26. august 2014

Paavo Kangur. "Palveränduri päevik."

Paavo Kangur
Palveränduri päevik. Teekond Santiago de Compostelasse.
Paavo Kangur ja Kirjastus Pegasus 2014
199 lehekülge.







Selle raamatu valisin lugemiseks, kuna olen Santiago de Compostela palve-rännaku vastu pikalt huvi tundnud.  Mitmed aastad tagasi oli mul plaan oma sünnipäev caminol veeta. Siis sain astma diagnoosi ja loobusin, kartes et läheb raskeks. Nüüd olen astmaga elama harjunud ning camino võiks uuesti päevakorda tõusta.
Aga olen hakanud kahtlema selle mõttekuses. Kui tahan ennast proovile panna palverännaku kaudu, siis peaks see olema võimalik ka lähemal. Ma pole käinud ühelgi Eestis toimuval palverännakul. Ei tule hetkel rohkem meelde kui Padise kloostri päevade ajal Padise kloostri juurest Harju –Madise kiriku juurde, kõigest 7 km. Püha –Risti palverännak Vastseliina kiriku juurde, tõsi ma ei  tea, kas see veel toimub. Küllap on mind nende palverännakute juures tõrjunud nende tugevam  kirikuga seotus.  Nelja kuninga tee võiks läbida kasvõi jalgrattaga- 137 kilomeetrit.

Palverännaku teemal olen  lugenud Tiina Sepa raamatuid
„Peregrina päevik“






„Kas jääte ööseks“








„Paulo Coelho  „Maag. Ränduri päevik.“








Mida oskan öelda  ajakirjanik Paavo Kanguri raamatu kohta.
Esimene mõte oli, et tõepoolest camino võib läbida ka nii. Ja läbitaksegi, patustades bussiga, keskendudes pinnapealsetele suhtele ja hispaania venidele. 

 Autor ütleb esilehel: „Läksin palverännakule, et võtta üks kuu oma elust ainult iseenda jaoks. Tagasi tulles küsisin endalt, kas tahan kirjutada reisi- või eneseteostus, et mitte öelda eneseabi või vaimse ümberpositsioneerimise raamatut. Vastan, see on reisiraamat ja enese ümberpositsioneerimise raamat.“
Vot seda ümberpositsioneerimist ma raamatus ei tabanud. Või kui aus olla, siis ehk õige pisut eessõnas, arutelus mõiste bescheiden üle. Aga raamatut kirjutades, pärast palverännakut ju, olid autoril rännakueelne kibestumine ja „mina pole süüdi“ alles.

Informatiivses mõttes camino kohta olid mulle just väärtuslikumad lisatud Aire Tammemäe märkmed ja vaimse ümberpositsioneerimise mõttes Andrus Mõttuse lugu.

Hinnates raamatut kirjanduslikus mõttes  ühinen Mae arvamusega
http://maemaailm.blogspot.com/2014/07/kui-kasvavad-tiivad.html , et raamatu lõpp kadus sootuks kuhugi ära. 
Uurisin veel lisatud Kristjan Laugeni lugu, et kas need kaks lugu kuidagi haakuvad ja lõpp hoopis selles loos. Ei olnud.

Aga muidu täiesti loetav raamat, kui teema huvi pakub. Kangur ei ole küll Coelho, aga ladusalt ja sujuvalt jagab autor oma teekonda ning paljastab nende ajakirjandusväljaannete, kus ta töötanud on, saladusi.
Ja raamatu lõpus on väga ilusad pildid.

Lõpetuseks Frank Sinatralt „ My Way“, laulu  hispaaniakeelsed sõnad „A mi manera“ on autor oma jutustuse lõppu lisanud. 


"Lavastajaraamat II"

Koostanud Ingo Normet
Intervjueerinud ja litereerinud Auri Jürna
Toimetanud Mari Tuuling
Kujundanud Mari Kaljuste
263 lehekülge

Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapitali Näitekunsti sihtkapital.








