30. oktoober 2016

Ray Cooney ja John Chapman "Mitte praegu, kallis" Pärnu teatris "Endla"

„Publiku naeru ajendab see, et olgugi situatsioon pisut ebatavaline, on tegelased ustavad ja äratuntavad. Tavalised  inimesed on oma mugavustsoonist väljas ega suuda ohjeldada olukorra väljumist enda kontrolli alt. Taas- tragöödia.“
Ray Cooney farsi kuus reeglit. Teine reegel „Tegelased“.

Kaevusin enne etendust „Endla“ teatri õdusas kohvikus istudes kavalehesse. Lisaks Ray Cooney kuuele reeglile leiab kavast veel peatükid karusnahast, hirmust, valetamisest (valetamise 9 motiivi Paul Ekmani järgi), petmisest ja kõrvalsuhete tüüpidest.

Pärnu teatris  etendus:
„Mitte praegu, kallis!“
tragikomöödia
autorid Ray Cooney ja John Chapman
tõlkija Hannes Villemson
lavastaja Ingomar Vihmar
kunstnik Liina Unt
Esietendus 22. oktoobril 2016 Suures saalis.










Osades:
Tambet Seling- Arnold Crouch
Kati Ong- preili Tipdale
Märt Avandi- Gilbert Bodley
Kersti Kreismann (Eesti Draamateater)- proua Frencham
Jaan Rekkor-kapten Frencham
Indrek Taalmaa- Harry McMichael
Carita Vaikjärv- -Janie McMichael
Saara Nüganen- Sue Lawson
Kleer Maibaum-Vihmar- Maude Bodley
Ott Raidmets- härra Lawson

Tutvustusest:
Ontlikule kasukameistrile Arnold Crounchile meeldib, kui igapäevaelu allub rangetele reeglitele. Tüüne rutiini ähvardab aga pea peale paisata tema äripartneri Gilbert Bodley liiderlikkus. Abikaasade ja armukeste värvika seltskonna lootusetult sassis armusuhted ja arusaamatused kallihinnalise naaritsakasukaga tekitavad kaose, milles korra loomine langeb just ümbritseva maailma silmakirjalikkusest ja pahelisusest jahmunud Crounchi õlule. Tegelased poevad kasukatesse ja kappidesse ning neist uuesti välja, et mitte valel hetkel vales seltskonnas valele inimesele vahele jääda.

„Endlal“ on kavas samaaegselt kaks Ray Cooney komöödiat, nimetatule lisaks „Topeltelu“Pärnu teater Endla . Ray Cooney. "Topeltelu", mille esietendus toimus juba 3 aastat tagasi. R.Cooney on komöödiazanris tõenäoliselt kindla peale minek. Eks ma seda lootsingi, pikka teatriteed ette võttes. Ja ei pidanud pettuma.
Soovitan etendust kõigile, kes peavad lugu tervistavast naerust, mis valdab meid teiste äparduste üle naerdes, kuigi tegelikus abielurikkumises osalemises muidugi kellelegi midagi naljakat ei ole.
Ma ei saa üle ega ümber neist kavas kirjeldatud Ray Cooney farsi reeglitest.
Osatäitjad-Õiged osatäitjad on määrava tähtsusega. Naeru tõttu, mida minu näidendid vallandavad, usutakse vahel, et farssi sobivad koomikud. Vältimatu katastroof! Farss vajab näitlejaid, kes suudavad tragöödiat- ja see on üksnes esimene tingimus. Nad peavad ka valdama tehnikat, olema vastupidavad, täpsed ja osavad, et täita farsi nõudmisi. Ja ennekõike peavad nad olema suuremeelsed. Farss on meeskonnatöö. Ei mingit monoloogidega ilutsemist. Farsi keel on argine. Tegelased ei arutle ka kesklaval prozektorivalguses seistes, millisesse ohtlikku olukorda nad on sattunud, vaid tormavad ringi, et sellega toime tulla.“

Küllap eelöeldu valguses jäigi kõige rohkem meelde Tambet Seling kuigi ega teiste osatäitmiste kohta midagi paha pole öelda. Nägin vist Kersti Kreismanni  esimest korda komöödias. Märt Avandi kergatslik Casanova paistis silma just sõnalise osaga, kehakeel tuletas mulle meelde „Savoy balli“ osatäitmist. Carita Vaikjärv, Kleer Maibaum ja Saara Nüganen olid kõik omamoodi söekad (noored) daamid ja meeldis, et Indrek Taalmaa ja Jaan Rekkor olid argiselt asised.
Selle komöödialavastuse puhul oli tunda lavastaja tugevat kätt. Ükski osatäitja ei pingutanud üle, ei püüdnud ilmtingimata olla naljakas või teistest naljakam olla.
Kes laval jõi, ei demonstreerinud oma purjusolemist. Saalist vaadatuna oli tegemist tugeva meeskonnatöö ja üksteisega arvestamisega. Mõned väiksed nipid jäid meelde – telefonihelina matkimine; vaikuse hetk e. paus laval, millele saal sekundeeris. II vaatus jätkus I vaatuse lõpu kordusega- ka see on üks Cooney reegel, et ajanihet kahe vaatuse vahel pole. Meeldivalt sümpaatne oli etenduse kiire kulg, piltide hoogne vahetumine ja eriti kahekordne lõpp.
II vaatuses sai südamest naerdud, I vaatuse lõpus veel vabandasin kaasale, et ehk II pool läheb lõbusamalt.
Ja ega siis ainult nalja saa, etenduse ajal ja pärast koduteel võib mõtiskleda teemade üle, mis lavastaja Ingomar Vihmarit huvitasid:
"Miks me paneme end ikka ja jälle väga ebamugavatesse olukordadesse?
Miks tundub põgeneda lihtsam kui kohale jääda?
Miks tundub endale ja teistele valetada lihtsam kui tõtt rääkida?
Miks me valime pigem meelehea kui tõe?
Inimesed, kas me oleme normaalsed?“

Soovitan etendust soojalt ja ennustan sellele pikka publikumenu.
Täpsemalt kirjutab Ingomar Vihmari lavastusest tõenäoliselt minu lemmikkriitik, kes samuti etendusel viibis.


