Maikuu suur suvekuu- võib sel aastal laulda. Ühtäkki
õitses kõik korraga ja aiatöödki, mis oli kavas aegamööda maikuu jooksul teha,
nõudsid kiiret peale-hakkamist. Sestap jäi kultuuritarbimine tagaplaanile. Hea, et siiski paar raamatut jõudsin läbi lugeda.
Indrek Hargla
„Merivälja“
Kirjastus Raudhammas 2017
560 lehekülge.
Seriaali teleris ma ei vaadanud, raamat mulle päris
meeldis.
Heas eesti keeles rahvalik lugu ühe kogukonna elust.
Rahvalik lugu sellepärast, et piilutakse üsna sügavale inimeste isiklikesse
eludesse, aga ei mingit keerulist psühholoogiat. Kohati ajas naerma ja kiskus
suu muigele. Sellised nad on, eestlased. Saladuse loori kergitatakse vähehaaval ja lõpuks pakutakse üks
võimalik lahendus. Põnev! Raamatus on üle
viiesaja lehekülje ja lugemine nõuab aega. Igav ei hakka, rohkem veel kui saladuse lahendust, ootad
huviga, mis ühe või teise tegelasega juhtub.
Erling Kagge
„Vaikus müraajastul. Rõõm end maailmast välja
lülitada“
Tõlkinud Sigrid Tooming
Fotod
Kaupo Kikkas (andsid raamatule meeleolu juurde)
Kirjastus Post Factum 2018
144 lehekülge.
Huvitav lugemine. Autori mõtteid on igaüks küllap mõlgu-tanud. Vähemalt selline introvert nagu mina. Raamatus on need mõtted kõik kenasti kaunis keeles
rohkete tsitaatidega ühte pakitud. Lugesin korra läbi ja lehitsesin siis
kergelt üle.
Selline raamat, mille juurde võid ikka tagasi minna, suvalisest kohast lahti lüüa ja lugeda.
Selline raamat, mille juurde võid ikka tagasi minna, suvalisest kohast lahti lüüa ja lugeda.
Erling
Kagge kirjutab lk. 117: „Filosoof Denis
Diderot väitis, et see, kes vaatleb huvitavat kunsti, on nagu kurt mees, kes
näeb tuttava objekti tummi märke. See on pisut abitu sõnastus, aga peab paika.
Oled seal seistes kurt ja püüad aru saada, mida sulle näidatakse, pakutakse või
esitletakse. Imelik on see, et säärane teooria kehtib ka Mark Rothko märksa
introvertsemate maalide puhul. Suured, nelinurksed, erksates, tihti tumedates
toonides värvipinnad on mõnes mõttes nagu „arje“ vastand. Neid vaadates tekib
tunne, et nad sisaldavad tohutut energialaengut. „Vaikus on nii täpne,“ ütles
Rothko, kui ta keeldus oma maale sõnadega selgitamast. Kui ta oleks suutnud
sõnadega vastata, oleks ta maalimise asemel võib-olla artikli kirjutanud.“
Maikuusse jäi mul mitu reisi. Lennureisidel võtsin ette e-raamatud. Diana Gabaldoni „Võõramaalase“ sarjast. Ootan põnevusega uut reisi, et esimese raamatuga lõpuni jõuda. Selline tunne tekkis, et vahetan mõneks ajaks lugemislaual krimkad ulme vastu.
Teatris vaatasin Rakvere teatri etendust "Hullemast hullem"
Kodulehelt:
Lugu räägib harrastajate uuslavastuse "Mõrv
Havershami mõisas" esietendusest. Lavastaja astub publiku ette ja juhatab
pidulikult õhtu sisse. Kõik peaks justkui olema valmis suurejooneliseks
esietenduseks. Kuid kuidas mängida etendust kui traagiline kukub välja
naljakalt? Kui osatäitjad saavad vigastada ja dekoratsioon kukub kokku,
rekvisiidid kaovad ära, tekst läheb meelest. Iga kord kui tundub, et enam
hullemaks minna ei saa, tabab näiteseltskonda uus ehmatus, mis paneb nende
anded proovile. Nii nagu plaanitult, ei lähe tol õhtul miski. Aga lõpuni
see lavastus jõuab, maksku mis maksab.