Tutvustusest: Lavastajaraamat II“ on järg 2001. aastal ilmunud „Lavastajaraamatule“, milles lavakunstikooli üliõpilased küsitlesid kahtteist Eesti lavastajat. Kõigile esitati 52 küsimust lavastajatöö spetsiifika ja praktika kohta. „Lavastajaraamat II“ järgib esimese raamatu põhimõtteid: samadele küsimustele vastavad kaheksa Eesti lavastajat. Raamatusse intervjuu andnud lavastajad on nii loometöös kui ka teatritöö kohta avaldatud arvamustes sageli täiesti vastupidistel seisukohtadel. See on suurepärane, sest näitab, et meil on palju erinevat teatrit, et Eesti teater on elujõuline.  
Raamatus räägivad oma tööst Roman Baskin, Peeter Jalakas, Mart Koldits, Ain Mäeots, Andres Noormets, Tiit Ojasoo, Lembit Peterson ja Peeter Raudsepp.

Väga hea raamat, teatrisõbrale asendamatu, ütleksin.  Peaaegu nagu õpik, tekib tahtmine alla joonida ja lehekülje servale märkusi kirjutada.
 Pean tunnistama, et tarbija nagu ma olen, alati ma lavastaja peale ei mõtle.  Ehk nagu raamatus on öeldud: kui etendus meeldib, on näitlejad head tööd teinud ja kui etendus ei meeldi, on lavastaja jätnud töö tegemata.

Kuigi tutvustuses rõhutatakse lavastajate erinevust, on  minu arvates  sarnaseid jooni rohkem.
Kõik intervjueeritud väärtustavad ja peavad  tähtsaimaks  usaldavat suhet lavastaja ja näitleja vahel.
Keegi ei taha oma proovi vaatama võõraid.
Kõik tahavad koostööd teha heade ja andekate näitlejatega, kes kaasa mõtlevad.
Kõik väärtustavad valgustus- ja lavakunstniku tööd lavaruumi loomisel. (Püüan ka enam mitte kasutada mõisteid lavakujundus ja lavakujundaja.)
Keegi ei pea õigeks oma lavastuses mängimist, aga enamus on seda teinud kasvõi asendamise korras.
Kõik teevad oma kunsti, keegi ei mõtle lavastust tehes, et see peaks publikule meeldima. Kui see on valmis, kantakse ette ja ollakse rõõmus kui  publik mõistab lavastaja taotlusi ja  publikule meeldib.

Aga nii hull ka muidugi ei ole nagu väidetavalt Evald Hermaküla ütles:
Lk. 31 Roman Baskin: „Väga sageli ei saagi lavastus valmis, ei saa ka publikuga koos valmis, ja selle tunneb ka ära. Publik paneb justkui pitseri, ta kinnitab seda, et pole valmis. See on ikkagi dialoog publiku ja lava vahel, ja oluline on, kas see dialoog elustub, pingestub, kas kuulatakse, kas vaadatakse, Kunagi oli meil Hermakülaga suur vaidlus, tema küll ütles: “Ei ole oluline, minu pärast tehku see publik seal saalis, mis tahab.“ Ja ma ütlesin, et ma ei usu seda. Kujuta ette ,et publik läheb ära, lihtsalt mängid, mängid ja saal on tühi. Tuhka sa edasi mängid. Aga tema ütles, et ei hakka tema nende pärast midagi tegema, ta teeb oma asja…. Teater on ikkagi kokkusaamine, ühine hingamine, dialoog. Sa võid teha, mis tahad, aga siin lisandub üks väga oluline kategooria –publik.  „

Erinevus jagab lavastajad selles raamatus kahte lehte:  need, kes lavastavad tekstiraamatu järgi  ja need, kellel tekstiraamatut ei ole ja kes  teevad n.ö. elusat teatrit. Esimesi esindab selles raamatus näiteks Roman Baskin ja teisi Tiit Ojasoo.

