Filmi on palju reklaamitud ja tõesti sai kõvasti
naerda. Naljad küll enamus allapoole vööd, aga kui läheneda asjale sedasi, et
keskealistele meestele on nende seksuaalsus tähtis teema, millest saavad
alguse kõik teised probleemid, siis on selline lähenemine normaalne. Armastatud
näitlejad mängivad ja kui just ülearu snoob ei ole, naerutab film ikka väga.
Keskealisele ja vanemale on see naer iseenda üle, mis on eriti tervistav. Naised
saavad meeste üle naerda, mehed iseenda üle. Naised on kõrvaltegelased, neid on
filmis esindatud terve galerii ideaalsest abikaasast kuni ööklubi šikkideni,
kuid mitte ühtegi meeldejäävat. Viimati naerutas Eesti film mind samamoodi ….. „Siin
me oleme“ vaadates.
Õhtul vaatasime Pärnu teatris „Endla“ Young Jean Lee
tõsise komöödia „Valged heteromehed“ esietendust.
Lavastaja Enn Keerd
Kunstnik Marion Undusk
Valguskunstnik Karmen tellisaar
Muusikaline kujundaja Felix Kütt
Liikumisjuht Carolina Tagobert
Osades:
Ago Anderson- Drew
Meelis Rämmeld- Matt
Sepo Seeman- Jake
Raivo Rüütel- Ed
Autor alustas valgetest heteromeestest näidendi
kirjutamist siis, kui ta oli endale selgeks mõelnud, kes ta ei tahaks olla. Vastus
küsimusele on , et valge heteromees ei tahaks ta olla. Autor uuris erinevatel
kohtumistel, milline võiks olla ideaalne valge heteromees ja kirjutas selle
põhjal kokku oma tegelaskuju. Sellisel tegelasel olid kõik soovitud omadused,
kuid just seetõttu oleks selline mees tavaelus luuser, kaotaja ja keegi ei taha
selline olla.
Sisust:
Autori intervjuust kavalehelt: „Seega armastan selle näidendi puhul kõige enam seda, et nüüd publik
küll naerab enamuse ajast, aga etenduse lõppedes tunnistavad nad mulle, et
neisse jäi kohutav tunne, mis häiris seda enam, et nad ei saanud selle
põhjusest aru. Ma arvan, et näidend osutub täiesti mitterahuldavaks kogemuseks.
See on suurepärane, sest viimane asi, mida ma soovisin, oli luua sellistel
teemadel teos, mis võimaldaks tunda nii publikul kui ka minul rahulolu.“
Nii oligi. Rahulolu ma ei tundnud, aga naerda eriti ka
ei saanud. Kui siis ainult sellepärast, et laval olid Sepo Seemann ja Ago Anderson.
Võib-olla oli viga hoopis selles, et neli tundi varem sai „Klassikokkutulekut“ vaadatud.
Huvitavam näidendi tekstist on kava. Sealt leiab kirjutised
„Mees ja maskuliinsus tänases Eestis“; „Eesti mehe statistiline portree“; „Valge
heteromees Eesti meedias“, „Valge
heteromees Eesti foorumites ja blogides“ ja filmidest „Kodanik Kane“ ja „Mees
kõigiks aegadeks“.
(Mulle meeldib, et Endla teater on oma kavad
formaatinud väikseks, mahub teatrikotti, ja ühesuuruseks, hea riiulisse panna.