Erik Axl Sund. "Püütia õpetused. "

Erik Axl Sund

Püütia õpetused. (3.osa)

Varrak 2014

394 lehekülge

Rootsi  keelest tõlkinud Heidi Saar

Toimetanud Hille Lagerspetz

«Püütia õpetused» on Victoria Bergmani triloogia viimane osa.

Eelnevalt on ilmunud  2013 aastal „Varesetüdruk“  ja „Südamelõõm“ .

Esimese raamatu lugesin läbi huviga, teine raamat läks liiga keeruliseks (kahestunud isiksused ja ootamatud pöörded),  kolmanda lugesin läbi suure pingutusega.

Tahtsin mittemeeldimist ajada jälle kriminullidest küllastumise või väljakasvamise (lõpuks ometi!) kaela, aga järele mõeldes mõistsin, et mulle lihtsalt ei meeldi kõik kriminullid. Krimkade lugemine on hea lõõgastus ja mõttesport pärast tööpäeva, aga ei pea tahtma kõiki uusi ilmuvaid läbi lugeda. „Püütia õpetused“ lugesin läbi pingutusega, aga oleksin võinud seda aega kasutada paremini. Vahest annan endale hõlpu jätta raamat pooleli, aga miks ometi selle lõpuni lugesin.

Mulle ei meeldi raamatud pedofiilidest, selleks et probleemi teadvustada ei pea protsessi nii paljudes raamatutes kirjeldama. Sündmustik ja  tegelased nii segaseks aetud kui vähegi võimalik.Selline tunne, et kirjutati valmis ja siis segati veel kord korralikult.

Victoria Bergmanni autori Erik Axl Sund taga peitub taas üks tandem: Jerker Eriksson ja Håkan Axlander Sundquist. Eriksson on õppinud raamatukogundust, Axlander Sundquistil on kunstiharidus.

Autorite sõnul sündis Erik Axl Sund pärast nende ansambli I Love You Baby! lahkuminekut.

Oma intervjuus ütlesid autorid, et nende koostöö põhineb peamiselt kirjutamiseelsetel aruteludel. „Håkan on sageli see, kes paneb paika suuremad liinid, ja Jerker väiksemad,” täpsustavad nad. „Romaani looma hakates joome me tavaliselt õlut ja laseme mõtetel lihtsalt vabalt, takistusteta rännata. Seejärel anname loole struktuuri ja hakkame seda detailidega täitma. Kumbki kirjutab kordamööda ühe peatüki ja siis vahetame neid omavahel. Tõmbame maha ja kirjutame juurde. Jerker kirjutab sinise ja Håkan punase kirjaga.” Sellisel loomeprotsessil on nende sõnul palju plusse ja ainsaks miinuseks see, et honorari peab omavahel jagama.

Victoria Bergmani sari oli planeeritud veriseks ning pidi ammutama inspiratsiooni valust ja olema samal ajal ka meelelahutuslik. „Krimikirjandus on hea žanr, eeldused on paika pandud. Leitakse kellegi surnukeha ja keegi hakkab otsima kurjategijat. Selle kõrval on vabalt võimalik kirjutada asjadest, mida oluliseks pead.” Kuna triloogias on oluline laste kuritarvitamise teema, on autorid vestelnud ka ühe selliste juhtumitega tegeleva politseinikuga.

No hea, et vähemalt ühe politseinikuga vestlesid, mitte ei lasknud ainult mõttelennul õlleklaasi taga vabalt veereda.

Krimikirjandusest on saanud edukas tööstusharu ning parafraseerides teose algusse lisatud märkust „Tänada pole siin küll kedagi”, ütleksin „Süüdistada pole siin kedagi“. Tegelikult on küll, lugejaid.

Kinos "Kaks päeva, üks öö".

Kaks päeva üks öö.

Belgia / Prantsusmaa / Itaalia 2014

Lavastaja: Jean-Pierre Dardenne, Luc Dardenne

Osatäitjad: 

Sandra osas Marion Cotillard.

Siin pildil Marion Cotillard Edith Piafi osas.

Sümpaatse rolli Sandra abikaasa osas tegi Fabrizio Rongione.

Vaatasin nüüd lõpuks ära filmi, millest teised juba ammu räägivad.

Sisust: Päikesepaneelitehase juhtkond paneb oma töötajad hääletama. Valida tuleb iseenda preemia ja ühe töökaaslase vallandamise vahel.  Töötajad valivad häälteenamusega preemia. Sandral, nii on vallandatava nimi, õnnestub koos sõbrannaga veenda ülemust korraldama uus salajane hääletus.  Kui kolleegid loobuksid preemiatest, säilitab firma Sandra  töökoha. Sandral on aega kaks päeva ja üks öö, et veenda oma  kolleege loobuma boonusrahadest tema palga kasuks.

Mulle meeldis .

• Pingeline draama, aktuaalse argipäevase teemaga meil ja mujal, kuigi  pole kohanud, et meil nii eetiliselt raskeid valikuvariante kasutatakse.
• Pani mõtlema kollektiivi ja üksikisiku suhete üle.
• Veenev psühholoogiline draama: Sandra paranes depressioonist ja sai tagasi eneseusu tänu tegutsemisele.  
• Suurepärane näitlejatöö, Marion Cotillardi  väga realistlik tänapäeva töölisnaise kehastus.
•  Operaatoritöö. Kaamera liikus koos peategelasega ja jälgis teda väga lähedalt Hele suvepäev oli filmis täpselt selline nagu elus, läbipaistev, värelev, hajunud värvidega- mitte lasuurtaeva ja kuldse säraga nagu Ameerika filmides.
• Plusspunktid helirezissöörile: tänavalt kostuv müra, auto piiksumine kui turvatöö on lahti, tablettide tassipõhja kukutamine jne., kõik need helid omandasid siin filmis omaette tähenduse. Teistes filmides neid helisid pole või ma ei kuule.
• Film andis tugeva emotsionaalse laengu.
• Kosutav on vahest vaadata midagi muud peale Ameerika filmide.