Minu sümpaatia kaldub  tekstiraamatuga teatritegijate poole. Tunnistan, et n.ö. elus teater jääb mulle kaugeks, ma näen, et näitlejad naudivad oma mängu, kuid tihti ei pane see mind kaasa elama. Ma konstateerin: kui huvitav, ka nii võib teha, aga see ei pane mind kaasa elama-  aga teatrist otsin ma elamust.
Küllap on minul teatrikülastajana arenguruumi nii nagu teatrilgi.
Mart Koldits vastab küsimusele, mis on teater, lk. 84:“Kui Peter Brook ütles, et teater on see, kui keegi vaatab ja keegi läheb üle lava, siis mina ütlen, et teater on ka see, kui keegi vaatab ja miski ei lähe üle lava…. See ei ole minu arust eriti oluline küsimus. Kui räägitakse, et nüüd see lavastus kompas teatri piire, et kas see on installatsioon või teater, siis alati tekib küsimus, et kallid inimesed, kas tõesti on oluline, mis see on? Oluline on see, et sellest midagi saaksid, mingi kogemusi, mingi elamuse. Kui mingid teatritegijad kogemata oma loominguga nihkuvad, teevad mingi sellise asja, mis näeb rohkem maalikunsti moodi välja, siis seda ei saa ju pahaks panna, kui see on hea maalikunst. See on selline intellektuaalne klaaspärlimäng, et nüüd kompasime teatri piire. Minu jaoks ei ole see kunagi mingi teema olnud.“

See raamat igatahes avardab minu teatrikogemust, kiusatus on osta ka kodusesse raamaturiiulisse.
Täna lähen raamatukokku ja võtan ka  „Lavastajaraamatu I“.
Järgmine planeeritud teatrikülastus on Ingo Normeti lavastatud H. Ibseni „Brand „ VAT teatri etendus toimub Rahvusraamatukogu teatrisaalis.  Uue hooaja eel olen lubanud endale iga kuu paar korda teatris käia , ooper kaasa arvatud.





23. august 2014

Selle kuu luuletus

Suudluste hääli.
Hando Runnel


Suudluste hääli kostab tänavalt tuppa,
aken on lahti, õues on augustiöö,
pime ja vormitu pehmus rullub igalt poolt tuppa,
kaugegi hääl kuuldub ja kuulmeisse lööb:
Kauge on käes, kombatav --- maailm koonduks kui tuppa,
salajaid suudlusi siinsamas avaldab öö,
alasti hääl kõlatult kukub tiinesse tuppa,

suudluse maik lööbena huultele lööb.

20. august 2014

Tõnu Lehtsaar. "Ilmutus ja varjutus".

Tõnu Lehtsaar
"Ilmutus ja varjutus"
Ilmamaa 2011
Sari „Eesti mõttelugu“
319-lehekülge



Olen "Eesti Mõtteloo" raamatuid varemgi lugenud, aga konkreetselt selle raamatu lugemiseks sain ärgitust vilksamisi telekast nähtud dokumentaalfilmist. Vilksamisi, sest ma ei ole „telekainimene“, kui köögis toimetan, siis on telekas lahti. Tuleb sealt siis, mis tuleb, tookord tuli dokumentaal ühest isetegevuslikust raamatukogust, kus külastaja küsis Tõnu Lehtsaare „Ilmutust ja varjutust“ ning ütles, et sealt leiab vastused kõigile küsimustele.
Kas ma just vastuse kõigile küsimustele leidsin, aga huvitav ja hingekosutav lugeda oli küll ka minule kui ateistile.
Tõnu Lehtsaar on usklik inimene, enamus tekstidest  on religioosse alatooniga. Erialalt on Tõnu Lehtsaar psühholoog ja Tartu Ülikooli praktilise usuteaduse professor. Jaanuarist juulini 2007 oli ta Tartu Ülikooli rektori kohusetäitja.
Tartu Ülikooli kodulehel öeldakse Tõnu Lehtsaare kohta:


