31. detsember 2015

Eesti Kontserdi ja Hennessy aastalõpukontsert Pärnu kontserdimajas


Minu muusika-aastale pani ilusa punkti  Eesti Kontserdi ja Hennessy aastalõpukontsert.
Esinesid Eesti Riiklik Sümfooniaorkester dirigent Tõnu Kaljuste juhatusel, Peter Brathwaite (bariton Suurbritanniast ja Kuang Junhong, 16 aastane kitarrivirtuoos Hiinast.
Vanasti oli just see kontsert meie pere aastalõputraditsioon. Jätsime vahepeal mõned aastad vahele ja käisime Estonia Kontserdisaali aastalõpu-kontsertidel.  Kui mõlemasse kontserdipaika on 100 km, langeb meie valik meelsa-mini Pärnule. On suursugune kontserdimaja ja selle alati särav direktriss, on koht kuhu autot parkida. Seekord võtsime kaasa 10 aastase Carmeni. Vanasti käisime oma lastega, nüüd on aeg lastelaste käes. Väike neiu lubas ka järgmisel aastal tulla.
Kavas:
A. Söderman- "Svenskt festspel".
J.Rodrigo- Aranjuezi kontsert.
W.A. Mozarti aariad ooperitest "Figaro pulm" ja "Võluflööt".
C. Nielsen- "Aladdini süit" op. 34.
J.Adams- "Lollapalooza".
J. Kern-  Ol' man river" muusikalist "Show Boat".
K.Weill- Väitsa Mäki laul muusikalisest draamast "Kolmekrossiooper".
E.Talsi- "Kauges külas".

Huvitav ja mitmekülgne kava.

Minu lemmik oli Nielseni „Aladdini süit“, tõeline "1001 ööd" orkestri esituses, silme ette kerkis  kirev Araabia souk  ja tantsuetenduse looride langemine.   Taani heliloojate muusikat uurisin enne Kopenhaageni reisi, aga Carl Nielseni Aladdini avastasin alles eile. Tõeliselt meeliköitev muusika.

Elamuseks mulle oli ka Hispaania helilooja Joaquin Rodrigo kitarrikontsert, mis pakkus huvitavaid kõlavärvinguid-kitarr ja suur sümfooniaorkester. Hispaania traditsiooniline kitarrimuusika noore hiinlase  esituses. Maailma on avardunud.




John Adams "Lollapalooza"-särav  rockilugu ja rokkiv dirigent!

Kahvatu mulje jättis külalisbariton, sümfooniaorkestriga koos jäi tema hääl  mikorfonita lauldes nõrgaks, ei kandnud. Ei oska selles ka Pärnu Kontserdimaja akustikat süüdistada, olen siin ooperit vaadanud, kuulanud ja nii nõrka esitust pole varem ette tulnud. 
Tõeline üllatus oli lõpulugu, aga eks seda saab uuesti 01. jaanuari teleülekandes kuulata.

30. detsember 2015

David Perlmutter "Jahupea"

David Perlmutter
koos Kristin Lobergiga
„Jahupea“
Üllatav tõde aju „vaiksete hävitajate" nisu, süsivesikute ja suhkru kohta.
Inglise keelest tõlkinud Piret Frey
Kirjastus Varrak 2015
308 lehekülge








Raamat kuumal teemal.
Meedias vallandas tähelepanu Andres Ellamaa  artikkel ajalehes „Pealinn“ „Kahjulik kolesterool võib olla sajandi suurim pettusteema hetkel“. http://www.pealinn.ee/uudised/kahjulik-kolesterool-voib-olla-sajandi-suurim-pettus-n159341  Uffe Ravnskovi raamatu "Rasv ja kolesterool on kasulikud" ainetel. See tõlkeraamat ilmus 2013. aastal, ma ei ole lugenud.
Eile 29.12. märkasin meedias selliseid pealkirju:
„Perearst: ilma arstiga nõu pidamata ei tohi kolesterooliravimitest loobuda „http://tervis.postimees.ee/3450069/perearst-ilma-arstiga-nou-pidamata-ei-tohi-kolesterooliravimitest-loobuda

„Jahupea“ on raamat, kus tunnustatud neuroloog David Perlmutter on võtnud käsitluse alla teema, mis on meditsiinikirjanduses ringelnud pikki aastaid – ajutegevust kahjustavad süsivesikud, kuid ka selles raamatus rehabiliteeritakse kolesterooli.

Tahaks siinkohal öelda, et leppige kord ometi kokku, kas kolesterool on ajutegevuseks vajalik või hoopis paha, kas  kolesteroolirikkaid toiduaineid süüa on kahjulik või mitte. Praegu on selline õnnelik aeg, kus tervisliku menüü saaksin  meedias avaldatu põhjal kokku panna ainult meeldivatest toiduainetest: kohv, šokolaad, munad, pokaal punast veini. Aga õige pea võib kõik taas muutuda.

Jah, ma olen nõus, et õiget vastust ei ole olemas. Nii paradoksaalne kui see ka poleks, on inimest uuritud kaua, kuid teadmised selles vallas on vastandlikud, ebapüsivad ja muutuvad kiiresti,  vaatamata väidetele, et inimese muutumine toimub väga pika aja jooksul ja mõned autorid leiavad isegi, et süüa tuleb nii nagu koopaajastul.
Tõenäoliselt on  õigus neil, kes väidavad, et mõõdukus üle kõige. Jätan selle teadmise praegu kõrvale, sest mind huvitab, mida saab inimene toitumist valides, teha tervise parandamiseks ja hea tervise säilitamiseks.
Tõenäoliselt on vanema ea kardetum haigus –Alzheimeri tõbi. Kartus kaotada iseennast on arvestatav, seda enam kui mälu käepärasus väheneb. Raamatu tutvustuses öeldakse:
 Tunnustatud neuroloog David Perlmutter on võtnud käsitluse alla teema, mis on meditsiinikirjanduses ringelnud pikki aastaid – ajutegevust kahjustavad süsivesikud. Autor käsitleb ka neid teraviljatoite, mida oleme harjunud pidama tervislikuks: täistera- ja mitmeviljatooted, idandid, riis jne. Toetudes kümneid aastaid väldanud kliinilistele ja laboratoorsetele uuringutele, sh iseenda omadele, pakub ta lisaks provokatiivsele ja laia kõlapinda leidnud teoreetilisele osale välja ka neljanädalase tegevuskava, kuidas parandada tervist ning lisada elujõulisi aastaid.

