31. jaanuar 2014

Sara Blædel "Kutsu mind printsessiks"


Sara Blædel
Kutsu mind printsessiks

324-lehekülge
Tõlkinud Aet Fullname
Toimetanud Aidi Vallik
Sinisukk 2013




Lugema asusin õhinaga, ikkagi Taani krimka. Taani krimiseriaali „Kuritegu“ uut osa ootan pühapäeviti pikisilmi.
Õhinat päris lõpuni ei jätkunud.  Aga selline ladusalt loetav krimka,  hea tõlkega.  Palju otsest kõnet ja kuigi raamat lahkab ka sotsiaalseid probleeme, nagu enamik Skandinaavia kriminaalromaane, tehakse seda tegevuse käigus ja mitte mitmel leheküljel.  Ega minul ka nende lehekülgede vastu midagi pole.
Peategelase politseikomissar  Louise Rick'i  auks peab ütlema, et igati normaalne  sümpaatne ja tasakaalukas  noor naine. Ei ole selline  raskepärane isiklike  probleemidega  uurija  nagu Skandinaavia krimkades kombeks.  Aga iseloomuga nagu Sarah Lund ta ka ei ole.
Tegemist on hoiatusromaaniga  sellest, mis võib juhtuda naistega, kes internetitutvuselt lähevad üle lähisuhtele. Ja selles raamatus juhtubki. Kaks on vägistatud, üks selle tagajärjel surnud, nii et nõrganärvilistele ja hellahingelistele see raamat tõenäoliselt ei sobi. Samas verdtarretavat põnevust ei tasu ka otsida, seda pole.
Hea sõbranna  juhtis mu tähelepanu Novaatoris ilmunud artiklile „ Põnev raamat raputab aju“. USA Emory ülikooli teadlase  Gregory Berns  jälgis inimeste ajutööd põneva raamatu lugemise ajal ja  pärast seda viis päeva. Pärast õhtust lugemist oli hommikuks paranenud ühendused vasakpoolses oimusagara ajukoores, mis on seotud keeleliste võimetega. Samuti aktiveerusid liigutuste ja kehatunnetusega seotud ajukoore alad. Ajukoore teatud osas aktiveerusid jooksmisele mõtlemisel samad närvirakud kui jooksmisel . Bernsi sõnul poeme me huvitavat teksti lugedes sõna otseses mõttes peategelase nahka ja reisime ja liigume oma peas koos temaga.  Selle raamatuga „lugemissporti“ tehes nahk märjaks ei läinud.
Raamatus võib lisaks krimiloole eristada  ka teisi liine.
Peategelase Louise suhted oma pikaajalise elukaaslasega. Nagu enamus nais-uurijaid, ka päriselus, on Louise lahku minemas/läinud. Kirjanik jätab siin küll ukse irvakile, võibolla järgmises köites kolivad uuesti kokku. Mina ei usu. Lahutatud kohtuarst Flemming Larsen lohutab Louiset pärast lahkuminekut.  Kui Louise uuesti suitsetamist alustab pärast elukaaslase lahkumist, ütleb Flemming Larsen  nii: “Sellest on abi , kui sul on mingi pahe, mille eest endale peapesu teha. See silub pisut kõike muud ja siis pole sul kogu aeg selline tunne, et sa oled luuser, et keegi sind ära põlgas.“ Tark mees, räägib nagu eneseabi õpikus.
Teiseks peategelaseks raamatus on vägistamisohver Susanne Hanson, kelle kaudu kirjanik lahkab kuriteo laastavat mõju ohvritele  ja nende kõhklusi: kust läheb piir vabatahtliku vahekorra ja vägistamise vahel kui sa alguses ise olid nõus. Kas see on nõusolek lõpuni? 
Hästi on tabatud ka Susannet koormavad suhted emaga:" Susanne oli pidanud kogu oma täiskasvanuea taluma, aheldatuna ema poolt, kelle mees oli ta maha jätnud selsamal hetkel, kui ta oli lausunud r-tähe sõnast „rase“.
Ema oli kasvatanud tütart teadmises , et nemad kaks kuuluvad kokku, surudes sel kombel tütrele peale sedasorti kohutava kiindumussuhte, mis oleks võinud nii mõnegi noore näitsiku läbilõigatud veenidega suletud osakonda kupatada või kihutada neid protestirünnakule, mille tagajärjed oleksid saatnud neid kogu elu."
Nii et selline kriminaalromaan naistest ja küllap vist rohkem naistele.
 
