"Pikk tee alla" kinos.

Pikk tee alla

Suurbritannia / Saksamaa 2014

Režissöör: Pascal Chaumeil  

 Osades: Pierce Brosnan, Toni Collette, Aaron Paul, Imogen Poots, Rosamund Pike, Sam Neill

Läksin filmi vaatama, sest mulle väga meeldis Nick Hornby 2006. a. eesti keeles ilmunud samanimeline romaan. Seejuures ei ole ma 100 % Nick Hornby  austaja: „Elu edetabelid“ ja „Kuidas olla hea“ jätsid mind ükskõikseks, „Maoli“ ma ei proovinudki lugeda. Seevastu  „Pikk tee alla„ ja „Julia, alasti“, kuuluvad mu lemmikute hulka.

Raamatust „Pikk tee alla“ olen 2006.a. välja kirjutanud sellise tsitaadi:

„Ja ta käitus sedamoodi, justkui oleks haridus mingi prostitutsiooni eriliik, midagi, millest ainult kiiksuga või meeleheitel inimesed võiksid abi otsida.

Mul oli korda läinud endale sisendada, et kui mul õnnestuks kuidagimoodi Pennyga asjad jutti ajada, siis suudan ma need ka mujal jutti ajada- et ma suudan ennast taas tippu vinnata, otsekui oleks noorus paik, mida võid külastada iga kord, kui ainult tuju tuleb. Kuulake siis ennekuulmatut uudist: ega ole ikka küll. Ja kes oleks võinud arvata?“

Tõenäoliselt rääkis nii Martin Sharp, filmis  Pierce Brosnan, Jessist, filmis Imogen Poots.  Selliseid sisemonolooge filmis ei ole. Aga see on just autori keel, võime sisse elada oma nelja peategelase olemusse ja seda sõnadega väljendada, mis raamatu suurim võlu on.  

Film nii hea kui raamat ei ole, sest sõna jõud on suurem kui pildi jõud.

Tõenäoliselt ootavad need, kes raamatut lugenud ei ole, filmist vähem ja küllap mõistavad nad kogu lugu teisiti. Igal juhul tasub ka raamat läbi lugeda.

 Sisust ka:

Ühel vana-aasta õhtul kohtuvad Londoni kõrghoone katusel neli inimest, kes soovivad oma elu erinevatel põhjustel lõpetada. Järjekorras esimene on endine telesaatejuht Martin Sharp (Pierce Brosnan), kes on istunud vangis alaealise tüdrukuga magamise eest  ja ilmajäänud seetõttu oma senisest edukast elust.  Maureen (Toni Collette) on üksikema, kes hoolitseb sügava puudega poja eest. 18-aastane Jess (Imogen Poots), on raevukas kaasaegne teismeline ning veel noor bändimees JJ (Aaron Paul), kes isegi täpselt ei tea, miks katusele sattus. Sel õhtul minnakse koos trepist alla ja enesetapp lükkub edasi järgmisele sobivale päevale- valentinipäevale. Aga filmi lõpus on kõik elus ja eluga rahul.

Film oli paras „pisarakiskuja“ õnneliku lõpuga lugu sellest ,et elu on elamist väärt.

Jüri Kolk. "Teisipäevamaa"

Jüri Kolk.

Teisipäevamaa.

Jumalikud ilmutused  2014

168 lehekülge

Kuna ma luuletusi enam eriti  ei loe, siis Jüri Kolgist midagi kuulnud ei olnud.  Raamatukogu uudiskirjanduse riiulil peibutas erkroheline moevärvides raamatukaas. Tõenäoliselt  haarasin raamatu kaasa mõttega, et selline pealkiri „Teisipäevamaa“ võib pakkuda huvitavaid arenguid.

Vahvad lood, nii nagu  lubatud tagakaanel.  Autor väänab julgelt keelt,  meelde jäid huvitavad sõnaleiud „tuumapohmell“ ja „tahtejõustiklane“, aga neid väga palju rohkem.

Tõenäoliselt pole mina autori sihtrühm, aga mulle meeldis ja autori irooniline, kohati küüniline lähenemisviis  sobis.

Tooksin siin ka stiilinäite kogu avaloost "Esimene veri", aga autori blogis http://jyri.blogspot.com/ on öeldud ,et tekstide kasutamiseks tuleb autoriga kokku leppida.

Nii palju ütlen, et olen Balzaci kogutud teosed läbi lugenud  ja ei kinnita, et Balzac kirjeldas üht ust kuuesajal leheküljel.  Aga autori kirjanduslik liialdus tekstilõigus, mida soovisin stiilinäiteks tuua, on omal kohal ja väärt  10 punkti.

Jüri Kolgi luulekogu  „Ära mine valguse poole“ tutvustatakse tagakaanel sellise luuletusega

õnneliku lõpuga luuletus

kõigepealt oled sa laps

siis loll

uppunud hormoonide

ja komplekside keerisesse

siis hõivatud

siis oleks parem olla juba surnud

siis oledki

Annan jällegi 10 punkti.

Agnes Martin- Lugand "Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi".

Agnes  Martin- Lugand

Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi.

Punane raamat. Tänapäev.

149 lehekülge.

