25. mai 2021

Mai 2021

Minu maikuu on töine aianduse kuu. Tööst vaba aja  kolisin aeda. See on ühtaegu füüsilist koormust andev ja lõõgastav. Kõik mõtted kaovad kui kätega mullas songin ja keskendun sellele, mis parasjagu käsil. Magan kordades paremini kui sügis-kevad-talvisel ajal, siis  kui istuv asend on elamise põhiasend. Aias elamine on kulgemine. Aias olen ma õnnelik. Hilisõhtuks tihti ka väsinud ja alati ei tahagi lugeda. Tõesti -paar päeva möödus nii, et raamatut ei võtnudki kätte. Mõned siiski läbi loetud.
minu emadepäeva rodo täies õies. Mulle väga meeldivad rodod ja püüan neid aias kodustada. Kodu männimetsas peaks neile sobima. Aga  ma ei tea ühtegi teist nii pirtsakat õiekandjat, vähemalt neist, mida mina kasvatan. Igal aastal läheb mõni välja ja jälle valin uusi taimi. Pildil on nad kõik ilusad. See siin kõrval on "Red Jack".














Üle pika aja taas kinos- 24. mail, kohe kui kinod lahti läksid.

1. Nomaadimaa☝☝☝
Osades: Frances McDormand, Gay DeForest, Patricia Grier, Linda May
Kolme Oscari võitja: Parim film, parim naispeaosatäitja - Frances McDormand, parim režissöör - Chloe Zhao
Kahe Kuldgloobuse võitja: parim draamafilm ja parim režissöör - Chloe Zhao

„Nomaadimaa“ oli 2020. aasta auhinnahooaja enim hinnatud linateos. Lisaks publiku ja kriitikute üksmeelsetele kiidusõnadele sai filmile osaks ühtekokku 147 erinevat auhinda, sealhulgas eelmainitud 3 Oscarit ning peavõidud nii Veneetsia kui ka Toronto filmifestivalidelt. Filmi stsenarist ja lavastaja Chloe Zhao on maha saanud aasta ühe erinäoliseima filmiga – jutustades meile ülimalt intiimse loo Ameerika baby-boomerite põlvkonnast, kellest paljud kaotasid nii oma maise vara, töö, kui ka kodu pärast 2008.aasta majanduskrahhi. Oma loo keskmesse on Zhao pannud planeedi ühe parima ja auhinnatuima näitleja Frances McDormandi, ümbritsenud ta tegelike inimestega, kes pärast kodukaotust nomaadidena mööda maad rändavad, ning lasknud sündida tõelisel kinomaagial. Tulemuseks kurblik ja veidral kombel paeluv ood tervele põlvkonnale, kelle elu polnud ühel hetkel enam endine.
McDormand kehastab filmis Ferni, kes on kaotanud lisaks oma armastavale abikaasale ka terve oma kodulinna. Kohalikku kogukonda üleval hoidnud kaevandus suleti ja tulemuseks oli sõna otseses mõttes terve linna mahajätmine ja isegi linnaindeksi kaotamine. Nüüd liigubki Fern oma ustava furgooniga ühest linnast teise, et leida juhutöid ning lävida oma teiste saatusekaaslastega. Filmil puudub traditsiooniline süžee, tegemist on kõige ehedama oleku- ja seisundifilmiga, kuid just need reaalsed võttepaigad ja eriti reaalsed inimesed toovad omalt poolt filmi sisse orgaanilise aura, mis muudab linaloo üheks käesoleva aasta lummavaimaks vaatamiselamuseks.
Kolmekordsele Oscari-võitjale Frances McDormandile („Kolm reklaamtahvlit linna ääres“) sekundeerib ühena vähestest filmis osalenud elukutselistest näitlejatest Oscari nominendist teenekas karakternäitleja David Strathairn ("Head ööd ja õnn kaasa", "Bourne'i ülemvõim").


Filmis ei juhtu midagi. Üks naine sõidab/kulgeb mööda Ameerikat, teda ei röövita, ta ei jää haigeks. Ta kohtub võõrastega, mõnega saab sõbraks, mõni neist räägib talle oma loo. Keegi võõrastest ei soovi talle paha- millele mõtled, kui oled keskendunud krimkadele. Ümberringi on muljetavaldavad Nevada vaated. Esimene tunne, mis mind valdas, oli see: nagu eesti film, ainult olustik teine.

