Teatris käisin:
Andrus Kivirähk
„Alias“
Sõnaseletusmäng ühes vaatuses
VAT teater
Esietendus: 29. septembril 2016
Rahvusraamatukogu Teatrisaalis
Lavastaja Aare Toikka
Kunstnik Kristel Maamägi
Muusikaline kujundaja Peeter Rebane
Valguskunstnik Sander Põllu
Videokunstnik Sander Põldsaar
Fotograaf Siim Vahur (Tallinna Linnateater)
Mängisid:
Piret Rauk (Kuressaare Linnateater)
Merle Palmiste (Eesti Draamateater
Tanel Saar
Teatri kodulehelt: Julia ning Piret on klassiõed. Julia on nautinud terve elu kuulsust ja
tähelepanu, naeratanud ajakirjade esikaantel ning säranud seltskonnaüritustel.
Kõik tunnevad ja teavad teda. Piret, vastupidi, on elanud peaaegu nähtamatult.
Inimesed lihtsalt ei pane teda tähele ning isegi fotodel jääb ta tavaliselt
kellegi selja taha.
Pärast paljusid aastaid saavad kaks klassiõde jälle kokku. Ning hakkavad
mängima "Aliast". Lihtne seltskonnamäng osutub aga efektiivsemaks
inimhingemuukijaks kui kõmureporterid või vilunud psühholoogid. Peaasi, et
naised ei hülgaks mängimise põhireeglit - kunagi ei tohi unustada, et
mängitakse.
Täitsa andekas tükk. Huvitav on
rollijaotus. Kui tutvustust lugedes eeldaksid, et Merle Palmiste mängib Juliat,
siis tegelikult on vastupidi. Merle Palmiste, absoluutselt meigita, mängib
Piretit ja teeb väga hea rolli.
Saal naeris algusest peale, mulle oli
Pireti lugu pigem kurb, olen ise ka õnnelik introvert. Aga kuna töötan ametil,
mis nõuab ekstraverti, siis petan ära.
Estonias vaatasin ;
Giacomo Puccini ooper
„Tütarlaps kuldsest läänest“ (La
fanciulla del West)
Dirigent Jüri Alperten
Lavastaja, dekoratsiooni- ja
valguskunstnik José Cura
Kaasdekoratsioonikunstnik: Silvia
Collazuol (Itaalia)
Kostüümikunstnik: Silvia Collazuol
Peaosades laulsid:
Minnie- Olga Mykytenko (Ukraina)
Jack Rance- Rauno Elp
Dick Johnson- Sergey Polyakov (Venemaa)
Nick- Reigo Tamm
Ashby- Märt Jakobson
Wowkle- Helen Lokuta
Sonora – Jassi Zahharov
Mulle meeldis- Puccini kauni muusika
suhtes on võimatu ükskõikseks jääda , kuigi selles ooperis mitte ühtegi laialt
tuntud aariat. Tuntuim on ehk Dick
Johnsoni aaria „Ch’ella mi creda“.
Mina olen näinud MET Opera ülekannet
võrratu Debora Voigt’iga Minnie osas. Abikaasale oli täiesti uus ooper ja ta
vaatas algusest lõpuni suure huviga, ma ei pidanud teda kordagi müksama.
Minnie osatäitja sopran oli minu jaoks liiga terav, parima esituse tegid Sergey Polyakov jaRauno Elp.
Septembris lugesin nii vähe, ei tule
ettegi teist kuud kui nimekirjas nii vähe raamatuid.
Raphaelle Giordano
„Sinu teine elu algab siis, kui sa
mõistad, et sul ongi neid ainult üks"
Romaan
Prantsuse keelest tõlkinud Margot Endjärv
Eesti Raamat
2018
Raamatu kihvt pealkiri kutsus lugema. Kuigi
tiitellehele oli märgitud „romaan“, oli minu arvates tegu siiski rohkem lihtsavõitu eneseabiraamatuga. Iseenesest
oli omalaadse guru- rutinoloogi – sissetoomine huvitav.
Raamatu lõpus on rutinoloogia sõnaraamat
ehk eneseabi kiirtarkvara. Sealt võis leida igasugu võtteid: positiivne
ankurdus, lubaduste vihik, markide eemaldamine, mineviku kummipaelade
lahtilõikamine ja palju veel- kokku 5. leheküljel.
Ise arvan, et rutiin võib olla ühtaegu
nii sõber kui ka vaenlane, raamatus käsitleti rutiini vaenlasena.
Kõrvutaksin raamatut Cretchen Rubini „Õnneprojektiga“, ilmus aastal 2010. Mulle meeldib projektipõhine lähenemine rohkem kui
muinasjutule ülesehitatud.
Greer Hendricks . Sarah Pekkanen.