Prantsuse keelest tõlkinud Pille Kruus.
Toimetanud Priit Põhjala.

Selline kergelt loetav ladusalt kirjutatud ühe õhtu raamat.

Sisuks lein ja sellega toimetulek. Raamat ise on teemat emotsionaalselt eksponeeriv, pinnapealne ja läbinähtav, karakterid visandlikud. Hulk kliššeesid: gei on kõige parem sõber; Edward kui Edward Rochester "Jane Eyrest"; põgenemine armastuse eest- rohkem ei tule praegu meelde. Aga ehk just tänu sellele lahe lugemine ja lugesingi ühe õhtuga läbi. Positiivne on, et autor ajab algusest lõpuni väljavalitud rida ning ei hälbi kõrvale. 

Parim selle raamatu juures on  pealkiri. Küllap on paljud lugemissõltlased kirjanduskohviku pidamisest unistanud.

Raamat esindab nn. tibikirjandust, eesti noored naised kirjutavad sama hästi  või paremini. 

Kui oleksin enne raamatu haaramist guugeldanud ja lugenud, mida teised arvavad, oleks tõenäoliselt lugemata jäänud.  Sellest oleks isegi kahju olnud, mulle sobis kergeks õhtuseks lugemiseks suurepäraselt.

Raamatu "muusikalisest kujundusest" jäid meelde kaks bändi.
Red Hot Chili Peppers , tõin nende plaadi Šotimaa reisilt, igavesti äge muusika.

Biitlite "Hey jude" Šotimaa torupillide esituses.

Huvitav avastus minu jaoks oli Florence + The Machine.
Järgnevalt „Never Let Me Go“:

Millikini Ülikooli Segakoori kontsert

Hakkan vist koorimuusikat armastama, kuigi mõni aeg tagasi väitsin muud.

See kontsert, mida kuulsin Haapsalu Toomkiriku võlvide all oli lummav ja eriline. Millikini Ülikooli Segakoor (Illinois, USA) ja  dirigent Dr. Brad Holmes. Koori koosseisus on ligi 50 lauljat, ilusad noored inimesed, musitseerivad rõõmuga, mis peegeldub nende hääles ja olekus. Sellist helide sümfooniat ja kaunikõlalist kokkulaulmist ei ole mul õnnestunud varem kuulda, kuigi üht- teist koorimuusikast olen siiski kuulnud.

Esitati nii renessansi ajastu kui ka tänapäevaseid vokaalteoseid koos klassikaliste spirituaalidega - J.S. Bach, U. Sisask, E. Whitacre ja teised.  Kontserdi programm oli selline:

Mitu laulu esitati nii, et koor paigutus ümber kuulajate: altari ette ja kiriku külgedele.

Väga huvitav oli kui koor jaotus kaheks ja lauldi korraga nii Bachi kui Sisaskit.  Kuulasin ja hoidsin hinge kinni, nii võimas!

Elamusrikas kontsert ja kõik see tasuta.

Täna 28. mail esineb Millikini Ülikooli Segakoor Tallinna Jaani kirikus koos Tallinna Ülikooli Kammerkooriga. Kes soovib see jõuab veel õhtul kontserdile.

Ühe laulu, mis kontserdil ka kõlas, riputan siia : "Nyon Nyon" autor Jake Runestad:

Gaetano Donizetti koomiline ooper "Armujook" Estonias 25.mail.

Gaetano Donizetti

Koomiline ooper

Armujook

L’elisir d’amore

Dirigent Lauri Sirp

Lavastaja Georg Malvius (Rootsi)

Kunstnik Ellen Cairns (Šotimaa)

Valguskunstnik Palle Palme (Roostis)

Koreograaf Adrienne Abjörn (Rootsi)

Maailma esietendus 12.mail 1832.a.Milaano teatris Cannobiana.

Osades:Osades: Nemorino: Cataldo Caputo (Itaalia), Oliver Kuusik, Andres Köster

Adina: Kadri Kipper, Kristel Pärtna

Belcore: Rauno Elp, Aare Saal, René Soom

Dulcamara: Pavlo Balakin, Rauno Elp

Giannetta: Janne Ševtšenko, Olga Zaitseva

Ooperi muusika on imekaunis, lõunamaiselt särav ja kerge.  Gaetano Donizetti (1797-1848)  kirjutas elu jooksul ligi 70 ooperit, „Armujook“ kuulub nende 10 hulka, mida maailma lavadel 166 aastat pärast tema surma sagedamini mängitakse.

Ooperi süžee on lihtne, lõbus ja arusaadav. Ooperis on mitu kaunist aariat ja duetti,  puudub retsitatiiv, olen täheldanud, et just see „lauldes rääkimine“ peletab inimesi ooperist eemale.  Tuntuim on Nemorino  aaria „Una furtiva lagrima“ (Üks varjatud pisar).

