Niikaua
kui mäletan, olen loetud raamatud üles kirjutanud.
Lapsena tavalisse ruudulisse vihikusse, siis kladedesse, siis arvutisse. 2014
alustasin blogiga. 2018 septembrist jäi
blogi pooleli, eks ta hingitses juba tükk aega. Blogipidamist alustades kirjutasin
igast raamatust pikalt, viimasel aastal läksin üle kuu kokkuvõtetele,
septembris ja oktoobris jätsin blogipostituse mustandina seisma.
Motivatsioonist
jäi puudu, ajast jäi puudu- tuli valida, kas lugeda vähem ja kirjutada blogi
või lugeda rohkem ja blogist loobuda. Valisin viimase variandi. Tundsin end
mõneti interneti sõnaprügiga reostajana, kuigi ruum ei ole siin vist piiratud. Ma
ise ei lähtu oma lugemisvara valikul sellest, mida blogijad arvavad. Loen läbi
lühitutvuse kirjastuse või raamatukaupluse leheküljel ja sellest piisab. Mis ei
tähenda sugugi, et ma blogisid ei loe. Loen, aga alles siis kui raamat läbi
loetud- selleks et teada saada, mida teised loetust arvasid. Varem ka selleks,
et mitte sama kirjutada. Muidu tekib blogisid lugedes tunne, et kõik loevad üht
ja sama raamatut ning üritavad teistest erinevalt ümber jutustada. Teine
variant on, et kirjutatakse, mis mõtteid see raamat m i n u s äratas, kuidas ta mind kõnetas. See aga,
kuidas raamat mind kõnetab, on äärmiselt individuaalne suhe. Ma vist alati ei
tahagi teada, mis tundeid raamat teistes tekitas. Head raamatut lugedes kirjutab
lugeja oma raamatut. Ma arvan, et midagi sellist ütles St. King raamatus „Kirjutamisest“, mida hetkel loen. Lehitsesin,
aga õiget lõiku hoobilt üles ei leidnud. Mulle meeldib see raamat nagu ka St. Kingi krimitriloogia, rohkem pole temalt lugenud. "kirjutamisest" jutustab, kuidas ta oma kirjaniku tööriistakasti kasutab, sellest lugedes pole ime, et tema raamatuid nii mõnus lugeda on.
Aga
teemat kokku võttes: otsustasin, et uuest aastast, seni kuni ümber ei mõtle,
kirjutan blogisse vaid raamatute loetelu. Märgin kas meeldis või ei
meeldinud. Mõned tsitaadid, mida ei saa
kirjutamata jätta ja mõned avastused: ikka on mõni raamat juhatanud mind uue
kunstniku, helilooja, laulja või paigani.
Selle jutu ja alljärgneva loeteluga suubun uude aastasse.
„Nad olid natsid“
Tõlkinud
Koidu Raudvere
Post
Factum. 2018
Hea raamat, arusaadavalt ja eluliselt jutustab autor oma perekonnaloo kaudu, kuidas näiliselt lihtsatest inimestest said veendunud natsid ja tõstatab samal ajal küsimuse, kas kõik natsid on kurjategijad. Riivamisi puudutab see perekonnasaaga ka Eestimaad. Lugu aitab leida vastust küsimusele, kuidas toimub terve rahva (rahvuse) radikaliseerumine.
Muuhulgas
kirjutab autor 3. reichi lastekasvatuse
käsiraamatutest, mille autor oli Johanna Haarer (1900-1988), ning tema põhimõtetest. Need
põhimõtted valitsesid suuresti ka sõjajärgses perioodis. Lugedes meenus teleris nähtud saksa ajalooline perekonnadraama „Kudamm 56“-
mida vaadates mõtlesin, kuidas üks ema küll võib nii oma lastega käituda. Nüüd
sain aru.
Ehk kirjutab keegi kunagi raamatu oma vanematest-„Nad olid kommunistid“. Või on
veel liiga vara, mina igatahes väldin emaga sel teemal jutte.
„Asjad,
mis panevad südame kiiremini põksuma“
Soome
keelest tõlkinud Triin Tael
Varrak
2018
Sellest raamatust on blogides piisavalt kirjutatud, ma ei lisaks midagi uut.