Ühes tutvustuses on öeldud, see film võib muuta teie elu. Kas ma vaatasin elule pärast filmivaatamist teistmoodi. Vist ei , sest minu elu ongi teine. Film tuletas meelde kui õnnelik ma olen, mulle on väga palju antud. Küllap isegi rohkem kui ma enda arvates olen välja teeninud.

Ja veel, mina oleksin andnud „Nomaadimaale“ auhinna ka parima muusikalise kujunduse eest.

Ja lõpuks ka ooperis:

Tosca
Giacomo Puccini
Esietendus Rooma Teatro Constanzi’s 14.01.1900
Esietendus Rahvusooperis Estonia 13.05. 2005.
Dirigent Arvo Volmer
Lavastaja Raimundas Banionis (leedu)
Kunstnik Sergejus Bocullo (Leedu)

Laulsid:
Heli Veskus-Floria Tosca, kuulus llauljanna
Luc Robert- Mario Cavaradossi, maalikunstnik
Rauno Elp- parun Scarpia, politseiülem
Raiko Raalik-Cesare Angelotti, endine Rooma konsul
Tamar Nugis- kirikuteener
Mart Madiste-Spoletta, politseiagent
Märt Jakobson- Sciarrone sandarm
Rahvusooper Estonia koor, orkester ja poistekoor

Kas nägin ooperit ka 2005.a. Estonias, kahjuks ei mäleta. Blogi toona ei pidanud ja kastitäie teatrite kavalehti põletasin paar aastat tagasi. Kui sain selgeks, et sellist aega- need kõik läbi lapata ja meenutada - ei tule kunagi.

Giacomo Antonio Domenico Michele Secondo Maria Puccini kirjutas kokku 12 ooperit.
Villid 1884; Edgar 1889; Manon Lescaut 1893; Boheem 1896; Tosca 1900; Madame Butterfly 1904; Tütarlaps kuldsest läänest 1910; Mantel, Õde Angelica ja Gianni Schicchi 1918 ja Turandot 1918.

Kui välja arvata kaks esimest, olen neid kõiki näinud ja nautinud Puccini kaunist muusikat. Mitmeid olen vaadanud – kuulanud korduvalt ja tõenäoliselt ka tulevikus. "Õde Angelica" näiteks tuleb ettekandele augustis 2021 Birgitta festivalil.

Üle hulga aja ooperis olla oli meeliülendav. Viimane kord oli 06.02. 2021 Estonias Trubaduur.

Üllatavalt hea etendus oli. Tosca osa on justkui Heli Veskusele loodud. Väga hea esituse tegi Rauno Elp politseiülem Scarpiana. Väljapeetud stiilne surmastseen. Kahjuks Cavaradossi kuulus aaria „El lucevan stelle“, mida peetakse üheks kaunimaks tenori aariaks, kadus kuidagi etenduse sisse ära. Kodus kuulasin aariat  Roberto Alagna ja Jonas Kaufmanni esituses ja seekord meeldis Kaufmann rohkem.

Pucciniga seoses meenus kohe ka suurepärane reis „Muusikaline Itaalia“. Aastal 2012 ehk. Otsin arvutist pilte Puccini kodumajast.

61. Françoise Sagan
Kõik need südamesopid
Les Quatre Coins du coeur
Prantsuse keelest tõlkinud Pille Kruus
Tänapäev 2020
Sari Punane raamat
KULKA kirjanduse sihtkapitali soovitusi 2021

„Kõik need südamesopid” on vodevillilik, kuid siiski psühholoogiliselt peen armastuslugu rikka töösturi pojast Ludovicist ja tema naisest Marie-Laure’ist. Paari elu koos Ludovici isa Henri, tolle naise Sandra ja teener Martiniga kulgeb vääramatu argisusega seni, kuni saabub elegantne Fanny, Marie-Laure’i ema, kelle isiksus ei jäta ükskõikseks ei Ludovici ega tema isa Henrid. Françoise Sagan (1935–2004) sai kuulsaks juba oma esimese raamatuga „Kurbus kummaline tunne”, mille ilmudes oli ta kõigest 19-aastane. „Kõik need südamesopid” on Sagani viimane romaan, mis leiti pärast tema surma ja mille avaldamine 2019. aastal kujunes üheks Prantsusmaa kirjandusilma suursündmuseks. Kuigi lõpetamata, on see oluline tükike Sagani kaalukast loomingust ning läbi ja lõhki saganlik: intelligentne, sarkastiline, toretsev ja häbitu.

