Raamatud
annavad lugejaile erinevaid tõlgendamisvõimalusi. Mõnikord survestab teose
tutvustus lugejat liialt. Nagu näiteks käesoleva
Murakami raamatu tutvustus saadab lugeja
teele sooviga välja uurida, mis siis ikkagi 16 aastat tagasi juhtus ja miks sõbrad
Tazaki Tsukuru oma ringist välja heitsid.
Raamat
on täis saladusi. Murakami laseb peategelasel rännata reaalsuses, mõtetes ja
unenägudes, toob sisse uusi tegelasi ja loobub neist äkitselt, kirjutab
raamatusse sisse näiliselt kontekstist väljuvaid peatükke ja jätab saladused
õhku.
Kui
olin lugemise lõpetanud, lõin raamatu uuesti lahti neilt lehekülgedelt, kuhu
olin lugemise ajal märkmepaberid vahele torganud ja lugesin uuesti. Teisel
korral asetusid rõhud uutele kohtadele ja lugesin raamatut kui Tazaki Tsukuru armastuse
lugu. Tegemist on kauni armastusromaaniga. Tuletas meelde Murakami esimest
eesti keelde tõlgitud romaani „"Lõuna pool piiri, lääne pool päikest"
. Ma mäletan sellest vaid lugemise emotsiooni, ammu loetud.
Võib
ju mõelda, et Sara on kõrvaltegelane, kuid ta on raamatus väga oluline persoon. Sara on tark, intelligentne ja kaunis ning jätab
salapärase mulje. Tundub, et Sara meeldib ka autorile, ta kirjeldab Sara välimust,
riideid, karjääri, kuid mitte tema
tundeid ja mõtteid, naine jääb lõpuni välja salapäraga ümbritsetuks. Just Sara õhutusel tõstab Tazaki Tsukuru
mälestustelt kaane pealt ja läheb palverännakule, palverännak toimub küll
rohkem peategelase enese sees ja unedes, kuigi reaalselt viib isegi Soomemaale.
Sara on liikumapanev jõud, Sara tõttu see romaan sünnibki.
„Värvitu
Tazaki Tsukuru“ on erootiline
armastusromaan. Murakami kirjeldab Tsukuru
erootilisi unenägusid ja loo lõpus tõdeb
peategelane, et sõpruskonna ajasid lahku allasurutud seksuaalsed pinged ja
lahkuminek oli möödapääsmatu. See, et just
Tsukuru ohvriks toodi ja lahkumineku all kannatas, ei olnud juhuslik. Sõprade
arvates oli Tsukuru tugev ja tasakaalukas, et toime tulla.
Tsukuru
tuli toime nii: lk. 252 „Ei, kui ma ei oleks kalk, ei suudaks ma
rahulikult oma rütmi säilitada, mõtles ta. See on kõigest tasakaalu küsimus. Mind
rõhuv koorem on lihtsalt vasakule ja paremale juhulikult ära jaotatud.
Võimalik, et see mõjub teistele inimestele jahedusena, kuid see ei ole mingi
lihtlabane töö- see võtab rohkem aega kui paistab. Ning isegi kui balanss on
saavutatud, ei tähenda, et raskus ise kuidagi kergem oleks.“
Raamat
on väga detaili- ja pildirikas, esmapilgul tundub, et selles on palju ballasti.
Nii
nagu Haida isa justustus, omaette huvitav lugu, müstiline pianist jääb kummitama .
Või
terve peatükk Shinjuku raudteejaamast, vaatamata isegi sellele, et Tsukuru on raudteejaamade ehitaja. Samas
muidugi sümboliseerivad raudteejaamad korda,
anonüümsust, mahajäämist ja -jätmist, kõik olulised teemad raamatus. Tõenäoliselt peab olema jaapanlane, et mõista
raudteejaamade tähtsust elus. Meenub kohe „ Mäng sõiduplaaniga“- mõttetööd
pakkunud krimka.
Siia
sobib kuulus foto Shinjouku raudteejaamast 1990-ndate algusest. Murakami
kirjutab sellest pildist. USA juhtiv
ajaleht avaldas selle foto, mis on
võetud hommikul tipptunni ajal Shinjuku
raudteejaamas. Justkui kokkuleppel
vaatavad kõik enda ette maha, näoilmed pingelised ja tõsised.
Pildiallkiri ütles, et Jaapanis ollakse jõukad, kuid õnnetud. Tsukuru arutleb raamatus, et ainult selle pildi põhjal üldistuse tegemine, et jaapanlased on õnnetud, ei saa kohe kuidagi. Maha peab vaatama, et mitte libastuda ja kinga kaotada.
Pildiallkiri ütles, et Jaapanis ollakse jõukad, kuid õnnetud. Tsukuru arutleb raamatus, et ainult selle pildi põhjal üldistuse tegemine, et jaapanlased on õnnetud, ei saa kohe kuidagi. Maha peab vaatama, et mitte libastuda ja kinga kaotada.
Tõenäoliselt
peab jaapanlane olema ka selleks ,et mõista nimedemaagiat- värvid ja tegusõnad
nimedes.
Esile
tõstan raamatut just kauni armastusromaanina.
Lk.
34 „Armukadedus- nii nagu Tsukuru seda
oma unenäo kaudu mõistis - oli maailma kõige meeleheitlikum vangla, sest
sellesse vanglasse sulgeb vang end ise. Kellegi teise poolt vägisi sinna ei
panda. Inimene sulgeb end vabatahtlikult vangikongi, keerab ukse seestpoolt lukku
ning viskab võtme vanglamüüridest väljapoole. Ja maailmas pole kedagi, kes
teaks, et ta seal vangistuses on. Tõsi, kui inimene otsustab sealt väljuda,
siis selleks on võimalus täiesti olemas, sest see vangla on tema südames. Kuid
vabanemise otsuse tegemine on üsna keeruline, sest inimese süda on tõmbunud
kõvaks nagu kivi. Just see on armukadeduse tõeline olemus.“
Raamatu
lõpupoole, näinud oma armastatut Sarat teise mehega, uinub Tsukuru kurvana,
kuid on õnnelik, et see on vaid kurbus, mitte armukadedus.
Lk.
255 „Ta süda igatses Sarat. Imeline oli
kogu südamest kedagi igatseda. Seda tundis Tsukuru tugevalt. Ja üle väga pika
aja. Aga võib –olla hoopis esimest korda. Muidugi ei olnud kõik imeline. Sest samal
ajal pistis tal rinnus ja hingata oli raske. Oli hirm, oli sünge värin. Kuid
isegi selline rusuvus oli tema kiindumuse oluliseks osaks. Ta ei tahtnud enam kaotada
seda tunnet, mis teda oli vallanud. Võimalik, et kui ta nüüd selle kaotab, siis
teist korda see soojus enam tagasi ei tule. Ta kaotaks pigem iseenda kui selle
tunde.“
Tazaki
Tsukuru palverännak on lõppenud.
Murakami
rakendab osavalt muusikat oma teoste teenistuses, „1Q84“ oli selleks Janaceki "Sinfonietta".
Jaapani
keelest tõlkinud Margit Juurikas
Toimetanud Maarja Yano
Varrak 2016
Varrak 2016
255
lehekülge