Märt Laur "Lahustumine"

Märt Laur

Lahustumine.

Kirjastus Hea Lugu 2015

437 lehte

Lahustumine” võitis Eesti Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel II koha.

Tutvustusest:

 „Lahustumine” on romaan sõjast ja armastusest, inimsaatusi muutvatest valikutest, vabadusest ja selle puudumisest. See on lugu, mis läbi nelja põlvkonna vaatleb Eesti olevikku ja minevikku, ühtekuulumist ja lahkukasvamist. See on raamat keerulise saatusega Ants Rauast ning tema püüdlustest toime tulla pojaga, keda tabab raske õnnetus; elades eestlasena maailmas, kus ta ei tea, kas temasugustele on kohta ja minevikuga, mida ta on sunnitud vastutahtsi ümber hindama.“
Tutvustusega on lühidalt ära öeldud, millest juttu on, kuid raamat ise on ääretult mitmekesisem.
„Mitte põgeneda, mitte alla anda, trotsida saatuse igat külvi: Raudade kreedo...”
Peategelane Ants Raud toimetab käesoleva sajandi esimesel kümnendil, kuid omaette peatükid on romaanis pühendatud ka Ants Raua vanaisale, isale ja kasupojale. Saab lugeda Raudade pere nelja põlvkonna meestest, taustaks vastava ajastu ajaloolised sündmused, millest tegelased ei jää puutumata.

Raamatu peategelased on mehed. Naised romaanis on pigem visandlikud ja vähe- sümpaatsed. Kasvõi Antsu naine Signe. Temast ma aru ei saagi,  päev pärast seda kui ta poeg metanooli mürgitusega haiglas on ja Ants kasupoega vaatamas on, võõrustab Signe armukest. Ants piidleb oma naist, et kaasa on vanaks jäänud, piht ei ole enam sale ja ning siin ja seal nahk lotendab. Naine pole samuti rahul Antsuga. Meenusid read kusagilt Lehte Hainsalu luuletusest: püüab leivaraasukesi teiste laudadelt, endal kodus leivapäts kodulaual lahti lõikamata. Lihtsalt uitmõte , sest sellest, miks peres on võõrdutud, selget sotti ei saa. Raamat pole sugugi ainult perekonnalugu, autor on tegelased paigutanud sündmuste keerisesse ja vaatleb, kuidas nad toime tulevad ning missuguseid valikuid teevad.

Juttu on vapsidest, II maailmasõjast, Narva pommitamisest, küüditamisest ja Siberist tagasitulekust, demblist vene sõjaväes, pronksiöö sündmustest, Eesti- Vene piirileppest. Ja  see on mitteammendav loetelu. Raamat vaatab ka küüditaja ja KGB operatiivvoliniku südamesse ja mõtetesse, on dokumentalistikat- ülekuulamise protokolle. Need on sünged leheküljed.

Tegu on mastaapse ajaloolise romaaniga, kus koht ka ajaloolisel fiktsioonil. Antsu aegne tegevus toimub väikeses Heinakülas (Komõškinos) Peipsi ääres, mis on Vene küla Eesti territooriumil. Häbi öelda, aga guugeldasin, kas selline küla päriselt ka olemas.Heinaküla muutub tähtsate sündmustetandriks, kui Vene Föderatsiooon otsustab territooriumi kinniseks kuulutada ja elanikud ümber paigutada Venemaale.

  

Autori keel on rikas ja kujundlik, hea lugeda, kuigi kohati on (liiga) pikki lauseid, keerulist sõnakasutust ja võõrsõnu, mille tähendust pidin otsima.

Peipsist kirjutab autor nii hästi ja võimsalt nagu ehk vaid Juhan Liivist meelde tuleb.  Järgnev stiilinäide on üks pikim lause raamatus.

Lk.227 „Neljakümne neljandal, pärast mootorrattasõitu- tema tagaistmel, naine külgkorvis kohvrit süles hoides, ratturi nahkmantli lõhn ninas ja mootoriplärin kõrvus, silmad tuulest vesised, keerates suurelt teelt Heinküla poole ja juba tundes sõõrmetes Peipsi lõhna , mis sealt eales päris lõplikult ei lahkunud, peatudes küla kaugemas servas väikese tühja talu juures, sissevarisenud pool katust juba rohelise taimevaiba all ning läbi võsamüüri paistmas hallid lained, ronides kangeid liikmeid sirutades maha, andes ratturile enamiku kaasaolnud rubladest, ja siis üksi seistes, kuuldes sumbuvat masinamüra ja valjenevalt ritsikaid ja laulurästast- tekkis Johannesel tunne, et siin, võib-olla tõesti siin suudab ta ennast kokku lappida ja tunda ,et tema kui tervik on ühes kohas, mitte üle Eesti laiali“.