Kavalehest lugesin, et 1900.aastal toimus Arturo Toscanini juhatamisel La Scalas „Armujoogi“ taasesietendus, milles Nemorinot laulis samal aastal tähelendu alustanud Enrico Caruso. Pärast „Una furtiva lagrimat“ katkestas aplausitorm etenduse ega vaibunud enne kui laulja oli etteastet korranud. Ooperi libretist soovitas aaria ooperist välja jätta kartes, et lüüriline aaria pidurdab koomilise ooperi hoogsat sündmustikku. Donizetti jäi aaria suhtes kindlameelseks ja nüüd kuulub aaria kindlalt tenorite raudvarasse. Järgneval  videol laulab Cataldo Caputo, kes muuseas  laulis Nemorino osa Estonias  ka sel etendusel , millele mina juba aasta tagasi pileti olin ostnud.

Kindlasti sobib ooper „ Armujook“ ka neile, kes satuvad ooperisse harva või pole veel sattunudki. Tunnen inimesi, kes oma esimese ooperikogemuse said 2011.aastal ja selleks juhtus olema Noblessneri valukojas „Parsifal“. Mingi hinna eest neid rohkem ooperisse ei vea.  Wagneriga ei soovitaks kellelgi alustada, kuigi „Tannhäuser“ja  „Lohengrin“ võiksid sobida. Itaallased: Verdi, Donizetti ja Puccini on esmakordseks tutvuseks head ja Mozart muidugi ka. Alati võib alustada Bizet „Carmeniga“, vähemalt üks lugu on telefonihelinast tuttav.

Lavastus: Georg Malviuse  lavastus on minu arvates õnnestunud. Lavastaja on tõstnud ooperi tegevuskoha 20.sajandi esimesse poolde, asendanud  sõdurid ja rügemendikapteni maffiapealiku ja tema kambaga. Ülejäänud osas on lavastus ikka traditsiooniline Sitsiilia kauni külatüdruku ja temasse armunud häda-varesest noormehe lugu. Koomilisuse lisab etendusele armunud noormehele võistleja ilmumine, seesama maffiapealik,  ning šarlatanist rändkaupmees armu-joogi pakkumisega.

Ooperis  eelistan  tavaliselt võimalikult ajastutruud  ning traditsioonilist lavastust.  Ma ei soovi, et lavastaja teeks ooperist „oma alternatiivsete ideede katsepolügooni“, millisest võimalusest kirjutas Sirbis Kerri Kotta: „Kõrgprofessionaalne , kuid mõnevõrra üllatusevaene „Armujook““  http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=21903:2014-05-22-10-15-37&catid=5:muusika&Itemid=12.

Kuigi ka traditsioonilist lähenemist eiravates lavastustes on olnud suurepäraseid ooperikogemusi, viimane neist Günter Krämeri lavastatud „Nabucco“ Viini Riigi-ooperis.

Lugesin enne etendust kahte arvustust, lisaks eelmisele Postimehes Alvar Loogi „Peaproovi näoga esietendus“ http://www.postimees.ee/2802658/peaproovi-naoga-esietendus

 Peale teise arvustuse lugemist ehmusin, kas tõesti Estonia „Armujook“ on nii mannetu. Õnneks meenus, et Alvar Loog on üks „kurjadest“ kriitikutest. Sirbis ilmunud arvustus  andis lootust.

Tõenäoliselt esindan ma tavalise keskmise ooperikülastaja maitset, selle, kes saalis enamuse moodustab ja etendusele ja õnnestunud aariatele aplodeerib. Sellepärast mind hämmastab mõnevõrra halvustav suhtumine keskmisesse teatrikülastajasse. Teatrikülastaja maitset võib ja peabki arendama  ja friigietendusi võib teha ja tehaksegi. Aga sedasama ooperit on mängitud 180 aasta ning mitte tänu sellele, et iga lavastaja on ooperile lähenenud uutmoodi ja seda kohendanud vaid pigem vaatamata sellele.

Ooper elab edasi, sest ka täiskasvanud vajavad muinasjutte. Sõnateatreid on palju ja igale maitsele. Kellele Draamateater liiga igav, valib näiteks No99 teatri. Aga ooperiteater on ainult üks ja on hea, et see teater on valinud klassikalise tee.

Nägin 2012 aastal MET Opera ülekannet „Armujoogist“, lavastanud Bartlett Sheri.  See oli traditsiooniline  lavastus, ei pakkunud režiis ega lavapildis üllatusi, Malviuse maffiosod olid isegi huvitavamad. Eriliseks ja koomiliseks tegid MET Opera etenduse  suurepärased  lauljad-näitlejad Anna Netrebko, Matthew Polenzani , Ambrogio Maestri ja koor.

Ka Estonias meeldis mulle lavastuses kaasamängiv koor. Igal kooriliikmel oli oma roll ja koor tuli hästi toime , elavdades etendust. Seega meeldis mulle just see osa, mille kohta  kriitik kirjutas, et koor sebis liigselt  laval ja segas kuulamist. Keskmise ooperikülastajana võtan oma mallid MET Opera ülekannetest. MET ooperis on mind alati võlunud see, et koor mängib kaasa. See teeb lavastuse filmilikuks ja on huvitav jälgida. MET opera kooris on üks hästi pikk poiss, ja ennäe Estonia kooris ka sama pikk poiss, kes sobiks ka korvpalliväljakule, laval askeldamas. Kui on soov etendust liigse mürata vaadata, sobib kontsertetendus. Mina muuseas kuulaksin ooperist esimest korda kontsertettekandena  ja pärast vaataksin päris etendust.  Firenzes õnnestus mul orkestri streigi tõttu näha ja kuulda Donizetti ooperit „Anna Bolena“ klaveri saatel. Unustamatult värskendav kogemus, ka orkester ei seganud.