Osades: Indrek Apinis, Ülle
Lichtfeldt, Silja Miks, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Tarvo
Sõmer ja Tarmo Tagamets.
Väga hea meelelahutus. Tõeline lõõgastus pärast tööpäeva,
naljakas ja naerma- ajav janditamine tõsise näoga. Lavalised segadused täpselt doseeritud täpselt ajastatud ning suurepärane ansamblimäng.
Väga lahe! Kõik tublid, aga kiidan eriti naisi:Ülle Lichtfeldt, Silja Miks ja Anneli Rahkema
Väga lahe! Kõik tublid, aga kiidan eriti naisi:Ülle Lichtfeldt, Silja Miks ja Anneli Rahkema
Üks pilt etendusest
Teatritee
viis Tartusse, „Vanemuises“ vaatasin Viktor Leoni ja Leo Steini operetti „Viini
veri“ Johann Straussi muusikale.
Maailma
esmaettekanne Carltheater Viin 26. Oktoober 1899.
Esietendus
24. märtsil 2018 Vanemuise suures majas.
Minu
etendusel dirigeeris Endel Nõgene. Laulsid Jaan Willem
Sibul, Tamar Nugis, Janne Ševtšenko, Maria Listra, Märt Jakobson ja Pirjo Jonas.
Meelde jätsin krahv Balduini
osatäitja Tamar Nugise nime. Huviga kuulaksin teda veel mõnes „Vanemuise“
muusikaetenduses.
Lavastaja-
koreograaf ja valguskunstnik Giorgio Madia (Itaalia)
Kunstnik
Maarja Meeru.
Lustakas, hoogne, särav ja värviline. Suurepärane!
Soojal
maikuu õhtul väike sõit Tartusse ette võtta enne Viini reisi oli igati väärt
ettevõtmine.
17.-20.
mail olin neljas kord Viinis.
Seekordne
reis oli mõeldud hüvastijätureisiks oma lemmiklinnaga ja kompensatsiooniks
eelmisel aastal haigena tehtud reisile. Nautisin üksinda reisimise eeliseid,
mis nüüd, neljandat korda üksi reisides, veel reljeefsemalt silma torkasid.
·
Sa
ei pea kellegagi aru pidama, kuhu minna või mida teha. Sa võid minna kuhu jalad
viivad, pöörata tänavanurgal paremale või vasakule üldse mõtlemata.
·
Sa
ei pea kellegi järgi passima ja ootama.
·
Sa
võid vaikida, sa ei pea rääkima.
·
Sa
ei pea kooskõlastama söögikohta
·
Sa
saad muuseumis vabalt ringi vaadata ilma et mõtleksid, et ehk kaaslane tahaks
juba ära minna..
Küllap
olen egoist, aga adusin, et vajangi üksi reisimist ja endaga olemist vähemalt
kord aastas.
Hüvastijätureisist
ei tulnud midagi välja. Viin suudab mind alati üllatada. Mõistsin, et see linn ei ole minu jaoks ammendunud.
Tunnen end Viinis hästi ning turvaliselt. Muidugi on maailmas palju läbikäimata
linnu. Aga minu eas ei hooli enam läbitud linnade ja maade nimekirja
koostamisest, eriti kui oled leidnud oma linna.
Mõned
hetked:
Varahommikune
kohtumine Hofburgi pargis:
Roosid
Volksgartenis:
Enam
kui 200 roosisorti ja 3000 roosi. Ennastunustamasundivad vaated ja lõhnad.
Volksgrateni
roosiaias lugesin ilusat pühendust „Die
Erinnerung ist das einzige Paradies, aus dem wir nicht vertrieben werden
können.“
2
õhtut veetsin Viini Riigiooperis, selleks ju tegelikult sai kohale tuldudki.
Tegelikult oli mul esimeseks õhtuks ka ooperipilet, aga „tänu“ AirBalticule,
kes hommikuse Viini lennu Riiast tühistas, ei jõudnud ma kohale.