29. oktoober 2016

Tõnis Mägi & Ivo Linna 100 Nordea kontserdimajas

Kompensatsiooniks etendusele Raivo E. Tamm & Super Hot Cosmos Blues Band kontsertetenduses "Ma olen Ivo Linna“ käisin kuulamas tõelist Ivo Linnat. Väga hea kontsert oli.

Saal oli rahvast täis, üle poole hallipäised, kui värvitud juuksed sisse arvata.  Kaks mammit mu selja taga rääkisid, et vot kui laval on vana kaardivägi, on saalid puupüsti täis, kui noored artistihakatised, siis pooltühi. Mina end mammiks veel ei pea ja vahest, kuigi harvem kui tahaksin, käin noorte üritustel. Märkasin, et noortel, kes Iffi kuulama olid tulnud,  oli raske „vanade hulgas“ viksilt istuda ja kuulata. Lood ise kutsusid kaasa elama ja tantsima. Lõpuaplausiga oli saal küll kohe esimese plaksuga  püsti ja see oli ilus hetk. Tõnis Mägi „Veenusele“ elas saal juba täiega kaasa ja laul kuulati ära püsti seistes. Kui  Ivo Linna alustas „Laula mu laulu“, seisti ikka veel püsti, oli selline hümni tunne  kuni IFF vaikselt ütles „Istuge“.
Ivo Linna ja Tõnis Mägi on tõelised rahvakunstnikud, kui neid tiitleid veel jagataks. ja kui seni arvasin, et noort Ivo Linnat võib lõpmatuseni kuulata, siis nüüd lisan, et vana samamoodi.
Tõnis Mägi laulis kõik  minu lemmiklaulud  „Sind otsides“; „Püha Elmo tuled“ ja „Aed“.  Tundus, et vanameister oli kolmandaks kontserdiks väsinud. Mõne kohas oli pisut piinlik kuulata, palun vabandust. 
Noor Tõnis Mägi "Sind otsides", kaunis romantiline laul. Nüüdseks on laulu esitus muutunud traagiliseks. 
Ivo Linnalt minu lemmiklaul üle aegade -„Laula mu laulu“ kõlas viimasena ja tõi pisarad silma. Olen Ivo Linna laulude saatel elanud, iga lauluga seotud kallid mälestused.  

Kui kolm laulu välja valida, siis järgmistena nimetan „Päikene  sõbra aknas“ ja uue laulu „Elu suur loterii“.

Raimond Paulsi „Päikene sõbra aknas“


Ivo Linna oli eile suurepärases vormis, nagu  vana ja väga hea vein. 

28. oktoober 2016

Graham Greene "Rännud tädiga"

Kahmasin raamatukogu tasuta raamatute riiulilt lennureisile kaasa kapsaks loetud Graham  Greene. Olin kunagi vaimustuses tema krimkadest ja „Komödiantidest“. „Reisid tädiga“ seni lugemata. Tore raamat, elutark, vaimukas, mõnusa briti huumoriga, paigutan raamatu kodus lemmikute riiulile.
Lk. 52 „Tõtt öelda ei ole ma välismaareisidega harjunud. Sa näed varsti, et ….“
„Minu seltskonnas harjud sa sellega kiiresti. Pullingid on alati olnud suured rändurid. Küllap ma olen selle nakkuse saanud sinu isalt…“
Minu isalt küll mitte…Tema ei sõitnud kunagi Londoni kesklinnast kaugemale.“
„Ta rändas kogu oma elu ühe naise juurest teise juurde, Henry. See on lõppude lõpuks sama asi. Uued maastikud, uued kombed. Ja kuhjaga mälestusi. Pikk elu ei tähenda aastate rohkust. Inimene, kellel ei ole mälestusi, võib elada saja-aastaseks ja tunda, et tema elu on olnud üürike…..“

Raamatu peategelane on paadunud pensionärist  vanapoiss Henry Pulling, kes kasvatab koduaias  jorjeneid. Henry kohtub ema matustel särtsaka tädi Augustaga ja tema elu saab täis huvitavaid seiklusi ja moraalseid dilemmasid- mõisted hea ja paha vahetavad kergelt kohad.
75+tädi Augusta mõtiskleb lk. 69 nii :„ Noorena olin ma küllaltki säästlik ja see läks üsna valutult, sest noor inimene saab hõlpsasti luksuseta läbi. Noortel on muidki huvisid peale rahakulutamise, nad võivad armatseda, olles rahul kokakoolaga, mis ajab vanema inimese iiveldama. Nad ei mõista, mis on tõeline nauding, isegi nende armatsemine on kuidagi tõtakas, poolik. Õnneks toob keskiga kaasa naudingud, sa hakkad nautima armastust, veini, toitu. Ainult isu luule järele väheneb veidi, aga ma jääksin rõõmuga ilma võimest nautida Wordsworthi sonetti (muidugi ma pean silmas teist Wordsworthi), kui ma tunneksin selle asemel rohkem mõnu veinist. Ka armastus pakub tavaliselt pärast neljakümne viiendat eluaastat kauakestvamaid ja mitmekesisemaid naudinguid.“
William Wordsworth (1770 – 1850), inglise kirjanik, pälvis õuepoeedi (Poet Laureate) ametliku tiitli ja stipendiumi. Tema luuletusi on avaldatud „Vikerkaares“ 7-8 2004, Proovisin lugeda, aga nagu tädi Augustalegi, maitseb mulle vein rohkem.  
Henry Pulling sirvib oma isa raamatuid ja mõtiskleb lk. 205 nii:
 „Olen vahel mõelnud, et inimese elu kujuneb rohkem raamatute kui elavate inimeste abil; just raamatutest, kaudselt, õpime tundma armastust ja valu. Isegi kui meile saab osaks õnnelik juhus armuda, oli loetu meid selleks ette valmistanud, ning kui mina polnud kunagi kellessegi armunud, johtus see ehk sellest, et minu isa raamatukogus ei olnud vastavaid raamatuid.
(Henry Pullingi isa luges põhiliselt Walter Scotti.)
Eelnevat lõiku lugedes meenus mulle raadios kuuldud mõtisklus nõukogude aegsete raamatute saatusest, millega pole midagi teha. Emade-isade, vanaisade-vanaemade raamaturiiulist, täis ühesuguseid masstiraazis välja antud köiteid. Isegi vanapaberisse neid ei võeta, vanaraamatute müüjad neid ei taha. Kõneleja pani ette, et kas ei võiks neid raamaturiiuleid koos raamatutega käsitleda kui vanavara ja viia uude korterisse. Kummuti asemel seisaks siis ema-isa raamaturiiul, mis ühtlasi kajastab nende aega ja mõtteviisi ja hoiab mälestust erksana.
Ise olen päästnud mitme vanaema raamatukogu, viimane neist veel seina ääres lademes, ootab riiulit.
Raamatust "Rännud tädiga" muuseas saab tarvilikke õpetusi ka selle kohta, kuidas suhelda maksametnikuga ja kuidas valedetektorit ära petta.