Saaremaa ooperipäevad 2014

Suvine Kuressaare on imetabane,  pole vaja sõita lõunasse, kõik  mida sealt võimalik leida: päike, soojus, sõbralikud teenindajad, on Kuressaares  külluslikult esindatud. Ja lisaks võimalus nautida muusikat.

Kuressaare on väike ja intiimne, võlub, et  kui toimub mingi üritus, on terve linn hõlmatud ja elab selle tähe all.

Nii oli ka ooperipäevadega, mis sedapuhku toimusid seitsmendat korda.

Ooperipäevade hommik algas ooperikohvikuga Arensburgi hotelli suveterassil.

Laval vestlesid Arne Mikk, Jüri Leiten , Lauri Aav, intervjuud Mihkel Kütsoni , Eri Klasi  ja mitmete teiste ooperipäevade külalistega.

Kuulata sai lühikontserte. Huvitav oli Ukraina rahvapillitrio Contemp esinemine. Kahjuks ei  olnud mul aega külastada nende kontserti, kuid aimu sellest, missugust muusikat nad teevad, sai Arensburgi ooperikohvikus.  Trio Contemp asutasid 2013. aastal kolm Ukraina riikliku muusikakadeemia kasvandikku, Tetjana Kozitska (kobza) , Vitali Kozitski (bajaan / bayan) ja  Natalja Geri (bass-kobza).  Youtubest ma nende muusikat ei leidnud, aga kõlas üsna kaasaegselt. Välja näevad nad nii:

Ooperipäevade ajal avas oma näitusmüügi Arensburgi hotellis Eesti juurtega Sankt –Peterburgist pärit ehtekunstnik Alexander Tenzo.  Alexander Tenzo esivanem Jaan Tõnso on pärit Lääne-Virumaalt, kus Tenzol on tagasisaadud talu.  Ooperipäevade toetajana lõi Alexander Tenzo temaatilise hõbedast  laeva, mille sümboliks on Ooperipäevade logo. Hõbedast laev on kingitus Eesti Kontserdile, ühtlasi  valmisid kullast teemantidega rinnamärgid, mida ooperipäevade korraldajad kingivad oma suurtoetajatele.

Esimesse märgi omanikuks sai 2014 aastal ooperipäevade kunstiline juht Arne Mikk .

 Minu lemmikehe Tenzo  näitusel oli kullast käevõru granaatkividega nagu sel pildil

Imeilus ja hirmkallis.

Minu Saaremaa ooperipäevadevalikus oli kolm Ukraina rahvusooperi etendust.

Verdi “DON CARLOS”

Ooperit ei ole ma näinud ega kuulnud tervikuna. Olen „Don Carlost“ kogu aeg natuke kartnud:  pikk, raske ja keeruline. Aga osutus tõeliselt kütkestavaks ooperielamuseks.

Verdi ooper „Don Carlos“ esietendus Pariisis 1867.a.

Lavastuse esietendus oli 6.05.2012 Ukraina Rahvusooperis.

Dirigent Mõkola Djadjura. Lavastaja Anatoli Solovjanenko

Osades:

Filipp , Hispaania kuningas , Don Carlose isa- Sergi Magera (bass)

Don Carlos, Hispaania kroonprints –Sergi Paštšuk (tenor)

Rodrigo, markii de Posa- Gennadi Vaštšenko (tenor)

Eliisabet, Hispaania kuninganna- Viktoria Tšenska (sopran).

Don Carlose prantsuskeelne originaallibreto autorid Camille du Locle ja Joseph Maryl võtsid aluseks Friedrich Schilleri 1787.aastal loodud näidendi „Don Carlos, Infante von Spanien". Kuigi Schiller ja libreto autor  käsitlesid teemat vabalt ning ütlesid, et ajalooliste isikutega pole tegemist, on prototüübid ja sündmused ajaloos olemas.  Ajaloost leiab loo 16. sajandi Hispaania kroonprintsist Carlosest, kes oli kihlatud Prantsusmaa printsessi Elisabeth Valois’ga (Catherina de Medici tütar). Elisabethist saab poliitiliste mängude tagajärjel Carlose isa, kuningas Filipp II abikaasa.

Suurejooneline lavastus, lavakujunduses ei oldud kokkuhoitud. Lummavad dekoratsioonid ning kogu see hiilgus ja suursugusus oli paigutatud Kuressaare lossihoovi ajutise ooperiteatri lavale. Pidi ikka tükk tööd olema.

Ilusaid aariaid ja duette meeshäältele, siin laulavad Jonas Kaufmann (don Carlo) ja Marius Kwiecien (Rodrigo) :

Teise päeva ooper  Mõkolo Lisenko “Natalka Poltaavast“ .

Ooperi esietendus toimus Odessa Vene Teatris 1889.a.

Ooper „Natlaka Poltaavast“ on Ukraina lavalaudadel püsinud enam kui 120 aastat

Dirigent Mõkola Djadjura

Lavastaja Anatoli Solovjanenko

Osades:
Natalka-Ukraina neiu- Tamara Kalinkina (sopran)

Lesknaine Terpõlõha, Natalka ema – Anželina Svatška (metsosopran)

Petro ,Natalka armastatu- Dmõtro Kuzmin (tenor)

Tetervakovski ,pristav- Sergi Paštšuk (tenor)

Poltaavast külasse kolinud  lesknaine ja tütar  tema Natalka  tütar elavad vaesuses, päästjaks võiks osutuda pristav Tetervakovski. Natalka ei taha uuest kosilasest kuuldagi, sest ootab võõrsilt tagasi oma armsamat Petrot. Lõpuks annab Natalka ema pisaratele ja kaevetele järele. Nii pea kui Natalka on andnud Tetervakovskile jah-sõna ilmub külasse tagasi Petro .Natalka kinnitab Petrole armastust ja soovib oma jah-sõna tagasi võtta. Petro lubab külast igaveseks lahkuda, et mitte Natalka ema kurvastada. Tetervakosvki ja Natalka ema on Petro üllast käitumisest rabatud ning annavad noortele oma õnnistuse.