R. Straussi „Capriccio“
jäi nägemata, aga kahel järgmisel õhtul veetsin ooperis suurepäraselt aega:
Camille
Saint – Saëns
"Simson ja Delila" (Samson et Dalila)
Dirigent Marco
Armiliato
Lavastaja Alexandra Liedtke
Lavastaja Alexandra Liedtke
Lavakunstnik
Raimund Orfeo Voig
Ooperit ma seni näinud ei olnud. Seda kõige kuulsamat aariat ikka teadsin:
Lummava muusikaga ooper, palju häid koorilaule. Ka lavastus meeldis mulle väga. Võlus väheste rekvisiitidega loodud sünk lavapilt, millel muutused toimusid ja meeleolu loodi põhiliselt valguse abil, millega tekitati üldiselt tumedal ja pimedal foonil mängukohad.
Intensiivse õhustikuga stseen lavastusest: tumedal taustal heledalt
valgustatud aken, millel rõhutatult teravalt hele, külm ja kättesaamatu Dalila.
Loomulikult olin vaimustuses artistidest, Garanča ja Alagna mitte
ainult ei laula hästi vaid on ka suured näitlejad.
2013.aastal esimesel Viini reisil "Wertheris“. Olen "Carmenit" näinud mitmeid kordi- lemmikud on Garanča ja Alagna MET Opera lavastuses , nägin HD Live ülekandes kinos.
Alagna
Simson on traagiline kangelane, kes armub kirglikult Dalilasse. Kirg sunnib
teda alluma naisele ja reetma oma rahva ja missiooni. Ometi ei ole lavastaja Dalilast teinud kirglikku võrgutajat. Garanča Dalila on algusest saati külm, kalkuleeriv ja kirepõlglik naine, kelle eesmärk on omada võimu meeste üle. Eesmärgile jõudmine toob
ainsa naeratuse tema näole etenduse jooksul.
Tekitas küsimuse, kas on võimalik, et Simson armus meeletult külma ja
jäisesse kaunitari. Lugu ise on pärit piiblist, mida ma kahjuks ei tunne. Kasuks tuli eelnevalt Tiit Made ooperileksikoni lugemine. Etenduses see Simsoni juuste äralõikamise
koht väga hästi esile ei tule.
Sügisel
on „Simson ja Dalila“ Alagna ja Garančaga
peaosas Metropolitan Operas. Lähen
kindlasti vaatama kui MET Opera HD live sarjas tehakse ülekanne
Kolmandat
õhtut sisustas Gaetano Donizetti ooper "Don Pasquale"
Tegemist
on koomilise ooperiga (opera buffo). Ooperi libreto kirjutas Giovanni
Ruffini. Ooperi esietendus toimus 3. jaanuaril 1843 Pariisis Itaalia teatris (Théâtre italien de Paris.
"Don Pasqualet" peetakse 19. sajandi algupoole buffo ooperi viimaseks säravakas esindajaks.
"Don Pasqualet" peetakse 19. sajandi algupoole buffo ooperi viimaseks säravakas esindajaks.
Kõige
kuulsam aaria "Cheti
cheti immantinente" Rauno Elp ja Ain Anger - Malatesta ja Don Pasquale duett
Ooperi tegevustik toimub 19. sajandi alguses Roomas rikka vanapoisi Don Pasquale majas Roomas.Ooperi
tegelasteks on jõukas, kuid vana ja rumal Don Pasquale (bass), tema õepoeg,
noor ja kena, kuid vaene Ernesto (tenor), Don Pasquale sõber – kavalpea doktor
Malatesta (bariton) ja särtsakas noor lesk Norina (sopran).
Malatesta
osas Adam Plachetka, temast tõenäoliselt veel kuuleb.
Norina
osas võrratu Danielle
De Niese, kes juba MET Opera ülekannetes nähtud.
Leidsin väga huvitava arvustuse 1938.a. Postimehes (nr. 299, 4 november 1938 ) Karl
Viitoli juubeli tähistamiseks oli kavva võetud „Don Pasquale“
Keegi R.K-P kirjutas
(Copin otse , kirjaviis muutmata, natuke
saab ikka aru.: Olen kitil ja küll
väljendanud seisukota, et ooper vormilt kui sisult on vananenud meie ajale.