Graham Greene
„Rännud tädiga“
Inglise keelest tõlkinud Mihkel Loodus
Kirjastus Olion 1995

272 lehekülge.

27. oktoober 2016

Frans Emil Sillanpää "Lõikuskuu"

1939. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaadi“ raamat ilmus Soomes 1941 a. ja jäi kirjaniku eelviimaseks romaaniks. Viimane,1945 ilmunud „Inimelu võlu ja vaev“, ilmus eesti keeles "Varamu“ sarjas 1975. aastal. Olen lugenud, aga ei mäleta midagi. Ehk vaid seda, et raamatust saadud emotsioon oli sama, mis nüüd. Melanhoolne tagasivaade minevikku.
Algas romaan lk. 5 nii: „Päevad olid ikka veel pikad ja põuased, tõelisest suvekuumusest ei saagi enne augustikuud õieti rääkida. Ometi oli taevavõlv juba tõusnud kõrgemale ja inimesed hakkasid maastikul liikudes seda silmitsema, suvealguse õitsvatel päevadel nad seda tavaliselt ei tee. Kuid nüüd olid seal hommikust õhtuni rahulikud süütud valged pilved, mis võisid tundide viisi püsida peaaegu paigal. Kuni äkki ühel õhtupoolikul hakkavad pilved kogunema ja tumenema, saavad servadesse punase kuma. On imelikult vaikne, karjamaal olev hobune sööb pisut rahutult…. Siin-seal mõni üksik inimene justnagu muutuks tööst puhates virgemaks, millestki millekski…..“
Kaunis ja tuttav pilt, kui hobune välja arvata.

Raamatu järgi tegi  Matti Kassila filmi „Elokuu“, mis oli edukas ja võitis Soome kõrgema filmiauhinna Jussi. Aga 5 parima soome filmi hulka pääses Helsingin Sanomat küsitluse kohaselt Matti Kassila teine film- „Komisario Palmun erehdys” („Komissar Palmu eksitus”), mis jõudis kinolinale 1960. aastal. Filmi aluseks on Mika Waltari teos.






Maija Länsilehtot mängis filmis „Elokuu“ Rauni Luoma ja Viktor Sundvalli Toivo Mäkelä. Viktor Sundvallis on väidetavalt palju autobiograafilist, nii autor kui tema tegelane olid kimpus viinaga.
Vaatasin huviga milline Rauni Luoma (1911-1996) välja nägi filmi tegemise ajal 1956 a.




Raamatus iseloomustati teda nõnda: „Maija Länsilehto vanus lähenes 40 aastale, kuigi mõõduka priskuse tõttu paistis ta märgatavalt noorem välja“.
Naise välimuse hindamises on toimunud olulised muudatused.
Kena lugemine oli. 

Frans Emil Sillanpää
„Lõikuskuu“
Eesti Raamat 2016
Sari Nobeli laureaat
Tõlkinud Ilmar Palli

110 lehekülge

17. oktoober 2016

Richard Wagner "Lendav hollandlane" "Estonias"

Richard Wagner
„Lendav hollandlane“
Maailmaesietendus 2. jaanuaril 1843 Dresdeni Semperoperis
Esietendus Rahvusooperis Estonia 22. septembril 2016

Dirigent: Vello Pähn
Lavastaja: Pamela Recinella (Itaalia)
Kunstnik: Yannis Thavoris (Suurbritannia)
Valguskunstnik: Matt Haskins (Suurbritannia)
Video: Apparati Effimeri (Itaalia)
Koreograaf: Daniel Kirspuu
Koormeister: Elmo Tiisvald
Näitejuht:  Marko Matvere

Peaosades:
Hollandlane, kurikuulus naftamagnaat: Aleksandr Krasnov (Maria teater)
Senta, Dalandi tütar, kunstnik: Aile Asszonyi
Daland, ettevõtja keemiatööstuses : Ain Anger (Viini Riigiooper)
Erik, politseinik: Jyrki Anttila (Soome rahvusooper)
Mary, bordelli emand: Juuli Lill
Insener Dalandi alluvuses: Mart Madiste
Vana Senta: Malle Kaalep
Seitse surmapattu, daamid, pidutsejad: Rahvusooper Estonia koor
Seitse Surmapattu: tantsijad.

Kolmes esimeses etenduses laulis Ain Anger. Just tema tõttu vaatasin ooperit 24. septembril  Estonia ooperisaali viimasest reast. Ja ei olnudki nii hull viimases reas istuda, teksti sai lugeda monitoridelt, rõdu serva alt lava kohal asuvat teksti ju ei näe.
Ain Angeri kuulsin ära, vaimustusin taas tema võimsast  sametisest bassist, hea võimalus kuulata kodus maailmakuulsat lauljat. 2017.a 01. mail näiteks võib Ain Angerit kuulda ja näha Viini Riigiooperis Hundingi osas ooperis „Valküürid“. Paraku olen oma tutvusringkonnas ainus, kes Wagnerit armastab. Ka „Estonia“ „wagnereid“ olen pidanud üksi vaatama. Õnneks pole mul  üksi ooperis käimise ja ka reisimise vastu midagi.