Selline raamat sunnib end kätte võtma. Huvi eeldused minu puhul olid:
1. Ma ei söö liha, olen „peaaegu taimetoitlane“, söön vähesel määral muna, kala ja piimatooteid. Olen olnud ka toortoitlane.
2. Minu kolesterooli näit on ülemise piiri peal.
2. Üks mu lastest väldib nisujahu ja see mõjub talle hästi.
3. Üritan märkamatult juhtida ülekaalulist abikaasat tervisliku toitumise rajale. 
4. Minu huvi ei ole kaalu alandamine vaid pigem kaalu hoidmine ja tervisliku toitumise kaudu võimalike tervisehäirete ja haiguste  ärahoidmine. Usun, et inimene on see, mis ta sööb, mõtleb ja hingab.

 „Jahupea“ on hästi ja huvitavalt kirjutatud  raamat. Mul on kodus ka kardioloog William Davise raamat „Nisuvaba dieet“, kuid seda oli raske lugeda, ootab seni oma järjekorda. „Jahupead“ lugesin nagu põnevikku, enne käest ei pannud kui läbi sain. „Jahupea“  on ladus lugemine, vaatamata sellele, et raamatus on palju viiteid ja märkusi, lausa 19. leheküljel. Lõpus on register, mis teeb raamatu käsitsemise eriti tõhusaks. Mulle  viited teaduslikele artiklitele ja uurimustele meeldivad,  nii tundub raamat usaldusväärsem, mõned aadressid  käisin internetis ka läbi.  Tõlge on tehtud 2013 väljaandest,  nii et vananenud seisukohtadega ka ehk tegu pole. Sama juttu süsivesikutevaesest toidust võib lugeda  lihtsamas vormis näiteks paleotoitumise raamatutest, olen neid sirvinud, kuid „Jahupea“ pani mind tegutsema.
Selle raamatu tõed.
1.       Süsivesikud on pahad, rasvad head.
2.        Süsivesikud on haiguste nurgakiviks, kuna soodustavad põletikku, põletik                viib ajuhaigusteni k.a. Alzheimeri tõveni.
3.       Süsivesikud põhjustavad kõrget kolesteroolitaset.
4.       Teraviljatooted ei ole aju sõbrad.  Kõige halvem valk on kleepvalk gluteen.
5.        Ka suhkrurikkaid puuvilju tasub vältida, aju mida sunnitakse tarbima suhkrut ei ole õnnelik.
6.       Rasv on aju parim sõber, ikka head rasvad: oliivõli ekstra virgin, kookosõli, rohusöödal olnud loomade rasv, mahevõi, avokaadod jne.
7.       Optimaalse aju toitumisreeglid on paast, rasvad ja hädavajalikud lisaained.
8.       Aju terviseks on  liikumine, uni ja süsivesinikest vaba dieeet.
9.       Kolesterool on hea, isegi see nn. paha kolesterool.

 Kahtlusi  raamatu suhtes tekitasid:
1. Näited, näiteks  lk.193 „rasv kadus kõhu pealt paari nädalaga“, mees jättis menüüst süsivesikud välja. No ei usu.
2.Autori soovitused koos nisuvaba dieediga alustada toidulisandite võtmist  lk. 209 te alustate terve elu kestvat igapäevast toidulisandite võtmist. 6 nimetust toob ta ära, kasutan neist D vitamiini ja  resveratrooli, kui viimase puhul arvestada pokaali punast veini. Autor  lubab pokaali päevas, piirdun pokaaliga nädala-vahetusel. Tahaksin uskuda, et kui toit on õige ja tasakaalustatud, siis toidulisandeid terve inimene ei vaja. Kas siis dieet vähendatud süsivesikutega on ravidieet ja ei taga heaks terviseks vajalikku?
3.      Mulle oleks meeldinud, kui raamatut oleks kommenteerinud mõni arst. Mulle näib, et ainult psühhiaatrid ja psühholoogid kommenteerivad mõnikord tõlkeraamatu tagakaanel ja avaldavad arvamust, teiste erialade meedikud seda ei tee.

Minu järeldused.
1. Tõenäoliselt ei alusta ma kunagi nii radikaalset dieeti nagu raamatus pakutakse ja ei kõrvalda süsivesikuid oma menüüst nii radikaalselt. Vähendan puuviljade tarbimist köögiviljade kasuks, köögiviljad jäävad mu põhitoiduks,
2. Kaalun vähesel määral liha võtmist menüüsse, aga pole selleks veel valmis.
3. Söön rõõmsalt edasi juustu ja võid ning ei muretse kolesterooli pärast.

Annan lugemissoovituse, kuid ei anna järgimissoovitust. Selle otsuse peab igaüks ise tegema, eelnevalt konsulteerides oma perearstiga, kui arstil on aega toitumisest rääkida.



24. detsember 2015

Tütarlastekoor "Ellerhein" jõulukontsert Niguliste kirikus

Tütarlastekoori Ellerhein jõulukontsert

19.detsember 2015 Niguliste kirik

Dirigent Ingrid Kõrvits

Orelil Kadri Toomoja

Kaastegevad Maarja Nuut Viiul ja vokaal

Tanel-Eiko Novikov (kellamäng)





Mulle meeldis enim kontserdi esimene pool  Orlando di Lasso kõlas Nigulistes suurepäraselt, tõusis kõrgele kaarte alla, nii ilus, et pisarad tulid silma.