Veel stiilinäited lk. 80 „Auto rappus teekonarustel ja Ants mõtles lõpututele talvedele, mis algasid juba oktoobris esimeste nukrate lumehelvestega  ja jäid ennast meenutama mai alguseni metsa all püsivate lumeviirgudega. Kaheteistkümnest kuust kaheksa tuletasid mingitpidi meelde külmust ning vahel tundus talle, et kõik eestlased on sellest natuke segaseks läinud, kannatavad ehedaima Stokholmi sündroomi all: nad tunnevad talve vastu sümpaatiat, õigustavad tema julmusi nagu kolmkümmend miinuskraadi või põlvini pritsiv lobjakas, taluvad tema lõputute sadude ähvardusi ja rüvetavad ise kõiki, kes söendavad midagi halvustavat öelda. Ta mõistis neid: kuidagi peab ju kohanema.“

Kohanemine ei ole öeldud ainult ilma kohta vaid kajastab  lõppematut kohanemist elus.

Antsu sõber Jüri esitab oma mõtted lk. 346:

„Vene ajal oli lihtsam. Ainus eesmärk oli hoida end liikumas, raiudes ja rügades tuimalt läbi unenäolise hämara metsa, meeltes ainult edasi, edasi ,edasi…, jättes raja kõrvale need, kes rohkem  ei jõudnud või kellele polnud antud sündida hetkel, kus oli lootust välja pääseda. Ühel hetkel sai mets läbi , aga paljude jaoks oli see veel kammitsevam, sest murda end avarusest läbi ja leida siht- kui vasakult paremale võis näha horisondini – nõudis hoopis teistsugust mõtlemist, mõtteviisi muutust. Kes suutsid kohaneda ja oma nägemisspektrit õigele poole nihutada, taipasid, et polnud mingit kujundlikku kõigi võimaluste avanemist ka uues maailmas; et ka siin olid ees oma müürid ja käändteed, tihniku asemel labürint: et sõltumata riigikorrast ja majandusest ei hakanudki kunagi päris kerge, üksnes raskused avaldusid erinevate kohtade peal.“

Kas see on ka autori kreedo, jääb lugejale mõelda.

Raamatul on  mitmetähenduslik pealkiri „Lahustumine“ , sama hästi võiks olla ka „Kohanemine“.

See on raamat eestlusest ja eestlaseks olemisest. Küllap võiks neid epiteete jätkata, mida öelda, tegu on niivõrd mitmekihilise teosega.

Raamatut ei ole kerge lugeda ja teose toon on rusuv, õnnelikke inimesi neil lehekülgedel ei kohta, kuid vaatamata sellele kinnitan, et loetu on väga hea.

Kui ma valiksin ühe mõtte, millele lugemist lõpetades mõtlesin, siis olgu see mõte, et ajalugu nõuab mäletamist, ent vajab andestamist. Viha, kättemaks ja vägivald ei ole head

teejuhid.

Marie Kondo "Jaapani korrastuskunst .Korrastamise elumuutev vägi"

Marie Kondo

„Jaapani korrastuskunst. Korrastamise elumuutev vägi“

Inglise keelest tõlkinud Krista Eek

Tänapäev 2015

213 lehekülge.

Uudishimu oli suur, kangesti tahtsin seda raamatut lugeda. Tagantjärgi ei oska öeldagi, mida  ootasin. Vist imestasin, kuidas tavalisest koristamisest, asjade omale kohale asetamisest, tehakse maagiline jaapani korrastuskunst. Abi kodu korrastamiseks ma ei oodanud, aastatega on enda süsteem  paika loksunud.

Raamat on tore ja alguses lugesin hoolega, hiljem sirvisin usinalt. Tagantjärgi tarkusest ütlen, et oleks pidanud tagantpoolt ette alustama, siis oleksin lugenud olulisemaid peatükke kui esimesed 50 lehekülge.

Meelde jäi:

Korrastamine hõlmab kahte tegevust, asjade äraviskamine ning otsustus, kus allesjäänuid hoida.

Alustada tuleb äraviskamisest ja ühe raksuga.

Kui ese valmistab rõõmu, võib selle alles jätta.

Korrastada tuleb esemete kategooriate järgi, mitte näiteks tubade järgi. Kui on raamatute päev, siis kõik raamatud põrandale ja nüüd valima, mis alles jätta. Kõiki asju tuleb käes hoida.Tähtis ei ole see, et oleks vähe asju, vaid et allesjäänud asjad rõõmu valmistavad.

Kui elada asjade keskel, mis rõõmu valmistavad, muutub ka elu.

Enamik autori nõuandeid on keskendunud jaapani kliendile. Seetõttu ei saanud ma näidetest esiti aru. Meeletu prügikottide arv, mis koristuse käigus välja visati: 8 prügikotti riideid, 15 prügikoti täit, vend, kes ühe päevaga tõstis 200 raamatut oma toast välja jne. Prügikoti suurust ei õnnestunud mul välja selgitada, aga paljud toad, mida koristati, olid jaapanipäraselt väikesed – 7 tatami matti e.  siis 12 ruutmeetrit.