Ooper „Lendav hollandlane“ (1841) tugineb legendile neetud laevakaptenist, kelle võib päästa üksnes truult armastav naine;
Tutvustusest:
Lavastaja Pamela Recinella, kunstnik Yannis Thavoris ning videokunstnike ühendus Apparati Effimeri on loonud Wagneri tormisest ja põnevast loost kaasaegse ning äärmiselt visuaalse lavastuse. Lavastaja Pamela Recinella: „Meie lavastuses on Hollandlane 1980. aastate egoistlik-kapitalistlikus keskkonnas elav edukas, kuid üksildane ärimees. Tema olemust toidab vajadus end pidevalt ületada, millele järgneb patustamise pärast lunastuse otsimine. Kõik see mõjutab drastiliselt tema elu – ühest küljest soovib ta leida pääseteed ja samas põgeneda oma päästja eest, sest ta ei suuda pahedeta elada. Kui tema elust puuduks edev kuulsuse ja rikkuste tagaajamine, seisaks ta silmitsi igavuse, tülpimuse, elumõtte kadumise ja lõpuks isegi surmaga. Ooperi lõputu ja sihitu seilamise teema on metafooriks Hollandlase kaasaegsele tarbimisneedusele. Sentas ja tema kunstis usub ta leidvat ainsa võimaliku lunastuse. Kõik, mida Senta kehastab – nooruslikult naiivne usk kunsti ja loovusesse – jääb kapitalistliku ühiskonna labasuse ja tooruse rataste alla. Kas Hollandlane suudab Senta ainulaadset olemust kaitsta ja muuta enda pahed kireks vooruse vastu? Näib, et Hollandlasele on iga petlik pahe veenvam kui kunstiline tõde.“

Seda peab lugema, et lavastusest aru saada.
Käesolev on neljas „Lendava hollandlase“ lavastus Estonias. 1925. a Hanno Kompuse seades laulsid Hollandlast Karl Viitol ja Aleksander Arder. Tiit Kuusik laulis nii 1958. a Paul Mägi kui ka 1983. a Detlef Rogge lavastuses. Kuusiku kõrval tegi suurepärase rolli 1983. a ka Mati Palm. Kui seni lauldi ooperit eestikeelses tõlkes, siis 2016 kõlas ooper saksa keeles.
Maailmaesietendusel 1843. aastal Dresdenis lõppes ooper Senta viskumisega merelainetesse. 1864. a Müncheni lavastuse jaoks kirjutas Wagner ooperile uue lõpu: Senta ja Hollandlane tõusid kirgastatuna taevasse.

2016.aastal „Estonias“ Hollandlane lunastust ei saagi ja hukkub, Senta aga elab veel pikki aastaid ning maalib veel ka hallipäise naisena oma armastatud Hollandlase portreed.

„Estonias“ on lavastuse läbivaks motiiviks on tormine meri, mis mõjub Hollandlase rahutu hingeelu metafoorina. Ainult armuaariate ajal on meri tüüne, lõpuks hukkub Hollandlane aga lausa märatsevates lainetes. Meri ja vahused lained on videokunstnike poolt tehniliselt niivõrd hästi teostatud, et oli tunne nagu lavalt hoovanuks saali jäist hingust, mis tõi kananaha ihule. Personifitseeritud seitse surmapattu mõjusid küll rohkem huvitava liikumisjoonisega värvilaikudena ega andnud Hollandlase karakterile suurt midagi juurde.(Tutvustusest)
Tegevus toimub nafta puurtornil. Laval on pilkupüüdev videokunst, võib unustada end neid laineid vaatamagi!









Algse versiooni ketrusneiude asemel on II vaatuses laval asised ärinaised- prostituudid. 










Hollandlast kimbutama on lavale toodud seitse surmapattu: viha, ahnus, kadedus, iharus, tujutus, aplus ja uhkus.









Pildid "Estonia" kodulehelt.
Wagneri suurepärane muusika ja igati intrigeeriv kaasaegne lavastus.
Suurepärane ooperielamus!


Nikolai Rimski-Korsakov "Tsaari mõrsja", Helikon Opera külalisetendus

Helikon Opera külalisetendus
Nikolai Rimski -Korsakov
„Tsaari mõrsja“

Ilja Tjumenevi libreto Lev Mei samanimelisele näidendile.
Maailmaesiettekanne 3. novembril 1899 Moskvas S.I. Mamontovi Eraooperis.
Esietendus Helikon-Operas 6.septembril 1977.

Lavastaja –Dmitri Bertman
Dirigent- Jevgeni Braznik
Kunstnikud- Igor Nežnoi, Tatiana Tulubjeva
Valguskunstnik- Denis Jenjukov
Lavaline plastika ja liikumine- Juri Ustjugov

Osades
Aleksei Issajev-Grigori Grjaznoi, opritšnik
Larissa Kostjuk- Ljubaša, Grigori Grjaznoi armuke
Lidia Svetozarov- Marfa, Vassili Sobakini tütar
Igor Morozov- Ivan Lõkov, bojaar
Dmitri Hromov- Jelisssei Bomelius, tsaari arst
Irina Reinhard- Dunjaša, Domna Saburova tütar ja Marfa sõbranna
Mihhali Guzov- Vassili Sobakin, Novgorodi kaupmees
Jelena Mihhailenko- Domna Saburova, kaupmehe naine
Andrei Orehov- kellalööja

Tutvustusest:
Lev Aleksandrovitš Mei draama „Tsaari mõrsja“ sisu vastu ilmutas Rimski-Korsakov huvi juba noores eas. „Minu muusikalise elu kroonikas“ kirjutas Nikolai Andrejevitš 1867/68 aasta talve kohta järgmist: „Vaatasime Borodini juures läbi ühe tema sümfoonia partituuri, rääkisime „Vürst Igorist“ ja „Tsaari mõrsjast“, mille komponeerimise soov oli olnud esmalt Borodini põgus unistus ning mõni aeg hiljem minu oma“. Rimski-Korsakov alustas „Tsaari mõrsja“ kirjutamist veebruaris 1898. Stsenaariumi töötas välja helilooja ise, libretistiks oli aga ta õpilane Ilja Fjodorovitš Tjumenjev.

