaaegu ükskõik, mida lugeda.

Häid raamatuid lugesin ka:
Ann Patchett
„Ühendus
Inglise keelest tõlkinud Kaidi Saavan
Kirjastus Ersen 2018









Koduses raamaturiiulis on mul Ann Patchetti raamat „Bel canto“, mis  nii väga meeldis, sestap teadsin ka „Ühendust“ oodata ja ei pidanud pettuma.
Tuvustusest: Ühel pühapäevaõhtul ilmub Bert Cousins kutsumata külalisena Franny Keatingu ristimispeole Lõuna-Californias. Enne kui õhtu jõuab lõppeda, on ta suudelnud Franny ema Beverlyt – tegu, mis põhjustab kahe abielu lagunemise ja liidab perekonnad.  Romaan jälgib, kuidas see juhuslik kohtumine mõjutas viie aastakümne kestel nelja vanema ja kuue lapse elu. Virginias veedetud suvede jooksul kujuneb Keatingu ja Cousinsi pere laste vahel püsiv side, mis rajaneb ühisel pettumisel oma vanemates ning veidral ja ehedal kiindumusel üksteisesse. Kui kahekümnendatesse eluaastatesse jõudnud Frannyl tekib armulugu kuulsa kirjaniku Leon Poseniga, räägib ta mehele oma perekonnast ning kaotab sellega kontrolli õe ja kasuõdede ning -vendade loo üle. Nende lapsepõlv annab kirjanikule ainest kirjutada üliedukas raamat, mis lõpuks sunnib neid leppima oma kaotuste, süütunde ning jäägitu ustavusega üksteise vastu.
Täpselt nii ongi.

Ann Cleeves
„Vareselõks
Inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann
Kirjastus Varrak 2018








Tuntud inglise krimikirjaniku Ann Cleevesi „Vareselõks” on raamat, millega sündis ülipopulaarse telesarja „Vera” kangelane politseiinspektor Vera Stanhope. Kolm naisbioloogi viivad Põhja-Inglismaa mägedes üksildases kohas paiknevas välibaasis läbi keskkonnauuringuid. Kõik nad on värvikad isiksused ja kõik nad teavad nii või teisiti, mida tähendab reetmine … Ja siis leitakse üks neidudest tapetuna. Mõrvale oli eelnenud ka enesetapp − vahetult enne bioloogide saabumist välibaasi võttis seal endalt elu lähedalasuva talu perenaine. Sündmuskohale jõuab veel üks naine, kelleks on mõrva uurima suunatud inspektor Stanhope. Tuleb välja, et enesetapu sooritanud talunaine oli tema ammune sõbranna. Juurdlus omandab seetõttu inspektori jaoks ka minevikku ulatuva isikliku mõõtme.

Traditsiooniliselt hea inglise krimka. Jaanuaris näitas ka ETV krimisarja „Vera“ ja nii hull nagu raamatus krimisarja Vera ei tundunud, kuigi paras frukt.

Jens Bjørneboe
"Vabaduse silmapilk"
Tõlkinud Maarja Siiner
Varrak  2001








Haarasin raamatu kaasa tasuta raamatute riiulist mõttega see reisil maha jätta kui läbi saab.
Aga väga hea raamat.
Võiksin raamatust palju väljakirjutusi teha, aga kuna ei jätnudki  raamatut tühja hotellituppa, tõin koju ja võin nüüd lehitseda kui soovin.
Üks lõik: „Vanad majad on kaunid. Agulid, litsimajad, vanglad ning sadamakvartalid on kaunid. Meri on kaunis, mäed, tasandikud, metsad on kaunid. See on tähelepanuväärne maailm, kus me ärkame; me hõõrume silmi ja me näeme: kõik on väga kaunis –pilved, tuli, tühi pudel vastu valgust või sidruni kõrval, kõik see on kaunis.
         Vihmane ilm on kaunis. Samblik. Vana tänavakivi. Kasutatud asjad. Vana põrand, siledaks kulunud tool. Päikesevalgus on väga kaunis. Üksildane hallikasmustast kivist saarestik Põhja-Atlandis. Võib-olla et kõigest kaunimad on vanad inimesed.
         Ka apelsinipuu ning noored inimesed võivad olla väga kaunid.
         Vana tühi kast kulunud kaubamärkide ja kahvatuks uhutud värviliste siltidega on väga kaunis asi. Väntorel. Paljukasutatud lõikelaud. Ja kivid rannas. Meri.“