Asjade äraviskamise võlu on mulle tuttav, aga veel rohkem võlub taaskasutus. Elan raamatute keskel,neid aina lisandub ja neist loobuda pole eales tahtnud. Nii ongi, et kui lastelastele on koolis vaja raamatut, siis küsitakse vanaemalt. Ja nüüd, kui on oodata veel kahe lapselapse sündi, käis suvel majas suur titeriiete sorteerimine. Mul on suur maja, mahub palju.  

Koristamine ja puhastamine võib esineda ka obsessiv-kompulsiivse häirena. Raamatu autori puhul see võis nii ollagi, arvestades seda, mida ta oma lapse-põlvest jutustab. Ja kui see oli nii, näitab tema üliedukas raamat, kuidas puue enda kasuks tööle panna.

Samas võib ka asjade kogumine esineda sundkäitumisena, nii et tegevust on mõlematel.

Tore raamat. Tähtis ei ole see, kuidas voltida T-särke kokku ja kasutada kingakarpe hoidmiseks. Tähtis on filosoofia, mida autor jagab ning tema positiivne nakkav esitusviis. Kohandades raamatu mõttes oma kultuuriruumile, lisades elamispinnale juurde lapsed ning nende mänguasjad, on raamat kindlasti paljudele abiks. Autor lubab, et kuue kuuga on kodu korras ja ei lähe enam iialgi segamini.

Anne Rivers Siddons "Augustitüdrukud"

Anne Rivers Siddons

„Augustitüdrukud“

Tõlkinud Indra Feldman

Eesti Raamat 2015

191 lehekülge.

1936.a. sündinud Ameerika kirjanik on kirjutanud ligi 20 raamatut. Augustitüdrukud“ on tema viimane raamat, ilmunud 2014.a.

Tahaks uskuda, et 18. raamatu hulgas on ka tõeliselt häid raamatuid, aga „Augustitüdrukud“ on väike tühine raamat.

Naistekas igatahes, aga ei teagi, kellele see meeldida võiks: kas keskealistele naistele või siis üpris noortele. Raamatu eesmärk näikse olevat näidata, et kuigi noored tibid on häbematult ilusad ja halbade kommetega, võib nende varjus olla siiski tark ja hea tütarlaps.

Raamatus  on paigutatud 3 naist, kel esimene noorus selja taha jäetud, vaba-tahtlikult kaheks nädalaks metsikule imeilusale saarele ilusasse majja koos  paarkümmend aastat noorema naisega. See aastate poolest neile tütreks sobiv Baby (selline nimi) on nende surnud sõbranna abikaasa uus naine. Ja mis sellest loost siis saab, ei saa eriti midagi. Sündmusi toimub, aga need ei tee raamatut huvitavamaks, lõpp hea, kõik hea. Minu lemmiktegelaseks oligi Baby, kes tahtis saada üheks augustitüdrukutest. Augustitüdrukud ei olnud seda väärt, et tahta nendeks saada.

Raamatu võtsin lugemiseks, sest pealkiri meenutas nii üht teist loetud naistekat,„Teisipäevatüdrukud“, mis mulle meeldis.

Peep Pedmanson "Uno Bossa ehk Uno Loobi seitse elu" Rakvere Teatris

Peep Pedmanson

„Uno Bossa ehk Uno Loobi seitse elu“

Estraad

Esietendus Rakvere Teatris 14. veebruaril 2014.

Lavastaja ja kunstnik Hardi Volmer
Liikumisjuht Oleg Titov (Ugala Teater)
Kostüümikunstnik Kristel Maamägi
Lauluõpetaja Kadri Kask

Osades:

Uno Loop-Margus Grosnõi

2 Unot

Uno Naissoo-Toomas Suuman

Teistes osades: Saara Kadak, Maarika Mesipuu-Veebel,

Marin Mägi-Efert, Tiina Mälberg, Imre Õunapuu,

Maarius Pärn (külalisena)

Ma täiega nautisin seda etendust. Seejuures ei ole ma Uno Loobi talendi austaja. Tõtt öelda on tema muusika mind pigem ükskõikseks jätnud. Laulab hästi, aga mina olen rohkem biitlite aja laps.

Etenduses Margus Grosnõil Uno Loobi rollis on väga meeldiv pehme tämber ja tema lauldud Uno Loobi lood meeldisid mulle.

Etenduse muusikaline külg on muljetavaldav. Kava järgi 22 laulu. Tuntud Loobi laulud nagu „Mis värvi on armastus“, „Meie Lipsi“, „Tihemetsa Tiina“, „Sepa jutustus“, Lõke preerias“, „Me pole enam väikesed“. Lisaks Uno Loobile laulsid laval veel „Heli Lääts“, „Heidi Tamme“, „Ansambel „Laine““ ning „Eesti Raadio mees-kvartett“. 

Peale väsitavat tööpäeva etendust vaadates oli esimene, mida laval tajusin- niipalju säravaid naeratusi.

„Ära koo mu käpikuisse päikest“ Uno Loobi ja Heidy Tamme esituses, kõlas ka laval.