Peabki olema vannneiufd, sest mentaliteet on praegu eriti intellektuaalne ja
reaalne kuhu sobib see sisu, mis enamikus loodud umbes 100 a. tagasi! Muidugi
on nende vanade ooperite keskel sobivamaid ja vähenisobivaid. Too Don Pasqttale
on küll hämmastamapanevalt tühine armastusvõistiuse jama omaaegses
naiivsuse-ülikonnas. Jälle ma mõtlesin meie kulttmrititngidele ja teatri osale
selles tunglemises ja meie nappidele võimalustele selleks "kõigeks ons.
tõesti õige teha suuri ainelisi ja vaimseid kulutamist niisuguste teoste peale!
Kas see meid rikastab millegi rajalisega? Kas osutub see isegi mingiks
mõistlikuks ajaviiduks vaadata, kuidas totakas Don Pasquale tahab naituda ja
kuidas siis Malatesta, Erncsto ja Norina teda vesistunud viguritega ja
soperdustega narritavad. Oi, oi lapseksjäämist, kui sellest veel
meeleiahvtustki leitakse!
Etendus oli lustakas, naljakas ja hästi mängitud.
Oli sellest midagi õppida ka tänapäeval? Kindlasti vanadel meestel, kes noore kauni naise võtavad kindlasti. Muidu oli ikka sama teema ,mis eelmisel õhtul- naised võtavad võimu.
Taas Eestis kasutasin võimalust ja kuulasin Harkujärve
kirikus Nina Åström’i kontsert. Nina Åström (1962) on Soome
gospellaulja, kes esindas lauluga “A Little Bit” Soomet 2000. aasta
Eurovisiooni lauluvõistlusel Stockholmis.
Kinos
käisin ka. Vaatasin Ameerika romantilist komöödiat „Raamatuklubi“.
Kinokülastuse võtsin ette,
sest tahtsin näha Diane Keatonit ja üle pika aja Jane Fondat. Candice Bergen on
ka väga sümpaatne. Eks filmi tutvustus
ja teema intrigeerisid ka. Lühidalt on film sellest, kuidas 65+ tunda rõõmu
seksist. Võiks öelda, et peaaegu õppefilm: üks neljast naisest on lesk, teine,
lahutatud, kolmas abielus ja neljas pole abielus olnudki.
Võib vaadata küll, aga vaatamata jättes poleks midagi kaotanud. Oli naljakaid kohti ja väga head näitlejad. Diane Keatoni tegelaskuju on sündinud 1951 a. Eeldades, et neli sõbrannat on üheealised, mängisid näitlejad endast nooremaid naisi nagu alati. Jane Fonda on 80, Diane Keaton 72. Ilusad inimesed, ilusad kodud ja hingematvad loodusvaated. No puhtalt ameerika värk ja elulaad ikkagi. Ei kujuta ette, et meie lapsed tervete 65+
puhul hakkaksid turvalist eluruumi keldrikorrusel kujundama ja jätaksid kaubanduskeskuses emad alumisele korrusele.
Küsisin
pärast filmi vaatamist 40+ käest, varjates, et ise ka vaatasin, kuidas film
oli. „Oi väga hea, peaksid kindlasti nägema, just sinuealistele“ ja naerukihin.
Tegelikult
ei ole 65+ elu nii tühi, kui nooremad seda ette kujutavad. „50 halli varjundit“
ammu läbi loetud (vahepealsete hüüatusteta). Kas sellest filmist keegi ka midagi õppis, ei tea (1938.a. retsensioon "Don Pasqualele":). Mina küll mitte. Lugege parem Jane Juska "Naine sinus eneses"
Selline
siis see maikuu- suvekuu oli. Juunit
alustan reisiga Milaanosse, piletid on LaScalasse Schuberti ooperi „Fierrabras“
etendusele. On olemas
Pooleli
on kaks raamatut: Tiit Pruuli „Minu maailm: romantiku(te) heitlused“, Jean-Luc Bannalec „Surm Pont-Avenis : komissar Dupini juhtumid“