Tõnu Lehtsaar (PhD) on religiooni- ja suhtlemispsühholoog. Tal on enam kui kahekümne aastane koolituskogemus täiskasvanute õpetamisel suhtlemisvallas. Professor Tõnu Lehtsaare põhilised koolitusteemad on avalik esinemine, konfliktide juhtimine, otsuste vastuvõtmine, suhtlemisoskuse alused. Tema sulest on ilmunud suhtlemisalaseid uurimisartikleid ja raamatud „Suhtlemiskonflikti psühholoogia (2008) ja „Õppejõudude sotsiaalsed ja kommunikatiivsed oskused“ (2010). Ta on esinenud mitmetel rahvusvahelistel konverentsidel, läbi viinud koolitusi ka vene, saksa ja inglise keeles. Avalikus sektoris on koolitanud rahandusministeeriumi, välisministeeriumi, riigikantselei, Maa-ameti, omavalitsuste ja mittetulundusühingute töötajaid. Balti Juhtimiskonverents OÜ küsitluse põhjal parim koolitaja aastal 2011.

„Ilmutus ja varjutus“ on kogumik , kuhu on koondatud osa Tõnu Lehtsaare esseedest . Umbes poole raamatust hõlmab  ülevaade ilmunud erialaraamatutest „Suhtlemiskonflikti psühholoogia“, „Äärmusliku usugrupi psühholoogia“ ja „Hinge pilk“.
Psühholoogiahuvilisena pakkus mulle suurt huvi „ Suhtlemiskonflikti eskalatsioon“. Seda oli väga huvitav lugeda ,kuidas konflikt areneb, sest eks annab ju konflikt  enamuse raamatute ja teatrietenduste sisust. Seda teost tahaksin ka edaspidi lehitseda, et loetut ja nähtut paremini mõista. 
Näiteks tsiteerides kedagi J.W.  Mc Donaldit kirjutab autor, et rahvuskonfliktid on raskesti juhitavad, kuna inimeste rahvustunne on sügavalt seotud meie identiteediga ning paljudel juhtudel ratsionaalselt raskesti kontrollitav.
 "Mc Donaldi arvates on konfliktidel kolm kategooriat, millega tuleb leppida. Need on keel, religioon ja rahvuskultuur. Kui inimestel võimaldatakse oma subkultuuris rääkida emakeelt, vähendab see oluliselt rahvuskonfliktide tõenäosust. … Kui konflikti teljeks saavad keele-, usu- ja rahvuskultuuriküsimused, on konflikti eskaleerumine ja isegi vägivaldseks muutumine tõenäoline. Sellest vaatekohast lähtudes on konflikti põhiküsimuse analüüsimisel ja konflikti lahendamisel oluline lähtuda ennekõike sellest, kas põhiküsimuses on võimalik läbi rääkida või mitte. Üldine loogika on selles, et mittekaubeldavate väärtustega tuleb leppida, läbiräägitavas aga kokku leppida."

Esseed on liigitatud nelja rühma: sisekaemusest, suhetest, moraalist, usust.  Iga essee  nagu väike meistriteos, kirjutatud südamevaluga, nagu autor eessõnas ütleb. Esseed panevad lugeja mõtlema: moraali, eestluse ja usu üle.  Autor on tabavalt mõtisklenud eestluse mõiste üle :
Lk.26  „Mis on meile ,eestlastele püha? Laulupidu, eesti keel, tartu Ülikool, meie maa, tippsportlased, tuntud kultuuritegelased, töökus, ausus, Eesti asi üldse? Mis meid seob, mis on suurem kui me ise?“
Lk.30 „Eestlaste õnneks piisab negatiivsete tunnete puudumisest. Kui pole pahasti, siis ongi hästi.“
Lk. 80 „Eestlaste identiteediuuringud näitavad, et meile on oluline rääkida eesti keelt, omada tükikest maad ja erineda venelastest“.
Lk. 97“ Igal rahval on oma arhetüübid, sügavad mõttemustrid, mida endas kollektiivselt kantakse. Eestlaste jaoks on selleks olnud püüd saada välja orjapõlvest, pääseda okupatsioonist, olla vaba, otsustada ise oma asju.“

