Kuigi leidsin raamatu krimi ja põnevike alt, ei ole
tegemist klassikalise inglise kriminaalromaaniga.
Lugemine nõuab kannatlikku järjepidevust. Raamatus
saavad kokku erinevad lood, mis lõpuks saavad kokku sõlmitud. Selle poolest tuletas
mulle meelde üht väga head raamatut „Nüüdisromaani“ sarjast- Colum McCann’i raamatut „Las suur maailm pöörleb“
Esimeses loos on pere nelja tütrega, lastest üleväsinud
pereema ja lastest mittehooliv isa. Noorim õdedest
Olivia, pere silmatera, kaob 3 aasta vanuses jäljetult. 30 aastat hiljem, palkavad
2 õde, Amalie ja Julia, eradetektiiv
Jackson Brodie, et see lahendaks Olivia kadumise mõistatuse.
Teises loos palkab isa Theo, kes 10
aastat pärast oma tütre mõrva ja tulemusteta politseiuurimist soovib leida
tütre tapja, Jackson Brodie. Theo ja tema tütar Laura- kui vähe me teame oma lastest, kas märkame kui tihti nad räägivad meile seda, mida me neilt ootame, mitte tõtt.
Kolmandas loos palkab meditsiiniõde Schirley Jackson
Brodie otsima oma kadunud õetütart. Õde mõisteti 25 aastat tagasi süüdi oma abikaasa tapmises ja beebieas tütre jättis ta Schirley’le.
Mineviku traagilised lood on taustaks raamatu tegevustikule. Kõik kurvad lood, millele
tavapärane politseitöö ei ole lahendust toonud või andnud suisa väära lahenduse.
Jackson Brody on ühenduslüliks kõigi nende minevikusündmustega traumeeritud inimeste
vahel ja loo käigus selgub, et ka Brody ise põeb oma õe lahendamata
mõrvajuhtumi tõttu.
Raamat ei keskendu uurimisööle ja kadunud inimeste
otsingutele. Brody käib ja vestleb, mõned lood lahenevad tema kaasabil, mõned
iseenesest. Seejuures on väga olulisele kohal Brody suhted lahutatud
abikaasa ja väikese tütrega.
Lõpuks jooksevad kõik lood kokku ja võib öelda lõpp
hea, kõik hea, kuigi kõik, millest raamatus juttu on, ei ole kaugeltki hea.
Harjumist tahab Kate Atkinsoni stiil, mida
iseloomustab irooniline ja voolav tekst. Hea huumoritunnetus, kuid samas võib autor
tegelaste voolavat sisekõnet edastades vaagida kiretult ja külmalt kellegi mõrva.
Hea inglise huumori vastu ei saa, naersin pisarateni leheküljel, kus üks
kolmest õest , Amalie, valmistus 30+ süütuse kaotamiseks. Või näiteks stiilinäide
lk. 238, jutt on Brodyst:
„Lee Ann Womack
„Little past Little Rock“. Iga teine kantrilaul rääkis naistest, kes lahkusid
linnast, lahkusid oma minevikust aga peamiselt lahkusid meestest. Pärast seda
kui tema enda naine oli lahkunud, lindistas Jackson endale võrdleva kasseti
kõigist piinlevaist naistest, Lucindadets, Emmyloudest ja Trishadest, kes
laulsid kurbi laule lahkumisest rongide, lennukite ja bussidega, aga peamiselt muidugi autodega. Veel üks
lahkumisrännak.“
See ei ole raamat paadunud krimkalugejale, kes soovib
kaasa elada uurimisele, aga hea raamat ikkagi.
Kate Atkinson
"Lõpetamata juhtumid"
Inglise keelest tõlkinud Kati Karu.
Ersen 2017
312 lehekülge