27. august 2016

Haruki Murakami "Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad"

Raamatud annavad lugejaile erinevaid  tõlgendamisvõimalusi. Mõnikord survestab teose tutvustus lugejat liialt.  Nagu näiteks käesoleva  Murakami raamatu tutvustus saadab lugeja teele sooviga välja uurida, mis siis ikkagi 16 aastat tagasi juhtus ja miks sõbrad Tazaki Tsukuru oma ringist välja heitsid.
Raamat on täis saladusi. Murakami laseb peategelasel rännata reaalsuses, mõtetes ja unenägudes, toob sisse uusi tegelasi ja loobub neist äkitselt, kirjutab raamatusse sisse näiliselt kontekstist väljuvaid peatükke ja jätab saladused õhku.

Kui olin lugemise lõpetanud, lõin raamatu uuesti lahti neilt lehekülgedelt, kuhu olin lugemise ajal märkmepaberid vahele torganud ja lugesin uuesti. Teisel korral asetusid rõhud uutele kohtadele ja lugesin raamatut kui Tazaki Tsukuru armastuse lugu. Tegemist on kauni armastusromaaniga. Tuletas meelde Murakami esimest eesti keelde tõlgitud romaani „"Lõuna pool piiri, lääne pool päikest" . Ma mäletan sellest vaid lugemise emotsiooni, ammu loetud.

Võib ju mõelda, et Sara on kõrvaltegelane, kuid ta on  raamatus väga oluline persoon. Sara on  tark, intelligentne ja kaunis ning jätab salapärase mulje. Tundub, et Sara meeldib ka autorile, ta kirjeldab Sara välimust, riideid, karjääri, kuid mitte tema tundeid ja mõtteid, naine jääb lõpuni välja salapäraga ümbritsetuks. Just Sara õhutusel tõstab Tazaki Tsukuru mälestustelt kaane pealt ja läheb palverännakule, palverännak toimub küll rohkem peategelase enese sees ja unedes, kuigi reaalselt viib isegi Soomemaale. Sara on liikumapanev jõud, Sara tõttu see romaan sünnibki.
„Värvitu Tazaki Tsukuru“  on erootiline armastusromaan.  Murakami kirjeldab Tsukuru erootilisi unenägusid ja loo lõpus tõdeb peategelane, et sõpruskonna ajasid lahku allasurutud seksuaalsed pinged ja lahkuminek oli möödapääsmatu.  See, et just Tsukuru ohvriks toodi ja lahkumineku all kannatas, ei olnud juhuslik. Sõprade arvates oli Tsukuru tugev ja tasakaalukas, et toime tulla.
Tsukuru tuli toime nii:  lk. 252 „Ei, kui ma ei oleks kalk, ei suudaks ma rahulikult oma rütmi säilitada, mõtles ta. See on kõigest tasakaalu küsimus. Mind rõhuv koorem on lihtsalt vasakule ja paremale juhulikult ära jaotatud. Võimalik, et see mõjub teistele inimestele jahedusena, kuid see ei ole mingi lihtlabane töö- see võtab rohkem aega kui paistab. Ning isegi kui balanss on saavutatud, ei tähenda, et raskus ise kuidagi kergem oleks.“

Raamat on väga detaili- ja pildirikas, esmapilgul tundub, et selles on  palju ballasti.
Nii nagu Haida isa justustus, omaette huvitav  lugu, müstiline pianist  jääb kummitama .
Või terve peatükk Shinjuku raudteejaamast, vaatamata isegi sellele, et  Tsukuru on raudteejaamade ehitaja. Samas muidugi  sümboliseerivad raudteejaamad korda, anonüümsust, mahajäämist ja -jätmist, kõik olulised teemad raamatus. Tõenäoliselt peab olema jaapanlane, et mõista raudteejaamade tähtsust elus. Meenub kohe „ Mäng sõiduplaaniga“- mõttetööd pakkunud krimka.

Siia sobib  kuulus foto  Shinjouku raudteejaamast 1990-ndate algusest. Murakami kirjutab sellest pildist.  USA juhtiv ajaleht avaldas  selle foto, mis on võetud hommikul tipptunni ajal  Shinjuku raudteejaamas.  Justkui kokkuleppel vaatavad kõik enda ette maha, näoilmed  pingelised ja tõsised. 



Pildiallkiri ütles, et Jaapanis ollakse jõukad, kuid õnnetud. Tsukuru arutleb raamatus, et ainult selle pildi põhjal üldistuse tegemine, et jaapanlased on õnnetud, ei saa kohe kuidagi.  Maha peab vaatama, et mitte libastuda ja kinga kaotada.

Tõenäoliselt peab jaapanlane olema ka selleks ,et mõista nimedemaagiat- värvid ja tegusõnad nimedes.
Esile tõstan raamatut just kauni armastusromaanina.
Lk. 34 „Armukadedus- nii nagu Tsukuru seda oma unenäo kaudu mõistis - oli maailma kõige meeleheitlikum vangla, sest sellesse vanglasse sulgeb vang end ise. Kellegi teise poolt vägisi sinna ei panda. Inimene sulgeb end vabatahtlikult vangikongi, keerab ukse seestpoolt lukku ning viskab võtme vanglamüüridest väljapoole. Ja maailmas pole kedagi, kes teaks, et ta seal vangistuses on. Tõsi, kui inimene otsustab sealt väljuda, siis selleks on võimalus täiesti olemas, sest see vangla on tema südames. Kuid vabanemise otsuse tegemine on üsna keeruline, sest inimese süda on tõmbunud kõvaks nagu kivi. Just see on armukadeduse tõeline olemus.“
Raamatu lõpupoole, näinud oma armastatut Sarat teise mehega, uinub Tsukuru kurvana, kuid on õnnelik, et see on vaid kurbus, mitte armukadedus.
Lk. 255 „Ta süda igatses Sarat. Imeline oli kogu südamest kedagi igatseda. Seda tundis Tsukuru tugevalt. Ja üle väga pika aja. Aga võib –olla hoopis esimest korda. Muidugi ei olnud kõik imeline. Sest samal ajal pistis tal rinnus ja hingata oli raske. Oli hirm, oli sünge värin. Kuid isegi selline rusuvus oli tema kiindumuse oluliseks osaks. Ta ei tahtnud enam kaotada seda tunnet, mis teda oli vallanud. Võimalik, et kui ta nüüd selle kaotab, siis teist korda see soojus enam tagasi ei tule. Ta kaotaks pigem iseenda kui selle tunde.“
Tazaki Tsukuru palverännak on lõppenud.
Raamatut lugedes võiks taustaks kuulata tsukuru lemmikmuusikat: Ferennc Liszti „Le mal du pays“, pala helilooja kolmest süidist koosnevast  teosest „Palve-rännaku aastad.“ Lazar bermani esituses kuulas seda plaadilt ka Tsukuru.
Murakami rakendab osavalt muusikat oma teoste teenistuses, „1Q84“ oli selleks Janaceki "Sinfonietta".

Haruki Murakami
"Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad"
Jaapani keelest tõlkinud Margit Juurikas
Toimetanud Maarja Yano
Varrak 2016
255 lehekülge


25. august 2016

Lena Israelsson "Gurmeeaed"

Minu selle suve aiaraamat. Ega ma eriti hoolas aiapidaja ei ole, pühendan aiale ainult selle aja, mis töölkäimisest, lugemisest ja teatrist üle jääb. 
Minu aiapidamisel on kolm printsiipi:
·         Võimalikult palju, mida kasvatan, peab sündima süüa.
·         Võimalikult looduslähedane, s.t. tassin metsast ja aasalt aeda kasvama.
·         Tähtis on vaade, mis avaneb maja akendest.
Nende kolme kohal kõrgub põhiprintsiip: aiatöö peab tegema rõõmu, mitte ära tapma.
Aia ja kokaraamatud riiulil on eelkõige selleks, et neid järgida ja neist teadmisi ammutada. Samas meeldib mulle neid lugeda kui elustiili raamatuid, mitte ainult kui käsiraamatuid, eriti kui raamatud on kaunilt illustreeritud ja hästi kirjutatud. Nii toidavad minu kolm kirge, lugemine, aed ja kokkamine, üksteist.

„Gurmeeaed“ on just selline raamat. Suurepärane käsiraamat koduaias toimetamisel ja ühtlasi elustiili ja reisiraamat, retseptid on autor kogunud kokku oma reisidelt. Hästi kirjutatud ja kaunilt illustreeritud, heal paberil.

Tutvustusest: Lena Israelssoni kutsutakse Rootsi aiamaade kroonimata kuningannaks. Ta lubab endale seda luksust, et kasvatab oma koduaias ainult kõige maitsvamaid köögivilju. Milleks muidu vaeva näha! Sellest põhimõttest tasub eeskuju võtta, peaaegu kõiki raamatus nimetatud taimi saab Eestiski kasvatada. Taimi tutvustades ja kasvatusnõuandeid jagades tugineb autor enda ja oma aednikest sõprade kogemustele. Tema taimevalikus on palju pärandsorte, väga huvitavad on Aasiast pärit taimed ja ühe- või mitmeaastased lehtköögiviljad. Hõrkude köögiviljaroogade jaoks, mille retseptid raamatut täiendavad, on autor inspiratsiooni saanud Iraanist, Koreast, Taist, Vietnamist, Itaaliast jt.

Raamat on mulle asendamatu abimees aias. Näiteks on raamatus peatükk Viietärnilised köögiviljad. Autor on koondanud info 28 mitmeaastase taime kohta, kirjeldab ja jagab nõuandeid kasvatamiseks. Selle järgi hakkan rajama „söödavat lillepeenart“.  

Lk. 152 „Üks itaallasest aednik kirjeldas väga täpselt, kuidas sealne rahvas suhtub toiduvalmistamisse.“ Meie jätame retsepte järjest kõrvale, prantslased aga üha lisavad neid. Kui kasvatad Itaalia köögivilju, siis hakkad tegema ka järjest lihtsamaid roogi. Äkitselt tundub jõhker köögivilju puruks keeta, uputada neid kastmesse või katta juustuga. Saagikoristuse ajal ei vaja ma mingeid retsepte ja toidu valmistamine käib siis eriti ruttu. Lähen aeda ja korjan neid lehti, mida parajasti on saada. …“
Täpselt minu mõtted.

Kasvatan tomateid, kutsun neid koduaia pirtsakateks printsessideks. Haigestuvad kergelt ja kui hakkad uurima, mis viga, siis alati on põhjuseks kas liigne kuivus või liigne niiskus, toitainete puudus või toitainete üleküllus. No mina sa võta kinni, mis täpselt.
Lena Israelssoni raamatu eeskujul korraldasin tomatite degusteerimist. Sel aastal kasvab kasvuhoones 14 sorti tomateid. Degusteerimisel võitsid kirsstomatid Black Cherry ja Yellow Cherry ja suurtest Pink Brandwine.

Igati soovitatav raamat söödava aia pidajatele.

Anne-Marie Nageleisen  raamatu „Ruutaiandus“ Minu selle kevade aiaraamatud.  järgi tegin oma köögiviljaaia ümber kastiaiaks. Jälgin, mis taimi kõrvuti istutada ja kuidas taimed üksteise kasvu toetavad. Maasikakasti istutasin aia tagant toodud üheksavägise, et see maasikatele hoogu lisaks. Tema kõrvale kasvas juhuslikult lendunud seemnest tillitaim. Uhkelt püsti samala ajal kui kõik liigikaaslased juba murdunud ja koltunud. Üheksavägine annab jõudu.













Lena Israelsson
Gurmeeaed
Kõige maitsvamad köögiviljad
Tõlkinud: Kristel Sävborg
Hea Lugu 2016






Igati soovitatav raamat söödava aia pidajatele!



24. august 2016

Richard J.Davidson koos Sharon Begleyga "Aju emotsionaalne elu"

Taas üks raamat ajust ja järgmine järjekorras: Dean Burnett  „Ajuvaba aju“.
Miks ma neid raamatuid loen? Huvitav on. Kuigi ligi pool raamatust on sellest, kuidas vaimse praktika ja emotsioonide suunamise, näiteks meditatsioon, abil aju toimimist muuta, ei ole see minu eesmärk. Minu eas inimene tavaliselt tunneb end piisavalt kaua ja kui ta on tahtnud midagi muuta, siis on seda juba teinud, on nüüd endaga leppinud ja rahul.
Kuigi, mitte kunagi pole hilja muuta ja muutuda, sellest kirjutas minu seni lemmik-ajuraamat- Norman Doidge „Muutuv aju“.

Mõned väljakirjutused tegin loetust:
Lk. 14.  Emotsionaalne stiil hõlmab kuut mõõdet. Need kuus mõõdet ei ole mitte isiksuse konventsionaalsed aspektid ega lihtsad emotsionaalsed omadused või tujud, rääkimata sellest, et neid saaks käsitleda vaimuhaiguste diagnostiliste kriteeriumitena, kuid need peegeldavad tänapäevase neuroteaduse avastusi.
·         Säilenõtkus- kui aeglaselt või kiiresti tagasilöökidest toibutakse.
·         Hoiak- kui kaua ollakse võimelised säilitama positiivset emotsiooni.
·         Sotsiaalne Vaist-kui varmas ollakse ümbritsevate inimestelt sotsiaalseid signaale vastu võtma.
·         Eneseteadlikkus- kui hästi tunnetatakse emotsioone peegeldavaid kehalisi aistinguid.
·         Kontekstitundlikkus- kui hästi suudetakse reguleerida oma emotsionaalseid vastuseid, arvestades parasjagu toimivat konteksti.
·         Tähelepanelikkus- kui terav ja selge on fookus.

Kui lugeja on varem lugenud/sirvinud eneseabi raamatuid, siis on tal loetust aimu, kuigi ehk lihtsamas käsitluses ja teisiti nimetatult.
Raamatus on peatükk Oma emotsionaalse stiili hindamine, saab ennast ja teisi hinnata.

Mind häirib teiste juures kõige rohkem kontekstitundlikkuse puudumine ehk koha ja aja sünkroonsuse puudumine, mis jätab mulje labasusest, familiaarsusest ja vulgaarsusest.

Isiksus ja temperament peegeldab emotsionaalse stiili kuue mõõtme isemoodi kombinatsiooni. Võtame isiksuseomaduste Suure Viisiku, ühe psühholoogia standardse klassifikatsioonisüsteemi: avatus kogemusele, meelekindlus, ekstravertsus, sotsiaalsus ja neurootilisus.
·         Kogemustele avatud inimestele on tugev Sotsiaalne Vaist. Ta on ka väga Eneseteadlik, ja mis puutub tema Tähelepanelikkuse stiili, siis on ta enamasti Keskendunud.
·         Meelekindlal inimesel on hästi arenenud Sotsiaalne Vaist, Tähelepanelikkuse osas on ta Keskendunud ning tal on terav Kontekstitundlikkus.
·         Ekstravertne inimene toibub kiiresti tagasilöökidest ja paikneb seega Säilenõtkuse spektri Kiire taastumise otsas. Tal on Positiivne hoiak.
·         Sotsiaalsel inimesel on peen Kontekstitundlikkus ja tugev Säilenõtkus, tal kipub olema Positiivne Hoiak.
·         Neurootiline inimene toibub tagasilöökidest aeglaselt. Tal on sünge Negatiivne Hoiak, ta on suhteliselt vähe kontekstitundlik ja Tähelepanelikkuse stiili poolest kipub ta olema hajevil.

Nii on raamatus kirjas, kuid alati on erandeid.

Emotsionaalse stiili mõõtmete kombinatsioone:
·         Impulsiivne- hajevil Tähelepanelikkuse ja väikese Eneseteadlikkus kombinatsioon.
·         Kannatlik- suure Eneseteadlikkuse  ja suure Kontekstitundlikkuse kombinatsioon. Teadmine, et kui kontekst muutub, muutuvad ka teised asjad, aitab kannatlikkust säilitada.
·         Häbelik- Säilenõtkuse osas Aeglase taastumise ja vähese Kontekstitundlikkuse kombinatsioon. Kontekstitundlikkuse puudumise tulemusel ulatuvad häbelikkus ja ettevaatlikkus normaalsest kaugemale.
·         Läbematu- Aeglase Taastumise (Säilenõtkus), Negatiivse Hoiaku, suure Eneseteadlikkuse ja Hajevil oleku (Tähelepanelikkus) kombinatsioon.
·         Optimistlik-Kiire Taastumise (Säilenõtkus) ja Positiivse Hoiaku kombinatsioon.
·         Krooniliselt õnnetu- Aeglase Taastumise (Säilenõtkus) ja Negatiivse Hoiaku kombinatsioon, mille tulemuseks on, et inimene ei suuda positiivseid emotsioone alal hoida ning takerdub pärast tagasilööke negatiivsetesse emotsioonidesse.

Viimaste tsitaatide  puhul  jäid mul leheküljenumbrid märkimata.
Ilus sõna „säilenõtkus“. Leidsin mõiste haridussõnastikust: säilenõtkus, resilientsus ● võime edukalt kohaneda ja areneda märkimisväärselt raskes, riskirohkes keskkonnas.


Richard J.Davidson koos Sharon Begleyga
„Aju emotsionaalne elu.
Kuidas aju ainulaadne toimimine mõjutab teie mõtteid, tundeid ja elu – ja kuidas te saate seda muuta“
Tõlkinud Signe Rummo
The New York Timesi bestseller
Kirjastus Äripäev 2016
414 lehekülge


23. august 2016

Leif G. Person "Suveigatsuse ja talvekülma vahel"

 „Minu elu on möödunud suveigatsuse ja talvekülma vahel. Noorest peast mõtlesin alatasa, et kui suvi tuleb, siis armun kellessegi, kes mulle tõeliselt meeldib, ja siis hakkangi päriselt elama. Aga kui ma olin ära teinud kõik selle, mis enne oli tarvis ära teha, oli suvi juba möödas ja alles oli jäänud vaid talvekülm. Ning see ei olnud elu, mida ma olin endale soovinud.“
Paneb mõtlema! Eeltoodu on lõik kirjast, mille spioon varjunimega Palverändur kirjutas oma sõbrale.  Raamatus kasutab külmavereline mõrtsukas seda lõiku Palverändurist raamatut kirjutava ajakirjaniku hüvastijätukirjana, pärast seda kui ta ajakirjaniku aknast alla lükkab.  
Kes loodab raamatus aega veeta ennasttäis arrogantse uurija Backströmiga ja nalja saada, peab pettuma. Bäcktrömi kohtab raamatus, kuid tunduvalt vähem kui Bäckström seda juhtumist oma triloogia (Leif G.Persson "Linda mõrva juhtum", Leif G.W. Persson "Kes tapaks lohe" , Leif G.W, Persson "Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast") lehekülgedel meenutab. Loetud raamatus kohtub peategelane Ameerikas FBI koolis veel ka special agent Backstroemiga.
„Suveigatsuse ja talvekülma“ vahel on 2002.a. ilmunud esimene raamat L. G. Perssoni Olof Palme mõrvatriloogiast. Seega on kaht raamatut veel oodata. Ei tüdi rootslased Palme mõrvast enne kui mõrtsukas 100% kindel.
Väsitav, aga huvitav lugemine. Palju on Rootsi kaitsepolitsei kujunemis- ja ajalugu, politseijõudude  intriige ja korruptsiooni. Viimastel lehekülgedel jõuab autor peaministri mõrvani.
Meeldetuletuseks  aadressilt http://kes-kus.ee/olof-palme-tapmine/
Sven Olof Joachim Palme (1927–1986) oli Rootsi poliitik ning peaminister 1969–76 ja 1982–86. Palme sündis Stockholmis ning tal puudus traditsiooniline sotsiaaldemokraatlik taust: tema isa Gunnar Palme oli rikas kindlustusärimees ja vanaisa Sven Palme oli samuti ärimees ning liberaalist poliitik. Olof Palme ema Elisabeth Sophie von Knieriem oli pärit Liivimaalt, tema vanaisa Alexander oli Vene impeeriumi senati peaprokurör ning Riiginõukogu liige. Isapoolsed esivanemad olid muu hulgas sellistest tuntud aadliperekondadest nagu von Born, de Geer, von Rotkirch, von Sydow jt. Olof Palme abikaasa Lisbet oli samuti aadlisoost, krahvide ja vabahärrade Beck-Friiside perekonnast.
Palme oli sotsiaaldemokraat ja Rootsi Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei juht.
Palmele ei meeldinud ihukaitsjaid kasutada. Neid polnud tal kaasas ka 1986. aasta 28. veebruari õhtul, kui ta koos naisega pärast kinoskäiku kodu poole jalutas. Kui Palmed olid Sveavägeni ja Tunnelgatani ristmikul sisenemas metroosse, et sõita koju umbes kahe kilomeetri kaugusel vanalinnas, ilmus mõrvar, tulistas Palmele kuuli selga, saatis teise kuuli Lisbeti poole ning põgenes Tunnelgatani kaudu ida suunas. Palme suri silmapilkselt, mõnede hinnangute järgi koguni enne kukkumist. Lisbeti kuul ei tabanud.
Tema mõrv on siiani lahendamata. 1988. aasta detsembris arreteeriti mõrvas kahtlustatavana Stockholmi allilmas tuntud Christer Petterson. Lisbet Palme tuvastas ta oma mehe tapjana ning Pettersson läks kohtu alla, kus ta mõisteti 27. juunil 1989 süüdi, kuid ringkonnakohus vabastas ta hiljem süüdistuse vähese tõendatuse tõttu. 1990-ndate lõpus tuli ilmsiks uusi tõendeid Petterssoni vastu, kuid mais 1998 keeldus Rootsi ülemkohus uut menetlust alustamast.


Tõenäoliselt loen läbi ka kaks järgmist raamatut, pikad ja pimedad õhtud tulemas.
Leif G. Persson
"Suveigatsuse ja talvekülma vahel"
Rootsi keelest tõlkindu Kadi-Riin Haasma
Varrak 2016
548 lehekülge.

17. august 2016

Gregoire Delacourt "Tabamatu õnn"

40-ndates aastates kindlustusekspert peab oma elusündmuste üle arvestust rahas ja selle järgi on nimetatud ka peatükkide pealkirjad. "2 kohvižetooni" – esimene kohtumine tüdrukuga; „Kaks korda kallimad“- armastuse lugu; "Kaks korda kolmsada" -psühholoogi külastus lapseeas jne. 
Lõik jutustuse esimeselt leheküljelt  
Oma ameti tõttu teadsin, et ühe elu hind jääb kolmekümne ja neljakümne tuhande euro vahele.
……….
Kolmekümne ja neljakümne tuhande euro vahel, kui teist üle sõidetakse.
Kakskümmend kuni kakskümmend viis tuhat, kui te olete laps.
Pisut üle saja tuhande, kui te viibite lennukis, mis lömastab teid koos kahesaja kahekümne seitsme teise eluga“.

Samal 9. leheküljel võtab autor kokku oma elu ja leheküljel 62 piisab pool lehekülge assotsiatiivset, kuid mõtestatud teksti, et kokku võtta armastus.  Palju on neid, kes suudavad oma elu sõlmpunktid ja tähtsündmused mahutada ühele lehele. Alustades sünniga ja lõpetades praeguse hetkega. Peaks proovima.
Raamatu esimene osa on äärmiselt depressiivne ja valus. Kui katki on inimesed! Otsi põhjust lapsepõlvest (Freud). Otsi põhjust armastuse puudumisest.
Mõtlesin isegi poolelijätmise peale, nii masendav peale tööpäeva, nädalavahetusel suutsin lõpuni lugeda.
I osa moto on „Ärge raputage mind, ma olen pilgeni pisaraid täis“. Henri Calet „Karunahk“.
II osa on lootusrikas ja kolmas osa liigub helgemate sfääride poole.

Prantsuse autoreid tasub lugeda, prantsuse autorid kirjutavad teistmoodi võrreldes inglise keelest tõlgitutega ja kui tõlge täppi läheb, siis on lugemisnauding garanteeritud. Mulle meeldib ka Vikeraadiot kuulata, seal mängitakse mõnikord prantsuskeelset muusikat.

Gregoire Delacourt
 „Tabamatu õnn“
Prantsuse keelest tõlkinud Margot Endjärv.
Eesti Raamat 2016
Sari „Nüüdisromaan“
190 lk.

16. august 2016

David Messer "Sigmund"

Taas üks ülestõusmise lugu. Intrigeeriv idee, seekord on surnuist üles ärganud Sigmund Freud.
Kirjanduslikult ei ole raamat küll selline meistriteos nagu „Ta on tagasi“,  Timur Vermes. "Ta on tagasi"  , aga huvitav lugeda, värskendab meenutusi Freudi teooriatest. Naerma ei aja, kuigi ainest huumoriks oleks küllaga- Freud külastab sekspoodi, tutvub internetiga, käib oma majamuuseumis Viinis, saab kirja, mis minevikus temani ei jõudnud jne. Nalja tegemine Freudi kulul ei ole ka autori eesmärk, pigem on raamat nostalgiline minevikumeenutus ja tuleviku avastamine Freudi poolt. Freud meenutab oma kunagisi kliente ja leiab samasuguseid kliente tänapäeval, inimese põhiolemus on jäänud samaks. Freud käib ülikooli linnas kollokviumil, kus Freudiks, Alfred Adleriks, Carl Gustav Jungiks ja teisteks Freudi kollegideks ja õpilasteks kehastunud üliõpilased väitlevad.  Raamatu lõpus peab Freudi tänapäevases Londonis  võõrustanud psühhoterapeut suure kaitse-kiidukõne Freudile.
Raamatus jookseb ka teine liin- noored ameeriklased Vietnami sõjas. See liin jääb kuidagi poolikuks, kuigi lõpus jookseb Freudi liiniga kokku. Teise liini stiil on võrdlemisi naivistlik, kuid see ei seganud minul raamatut nautimast.
Lk. 252 „Mööda mõõtmatut helesinist taevavõlvi sõudsid aeglaselt värvi muutes ja veidraid mustreid moodustades pilved. Taevane vool kandis neid tundmatust sügavusest sinna, kus ärka päike, ja tundus, et miski ei suuda häirida nende suursugust rivi. Vajunud õhkõrna rohtu, vaatasid nad päid teineteise vastu surudes ja käest kinni hoides taevasse, unustades aja ja lahusoleku.“

Raamatus on juttu Freudi kuulsast lapselapsest kunstnik  Lucian Freudist. Märgitakse ära fakt, et  Lucian Freudi maal, millel on tööhõivebüroo magava sotsiaaltöötaja elusuuruses akt, müüdi 2008.a. toimunud Christie’ kunstioksjonil rekordilise hinnaga 33,6 miljonit dollarit  vene oligarhile Abramovitšile.
Christie’ oksjonimaja pressiesindaja ütles ajakirjandusele: “See maal on lihtne ja mõnevõrra lõpetamata kirjeldus Freudi kunsti peamisest iseloomujoonest – lihavate inimeste ja asjade jõuline ja vaieldamatu kohalolek meie igapäevaelu väga materialistlikus ja tarbimisele häälestatud maailmas.” Maali näeb siin: https://en.wikipedia.org/wiki/Benefits_Supervisor_Sleeping

David Messer
Sigmund
Vene keelest tõlkinud Margus Leemets
Kirjastus Varrak

260 lehekülge

14. august 2016

Mihhail Baškiroff "Vanapagan" R.A.A.A.M. teater Kernu mõisas

2015. a intervjuus ütles lavastaja Sergei Potapov nii:
„Eestlased on olnud rahulik töökas rahvas, te ei ole agressiivsed, sõjakad, kuid läbi ajaloo on tuldud väljast ja tehtud nii, et te töötaksite nende heaks. Rootslased, sakslased, venelased on teid allutada püüdnud, aga kuskil on alati olnud see eestlane, kes ei allunud. Kultuuris on see vabadus säilinud. Kunstis, muusikas, kirjanduses, ja alles on see rahva traditsioonides.

Kunst ühendab inimesi, mitte ideoloogia. Praegu on oht, et kunstist tahetakse taas teha ideoloogiline relv. Mulle mõiste “ideoloogia” üldse ei meeldi, tähtis on hoopis mõte – minu mõte, näidendi mõte. Idee on minu jaoks liiga jõhker asi, nagu kirves. Parem puudutada vaataja hinge nõelaga, kui et talle kirvega lagipähe lajatada.
Ma ei meeldi ka plakatlikkus. Inimesed, kes räägivad, et nad teavad ja mõistavad teisi, on õnnelikud. Mul on nii, et tihti ei mõista iseennastki, kuidas siis veel kedagi teist.“
2015 aasta suvel lavastas Sergei Potapov R.A.A.M teatris „Libahundi“, kes juhtus nägema, teab umbkaudu ,mida oodata.

Sellel aastal on ette võetud Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan“ ümber-kirjutatud versioon. Etenduse paik Kernu mõisa küün ja esietendus toimus eile 13. augustil 2016. Seega on minu muljed etendusest üsna värsked.
Etendus algas võimsalt. Nilpsavatest punastest tuleleekidest ja suitsust, põrgu avausest, ilmusid vanapagan ja tema eit. Kähisevad, peaaegu arusaamatud hääled, vali müristav muusika ja nüristav reha vastu kivi kriipimise hääl, paras-jagu müstiline ja õudne avastseen, kuhu ilmub Peetrus ja teatab Jürkale, et põrgusse enam hingi niisama ei saa. Jürka peab minema maale inimeseks ja püüdma õndsaks saada. Täpselt nii nagu Tammsaarel:“„Peetrus ütles: inime on patune, ei saa õndsaks, ei võigi saada, nii patune; tahab aga ei saa, võib-olla ei tahagi. Taevas tahab teada, kas tahab või ei taha, kas võib või ei või. Sellepärast ütles Peetrus minule, kui läksin hingede järele: änam ei saa. Kui tahad veel saada, mine inimeseks maa peale ja katsu, kas võid õndsaks saada. Kui võid, siis võib ka inime, ta ainult ei taha, aga kui ei või, siis ei või ka inime, ehk küll tahab. Ja kui ta võib, aga ei taha, siis saadame ta sinu kätte põrgu, ning kui ta ei või, ehk küll tahab, tuleb ta taeva ja sina ei saa enam hingesutsugi.“ Põrgupõhja uus Vanapagan. A. H. Tammsaare

Edasi enam nii tammsaarelikult ei lähe. Aeg maa peal, kuhu Jürka koos eidega saabub, ei ole ka päris tänapäeva Eesti, kuigi mõned viited, näit.  („pagulased“), on. Minu arvates pigem selline 90-ndate aastate metsik Eesti. Turuärimehed ja pisisullerid, nagu näidendi Ants, on tänapäevaks enamus kadunud, ilma teeb korruptsioon ja äri tase kõrgemal. Juula on näidendis prostituut, Ants narkomaa-nist kupeldaja ja väikeärimees, pastor moraalitu narkomaan ja politsei-emand kui tegelane natsifilmist.

Väga hästi mängitud. Tõstan taas Uukkivi teatriauhinna nominendiks. 
Kiidan ka Sulev Tepparti (pastor ) ja Martin Kõivu (Ants) tandemit. Naistest meldis enim Liisa Pulk Juula osas. Elina Reinhold oli pisut äratuntav, I vaatuses nagu aastaid tagasi „Titanicu orkestris“ ja II vaatuses pisut liiga füürer.







Meenub üks eriline stseen: Uukkivi kükitab lava eesserval, pöördub publiku poole ja küsib nagu muuseas: „kas keegi sai aru ka, mis siin toimub?“. Täna juba mõtlen, kas seda üldse oligi. Kaasaga õhtul koju sõites ja etendust arutades ütles tema, et midagi sellist ei olnud. No nüüd ei teagi, kas oli või ei olnud, aga fakt on see, et ega ma päris täpselt aru ei saanud, miks kõik laval toimus just nii, nagu toimus.

Kaasa palus kirjutada, et etendus oleks võinud lõppeda sellega, et Jürka oleks pääsenud taevasse ja seal oma Juula ja lastega kokku saanud, siis oleks inim-konnale lootus jäänud. Minu arvates lõppes nagu peab, nagu Tammsaarel, pean üle lugema.  Lavastaja kavalehel ütleb, et see hea lõpuga sentimentaalne lüüriline draama.
Enne kui kirjutan, kui väga mulle see etendus meeldis ja kui väga ma seda kõigile soovitan, ka sellest, mis mulle ei meeldinud.
Arusaamatuks jäi mulle muusikavalik. N.ö. lõpupalale „Viimne ratsu“ oskan veel oma mõtetes koha leida, aga miks pidi Ants esinema lauluga „Käime katuseid mööda“.
I vaatus oli sutsu liiga pikk, lõpupoole justkui kordas end.
Kui pisut sümboolsust lisada, siis oleksid tähed laest võinud alla kukkuda!
Mida tähendas Kalevipoja skandeerimine ümber „korstnajala“. Vastu hakkas kohatine võimendatud labasus. Mõnikord on „less is more“ mõjuvam. 
Aga noh, kui lavastajat võrreldakse Quentin Tarantinoga, siis Tarantinot ma väldin ja kui mõelda etendusele selle nurga alt, siis kõik eeltoodu sobis. 
Kõigi sel suvel nähtud etenduste taustal võimas ja huvitav etendus. Tõepoolest jälgid huviga ja mõte uitama ei lähe. Tabasin end kohati sellelt, et hoidsin hinge kinni:mis nüüd saab.

Soovitan kõigile, suurepärane võimalus panna punkt suveetendustele, sügis ilma järgi juba käes.

Tekst Mihhail Baskiroff  (Jakuutia)
„Vanapagan“
H. Tammsaare romaani „Põrgupõhja uus vanapagan“ ainetel)
Tõlkija Tiit Alte.
Lavastaja Sergei Potapov (Jakuutia)
Kunstnik Ervin Õunapuu
Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres
Valguskunstnik Priidu Adlas
Ivo Uukkivi (Draamateater) – Jürka
Martin Kõiv-Ants ja peetris
Liisa Pulk- Juula
Elina Reinhold-Lisete 
Sulev Teppart-pastor

13. august 2016

A.S.A. Harrison "Vaikiv naine"

Mind köitis raamatus see, et ühe paari lugu jutustasid mees ja naine vaheldumisi, kumbki oma vaatenurgast. Mäletan üht vana prantsuse filmi „Abielu“, mis mulle väga meeldis, kus I seerias rääkis mees „meie loo“ ja teises naine. Kaks täiesti erinevat lugu. Raamatus küll mitte nii erinevad, kuid huvitavad lugeda. Nii on näiteks naisel ja mehel erinevalt meeles esimese kohtumise detailid, mõlemad eksivad teades täpselt, mida teine mõtleb.
Köitvalt kirjutatud raamat ja ka tõlkele pole midagi ette heita. Autor loob kaks suurepärast psühholoogilist portreed- mehe ja naise, ohvri ja tapja portree. Otsisin leebemat sõna "tapja" asemele, aga ei leidnud. Tahtsin kasutada "kättemaksja", aga toimunu ei ole ju tegelikult kättemaks.  

Psühholoogiline põnevik, kus pinge tõuseb märkamatult. Ka igati loetav abielu-romaan, kui nii võib öelda, sest abielus peategelased ei ole. Siinkohal jääb mulle arusaamatuks, kuidas nii tark naine nagu Jodi, mitmekordse ülikooliharidusega, ei tea seda, et kui pole abielus, siis pole õigust ka poolele varandusest.  
Minu jaoks tegi lugemise huvitavaks see, et Jodi on psühhoterapeut ning raamatu lehtedelt käivad läbi tema kliendid.
Jodi kreedo avaldub järgmises lõigus lk. 26  „Seni kui fakte pole avalikult kuulutatud, seni kui Todd räägib temaga eufemismide ja sõnakeerutuste abil, seni kui kõik funktsioneerib sujuvalt ja säilib pindmine rahu, võivad nad jätkata oma elu, kuna on teada, et hästi elatud elu koosneb tervest reast kompromissidest, mis tuginevad sind ümbritsevate inimeste aktsepteerimisele koos kõigi nende vajaduste ja eripäradega, mida alati ei õnnestu muuta oma tahtmise järgi ega suruda raamidesse, mis klapiksid konservatiivsete seltskondlike normidega. Inimesed elavad oma elu, väljendavad end ja otsivad rahuldust endale omasel viisil ja endale sobival ajal. Nad teevad vigu, langetavad kehvi otsuseid ja valivad ebasobiva aja, astuvad valesid samme, neil arenevad välja harjumused, mis teevad haiget, ning nad teevad kõrvalepõikeid. Kui Jodi on koolis üldse midagi omandanud ,siis just selle ning tänu Albert Ellisele, kes on psühhoteraapia kognitiiv-käitumusliku paradigma isa. Teised inimesed pole siin selleks, et rahuldada meie vajadusi või täita meie ootusi, samuti ei kohtle nad meid sugugi mitte alati hästi. Kui seda ei aktsepteeri, viib see viha ja vimmani. Meelearahu saabub siis, kui aktsepteerid inimesi sellistena, nagu nad on, ning rõhutad positiivset.“
Õige ju. Ja vale, miks muidu kooselu ei suju. Paarisuhtes peab mingigi vastustuse võtma ka teine pool, Toddil selleks tahe ja oskus puudub, sant lapsepõlv.
Jodi kaalus psühhoteraapiat õppides kas valida Adleri või Jungi instituut. Huvitav on see, et loen parasjagu Messer Davidi raamatu „Sigmund“, kus kohtun taas Freudi õpilaste Alfred Adleri ja Carl Gustav Jungiga. Huvitav, kas Jodi elu oleks läinud teisiti, kui ta näiteks oleks teinud valiku Jungi koolkonna kasuks. Kas Jodi oleks võinud oma lapsepõlvetraumast üle saada psühhoteraapia abiga ja kas see oleks päästnud tema abielu päästa. Oletused.. oletused.
Seda, et raamatus on liiga palju teooriat, ei tasu karta. Olen lihtsalt mulle tähtsad kohad välja noppinud. Kodusel raamaturiiulil on nii Adlerit, Freudi kui ka Jungi. Vana kiindumus psühholoogia vastu, kuigi psühholoogi minust ei saanud.

„Vaikivat naist“ lugedes meenus mulle, et nõukogude ajal oli tavaks pidada kirjanduslikke kohtuid. Olen minagi osalenud vähemalt ühel sellisel. Raamatu pealkirja mäletan ka „Härmalõngad heljuvad tuuleta“. Jodi ja Toddi üle saaks vägeva kirjandusliku kohtu pidada, seda enam, et raamatus kohtuprotsessi ei toimunud.

„Vaikiv naine“ on psühholoogiline põnevik, milles psühholoogiat rohkem kui põnevust. II osa, mis võiks vabalt krimka olla, ei anna mõõtu välja. Uurijad on kui statistid, kes on korraks tänavalt sisse astunud.
Ilmselgelt, eeltoodut üle lugedes, on minu lemmik raamatus kõigele vaatamata Jodi. Aga kellele naistest meeldikski vananev paadunud seelikukütt.
Kuuldavasti on Hollywoodis käsil ka film, kus Judi  osa mängib Nicole Kidman. Režissöör Adrian Lyne.







Pealkiri „Vaikiv naine“ on samane R. Straussi ooperi pealkirjaga, millele libreto kirjutas Stefan Zweig ise. Ooperis ihaldab vana mees  rahulikku väärikat vanaduspõlve  noore vaikse naise seltsis. Raamatu pealkirjal ooperiga midagi ühist ei paista olevat.


A.S.A . Harrison nime taga peitub kanada kunstnik ja kirjanik Susan Harrison (1948 –2013). Autor suri natuke aega pärast romaani „The Silent Wife“ ilmumist. Romaani saadab rahvusvaheline edu, on tõlgitud ligi 30. keelde. 






A.S.A. Harrison
„Vaikiv naine“
New York Timesi bestseller
Inglise keelest tõlkinud Raili Puskar
Kirjastus Ersen 2016

279 lehekülge.

12. august 2016

Jaana Albri "Minu Kreeta"

Armas lihtne raamat. Eriti kasulik läbi lugeda neil, kes Kreeta saarele tööle asutavad või Hellenimaa mehise pojaga kooselu planeerivad. Minul pole kumbagi plaanis. Olen kaks korda saarel viibinud, seal palju  ringi sõitnud ja paljud raamatus mainitud kohad on tuttavad. Rethymno on ka minu lemmiklinn Kreetal. Lugedes sain kõrvutada oma turisti nägemust kaunist  saarest ja vaimustavast suveilmast kohaliku (autor ütleb, et tunneb end rohkem kohalikuna) muljetega.  

Selles, et Kreeta on kaunis ja imeline saar, oleme mõlemad veendunud. Siia riputan mõnedmeeleolutekitajad: Samaaria kuru ja minu lemmiktaverni "lagi" Rethymnos:



Raamatus on selliste pealkirjadega peatükid nagu „Välismaalasena võõras ühis-konnas“, „Tähistame nimepäeva“, „Usu koht igapäevaelus“, „Iseseisvus ja poliitika“, „Uus ja hullem kriis“ jne.  
Saab lugeda tõeliselt pirakast kreeka pulmast 1000 külalisega.
Lisas on „Kreeta, lugematute vaatamisväärsustega saar“ ja „Minu kui laisa koka lemmikroad, mida on lihtne ka Eestis valmistada“.

Pisut on raamatus ka rahulolematust ja protesti külaelu ja suguseltsi arhailisuse vastu. Meenub äsjaloetud „Mangode hooaeg“, kus Aafrikasse läinud noored sattusid ebausu ja  šamaanluse võrku.  Kreeta pole muidugi Aafrika, aga mõtlesin sellele, et eesti  naised on kahe jalaga tugevasti maa küljes kinni, suhtuvad küll kriitiliselt, kuid oskavad kohaneda ja oma uut elupaika armastada.  
Pisut on raamatus naiselikku silmakirjalikust, kui naised kinnisvarabüroos kliente taga räägivad eesti keeles, siis on ok!, aga kui seda teevad kohalikud teenindajad, siis on see vastuvõetamatu.

Oma tunded võtab autor lk. 226 kokku nii: „Minu kohati segaseid tundeid väljendab väga täpselt Rootsi paremat elu otsima läinud kreeka päritolu kirjanik Theodor Kallifatides oma teoses „Uus maa minu akna taga“ (ilmunud eesti keeles Loomingu Raamatukogus( 7/2015)). Pean tema kirjutatud lõigus vaid rahvused ära vahetama ning saan mind hämmastavalt ilmekalt iseloomustava mõttejupi:
„Minust ei ole saanud kreetalast, kuid ma pole ka enam see eestlane, kes ma uskusin end olevat. Ma ei ole ka läbi ja lõhki võõras. Ma lihtsalt ei oskagi öelda, mis minust on saanud.“
Hoolimata aeg-ajalt kurvameelsusele kaldumisest, usun siiski, et olen oma õnne sepp. Igast olukorrast ja paigast tuleb leida endale parim ning siis sellele keskenduda. Mina olen Kreetal enda jaoks õnne leidnud- ja sellest piisabki.“

Jaana Albri
 „Minu Kreeta“
Mineviku hõng Euroopa lõunatipus
Petrone Print
2016
238 lehekülge.


5. august 2016

Cécile Huguenin "Mangode hooaeg"

Lugesin raamatu ühe hooga läbi ja tekkis küsimus, miks on just selline pealkiri. Kas õhtul /öö hakul lugedes libises mõni lõik mu teadvusest mööda.  Guugeldades leidsin vanemast Õhtulehest Airi Ilisson-Cruzi  („Minu Austraalia“ autor) kirjatüki: „Mango hooajal on veel teinegi tähendus. Ja see on "mango hullus" - ehk aeg, mil palavus inimesed ametlikult segaseks ajab. ……. Ametlikus pressiteates nendib politsei, et tegu oli nö mango-hullusega, mis teeb inimesed tavalisest närvilisemaks ja tasakaalutumaks. ….Traagilisemad vormid - suurenevad kõikvõimalikud kuriteod ja lahvatab vägivald…..“
Nüüd ma saan aru! See käib küll otseselt Austraalia kohta, kuid küllap mangode kohta kogu maailmas. 

Kas „Mangode hooaeg“  on Anita ja tema ema Radikha või Anita tütre Mira ja Prantsuse aristokraatlikust suguvõsast pärit Laurent’i raamat või hoopis raamat kultuuride kokkupõrkest, saab selgeks kui läbi lugeda. Siin on kõike, aga hinge lõikab valusalt Mira ja Laurent’i  lugu. Nemad kahekesi on kaks noort inimest, kes humanitaarmissiooni raames rändavad Aafrikasse musta kontinenti päästma. 

Väga lähedased on mulle Anita mõtted lk. 80. „Ta tunnetas endas nende puudumist nagu jälge, mis jääb raskest sammust vajuvale maapinnale. Ta harjus mõttega, et ta ei näe neid enam kunagi. Tasahilju hakkas ta , peaaegu endale teadvustamata, täitma seda suurt tühjust. See oli kummaline ja häiriv tunne, mis meenutas, mõtles ta, seda, mida tuntakse, kui avastatakse oma aiast tundmatu lill, mida ta ei ole oma mäletamist mööda istutanud. Samal ajal avastas ta nüüd argliku rahuloluga, et tal oli omaenda elu, eraeluline konsistents. Ta oli elanud varem vaid lähedaste kaudu ja pärast. Mõlemad olid omad kombel tema elust lahkunud ning nüüd andis ta endale vaevumärgatava õiguse hõivata selles mahajäetud ruumis kogu ala. Pagenud sellele imepisikesele platvormile, tagasihoidlikkusse ja autonoomsesse iseendasse, suutis ta end tasakaalus hoida.“

Tähendusrikas ja maagiline raamat kultuuride sulandumise võimalikkusest ja võimatusest , integratsiooni võimalikkusest, ebausust ja sellest, mis juhtub siis kui ratsionaalne mõistus taandub irratsionaalse ees. Aga seda juhtub.
Raamatus on selline moto:
Te ohverdasite irratsionaalsuse jumalale selle suure kiusatuse, millele ta kartsite meeletult järele anda. Kui mõni teie lähedastest oli haige või ohustatud , lõhkusite te oma kollektsioonis ühe kuju. Meelega. Sest, lõppude lõpuks, professor, kunagi ei või teada.
Catherine Clement Sigmund Freud’i nimel.
  
Raamatu tutvustusest:  Anita on naine, kelles on segatud nii veri kui kultuur. Range inglasest isa püüdis temast kasvatada inglast, indialannast ema viis ta õrnas vanuses oma India perekonna hoole alla ja täiskasvanueas leiab ta end hoopis Pariisist. Ta ei tea täpselt, kes ta on, kuid on harjunud kohanema igal pool, kus ta on ümbritsetud oma armastatud inimestest. Mis saab aga siis, kui ta ühel päeval leiab end ilma nende armastatud inimesteta silmitsemas oma köögiseinale maalitud soovidepuud kalpatarut? Kas kalpataru suudab tagasi tuua tema kaduma läinud lähedased ja mis nendega õigupoolest juhtus?


Cécile Huguenin
„Mangode hooaeg“
Tõlkinud Margot Endjärv
Kirjastus Kunst 2016

177 lehekülge .

4. august 2016

Mehis Heinsaar "Unistuste tappev kasvamine"

Hea eesti asi e. siis „hea eesti raamat“. Kaunis selges keeles, imeilusate arusaadavate piltidega ja tegevuspaigad kõik tuttavad.
Raamatu alapealkiri "Jutte ja novelle, muinasjutte ja nägemusi siit- ja sealtpoolt Eestimaa teid", annab aimu, mida kaante vahelt leida võib.
Kogumikus avaldatu on varem perioodikas ilmunud, kuid mina ühtegi lugu varem lugenud ei ole. (Ka pole ma oma aastavahetuse eesmärki, lugeda rohkem eesti kirjandust, täitnud.)  
Seetõttu olen rõõmus, et raamat oma värviküllaste ja salapäraste piltidega mu tähelepanu köitis. Sellest sai minu suveõhtute meelisraamat. Lugesin aeglaselt ja naudinguga. 
Autori tegelased otsivad õnne, armastust, vastuseid, mõtlevad lihtsaid mõtteid, milles kajastub lihtne ja aegumatu elutõde. Mitte midagi uut, kuid omapärasest vaatenurgast ja hea lugeda. Emotsioon, mis raamatut käest pannes alles jääb on pisut nukrameelne, kuid puhas ja helge.

Jutustuses „Kuu teine külg“ mõtiskleb  Tõnu Tender lk. 23. nii: „Ja siis tuli mulle ennist  selline mõte, et inimese elu  teine pool on nagu kuu tagumine külg. Sest vaata, kui sa oled noor, mõtled sa selle elu teise poole kohta igasuguseid asju välja, kujutledes sinna kõiksugu sündmusi sisse, et kuidas sa siis elama hakkad ja mis huvitavad mõtted sul kõik saavad olema ja nii edasi. Aga siis tuleb lõpuks välja, et see kõik on vale. Et ühel heal päeval, mis jõuab tegelikult kätte kaunis ruttu, oled sa lihtsalt kohal. Ja sind nagu ei huvitagi enam, kuidas seal teisel pool õieti olla on - see tähendab nüüd siis siinpool juba. Sa lihtsalt elad sellist ilma suuremate mõtete ja sündmusteta elu ning ongi kõik. Samas ei pruugi see elu kurb olla, sugugi mitte. Vahel paneb lausa imestama, kui vähesest inimesele tegelikult piisab…. Ja ometi muudab selline olukord kuidagi ebamääraselt rahutuks. Miks see nii on, ma ei tea. Kas teie teate?“
Jutustuste peakirjad ise on mõtlemapanevad: „Unistuste tappev kasvamine“, "Hiiglasuur lakkamatu mõte", „Ülejäänud elu õnnenatuke“ või sellised vimkaga nagu „Kingade elu“ (ja muuseas põnev elu!) ning "Muinasjutt ohtlikust kohvi-tassist".
Meelde jäi ka selline kaunis sõnaühend autorilt „meeli võnkuma panev vein“.
Lugeja rändab koos autoriga läbi Eestimaa tuntud kohtade:  Haeska, Pilistvere, Kassari, Pikasilla,  Suislepa küla,  Matsalu, Rõngu,  Otepää ,Vändra ja mitmed teised.
Marge Nelgi pildid on raamatu lisaväärtus. Pildid on pärit sellisest toredast blogist http://margenelk.blogspot.com.ee/
See pilt on jutustuse „ Unistuste tappev kasvamine“ taustaks..


















Veel üks lõik, jutustusest „Kui öökull huikab meid“ lk.123 „Rändajad on kõik. Unes või ilmsi, ükskõik kus või mil viisil. Ka siis, kui elatakse suurlinnas, ollakse ikka vaid teeline lõkke ääres, kühmus, külmetav olend, kare mantel õlgadel, kohmetunud käed tule poole sirutatud. Mõni vaatab siis hajameelsel ilmel tulle ja tunneb mõnu olemasolemisest, unustades kõik muu. Keegi teine kusagil järgmise lõkke ääres heidab pilgu hirmunult öösse ning mõtleb, mis ootab teda ees hommikuse teekäänaku taga. Ja on hea, kui teisel pool lõket istub reisikaaslane, kes sind mõistab, kes sulle sel teekonnal toeks on, kes su hirme peletab ning mantli peale asetab, kui silmad kinni vajuvad. Aga tihti teda polegi. Inimene on siis päris üksi keset suurt ja tumedat metsa ning ainuke sõber on talle see ahtake lõke, mis iga hetk kustuda ähvardab, kui teda uute okstega toitmast unustada“ .


Raamat kõigile, kelles on alles laps, kes armastab muinasjutte ja maagiat!


Mehis Heinsaar
"Unistuste tappev kasvamine"
Illustreerinud Marge Nelk
Toimetanud Piret Põldver
Kujundanud Mari Ainso
Kirjastus Menu 2016

231 lehekülge.