Välja kirjutasin veel:
Pühadusekogemusel on oma vaenlased. Üheks selliseks on suhtelisuse , subjektiivsuse ja meelelisuse kultus. Omal ajal õpetas meile Juri Lotman, et inimkultuuri ajalugu on keeldude ajalugu. Kui kultuurist kaob keelatu mõiste, siis kultuur variseb kokku. Sisuliselt tähendab see, et kultuur vajab mingit telge, mille alusel inimesed end hindavad ja võrdlevad. Kulturu, milles igaüks on iseenda jumal, ei saa püsida. Püha on see, mis on meist kõrgemal ja suurem, see, millega ei käida ümber ükskõik kuidas, Me saame olla oma püha väärilised.“

«Elu on õpetanud, et meie sõnad võivad olla targemad kui me ise. Me võime olla kimpus iseenda ja Jumalaga, kuid meie käes võivad olla elustavad sõnad teise inimese jaoks. Seepärast on oluline öelda õigeid sõnu ka siis, kui me neid ise lõpuni ei mõista. Mitte meie tarkus, vaid õigel ajal öeldud õige sõna vägi aitab teist inimest.» 

Kuigi ma ei ole kõiges autoriga samal arvamusel (homoküsimus, suhtumine filmi „Klass“) oli see väärtuslik ja mõtlemapanev lugemine väga hästi oma ainest tundvalt ja kirglikult kirjutavalt autorilt.



Eri Klasi ooperigala 16.08.2014 Birgitta festivalil.

Lavastatud galakontsert maestro Eri Klasi 75. juubeliks

Ooperiteater Helikon, Moskva
Lavastaja: Dmitri Bertman (Helikon)
Dirigendid: Eri Klas,  Valeri Kirjanov

Solistid:
Heli Veskus (Rahvusooper “Estonia”)
Marion Elvilä (Soome),
Rauno Elp (Rahvusooper “Estonia”),
Priit Volmer (Bonni ooperiteater),
Oliver Kuusik (Rahvusooper “Estonia”).
Lisaks solistid ooperiteatrist Helikon.

Kuna galaetendusel trükitud kava ei olnud, siis kõikide lavale astunud  „Helikoni“ lauljate nimesid mul meeles ei ole, vene nimed jäävad halvasti meelde.  Eelmisel õhtul kuulatud  „Maskiballi“ najal võin mõned esinejad siiski nimetada.

Jelena Mihhailova, eelmise õhtu Amelia, laulis kuulsa aaria Dvoržaki „Näkineiust“







Lidia Svetozarova, eelmise õhtu Oscar,  laulis Julia valsi Gounod „Romeost ja Juliast“. Võrratu esitus, sillerdav sopran, laulis kergelt ja säravalt ka kõige ülemistes nootides. Õhtu parim esitus.





Ksenja Vjaznikova, eelmise õhtu Ulrica, laulis  Eboli aaria Verdi „Don Carlosest“.






Ilja Govzits, eelmise õhtu Riccardo, laulis  Puccini „Turandotist“  „Nessum Dorma“.






Aleksei Issajev, eelmise õhtu Renato, laulis koos Rauno Elpiga Kalmani „Tsirkuseprintsessist „Mister x aaria“. Laul esitati kummardusena Georg Otsale.






Videol kaadris Marko Matvere, kaadri taga laulab Georg Ots.

NB! „Tsirkuseprintsess“ esietendub Rahvusooperis Estonia 3. jaanuaril 2015 , lavastaja Thomas Mittmann (Saksamaa). Minul on piletid juba ostetud.