Kunagi pidasin lugemispäevikut, milles märkisin ära ka millist muusikat peategelased kuulavad. Sõbranna paneb Louisele lohutuseks mängima Big Fat Snake, Taani pop-rock ansambli. Muusikanäide nende plaadilt, aga parim laul neilt Youtubes on Big fat snake - Sittin` in a window, seda laulu ei õnnestunud mul siia panna.


 
 
 

Ja märkimaks, et olen ka tegevuskohta Kopenhaagenis külastanud, riputan siia foto talvisest Tivoli väravast.
 

28. jaanuar 2014

Andrus Kivirähk "Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust"


Andrus Kivirähk
Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust.

Eesti Keele Sihtasutus 2012








Eelmisel nädalal puhkusel Egiptuses lugesin läbi 2013. aasta Apollo lemmikraamatu, Andrus Kivirähki "Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust". Ise ma selle raamatu poolt ei hääletanud, sest ei olnud hääletamise ajal veel lugenud, aga mul on hea meel, et see raamat võitis. Ja ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes on seda raamatut lugenud ja kellele see ei oleks meeldinud.
Raamat algab nii: Rein Kangur tundis korraga, et tore oleks minna ümbermaailma-reisile.
Reinu naine Anu aga tunneb leheküljel lk. 139 soovi hulkuma minna: Ja-ausalt öeldes-tavaliselt ei tulnud talle sellist mõtet pähegi, ta kihutas oma sisseharjunud radu pidi nagu niidiots, mis teab, et tema saatuseks on läbistada päevast päeva just nimelt nõelasilma, olgugi see imetilluke ja muu maailm selle kõrval hiiglama suur.
Lahe ja lõõgastav raamat puhkusel lugemiseks, sellise peene heatahtliku huumoriga. Naersin ja muigasin raamatut lugedes üsna tihti. Selline mõnus iseenda ja naabrite karakteri äratundmisrõõm. Ladus, arusaadav ja kaunis eesti keel, ühesõnaga Kivirähk oma tuntud headuses.
Autor kirjeldab inimesi, kõik otse elust meie kõrvalt võetud. Tegelased on ühte raamatusse kokku seotud sooviga minna ümbermaailmareisile või maailma otsa. Mingil hetkel on peaaegu kõiki tegelasi selline soov haaranud ja küllap ka raamatu lugejaid. Peaaegu kõiki tegelasi, sest lasteaiatüdrukut Sandrat ja Immanueli küll mitte. Sandra on lihtsalt nii eluterve maailmanägemisega. Eakas mees Immanuel aga elades kohas, kus teised inimesed unistavad maailma otsa minemisest, ongi enda sõnutsi juba maailma otsa jõudnud.
Nii tegelasi siduva soovi kui ka ladusa jutustamisviisi, mõnusa huumori ja heatahtliku suhtumise poolest oma tegelastesse, tuletab Kivirähki romaan mulle meelde soome kirjaniku Arto Paasilinna, eriti raamatut „Lummav vabasurmasõit.“ Tolles  raamatus said tegelased kokku, kuna soovisid vabasurma minna.
Ühe müstilise juhtumi tõttu Immanueliga meenusid Paasilinna teised romaanid, kus ka tihti ulmelisi vimkasid sees.
Meeldejäävad tegelased on kõik. Nimetagem Vooremäed, kes leiab vaatamisväärset ja avastamisrõõmu kõige lähemates ja lihtsamates asjades, on sage teatriskäija , sest seal sai naerda, sai nutta. Evald, ametnik, kellest kõik alati paremini teavad, mis talle parem on ja mida ta vajab. 50 aastane Kalju ,kes elab koos emaga. Kohvik Opossum- kole nimi ja iga päev üks toit. Kohviku peremees ja kokk Ülo, kelle lemmiktegevuseks on emalt päranduseks saadud raamatute lugemine. Ehitustöölise Juku eestlaslik homofoobia.
Tegelaste galerii nagu rahvakirjanik Oskar Lutsul. Andrus Kivirähk ongi tõeline rahvakirjanik nagu Oskar Luts:
Nagu raamatu Ülol, on ka minul nüüd soov end diivanile kerra tõmmata koos raamatuga. Peaks nagu Ülo „Idioodi“ ja Sõda ja rahu“ uuesti läbi lugema. Kunagi kindlasti, aga praegu võtan käsile W.Somerset Maughami "Karuselli".