Kaasatud noored andekad instrumentalistid. Maarja Nuudi musitseerimise kohta öeldakse kavas nii- Oma loomingus otsib ta ärksa ja lõdvestunud seisundi tasakaalu: „See seisund on ilmpulss, millest sünnib muusika ja tahtmine pikendada hetkesolekut, keskendumist, mis muudab mu pilku, kõrva ja tajuviisi. Siin on alati „praegu“ ja vanad pillilood sama värsked kui kohapeal ilmunud improvisatsioon“.
Viiuldaja ja laulja, kes toetub oma muusikas pärimusele ning põimib loomingus traditsioonilisi tantsulugusid, laule ja jutte live- elektroonikaga.
Huvitav, aga mitte päris minu muusika. Minu lapselaps, kes Ellerheinas laulab ja tänu kellele ma neil kontsertidel käin, ütles Maarja Nuudi muusika kohta: "Vägev, väga meeldib." Kontsert lõppes helehäälse "Püha ööga".
Täna õhtul kõlas sama laul minu kodukirikus. Seegi oli kaunis ja kaunis oli vana puukirik, ehtsad küünlad kuusel ja lühtrites. Kõik see kokku tõi jõulutunde, pole lund ja valget maad vajagi.
Kodus lehitsesin raamaturiiuli juures luulekogusid ja otsisin kõige ilusamat jõululuuletust.
Ei leidnud ühtegi teist, kui see Anna Haava luuletus, mille juba 2013. aastal blogisse panin.
"Su südames nüüd pane
Kõik küünlad põlema
Ja ära pimedusel'
Sääl aset anna sa.

Kes oled kurb ehk haige,
Sa looda, kannata!
Ja usu, valukarik
Saab viimaks tühjaks ka.

 Ei igavest' või kesta
Ei ükski oht, ei õnn;
Ning sagedast' su valu
Sull' õnnistuseks on.

Su südames nüüd pane
Kõik küünlad põlema
Ja ehi oma hinge
Sa taevarahuga!"



22. detsember 2015

Selle kuu luuletus

Selle kuu luuletus võiks ju jõuluteemaline olla. Aga mina mõtlesin lemmikluuletustele ja ühele neist- just need mõtted, mida tahaksin uuel aastal endaga kaasas kanda.

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje
Karl Ristikivi
  
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
         kuigi me seda ei näe.
         Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
         jääb kuhugi alles.
         See, mis sa naeratades kinkisid,
         võib kunagi otsa saada,
         aga naeratus jääb.
         Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
         jääb igavesti ootama.
         Isegi ütlemata jäänud sõnad
         on mõttes öeldud
         ja kuhugi tallele pandud.
         Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
         saab täita aja ääretud salved.
         Kuidas muidu üksainus silmapilk
         võib kivi paigalt veeretada.
   
         See, kellele on vähe antud,
         kannab seda oma südame kohal.
         See, kellele on palju antud,
         pillab kõik käest maha.
   
         Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.





Minu Sirp. 50. nädal.




Selles Sirbis oli väga palju huvitavat, nii et jätsin raamatu kõrvale ja lugesin lehte.

Minu kaks väljavalitud lugu.
Mudlumi jõuluessee „Õunalõhn ja lumi katusel“. Seda lugedes tabas mind mõnus äratundmisrõõm. Mõtted, mis minus hajevil ja pidetud, on autori poolt kaunilt kirja pandud:
„On üks segane aimdus, mille jälile ma tahaksin jõuda ja olen oma raamatutes vist ka üritanud, et mingis mõttes on olemas ainult üks asi ja siis selle koopiad. On näituseks üks päev ja siis selle jäljendid. (See oli vist „Tõsises inimeses“.) On arhetüüp ja kajad. On üksainus tõeline jõul ja siis selle varjud. On mingi tunne, kuidas kevad käib, ja siis sa otsid seda kevadet teistes kevadetes. Eks see ole vana Platoni jutt suuresti. On mingi üldinimlik püüe ainulisusele, ühele, puhtale ja rikkumatule. Justnagu kõik see räbu, mis koguneb alguse päevade peale, oleks lihtsalt praht, mille saab ära pühkida ja sealt alt ilmuvad välja selged ja erksad värvid, lõhnad ning tunded.“

„Niisiis panustatakse igasugu tähtpäevade puhul justnimelt kordustele, et oleks nii nagu varem, nagu alati, kõikvõimalik nostalgiakraam tuuakse lagedale ja klopitakse tolmust puhtaks. Iga uue sünnipäeva, aastavahetuse või pööriöö puhul mälestatakse siis justkui neid eelmisi, juba kadunud päevi. Rohkem nagu matused mu meelest.“

„Tasub võtta linnu-, tähe- või pilvepiiriperspektiiv (sub specie aeternitatis) praeguste asjade vaatlemiseks. Päeva­kajalisus on halvav. Justkui oleksid puhta pime, kuuled ainult seda kellukest või kuljust, millega su nina ees vehitakse ja nagu näljane koer keerad oma koonu selle järele.“

Mullegi meeldib end mõnikord lohutada mõttega -igaviku seisukohalt ei ole sel mingit tähtsust.
Aga enamus aega muretsen ikka tuleviku pärast. Sestap minu teine valik Margus Laidre intervjuu „Kas sõdadeta tulevik on võimalik? Autor Valle-Sten Maiste.