Heli Veskus esitas Elisabethi aaria Wagneri „Tannhäuserist“ ja koos vene artistidega tertseti Starussi „Roosikavalerist“.









Priit Volmer laulis Fausti aaria „ Le veau d'or est toujours debout“ Gounod ooperist „Faust“. Kahjuks ei leia ma videot ei Priit Volmeri ega ka oma lemmikesitaja- Ain Angeri esituses.









Siin laulab seda meeleolukat aariat väidetavalt  maailma parim bass hetkel Rene Pape.

Marion Elvilä, Eri Klasi kasutütar, esitas Oscari aaria „Maskiballi“ viimasest vaatusest. 2009.a laulis ta Oscari rolli Estonia lavastuses.




Väga hea esituse tegi galaetendusel Oliver Kuusik. Tuli mõte, et teist korda võiks Donizetti „Armujooki“ Estonias vaadata just Oliver Kuusikuga. Pean tunnistama, et minu jaoks jäid teised "Estonia" solistid peale Oliver Kuusiku"ilmselgelt külalissolistidele alla. 








Galaetendus algas Bizet „Carmeniga“ ja lõppes joogilauluga („Libiamo ne' lieti calici“) Verdi Traviatast“.
Tavaliselt  mulle galakontsert- hittide paraad- ei meeldi. Armastan ooperit algusest lõpuni. Selle aasta kontsert oli aga meeldejääv ja väga südamlik ooperimuusika-õhtu.
Seda tänu lavastusele. Lavastas Dmitri Bertman ja lavastus oli  pühendatud Eri Klasi 75 sünnipäevale.
Lava tagaseinal jooksid videod  Eri Klasi elust ja loometööst, samuti parimad hetked Birgitta festivalilt 10 aasta jooksul.
Sümpaatselt, poole loo pealt, orkester mängis „Poloneesi“ Tšaikovski ooperist „Jevgeni Onegin“, juhatasid koori noormehed lavale Eri Klasi ja noor dirigent Kirjanov andis dirigendikepi üle.
Gerschwini „Leaving for the Promise Land“ helide saatel tassiti lavale poodium trummidega. Samal ajal näidati videod  Eri Klasist trummide taga Eesti Raadio meeskvarteti koosseisus. Oli meeleolukas hetk, kui vanameistril oli jälle võimalus trummide taha istuda.   
Siin kohal sügav kummardus maestrole ning videol Eri Klas koos sümfooniaorkestriga oma juubelikontserdil kandmas ette Johnny Richardsi ja Carolin Leighi lugu "Kui su hing on noor".   


Oli meeleolukas ja meeldejääv ooperiõhtu. Edu ja palju aastaid veel Eri Klasile ning jätku Birgitta festivalile.


18. august 2014

Giuseppe Verdi "Maskiball" 15. augustil 2014 Birgitta festivalil.

Giuseppe Verdi
 „Maskiball”
Ooperiteater Helikon, Moskva
Esietendus 17. veebruaril 1859 Rooma Apollo teatris
Helikon lavastus 2013. aastast








Lavastaja: Dmitri Bertman

Dirigent: Valeri Kirjanov
Kunstnikud: Igor Nežnõi ja Tatjana Tulubjeva
Valguskunstnik: Damir Ismagilov
Koormeister: Eugene Ilin
Koreograaf: Edwald Smirnov

Osades:
Riccardo, Warwicki krahv – Ilja Govzitš








Renato, Riccardo sekretär- Aleksei Issajev







Amelia, Renato abikaasa- Jelena Mihhailenko







Ulrica , ennustaja- Ksenija Vjaznikova







Oscar, paaz -Lidia Svetozarova.









2009.a. nägin ooperit „Maskiball“ Estonia teatris, lavastas Arne Mikk.
Seekordne etendus oli kolmas, sest vahepeal vaatasin ooperit kinos e. siis MET Opera ülekannet Coca –Cola Plazas.
Kõik need lavastused olid erinevad. „Estonia“ „Maskiball “on jäänud meelde efektse lavakujunduse ja väga hea esitusega Aile Assonylt.