Lõpp hea ,kõik hea.
Natalka laul ooperist, kahjuks ei leidnud ühtegi rahavariietes esitust:

Esimene vaatus palju ei tõotanud, oli midagi rahavaliku jandi ja lasteetenduse vahepealset. Aga II vaatuse lõpuks olin rahul. Valisin etenduse, et vaadata Ukraina rahvuslikku ooperit, lootsin näha  kauneid Ukraina rahvariideid ja hoogsat tantsu. Ning kui I vaatuses oli rohkesti retsitatiivi, sai kuulata kõlavat keelt, siis II vaatus üllatas meeldivalt just kaunite rahvariiete, hoogsa tantsu ning koomiliste episoodidega.

Pärast ooperietendust  võis meelt lahutada ja tantsu keerutada kesköösalongis "Opera Royal" Kuressaare kuursaalis. Selleks oli spetsiaalselt vaid kolmeks õhtuks kuursaali parki püstitatud telk punase vaiba ja valgete laudlinadega.

Laval oli  Estonian Dream Big Band Siim Aimla juhatusel  ning solistid Fjodor Vassiljev (Peterburi), Sofia Rubina ja üllatusesineja  JazzIn Sisters 3-ses koosseisus. Need oli küll vahvad tüdrukud!

Viimasel õhtul  Ooperigala.

Dirigendid Mihkel Kütson ja Mikola Djadjura (Ukraina)

Ooperigala kava oli kokku pandud nii, et esimeses pooles valdavalt  Mozart , dirigeeris  Mihkel Kütson. 

Gala II pool oli põnevam.

Hommikul ooperikohvikus ütles  Jüri Leiten (vist ), et ooperigala prooviti kokku panna muusikateostest, mida kuulajad oskavad vilistada. Siit viide Joel Haahtela romaanile, kus peategelane ütleb: „Inimestele ei meeldi muusika, mida ei saa vilistada.“
Tõenäoliselt olen mina, kultuuritarbija, just see isik, kellele suvised ooperipäevad on adresseeritud. Kultuuritarbijad täitsid ligi 2000 kohaga "ooperimaja" Kuressaare lossihoovis. Isegi kui  kolmandik olid võõramaalased, siis ikkagi on omamaiseid ooperisõpru ligi 1000. Talvistel „Estonia“ ooperietendustel nii palju ja nii erinevat rahvast ei näe. Kuna ooperipäevadel on palju rahvast, kellele ooperigala on ehk ainuke ooperikülastus aastas, on kava tuntud ooperiaariatega omal kohal. Kultuuritarbijaid ei tohiks aga siiski alahinnata ja neile vaid vilistatavat ooperimuusikat pakkuda. Õnneks oli kavas maiuspalu, nagu Fritsu aaria Korngoldi ooperist „Surnud linn“ (laulis Rauno Elp).
Mulle eriti ooperigalad ei meeldi, meelsamini jälgin ja kuulan tervet ooperit, dramaturgia arengut ning laulja võimekust läbi terve ooperi, mitte üksikutes numbrites häält demonstreerida. Aga käin galaetendustel, sest seal astub üles lauljaid, kelle etendustele muidu ei satu. Seekord esinesid ooperigalal  lisaks Ukraina ooperisolistidele Lilli Paasikivi (metsosopran, Soome rahvusooper), Annely Peebo (metsosopran, Viin), Vassili Gerello (bariton, Peterburi Maria teater), Ain Anger (bass, Viini rahvusooper),Koit Soasepp (bass, Soome rahvusooper), Ukraina rahvusooperi  koor.
Ilusad ooperipäevad olid ja kaunid mälestused jäid.

Selle kuu luuletus.

Sel kuul viibisin matustel ja mind hakkas kummitama Ellen Niidu luuletus "Kõik on nii habras". Armastage neid, keda peate kalliks, ootamatult võib olla juba hilja oma tunnete väljendamiseks .

Kõik on nii habras.

Ellen Niit.

Kõik on nii habras

ja katkeb kohe.

Jää varitseb igas viivus.

Igas veetilgas

on magamas

mardus,

kirmetise kalevipojamõõk

on kõikides ojades.

Las ma armastan sind

täna,

võib-olla on homme

hall juba astunud.

Kõik on vaid viivu pikkune -

vereliblede voolamine,

pilkude valgus,

käepigistuse soojus.

Mere tummad silmad

on tardumas jääks.

Silmapiiril on pilved

tuiskusid täis.

Las ma armastan sind

täna,

kuni talv

on veel tulemata.

Jääkirme haprus

on näiv,

mu armas,

lumehelveste lummus

virvatulede taoline.

Las ma armastan sind täna,

mu armas.

Ei ole muud

edasi lükkamas talve.

Joel Haahtela "Täheselge, lumivalge"

Joel  Haahtela.

Täheselge, lumivalge.

Soome keelest tõlkinud Hille Lagerspetz.

Toimetanud Terje Kuusik.

Eesti Ekspress raamat.

343 lehekülge.