Äärmiselt huvitav lähenemine ajaloole. Ma kohe pean siia pika lõigu intervjuust panema.
„Osundasite, et XVI ja XVII sajandi Venemaa ambitsioonid ja geopoliitiline vaade erinesid tänapäevastest. Samas meenutate lugejale Sigismund von Herbersteini XVI sajandi keskel kirjutatud raamatut „Märkmeid Moskva riigist“, millest soovi korral võib leida üksjagu paralleele nii XX sajandi kui tänapäeva Venemaaga. Kas pool ja enam millenniumi püsinud jooned võivad muutuda? Kas tuleb aeg, kui kultuurilised erinevused Euroopa ja Venemaa vahel on vähem vastuolulised ja vaenu põhjustavad?
Mul on alatasa tunne, et ükskõik, kuhu Eestis pilku ei pööraks, ükskõik, millise küsimuse üle ei arutletaks, jõutakse lõpuks ikka välja Venemaani. Vene/Nõukogude jälg on meis sügavam, kui seda ise tunnistada tahaksime. Peaaegu kahesaja viiekümne aasta pikkuse jagatud ajaloo ja vahetu geograafilise naabruse taustal pole see muidugi imekspandav. Tegu on ikkagi raskekaalulise geograafilise üleaedsega, keda ka silmi kinni pigistades olematuks ei muuda. Siiski võiksime Venemaad palju külmema peaga ning rahulikumalt võtta. Praegu on aga nii, et pea iga viimane kui poliitiline sõnakõlks, mis idast kostab, kajab meil tormikellana vastu. Teisalt meeldib meile end kujutada õhtumaade viimase eelpostina, omamoodi nüüdisaegse „kristluse kaitsevallina tundmatu ja metsiku ida vastu“, kui kasutada vana ajaloolist terminit, millele omal ajal ühtviisi pretendeerisid niihästi liivimaalased kui ka poolakad. Neid kahte poolust, ülitundlikkust idanaabri suhtes ja enese paigutamist Euroopasse, sobib illustreerima värske näide.
2015. aasta oktoobri esimestel päevadel leidsid Tallinnas aset Rootsi ajaloolaste päevad. Eestis viibis korraga kolmsada ajaloolast üle terve Rootsi. Meie poolteist sajandit väldanud ühise ajaloo ja Eestis jätkuvalt elujõulise vana hea Rootsi aja legendi taustal oleks oodanud mainitud ürituse kajastamist meie meediaruumis. Kas te aga kuulsite või lugesite sellest kokkusaamisest midagi? Kujutagem aga nüüd ette, et Tallinnas oleks konverentsi pidanud kolmsada Vene ajaloolast. Milline tohuvabohu oleks siis valitsenud – otseülekanded, reportaažid, intervjuud ja analüüsid. Loo moraalina võib küsida, kummal pool Samuel Huntingtoni kultuurijoont me siis õieti asume.
Venemaa (koos türklastega) oli pikki sajandeid Euroopale kauge, tundmatu ja ohtliku Teise rollis, keda vaadeldi hirmuseguse uudishimuga. Tehtud on tohutuid pingutusi vene hinge mõistmiseks ilma selle salasoppideni siiski jõudmata. Minu meelest võtab Venemaa olemuse tabavalt kokku äsja Nobeli kirjandusauhinna saanud Svetlana Aleksijevitš oma raamatus „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp“ (eesti keeles 2014), kus leidub järgmine mõttekäik: viie aastaga võib Venemaal muutuda kõik, kuid kahesaja aastaga mitte midagi. Eestlaste senine kokkupuude venelastega on meisse jätnud hingelise trauma. Sellest hoolimata pole välistatud, et Euroopa ette kerkivate uute, suurte, senistest ohtudest palju ähvardavamate, et mitte öelda eksistentsiaalsete väljakutsete valguses muutub koostöö Moskvaga (katsume siinkohal hetkeks unustada praeguste poliitiliste liidrite nimed) mõlemapoolselt taas vältimatuks ja soovitatavaks, nagu see ajaloos varemgi juhtunud on. Meeldib see siis meile või mitte.“

Käisin raamatukaupluses sirvimas Margus Laidre uusimat raamatut: „Domus belli. Põhjamaade Saja-aastane sõda Liivimaal 1554–1661“. Tahtsin ajaloohuvilisele abikaasale jõulukingiks osta. Väga mahukas teos.
Ja väga ilus raamat: kvaliteetne trükk ja palju illustratsioone. Rõhutan kvaliteeti, sest eelmisel aastal kinkisin Jaak Valge „Punased“. Ootasime seda raamatut mõlemad väga, aga lugemata see jäigi. Esimesed trükised, mis müügile tulid olid imeõhukesel paberil punase kirjatrükiga. Prillikandjad nagu me mõlemad oleme, kumbki meist sellist teksti lugeda ei näinud. Poes oli raamat kilepakendis ja sirvida ei saanud. Hilisem trükk tuli küll korralikul paberil ja must valgel.

"Domus belli" jäi ka ostmata – hind 44 € ületas eelarve.

21. detsember 2015

Leif G.W, Persson "Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast"

Leif G.W. Persson
„Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast.“
Romaan ühest kuriteost.
Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma
Varrak 2015
498 lehekülge.







Rootsi krimikirjanduse superantikangelane ei hakka mind ära tüütama, küllap loen veelgi.
Antikangelane, kellesse on koondatud kõikvõimalikud pahed, mida ühele mees-inimesele külge pookida annab. Seksistlik, üleolev, korrumpeerunud, enesekeskne, küüniline, harimatu, nüri, salakaval…. praegu ei tulegi rohkem meelde. Bäckström ise on oma „supersaalamist" ja jõulisest kehast naeruväärselt suurepärasel arvamusel. Naised tema arvamust endast ei jaga ja kirjeldavad teda kui väikest rasvunud meest. Tavaelus võiks meest alkoholikoguse järgi, mida ta raamatu lehekülgedel tarbib,  pidada alkohoolikuks. Sarnaste toitumisharjumustega mees oleks enne Bäckströmi vanuse saavutamist juba surnud insuldi või infarkti tagajärjel, vähemalt oleks tal diabeet.
Groteskne ja koomiline on, kuidas loomasõber Bäcktröm, kes esimeses raamatus kurvastas kalli sõbra, kuldkalakese Egoni, kaotuse üle, näeb selles raamatus kurja vaeva, et lahti saada papagoi Iisakust, kelle ta endale Egoni asemele ostis.
Tõepoolest, selline uurija ei peaks saama kuritegusid lahendatud, aupaiste jäägu ikka kangelastele. Kuid ometigi- intuitsioon, mis tabab Bäckströmi raamatust raamatusse alati legendaarse  pärastlõunauinaku ajal, aitab tal  niidiotsad kokku sõlmida. Kaastöötajaid blokeerides, üksteise vastu välja mängides ja neid ebakompetentsetena näidates õnnestub Bäckströmil taas kuriteo lahendamise au omandada. 