MET Opera etenduses oli lavakujundus minimalistlik, aga etendus tulvil kirge.  Amelia osa laulis Sondra Radvanovsky, Riccardot  Marcelo Alvarez ja Renatot Dmitri Hvorostovsky.
Videol MET Opera lavastusest  Sondra Radvanovsky laulab Amelia aariat III vaatusest "Morra ma prima in grazia":


Helikoni lavastuses on ooper toodud kaasaega ja selles toimetavad ülikondades poliitikud. Väga mõjuv oli juba sissejuhatav stseen kui kuningas saabub ning ülikondades koor hakkab oma palvekirju tema poole sirutama. Nagu kavalehel lubatud, kanti ballil maskidena kaasaja valitsejate ja avaliku elu tegelaste näopilte. Kaugemates ridades need näopildid tõenäoliselt äratuntavad ei olnud.  Ka oli maskide lavalviibimise aeg üürike, kui äratundmine saabus, millest andis tunnistust kahin publikus, olid maskid juba lahkumas. Mina näiteks ei jõudnud näha, kas Putin oli maskide seas. 
Helikon teatris on palju noori andekaid lauljaid. Minu lemmik sellelt etenduselt oli Oscari rollis Lidia Svetozarova, kes võlus publikut ka järgmisel päeval ooperigalal Julia valsiga Gounod „Romeost ja Juliast“. 
Kui nuriseda, siis Helikoni lavastuses jäi minu jaoks puudu kirest, võimu ja intriige oli.

Videol laulab Oscari aariat III vaatusest  "Saper vorreste" Diana Damrau, see lugu kummitab mind teist päeva pärast etendust, eriti orkestri osa.



Oli kaunis ooperiõhtu Verdi särava muusikaga.

15. august 2014

"W.A. Mozart "Röövimine Serailist" Birgitta festivalil 14.08.2014.

Wolfgang Amadeus Mozarti koomiline ooper 1782.aastast
Esietendus 1782 Austria Rahvusteatris Viinis, 
Lavastuse esietendus toimus 11. aprillil 2014 teatris Biel Solothurn Šveitsis.

Ooperiteater Biel Solothurn, Šveits
Muusikaline juht Benjamin Pionnier (Prantsusmaa)
Lavastaja: Georg Rootering (Liechtenstein), lavastanud Birgitta Festivalil 2010.a. Glucki ooperi -füüsilise teatri „Orpheus ja Eurydice“ ning Rahvusooperis Estonia 2012.a. Händeli „Julius Caesari“.

Tallinna Kammerorkester
Dirigent: Risto Joost

Kunstnik: Vazul  Matusz
Valguskunstnik: Hamid Khadiri

Osades:
Konstanze  -Christiane Bösiger,









Belmonte- Christian Baumgärtel










Blonde- Anna Gössi,










Pedrillo-Konstantin Nazlamov,












Osmin -Martin Weidman,










Pasha Selim kõneroll Thomas Mathys












Lavastaja Georg Rootering ütleb Birgitta festivali kodulehel: „Mozart on seksikas – 2 paari, 2 rivaali, 6 armulugu ja happy end. Mozart on kiire, naljakas, šarmantne, peen, arusaadav ning ikka jälle hea.  Suhted, nali ja vein on komponendid, millele toetuvad Mozarti mängulised dialoogid. Kuulajat võluvad karakteerselt kaunis muusika ja tempokad rütmid.“
Tõepoolest, lubatu oli toodud vaataja ette.
Kaunis ja aegumatu Mozart, avamäng ooperile „Haaremirööv“


Lisaks suurepärane lavakujundus. Liikuvate paneelide ja sirmidega anti edasi pasha Selimi palee maagiline õhkkond- lõputult avanevad ja sulguvad väljapääsud.
Pildil esimene armastaja Belmonte oma aariat esitamas.