Eessõnas kirjutab F. Sagani poeg, kes ema pärandi hulgast selle raamatu pooliku käsikirja leidis, kuidas ta selle ise avaldamiskõlbulikuks kohendas- hoidudes iga hinna eest puudutamast autori stiili või romaani tonaalsust, ning kuuskümmend viis aastat pärast romaani kurbus kummaline tunne" ilmumist ilmub lõpuks Sagani viimane, lõpetamata romaan "kõik need südamesopid" oma kõige puhtamal, algelisemal ja lugejatele hädatarvilikul kujul.
Lugesin selle raamatu lõpuni. Otsisin ja ootasin emotsiooni, mida kogesin kui  lugesin "Kurbus kummaline tunne" või veel enam- kui lugesin "Kas te armastate Brahmsi" . Ei leidnud seda emotsiooni üles, küllap olen vanaks jäänud. 
 

60. Catherine Ryan Howard
Eimidagimees

The Nothing Man
Inglise keelest tõlkinud Triin
Vesta 2021

Eesti keeles on temalt varem ilmunud romaanid „Valetaja tüdruk” ja „Salasilm" (2020).
Naine ei saa lõpetada kirjutamist, kuni leiab tapja. Mees ei saa lõpetada lugemist, sest tema on tapja. Eve Black oli kaheteistaastane, kui sarimõrvar, keda kutsutakse Eimidagimeheks – sest uurijatel pole temast sõna otseses mõttes mitte midagi, ei ühtegi jälge –, tappis terve tema perekonna. Ainsa ellujääjana saadab Eve’i ka täiskasvanuna kinnisidee tuvastada tema elu hävitanud mees. Ja ta kirjutab tõestisündinud mõrvaloost raamatu. Supermarketi turvatöötaja Jim Doyle loeb „Eimidagimeest“, Eve’i lugu tema perekonda tabanud tragöödiast ja naise püüdlustest mõrtsukale jälile saada, ning iga uue leheküljega tunneb mees suurenevat raevu. Jim ei ole sugugi huvitatud Eimidagimehe kohta kirja pandust. Sest tema ongi Eimidagimees. Jim taipab peagi, kui ohtlikult lähedale on Eve tõele jõudnud ja et naine ei anna alla enne, kuni leiab mõrvari. Tal ei ole valikut, ta peab jõudma esimesena naise peatada … CATHERINE RYAN HOWARD (1982) on Iirimaalt Corkist pärit krimikirjanik, keda on nimetatud iiri noir`i parimaks esindajaks. Catherine`i uusim romaan „Eimidagimees“ valiti 2020. aastal Iiri viie parima krimiloo hulka.
Olen lugenud autori varasemaid romaane. "Valetaja tüdruk" oli andekas krimilugu ja siiamaani meeles. "Salasilmast" ei mäletanud ma midagi. Pidin Urramist üle kontrollima , kas olen/ ei ole lugenud. Olen.
"Eimidagimees"  on täiesti uus tase. Väga hea krimka, kirjutatud n.ö. "raamat raamatus". Ei jää muud üle kui ootan autori järgmist raamatut.
Autor  peategelase kaudu puudutas olulist probleemi: mäletatakse ja teatakse sarimõrvareid, aga mitte nende ohvreid.

59. Christian Unge☝
Terake tõtt

Ett litet korn av sanning
Tõlkinud Mari Jesmin
Helios 2021
Tekla põnevussari

Pärast autoõnnetust tuuakse Nobelsjukhuseti EMO-sse kaks meest, üks neist on eluohtlikult vigastatud. Samal ajal eksleb mööda haiglakoridore keegi naine, väike poiss käekõrval. Naise kummaline käitumine äratab tähelepanu. Kiirabiarst TEKLA BERG taipab peagi, et naisel, poisil ja tollel vigastatud mehel on ühine minevik ja et see, mis paistis välja nagu õnnetus, oli tegelikult hoopis midagi muud. NOBELSJUKHUSETIS on haigla juhataja Monica Carlsson peene patsiendihotelli ja vastuolulise maksasiirdamisosakonna rajamisega pannud sisse kõrgeima erastamiskäigu. Mängu tuleb äsja tööle võetud staarkirurg Klas Nyström, ja ei lähe kuigi kaua, kui Klas juba Teklale kõiges agaralt vastu töötab. „TERAKE TÕTT” on teine raamat Christian Unge Tekla-sarjas, mille juhatas sisse menukas „LÄBI TULE JA VEE”. Siinses osas saame taas jälgida Tekla Bergi ja tema kolleegide tegemisi Stockholmis Nobelsjukhusetis, paigas, kus on alati pingeid, intriige ja armulugusid. „Vastu enese tahtmist kuritegevuse keskmesse sattuv savanti joonte ja fotograafilise mäluga erakorralise meditsiini arst Tekla Berg, kes võiks olla lohetätoveeringuga tüdruku leebe õde, on viimaste aegade säravamaid krimikirjanduslikke persoone. Ja tema looja Christian Unge tõusev täht krimikirjanduse taevas.” Jaan Martinson