Miks just see lõik. Tõenäoliselt  on see lk. 135 pärit lõik kõige helgem lõik üldse raamatus ja just seetõttu üllatav. Helgust ja ilu on selles raamatus vähe.
Peategelane nimetab end kohtuteenriks alpilinnas, kes viibinud pidevalt ülekohtu juures on omandanud võime taluda ülekohut ja ebaõigluse koha pealt suud pidama. Peategelane rändab Kaose maal, peab protokolli ja kirjutab käsitsi 12 köitelist Metsikuste ajalugu.
Järjest segasemaks läheb, aga see on vapustav raamat.

Ja parim raamat!
„Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke“
Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm
Kirjastus Draakon & Kuu 2017








Lummav raamat eelkõige, lisaks võib veel öelda ,et hull, intensiivne ja  taluvuse piirini  ärritav. Kes iganes selle läbi loeb, saab lugemiselamuse- positiivse või negatiivse. Maiuspala raamatugurmaanile: autori poolt loodud omailm, keele ja sõnadega mängimine.

Lk. 49 „Meid hobusega hakatakse süüdistama selles, et me kirikusse sisenesime, aga kas tuli ka kellelgi pähe küsida, mis meid pühakotta meelitas? See oli muusika. Mõtlesin endamisi, et kuidas nad julgevad niimoodi käituda põrmuga, ks pole enam meie hulgas, et seda nautida? Ma jälestan muusikat. Sest muusika, pange tähele, on üks nurjatu asi, ta on nagu ablas kaheksajalg, kes mesit toitub. Tehke muusikat saja meetri raadiuses ja mu süda on kadunud, ta ronib välja kõhust, kus ta elab, plärtsatab minu hämmeldunud pilgu alla vastu maad, isegi kui ma hoian silmad kinni, lendab seejärel nagu kummipaela otsas mulle rindu tagasi, lüües sinna kuuliaugu, ja see haav elab ja elustub iga noodi juures ning ma võiksin surra oma kõige magusamat surma, sedavõrd on see metsik ja julm ja raskesti talutav, täpselt nagu elugi. Pealekauba toob see meile hinge kõige hirmsamad mälestused, on hirmu, kui need on head, sest nad pole ju enam muud kui mälestused, hirmus on ka siis, kui need on hirmsad mälestused, sest see tähendab, et nad ei jäta meid enne kui hauas, aga ega me ei tea ka, mis meid ees ootab, võib-olla on see veel hullem kui see, mida kutsutakse siinpoolsuseks, ma ei tea, kas minu loogika on arusaadav.“

Tutvustusest: Kusagil nimetus karmi kliimaga põhjamaa paigas, suures ja üksildases maavalduses ning muust maailmast täielikus eraldatuses elanud laste elu pöörab pea peale isa ootamatu surm. Üks lastest hakkab pidama päevikut ja selles omalaadses kroonikas koorub tasapisi tõde valduste elu ja selle elanike kohta, milles on nii huumorit kui eksistentsiaalset traagikat. Soucy meisterlikus romaanis on mängulisust ja pinget, see on ühteaegu lummav ja õudutekitav lugu, kus miski pole nii nagu esmapilgul paistab.
Gaétan Soucy (1958–2013) on üks tunnustatumaid tänapäeva Kanada kirjanikke. Tema teosed on võitnud auhindu ja neid on tõlgitud paljudesse keeltesse. Romaani “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” ilmumist nimetasid kriitikud kirjanduslikuks sensatsiooniks, nii selle filosoofilise sügavuse kui keelelise mängulisuse tõttu. See on tänaseni üks Kanada prantsuskeelsete lugejate armastatumaid romaane.