Mei draama oli inspireeritud tõsielulistest sündmustest. Selle allikate hulgas on ka „Vene riigi ajalugu“, mille kirjutas Nikolai Mihhailovitš Karamzin, kes on öelnud Ivan Julma kohta järgmist: „Olles tüdinud olemast lesk, kuigi ei elanud tsölibaadis, oli ta juba kaua aega otsinud kolmandat naist…
Tsaaride residentsi Aleksandrovskajas oli kokku toodud üle 2000 nii aadli- kui lihtsoost mõrsjakandidaadi kõikidest Venemaa linnadest ja igaüht tutvustati talle isiklikult. Kõigepealt valis ta 24 aastase, siis 12 aastase… ta võrdles nende ilu, kombeid ja mõistust küllaltki kaua; lõpuks eelistas ta teistele Marfa Vassiljevna Sobakinat, Novgorodi kaupmehe tütart. Samaaegselt valis ta tsareevitšile mõrsjaks Jevdokia Bogdanovna Saburova. Õnnelike iluduste isadest said ühtäkki bojaarid. Lisaks tiitlitele said nad endale ka rikkused, opaalikaevandused ja kinnisvara, mis oli vanadelt vürsti- ja bojaariperekondadelt ära võetud.
Kuid tsaari mõrsja haigestus, hakkas kõhnuma ja kuivetuma: rahvas väitis, et Ivani vihkavad kurjategijad olevat ta rikkunud. Õel laimaja doktor Jelissei Bomelius tegi tsaarile ettepaneku kurjategijad ära mürgitada ja, nagu rahvas rääkis, valmistas ta mürgise joogi nii osavalt, et mürgitatud inimene suri täpselt ettekavatsetud ajal. Just nõnda hukkas Ivan ühe oma lemmikutest, Grigori Grjaznoi ja ka paljud teised, keda süüdistati tsaari mõrsja mürgitamises osalemises.“ Autor lõpetas näidendi aastal 1849 ja see kinnistus Vene teatrite repertuaarides. Populaarse draama jättis aga peagi varju Rimski-Korsakovi samanimeline ooper, mis valmis pool sajandit hiljem.

Telerist kuulsin, et Rahvusooper Estonia nautis menu külalisetendustel Moskvas, sama võib öelda Helikon Opera  külalisetenduste kohta Tallinnas. Selliseid ovatsioone ei ole rahvusooperi seinad kaua kuulnud, arvan mina.

Klassikalist vene ooperit ei näe just tihti ning lavastatus oli samuti truuks jäänud ajastule. Ooperi on armastusest, aga nii lavakujundus kui ka kostüümid on võrdlemisi sünged ja viitavad algusest peale tragöödia võimalusele.

Palju häid ja väga häid lauljaid. Panen oma lemmikutele pildid juurde. Vapustav bass Mihhail Guzov, dramaatiline Larissa Kostjuk ja teised.


Suurepärane koor ja huvitavad kostüümid. Erinevad pildid juhatas sisse kellalööja kellahelistamisega. Kellahelistamine ja küünalde kustutamine lava hämaruses lisas  etendusele saladuslikkust ja saatuslikkust.

Bertman on rahvusvahelise haardega lavastaja, kes on mõned korrad lavastanud ka „Estonias“ ja  2008. aastal E.-S. Tüüri ooper „Wallenberg“ , mille eest ta pälvis  Maarjamaa Risti IV klassi teenetemärgi ja 2010 aastal Rahvusooperis Estonia „Armastus kolme apelsini vastu“.  „ Vanemuises“ lavastas Bertman  „Hoffmanni lood“.
Oli suurepärane ooperielamus.



14. oktoober 2016

Andre Gide "Maised toidud"

Värskendav sõõm klassikat. Nagu allikal oleksin joonud, kahju ainult, et ei saanud lugeda nooruses, siis kui olin ise avatud tormile ja tungile.  
Nooruses, siis kui „Ja meie elu on olnud me ees nagu klaasitäis jääkülma vett, see niiske klaas, mida hoiavad palavikuhaige käed, kes tahab juua, ja kes joob kõik ühe sõõmuga, teades küll, et ta peaks ootama, kuid ei suuda ometi hõrgutavat klaasi huultelt tõsta - niivõrd jahutav on vesi, niivõrd janutab teda palaviku kuumus.“ (lk.19).

Lk. 32 „Iga täiuslik tegu on nauding. Sellest tunned ära, et pidid seda tegema. Ma ei salli neid, kes kiidavad palehigis tööd. Sest kui see on vaev, peaksid nad tegema midagi muud. Leitud rõõm on märk töö õigsusest,  ja mu naudingu siirus, Naatanael, on mulle kõige olulisem teetähis.

Ja mina õppisin kogu aeg, et tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus.
Õnneks on raamatu lõpus tõlkija sisukas järelsõna ja autori isikunimede seletused.
Naatanael- teise nimega Bartolomeus, Jeesuse üks esimesi jüngreid.

Lk. 33 „Miks pole sa mõistnud, et kogu õnn on juhuslik ja ilmutab end sulle igal hetkel, otsekui kerjus su teel. Saad õnnetuks, kui ütled, et su õnn on surnud, sest sa ei kujutanud seda ette sellisena- kui sa tunnistad seda vaid siis, kui see vastab su mõtteile ja soovidele.

Lk. 44 „Istusin aias. Ma ei näinud päikest, kuid õhk sillerdas pudenevast valgusest, nagu muutunuks taevasina veeks ja sadanuks alla. Jah, tõesti, õhus oli tunda laineid, valgus liikumist, samblal sädemeid nagu piisku. Jah, tõesti, sellel suurel puiesteel näis valgus justkui voolavat, ja kuldsed vahuhelbed takerdusid okstesse neis voogavais kiirtes.
Kaunis!

Andre Gide
„Maised toidud
Prantsuse keelest tõlkinud Marit Karelson
Illustratsioonid Kairi Orgusaar
Allikaäärne 2016.
150 lehekülge


12. oktoober 2016

Steve Cavanagh "Kaitse"


„Kaitse“ on  segu Lee Childist ja Grishamist, selline oleks võinud olla tulemus kui need kaks krimikirjanikku oleksid ühise raamatu kirjutanud. Tegu on aga hoopis Steve Cavanagh ’i esikromaaniga, väga hea kriminaalromaaniga. Meeldib kindlasti kõigile, kes Lee Childist ja Grishamist lugu peavad: Jack Reacher kohtusaalis.