Ka teine raamat Tekla põnevussarjast ei saanud minu lemmikuks. Lohetätoveringuga minu arvates võrdlust välja ei kannata, mõned peatükid siiski pakkusid pinget.

58. Anne Birkefeldt Ragde
☝☝
Tütar
Datteren
Norra keelest tõlkinud Kristina Porgasaar
Eesti Raamat 2021
Põhjamaade romaan
Neshovi saaga

Neshovi-saaga: "Berliini paplid", Erakvähid, "Rohelised aasad", "Andestada saab alati", Elunautijad", "Tütar"
Tütar” on Neshovite saaga kuues raamat, järg romaanidele „Berliini paplid”, „Erakvähid”, „Rohelised aasad” (eesti keeles kõik 2008), „Andestada saab alati” (2017) ja „Elunautijad” (2018). Margido on lahkunud ja Torunn Neshovi matusebüroo juhtimise üle võtnud, jätkates samal ajal ka vana talu enda omaks muutmist. Aga kui ta soovib oma perekonnanimeks võtta Neshov, katkeb hetkega vaikselt üles ehitatud hea kontakt emaga. Pealegi on tallu oodata külla Erlendit kogu tema seitsmeliikmelise Taani perega. Torunn on murede käes murdumas. Asja ei tee ka paremaks Kai Rogeri poolt Erlendi lastele rõõmuks toodud kaks põrsast. Torunni jaoks on sead läbitud eluetapp, nagu ka Erlend ja Kai Roger. Aga seekord saab Torunn näha, mis puust Erlend tehtud on. Ja võib-olla on lõppkokkuvõttes Kai Rogeril nii mõneski asjas õigus. Selle raamatuga tõmbab autor saaga lahtised otsad kokku. See on Torunni raamat: romaan naisest, kes on terve oma elu põgenenud, aga nüüd lõpuks julgeb võtta vastutust, seista enda eest ning valida armastuse. Norra kirjanik Anne B. Ragde (snd 1957) on kirjutanud hulgaliselt romaane ja novellikogusid. Tema raamatuid on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Sigrid Undseti eluloo eest pälvis ta Norra kõrgeima kirjandusauhinna. Suurima tunnustuse on ta saavutanud mitmete auhindadega pärjatud Neshovi-raamatutega. Saaga põhjal on valminud populaarne telesari. Eesti keeles on ilmunud ka tema romaanid „Öine soov” (2010) ja „Ma teen su nii õnnelikuks” (2012).


Neshovi saaga ilmub nii suurte ajaliste vahedega, et selleks ajaks kui uut lugema hakkad, on eelnevate raamatute tegelased ja sisu meelest läinud. Kes kelle laps oli, mis juhtus - aegamisi meenub - kuid siiski keeruline lugeda. "Tütar" ei ole parim raamat Neshovi saagast, aga paneb sellele ilusa punkti.  