Tänuväärne on tõlkija järelsõna autorist, raamatust ja tõlkimise raskustest.

2. september 2018

Augustikuu kokkuvõte



Teatrisse jõudsin augustis vaid korra. Armsas Saku mõisas etendati „Kui seda metsa ees ei oleks“.

Autor Urmas Lennuk
Lavastaja Eili Neuhaus
Kunstnik Irina Marjapuu

Mängivad Ülle Lichtfeldt, Eduard Salmistu, Madis Mäeorg ja Margareth Villers. Nähtamatu tegelane, kellest aga etenduses palju juttu, on helilooja Pjotr Tšaikovski.  
Esietendus 21. 07. 2017 Kukruse polaarmõisas.
Urmas Lennuk on võtnud vaevaks  Juri Nagibini jutustuste „Kuidas metsa osteti“ ja „Kui tulevärk kustus“ ning  Henri Troyati  „Paruness ja muusik“ ainetel kirjutada näidendi.

Mulle etendus väga meeldis. Tuletades meelde „sai nutta, sai naerda“, siis terve I vaatuse ma naersin ja teise vaatuse nutsin.
Mulle väga meeldisid peaosades Ülle Lichtfeldt ja Eduard Salmistu, eriti esimene. Teises vaatuses oli Nadežda (Ülle Lichtfeldti) monoloogis selline koht, et tundsin, külmavärinad jooksid üle ihu. Millest tekst parasjagu oli, ei mäleta, midagi muusikast, lendutõusmisest  ja  tuulehooga metsa kohal hõljumisest.
Deja vu tunne oli, viimati sain sellise elamuse Rakvere teatri etendust „Lõikuspeo tantsud" vaadates- siis kui naised tantsisid. Ka siis oli lavastaja  Eili Neuahaus-ta paneb Rakvere teatri naised laval särama!

Pärast etenduse vaatamist lugesin loomulikult läbi ka raamatud:

Henry Troyat
„Paruness ja muusik.
Proua von Meck ja Tšaikovksi“
Eesti Raamat 2006
Tõlkinud Ülo Treikleder
111 lehekülge





Lk. 57“ Vähehaaval hakkab Nadežda, keda innustavad need juhuslikud kohtumised, mis viivad neid äkitselt vastamisi, kuigi nad on tõotanud mitte iialgi kohtuda, tundma pahelisuse kütkestavat tõmmet. Kuigi ta keeldub endiselt püsisuhtest mehega, keda ta aastaid jumaldanud, leiab ta, et nad võiksid mõnikord korrakski lubada ka füüsilist lähedust, mis ei tooks kaasa kohustusi tulevikus. Taolised väikesed süütud kõrvalekalded oleksid seda enam lubatavad, et need kestaksid vaid mõne hetke, vaid ühe pilgu, ühe naeratuse, ühe sõna ning seejärel pöörduksid nad tagasi mõistliku vaimuühenduse juurde, mille vahendajaks on kirjad ja muusika, Seejuures on Nadežda isegi valmis uskuma, et vaatamata poissmehekalduvustele ja hirmule tema ellu tungiva naisterahva ees, otsib ka Tšaikovski neid juhuslikke kohtumisi ning ta võiks heaks kiita mõningaid oma võõrustaja fantaasia keerdkäike".


Juri Nagibin.
„Kuidas metsa osteti“
Tõlkinud Merike Rõtova
Eesti Raamat 1976
111 lehekülge







Lk. 75  ütleb Nadežda  oma lastele, kes talle Tšaikovskit ette heidavad „Kui inimesed meid üldse kunagi meenutavad, siis ainult seetõttu, et oleme seotud härra Tšaikovski saatusega“.