Steve Cavanagh on sündinud ja kasvanud Belfastis ja praktiseerinud advokaadina. Romaan „Kaitse“ kandideeris  2015 aastal kirjandusauhinnale Ian Fleming Steel Dagger for best thriller, mida annab välja Suurbritannia krimikirjanikke ühendava organisatsioon Crime Writers’ Association.  (Võitis 2015  Karin Slaughter, Ersenilt on temalt 2005.a. ilmunud „Pimedusega löödud“, võiksin lugeda.)
Steve Cavanaghist saab rohkem lugeda siit: http://stevecavanaghbooks.com/blog/




Raamatu moto on
 Enne karistus- siis otsus“
Lewis Carroll „Alice imedemaal“
Peategelane on kohtuadvokaat Eddie Flynn, taskuvarga poeg, nooruses kindlustus pettur.  Ema soovil ja hea sõbra toel sai temast advokaat. Ja selgus, et need kaks ametit ei olegi nii erinevad:
Lk. 18 „Kõik need oskused ja võtted, mida olin eduka sulina arendanud ja kasutanud - tähelepanu kõrvalejuhtimine, pettemanöövrid, veenmine, sisendamine, näppamine, vahetus, peitmine- neid meetodeid olin kasutanud aastaid tagasi tänaval, aga sama palju ka viimase üheksa aasta jooksul kohtus. Tegelikult polnud midagi muutunud. Olin vaid profiili vahetanud.“
Raamatus kohtume Eddiega ajal, kui ta on otsustanud advokaadi ametiga lõpu teha, on läbinud alkoholismi võõrutusravi ja elanud üle abielulahutuse. Vene maffia New Yorgis võtab ta kinni, riputab pommi selga ja sunnib kaitsma mõrva-süüdistuse eest oma ninameest. Tagatiseks hoiab maffia pommi pulti enda käes ja on võtnud Eddie 10 aastase tütre vangi.
Eddiel on 48 tunni jooksul korraga 3 ülesannet: kaitsta oma klienti, päästa oma tütar maffia küüsist ja püüda ise ellu jääda. Õnneks on Eddiel sõpru oma mõlemast eluperioodist. Sellest raamat ongi.

„Kaitse“ on huvitav, tempokas ja põnev kuni viimase leheküljeni välja. Lõpeb märuliga  kohtumajas ja kohtuhoone õhkulendamisega.
Samavõrd kui seikluslikkus, Eddie sulioskused ja füüsilised võimed on põnevad, on veelgi põnevamad Eddie oskused, arutlused  ja kadestamisväärt kiirreageeri-mine kohtusaalis. (Grishamilt pole ammu midagi ilmunud ja kui märul välja jätta siis Cavanagh on igatahes värskem.)

Cavanagh on väga hea uus nimi eestikeelses krimikirjanduses.  Tõsine ja mehine kriminull, soovitan!

Steve Cavanagh
„Kaitse“
Inglise keelest tõlkindu Ann Kuslap
Kirjastus Ersen 2016

303 lehekülge

11. oktoober 2016

Ruth Rendell "Pimedad nurgatagused"

Pimedad nurgatagused kui metafoor. Tegevuskoht pimedas nurgataguses võib valla päästa pimedad nurgatagused inimese hinges ja panna ta tegutsema moel, mida inimene ise ega ka lugeja ei oska oodata.
Seda raamatut lugedes saab näidete varal selgeks, et inimese suurim vaenlane on hirm. Hirmu küüsis pannakse toime kõige julmemad teod.

„Pimedad nurgatagused“ ilmus 2014 aastal ja on inglise kuulsa krimikirjaniku viimane romaan.  Ruth Rendell  suri 2015. aastal 85. aastasena.




Olen läbi lugenud enamus tema romaane, ka Barbara Vine nime all ilmunud. Meenub sümpaatne inspektor Wexford. Eriti hindan Rendelli psühholoogilisi kriminaalromaane.

Loetud raamatu motoks on katkend Ruth Rendelli intervjuust Marianne Macdonaldiga ajalehes Sunday Telegraph 10.aprill 2005.
„Kuid miks paeluvad teid psühhopaadid?
„Nojah“, ütleb Rendell oma kindlal häälel, „mul on kahju inimestest,  keda ajendavad kohutavad impulsid. Ma arvan, et ajend tappa peab olema ränkraske koorem. Ma püüan panna oma lugejaid  mu psühhopaatidele kaasa tundma ja arvan, et saavutan edu, sest mina tunnen.“

Kas mina ka tunnen, pärast raamatu lugemist?  Tavaliselt ei tunne. Kui inimene saab aru oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida,  peab ta vastutama. Alati ei saa ka ohvrile kaasa tunda, kuid see ei õigusta tapatööd, inimelu on püha. Nii et krimkasid lugedes ootan alati, et pahad saavad karistatud.

„Pimedad nurgatagused“ on lihtne ja loetav raamat igapäevaelu teemadega, mille taustal võtab hoogu ka kruvib pinevust üles ekstreemne lõpplahendus. Hoopis teistmoodi rendell kui varasemad, lihtsam ja ladusam.
Tutvustusest:
 Kui Carl Martini isa sureb, pärib poeg maja rikkas ja trendikas Londoni linnajaos. Carl, noor algaja kirjanik, vajab siiski raha, üürib ta ülakorruse korteri esimesele soovijale, loomaarsti assistendile Dermot McKinnonile. See oli Carli esimene saatuslik viga. Teine viga oli hoida alles isa pentsik kollektsioon arstimeid, kaasa arvatud tervisele ohtlikud dieeditabletid, mis ta leidis rohukapist. Viga oli ka nende müümine kaaluga kimpus olevale näitlejannale, kes seeläbi sureb. Tehingust teadlik Dermot haarab kinni võimalusest ja hakkab Carlilt välja pressima, keeldudes talle üüri maksmast ning ähvardades naise surma põhjuse avalikustada. Moraalselt ahistatud ja pidevas hirmus elav Carl kaotab pinna jalge alt ja vajub üha sügavamale lootusetusse, suutmata vastu astuda saatanlikule vaenlasele.