Seega mulle lavaline sagin sobis. Vaid kord, kui Nemorino pärast seda kui Adina talle armastust avaldas, sihitult käsi ringutades laval ringi jooksis, tundus stseen tühi ja poolik.

Lavakujundus oli  itaaliapärane, meenusid kohe Sitsiilia väikelinnade kitsad tänavad ja imepisikesed väljakud, päikese eest varjatud ja poolhämarad.

Koreograafia üle võiks nuriseda. Kui Adina külainimesi tantsima kutsus, siis koor tantsis  laval „Me lähme rukist lõikama“, aga tarantella poleks niikuinii välja tulnud. Maffiameeste kohmakas liikumine  lisas aga parasjagu koomilisust.

Etendus oli koomiline ja saal muheles õige tihti. 

Koomilisus oleneb sellest ,kuidas näitlejad selle välja mängivad, ning sellepoolest oli nähtud etenduse täht doktor Dulcamara osas Pavlo Balakin. Suurepärane  bass-bariton, minu mäletamist mööda pole tal Estonias veel nii suurt rolli  olnud. Hea näitlejameisterlikkus, huvitav rollilahendus: dändilik heasüdamlik šarlatan ja milline müügimees. Nauditav esitus!

Maffiapealik Belcore osas säras Rauno Elp. Mõnikord traagilises osas tundub mulle, et Rauno Elp mängib üle, siin aga kõik, mis ta tegi, kümnesse. Ja suurepärane grimm!

Riputan siia Belcore aaria „Come Paride vezzoso..“ Mariusz Kwiecien  esituses. Nagu videol näha on ooperi tegevus Amsetrdami ooperiteatris kantud üle tänapäeva.

Kristel Pärtnat olin kord kuulnud Rigolettos nõudlikus Gilda rollis ja ta meeldis mulle. Hästi tuli ta toime ka Adina osaga. Kuigi alguses laulis nõrgemalt, just nii nagu kriitikud kirjutasid, siis mida edasi seda jõulisemaks, kandvamaks ning täpsemaks muutus ja  ei väsinud ära ka lõpuks. Kõrged noodid kõlavad , kuid pianos hääl vist saali kaugemasse nurka ei ulatanud.   Kristel Pärtna  Adina on kergejalgne , väga hea liikuvusega, põikpäine ja koketeeriv kaunitar. Sügavamaid tundeid Adinalt oodata oleks palju, selline lüüriline helge sopran sobis ja mina Adina muutumist kannatavaks armunud naiseks ei oodanud.

Valmistusin Nemorino osas Oliver Kuusiku nägemiseks. Aga mis kena üllatus, Nemorinot laulis Cataldo Caputo. Küllap ma vaatan veel korra, muusika on imeline ,ja kuulan ära ka Oliver Kuusiku.

Cataldo Caputo on Eestis ka varem laulnud : 2013 aastal galakontserdil „Vana Tallinn „ ja Verdi „Reekviemi“ ettekandel Kaarli kirikus.

Itaalia tenori   Nemorino on  lüüriline ja tundeküllane , mitte küll eriti tugev, kuid selle võrra hingestatum ning  kõrgetes nootides vägagi nauditav.  

Kuna Cataldo Caputo laulis juba ülal, siis siia riputan „Una furtiva lagrima“ suurmeister Enrico Caruso esituses.

Kooristuudio Ellerhein kevakontsert Estonia kontserdisaalis.

Iga aastane kevadkontsert Estonia kontserdisaalis. Valetaksin kui ütleksin, et käin Ellerheina kontserdil armastusest koorimuusika vastu. Käin sellepärast, et mu tütretütar seal laulab. Pigem võin öelda, et tänu Ellerheinale olen õppinud kuulama ja hindama koorimuusikat.

Iga aastaga on kontserdid  paremad, ma ei mõtle laulu poolest, lauldud on alati hästi. Aga järjest enam on lisandunud mängulisust ja lavalist liikumist. Kui varem esinesid  koorid  järjekorras: mudilas-, laste- ja tütarlaste koor, siis seekord oli kava segipaisatud ning laulsid ka Ellerheina ühendkoorid. Nii oli huvitavam. 

Minu jaoks on kirsiks tordil ikka olnud tütarlastekoori esinemine oma keerulise repertuaariga.

Nii seekordki. Kaunilt kõlasid Felix Mendelssohn –Bartholdi „Kolm motetti“.

Huvitavad on Pärt Uusbergi „Kolm Miniatuuri“ (pühendatud Tiia-Ester Loitmele) Doris Kareva kaunitele sõnadele. See esitus kõlas maagilisena, põimusid laul, sosin ja ümin.

Külalisdirigendi Timothy Fitzpatricku juhatusel kõlasid Ameerikast pärit vaimulikud laulud: gospel ja spirituaal.