Paruness von Mecki kohta ütleb Nagibin, et oma iseloomu, kuivetu, tugeva kehaehituse, karmi näoilme ja hääle poolest meesterahvast meenutas“.
Ülle Lichtfeldt oma imekaunite kostüümidega sellist naist küll ei meenutanud, kuid ega Troyat raamatu kaanelt maal ka sellist naist ei meenutanud.Kahtlustan, et vanasti öeldi saledate kohta „kuivetu“.
Meile meeldib laval ja filmiski näha ilusaid inimesi. Ega siis Inglise kuninganna Victoriagi nii kaunis naine ei olnud, kui omanimelises seriaalis, vähemalt maalidel mitte.  
Ülle Lichtfeldt  mängis armastavat naist ja seda paruness Meck kahtlemata oli.

Hakan Nesser
„Intrigo.
Viis psühholoogilist põnevusromaani“
Rootsi keelest tõlkinud Mari Jesmin
Tallinn Eesti Raamat 2018







Nauditav põnevusromaan viie väikese meistriteoseg: „Tom“, „Rein“, „Armas Agnes“, „Samaaria Sõnajalaõis“ ja „Kogu info juhtumi kohta“.
„Tom“ on lugu abielupaarist, kelle elu paiskab segamini ammu kadumajäänud poja ootamatu tagasitulek. Sellega koos tulevad päevavalgele abielupaari siduv saladus ja valed. Loo lõpp on mõnusalt irooniline.
Lk. 35 jätsin meelde: "Kui inimesel on mingi probleem ja ta ei suuda sellega oma koeraga pikka jalutuskäiku tehes toime tulla, siis on kõige parem see lahendamata jätta.“
Lk. 39 „Abielu on ju kaal; heade tegude kaalukaussi lisamine ei tee ju kunagi paha, isegi kui neid kohe tähele ei panda või ei hinnata.“
„Rein“ on lugu tõlkijast, kes tõlgib surnud autori (Rein) romaani ja lahendab tema mõrva. Seejuures tunneb tõlkija tunneb oma ammukadunud naise ära klassikalise muusika kontserdi salvestuselt võõras linnas, kus ülekande taustal kostab hetkeks tema naise köha. See lugu tuletas meelde Robert Galbraith’ i raamatut  „Siidiuss“.
Tõlkijat iseloomustab järgmine lause lk. 179 "Istun ja kirjutan ning näen üha selgemini, missugune näruselt vilets teatritükk on elu. Pole mingeid liine. Pole kõlblust. Näitlejad ei püsi osades ja dramaturgia ise hüpleb siia-sinna nagu habras laevuke tormisel merel.

Lk. 190 võrreldakse ülekuulamist vehklemisega: "Polnud kahtlust, et küsitlemine sarnanes võistlusele vehklemisrajal: kolm, neli, viis rünnakut ja sama palju vastulööke, enne kui tekib väike paus ja võistlejad end järgmiseks rünnakuks koguvad.“


Anders Hansen
„Tugev aju.
Kuidas liikumine ja treening sinu aju tugevdavad“
Rootsi keelest tõlkinud Heidi Saar
Kirjastus Varrak 2018.







Üht raamatu kaanele trükitud arvustust korrates võin öelda, et olen aju kohta lugenud kümneid (sadu- ütles kirurg raamatu kaanel) raamatuid, see kuulub parimate hulka.
Moto: Hoolimata materiaalsetest eelistest on istuv eluviis muutnud meid ärviliseks ja rahulolematuks“. Carl Sagan
Hästi kirjutatud. Kes läbi loeb saab teada, et jalutamine on parem dementsust ennetav ravim ja liikumine muudab meid targemaks. Korrapärane treening ravib depressiooni sama hästi kui tabletid. Treening ise ongi depressiooniravim.
Raamatu lugedes muserdas mind teadmine, et loen, selle asemel ,et liikuda. Järgmisel õhtul läksin kepikõnnile. Olen nüüd kõndinud igal õhtul enne kui pimedaks läheb. Elan kaunis kohas,üks pilt mu kõnnirännult:




Andre Agassi
„Avatult.
Andre Agassi lugu.
Tõlkinud Evi Eiche
435 lehekülge
Kirjastus Oceanic 2016






Tavaliselt ma elulugusid ei loe, eriti veel sportlaste elulugusid. Aga tütar, kes tennist mängib, soovitas. Lugesin läbi ja tõenäoliselt loen ka Kaia raamatu läbi. Eriti nüüd USA lahtiste ajal on paslik.
Raamat pani mõtlema, ja mitte ainult tennisemängu üle.