Raamat algab nii:
„Oli esmapäev, 3 juuni, aga kuigi tegu oli esmaspäevaga ja komissar Evert Bäckström oli keset ööd üles äratatud, sööbib see talle mällu siiski senise elu parima päevana. Tema töömobiil hakkas helisema täpselt kell viis hommikul ja kuna helistajal ei olnud ilmselt kavatsustki alla anda, ei jäänud erilist valikut.
„Jaaa,“ vastas Bäckström.
„Bäckström, mul on sulle üks mõrv,“ ütles Solna politsei korrapidaja.
„Sellisel kellajal,“ ütles Bäckström. „Ma pakun, et kuningas või peaminister?“
„Parem veel.“ Kolleegil oli raske oma vaimustust varjata.
„Ma kuulan.“
„Thomas Eriksson,“ ütles korrapidaja.
„Advokaat,“ ütles Bäckström, kellel oli raske oma üllatust varjata. Ei või olla, mõtles ta. Liiga hea, et olla tõsi."

Ja nalja saab selles raamatus tõepoolest edaspidigi.
Raamatu lõpus mõtlesin, millal Bäckström omadega vahele jääb. Seekord veel mitte. Annika Carlsson, tema uurimismeeskonna kaunis ja jõuline lesbi, on bossi „partner in crime“. Eks seal uurimisrühmas ole üldse palju imelikke tegelasi koos: selles raamatus loomakaitsjast radikaal ja auahne prokurör.
Raamat paneb proovile krimka lugeja kannatuse –olulise osa loetust moodustab pisikurjategijast kunstikaupmeheks kasvanud Ge Gurra  kunstiajaloo loeng Bäckströmile.
Ei saa Bäckstrõmile pahaks panna, et ta „provenients“ ajas segi sõnaga „provints“. Ega minagi provenients tähendust „päritolu“ enne  ei teadnud.
Aga lugu sellest, kuidas Venemaa suurvürstinna, Romanovite soost Maria Pavlova, kinkis Faberge Pinocchioga mängutoosi oma abikaasale, kelleks oli  Rootsi Bernadotte suguvõsast prints Wilhelm, oli ka huvitav lugeda. Kas selline mängutoos ka päriselt olemas oli, ma lühikese guugeldamise järel ei leidnud. Ei leidnud midagi ka vene ikoonimaalijast Veršaginist.
Aga siin:Rootsi prints Wilhelm ja Maria Pavlova 1908.a.


Prints Wilhelm 1911.a.


Paar koos oma poja Lennart Bernadottega:

Lennart Bernadotte, kes 1932 aastal Londonsi abiellus kodanlasest vabrikandi-tütre Karin Nissvandtiga ja seeläbi kaotas troonijärgluse Rootsi kuningakojas. 
Lennart Bernadotte ja tema ema Maria Pavlova on maetud Mainau saarele.

20. detsember 2015

Mohsin Hamid "Vastutahtsi fundametalist"

Mohsin Hamid.
„Vastutahtsi fundametalist“
Tõlkija Triin Olvet
Kirjastus äripäev 2015
160 lehekülge
Bookeri auhinna nominent 2007.







Raamatu peategelaseks on pakistanlane Changez, kes, lõpetanud väga heade tulemustega kodumaal keskkooli ja olles üsna hea jalgpallur, pürib tihedas konkurentsis õppima Ameerika Ühendriikide mainekasse  Princetoni ülikooli. Lõpetamisjärgselt konkureerib Changez  tööle ja saab ametisse ärinõustamis-firmasse. Igati edukas ja hästi tasustatud, pöördub ta tagasi Pakistani ja on nüüd ülikooli õppejõud. Raamat on sellest, mis toimub peategelasega neil aastatel.

Princetoni valiti paremad, targemad ja nutikamad välismaalased, püüti talente, keda  Ameerika vajas. Changez kirjeldab seda, kuidas teda Ameerika ühiskonda vastu võeti lk. 75 nii: "Neile, kes pikemalt  pärisid, osutusid Princetoni kraad ja Underwood Samsoni visiitkaart alati piisavaks, et tagada lugupidav heakskiidu-noogutus.“
See on meritokraatia, kus sotsiaalsele staatusele on aluseks võimed ja oskused ning rass ja rikkus ei ole määravad.
Mainekas firmas töötab Changez äriühingute hindajana. Töö, mis iseenesest nõuab vaid keskendumist põhiprintsiipidele: finantsnäitajad  ja vara väärtust määravad tegurid. Kui ainult tahaks, võiks vaatenurka laiendades hoomata, kui paljude inimeste elu hindamistulemus mõjutab, aga seda edukad ei tee.

Peategelase mentor ja juhendaja on Jim, kes valib töötajaid selle järgi, kui „näljased“ nad on, kuhu nad tahavad jõuda, mida saavutada. (Iseenesest minu arvates väga hea valikuprintsiip.)

Lk. 86 "Majandus on nagu loom“, jätkas Jim. „See kasvab ja areneb. Kõigepealt oli sel vaja lihaseid. Nüüd sööstab kogu veri, mida sel on võtta aju poole. Just seal ma tahtsingi olla. Rahanduses. Ärijuhtimises. Ja just seal oled ka sina. Sina oled veri, mis on pärit mõnest sellisest kehaosast, mida liik enam ei vaja. Sabakondist.

………….. Võim tuleb sellest, kui sa kehastud muutuseks“

Changez: "Tema sõnadel teatav tõe kõla, kuid mulle ei istunud mõte, et see koht, kust mina pärit olin, oli mõistetud kängumisele."
Kas 100% integreerumine on üldse võimalik... ja vajalik.

Raamatus on oluline osa peategelase armastusel ameerika tüdruku Erica vastu. Erica ei ole üle saanud oma esimese armastuse Chrisi surmast ning nii jääb jätkuta ka tema ja Changezi  armastuse lugu. Erica oli kaotanud koos Chrisiga iseenda ja elas selle armastuses edasi ka pärast armastatu surma. Tähenduslik on see, et pärast Erica kadumist ei saa ka Changez oma armastusest üle ja elab armastusega Erica vastu edasi.
11. septembri sündmused New Yorgis mõjutavad peategelase elu pakistanlasena New Yorgis.
Mingil hetkel hakkab ta tundma end janitšarina. Kristlasest poisid, keda osmanid kinni võtsid ja kasvatasid moslemi sõduriteks sõjaväes, mis omal ajal oli maailma võimsaim. Nad olid metsikud ja ülimalt ustavad: nad olid võidelnud omaenda tsivilisatsiooni hävitamise nimel ja seega polnud neil enam mitte midagi kaotada.