Esimene Joel  Haahtela raamat, mida lugesin, oli 2012.a. „Liblikakoguja“. Loetud raamatute nimekirjas olen raamatu tähistanud kolme tärniga, mis tähendab, et väga meeldis, aga raamatu sisust suurt  ei mäleta.  Järgmine loetud Haahtela raamat oli juba blogi ajal- „Kadumispunkt" (Loomingu Raamatukogu 4-5/2014), ka see meeldis  väga. Jääb lugeda veel „Elena“.

„Täheselge, lumivalge“ sisuks on Soome päritolu  Leo Halme päevikukatked elust  Pariisis 1889, Berliinis 1913-1914, Siiamis-Kambodzas 1923 ja Bernburgis 1936. Raamatu viimase peatüki tegevus toimub juba Helsingis 2012 ning siin on jutustajaks pojapojapoeg, kes nagu selgub, on ka nende päevikukatkete ümberkirjutaja.  Raamatus on kaunis armastuslugu, esimeste peatükkide päevikukatketes on kohal Leo Halme noorelt surnud armastatu, kelle poole kirjutaja pöördub. Ajapikku kui Leo Halme vananeb, kaob armastatu päevikulehtedelt.

Minu tütar, kes raamatut luges, ütles, et ei saa aru, kuidas üks noormees saab nii mõelda ja kirjutada.  Eriti esimesed peatükid on väga tundelised ja melanhoolsed, neis avaldub noore mehe  ülitundlik meel  ja aimuvad tulevased depressioonid.

 Lk. 62 Anna andeks see eelmine, kuu aja tagune melanhoolne sissekanne, nüüd on mul juba häbi. Või mis siin häbi tunda, inimene tunneb hea ja halva ära, enda vastu peab õiglane olema. Ja halba pole võimalik üle maalida, värv ei püsi peal, hakkab kooruma. Kui olen üksi ja pisut ekslemas, idaneb igasuguseid mõtteid. Anna sina andeks, siis annan ma ka ise endale andeks, või vähemalt püüan anda ……

Ma peaksin rohkem inimestega kohtuma ja olema rohkem nagu teised. Tuleb lihtsalt leppida, et on päevi, kui pimedus valdab mõtteid ja omaenda tühisus paljastub. Aga on ka helgeid päevi, mis kerkivad esile nagu päikeses säravad mäetipud. Neis päevades on imelist kergust ja siis tundub kõik maailmas olevat lähemal, lausa pihus."

Raamat on väga poeetiline, mis muud kui proosaluuletus on järgmine lõik:

Lk. 189: „Õhus on kevadet, okstel rohelised võrsed. On tahtmine kirjutada midagi õhulist. Aga pliiats ei ole lind, mis see ilmselgelt tahaks olla, pääsukese kombel kõrgustes tiirelda ja tiirutada. Pliiats on ühendatud käega ja käe kaudu meelega ja meel omakorda… jah, ka see on ühendatud liiga paljude asjadega, paikadega, kus see on olnud, ja inimestega, keda enam ei ole, see liigahtab paberil ja ühtlasi ajas… ja ikkagi tahaks kirjutada ainult kevadest, sellest, kui hõre ja selge on õhk, ja kui lähedalt, sõrmeotstest, algab taevas.“

Haahtela kirjutab muusikast nii huvitavalt ja tabades täpselt minu enda mõtteid, ei saa jätta tsiteerimata:

Lk. 150: „Ma ei oska õigupoolest otsustada, kas mulle meeldivad rohkem Schuberti või  Schumanni laulud, ehkki keegi ei olegi palunud mul otsustada. Schubert, kellele endale oli samuti antud suurepärane lauluhääl, on rütmiliselt kergem ja tema meloodiad on selgemad, need eristuvad niisama kindlalt, kui kevadel puud lehte lähevad.

Schumann aga kiigub unelevamalt ja laieneb aeglasemalt, mitme värava taga. Rütm kõigub sageli veidralt, nagu otsiks see oma voolusängi, aga ei leia kuidagi. Mõnikord on selles midagi ebamääraselt hirmutavat ja tekib tunne , nagu sõuaks udusel järvel ja kardaks kokku põrgata järve ainsa kiviga."

Ka mulle meeldivad Schuberti laulud. Laulu "Heimweh" kirjutas Schubert  Bad Gasteinis- Alpides, kus närvivapustusest puhkas ka Haahtela kangelane Leo Halme. Kuid järgnevalt laulab saksa tenor Peter Anders (1908- 1954) Hugo Wolfi laulu "Heimweh", sest Leo Halmele meeldis see Schubertist rohkem.

Robert Schumanni  kaheksast laulust koosnevat laulutsüklit „Frauenliebe und –leben“ esitas raamatus Leo Halme hilisem armastatu.

Siin laulab Kanada sopran Edith Wiens (s.1950) sellest tsüklist laulu "Nun hast du mir den ersten Schmerz getan."

Edasi kirjutab Haahtela:

„Vaadakem siis juba ka Debussyd, et vaene mees ei jääks üksi ja sakslastele alla, tema on siiski peatükk omaette. Kui õnnestub kuulata Debussy  melodie’sid,  ennekõike Verlaine luuletustele loodud laule, millel on kaunis pealkiri nagu „Ariettes Oubliees“, on raske nende käest pääseda. Need kleepuksid nagu meeltesse kinni, kuigi samal ajal tead, et neis on peidus ka midagi haiglaslikku: need mõranevad, ei rahune, peaaegu kriibivad kõrva.“

Barbara Hendricks laulab üht neljast laulust  „ C'est l'extase langoureuse“  Debussy   Ariettes oubliées’st.