Mulle raamat meeldis algusest lõpuni.Leevendust sai minu nõrkus ja suur huvi Jaapani vastu. Leevendust asemel oleks "täiendust" õigem.
Kirjutatud sellises rohmakas, pisut bravuurses stiilis- ilulemist vähe.
Kirjutatud sellises rohmakas, pisut bravuurses stiilis- ilulemist vähe.
Minu
Muhumaa
Sari "Minu...."
Petrone Print 2018
Sari "Minu...."
Petrone Print 2018
Oli
huvitav lugeda. Arusaadav, et kirjutanud on iseloomuga tüdruk. Seda omade
kokkuhoidmist ja tõrjutust olen minagi tundnud. Nüüd küll, juba 30 aastat samas
kohas elades, on see tunne üle läinud. Võibolla on see ülemäärane tundlikkus, mis paneb end tõrjutuna tundma ja ei luba halba unustada.
Midagi
tõelist
Varrak
2018
Andekas raamat. Kaks peategelast Leo ja Karl. Nende meeste vahelduvate monoloogidena on raamat üles ehitatud. Graafiliselt võiks peategelaste elukäiku raamatus kujutada vastandlike paraboolidena. Karl alustab alt, käib ära üleval ja lõpetab taas all. Leo alustab ülevalt, langedes paraboolid kusagil põkkuvad , siis on päris all ja lõpuks Leo parabool tõuseb. Hoogsalt kirjutatud. Sobiks teatrisse.Ma ei tea, võibolla ongi juba.
Eugen Ruge
Kahaneva valguse aegu
Sri "Moodne aeg"
Saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve
Varrak 2018
Tutvustusest: Eugen Ruge autobiograafiliste sugemetega romaan kujutab ühe Saksa Demokraatliku Vabariigi kommunistiperekonna lugu 50 aasta vältel ja nelja põlvkonna lõikes. Teost on nimetatud ka SDV „Buddenbrookideks”. Romaanis kajastatakse ajavahemikku 1952–2001 ja tegevustik ulatub Saksamaalt nii itta kui läände – Siberist Mehhikoni. Refräänina kordub romaanis pereisa Wilhelmi 90. sünnipäev 1. oktoobril 1989, mida kirjeldatakse kuue tegelase silmade läbi. Eugen Ruge (snd 1954) on saksa kirjanik, filmirežissöör ja tõlkija. Tema debüütromaan „Kahaneva valguse aegu” ilmus 2011. aastal ja pälvis kohe Saksa Raamatuauhinna. Eesti keeles on Ruge sulest ilmunud lühiromaan „Cabo de Cata” (Loomingu Raamatukogu, 2016), mille ilmumise järel külastas autor ka kirjandusfestivali Prima Vista. Samuti on eesti keeles välja antud Eugen Ruge kommunistist isa Wolfgang Ruge raamat „Tõotatud maa. Stalinistlikus Nõukogude Liidus elatud aastad” (Tänapäev, 2013).
Mulle meeldis. Raamatut on nimetatud Saksa DV "Buddenbrookideks".
Alustasin kuud ja lõpetasin kuu Saksamaa elust kirjutatud raamatuga.
Teatris
käisin detsembris Pärnu teater „Endla“ etendust „Elu ja armastus „ vaatamas.
Sel
aastal oli minu kavas vaid üks jõulukontsert Inga ja Toomas Lunge jõulukontsert „Kingitus“. Mulle väga
meeldis, nad on nii armsad. Ja see laul „Kingi mulle aega…“ väga paslik mulle sel aastal.
Kinos vaatasin Eesti-Armeenia filmi "Lõbus perekond". Tuletas meelde veneaegset komöödiafilmi, rohkem sellise tagajamise ja "ärakoksamise" peale üles ehitatud.
Kinos vaatasin Eesti-Armeenia filmi "Lõbus perekond". Tuletas meelde veneaegset komöödiafilmi, rohkem sellise tagajamise ja "ärakoksamise" peale üles ehitatud.