58. Rene Denfeld☝☝☝
Lapseleidja

The child finder
Inglise keelest tõlkinud Ester Eggert
Ersen, 2020

Madison Culver kadus kolm aastat tagasi, olles koos vanematega teel Skookumi rahvusparki jõulukuuske valima. Praegu oleks ta kaheksa-aastane – kui ta on elus. Meeleheitel vanemad pöörduvad aga eksinud ja kadunud laste otsimisele pühendunud eradetektiiv Naomi poole. Politsei ja lapsevanemad tunnevad teda Lapseleidja nime all ning Naomi on Culverite viimane lootus. Naomi sihikindlad otsingud viivad ta sügavale jäisesse müstilisse metsa Pacific Northwesti piirkonnas ja tema enda mälestuskildudesse. Ta mõistab Madisoni-taolisi lapsi, sest kunagi oli ka tema eksinud tüdrukuke. Naomi ajab kangekaelselt Madisoni jälgi ja jõuab vähehaaval tõele lähemale, kuid samal ajal tungivad sünged unenäod läbi tema alateadvuse kaitsemüüri, tuletades talle meelde mingit kohutavat kaotust, mida ta tunneb, kuid ei suuda meenutada. Kui ta leiab Madisoni, kas sellega paljastuvad ka Naomi enda elu saladused? „Lapseleidja” jutustab loo detektiiv Naomi ja äärmiselt elava kujutlusvõimega lapse Madisoni vaatevinklist. Raamat on hingemattev, maagilise õhustikuga peenelt esitatud teos, mida on pea võimatu käest panna

Üllatus, üllatus! Vastu ootusi täitsa hea raamat oli. Lihtne lugeda.

57. Lucy Foley☝☝☝
Kutsutud külalised

The guest list
Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti
Eesti Raamat, 2021
Krimiraamat

Goodreadsi kasutajate hinnangul 2020. aasta parim põnevik! Pruut ‧ Viies ratas ‧ Isamees ‧ Pulmakorraldaja ‧ Pruutneitsi ‧ Laip Külalised kogunevad Iirimaa ranniku lähedal asuvale saarele, et tähistada kahe inimese abiellu astumist. Peigmees: nägus ja sarmikas, tõusev teletäht. Pruut: terane ja ambitsioonikas, ajakirja väljaandja. Tegemist on pulmadega, mis sobiks ajakirja või kõlbaks kuulsusele: disaineri käe all valminud kleit, kauge koht, luksuslik pidu, eriline käsitööviski. Mobiililevi võib küll hakkida ja lained pisut raputada, kuid kõik on meisterlikult kavandatud ja viiakse niisama meisterlikult ellu. Aga olgu plaanid kuitahes täiuslikud, inimloomust see ei muuda. Kui korgid šampanjapudelitelt minema lendavad ja pidu algab, hakkavad meenutuste ja heade soovidega segunema ja pinnale kerkima vana vimm ja väiklane kadedus. Peigmehe semud algatavad kooliaegse joomismängu. Pruutneitsi rikub ära oma kleidi ja see ei juhtu just päris kogemata. Pruudi kauaaegne (meessoost) sõber saab maha ebameeldivalt intiimse toostiga. Ja siis leitakse üks nende seast surnuna. Kes külalistest ei soovinud õnnelikule paarile head? Ja ehk oleks olulisem küsida: miks? Lucy Foley õppis Durhami ülikoolis ja Londoni ülikooli kolledžis inglise keelt ja töötas mitu aastat ilukirjanduse toimetajana. Tema tõeline läbimurre krimikirjanduse tippautorite sekka toimus 2019. aastal raamatuga „Jahiseltskond“ (eesti keeles 2020).

Väga põnev raamat. 2/3 lugemise ajast mõtled: kes tapeti ja kes tappis. Mõlemale persoonile on kandidaate palju. Ühe peategelase väärt mõte, raskel hetkel lohutab : Elu on paras kaos.... Aga mis ka ei toimuks , elu on üksnes päevade jada. Kontrollida on võimalik vaid ühte päeva. Ühte päeva on võimalik ohjes hoida. kahekümne nelja tunni haldamisega saab hakkama.


56.Ichiro Kishimi
Julgus mitte meeldida : Jaapani õpetus, kuidas end vabastada, teha elus muudatusi ja olla tõeliselt õnnelik