Edasi leheküljel  192. „Tuleb tunnistada, et Berliozi „Le Corsaire“ on helivärvidelt kaunis. Olgugi, et meloodiat tuleb Berliozi teostest labidaga kaevata, ja ka siis ei jää kõrva muud kui ebamäärane aimus, peaaegu kartus: mis siis , kui järgmine kord tababki labidas midagi muud kui mullakamakat. Inimestele ei meeldi muusika, mida ei saa vilistada.“

Orchestre de Paris mängib Berliozi „Le Corsaire“ avamängu  Paavo Järvi juhatusel.

Haahtela kirjutab muusikast nii, et see oli mulle nagu maalitud muusika vaatamine. Juba raamatu pealkiri iseenesest on nagu maalilt maha astunud, kerge ette kujutada, et mõista. Tõenäoliselt loen ma Haahtelat rohkem selle pärast, kuidas ta kirjutab , mitte sellepärast, mida ta kirjutab.

Ja see, mida ta kirjutab muusikast, mida saab vilistada, kogesin seda Kuressaare ooperipäevadel, aga sellest siis kui kirjutan ooperipäevadest.

Georg Büchner "Woyzeck" Pärnu Teatris Endla.

WOYZECK

Autor: Georg Büchner

Lavastaja: Hendrik Toompere (külalisena Eesti Draamateatrist)

Kunstnik: Ervin Õunapuu (külalisena)

Valguskunstnik: Margus Vaigur

Muusikaline kujundaja: Lauri Kaldoja (külalisena)

Videolahendused: Argo Valdmaa

 Osades:

Woyzeck- Priit Loog

Marie- Kaili Viidas

Kapten-Jaan Rekkor

Doktor- Ago Andreson

Kapellmeister-Indrek Taalmaa

Allohvitser-Sander Rebane

Andres-Tambet Seling

Kunstnik-Ahti Puudersell

Käthe-Carmen Mikiver

Näidendi autor Georg Büchner suri 1837.aastal 23 aastasena, jättes endast maha 300 lehekülge loomingut, sealhulgas näidendi „Woyzeck“. Lavale jõudis „Woyzeck“ esmakordselt alles 1913.aastal Müncheni Residenze  Teatris.

1925.aastal esietendus Austria helilooja Alban Bergi (1885-1935)  ooper „Wozzeck“.

Ooper on New York Metropolitan Opera mängukavas ning 2014.a. märtsis kanti ette ka Viini riigiooperis. Mina pole kahjuks näinud, aga võib-olla mõnel järgmisel Viini reisil.

1979.a. valmis Saksa režissööri Werner Herzog’i filmiversioon „Woyzeck“, peaosas Klaus Kinski.

2000.a. lõi grupp autoreid  oma kaasaegse muusikalise tõlgenduse „Woyzeckist“, esietendus toimus Kopenhaageni Betti Nanseni teatris ja lavaversioon jõudis paljude maailma teatrite repertuaari.

Selline lugu siis! Seda ja palju muud huvitavat võib lugeda kavalehest.

Ütlen kohe, et minu abikaasale etendus ei meeldinud. Mulle meeldis, aga mina otsin alati rohkem etendust, millega kaasa ja edasi mõelda ning huvitavat lavastust.

 Ühes olime mõlemad ühel meelel, et lavastus andis võimaluse näitlejatel mängida. Just mängida, nii nagu neid Panso koolis õpetati. Ja kuigi mulle absoluutselt ei meeldi kui laval purjus inimesi mängitakse ja labasust ette kantakse, siis seekord vaatasin huviga. Nimelt lugesin parasjagu Joel Haahtela „Täheselge, lumivalge“. Ja raamatus oli üks koht, kus peategelane tunnistas, et meie jahvatame kogu aeg valimistulemustest, rahvusvahelistest suhetest ja teistest maskeraadidest, aga (nüüd tsiteerin): Nende teemade all tormas nimelt tõeliste himude ja instinktide vool, lausa manala jõgi, kus inimese varjupersoon hullas ja oma olemasolu pühitses. See ahmis endasse kogu kõntsa ega ütelnud ära mitte millestki, sest inimene tahtis kõike kogeda, ahnitseda ja omistada, kõik süütu hävitada nagu labürindis neitsist varitsev Minotaurus.“  

 Mängu poolest olid huvitavad ja võimalusi pakkuvad osad nii kaptenil, doktoril kui ka  kapellmeistril ning Jaan Rekkor, Ago Anderson ja  Indrek Taalma ei jätnud neid võimalusi kasutamata. Kui Indrek Taalma kapellmeister tantsusamme tehes esmakordselt lavale ilmus, meenus kohe John  Travolta tants „Pulp Fiktion’s“, aga tants vajus poole pealt ära ning Travoltat ei sündinud.

Priit Loog Woyzecki rollis tuli kenasti toime, kõik toimus sügavuses tema sees, seevastu toredad olid need hetked kui midagi ka pealispinnale ujus ja näoilmes avaldus: meenub stseen, kus ta vaatas Marie ehtimist ja riietumist. 
Woyzeck ütles, et  inimesed on nagu kuristikud, kui nendesse vaadata, hakkab pea ringi käima. Ja vaatamata sellele, et Woyzeck militaristliku järjekindlusega üritab  säilitada kainet meelt ja normaalset elu, on temas see heitumus algusest peale olemas, millele ta lõpuks alla jääb. 

Priit Loog ja Kaili Viidas kandsid etenduses just seda rolli, et tegevus tuua tänapäeva ja see tuli neil hästi välja.  Kahtlustan, et kui tegevus oleks jäetud Büchneri aega, oleks näidend  vaatajatele vähem mõistetavam olnud.

Minu lemmik etenduses oli Kaili Viidas Marie osas. Tema stseen kõrvarõngaste proovimisel tuletas meelde ooperist „Faust“ Margaretat kaelakeed proovimas ja Kaili Viidas oli parem kui Margareta nähtud ooperietendustel.

Lavastuses kasutati huvitavalt videoinstallatsioone ning varjuteatri võtteid.

