„Publiku naeru ajendab see, et
olgugi situatsioon pisut ebatavaline, on tegelased ustavad ja äratuntavad. Tavalised
inimesed on oma mugavustsoonist väljas
ega suuda ohjeldada olukorra väljumist enda kontrolli alt. Taas- tragöödia.“
Ray
Cooney farsi kuus reeglit. Teine reegel „Tegelased“.
Kaevusin
enne etendust „Endla“ teatri õdusas kohvikus istudes kavalehesse. Lisaks Ray
Cooney kuuele reeglile leiab kavast veel peatükid karusnahast, hirmust, valetamisest
(valetamise 9 motiivi Paul Ekmani järgi), petmisest ja kõrvalsuhete tüüpidest.
Pärnu
teatris etendus:
„Mitte
praegu, kallis!“
tragikomöödia
autorid
Ray Cooney ja John Chapman
tõlkija
Hannes Villemson
lavastaja
Ingomar Vihmar
kunstnik
Liina Unt
Esietendus
22. oktoobril 2016 Suures saalis.
Osades:
Tambet
Seling- Arnold Crouch
Kati
Ong- preili Tipdale
Märt
Avandi- Gilbert Bodley
Kersti
Kreismann (Eesti Draamateater)- proua Frencham
Jaan
Rekkor-kapten Frencham
Indrek
Taalmaa- Harry McMichael
Carita
Vaikjärv- -Janie McMichael
Saara
Nüganen- Sue Lawson
Kleer
Maibaum-Vihmar- Maude Bodley
Ott
Raidmets- härra Lawson
Tutvustusest:
Ontlikule kasukameistrile
Arnold Crounchile meeldib, kui igapäevaelu allub rangetele reeglitele. Tüüne
rutiini ähvardab aga pea peale paisata tema äripartneri Gilbert Bodley
liiderlikkus. Abikaasade ja armukeste värvika seltskonna lootusetult sassis
armusuhted ja arusaamatused kallihinnalise naaritsakasukaga tekitavad kaose,
milles korra loomine langeb just ümbritseva maailma silmakirjalikkusest ja
pahelisusest jahmunud Crounchi õlule. Tegelased poevad kasukatesse ja
kappidesse ning neist uuesti välja, et mitte valel hetkel vales seltskonnas
valele inimesele vahele jääda.
„Endlal“
on kavas samaaegselt kaks Ray Cooney komöödiat, nimetatule lisaks „Topeltelu“Pärnu teater Endla . Ray Cooney. "Topeltelu",
mille esietendus toimus juba 3 aastat tagasi. R.Cooney on komöödiazanris tõenäoliselt
kindla peale minek. Eks ma seda lootsingi, pikka teatriteed ette võttes. Ja ei
pidanud pettuma.
Soovitan
etendust kõigile, kes peavad lugu tervistavast naerust, mis valdab meid teiste
äparduste üle naerdes, kuigi tegelikus abielurikkumises osalemises muidugi kellelegi
midagi naljakat ei ole.
Ma
ei saa üle ega ümber neist kavas kirjeldatud Ray Cooney farsi reeglitest.
Osatäitjad-Õiged osatäitjad on
määrava tähtsusega. Naeru tõttu, mida minu näidendid vallandavad, usutakse
vahel, et farssi sobivad koomikud. Vältimatu katastroof! Farss vajab
näitlejaid, kes suudavad tragöödiat- ja see on üksnes esimene tingimus. Nad
peavad ka valdama tehnikat, olema vastupidavad, täpsed ja osavad, et täita
farsi nõudmisi. Ja ennekõike peavad nad olema suuremeelsed. Farss on
meeskonnatöö. Ei mingit monoloogidega ilutsemist. Farsi keel on argine. Tegelased ei arutle ka kesklaval prozektorivalguses seistes, millisesse
ohtlikku olukorda nad on sattunud, vaid tormavad ringi, et sellega toime tulla.“
Küllap
eelöeldu valguses jäigi kõige rohkem meelde Tambet Seling kuigi ega teiste
osatäitmiste kohta midagi paha pole öelda. Nägin vist Kersti Kreismanni esimest korda komöödias. Märt Avandi
kergatslik Casanova paistis silma just sõnalise osaga, kehakeel tuletas mulle
meelde „Savoy balli“ osatäitmist. Carita Vaikjärv, Kleer Maibaum ja Saara Nüganen olid kõik omamoodi söekad (noored) daamid ja meeldis, et Indrek Taalmaa ja Jaan Rekkor olid
argiselt asised.
Selle
komöödialavastuse puhul oli tunda lavastaja tugevat kätt. Ükski osatäitja ei
pingutanud üle, ei püüdnud ilmtingimata olla naljakas või teistest naljakam
olla.
Kes laval jõi, ei demonstreerinud oma purjusolemist. Saalist vaadatuna oli tegemist tugeva meeskonnatöö ja üksteisega arvestamisega. Mõned väiksed nipid jäid meelde – telefonihelina matkimine; vaikuse hetk e. paus laval, millele saal sekundeeris. II vaatus jätkus I vaatuse lõpu kordusega- ka see on üks Cooney reegel, et ajanihet kahe vaatuse vahel pole. Meeldivalt sümpaatne oli etenduse kiire kulg, piltide hoogne vahetumine ja eriti kahekordne lõpp.
Kes laval jõi, ei demonstreerinud oma purjusolemist. Saalist vaadatuna oli tegemist tugeva meeskonnatöö ja üksteisega arvestamisega. Mõned väiksed nipid jäid meelde – telefonihelina matkimine; vaikuse hetk e. paus laval, millele saal sekundeeris. II vaatus jätkus I vaatuse lõpu kordusega- ka see on üks Cooney reegel, et ajanihet kahe vaatuse vahel pole. Meeldivalt sümpaatne oli etenduse kiire kulg, piltide hoogne vahetumine ja eriti kahekordne lõpp.
II
vaatuses sai südamest naerdud, I vaatuse lõpus veel vabandasin kaasale, et ehk
II pool läheb lõbusamalt.
Ja
ega siis ainult nalja saa, etenduse ajal ja pärast koduteel võib mõtiskleda teemade
üle, mis lavastaja Ingomar Vihmarit huvitasid:
"Miks me paneme end ikka
ja jälle väga ebamugavatesse olukordadesse?
Miks tundub põgeneda lihtsam
kui kohale jääda?
Miks tundub endale ja teistele
valetada lihtsam kui tõtt rääkida?
Miks me valime pigem meelehea
kui tõe?
Inimesed, kas me oleme
normaalsed?“
Soovitan
etendust soojalt ja ennustan sellele pikka publikumenu.
Täpsemalt
kirjutab Ingomar Vihmari lavastusest tõenäoliselt minu lemmikkriitik, kes
samuti etendusel viibis.