Kevdkontserdil saadab Ellerhein teele lõpetajaid. Mitmed neiud on kooris laulnud 11 aasta järjepanu. Selle ajaga juba tekib midagi. Tekib Ellerheina vaim nagu ütles oma kõnes koorivanem Loona Riia, et Ellerheina füüsiline osa on alati noor ,aga tema vaim on vana, ühendab endas kõiki, kes 60 aasta jooksul siin laulnud.

Lõpulaulu ,eesti rahvaviisi , mille seadnud, koori asutaja Heino Kaljuste, „Tütre tänu“ laulsidki koos koorid laval ja vilistlased saalis.

Siia riputan tütarlaste koori esituses Veljo Tormise „Käsikivimängu“, väga mõjus esitus.

Marcelo Birmajer "Abielumeeste lood".

Marcelo Birmajer

Abielumeeste lood.

Kirjastus Tänapäev

Punane Raamat

223 lehekülge

Hispaania keelest tõlkinud Eva Kolli ja Mariliin Vasli.

Toimetanud Mai Tõnisoo

Marcelo Birmajers  „Abielumeeste lood“ on äraspidiste juttude kogumik, kus miski ei ole nii nagu näib ja kõik on võimalik kuni reaalsuse nihkeni.  Kõik lood on armastusest ja  lugusid ühendab see, et armastus ei jää tavaliselt  püsima, tegevus liigub vaikselt aga kindlalt katastroofi poole. Toimub pidev vastandite võitlus: elu ja surm; truu armastus  ja truudusetus;  reaalsus ja fiktsioon ja  hetero- ja homoseksuaalsus, kusjuures viimasel on halb märk juures, nagu Eestiski.

Autor ei hoia sõnu kokku naise keha kujutamisel, kuid kui paar jõuab "linade vahele", taandub diskreetselt.

Raamatu teeb nauditavaks minajutustaja vastupandamatu peen huumor ja eneseiroonia. Tegelaste ja situatsioonide paljususe tõttu tõenäoliselt ei mäleta järgmisel nädalal raamatust suurt midagi peale selle, et reaalsust saab väänata, teha ilusamaks ja inetumaks.

Mulle jäid eriti meelde lood  lastest, kellest paraku nendes lugudes said oma vanemate käitumise ohvrid.

Stiilinäite toon jutustusest „Ta nodeeris“

„Aga kes on kaastööline? Keegi, kes kirjutab väljaannetes ükskõik millest. Ükskõik millest? Just. Näiteks Buenos Airese liiklusest, loomanäitusest, mõnest raamatust, filmitähest, kuskil puhkenud sõjast või suvisest moehooajast. Kaastöölisele esitatav peamine nõue pole mitte laialdane kultuuritaust, vaid mõõdukas harimatus kõigis neis valdkondades, millest ta kirjutab. Muidugi on olemas ka spetsialiseerunud kaastöölisi, aga kui neist ei saa püsikohaga ajakirjanikke mõne ajalehe või ajakirja juures, tabab neid varem või hiljem iga kaastöölise saatus: kirjutada päevast päeva sellest, millest ta suurt midagi ei tea.

…………………………..

Kaastöölise julmim vaenlane on illusioon, et temast võiks saada midagi enamat. Ja eks aeg-ajalt tule isegi selliseid asju ette. Need on muidugi üliharvad erandid, umbes sama sagedased kui surnuist ülestõusmised. Ning üldiselt võib öelda, et neil juhtudel on õnn niisama petlik kui surnuist ärganute puhul.“ 

Sõna „nodeeris“ eesti keele seletavast sõnaraamatust ei leia, huvitav sõnaleid, kui raamatus antud tähendusele mõtled.

Ükski tegelane raamatus muusikat ei kuula. Riputan siia Argentiina kuulsaima ooperilaulja José Cura esituses koos Sarah Brightmaniga „ Just Show Me How To Love You“

José Cura kontsert 14. novembril 2013  toimuma pidanud  kontsert  Tallinnas,  mis lükkus edasi  9.detsembriks 2014,  jääb korraldajast sõltumatutel põhjustel ära ja piletid ostetakse tagasi. Sarah Brightman see-eest annab kontserdi 24.11.2014 Saku suurhallis.

Jo Nesbø. "Soomussüda"

Jo Nesbø

Soomussüda.

Varrak 2014

572 lk

Tõlkinud norra keelest Sigrid Tooming

Korrektuuri lugenud Kristina Rüütelmaa

Väga hea kriminaalromaan, nagu ka Jo Nesbø  eelmised. Raamatus on palju viiteid raamatule „Lumememm“, millest mul siiski vaid lõpp meeles .

Aga lõppu jõudnud, tundsin, et mõnda aega kriminaalromaani lugeda ei taha. Küllastumus tekkis.

Ongi nii , nagu Tuuli Jõesaar 20. 05.2014 „EPL“-s "  kirjutab, et mõistatamist, just seda, mille pärast mina krimkasid loen, jääb järjest vähemaks. 

http://epl.delfi.ee/news/kultuur/uued-skandinaavia-kriminaalromaanid-puuavad-koita-vagivallast-tudinud-lugejat.d?id=68707667

Kuritegu, nagu Nesbø raamatutes ikka, on nutikas. Harry Hole satub seda lahendades kõikvõimalikesse ohuolukordadesse: jääb laviini alla  ja nagu sellest veel vähe oleks, satub Kongos surmasuhu ja päästab oma selle raamatu girlfriendi  suisa tegutseva vulkaani kraatri servalt sisselükkamisest.