Mara Leveritt "Saatana sõlmes"

Mara Leveritt
Saatana sõlmes.  Lääne –Memphise kolmiku tegelik lugu.
Helios kirjastus 408 lehekülge
Tõlge :Imagoline OÜ
Toimetaja: Helen Laansoo-Hämarik


Raamat algab proloogiga ja proloog järgmiste sõnadega:
Kas Lääne- Memphise kohtuasjad olid nõiajaht?
Kas vandekohus mõistis kellegi surma pelgalt laste süüdistuste surve all antud tunnistuste ja hagejate argumentide põhjal, mis süüdistatavaid Saatanaga sidusid?
Kas Arkansase 1994 aasta kohtuprotsess oli nagu kolme sajandi tagune Salemi nõiajaht.
Need küsimused andsid alguse käesolevale raamatule. Need ning veel mõned:
Kui jutud deemonitest olid kaine mõistuse vallutanud , siis kuidas said asjad nii viltu minna-kahekümnenda sajandi lõpu Ameerika Ühendriikides- mitte ühe vaid kahe vandekohtu ees, kohtuprotsessides kus olid kaalul elud? Ning kui midagi nii kohutavat juhtunud oli, siis miks?

Tõlke üle ei nurise. Aga eespool toodud lõiguski peaks „hagejate  argumentide“ asemel olema „süüdistajate argumentide“.  
408 leheküljest on 368 lehel põhitekst ja 368 leheküljest  alates märkused. Märkusi  on kokku  430, viited nendele asjaoludele, mis raamatu põhiteksti ei mahtunud. Nende viidete tõttu on raamatut  üsna raske lugeda, peaaegu igalt lehelt  tuleb korraks raamatu lõpulehekülgedele rännata. Eks ta ongi rohkem raamat  Ameerika kohtuseriaalide ja CSI veendunud vaatajatele, kes soovivad süüvida, Ameerika Ühendriikide kohtusüsteemi ja kuritegude uurimise käiku  20. sajandi viimasel kümnendil. Seega enne CSI-d ja enne DNA võidukäiku. 

Autor Mara Leveritt on kirjutanud kaks dokumentaalset kohturomaani ja võitnud mõlema eest Arkansase osariigis väljaantava Booker Worthen kirjandusauhinna. http://www.encyclopediaofarkansas.net/encyclopedia/entry-detail.aspx?entryID=6008. Mitte segamini ajada Suurbritannia  Bookeri auhinnaga .
Raamat on dokumentaaljutustus. 1993 a. leiti Arkansase osariigi Lääne-Memphise linnas kolme kaheksa-aastase poisi laibad. Politseil ei olnud mõrvade uurimisel edu, ootamatult arreteeriti mitu kuud pärast mõrvu  kolm alaealist, keda arvati kuuluvat  satanistlikku sekti.
Satanistlikust sektist andsid tunnistust:
·         must riietus , ühel poisil oli 11 musta T –särki;
·         muusikamaitse , kuulasid Metallicat;
·         lemmikkirjanikud : Stephen King, Anne Rice ja Dean Koontz , kõik eesti keeles olemas;
·         usk: üks poistest, Damien, oli Wicca usku. Wikipeedia andmetel  on   Wicca peamiselt inglise keelt kõnelevates maades levinud uuspaganlik usuline liikumine. Wicca-usund on polüteistlik, peamisteks pühimusteks on Jumalanna ja Sarviline Jumal: esimest seostatakse enam maapinna ja kuuga, teist metsiku looduse ja päikesega. Kõikidele Wicca rühmitustele on ühine maagia kasutamine (tunnussümbol on pentagramm), piirdumine peamiselt kahe jumalusega (kuigi eri voolud nimetavad jumalusi eri nimedega ning pole ka üksmeelt selles, kas tegu on sümbolite, tegelike jumalate või jungilike inimese alateadvuses olevate arhetüüpidega). Ühised on küllalt sarnased rituaalid - igakuised kooskäimised esbatid täiskuul, aasta kaheksa suuremat rituaali ehk sabbatit tähistavad pööripäevi ning Samahaini ehk Halloweeni.  