Ka peategelasel ei ole kaotada enam midagi. Erika on juba kaotatud ja Changez läheb tagasi koju.
Esimesel koduskäigul Ameerikast adub Changez võõrandumist- kui vana ja lagunenud on kodumaja, kui vaene ümbrus. Läheb aega, enne kui suudab hinnata kodumajja kätketud ajalugu ning põlvkondade järjepidevust.
Taas Ameerikas, ei suuda Chanegz ameerika elulaadi ja maailmavalitseja mentaliteediga leppida ja teist korda sõidab ta koju juba päriselt.

Minu jaoks võtmeks peategelase mõistmise püüius oli lõik  lk. 152 „Säärased rännakud veensid mind, et piire, mida suhe on hägustanud ja läbipääsetavaks muutnud, pole mitte alati võimalik taastada, ja püüame, mis me püüame, ei saa me end uuesti kokku panna kui iseseisvaid olendeid, kelleks me end varem pidasime. Miski meist jääb nüüd väljapoole ja miski väljastpoolt  asub nüüd meie sees."
Kirjutamisviisist annab aimu sama lõigu lõpp:
Ehk pole teil olnud sarnast kogemust, sest te põrnitsete mind, nagu oleksin ma märatsev hull. Ma ei taha öelda, et me kõik oleme ühesugused  ja tõepoolest- nagu teile peatselt ilmsiks saab- ei seisa ma vastu müüride rajamisele selleks, et end kurja eest kaitsta, tahtsin kõigest selgitada teatavaid aspekte oma käitumises pärast kojutulekut.
Raamatu vorm võlub. See on kirjutatud vestlusena jutustaja Changezi  ja kuulaja, kelle nappi reageeringut annab edasi jutustaja, vahel. Jäägu kuulaja isik veel saladuseks.
Lugeda võiks veel rännumehe ja helilooja Peeter Vähi arvamust raamatust:
Peeter Vähi kirjutab: „Heliloojana läheb mulle alati korda muusikateose kompositsioon ja struktuur. Romaani lugedes lasen end enamasti tegevusest sedavõrd haarata, et ei pööra vormilisele ülesehitusele tähelepanu. “Vastutahtsi fundamentalist” on ses mõttes tavatu. Tegemist on peategelase monoloogiga, mis on suunatud anonüümsele ameeriklasest kuulajale. Väga eriline lugemiskogemus… Soovitan“
Kui lugeda raamatut nagu muusikapala, siis on siin olemas müstiline rütm, kordused ja ainulaadne meloodia. Kindlasti aitab muusikalisele muljele kaasa ka suurepärane tõlge.
Ka mina soovitan, see on ühtaegu armastus- ja põnevusromaan ning romaan, mis aitab kaasaja painajalikku maailma paremini lahti mõtestada.





19. detsember 2015

Kaks kontserti detsembris


Kaks kontserti,  neist esimesel ma ei käinud.

04.12.2015  esines  Jõulujazz 2015  raames  Nordea Kontserdimajas Portugali fadista Ana Moura.
Mul on väga kahju, et sellele kontserdile ei jõudnud.
Kes kord on fadot kuulma jäänud, see jääbki. Fado on muusika ,mis räägib hingekeeli.
Plaadi pealt oli lauljanna tuttav mulle minu teisest Portugali reisist.  Väikeses kõrvalises maapoes oli müügil väga palju fado plaate. Seekord oli mul kodutöö tegemata ja ükski nimi ei kõnetanud.  Valisin plaadi laulja näo järgi, kassas  küsisin, kas on ka hea plaat. Katkiste hammastega keskealine naine tõusis kassast,  tuli minuga riiulite vahele,  otsis välja Ana Moura plaadi ja ulatas naeratades mulle: see on kõige parem. Ja nii ongi. Plaat ,mille kaasa tõin , pole mind veel ära tüüdanud.

Üks laul sellelt plaadilt: Primeira Vez





Teist  kontserti kuulasin sel nädalal. Üllatusesineja Sloveenia  noortekoor „Perpetum Jazzile“ http://perpetuumjazzile.si/

Koor asutati 1983.a üliõpilaskoorina. Koor interpreteerib laule igas stiilis: popist- dzässini ja tõsise muusikani. Peamiselt a capella, põhiline muusikainstrument on hääl, mida suurepäraselt  valitsetakse. Näiteks äike koori „esituses“  – võimas. Tallinnas oli siiski mingi rütmimasin ka  saateks . Kooris on 47 liiget, minu kontserdil oli laval 28 lauljat.
Eriomane koorile Perpetuum Jazzile  on see,et iga laulja kooris laulab oma isiklikku mikrofoni- milline koostöö on selle taga. Lisaks veel lavasõu ja liikumine ning elamus on tagatud.

Pean märkima, et Youtubes pole see esitus nii meeliülendav ja võimas kui originaalesitus laval. Aga nii on kahjuks alati.