Rohkem kui kuritegu ja kurjategija tagaajamine, ajas mind selles raamatus närvi võimuvõitlus ja intriigid korrakaitseorganites, mis tõsiselt takistas kurjategija tabamist. Olen sinisilmne ja usun, et tegelikkuses on nii Norras kui ka meil  prioriteedid siiski paigas.

Mõrvauurija Harry Hole, kes on raamatu “Psühhopaatide tarkus„ järgi kindlalt  n.ö. hea psühhopaat, kuulab meelsasti muusikat. Ja nii nagu tema isalgi, on lemmikuks Duke Ellington.

Kriminaaltehnik  Bjorn Holmi  lemmik on kantrilaulja  Hank Williams. Kuna raamatut lugedes ei pannud tähele, kes neist- kas jun. või sen., riputan siia seeniori, kes mulle endale meeldib:

Raamatus loetakse Charles Bukowskit ja John Fantet. Viimast, mulle tundmatut nime, guugeldasin. Tulemuseks üks eesti keeles avaldatud raamat „Küsi kaduvalt.“

Kui palju raamatuid mul lugemata on, ja kas see lugemist tasub, ei teagi enne kui 50 lehte läbi loetud  Üks raamat juhatab teise raamatu juurde, raamat juhatab muusikapala juurde, see mulle meeldibki!

„Soomussüdame“ tegelase, kriminaaltehnik  Bjorn  Holmi, kõne on tõlgitud murdekeelena.  Ok! kui see nii peab olema. Rohkem häirisid mind dialoogi need osad, mis olid inglise keelest tõlkimata,  eeldatakse ,et kõik lugejad valdavad inglise keelt vabalt. Näiteks lk. 49.,

Stiilinäited:

Lk. 95 Harri Hole:  „„Aga tegelikkuses on sarimõrvarid kahjuks sama erineva nagu kõik muud inimesed: on ainult üks asi, mis neid teistest kurikaeltest eristab.

„ja see on?“

„neid ei tabata.““

lk. 321 “Ütleme nii, et isegi need, kes peavad end kodutuks, avastavad vahel, et neil on kodu. Koht, kuhu nad tahavad, et neid ühel päeval maetaks. Ja tead, Bellman, kuhu mina tahan, et mind maetaks? Politseimaja ette parki. Mitte et ma politseid kangesti armastaksin või hindaksin niinimetatud meeskonnavaimu. Vastupidi, ma olen sülitanud politseinike argpükslikule lojaalsusele meeskonna vastu, verepilastuslikule kambatundele, mille põhjas on hirm, et samasugust teenet võib neil endil mustadel päevadel tarvis minna. Kolleeg, kes võiks su eest kätte maksta, anda sulle vabastava tunnistajaütluse või silma kinni pigistada, kui vaja. Seda kõike ma vihkan.“

Harry keeras näo Bellmani poole.

„Aga politsei on ainus asi , mis mul on. See on minu suguselts. Ja minu töö on mõrvade lahendamine. Kas kripole või mõrvarühmale.“

No tõeline töönarkomaan ka.

Lõpetuseks riputan  siia Jo Nesbø lauldud loo: 

Ronald Harwood "Kvartett" Komöödiateatris

Ronald Harwood.

Kvartett.

Tõlkinud Anne Lange

Lavastanud: Ago Endrik Kerge.

Osades: Helgi Sallo, Tõnu Aav, Katrin Karisma ja Hans Miilberg.
Kunstnik Riina Vanhanen ja helilooja Jaak Jürisson.

OÜ Komöödiateater

Lavastus on pühendatud Tõnu Aava ja lavastaja Ago-Endrik Kerge 75. juubelile.

Sellel etendusel, mida mina nägin, mängis haigestunud Tõnu Aava asemel Ago –Endrik Kerge.

Piletilevi näitab, et enamus etendusi on välja müüdud  ja toimuvad lisaetendused, näiteks Pärnu Ooperimajas 24. mail 2014.a. 
Küllap on saalid rahvast täis  ning leidub neid, kellele etendus väga meeldib ja neid, kellele ei meeldi. Mina oma kaaslasega kuulun viimaste hulka.

Enda arvates oskan head komöödiat hinnata küll, aga komöödia see etendus ei olnud. Situatsioonikoomikat hoidis ülal Helgi Sallo ja see tuli tal väga hästi välja. Õnne tänava Almat kohal ei olnud. Helgi Sallo silm säras, ta tegi oma osa lustiga ja oli  lava kõige säravam näitleja. Autori ja lavastaja tahtel näitas Helgi Sallo tegelaskuju, et vanad inimesed:

1)    unustavad palju ; 2) käivad imelikult riides; 3)  piiluvad noori poisse; 4) räägivad ikka veel seksist.

Helgi Sallole sekundeeris koomilistes situatsioonides Wilfi osas Ago Endrik Kerge ja Wilf demonstreeris, et vanad mehed põhiliselt seksist räägivadki.