Mõrvasüüdistuse aluseks olidki kuulumine satanistlikku sekti, mõned mikroskoopilised kiud  (NB! DNA oli veel  väga algelisel tasemel) ja alaealise pidevalt muutuv ülestunnistus, mille tõenäoliselt politsei temalt välja pettis. Puudulike tõendite alusel määras vandekohus kahele noorukile eluaegse vanglakaristuse ning sekti väidetavale juhile Damien Echolsile surmanuhtluse. Kohtuotsus jäi jõusse ka pärast edasikaebamist.
Kohtuprotsessist valmis dokumentaalfilm „Paradise lost“, poiste vabastamise nimel tegutses internetis toetusgrupp, muusikud andsid välja plaadi ja korraldasid kontserte. „Metallica“ ei suutnud leppida, et riiklikud süüdistajad sidusid muusikamaitse satanismiga.
2011. aasta augustis noormehed ootamatult vabastati, kuid süüdistus jäi neile peale.
Raamatust saab põhjaliku  ja igakülgse ülevaate mõrvade uurimisest, kohtu-pidamisest ja süüdimõistmisest   ning läbi lugenuna võin kinnitada, tõendid selle kohta, et poisid olid süüdi, puudusid.
Aga ausalt, kui lugu oleks kriminull, siis oleksin panuse teinud just neile poistele. Võib-olla on see minu  professionaalne kretinism. Olgu öeldud , et teisi kahtlustusaluseid polnud ja  tõelist mõrvarit ei leitudki.

Selliseid tõsielulisi kriminulle on veelgi, mis on mulle rohkem meeldinud,  ehk seetõttu, et neis leiti lõpuks ka tõeline süüdlane üles.


John Grisham
Süütu
Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum 352-lehekülge
Varrak 2007
 


 
Sebastian Junger 
Surm Belmontis
Inglise keelest tõlkinud Maia Planhof
228 lehekülge
  Eesti Raamat 2008








17. jaanuar 2014

Dmitri Hvorostovski koos Kaunase sümfooniaorkestriga 16. Jaanuaril 2014 Saku Suurhallis.

Dmitri Hvorostovski on Eestis esinenud  ka varem, kuid  mina sattusin tema kontserdile esmakordselt  ja  juhuslikult. Reklaami ma internetis ei märganud, kui oligi , aga eelmisel nädalal müüs internetiportaal  Cherry  vautšereid .

Olen Metropolitan  Opera ülekannetel kinos näinud ja kuulnud Hvorostovskit ooperites „Trubaduur“ krahv di Luna, „Maskiball“  Renato,  „Traviata“  krahv Germont’i ja „Ernani“ don Carlo osades. Sellest piisas, et pean teda oma lemmikbaritoniks. Maailma juhtivamate baritonide hulka kuulub see Krasnojarskist pärit laulja ka. "Siberi ööbik" nagu kontserdipublikust hõigati. vene keeles.

Päris elus konserdilaval on ta veel sarmikam kui kinos ja  väga võluva naeratusega. Naeratad kohe vastu nagu naerataks ta otse sulle.  Aga mis siin ikka rääkida, ta ongi suur naiste lemmik kogu maailmas.