Raamatus on värvikaid tegelasi  ka peale n.ö. peategelaste. Näiteks Tom ja  Dot  Milsomist koos nende tütre Lizzie Milsomiga on  ainest terveks romaaniks.
Stiilinäitedki olen valinud Tomi suust:

Lk. 102 „Tom oli huviga täheldanud, et kui laps elas oma vanemate majas, hakkasid muretsema, kui ta oli õhtul, ütleme, pärast kella ühtteist väljas. Muretsesid end haigeks, kui ta oli pärast keskööd ikka veel väljas. Vaatasid kella, kõndisid toas edasi-tagasi ja avasid ukse iga kümne minuti tagant, et püüda märgata teda mööda tänavat tulemas. Uni ei tulnud kõne allagi. Aga kui ta enam kodus ei ela, kuigi tead, et ta läheb õhtul samamoodi välja, jääb hilise ajani välja, kui mitte isegi kauemaks, muretsed vaevalt üldse. Lähed voodisse ja jääd magama. Ärkad hommikul üles ja sul pole kahtlustki - kui sa sellest üldse mõtled -, et ta tuli koju keskööl või kell üks või kelle kaks, elus ja terve. Miks see nii oli? Miks sa muretsed, kui ta oli koos sinuga, aga ei muretse, kui ta enam ei ela enam sinu juures? Ta küsis teistelt vanematelt selle kohta ja nad kõik tundsid sedasama.“
Nii mõtiskleb Tom, tore tegelane, kes pensionile jäädes omandab Londoni bussides tasuta sõiduõiguse ja  veedab aega linna tundma õppides ja bussidega ringi sõites. Sarnast ühistranspordiga ringisõitmist oli vist ka raamatus „Surm õhtuhiies“.

Lk. 30 „Nagu palju tema eas mehed, mõtles Tom, et kui ta on pensionile jäänud, leiab ta selle pealesunnitud jõudeelu suurepärase olevat. Ta on vaba, ta on pidevalt puhkustel. Mis tal oli meelest lipsanud , oli see, kuidas puhkustel, mida tema ja Dot olid aastate jooksul võtnud, oli ta surmani tüdinud sörkimistest väikeste Hispaania linnade kitsastel kõrvaltänavatel või giidiga tuuridest Sitsiilia templi-varemetele või enda vedamisest üles metsastele mägedele Türgis, ainsaks ees-märgiks imetleda vaadet ülevalt. Dot polnud tüdinud või vähemalt ei öelnud kunagi, et on - aga siis polnud neist kumbki seda öelnud. Tomil polnud mingeid hobisid. Ta ei teadnud midagi golfist; ta ei vaadanud seda isegi telerist. Ta ei hoolinud kinost, kus polnud midagi, mida poleks telerist näinud. Ta polnud kunagi olnud kuigi suur lugeja ja ta polnud kunagi õppinud klassikalist muusikat armastama. Neile puhkustele tagasi vaadates mäletas ta enamasti, kui aeglaselt aeg oli möödunud; kui ta vaatas vargsi oma kella, arvate, et nüüdseks peaks olema juba pool kaksteist, nägi ta, et see oli ainult kümme minutit üle kümne.

Kipun aina märkama ja tallele ,mida teised tunnevad ja ütlevad vanaduse ja pensionile jäämise kohta. Eks see ole minu jaoks aktuaalne teema. Töötan igapäevaselt, mõtlen kergendusega ajale, kui koju jään, tegelen sellega ,mis mulle meeldib ja hakkan korralikuks vanaemaks. Kusagil põhjas pesitseb kartus, aga mis siis kui see mulle siiski ei meeldi.

Ruth Rendell
„Pimedad nurgatagused
Inglise keelest tõlkinud Maia Planhof
Eesti Raamat 2016

Sari Mirabilia

10. oktoober 2016

j.k. Johansson "Laura". Palokaski1

Soome oma Twin Peaks. Isegi peategelase nimi Laura Anderson on justkui tuletis Laura  Palmerist.

J.K. Johansoni nime taga peitub grupp autoreid, tele- ja filmistsenariste. Tänaseks on Laura sarjas ilmunud kolm raamatut: „Laura" 2013“, „Noora“ 2014  ja „Venla“ 2015.
Esimene raamat „Laura“ keskendub Laura Andersoni kadumisele, meenutatakse ka Venla kadumist, kuid kahte juhtumit veel ametlikult ei seostata. Lugejale lõpu-lehekülgedele kahtlus tekitatakse.






Märgin tegelased üles, et ükskord kui järgmine raamat ilmub, oleks teada, kes on kes. Raamatu elusolev peategelane on Miia, endine internetipolitseinik, kes asub oma endises kodulinnas tööle Palokaski kooli eriõpetajana. Miia on muidugi kaunis, sale, seksikas ja tark pealekauba. Kuigi ta on politseist lahkunud, osaleb ta edukalt uurimises. Palokaski koolis töötab psühholoogina Miia vend Nikke, kellest saab kahtlusalune nr.1. Nikke on abielus Miia parima sõbranna Suskiga. 



Venla on Miia ja Nikke 1980.aastal kadunud õde, kelle kadumise saladus on siiani lahendamata. Olulisemad tegelased on veel uurija Korhonen ja ajakirjanik Pasi Tikka.  

Noorat (järgmine kadunud tüdruk) ma tegelaste hulgas ei mäleta, kuigi järgmise tutvustuses märgitakse, et ta on Laura klassiõde. Tüdruk, kes "lauras" märgib, et ta elu võib ohus olla, kannab nime Johanna.






Raamat peegeldab tänapäeva noortemaailma. Kui sellest raamatust midagi kõrva taha panna, siis seda, kui tähtis on lastele sotsiaalmeedia, kui suur nende soov teenida kerget raha ja kui minimaalne oskus eristada õiget ja valest.

Meelelahutuslik detektiiv, lugemine kulgeb kiirelt. Huvi hoitaks ülal lõpuni välja. Tõsisematele krimkasõpradele jääb lahjaks ning tekib tahtmine leida üles kõik ebausutavused ning loetleda puduused.
Mina igatahes jään ootama järgmisi tõlkeid.

J.K. Johansson
„Laura. Palokaski1“
Tõlkinud Evelin Banhard
Pegasus 2016
239 lehekülge.