Katrin Karisma Jean oli pirtsakas primadonna, aga nii pirtsakas ka ei olnud, et koomiline oleks ja nii dramaatiline-traagiline, et talle kaasa tunda, ka ei olnud.

Hans Miilberg Reggie osas oli selline kuiv vana mees ja kui naljakas  oleks pidanud olema see, et ta läbi akna põetajale roppusi karjus, siis ei olnud. Selle peale ei naernud saalis küll keegi, pigem oldi üllatunud.

Minu arvates pingutati liiga selle nimel, et nalja teha, pigem võinuks rohkem panustada sellele, mille Katrin Karisma ühes intervjuus välja ütles, et see etendus tuletab meelde, et ärge surge enne oma surma.   

Enda arvates olen võrdlemisi tundeline inimene, pisarad poetuvad kergelt, aga südamlik ja liigutav lavalugu ka ei olnud. Kuigi oleks võinud olla, kui Reggie rääkis oma õnnetust abielust. Jeani lauluhääle kaotus oleks võinud ainet anda tõeliseks tragöödiaks. Aga ei andnud, minevik keris end laval lahti pealiskaudselt ja ükskõikselt. Kuigi jah, Helgi Sallo silmad lõid  küll särama kui ta mineviku vallutusi meenutas.

Vanuse poolest peaks see etendus ju mulle ja minu kaaslasele sobima. Mõtlesin, et ehk on asi minus: kardan vanadust ja väldin teemat või polegi veel piisavalt vana, et mõista. 

Ei tea, kas  "Kvartett" teises koosseisus oleks  rohkem meeldinud. 2001.a. mängiti „Kvartetti“ Draamateatris. Lavastas Ivo Eensalu, mängisid Silvia Laidla, Ülle Ulla, Lembit Ulfsak  ja  Aarne Üksküla. Lugesin, et etendus läks täissaalidele, kus oli hulgaliselt ka nooremat rahvast. Oleksin tahtnud näha küll!

Pärnu teatri „Endla“ suures saalis esietendub „Kvartett“ 01. augustil 2014. Mängivad Lii Tedre, Helene Vannari, Feliks Kark ja Raivo Rüütel. Isegi huvi pärast vaataksin, aga liiga pikk etendus, ehk hakkan jälle I vaatuse keskel kella piiluma.

Valin oma teatrikülastusi väga hoolikalt ja seetõttu külastatud etendused tavaliselt meeldivad. Seekord  kõrgeid ootusi ei olnud, üritan vaadata kõiki etendusi, mis koju kätte tulevad. Ma  isegi ei teadnud, mis see Komöödiateater on. Nüüd uurisin äriregistri infosüsteemist, et Hannes Villemsoni äriühing.

Mulle ei meeldinud, aga ma kindlalt usun, et peaaegu iga etendus leiab oma vaimustunud vaatajaskonna.

Selle kuu luuletus.

Mõtlesin, et maikuu luuletus võiks olla emast. Emadepäeva saginas, kõik need lillede ja tortidega tormlevad lapsed kaubanduskeskuses, meenus mulle üks Leelo Tungla luuletus. 

Otsisin seda kaua, lõpuks leidsin 1977.aastal ilmunud kogust „Müüdita“. 

Ja kuigi luuletus kannab pealkirja“ Õpetajate päev“, haakub selle meeleolu ka emadepäevaga.

"Hiljaks jäin.

Vist memm on läinud üles-

istub samettoolil,

prillid ees,

musta ridiküli

hoiab süles

ega aimagi, et seisan fuajees.

Istub. Valgus silmile

liig hele,

aga lühtreid vaadata

on hea.

Kontsert on

maapedagoogidele.

Teadustaja suhtumist

ma tean:

natukene nalja,

veidi rangust.

Alguses ballett

ja siis estraad,

lõpuks hallid laulud-

igihaljad-

mis sa palja kutse eest

siis saad!

Näen su

taktis tuikavaid käesooni.

Näen, kuis pakutakse

magedust…

Sulle laulu õpetas

Vironi.

Täna öeldakse:

kae kirjut lage, kust

poetub vanu armastusi,

kuusid,

baleriini hoolimatut paad!

Mullused kostüümid,

tuhmid ruužid-

esinejad lõbustavad

maad.

Sind siit oma koju

viia tahtsin,

kuid –mis olnuks

mulgi pakkuda:

kohv…Su seenepurgi

teeksin lahti.

Pole koera, kes võiks

haavu  lakkuda.

Memm, mu memm,

jäin hiljaks.

Tühjalt ruttan,

endas poolt

su  silmesina viin.

Minust sulle-laulja,

mulle tuttav,

möödub ,imestades:

„Sina siin!“"

Eivør Fääri saartelt Padise kloostris 16.mail

Kui eelmisel aastal esmakordselt Eivørit (Eivør Pálsdóttir ) koos Villu Veskiga kuulasin, olin veendunud soovis lauljatari veel kuulda. Valisin ta aasta muusikaelamuseks  Minu aasta muusikaelamus 2013. Eivør on niivõrd omanäoline, kordumatu ja mitte kellegagi võrreldav! 
Uurisin Eivøri kodulehel , kus tema esinemised toimuvad ja mis suur rõõm, et kontsert koju kätte tuli.