Kirawareru yuki
Tõlkinud Ave Põlenik
Äripäev, 2021

Kas õnnelik olemine on midagi, mille valime ise või otsustab seda meie eest keegi teine? Raamat „Julgus mitte meeldida“ aitab elu keerdkäikudes tekkinud sõlmi mõista ning neid lahti harutada. Raamat võtab kokku Austria psühhiaater Alfred Adleri – psühholoogiamaailma ühe suurkuju Sigmund Freudi ja Carl Jungi kõrval – filosoofilised ning psühholoogilised mõtted ja õpetused. Adler oli Freudi juhitud Viini psühhoanalüütilise seltsi esimeste oluliste liikmete seas. Kui tema seisukohad läksid Freudi omadega vastuollu, lõi ta rühmast lahku ning tuli XX sajandi alguses välja oma originaalsetel teooriatel põhineva individuaalpsühholoogiaga, mida tuntakse adleriaanliku psühholoogiana. Raamat on üles ehitatud dialoogile elukogenud filosoofi ning trotsliku noormehe vahel, kes kahtleb võimalikkuses end muuta ning õnnelik olla. Nende kahe vestlusest välja kooruv tõde aitab lahti mõtestada enesele andestamise, iseendast hoolimise ja meele puhtana hoidmise kunsti, et oma eluteed minevikutraumadest, ohvri mentaliteedi painavast ikkest ning teiste ootustest vabastada. Muretsemise asemel asjade pärast, mida me nagunii ei saa muuta, õpetab raamat keskenduma sellele, mis on tõeliselt oluline, kujundades seeläbi suhet nii iseenda kui ka teistega. Muutes pelgalt oma suhtumist, muutub ka elutee. Tõeliselt vabastav mõtteviis, mis annab jõudu murda piiranguid, mida endile ise seame.

Küsimuste -vastuste vormis raamat ei meeldinud mulle. Aga kusagilt meelde jäänud Alfred Adleri ütlus: "Kergem on põhimõtete eest sõdida kui nende järgi elada." Adleri teooria oli sünnijärjekorra teooria, millest kirjutatud ka ajakirjas "Pere ja kodu".
Dr. Alfred Adler. Raskelt kasvatatavad lapsed. Tõlkinud Alma Ostra-Oinas. Eesti lastesõprade Ühingu väljaanne nr. 1, Tallinnas, 1932. a.  


55. Malcolm Gladwell
Suheldes võõrastega : mida peaksime teadma inimestest, kellest me midagi ei tea 

Talking to strangers : what we should know about the people we don't know.
Tõlkinud Liis Konovalov
Äripäev, 2021

Kaanel Rahvusvaheline bestseller
.Aasta parim raamat, The Financial Times ja Bloomberg. Miks me ei mõista teisi, eriti neid, kellega puutume esmakordselt kokku? Miks on nõnda keeruline märgata valet, lugeda teise ilmet või hinnata tema motiive? Malcolm Gladwell on raamatusse „Suheldes võõrastega“ kokku kogunud hulga kõnekaid näiteid ajaloost, psühholoogiast ja kurikuulsatest kohtulugudest, et näidata, milliste kohutavate tulemusteni võivad arusaamatused ning möödarääkimised meid viia. Gladwell ei raiska aega ning teeb kohe raamatu alguses õõvastava, ent õpetliku põike ajalukku, aastasse 1519, mil Hispaania vallutaja Hernán Cortése kohtus asteekide valitseja Montezuma II-ga. Ilmselt mäletab enamus ajalootunnist, millega see möödarääkimisi täis kohtumine lõppes – Montezuma võeti vangi ning hukati. Järgnes sõda, mille käigus suri 20 miljonit asteeki, kas otseselt hispaanlaste käe või Euroopast kaasa toodud haiguste läbi. Suursugune Tenochtitlán hävitati, Cortése rüüsteretk viis koloniaalalade plahvatusliku laienemiseni jne. Paraku on maailm jätkuvalt täis Cortés´sid ja Montezuma´sid, kes püüavad mitmete tõlkide ja tõlkekihtide abil teineteist tulutult mõista. „Suheldes võõrastega“ räägib sellest, miks me suhtlemises nii mannetud oleme, tuues õpetlikke näiteid elust enesest: pedofiilias süüdi mõistetud jalgpallimeeskonna abitreenerist; aastaid Pentagoni kõrgemates sfäärides toimetanud spioonist; valesti süüdi mõistetud vahetusõpilasest Amanda Knoxist ning poeet Sylvia Plathi enesetapust. Kõigis nendes lugudes kasutati suhtlemisel strateegiaid, mis oleksid pidanud aitama teise sõnu ja kavatsusi paremini mõista. Ometigi läks midagi kapitaalselt viltu. Mis täpselt, selgitab Gladwell oma haaravas analüüsis. Kui tegutseda läbimõeldult ning pöörata tähelepanu sellele, kuidas me teistega suhtleme, on meie elus vähem konflikte ning rohkem harmooniat ja produktiivsust. Ajakiri Time on Gladwelli valinud saja mõjukaima isiku hulka ja ajakirjas Foreign Policy on ta nimi ära toodud mõjukate globaalsete mõtlejate nimekirjas. Gladwell on viie New York Timesi bestselleri aut
or.
Huvitav raamat nagu enamus Äripäeva raamatuid.   Aga nende lugemine võtab aega, see ei ole nagu krimkalugemine, vajab aega ja järelemõtlemist. Lood , mida jutustatakse ei ole kõik põnevuslood. Jääb nimekirja: "teine kord loen korralikult läbi".