Etenduses tegutseb ka päris bänd koosseisus Tarmo Kesküll, Peep Pihlak, Tarmo Sillaots, Vallo Vildak.

Lisaks muusikalisele küljele, kulgeb laval Uno Loobi elu. Uno Loobi eluloo-raamatut lugenud pole, nii et nähtu ei olnud tuttav. Aga oli huvitav, lugesin kavast hiljem ka „Uno Loop endast ehk 7X 7 tsitaati“.

Andekas ja  vaimukas etendus, estraad selle kõige paremas mõttes.

Sai naerda, sai nutta, kui laenata A. Kivirähu legendaarselt raamatutegelaselt. Huvitavalt üles ehitatud: 7 episoodi, mis lähenesid sellele, mis oleks võinud juhtuda ja jõudsid siis kiiresti tagasi tegelikkusse. 

Muljetavaldav lavakujundus- 1/3 lavast täidab televiisor, kus telepoiss sõbralikult viipab ning esineb Eesti Raadio meeskvartett koos Heli Läätsega.

Muljetavaldav oli kostüümikunstniku töö, laval vaheldusid noored neiud  või tütarlapsed, kes kandsid äratuntavalt oma ajastu moodi. 

Oli huvitav kuulamise kõrval ka vaadata, näiteks ansamblit „Laine“ 

või hoopis Heli Läätse koos Eesti Raadio meeskvartetiga.

Soovitan kõigile, tõeliselt hea meelelahutus.

Pildid teatri kodulehelt, nii vahvad!

Riina Kangur "Minu Nizza"

Riina Kangur

„Minu Nizza. Paradiis käeulatuses.“

Petrone Print 2015

240 lehekülge

Olen lugenud väheseid raamatuid Minu –sarjast. Lugemiseks võtan raamatu ette geograafilistel kaalutlustel- milline koht maailmas parasjagu huvi pakub. Selles mõttes loetud raamat palju ei pakkunud, kuid üllatas meeldivalt. Hästi ja vaimukalt kirjutatud, kohati eneseirooniline. Autori terava silma ees ei jää ükski Prantsusmaa elu probleemne tahk varjatuks ning bürokraatia saab tundliku meele ja sulega autorilt tõsiselt nahutada.

Väga avameelne raamat. Kohati isegi liiga avameelne, aga küllap olid autori lapsed sellega päri, mis nende elust raamatusse raiuti.

Stiilinäide lk. 10 sissejuhatusest „See pole sugugi niimoodi, et „kuhu ma n ü ü d  kolida võiksin? Seal ma olen juba elanud, seal ka, ja seal… Kuhu siis nüüd minna?“. See otsus ei tule sugugi kergelt (nagu mõned, võib-olla ,arvavad), sest 50aastaselt kuskil teises maailmanurgas oma elu alustada - see on hullumeelsuse temp. Aga mul pole valikut.“

Juba selline sissejuhatus on intrigeeriv ja kutsub lugema. Kes meist, ka 60+ , ei ihkaks vahest ära. Aga vähemalt minul on alati rohkem põhjusi jääda ja ära-minekuks pole teisi põhjusi kui ... päike ja soojus.

Tutvusin internetis  autori eelmiste raamatutega. Neid ma lugenud ei ole, lähiajal plaanis lugeda ei ole ka.

Sigrid Suu-Peica "Minu Horvaatia"

Sigrid Suu-Peica

„Minu Horvaatia.

Varjupaik kotkasaarel“

Petrone Print 2010

256 lehekülge

Just selline raamat, nagu minu arvates üks Minu-sarja oma olema peab. Piisavalt autori isiklikke elamusi ja kogemusi võõral maal ning samas ka informatiivne.

Kirjutatud ladusalt ning kergesti loetav.

Stiilinäide lk. 220 „Õhtuti kajab linna vanadelt kivimajadelt ja kitsastelt tänavatelt vastu vaikus ja tühjus. Linnasüdames kai ääres kõikuvates laevamastides vilistab tuul justkui viiulikeeltel musitseerides dramaatilisi ja ängistavaid viise. Neis häältes kuulen uppunud laevade õõvastavaid helisid ja mere ähvardavat hüüdu. Jalutan tänavail ja mere ääres ning mul on sageli tunne, et olen siin linnas ainus inimene. Võin seista keset peaväljakut ihuüksi ja näha vaid pea kohal tugevas tuules keerlevaid kaeluskotkaid. Huvitav, et kohalikul kunstnikul Mate Solisel on mitu maali, kus valitseb selline ajatu meeleolu- tugevat varjudega inimtühi linn. Ju on ka teda selle see linna tühjus inspireerinud, lisaks kalalaevadele ja paatidele, mida ta ekspressiivselt kontrastsete värvilahendustega maalida armastab.“

Mate Solise pilt. Päikseline ja värvikirev pilt meenutab suve. Inimesi pildil ei leia, tuules lipendavad valged särgid annavad tunnistust, et kusagil nad siiski on.