„Naine meie vahel“
Tõlkinud Tiiu Loog
Kirjastus Varrak
2018
Raamatu tagakaanel märgitakse:
riukalikult kavala kassi-hiire mäng.
Ma ei ütle, et üldse ei tasuda lugeda,
kes naiselikke põnevusromaane armastab, kus mingi sisu ka sees,
siis palun väga, aga minu raamat see ei ole.
Võrdleksin raamatut
Liane Moriarty raamatuga „Suured väikesed valed“. Autor keerutab ja keerutab
priisates tegelaste igapäevaelu kirjeldustega- mida tundis, mida
seljas kandis, kütab ootust üles. Aga lõpptulemust see ei muuda, kokkuvõttes
lahja. Kas selline konstruktsioon on vajalik ja usutav? Vaevalt. Kui
kooselu ei sobi, lahutad ära ja ei hakka sepitsema vandenõu, et mees sind
maha jätaks.
Oleksin võinud pooleli jätta,
läbilugemist loen kaotatud ajaks. Seda praegu, kui olen saanud nii vähe lugeda
ja lugemisnälg on nii suur. Nii suur, et ongi peaaegu ükskõik, mida lugeda.
Häid raamatuid lugesin ka:
Ann Patchett
„Ühendus “
Inglise keelest tõlkinud Kaidi Saavan
Kirjastus Ersen 2018
Koduses raamaturiiulis on mul Ann
Patchetti raamat „Bel canto“, mis nii
väga meeldis, sestap teadsin ka „Ühendust“ oodata ja ei pidanud pettuma.
Tuvustusest: Ühel pühapäevaõhtul ilmub Bert Cousins kutsumata külalisena Franny
Keatingu ristimispeole Lõuna-Californias. Enne kui õhtu jõuab lõppeda, on ta
suudelnud Franny ema Beverlyt – tegu, mis põhjustab kahe abielu lagunemise ja
liidab perekonnad. Romaan jälgib, kuidas see juhuslik kohtumine
mõjutas viie aastakümne kestel nelja vanema ja kuue lapse elu. Virginias
veedetud suvede jooksul kujuneb Keatingu ja Cousinsi pere laste vahel püsiv
side, mis rajaneb ühisel pettumisel oma vanemates ning veidral ja ehedal
kiindumusel üksteisesse. Kui kahekümnendatesse eluaastatesse jõudnud Frannyl
tekib armulugu kuulsa kirjaniku Leon Poseniga, räägib ta mehele oma perekonnast
ning kaotab sellega kontrolli õe ja kasuõdede ning -vendade loo üle. Nende
lapsepõlv annab kirjanikule ainest kirjutada üliedukas raamat, mis lõpuks
sunnib neid leppima oma kaotuste, süütunde ning jäägitu ustavusega üksteise
vastu.
Täpselt nii ongi.
Ann Cleeves
„Vareselõks “
Inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann
Kirjastus Varrak 2018
Tuntud inglise krimikirjaniku Ann Cleevesi „Vareselõks” on raamat, millega
sündis ülipopulaarse telesarja „Vera” kangelane politseiinspektor Vera
Stanhope. Kolm naisbioloogi viivad Põhja-Inglismaa mägedes üksildases kohas
paiknevas välibaasis läbi keskkonnauuringuid. Kõik nad on värvikad isiksused ja
kõik nad teavad nii või teisiti, mida tähendab reetmine … Ja siis leitakse üks
neidudest tapetuna. Mõrvale oli eelnenud ka enesetapp − vahetult enne
bioloogide saabumist välibaasi võttis seal endalt elu lähedalasuva talu
perenaine. Sündmuskohale jõuab veel üks naine, kelleks on mõrva uurima suunatud
inspektor Stanhope. Tuleb välja, et enesetapu sooritanud talunaine oli tema
ammune sõbranna. Juurdlus omandab seetõttu inspektori jaoks ka minevikku ulatuva
isikliku mõõtme.
Traditsiooniliselt hea inglise krimka.
Jaanuaris näitas ka ETV krimisarja „Vera“ ja nii hull nagu raamatus krimisarja
Vera ei tundunud, kuigi paras frukt.
Jens Bjørneboe
"Vabaduse silmapilk"
Tõlkinud Maarja Siiner
Varrak 2001
Haarasin raamatu kaasa tasuta raamatute
riiulist mõttega see reisil maha jätta kui läbi saab.
Aga väga hea raamat.
Võiksin raamatust palju väljakirjutusi
teha, aga kuna ei jätnudki raamatut tühja
hotellituppa, tõin koju ja võin nüüd lehitseda kui soovin.