Katri Raik
„Minu Narva.
Kahe maailma vahel“
Petrone Print 2013
 254 lehekülge







Mulle väga meeldis. Lugesin raamatut pärast suvist Narvas käiku. Nüüd otsustasin, et tuleval suvel lähen uuesti, „Kremli ööbikud „ jäid ka vaatamata.
Otsustasin lugeda ka „Minu Pärnu“ ja „Minu Muhumaa“. Esimese seetõttu, et kiideti ja loodan leida uut ja üllatavat mulle armsa linna kohta ja teise skandaali tõttu. Olen ise ka oma kodukohas sisserännanu.


Sebastian Fritzek
„Teraapia
Psühholoogiline põnevik“
Eesti Raamat 2018
Saksa keelest tõlkinud Õie Ristoja
222 lehekülge







Tutvustusest: Pole tunnistajaid, pole jälgi, pole laipa.

Eduka psühhiaatri Viktor Larenzi elu lõpeb päeval, mil müstilistel asjaoludel kaob tema 12-aastane tütar Josy. Ta tõmbub üksindusse, elades kõrvalises suvemajas. Neli aastat hiljem tuleb tema juurde kaunis tundmatu naine – kirjanik, kes väidab, et kõik tema raamatute tegelased muutuvad tõelisteks. Tema hallutsinatsioonides ilmub talle ikka ja jälle väike tüdruk, kes kaob niisama jäljetult, nagu kadus Josy. Raviseansid muutuvad järjest dramaatilisemateks ülekuulamisteks. Salapärane naine pole see, kes ta väidab end olevat.
Sebastian Fitzek (snd 1971) on Saksa edukaim psühholoogiliste põnevike autor. Pärast debüütromaani „Teraapia“ (2006) ilmumist on kõik tema teosed menuraamatute nimekirjade tipus. Tema raamatuid on müüdud üle 10 miljoni eksemplari ja tõlgitud 25 keelde ning need on aluseks mitmetele filmidele ja näidenditele.
Esimese Saksa autorina tunnustati Sebastian Fitzekit Euroopa kriminaalkirjanduse auhinnaga Ripper Award. Fitzek elab oma perega Berliinis.
„Teraapia“ on thriller, mis konkureerib Hitchcocki looduga!


Lugesin, aga mingit muljet ei avaldanud. Tundub, et autor soovis kirjutada erilist lugu ja selleks liialdanud igal liinil, nii et raske mõista, mis juhtus ja kas oli võimalik, et juhtus just nii nagu viimastele lehekülgedel kokku võetakse.


Prof. dr. Maximilian Moser
„Ajarütmide mõju tervisele“
Saksa keelest tõlkinud Kersti Kaljuvee
Kirjastus Pegasus
197 lehekülge.








Motoks: „Iga haigus on muusikaline probleem ja paranemine muusikaline lahendus“. Novalis

Oli huvitav lugeda, mõistsin, miks mul on nii suur vajadus rütmide järgi- hommikul ühed ja õhtul teised- vastavalt sellele valin autosse kuulamiseks plaate töölesõidu ajaks.

Autor on kronobioloog, kirjutab päeva, nädala , kuu ja aastaaegade rütmist,
Agafja Lõkovast, rütmiline hingamisest ja kõvasti luuletuste lugemisest. Need  luuletused peavad olema distihhonis (heksameetri- ja pentameetri segu) –pidin otsima, mida see tähendab.
Ah jaa, seda ka veel, et põhipuhkus peab kestma 3 nädalat. Mina lähen just järgmine nädal nädalasele puhkusele.



Parim loetud raamat augustis:

Vigdis Hjorth
„Pärand ja keskkond“
Põhjamaade romaan
Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming.
Eesti Raamat 2018
285 lehekülge.