Nagu tsiteeritud lõigus, nii läbib kogu raamatut nukker alatoon, tajutav kodu-igatsus.  Mõtlesin sellele täna tööle sõites, Klassikaraadios laulis briti tenor Bryn Terfel kodust ja see laul haakus lihtsalt suurepäraselt minu mõtetega raamatust ja sellest, et olen reisinud palju, kuid kodus on ikka kõige parem.

Ise ma muidugi kuulan läbi kõik raamatust välja kirjutatud Horvaatia bändid ja lauljad.

Tahtsin seda raamatut lugeda septembris, enne Horvaatia reisi, aga järjekord raamatukogus jõudis minuni alles pärast reisi. Nüüd on mul oma „minu Horvaatia“. Raamatut oli põnev lugeda, kerget äratundmisrõõmu: mina olin ka seal, mulle tundus ka nii .... Enne reisi oleks lugemisest ka praktiline kasu tõusnud tänu Horvaatia ajaloo ja eluolu kirjeldusele.

Mina olin Istria poolsaarel Poreci linnas, aga läbisõidetud sai ümbruskond: Pula, Rovjin, Motovun, Livade. Armusin Horvaatisse juba selle ühe nädala jooksul. Kaunis loodus, lahked ja sõbralikud inimesed ning mitte vähetähtis minu jaoks: männilõhnane soolane  mereõhk, mis teeb astmaatikule hingamise kergeks.

Suveniiriks ostsin endale plaadi, millel laulavad 3 meest, üks neist Dražen Zečić. Ausalt öeldes oli see ka ainus plaat, mida ma ajalehe kioskis nägin, plaadipoodi vaatamata otsingutele ei leidnudki.

Yasmina Reza "Hävituse ingel" Draamateatris.

Yasmina Reza

„Hävituse ingel“

Esietendus 25. novembril 2012 väikses saalis.

Lavastaja Hendrik Toompere

Kunstnik Ervin Õunapuu (külalisena)

Tõlkinud Margus Alver

Osades:

Harriet Toompere-Annette Reille

Mait Malmsten-Alain Reille

Liisa Pulk (külalisena)- Veronique Houllie

Ivo Uukkivi- Michel Houllie

Tavaliselt mängitakse seda tükki väikeses saalis. Kuna tegemist oli Ivo Uukkivi  juubelietendusega, oli mängupaigaks suur saal ning saalis pidulikum õhkkond. Publiku hulgas oli erakordselt palju näitlejaid. Kui Ivo Uukkivi lavale ilmus, siis saal aplodeeris.

Väikese saali tükke ei ole suures saalis hea vaadata, seekord see mind ei seganud. Pooltühjal laval väga heledas ja teravas valguses, valju muusika saatel liikusid ja tegutsesid näitlejad nagu kinolinal.

Ma ei ole näinud „Hävituse ingli“ lavastust Kuressaare Linnateatris („Tapatöö jumal“) ega ka  R.Polanski filmi näidendi põhjal-„Carnage“. Seega võrrelda pole mul millegagi.

Seevastu autorist Yasmina Rezast olin lugenud ning ootasin etendust põnevusega.

Kõige suurem üllatus oli see, et tegemist on komöödiaga, valmistusin millekski tõsisemaks. Seetõttu tundus mulle algul ülepingutatud ja -liigne Liisa Pulga jõuliselt hüsteeriline olek. Aga õige pea ei häirinud see enam, sest neli näitlejat moodustasid suurepärase ansambli ja komöödia haaras lõpuks mindki. Oli kohti, kus publik reageeris aplausiga.

Komöödia küll, kuid tegelikult tekst pole sugugi naljakas. Lavastaja on tegelased paigutanud situatsiooni- purjusolek, oksendamine, isegi kähmlemine, tegelane räägib hoopis muud kui ta mõtleb ja see tundub naljakas.

Ivo Uukkivi on teinud unustamatuid rolle, mulle meeldib näitleja eriti dramaati-listes osades. Mitte, et ta Michel Houllie osas ei oleks hea olnud. Lihtsalt minu arvates oli see koomilises võtmes osa rohkem selline Egon Nuteri tüüpi roll.

Mait Malmstein tööorjast advokaadi osas on usutavalt võluv ja elegantne nagu alati. Harriet Toompere tuleb suurepäraselt toime purjus naise mängimisega, kuigi mulle ei meeldi seda vaadata ja näha ei päriselus ega laval, oksendamine ka ei meeldi. Aga ega ebameeldivate asjade eest pole päriseluski kuhugi peitu pugeda.

Komöödia varjus on peidus tõsisem lugu. Või nagu on öeldud:"Elu on tragöödia neile, kes tunnevad. Ja komöödia neile, kes mõtlevad.“ Otsisin üles, mõttetera kuulub Prantsuse filosoof Jean de La Bruyere’le.

Nii et etendusest leiavad endale midagi nii mõtlejad kui ka tundjad.