Kontserdikava oli kolmes osas ja minu arvates selline laiale publikule määratud populaarse muusikaga. Nii palju kui mulle meelde jäi, kava ju polnud, laulis artist 3 aariat:  Rimski Korsakovilt, Tšaikovskilt   ja Mussorgskilt;  3 vene romanssi, autorit ei nimetatud. Ja 4 nõukogude venemaa estraadilaulu:  Pahmutovalt „Tõ moja melodia“  ja „Kak molodõ mõ bõli“ ning Babadzanianilt „Ne speshi“ ja „Blogadarju tebja“. Minuvanused inimesed teavad neid laule.

Dmitri Hvorostovski laulu kohta saan kirjutada vaid ülivõrdes. Jõuline, sügav, ja varjundirikas  hääl. See saab olla vaid  kaasasündinud  kõrge musikaalsus, mis tagab hääle sellise voolavuse. Selle voolavuse tõttu kõlab tema vene keel äärmiselt pehmelt. Lisapalaks laulis ta bel canto. See laul, vist rahvalaul,  tõi eriti esile tema hääle ulatuse ja võimsuse. Nii pikka pausi hingamiste vahel ei ole ma veel kuulnud.
Ühinen ovatsioonidega, mis talle kogu maailmas osaks saavad ja olen õnnelik, et kontserdil olin.
Oma osa kontserdi õnnestumisele andis ka Kaunase sümfooniaorkester dirigent  Constantine Orbelian’i juhatusel.
Orkestrilt kuulsime  populaarsed klassikalugusid nagu Tšaikovski „Polonees“ ooperist „ Jevgeni Onegin“, avamäng Glinka ooperile „Ruslan ja Ljudmila“, Dunajevski muusika filmile  „Kapten Granti lapsed“ , kõik ei jäänud mulle meelde. 

Maailmakuulsa laulja puhul saab suurepärase kontserdielamuse isegi Saku Suurhallis. Laulu kuulates unustasin   Saku suurhalli kulunud interjööri, selle et kontserdikorraldaja ei  vaevunud trükkima kava ning konferansjee veeris  paberilt eestikeelset teksti ja lõpuks läks üldse üle vene keelele. Korralduse poolest natuke „säästukontsert.“

Rahvast oli ca 1/3  Saku suurhalli. Rohkesti oli venekeelset publikut ja soomlasi. Mina läheksin ka näiteks Roberto Alagnat Soome kuulama.
Plaate müüdi, pisut odavamalt kui Amazonist ostes. Mul on juba D. Hvorostovski duubel CD ooperiaariate ja Tšaikovski romanssidega. Seekord ostsin plaadi „Moscow nights“, millel nõukogude vene estraad: Dunajevski , Kolmanovski, Basneri jt. laulud Dmitri Hvorostovski esituses. Selline nostalgiline plaat,  minu põlvkonnale tuttavad laulud.

Helinäiteks panen siia Nikolai Dobronravovi laulu „Kak molodõ mõ bõli“. See laul tõi pisarad silma, nii ilus: kak molodõ mõ bõli, kak iskrenno ljubili, kak verili v sebja.


Ja krahv di Luna aaria Verdi ooperist „Trubaduur“.

Kodus abikaasaga arutasime ja vaidlesime ning lõpuks jõudsime ühisele seisukohale, et kui võrrelda kaht baritoni, siis Georg Otsa hääletämber oli huvitavam, aga Dmitri Hvorostovski on võimsama häälega.




16. jaanuar 2014

Pal Abrahami opereti „Savoy ball“ esietendusel Estonias 15.01.2014


Osades: markiis Madeleine- Janne Ševtšenko,  markii Aristide- René Soom, Daisy- Maris Liloson, Mustafa- Märt Avandi,  Tangolita -Juuli Lill, teener Archibald-Tõnu Kilgas. 

Etenduse kava on suur, värvikirev ja inforikas. Sobi kodus lugemiseks: Pal Abrahami elulugu, opereti „Savoy ball“ sünnilugu ja suurepärane ülevaade ajastust:  kinotähed ja muusikauudised, mood ja moodsad kodud ning palju  muud. Etenduse vaatamiseks oluline väike valge leheke, mahub ridiküli,  osatäitjate, dirigendi ja tüki kestusega, saadaval õnneks ka tasuta.