7. oktoober 2016

Raivo E. Tamm & Super Hot Cosmos Blues Band kontsertetenduses "Ma olen Ivo Linna“

Raivo E. Tamm & Super Hot Cosmos Blues Band kontsertetendus "Ma olen Ivo Linna“



Kuna abikaasa käib minuga vapralt kaasa ooperis ja balletis, siis olin varmalt nõus temaga koos vaatama etendust „Ma olen Ivo Linna“.
Kontsertetenduse vaheajal tegi abikaasa ettepaneku, et sõidame ära koju. Ma ei olnud nõus. Siis pakkus abikaasa piletiraha hüvitust 30 €,(meil olid pensionäri piletid), ma ei olnud ikka nõus lahkuma. Sellepärast, et tegelikult ma ju teadsin, mis ees ootab, lahkudes tunnistaksin, et ootasin midagi enamat. 



Ja väga hea, et ära ei läinud, sest kontsertetenduse teine osa oli talutavam. Vaevalt, et harjuma hakkasin, lihtsalt tekst ei olnud enam raadios ja teles  nii läbileierdatud ja Raivo E. Tamme lauluhääl oli ka vaheajal paranenud. 
Raivo E. Tamm on suurepärane koomik. Koomiku anne selles etenduses küll ei avanenud, aga piisab kui mõnikord telerit vaadata, siis saab selgeks, et tal see on. Näiteks "Kellapid", „Su nägu kõlab tuttavalt“, „ENSV“. Olen teda Estonia laval näinud operetis „Silva". Tähendab siis, et oskab laulda. Ivo Linnat eelistan siiski Ivo Linna enda esituses. Liisi Koikson vist ütles ühes intervjuus, et noort Ivo Linnat võib lõpmatuseni kuulata, ühinen temaga.
Mulle meeldis etenduses kõige rohkem Super Hot Cosmos Blues Band.
Sellest etendusest on päris tõsised inimesed ka kirjutanud:

6. oktoober 2016

Marc Dugain "Mõjuvõim"

 Jälle üks prantslane Nüüdisromaani sarjas.
Selles raamatus on teemaks presidendivalimised Prantsusmaal. Originaalis ilmus raamat 2014.aastal. Kas raamatus on midagi omast ka tegelikele presidendi-valimistele Prantsusmaal, mine sa võta kinni. Tutvustusest: Autor ei kinnita seda otsesõnu, kuid möönab ühes intervjuus ometi, et „ainult romaanikirjanik võib kirjeldada üksikasjalikult, mida luure- ja võimuorganid riigi julgeoleku ja riigisaladuste kaitse varjus võivad korda saata“.
Dugaini raamat on presidendikandidaat Philippe Launay’st, kelle eraelu on tuksis. Üks tütar tegi enesetapu, teine lahkus kodunt teadmata kuhu, suhted naisega on halvad. Ainuke isik, kellega Launay saab avameelselt rääkida on rääkimisvõimetu isa vanadekodus, kelle voodiserval Launay käib südant puistamas: „Minu positsiooni juures ei saa ma peale sinu kedagi usaldada“.
Ja edasi lk.12 „Kõik sai alguse 1914.aastal See ristiti suureks sõjaks ,et maskeerida kuidas see inimkonda räsis. Taheti seda võita, ja seejärel loodeti surmavast möllust kosuda. Aga keegi ei võitnud, seda teadis nii üks kui ka teine pool. Sellepärast tundsid kaotajad paarikümne aasta pärast tarvidust uuesti alustada, veelgi räpasemat ja laastavamat sõda. Ma mõistan, et sa ei tahtnud vastu hakata. Sinu isa naasis 1914.aasta sõjast tervena, aga ta lõpetas psühhiaatria-haiglas oma surnud kamraadidega rääkides, nagu nood olnuks seal, tema kõrval. Ma ei heida sulle ette, et sa ei hakanud vastu, kui sakslased jälle tulid.“
Eelneva lõigu juures hämmastas mind taas kui tugevalt on kaks suurt ilmasõda määranud ja määravadki veel 21. sajandil inimeste elu. Sarnaselt eelmise raamatuga „Lesepitser“.
Lk. 12 mõtiskleb Launay isa voodi ääres edasi: „Öeldakse, et kui saad täis-kasvanuks, tuleb vanematele andestada, samas säilitades endas last. Ma olen teile andestanud. Ja mis puudutab last minus, siis selle osa täidab poliitika. Tead, seal on nagu vahetunni ajal kooliõues. Samasugused vimmad, samasugused liidud, tugevama seadus. Eeliseks on see, et selles keskkonnas ei elata vanaks.“

Presidendikandidaat Launay ei ole positiivne kangelane. Raamat on sellest, kuidas ta surub valimistelt kõrvale oma rivaali Lubiaki, kuidas punub edu  kindlus-tamiseks suhete võrgustikku suurkorporatsioonidega. Raamatu tegevus toimub põhiliselt Pariisis, põkkab vahepeal Kanadasse, kuhu Launay läheb oma kodunt jalgalasknud tütart valmiskampaania ajaks tagasi tooma ning politsei eriüksuse luuraja Lorraine saadetakse Iirimaale kadunud ametühingutegelast otsima.
Raamatus on palju tegelasi. Sissejuhatavad peatükid ongi erinevatest tegelastest, enne kui nende kokkupuutepunktid esile tuuakse on see üpris häiriv lugemise juures. Tegelaste hulgas on ministreid, suurkorporatsioonide juhte, aatomi-allveelaeva juhte, luurajaid ja luureülemaid, armukesi ja õnnetuid depressiivseid abielunaisi. Võimu- ja rahajaht tabab süütuid ohvreid ja midagi kaunist raamatust ei leia.
Ma ei ole lugenud ka Marc Dugaini Mirabilia sarjas ilmunud „Hiiglaste avenüüd“ ning küllap jääbki lugemata.
Raamatu teema  haakus väga hästi meie koduste presidendivalimistega, mis õnneks, nii ma arvan, ohvreid kaasa ei toonud.
Võib lugeda, aga mitte midagi erilist.

Marc Dugain
„Mõjuvõim“
Prantsuse keelest Kaja Riesen
Eesti Raamat 2016
Sari Nüüdisromaan

254 lehekülge.