Üks lõik: „Vanad majad on kaunid. Agulid, litsimajad, vanglad ning sadamakvartalid
on kaunid. Meri on kaunis, mäed, tasandikud, metsad on kaunid. See on
tähelepanuväärne maailm, kus me ärkame; me hõõrume silmi ja me näeme: kõik on
väga kaunis –pilved, tuli, tühi pudel vastu valgust või sidruni kõrval, kõik
see on kaunis.
Vihmane ilm on
kaunis. Samblik. Vana tänavakivi. Kasutatud asjad. Vana põrand, siledaks kulunud
tool. Päikesevalgus on väga kaunis. Üksildane hallikasmustast kivist saarestik
Põhja-Atlandis. Võib-olla et kõigest kaunimad on vanad inimesed.
Ka apelsinipuu ning
noored inimesed võivad olla väga kaunid.
Vana tühi kast
kulunud kaubamärkide ja kahvatuks uhutud värviliste siltidega on väga kaunis
asi. Väntorel. Paljukasutatud lõikelaud. Ja kivid rannas. Meri.“
Miks just see lõik.
Tõenäoliselt on see lk. 135 pärit lõik kõige
helgem lõik üldse raamatus ja just seetõttu üllatav. Helgust ja ilu on selles
raamatus vähe.
Peategelane nimetab end kohtuteenriks
alpilinnas, kes viibinud pidevalt ülekohtu juures on omandanud võime taluda
ülekohut ja ebaõigluse koha pealt suud pidama. Peategelane rändab Kaose maal, peab
protokolli ja kirjutab käsitsi 12 köitelist Metsikuste ajalugu.
Järjest segasemaks läheb, aga see on
vapustav raamat.
Ja parim raamat!
„Väike tüdruk, kes armastas liialt
tuletikke“
Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm
Kirjastus Draakon & Kuu 2017
Kirjastus Draakon & Kuu 2017
Lummav raamat eelkõige, lisaks võib veel
öelda ,et hull, intensiivne ja taluvuse piirini
ärritav. Kes iganes selle läbi loeb, saab lugemiselamuse- positiivse või
negatiivse. Maiuspala raamatugurmaanile: autori poolt loodud omailm, keele ja
sõnadega mängimine.
Lk. 49 „Meid hobusega hakatakse süüdistama selles, et me kirikusse sisenesime,
aga kas tuli ka kellelgi pähe küsida, mis meid pühakotta meelitas? See oli muusika.
Mõtlesin endamisi, et kuidas nad julgevad niimoodi käituda põrmuga, ks pole
enam meie hulgas, et seda nautida? Ma jälestan muusikat. Sest muusika, pange
tähele, on üks nurjatu asi, ta on nagu ablas kaheksajalg, kes mesit toitub. Tehke
muusikat saja meetri raadiuses ja mu süda on kadunud, ta ronib välja kõhust,
kus ta elab, plärtsatab minu hämmeldunud pilgu alla vastu maad, isegi kui ma
hoian silmad kinni, lendab seejärel nagu kummipaela otsas mulle rindu tagasi,
lüües sinna kuuliaugu, ja see haav elab ja elustub iga noodi juures ning ma
võiksin surra oma kõige magusamat surma, sedavõrd on see metsik ja julm ja
raskesti talutav, täpselt nagu elugi. Pealekauba toob see meile hinge kõige
hirmsamad mälestused, on hirmu, kui need on head, sest nad pole ju enam muud
kui mälestused, hirmus on ka siis, kui need on hirmsad mälestused, sest see
tähendab, et nad ei jäta meid enne kui hauas, aga ega me ei tea ka, mis meid
ees ootab, võib-olla on see veel hullem kui see, mida kutsutakse siinpoolsuseks,
ma ei tea, kas minu loogika on arusaadav.“
Tutvustusest: Kusagil nimetus karmi kliimaga põhjamaa paigas, suures ja üksildases
maavalduses ning muust maailmast täielikus eraldatuses elanud laste elu pöörab
pea peale isa ootamatu surm. Üks lastest hakkab pidama päevikut ja selles
omalaadses kroonikas koorub tasapisi tõde valduste elu ja selle elanike kohta,
milles on nii huumorit kui eksistentsiaalset traagikat. Soucy meisterlikus
romaanis on mängulisust ja pinget, see on ühteaegu lummav ja õudutekitav lugu,
kus miski pole nii nagu esmapilgul paistab.
Gaétan Soucy (1958–2013) on üks tunnustatumaid tänapäeva Kanada kirjanikke.
Tema teosed on võitnud auhindu ja neid on tõlgitud paljudesse keeltesse.
Romaani “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” ilmumist nimetasid
kriitikud kirjanduslikuks sensatsiooniks, nii selle filosoofilise sügavuse kui
keelelise mängulisuse tõttu. See on tänaseni üks Kanada prantsuskeelsete
lugejate armastatumaid romaane.
Tänuväärne
on tõlkija järelsõna autorist, raamatust ja tõlkimise raskustest.