Ikka küsitakse, kas nalja ka sai. Nagu lavastaja kavalehes kirjutas: „Pole oluline , milline on ilmakord. Iga inimlik häda on alati naljakas. „ Nii et kes tahab, see naerab.

Kate O’Reilly „Mandel ja merihobu“. Pärnu Teatris Endla.

„Mandel ja merihobu „

Draama

Autor Kaite O'Reilly

Lavastaja Andres Noormets

Osades

Saara-Karin Tammaru ,

Svetlana- Lii Tedre (külalisena),

Paul-Sepo Seeman,

Arst-Bert Raudsep

Toomas-  Egon Nuter (külalisena)

Esietendus 26.aprillil 2014 Endla Teatri Küünis

Helge lõpuga kurb lugu.

Loo moraal  - teistmoodi inimestel on kerge olla õnnelik omasuguste seas, mitte meie s.t. „normaalsete“ seas, kes esitavad neile ülejõukäivaid nõudmisi ja on ise stressis ning närvilised, kui neid nõudmisi ei suudeta täita. Inimesi tuleb aktsepteerida sellistena nagu nad on, ka teistsugustena. 

Teatritükis esineb teistsugusus mälu tasandil.

"Mandel ja merihobu" autor jutustab  loo ajutrauma üle elanud inimestest, kellel on probleeme mälu ja mälestustega. See mõjutab tugevalt nende lähisuhteid ja igapäevast elu, mis toetuvad suuresti jagatud mälestustele ja mäletamisele.

Teatri kodulehelt: Kui aju koos kehaga lendab 70-kilomeetrise tunnikiirusega läbi auto esiklaasi, saab elust loterii. Asjad võivad meelde tulla, aga sama hästi ka mitte. Pärast autoõnnetust ei tulnud Svetlana kunagi tagasi. Toomas on kindel, et tema juurde saadeti keegi teine. Saara igatseb Pauli, kuigi ta on iga päev tema kõrval. Aga Paul pole enam endine - otsekui tuled põleksid, aga kodus on hoopis keegi võõras. Neli inimest on minevikus lõksus, võimetud lahti laskma ja eluga edasi liikuma. Mida see inimeseks olemise kohta ütleb, kui me võime pärast lööki pähe hoopis kellekski teiseks muutuda? Mida hakata peale armastusega, kui teine inimene ei tunne sind enam isegi ära?

Näitlejatest.

Karin Tammaru Saara on rabe ja närviline. Ühest küljest on elu lühimälu kaotanud Pauliga huvitav ja üllatusi pakkuv, kuid  Saara on väsinud, hirmul ja teadmatuses. Elus ise samasuguses rollis oleksin täpselt sama närviline ja rabelev.

Lii Tedre jätab Svetlana rollis õrna ja hapra mulje, nagu klaasist mänguasi. Eraldi rõhutaksin tema häält-  suurepärane diktsioon, nauditav tämber, mõjuv rütm- kuulasin nagu muusikat.

Bert Raudsepp doktori rollis seisis enamus etendusest lavahämaruses ja kulisside varjus, kuulas ja jälgis, aga ometi oli tema kohalolek igal hetkel tajutav. Doktor ei domineeri laval, kuid sõnastab näidendi  kandvad ideed ja teeb seda minu meelest väga hästi: kui kaotame mälu oleme hoopis teised inimesed; kirjutamine tugevdab eneseteadvust; me kasutame kujundeid ja räägime lugusid, et kaosesse selgust tuua ja  seletamatut mõista.

Egon Nuter- tõenäoliselt selline ongi Eesti mees sellises situatsioonis. Toomas elab koos Svetlanaga nagu prints uinunud Lumivalgekesega.  Lootus, et Lumivalgeke kord ärkab, hakkab kustuma, kuidas muidu seletada algusstseeni, kus Toomas raevukalt taob hooldekeskuses Svetlana toa ust,  selleks et temaga rääkida. 

Kui Toomase juurde tuleb Saara, võtab ta seda kui enesestmõistetavat lohutust. Karin Tammaru  meeleheitlikust riiete otsimisest teki alt ja rabedast olekust paistab, et ta tõenäoliselt teeb seda, otsib lohutust teise mehe juures, esma-kordselt, et ta on väsinud, meeleheitel, tüdinud ja lootuse kaotanud. Egon Nuteri Toomas suhtub juhtuvasse stoilise õnneliku rahuga. 

Sepo Seeman- päästis minu jaoks etenduse. Kavalehel on öeldud, et näidendis on palju elujaatavat huumorit ja helgust. Minu  jaoks oli lugu kurb, ka need kohad, mis võinuksid olla naljakad: Paul kodus juhiste küüsis rohtu võtmas ja  telefoniga rääkimas. Aga  viimased viis minutit etenduse lõpus – Sepo Seeman ja Sveta hooldekeskuse aias vestlemas ja naermas - need olid helged ja tõid naeratuse näole. See stseen ei olnud koomiline, vaid  helge ja liigutav- elame veel!  Paul ei olnud enam see mees, kes meeleheitlikult ujus kalda poole, ei, nüüd oli kallas pöördumatult kaugele jäänud. Paul oli nüüd teine inimene kui see, keda Saara tundis. Ja ka Sveta oli teine, kui see , keda Toomas tagasi ootas. Aga siin nad olid ja vestlesid- kaks uut inimest. Sepo Seemani vastupandamatult ehe ja tundlik esitus.

Etendust toetas muusika, mis kõlas taustaks. Muusikaline kujundus –lavastaja Andres Noormetsalt. Doktori märkused muusika kohta tuletasid meelde, et kodus riiulil on läbi lugemata kuulsa neuroteadlase Oliver Sacksi raamatu „Musicophilia: Tales of Music and the Brain“ saksakeelne tõlge „ Der einarmige Pianist“. See on raamat muusika mõjust ajutegevusele. Loen läbi, sel aastal.