Minul, tundjal, tekkisid sellised mõtted:

Kas peab olema iga hinna eest viisakas, kena, kultuurne inimene, kes lahkhelid lahendab tsiviliseeritud kombel? Ma vist ei ole alati. Kas viha ja kättemaks on üdini häbiväärsed ja hukkamõistu väärivad tunded? Kas need tunded võib lahti päästa vaid üksi olles?

Kas vahest võib ka kättemaksuingli endas lahti päästa või peab teda iga hinna eest varjus hoidma?

Kas tsiviliseeritud kultuurse käitumise katte all ei lähe lõpuks kaotsi tõeline mina ja kui läheb, kas sellest peaks üldse kahju olema? Miks ma raamatuid lugedes ja filmi vaadates eelistan ikka neid, kus tapatöö jumal on lahti lastud?

Etenduses kõlasid Medicine Head „One and One“ :

ja  Plastic Bertrand "Ca Plane Pour Moi":

Rajud lood mõlemad, sobisid hästi laval toimuvaga.

Jüri Uljas "Eestlase keha kõneleb"

Jüri Uljas

„Eestlase keha kõneleb.

Teekond parema enesetunnetuse ja teiste mõistmise juurde“

AS Atlex 2015

136 lehekülge .

Mitte et ma sellest raamatust palju targemaks sain. Süvateaduslikuks raamatut nimetada ei saa, selleks olid uuringud eestlaste kohta liiga väikesearvulised ja järeldused rutakad. Aga huvitav oli lugeda.

Sellised peatükid nagu:  Kõne ja kehakeel ( Kõne tempo, pausid, hääl, intonatsioon, vaikus).

Välimus ja ilu.

Puudutused ( Funktsionaalsed, sotsiaalsed ,sõbralikud , armastusega seotud, seksuaalsed ).

Toredaid illustratsioone, kuid mitte ainult. Selles peatükis näiteks eemaletõukav müürimaaling , mida Berliinis oma silmaga nägin:

Kineesika- žestid, pealiigutused ja poosid.

Kineesika II- näoväljendused ja pilgud.

Prokseemika ehk ruum meie elus.

Kroneemika ehk arusaamine ajast

Lõhnad ja inimsuhted

Petmine

Mulje kujundamine.

Autor on osavalt kokku kogunud ja ühte raamatusse sünteesinud väliskirjanduses teema kohta avaldatu ning iga peatüki lõpetanud lühikese ülevaatega eestlaste käitumisharjumustest. Hästi süstematiseeritud ja  kerge lugeda

Näiteks peatükis Kineesika II näoväljendused ja pilgud lk. 56  kirjutab autor emotsioonide äratundmise uuringutest näoväljenduste alusel. Uuritavate arv oli väike, Eestis ainult 85 tudengit . „Huvitav on eelkõige see, et koos jaapanlastega tundsid eestlased kõige halvemini ära näos viha väljendumise. Jaapanlaste juures võis olla põhjuseks tauniv suhtumine grupi ühtekuuluvust ja harmooniat ohustavatesse emotsioonidesse, mistõttu on neil olnud vähem kokkupuudet viha väljendamisega. Eestlaste puhul võisid  aga probleemiks olla kõigi väga tõsised , pinges ja kontrollitud näod.

…

Emotsioonide  kontrollimisele viitavad ka teiste kultuurid esindajate kogemused suhtlemisel eestlastega. Välismaalastele on kohati raske eestlastega suhelda. Rõhutatakse seda, et eestlastele puuduvad näoilmed. Sellest räägivad eelkõige Lõuna-Euroopast pärit inimesed, minimaalselt väljendatavad emotsioonid ajavad neid segadusse.“

Emotsioonitud eestlased .

Autori soovil on üliõpilased teinud eksperimente. Näiteks uurides viisakust –istunud kohvikus  võõrasse lauda ja uurinud, kuidas eestlased reageerivad oma personaalsesse ruumi tungimisele.

Järeldus, et eestlased järgivad negatiivse viisakuse vorme- võõraga ei hakata suhtlema ja ta jäetakse rahule.

Eestlaste kohta ma midagi üllatavat teada ei saanud. Eestlaste personaalse ruumi vajadusest on teadlik igaüks, kes liinibussiga pikamaa bussiga sõidab, linnaliini bussis see nii silma ei hakka.

Huvitav oli teave lõhnade juures. Näiteks :  naiste kehakaalu hinnati vähemaks ,kui ta kasutas lille või pipralõhna. Piisas isegi kui fotosid lõhnastada. Greibilõhna mõjul hinnati  vastassoost inimest ligi 5 aastata nooremaks, samasooliste hindamisele see  ei mõjunud.

Greip on näiteks  Donna Karani DKNY Be Delicious lõhnabuketis. Muidu ka he alõhn.

Aile Alavee "Viimnepäev veeparadiisis"

Aile Alavee

Viimnepäev veeparadiisis

Kirjastus Heleilm  OÜ 2015

152 lehekülge

Hallikaspruun raamatuke jääb teiste raamatute varju, seda on raske märgata. Nii see võikski kahe silma vahele jääda, aga kuna olen lugenud autori eelmist raamatut „Luule, ametnik“, tahan lugeda ka seda.