Tutvustusest: Kartmatu norra kirjanik Vigdis Hjorth (snd 1959) ja käesolev romaan põhjustasid norra kirjanduse viimase suurema skandaali (pärast Karl Ove Knausgårdi „Minu võitlust“), mistõttu seda on ohtralt tõlgitud ja tunnustatud. Võib julgelt öelda, et see on kirjaniku senise loomingu tipp.

 Raamat räägib jõukast norra perekonnast, kus väliselt kõik klantsib, aga seest on midagi väga mäda, suhted on keerulised, pärandiküsimus tekitab vastastikust vihavaenu ja tagatipuks süüdistab tütar oma isa seksuaalses kuritarvitamises. Skandaalselt mõjub romaan aga sellepärast, et lugu on võetud kirjaniku enese elust, mille tõendiks avaldas Vigdis Hjorthi noorem õde Helga aasta hiljem „kättemaksu-romaani“, kus püüab esitatud fakte ümber lükata ja ennast puhtaks pesta. Norras joosti ka sellele romaanile tormi.
 Hjorth debüteeris lastekirjanikuna ja hakkas seejärel kirjutama täiskasvanutele. Ta pälvis laiemat tähelepanu romaaniga „Draama Hildega“, mis ilmus 1987. aastal. 2006. aasta suvel valisid ajalehe Dagbladet lugejad tema romaani „Oleks“ (2001) viimase kahekümne viie aasta üheks olulisemaks teoseks. Hjorthi raamatud käsitlevad inimese elusituatsioone ja -valikuid, aga ka poliitilisi teemasid. Romaanidega „Rattavahetus“ (2007), „Räägi minuga“ (2010), „Kolmkümmend päeva Sandefjordis“ (2011), „Elagu postisarv!“ (2012) ja „Norra maja“ (2014) on kirjanik end tõestanud julge poliitilise autorina.


Nörritav raamat, mitu korda seisin vastu tundele pooleli jätta. Aga olen „Minu võitluse“ läbi lugenud, loetu on kordades paremini kirjutatud, kuid kas norralaste loomuses on end raamatus alasti kiskuda?
Lk. 10 „Imelik on mõelda , kui juhuslikult me kohtame inimesi, kes määravad meie elukäigu, mõjutavad või lausa tingivad meie valikuid, mistõttu elu muudab suunda. Või ei ole see juhuslik? Kas me aimame hämaralt, et inimene , kes me ees seisab, võib tõugata meid teele, mida mööda me teadlikult või ebateadlikult tahamegi minna? Nii et kohtume uuesti. Või tajume vaistlikult, et meie ees seisev inimene võib panna meid proovile või suruda meid välja meie valitult rajalt, mistõttu me ei taha teda enam näha? Imelik on mõelda, kui tähtsaks võib mõni inimene kujuneda sellele, kuidas me pöördelistes olukordades tegutseme, sest oleme nõu saamiseks pöördunud just tema poole.“

Lk. 118 „Väljaspool olemine annab pädevuse, maadejagamine maksuametiga annab pädevuse, allasurutus annab pädevuse. Seda ei maksa unustada, kui sul on nii hästi läinud, et kõik läheb siiski hästi, missuguse pädevuse inimene õnnetuna omandab“.

Lk. 189 Filosoof Arne Johan Vetlesen on öelnud, et sõjajärgsete tõekomisjonide ja lepitusprotsesside nõrkus on see, et need nõuavad enamasti niisama palju ohvritelt kui timukatelt , see on ebaõiglane.

Lk. 199 Sybille Bedford kirjutab kusagil, et noorelt sa ei tunne, et kuulud tervikusse, mis on inimese põhitingimus, noorelt teed sa kõikvõimalikku, sest on tunne, et see on allaes peaproov, katse, mida võib korrigeerida, kui eesriie lõpuks kerkib. Ja siis ühel päeval saad aru, et eesriie on kogu aeg olnud üleval. Ja see ongi etendus.“

Leidsin uue eestikeelse sõna, mida ma varem ei teadnud lk. 152- „meruldavate tunnetega“
Meruldama- meruldama kõnek merulit tegema, mürgeldama, märuldama.