Lavakujundaja samuti lavastaja Andres Noormets. Laval vaid hädavajalik selleks, et tuua lavale kord hooldekeskuse arsti kabinet, kord magamistuba, valgustuse (valguskunstnik Karmen Tellisaar) abiga õnnestus hästi. Arstikabineti pool jäi minu jaoks mõneti hämaraks, aga selle korvas helendav arvutiekraan seinal .

Esiplaanil oli  magamistuba laia voodiga. Muist tegevust toimus voodis aga ka näitlejad, kellel parasjagu polnud teksti ega tegevust, olid voodis, üksi või kahekesi.

Etendusega sobisid suurele ekraanile elutoa seinal projitseeritud mustrid ja kujundid, ei oska teisiti nimetada. Mina vahtisin neid mustreid hoolega. 

Kujunditega ekraanil sobitusid omakorda hästi pildid Küüni koridoris:

Autori nime, palun vabandust, ei märganud ja internetist ei leidnud.

Teatritüki autor on Wales'i autor Kaite O'Reilly’lt. Kavas kirjutatakse: Lisaks näidendis „Mandel ja merihobu“ (2008) käsitletud mälukaotuse teemale jõudis 2012.aastal Wales’i Rahvusteatris lavale tema näidend „In Water I’m Weightless“ (eesti keeles: „Vees olen ma kaalutu“), mille tegelasteks on erinevate füüsiliste puuetega inimesed. O'Reilly ise on öelnud, et tema arvates käsitletakse kunstis puudega inimest tavapäraselt kas ohvri või antikangelasena. Seetõttu lähenes ta oma näidendi tegelastele ning püüdis neid näidata kui inimesi, kelle igapäevaelu ei ole üksnes täis negatiivset ja traagilist, vaid selles on ka palju humoorikat ja positiivset. Tema viimane näidend „LeanerFasterStronger“ (eesti keeles „KiireminiKõrgemaleKaugemale“) 2012 tegeleb inimeseksolemise piiride kompamisega teise nurga alt- peategelaseks on sportlane, kelle eesmärgiks on saada maailma parimaks.

Kavas on juttu veel inimese ajust, saab teda, kus ajus asuvad mandel ja merihobu (hipokampus), on lühiartikkel mälust ja mäluhäiretest ning katked Eesti  päritolu maailmakuulsa mäluuurija Endel Tulvingu intervjuudest.

Mälukaotus võib  tabada igaüht vanuse, haiguse või õnnetuse tõttu. Oleme ka siis inimesed, aga hoopis teised inimesed. Seda õrna ja tundlikku teemat käsitlevad autor ja lavastaja vaoshoitult  ja vastutustundlikult.

Sigrid Rausing. "Kõik oli suurepärane. Mälestusi Eesti kolhoosist".

Sigrid Rausing.

Kõik on suurepärane. Mälestusi Eesti kolhoosist.

Tõlkija Ivika Arumäe

Äripäev 2014 sari "Imeline ajalugu".

263 lehekülge.

„Äripäeva“ tutvustus:

1993. aastal saabus noor antropoloog Sigrid Rausing Noarootsi Pürksi külla, et koguda materjali oma doktoritöö jaoks. Lisaks doktoritööle valmis Pürksis veedetud aasta jooksul kogutud materjalist ka mälestusteraamat „Kõik on suurepärane”. Need aastad olid üleminekuaeg, mil Nõukogude Liit oli lagunenud, kolhoosid laiali läinud, talv oli koletult külm ja vaesus võttis maad. Inimesed kandsid annetustena Rootsist saadetud rõivaid ja vannitube kaunistati tühjade šampoonipudelitega.

Sigrid Rausing on Rootsis sündinud sotsiaalantropoloogia doktor, filantroop ja kirjastaja, kes kuulub Ühendkuningriigi 100 kõige mõjukama naise hulka. Tema doktoritöö „Ajalugu, mälu ja identiteet nõukogudejärgses Eestis: kolhoosi lõpp“ valmis 1997. aastal. Rausing on kirjastuse Granta Books ja kirjandusajakirja Granta omanik ning Ühendkuningriigi ühe suurima heategevusfondi Sigrid Rausing Trust rajaja. Tema vanaisa Ruben Rausing oli Rootsi pakendikompanii Tetra Pak üks asutajatest.

Intrigeeriv raamat, lugesin ja oli selline tunne, et see polegi raamat Eestist vaid midagi nagu Roosmaade  „Meie elu Siberis“.

Mis Eesti see oli, mida mina ei tundnud? Kas meie järgi võibki otsustada selle järgi, mis raamatus kirjas?  

Mu tütar, kes lõpetas 1992. a. Noarootsi gümnaasiumi, ütles, et luges nagu jutustust  Leningradi blokaadist, nii hulluks küll ei saanud olukord minna selle ühe aastaga, mis tema Noarootsist ära.

Aga lugedes muutusin heatahtlikumaks. Väärtuslik raamat, aus ja vahetu.  Nii nägid meid teised, vaeste ja räpastena. „Võõrad“ nägid ja näevad meid teisiti kui me ise. Elu, mis meile tundus normaalne, olime lubanud ju 1990.a. kartulikoori süüa, õnneks nii hulluks küll ei läinud, ei saagi tunduda normaalne noorele rikkale Rootsi pärijannale.

Küllap ei mõistaks ka mu noorimad lapsed, kes sündisid üheksakümnendatel, toonast elu nii nagu mina, aga kindlasti olesid nad oma suhtumises leebemad kui raamatu autor.