Püüdsin seda etendust vaadata puhtalt lehelt ja ei võrrelnud eelmise Estonia lavastusega, mida mul õnnestus näha eelmise sajandi üheksakümnendatel, ega ka filmiga mitte.

Ovatsioonidega ma ei ühine. Võib-olla ootasin liiga palju või oligi viga selles, et olen seda näinud ja palju kuulanud.
Kõike seda, mida lubati etenduses ju oligi:  armastust, pikantset võrgutamiskunsti ja kaunist muusikat.

Vana aasta õhtu Estonia ballil mängiti ka „Savoy balli „ ja ajaleht kirjutas,  et uus "Savoy balli" lavastus on võrreldav, miks mitte, meie sõnalavastus-teatrite parimate komöödiatega. Libreto kirjutas lavastaja Mart Sander ise. Ta tegi vanast, pisut tolmulõhnalisest salongilookesest tõeliselt pikantse, vaimuka ja ootamatuid üllatusi tulvil suhtekomöödia.

Vana teksti ma ei mäleta. Vaimukusi ju oligi, aga kui lugu tead, siis üllatusi eriti olla ei saa ja ega süžee aja jooksul teravmeelsemaks ei muutu.   
Nalja sai ja publik muheles kaasa, aga mitte nii, et pidevalt katkestab näitlejate mängu rõkkav naer ja aplaus. Publiku kaasaelamine oli tajutavam  3. vaatuses, eks selleks ajaks olid kõik süžee pinged üles ka kruvitud.

Espriid oli. Näiteks, et diplomaatia on see, kui sa ei tee seda, mida ise tahad vaid lased teistel teha, mida sa tahad.
Või naised unustavad ja andestavad, aga nad ei lase sinul unustada, et nad on unustanud ja sulle andestanud.

Märt Avandi säras Mustafa Bei osas. Nüüd luban endale väikse võrdluse:  Avandi ja Jüri Krjukov on nii erinevad ,et neid pole vaja võrrelda, mõlemad on suurepärased Mustafa Beid.

Daisy lavaleilmumisega furoori ei kaasnenud. Võib jääda arusaamatuks, miks Mustafa  Bei, isegi arvestades, et ta on Euroopa tuntuim sariabielluja,  Daisyt esmakordselt nähes ühe minuti jooksul  talle abieluettepaneku teeb. 

Mart Sander ütles teleris, et kunagine "Savoy ball" töötas puhtalt staaride peal. Võib-olla jäigi staari glamuur puudu. Maris Liloson on kaunis noor naine ja laulab hästi, aga vaataksin meelsasti etendust Hanna Liina Võsaga, kes on minu jaoks rohkem staar. Aga tõenäoliselt ei ole tahtmist veel kord kolm vaatust „läbi teha“.

Mulle meeldis markii teenri Archibaldina  Tõnu Kilgas.  Nägin telerist pisut Väino Puurat samas osas poolseniilse teenrina,  minu arvates pingutas üle. Tõnu Kilgas oli väljapeetud  ja sellisena suurepärane. Kolme härrasmehe „Es ist so schön, am Abend bummeln Zu geh’n..“, kõlas väga operetlikult ja lustakalt.

Juuli Lill Tangolitana meeldis mulle väga kui laulis, kui rääkima hakkas, enam mitte väga.

Või nagu minu kaaslane ütles, et need kes hästi laulsid ei osanud rääkida ja need kes rääkisid, ei osanud laulda.
Mina nii kriitiline ei oleks. Mulle oleks klassikaline operett rohkem sobinud, et rohkem laulu ja vähem juttu. Balletinumbrid olid väga head ,  võinuksid pikemad olla. 
Meie sõnalavastus-teatrite parimate komöödiatega etendus  võrreldav ei ole , Estonia läbi aegade parim operett ka mitte, aga parim operett hooajal, miks mitte.
Ma saan aru, et meie teatri võimalused on väiksed. Panen siia Berliini Koomilise Ooperi „Savoy balli“ treileri ja hoiatan ette sellist sära, glamuuri ja hedonistlikku bakhanaali te „Estonias „ ei näe:



Aga tasub Estoniaski ära vaadata. Eelmisest Estonia lavastusest on  aega möödunud. Paljud on etenduse unustanud ja terve põlvkond  üles kasvanud, kes seda tükki näinudki ei ole. Pealegi on Estonia operetipool üsna hõre.