Kodulehel kirjutatakse, et ooperis on 21 erinevat lavapilti. Mulle tundus küll et rohkem, laval toimus justkui Rubiku kuubiku keerutamine ja see ei saanud kunagi lõplikult kokku. Mingil hetkel ilmusid lavale veel kuubikuid – täringud, mida koor tornidesse ladus ja käes keerutas. Ausalt öeldes jäi nende täringute idee mulle arusaamatuks. Kõik, mida suutsin välja mõelda nende kasutamise mõtte kohta, tundus liiga keeruline.
Olen ooperit „Haaremirööv“ vaadanud ka Saaremaa ooperipäevadel 2012 Ankara Riikliku Ooperiteatri esituses. Sealne lavapilt oli külluslik ja täis kulda, karda.
Ooperi koomiline pool jõudis minuni täiekult alles eilsel etendusel. Oli tõesti naljakas ja sai naerda, mida ei juhtu ooperis just tihti. Kahjuks läksid paljudele vaatajatele etenduse vaimukad dialoogid kaotsi, sest kui miski halb oli, siis tõlge, tõlge ja veelkord tõlge. Laulutekstid olid enam-vähem tõlgitud,  retsitatiiv, mida ooperis palju, jäi suures osas tõlkimata. Mina tütrega sain saksa keelest aru ,aga inglise keele oskajaid on tänapäeval tunduvalt rohkem kui saksa keele tundjaid ning nurinat oli palju.
Lauljatest oli nauditavaim Konstanze osatäitja lüüriline sopran Cristiane Bösinger.
Videol laulab Konstanze aariat Saksa kaunis sopran Diana Damrau. Aga see on hoopis teine lavastus, klassika on toodud kaasaega. Ooper on sama, aga tulemus teine. Aaria on pikk nagu ikka Mozartil, kõik ,mis öelda tahetakse korratakse mitu korda üle.



Ka teised tulid hästi toime, väga tugevad koomikud olid Pedrillo osas Konstantin Nazlamov ja osmini osas Martin Weidman, kes teenisid välja publiku aplausi.


Blonde rollis Anna Gössi hääl oli natuke rabe ja ebaühtlane, aga väga hea näitleja lustaka ja temperamentse inglise toatüdruku osas.
Suurepärase esituse tegi 18 liikmeline ooperikoor.
Hea oli oma kõnerollis Pasha seimi osatäitja Thomas Mathys, kes tõi lavale dramaatilise ja intelligentse pasha.
Koor koos pashaga.






Uurisin ka teatri päritolu linna.  Biel on suuruselt kümnes linn Šveitsis.  Bielis on üle 52 000 elaniku ning ta on suurim kakskeelne linn Šveitsis. Räägitakse saksa ja prantsuse keelt: Biel / Bienne.
Biel Solothurn on huvitav teater. Muusikateatris esietendub septembris Gaetano Donizetti vähetuntud ooperi „Viva la mamma“ Le convenienze ed inconvenienze teatraali, mida nimetatakse Donizetti ooperiks ooperist. See  ühevaatuseline farss ooperiteatri telgitagustest, mis esmakordselt tuli lavale 1827 Napolis ning täiendatuna 1831 Milanos, leiti üles alles 1963. aastal 
"Viva la Mamma” kõnelebki võimukast emast, kes nõuab aralt heliloojalt ja pehmekäeliselt lavastajalt oma pretensioonikale tütrele (trupi teine sopran); primadonnaga võrdset osa uues ooperis ning osalahendusi.

2015.aasta mais esietendub Biel Solothurnis Peter Brooki seatud lavastus Bizet „Carmen“ teemadel „ La tragédie de Carmen“ . Selle kohta lugesin, et kasutades küll Bizet muusikat,
pole see sugugi ooperlik. Mõlemat etendust oleks huvitav vaadata, miks mitte Birgitta festivalil, Bieli on kauge sõita.