Perpetuum Jazzile - Stand by Your Man

18. detsember 2015

Kultuuritarbimisest ja "Sirbist" 49.nädal



Täna on reede ja ilmub uus Sirp, aga  mul on eelmise nädala Sirbist loetud vaid 1/3.
Puhkusereis oleks paras- terve Sirbi korralikuks  läbilugemiseks kulub üks Egiptuse ots. Aga Egiptusesse enam ei saa ja talvine soojamaa laks jääb saamata.
See, et ma Sirpigi ei jõudnud läbi lugeda, pani mõtlema teemal, kui hea kultuuritarbija olen.
Ma pole kolm päeva ühtegi raamatutki lahti teinud, pakkisin kinke. Kui eelmistel aastatel kasutasin juhust ja lugesin kõik kingituseks ostetud raamatud enne kingipaki paela sidumist ise läbi, siis sel aastal jõudsin läbi lugeda vaid Leif G.W. Perssoni viimase Bäckströmi krimka. (Nii kahju oli pakki panna läbilugemata Donna Tartti „Ohakalindu“.)  Seejuures ma sel aastal, nagu kõigile lubasin, ainult raamatuid kingingi. (Väike neiugi, kes eelmisel aastal ütles, et ta ei tea kedagi, kes tahaks jõuluks raamatuid, soovis sel aastal raamatuid. Ja mitte minu meeleheaks ei öelnud.)
Kultuuritarbimise juurde tagasi tulles ma loodan vähemalt, et olen keskmine kultuuritarbija. Selleks, et parem  tarbija olla, peaksin:
a) lõpetama tööl käimise;
b) elama Tallinnas.
Mul kulub tööl käimiseks koos sõiduga 11 tundi, tööl ma lehti lugeda eriti ei  jõua, ainult pealkirju. Blogin küll tööl vahest, tänagi. Tallinnasse sõit võtab aega 1,5 tundi.
Kuigi lapsed on kodunt lahkunud ja elavad omaette,  peab isegi 60 + natuke koduseid toimetusi  majas ja aias tegema.  Telerit ma ei vaata, vaba aeg kulubki raamatutele, teatrile, kontsertidele jne. Pean siinjuures korrigeerima, olen tõenäoliselt keskmisest suurem naissoost kultuuritarbija, sest naisel, kellel lapsed kasvatada, napib kultuuritarbimise aega veel rohkem.  Mõnes mõttes on mul praegu kuldne aeg,  kui mu lapsed kodus kasvasid, oli aega palju vähem. (Nüüd saan aru, miks teatri ja kontserdipubliku enamuse moodustavad tihti minu eakaaslased- meil on aega.)
2016 aastaga olen otsustanud töötamise lõpetada ja mõned aastad vanaema ametit pidada. Palju selle ameti kõrvalt kultuurile aega jääb, ei oska veel öelda. Ma ei pea töölt lahkuma, võiksin edasi töötada, kuid otsustasin, et vanaema ametis saan kaasa aidata oma laste karjääri edendamisele. Olen tõenäoliselt praegu oma karjääri tipus ja pärast seda, kui tegin otsuse töölt lahkuda, tõepoolest naudin oma tööd. Võib-olla sellepärast, et see saab otsa. Nagu kõik siin ilmas.
Tallinnas elades jääks ära pikk sõit teatri- või kontserdisaali. Pealinnas oleks võimalik osa saada rohkematest  tasuta üritustest.
Kolmanda tingimusena enamaks kultuuritarbimiseks ma raha ei märkinud.  Mõni tuttav imestab, kui palju raha ma kulutan kontserdi- ja teatripiletitele, ooperi-reisidele. Aga see on minu hobi, annab minu elule värvi ja sisu. Kui raha puudu tuleb, keskendun rohkem raamatutele (tasuta), telerile (peaaegu tasuta). ETV  2 näitab palju kultuurisaateid ning väärtfilme. Kui silmad muutuvad kehvaks, kuulan rohkem klassikaraadiot.
Kokkuvõtteks arvan, et olen ehk üle keskmise kultuuritarbija.
Eeltoodu oli sissejuhatav vabandus iganädalasele Sirbi ülevaatele.
Mõned artiklid ma jõudsin siiski läbi lugeda. Ja neist meeldisid mulle enim Pille –Riin Larmi  intervjuu Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna laureaadi Johanna Rossiga http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/aus-tuleb-olla/  ning Johanna Rossi  kõne auhinna kättesaamisel  „Pudrust kujude valmistamise õpetus“   http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/pudrust-kujude-valmistamise-opetus/
Vaimustav noor naine. Tema mõtteid on huvitav ja blogipidajale  õpetlik lugeda.
„Millised on su tõekspidamised kriitikuna, n-ö kriitikukreedo?
Aus, aus tuleb olla! Aga aususe all ei mõtle ma ainult seda, et ei tohi oma arvamust varjata või faktidega eksida. Mõtlen ka näiteks selliseid asju, et kui arvustatavas raamatus millestki aru ei saa, ütleme, süžees ei lähe mingid otsad kokku, siis ei tohiks arvustusse koba peale kirjutada, et „lahendus jääb mõistatada lugejale enesele“ või „esineb postmodernistlikku mängu reaalsusega“, ja järgmise teema juurde minna. Tuleks hoopis rahulikult järele mõelda, veel kord lugeda, vajadusel konsulteerida asjatundjatega ja jõuda selgusele: kas segaduse läte on raamatus või lugejas, on see kavatsetud või kavatsemata, on see teose seisukohast hea või halb ja nii edasi.
Või mõnikord ei viitsi õieti välja mõelda, mis ma raamatust arvan: ei ole nagu liha ega kala, päris piinlik ei hakka, aga kaasa ka ei kisu. Tekib kiusatus, et kui kiidaks õige lihtsalt moepärast osavaid vormivõtteid ja uudset teemaasetust ja jätaks asja sinnapaika. Ei! Tuleb välja mõelda, tuleb. Ega see alati kerge ei ole, seetõttu ei jaksa alati ja lõpuni ka aus olla.“
Alustasin blogis isikliku kultuuripäeviku pidamisega selleks, et leiaksin kiiresti üles, mida lugesin, kus käisin jne. Kui ilmusid blogikülastajad, tekkis vastutustunne selle eest, mida kirjutan. Tahaksin õppida paremini kirjutama, et sellel, kes minu lehele satub, oleks loetust kasu ja see huvitaks teda. Jällegi mõtlen, et kui töötamise lõpetan, tegelen sellega, kuidas kirjutan, rohkem.