Eile oli Padise kloostri kontserdisaal välja müüdud ja rahvast puupüsti täis. Ma ei tea, kas need, kes tulid lootuses pilet kohapeal osta, lõpuks sisse said, vähemalt lootust neile anti.

Soojenduseks esines Allan Vainola ansambel „Unenäopüüdjad“. Ma ei ole ainult klassikalise muusika austaja, kuulan igasugust head muusikat, nagu Neeme Järvi „Klassikaraadio“ reklaamis ütleb. Allan Vainola meeldib mulle ka, mõõdukates kogustes. Eile laulis ta tund aega, pisut kaua minu jaoks, laulud muutusid ühetaolisteks, võiks kuulata tantsides, mitte pingil istudes. Aga „Unenäopüüdjate“ sound- Allan Vainola - laul, naturaalkitarr Jaak Lutsoja - akordion Tanel Liiberg – kontrabass,kõlas kloostris suurepäraselt.

Kuulata võiks laulu, mida eile lauldi: Leelo Tungla sõnadele "Kuis kõik jääb". Kaunis  laul, aga minul ei õnnestu siia seda riputada.

Eivør esines koos Mikael Blakiga, alustas pool kümme ja lõpetas kell üksteist. Laulis lisaks 3 lisapala.

Eivøril on kirjeldamatult kaunis  jõuline hääl. Ta on tõeline looduslaps, ma ei ole maailmamuusikaga väga kursis, aga usun, et selline hääl on haruldane. Ta laulab põhiliselt enda kirjutatud laule, mängib kitarri ja põristab trummi nagu šamaan.

Küllap kontserdi kõige muljetavaldavam etteaste oli Trøllabundin  mille saateks lauljanna trummi põristas ja valguskunstnik paeseinale leegid projitseeris- absoluutselt müstiline kogemus. Lisatud video „Faroe Islands My Mother",on pärit  aastast 2007.

 Kujutage ette sama laulu intensiivsemalt, küpsema laulja esituses, maagilises kloostrisaalis leekide taustal.  Elamus oli nii valusalt kaunis, et mind pani nutma.

Aga Eivør laulab ka nii: Eivør Where are the angels

Inglihääl (nüüd tean ,milline see on)  kõrgetes helisevates nootides ning kume nõia hääl madalates nootides. Hääleulatus mõõdetamatu, viskab pea selga ja laulab kõrgeid noote (pea seljas jääb minul hääl kinni). Lisaks on Eivør väga kaunis naine, vahetu ja siiras kui ta pikad blondid juuksed valla silmade särades publiku ees seisab.

Eivør on lauljatar, instrumentalist ja laulukirjutaja. Eelmisel aastal kuulasin ma Eivørit ühe mõisa salongiõhkkonnas, seekord kloostri kontserdisaalis. Mõlemal korral elamuslik, aga väga erinev. Salongi õhkkonnas intiimsem ja lähedasem, kloostris võimas ja müstiline.

Kontserdikohta kloostri varemetes oli õige raske üles leida, sest vähemalt eile ühtegi suunavat noolt ei olnud, kust pääseb kõrgema korruse kontserdisaali. Ekslesime meiegi teiste sabas enne mitmel trepil kui üles jõudsime. Kontserdisaal ise oma võlvitud lagedega on lihtsalt suurepärane. Väga hea akustikaga, paremaga kui Pirita kloostris. Ja tuul ka ei tõmba nii nagu Pirita kloostris Birgitta festivali ajal. Head akustikat märkisid ära nii Eivør kui ka Allan Vainola. Ja milliseid võrratuid  valgusmänge võimaldasid valguskunstnikule kloostri paekiviseinad ja –lagi. 
Kuigi eile oli ilm soe, oli jahedavõitu . Toolile pehme kate ja suur sall  õlgadele kulub igati marjaks ära. Kloostrimüüridesse kogunenud talvekülmus õhkas jäiselt. Mul täna hommikul väike nohu ja kaaslasel kurk kibe. Loodan et esinemine külmas saalis lauljanna jumalast antud häälele liiga ei teinud.Eelmisel aastal esines ta paljajalu, ma ei näinud,istusin nii taga, kas ka sel aastal, vaip pandi küll lavale maha.

Müügil olid Eivøri plaadid, vist 5 erinevat. Kuna mul 2 plaati juba olemas, siis seekord ma kiusatusele plaadikogu täiendada, järele ei andnud. Kuigi olen laule , mis plaatidel, ka  kontserdil kuulnud, siis plaati kuulad vaikselt ja  tajud neid laule intiimsemalt.

Kontserdipaigas müüdi Maipo veine, aga külma vastu aitasid paremini kohv ja väike konjak. Märkimist väärib kloostri kõrval asuva Padise mõisa suurepärane köök. Tasub varem kohale jõuda.

Ei oskagi teisiti lõpetada, kui kuulake Eivørit, midagi sellist ei ole te varem kuulnud.
Siin koos Islandi sümfooniaorkestriga, see laul ka Padise kontserdil: