Lone Theils
„Saatuslik merereis“
Tõlkinud Eva Velsker
Varrak 2017
358 lehekülge
Olin just lõpetanud „Sa pead suudlema Silvat“ Birk Rohelend "Sa pead suudlema Silvat", milles peategelane oli naisajakirjanik, kes hakkas
omal käel vanu saladusi lahti arutama ja kadunud lapsepõlvesõpra otsima.
„Saatuslikus merereisis“
hakkas samuti noor ja tarmukas naisajakirjanik otsima kadunud
tüdrukuid. Aga see oli ka ainus sarnasus. Nora on ikka mitu kraadi kangem naine
kui Silva, harrastab kickpoksi ja väljub vägagi kriitilistest situatsioonidest kergelt.
Ka raamatu üldine meeleolu on teine.
Silva-raamat oli selline nordic-noir,
kõik suuremal või vähemal määral õnnetud, Silva ise rahulolematu ja kogu aeg hirmul, tema kooselu lapsega isaga kohe-kohe kokku kukkumas. Nora on vallaline, rõõmsameelne ja kartmatu. Nora-raamat pakub piisavalt action’i,
vähem isiklikku elu ja kui, siis sellist, mida võiks kadestada, armastusevalu ning õnnelikku lõppu.
Põnev lugemine lõpuni välja. Raamatus on juttu
sarimõrvaritest, Nora käis ühe sellisega isegi kohtumas. Lugedes meenus mulle
üks varemloetud hea raamat sarimõrvaritest. Küll pidin kaua otsima, kuni pealkirja üles leidsin, vanasti mul blogi
ei olnud.
Sebastian
Junger „Surm Belmontis“.
Nora kuulas Taani lauljat John Mogenseni. Kuulasin minagi, ei tea Taani lauljatest midagi.
Ketlin
Priilinn
„Kas
keegi kuuleb mind?“
Rebecca
Lindebergi sarja 2. raamat
Ketlin
Priilinn ja kirjastus Tänapäev 2017
295
lehekülge
Veel
üks krimka Esti naiskirjaniku sulest ja nagu kaanelt selgub, siis juba teine
Rebecca Lindebergi sarjast.
Nii
nagu Silva-raamatu juures kirjutasin, oli ka selles raamatus kõike liiga
palju: koguni nelja uurija eraelu, noore naise emaga läbisaamist, koolikiusamist, anoreksiat,
lesbilist suhet, narkokaubandust, õpetajasse
armunud koolipoissi ja see pole veel kõik. Kuna peategelane on uurija, mitte
ajakirjanik või mõrva uuriv koduperenaine, siis mina oodanuksin enamat
keskendumist uurimistööle.
Järgnev
pole küll raamatu „süü“, aga avastasin, et mul on kergem lugeda õõvastavatest
kuritegudest, mis toimuvad kusagil mujal, vähemalt üle lahe. Eesti omad „krimkad“
riivavad turvatunnet, tahaksin uskuda, et meil midagi sellist ei toimu.
Selle eksliku uskumuse all kannatab juhtumi tõenavõetavus.
Seda peab eesti tüdrukute kohta küll ütlema, et pealkirjad on neil meeldejäävad.
Denyse
Woods
„Öine Innsbrucki rong“
Inglise
keelest tõlkinud Eva Nilson
Ersen
2017
272
lehekülge.
Moto:
„Ja inimesed armastuse rüüs on pillutatud nelja tuule poole
Ilma
mingi põhjuseta
Põhjuseta,
mida oskaksin öelda“.
Denis
Devlin „Little Elegy“
(Iiri poeet)
Tutvustusest:
Öises Innsbrucki rongis
kohtuvad juhuslikult endised armastajad Richard ja Frances – neli aastat pärast
nende mõistatuslikku lahkuminekut rongireisil läbi Sudaani kõrbe tohutute
avaruste. Nad räägivad kumbki oma loo hirmust, segadusest ja kaotusest, püüdes
lahti harutada tõde juhtunu kohta ja seistes silmitsi kibeda võimalusega, et
üks neist valetab.
Ja
nii see raamat kulgebki: I osas jutustab
naine oma loo, II osas on jutustajaks mees. Mõlema lood hoiavad meeli elevil ning
põnevuse üleval. Richardi lugu on kui kõige hullem õudusunenägu – rongist maha
jäänud, raha ja dokumentideta Sudaani kõrbes.
Lk.
151 Nälg muutus üha suuremaks, aga ta
pidi sellest üle saama, sest kõik, mis ta tegelikult vajas, oli jook. Kui ta
saab juua ja kui Madgid lahkub sellel päeval, siis on kõik korras. Aga kuidas
ta igatses raha järele. Sularaha. Ilma selleta ei ole ta eimiski. Ta ei saanud
isegi ennast toita, ennast joota. Ilma rahata ei olnud tal selles ümbruses
mingit mõtet, sest ta ei olnud turist ega abitööline ega üldse keegi, kellel
olnuks kellegi, isegi enda jaoks mingi
väärtus. See oli veider seisund: ei mingit identiteeti ilma dokumentideta, ei
mingit lootust ilma Madgidita. Tal oli muidugi vabadus,; ta ei olnud seina
külge aheldatud ega kongi lukustatud, kuigi Suleimani vilets punker sellena
tundus. Aga vabadusest ilma rahata ei olnud talle kasu. Tema ainus varandus oli
nende heldus, kellel oli niigi kõike vähe“.
Kõrbeteel
meenus Richardile John Lennoni laul kehva
ilmaga tolmusel teel olemisest: . .. „Cool, clear water, water, water,
water“.
Otsisin ja leidsin-John Lennon „Old Dirt Road“
Raamatu
kolmas peategelane magab või teeskleb magamist sel ajal kui mees ja naine
jutustavad ning teeb kuuldust oma elu
suhtes järeldused.
Elena
Ferrante
„Minu
geniaalne sõbranna“
Lapsepõlv,noorus
Napoli-romaani
sarjade esimene raamat
Itaalia
keelest tõlkinud Tiina Randviir
Varrak
2016
Raamat
lõpeb nii, et tahan juba teada, mis saab edasi Lilast ja Elenast. Elenast,
selge, saab kirjanik, aga Lilast? Ootan juba järgmiste raamatute tõlkeid, aga
"Varraku" kodulehel veel järgmisi osasid „ilmumas“ alt ei leia.
Seevastu
lugesin, et USA telefirma HBO toob ekraanile Elena Ferrante Napoli-romaanide sarja avaosa “Minu geniaalne
sõbranna”.
Elena
Ferrantelt on Moodsa Aja sarjas ilmunud „Üksilduse päevad“, ka väga hea
raamat. Siis kirjutati kaanel, et salapärane ja kättesaamatu autor, kes varjab
end
Pildil Anita Raja, staažikas saksa kirjanduse tõlkija, kes väidetavalt peidab end Elena Ferrante pseudonüümi taha. Ajakirjanikud uurisid välja.
Tutvustusest:
„Minu geniaalne sõbranna” viib lugejad
1950. aastate Napoli vaese ja troostitu linnaosa tänavatele, kust saab alguse
Elena ja Lila elukestev sõprus. Tüdrukud käivad koos koolis ning avastavad koos
oma karmi ja elust pulbitsevat naabruskonda. Kui Lila on üliandekas ja haarab
kõike lennult, siis Elena on visa ja edasipüüdlik. Nende maailmad hakkavad
teineteisest üha kaugenema, kui Elena vanemad on vastumeelselt nõus tütre
haridusteed toetama, Lila vanemad seda aga ei tee. Tüdrukute käekäigu ja nende
kodukandis toimuvate muudatuste kaudu peegeldab Ferrante samalaadseid protsesse
kogu linnas ja Itaalias tervikuna.
Ferrante Napoli-romaanide
esimene raamat „Minu geniaalne sõbranna“ ilmus 2012. aastal ja kolme järgneva aasta
jooksul lisandus veel kolm raamatut. Sarja viimane raamat „Kadunud lapse lugu”
valiti 2015. aasta Bookeri rahvusvahelise auhinna lõppvalikusse ja ajakiri Time
nimetas Ferrantet saja 2016. aasta mõjukama inimese hulgas.“
Väga
hea raamat ja väga hea tõlge.
Mõned
head koha märkisin ka ära:
Lk.
63 „Kuuma ilmaga, mänguvõlgade ja
ärritava purjusoleku vahel Solara baaris jõuti tihti meeleheiteni (see sõna
tähendas dialektis kõikide lootuste kaotust ja ühtlasi täielikku rahatust.“
Lk.
123 „Tänapäevaseid sõnu kasutades võiks
selle kokku võtta järgmiselt : ei ole olemas liigutusi, sõnu, ohkeid, mis ei
sisaldaks kõikide kuritegude summat, mida inimolendid on sooritanud või
sooritavad.“
Aprill juba on selline, et pean valima töölt tulles, kas loen või kirjutan. Puudujääva aja olen aias.