54. Antonio Manzini
Aadama küljeluu
La costola di Adamo
Itaalia keelest tõlkinud Cathy Laanela
Toledo kirjastus 2018

Kui koduabiline Irina avab Baudode perekonna korteri ukse, ei aima ta veel midagi halba, kuid õige varsti tormab karjudes tagasi tänavale. Korter on segi pööratud ja lambikonksu küljes ripub majaperenaise surnukeha. Esmapilgul näib tegu olevat enesetapuga… või on see hoopis luhtaläinud sissemurdmine? Kas jõhkralt otsekohest ja küünilist, kuid samal ajal tundliku intuitsiooniga aseprefekt Rocco Schiavonet on võimalik valejälgedele juhatada? Schiavone asub lahendama oma teist mõrvajuhtumit vaenuliku kliimaga Itaalia Alpides, pistes samal ajal rinda oma isiklike kummitustega minevikust: ta igatseb ikka kodulinna Rooma järele ja õhtuti külastab teda mõtetes tema naine Marina. Roomas sündinud krimikirjanik Antonio Manzini (1964) on tegev ka näitleja ja stsenaristina. 2014. aastal avaldatud „Aadama küljeluu“ on teine romaan Rocco Schiavone seeriast. Esimene, „Must rada“, ilmus Toledo kirjastuselt eesti keeles 2017. aastal.

Donna Leoni raamatute lugemise lõpetasin mõnda aega tagasi ära, sest tundus mõistetamatu, kuidas sellise tempo ja suhtumisega, mida raamatus esitati, üldse mõni kuritegu avastati. Telerist krimiseriaalide vaatamise tagajärjel olen harjunud tunduvalt kiirema tempoga.  Antonio Manzini on suurepärane asendusautor Donna Leonile kui tahta lugeda itaalia krimkat.  Manzini  raamatutes on actioni ja macholikust.
Sellest raamatust jäi mul meelde selline jutuajamine kahe naise vahel kohvikus „Minu ema ütles, et kui naise rinnad ei vaata enam tähtede poole vaid jalgade poole, siis on aeg kalleid kingi kanda."
Ostsin endale uued kallid kingad. 

53.Choo, Yangsze 
 Vaimumõrsja
The Ghost Bride

Tõlkinud Martin Kirotar
Ühinenud Ajakirjad 2020

Kirjeldus: „Ühel õhtul küsis isa, kas ma tahaksin saada vaimumõrsjaks...“ Ehkki Malaisia oli 18. ja 20. sajandi vahel Briti koloniaalvõimude kontrolli all, pidas sealne hiinlaste kogukond endiselt kinni oma folkloori iidsetest tavadest. Suursuguse, kuid pankrotistunud perekonna ainsal järeltulijal, kaunil Li Lanil on vähe lootust sobiliku kosilasega naituda. Ühel päeval aga tuleb tüdruku isa koju ootamatu ettepanekuga: jõukas ja mõjukas Limi pere soovib, et Li Lan abielluks nende pojaga. Ainus mure on, et perepoeg on hiljuti kummalistel asjaoludel surnud. Harva aset leidvat vaimuabielu on vanadest aegadest peale kasutatud rahutu vaimu lepitamiseks. Selline liit tagaks Li Lanile kodu tema ülejäänud elupäevadeks, kuid millise hinnaga! Pärast saatuslikku külaskäiku Limide häärberisse ei saa Li Lan enam lahti nii teda jälitavast kummituslikust kosilasest ega ka oma kirglikust soovist kohtuda taas Limide perekonna uue nägusa pärija Tian Baiga. Iga ööga vajub ta üha sügavamale hiina hämarasse surmajärgsesse paralleelmaailma ühes selle tontlike linnade, paberist matusepanuste, kättemaksuhimuliste vaimude ja hirmuäratava bürokraatiaga. Li Lan peab päevavalguse kätte tooma Limide pere sünged saladused, aga ka tõe tema enda perekonna kohta, ja seda enne, kui ta sellesse õõvastavasse maailma igaveseks lõksu jääb...