See ei ole lugu ise, mis mulle eelmisest raamatust meelde jäi, vaid autori tundlik ning nõtke keel. Luuletaja keel.

Tutvustusest:

Lumehelbed langevad ja südamed sulavad, kui paradiislik veelaine viib juhuslikult kokku vaikse Vahuri ja ilusa Heleni – selline Kagu-Eesti pinnasest juured saanud jutt kasvas sealsamas ka raamatuks.

Raamatu trükkimine sai teostatud kohalikult ja loodussõbralikult. Kaante materjaliks on Räpina paberivabriku taaskasutuspaber ja trükkijaks Võru trükikoda Täht. Raamatu kirjastamise eeskujuks on rahuliku toidu (slow food) ja rahuliku disaini liikumine, mis väärtustab kohalikkust ja rõõmu. Kui tõmmata Kagu-Eestisse 20 km raadiusega ring, siis mahub selle sisse raamatu tegevus- ja kirjutamiskoht, trükkimiskoht ja kaanepaberi päritolugi.

Mis jutus edasi sai? Peategelane Vahur proovib võimatuna tunduvat, on asjaosalisi, kes proovivad, ikka heast tahtest ajendatuna, võimalikuna tunduvat. Keegi tahab armastada ja armsamale kooki küpsetada, maksku mis maksab, teine lubaks armastusel haprana saabuda vaid tingimusel, et see on õige.

Kui ma autorit ei teaks, arvaksin, et „Viimnepäev veeparadiisis“ on üpris noore inimese kirjutatud lugu. Ei ole. Aga noorusele omast siirust selles loos armastusest esimesest silmapilgust ometigi on.  See on nagu  võla tasumise raamat- lugu, mida varases nooruses taheti kirjutada, kuid jäi miskipärast kirjutamata, sai nüüd kaante vahele.  Autor jätab palju enda teada, raamatus on tegelasi- näiteks kadunud õde Loreena, kes ei haaku tegevusega ning vihjab lubadusele.

Raamatu keeles ei pidanud ma ka seekord pettuma.

Juba sisukord, see on nagu luuletus

Helen                                                                                                           111

Muretud ja pidetud lumepudemed

Haprad, voolujoonelised

Vihmajões peegeldus vastasasuvate poodide kuld

Milline tulevik langeb me pealepärast

Senitundmatut siiruse voogu

Ma olen võitja

Juba ammu on pime

Mõni asi on püham

Kõlab nagu luuletus, kuigi tegelikult on üksikud suvalised read tekstist järjestatud. Kas ikka suvalised A4 formaadi üla- või alaread või oli autoril mõttes midagi muud?

Loodan väga, et autor jõuab kord oma suure romaanini.

Daniel J. Levitin "Korrastatud aju"

Daniel J.Levitin

„Korrastatud mõistus

Selgelt mõtlemine infouputuse ajastul“

Kirjastus Äripäev 2015

Tõlkinud Triin Olvet

Toimetanud Signe Rummo

590 lehekülge

Amazoni parima äriraamatu nominent 2014.

The New York Timesi ja The London Timesi bestseller 2014.

Nimetatud ka omaniku käsiraamatuks oma vara – mõistuse haldamiseks.

Seetõttu ootasin sellest raamatust enamat. Tagakaanel annavad oma soovituse raamatule kaasa psühholoog Anti Kidron  ja Tartu Ülikooli ajuteadlane Jaan Aru. Viimane ütleb: „Ajuteadus ja eksperimentaalne psühholoogia on meile õpetanud palju selle kohta, kuidas oma aju tõhusamalt kasutada. Levitin on need tulemused sünteesinud raamatuks, mille põhitees on, et korrastatud mõistus on aluseks täisväärtuslikumale elule.“

Küllap nii, aga nõustun nendega, kes arvavad, raamat korrastatud ajust ei ole korrastatud. Raamat on laialivalguv ja seda on raske lugeda, järg kaob käest.

Ka ei leidnud ma raamatust midagi endale väljakirjutamiseks. Paari lõiku alustasin, siis märkasin, et tegemist on viitega mingile teisele raamatule. Teos sisaldab viiteid ja märkusi kokku 90 lehel!  Erinevate neuroteadlaste seisukohti sünteesitakse üheks tervikuks näidetega elust, kõrvale  antakse võrdlemisi trafaretseid eneseabi soovitusi stiilis „Kui on midagi, mida te võite ära teha viie minutiga, tehke seda kohe.”  Kõik ajajuhtimise õpikud kasutavad seda lauset ja ma tõesti ei tea, kas selle mõtte autor on Levitin.

Raamatus on viiteid ka eesti keelde tõlgitud raamatutele:

Daniel Kahneman „Kiire ja aeglane mõtlemine“.

Mihaly Csikszentmihalyi „Kulgemine: optimaalse kogemuse psühholoogia".