Johanna Ross nimetas end intervjuus feministlike ideede kandjaks.
Valvefeministi positsioonilt vastaksin, et naisõiguslikud kaebused ühe või teise kirjanduse suurkuju aadressil ei ole kunagi suunatud ainult ja ainult sellele suurkujule. Ühelainsal Tammsaarel, Kunderal, Mannil või Dostojevskil on loomulikult õigus kirjutada täpselt nii, nagu nad kirjutasid. Liiatigi peetakse kirjanduse üheks oluliseks omaduseks seda, et see võimaldab meil vahetada vaatepunkti, heita pilk sisse teiste ellu – nii peaks ka veendunud feministil olema huvitav sisse vaadata veendunud šovinisti hinge, eriti kui seda on meisterlikult kujutatud. Kuid neil suurkujudel on õnn ja õnnetus esindada kirjandust kui institutsiooni. Ja kui vaadata kirjandusloolist kaanonit, on see tõepoolest nii mehekeskne, et pea hakkab lausa pööritama. Feministlik kriitika selle suhtes on igati õigustatud. Mõnikord, tõsi, läheneb see kriitika objektile niisuguse hooga, et ei võta kurvi päris välja, kuna kirjandus on nii mitmekihiline materjal. See on siiski pigem meetodi väärkasutus kui põhimõtteline viga.

Feministlikke ideid olen minagi nooruses kandnud, kuigi feminismist ei teadnud ma siis midagi. (Tööl olen pärjatud  valvefeministiks.) Oli perioode, kui lugesin ainult naiskirjanike raamatuid. Kindlalt juhib naiskirjanike edetabelit Margaret Atwood. Aga pikad aastad kahes abielus ja 5 last on feminismi parajalt maha lihvinud ja sobitanud pereeluga.
Pean vist „Keelt ja Kirjandust hakkama lugema, Johanna Ross kirjutab seal. Igatahes edu talle.

Seekord siis Sirbist üsna isiklikust aspektist. 

10. detsember 2015

"Steve Jobs" kinos.

„Steve Jobs“
Universal Pictures 2015

Rezissöör : Danny Boyle
Stsenarist : Aaron Sorkin
Osatäitjad:

Michael Fassbender








Kate Winslet
Seth Rogen
Michael Stuhlbarg











Jeff Daniels











Katherine Waterston











Tutvustusest:
Aaron Sorkini („The Social Network“, 2010) geniaalselt kirja pandud stsenaariumi põhjal Danny Boyle’i („Slumdog Millionaire“, 2008) poolt lavastatud film Apple’i karismaatilise juhi Steve Jobsi elust rullub lahti kolme olulise toote lansseerimise lavatagustes ja päädib 1998. aastal revolutsioonilise iMaci turuletoomisega. Film viib meid digitaalse revolutsiooni telgitagustesse ning maalib ilustamata pildi sellest geniaalsest mehest tema enese maailma epitsentris. Ühtaegu kangelaslik ja põlastusväärne, vallandab ta oma mõttekaaslastes, kolleegides ja lähedastes äärmiselt vastakaid tundeid - nii vaimustust ja inspiratsiooni kui ka vimma ja rahulolematust.

Filmi tuumaks olevad temperamentsed ja üliteravad dialoogid on mitmete mõjukate filmikriitikute poolt praegu Hollywoodi andekaimaks stsenaristiks peetava Aaron Sorkini trademark. Pinevad jutuajamised ja tagantkiirustatud vaidlused kohe-kohe lavale mineku eelseses rutus loovad palavikulise õhustiku, mis ei anna vaatajale hetkekski võimalust pulssi langetada.

Silmapaistvalt säravas ja emotsionaalses nimirollis näeme Michael Fassbenderit („12 Years a Slave“, 2013) koos Oscari-näitlejast Kate Winsletiga („Revolutionary Road“, 2008), kes kehastab Jobsi paremat kätt ja tollast Apple’i turundusdirektorit Joanna Hoffmani. Jobsi kunagist lähedast sõpra ja Apple’i kaasasutajat Steve Wozniaki mängib põhiliselt koomikuna tuntud Seth Rogen („50/50“, 2011) ning Apple’i tegevjuhi John Sculley’ina teeb järjekordse suurepärase rolli ka Jeff Daniels („The Martian“, 2015).

Enamasti on filmitud ruumides, vist ainult kaks korda väljub Steve Jobs tänavale . Teist korda filmi lõpus, kui ta üritab oma tütre Lisaga leppida ja järgneb talle päikesepaistelisele parkimisplatsile. Selles stseenis ilmutab peategelane ka kübeke armastust. Filmis ei ole loodusvaateid, ruumidki on kõledad ja tehislikud, ka kaunites kontserdimajades, kus esitlused toimuvad, näidatakse lavataguseid ja aluseid ruume, koridore, üdini tehnokraatlik film. Kuid väga haarav film, just see dialoogide tulevärk, sisse pikitud Steve Jobsi kuulsamad ütlused. Nagu näiteks see, et kui ma igakord saanuks dollari kui keegi ütles mulle „võimatu“, oleksin miljonär.  Või see: „sa võid ju klientidelt küsida, mida nad tahavad, ja siis proovida seda neile anda. Aga selleks ajaks, kui sa selle asja valmis saad, tahavad nad juba midagi muud.”
Olen lugenud Walter Isaacsoni raamatut, aga film andis loetule palju juurde, lõi selgema pildi kangelasest. Jah kangelane või antikangelane? Steve Jobsi võib imetleda, aga teda oma tööandjaks ju ei sooviks. Äärmiselt sihikindel, julge, karismaatiline, andekas, innustav jne. jne. –kahtlemata. Aga ka enesekeskne, konfliktne, empaatiavõimetu, egomaniakk võiks öelda. Andestatav vaid seetõttu, et andis maailmale suurepärased mänguasjad. 
Ütlesin, et lähen kinno innustust ja motivatsiooni saama. Saingi, aga film pani rohkelt mõtlema edu hinna üle. Kas edu nimel on kõik lubatud. Kusagil öeldi Jobsi kohta, et ta oli piraat, kes sattud laevastikku juhtima. Lisan omalt poolt –kuri geenius.

Mulle film väga meeldis.  Lõpp tuli minu jaoks üllatuslikult kiiresti, olin valmis edasi vaatama.