Tasub lugeda , mida ütleb  raamatu arvustuses http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/4ec58a14-7afd-495c-a544-122f52860d69 " Inge Melchior :  „Sellest raamatust on selgelt näha, mida üks antropoloogiline välitöö endast õieti kujutab: suhtlemist inimestega, nendega kõrvuti elamist, üheskoos söömist ja tunnete jagamist. Rausing suudab ka mitteantropoloogidele selgeks teha, kuivõrd tihedalt on antropoloogilise uurimistöö käigus kogutavad andmed seotud uurija enda isikuga: kui Rausing oleks oma välitööde ajal olnud teistsuguses rollis, oleks ta olnud vanem või ka noorem, oleks ta olnud hoopiski mees või ka teisest rahvusest, oleksid ta töö tulemused olnud teistsugused. Kui ta ise oleks olnud teine inimene, oleks ta töös sageli esinev sõna „normaalne” saanud teistsuguse tähenduse. Rausing suudab ilmekalt näidata, kuidas antropoloogiliste välitööde vältimatu subjektiivsus on tegelikult pigem niisuguse töö tugev külg, mitte teadusliku uurimuse paikapidavust ja usaldusväärsust kahjustav asjaolu, kuigi viimases antropolooge sageli süüdistatakse.“

 See aeg ,millest Sigrid Rausing kirjutab, oli lihtsalt tõesti väga õnnetu aeg:

• ·         Venemaa majanduslik blokaad 1990.a. ja kaupade puudus;
• ·         1992 rahareform   röövis säästud;
• ·         1993 erandlikult külm talv ja Pürksi katlamaja avarii .

Meie vaesus oli pigem kauba, mitte raha puudus. Nüüd jälle kipub maal 
vastupidi olema: kaupa saab linnast igasugust, aga raha pole.

 Mina mõtlesin hoopis inimestele, kellest kirjutati: Mis tunne on inimestel, keda raamatus nimepidi nimetati ja kellest kirjutati. Lugesin „Läänlasest“ 

http://www.laanlane.ee/article/briti-%C3%BChe-m%C3%B5jukama-naise-m%C3%A4lestused-1990ndate-alguse-noarootsist-ilmusid-eesti-keeles? ,vaid vähesed teadsid, et autor tegi kultuurantropoloogilist uurimistööd.

Kutsud sõbra külla, pakud elamispinda, aga pärast ta kirjutab, mis sul külmkapis ja vannitoas oli,  kui must ja räpane. Või kohtud inimesega ujulas, pärast kirjeldab ta raamatus nimepidi sinu ujumispükse (see oli küll paras huumor!). Autor kirjutas ,et intervjueeris 65 külaelanikku (vist oli, täpselt ei mäleta), raamatus ei ole juttu  kõigist, tõenäoliselt ongi väljavalitud markantsemad näited.

Toon kaks stiilinäidet:

Lk. 151 „Siis sõime õhtust: sealiha sibulakastmega, kodus tehtud hapukapsaid ja keedukartuleid, magustoiuks kodune jõhvikakompott vahukoorega. Võrreldes selle toiduga, mida ma iga päev sõin, oli kõik uskumatult maitsev. See oli just niisugune toit, millest unistati sõja ajal, kui söök oli normeeritud. Sain Astridilt ta hapukapsaste retsepti, aga ei ole seda kunagi teha proovinud. Kardan, et väljaspool sealsetele taludele omast bakteriaalset keskkonda ei oleks see nagunii samamoodi välja tulnud- sealse hapukapsa hapusus tuli ilmselt mingist erilisest probiootilisest segust. Selles talus oli olemas peaaegu kõik, mida elamiseks vaja läks. Neil oli piima, mune, kana-, sea-  ja loomaliha, kartuleid ,herneid, sibulaid, õunu ,porgandeid, kapsaid, kurke ja jõhvikaid, metsast toodi seeni ja merest kala. Aga võib-olla oli see uskumatult maitsev õhtusöök haruldane ka nende endi jaoks: tagantjärele mõeldes tundub mulle pigem , et see oli pidusöök , mis oli korraldatud eestlaste jaoks tavapärasel tagasihoidlikul moel.“

Lk. 196 Seal saunas istudes mõtlesin, kui erinevad on teadmised- konkreetsed teadmised ,kuidas lehma lüpsta või sibulakoortega mune värvida, ja kogemuslikud teadmised, nagu näiteks see, kui teravalt ja tugevalt kaseviht saunas lõhnab. Mõtlesin ka sellest, kuidas tähendused kuhjuvad, ja kujunditest, mis seostuvad vaesusega: puupliidid ,kitsad raudvoodid, vanad riided, lööve laste suu ümber , vett täis plekkämbrid, pruunid kuivanud seebitükid, kartulid ja kapsas. Vaevase eluga kaasnev viin, tõmmud, kortsulised näod, klaasistunud pilgud, kehaga ühte sulavad riided, punased ja lõhenenud räpased käed. Kõik need sõnad on nii tähendusrikkad, kui sa oled seda kõike tegelikus elus näinud  ja sellega koos elanud, ning täiesti tähenduseta, kui ei ole. Alles nüüd ,nii palju aastaid hiljem, hakkab sõnadest tähendus tasahaaval välja nõrguma. Ma hakkan unustama.“

Tõenäoliselt olen ma erapoolik arvustaja, seda saab juba tsitaatide valikust aru. Raamat puudutas mind lähedalt,  tunnen  mitmeid inimesi, keda seal nimetatakse. Olin ka kolhooside lõpetamise  juures tegev.

Selles raamatus oli palju väärtuslikku, ei tea ühtegi teist nii täpset ja ausat kirjeldus üleminekuajast, postkolhooslikust maaelust.

Tasub lugeda juba nimetatud antropoloogi ja sotsioloogi Inge Melchiori  arvustust.