Marina Konnikova „Meelevalitseja. Mõtle nagu Sherlock Holmes“.

James Gleick„Informatsioon.Ajalugu. Teooria. Uputus“.

Joshua Foeri „Tantsib Einsteiniga: meeldejätmise kunst ja teadus“.

Kõik need raamatud eraldi on nauditavad lugemised.
Sünteesiga minu arvates uutele kõrgustele tõusu ei toimunud.

Ca 100 lehekülge võtab enda alla sissejuhatus sellest, kuidas inimese aju toimib.

Edasi näiteks 3 peatükis „Kodu korraldamine“ ligi 40. leheküljel .

Siit mõni lõik:“ Esimene organiseerimise reegel: valesti sildistatud asi või asukoht on halvem kui sildistamata asi.

Teine organiseerimise reegel: kui on olemas standard järgige seda (prügikastide näide.)

Kolmas organiseerimise reegel: ärge hoidke alles seda, mida te ei kasuta.“

Nendest reeglitest on loetud ja küllap (kodu(pere))naised kasutavad selliseid või omaloodud reegleid automaatselt. Sel teemal kui üldse lugeda, siis  midagi huvitavamat . Näiteks lehitseksin meeleldi Marie Kondo raamatut „Jaapani korrastuskunst“, aga pole raamatukogus saadaval. 

Päris mahavisatud ajaks ma Levitini raamatu lugemist ka ei arva, aga kerge see ei olnud. 

Leif G.W. Persson "Kes tapaks lohe"

Leif G.W. Persson

„Kes tapaks lohe.

Romaan ühest kuriteost“

Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma

Kirjastus Varrak 2015

367 lehekülge.

Kirjaniku teine eesti keelde tõlgitud raamat, eelmine Leif G.Persson "Linda mõrva juhtum" .

Ootasin raamatut  huviga, sest Evert Bäckstromi lood on mõnus vaheldus põhjamaade krimikirjanduse süngele ängile.

Vaatasin pisut ka ETV-s hiljaaegu linastunud krimiseriaali „Palveränduri surm“ ja kohtusin seal Evert Bäckstromiga. Äärmiselt ebameeldiv ja šovinistlik tüüp. Jätsin filmi vaatamise pooleli, põhiliselt küll seetõttu, et lõppes hilja ja tegi esmaspäeva hommikuse ärkamise raskeks.Ega Evert Bäckstrom raamatuski meeldivam ei ole, aga lugemise teeb nauditavaks tema sisekõne, omaette naerda ja muheleda tüübi rumala enesekesksuse üle saab piisavalt. Film seda edasi anda ei suuda.

Pildil Evert Bäckstrom filmis.

Ise arvab Bäckstrom, et naeratab nagu Clint Eastwood „Dirty Harrys“ Callahanina.

Autor märgib esilehel: „See on kole muinasjutt täiskasvanutele.“

Muinasjutul on teadaolevalt 3 väga lihtsat tunnust: kindel algus, kindel lõpp ja arvukordused.

Kindel algus:“ Kastmeplekkidega lips, metallist potikaas ja tavaline katkise varrega haamer. Need olid kolm kõige olulisemat eset, mida Solna politsei kriminalistid kuriteopaiga esialgsel uurimisel leidsid.“

Kindel lõpp „Ja kuradi kohta see printsess ja pool kuningriiki jäi, mõtles ta.“ (Ewert Bäckström). 

Arvukordused: 3-st oli juba  alguslauses juttu, lisaks 3 salapärast tähist mõrvatu märkmikus, 3 laipa Bäckstromi uurimise käigus, küllap veelgi, aga ei meenu.

Lugu lõpeb hästi nagu ikka muinasjutus, võiks öelda, et printsess saab Bäckstromi peaaegu kätte.

Muinasjutus vastandatakse: hea ja kuri; ilus ja inetu. Bäckstrom vastandub kõigile minu loetud krimkade komissaridele. Ta on enesest nii heal arvamusel ja nii endaga rahul kui üldse olla saab. Kuna ta endasse usub, siis lõpuks kõik loksubki paika ning Bäckstrom ongi tehtud mees. Selles raamatus, tõsi küll, on tal masendus kui arst sunnib peale tervislikke eluviise ja ta neid järgida püüab. Aga niipea kui ta lepib iseenda ja oma nõrkustega, on taas endine Evert Bäckström või „õnnetus“ nagu nimetab teda eelmine ülemus.

Kuigi oma maailmavalu on Bäckstromilgi, alatasa ohib ta, et mis rootsi politseist niimoodi saab. Lõpuleheküljel koguni: „Mis maailmast niimoodi saab? Mis Rootsist saab? Mis politseis toimub, mõtleb Bäckstrom.“

Raamatu kiituseks tuleb kindlasti mainida väga üllatavat, kuid igati loogilist lõpplahendust.

 Hästi tõlgitud, häid väljendeid võib isegi kriminaalromaanist leida, näiteks lk. 301 „ajaloo öölambi nõrgas kumas.“