Esietenduse glamuur oli täielik. Õhtulehe galeriis on pildid üleval. Mina pildile ei jäänud, kuigi istusin juhtumisi Tallinna linnapea kõrval.


Sel nädalal on mu ürituste kalender üsna tihe. Esmaspäeval Endla teater, kolmapäeval Estonia operett ja täna õhtul Saku suurhallis Dmitri Hvorostovski.   




14. jaanuar 2014

Thomas Bernhard. "Vanad meistrid"




Thomas Bernhard
Vanad meistrid
Komöödia
sarjast 20. sajandi klassika
Varrak 2013
Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel

170 lehekülge 

Võtsin selle raamatu lugemiseks kuna  Austria on  Itaalia kõrval minu  lemmik-riigiks Euroopas. Metoodiline, nagu ma olen, soovin läbi lugeda võimalikult palju eesti keelde tõlgitud austria kirjanike teoseid.  Veetsin eelmisel aastal Viinis 4 kaunist kevadpäeva koos abikaasaga, kuid sellest jäi väheks. Käesoleva aasta maiks on juba lennupiletid ostetud  ja hotell broneeritud. Ühtlasi oleks see minu esimene välisreis täiesti üksinda. 

Thomas Bernhardilt siis eesti keeles teine raamat  „Vanad meistrid“.

Raamat algab nii : Olles kohtumise Regeriga Kunstiajaloo Muuseumis alles kella poole kaheteistkümneks kokku leppinud, olin ma juba pool üksteist seal, et võiksin teda, nagu mul oli juba pikemat aega kavas olnud, ükskord võimalikult ideaalsest vaatenurgast häirimatult silmitseda, kirjutab Atzbacher.

Hoiatan,  et see raamat sobib inimesele, kes ei otsi raamatust  põnevat süžeed  ning   hindab ja oskab vaimustuda kirjaniku stiilist.

Sest see raamat ei ole jagatud osadeks, peatükkideks ega  lõikudeks, taandridu pole.  Punktid ja teised kirjavahemärgid asuvad siiski oma kohal.  Kõik on üks katkematu joru, mis sujuvalt libiseb ühelt teemalt teisele, kuid  keerleb ühe mõtte ümber piisavalt kaua, s.t. väljendab ühte mõtet mitmes järjestikuses lauses. Lugemine on nagu lõngakera lahti harutamine. Tuleb tunnistada, lugemine läheb ladusalt,  muidu kirjutaksin, et lugemine on nagu mustrilise kampsuni lahti-arutamine. Aga kui  järje kaotad, siis tuleb alustada lehe ülaservast .

Süzeed õieti polegi.  On vana mees, kunstikriitik Reger, kes  juba 30 aastat käib ülepäeviti ennelõunal   Viini Kunstiajaloo Muuseumis ja istub Tintoretto maali „Valge habemega mees“ ees . Sellel pingil istudes mõlgutab Reger  oma  kriitilisi ja äärmiselt negatiivseid mõtteid kõige üle, eriti aga Austria ühiskonna ja kultuuri üle. Tõenäoliselt ta ka räägib, sest raamat kujutab endast teise tegelase Atzbacheri jutustust sellest, mida Reger on rääkinud. Selguse mõttes on peaaegu igas lauses „ütles Reger“. Selline raamat siis.

Kuigi Reger vihkab praktiliselt kõike vanadest meistritest Viini linna ja Austria ühiskonnani, ei ole raamat väsitav ega sünge negativism  nakkav. Võib lugeda intellektuaalse huumori pähe ja vanamehest hakkab kahjugi.

Raamatu moto on Kierkegaardilt:
Karistus vastab süüle: jääda ilma kogu elurõõmust , jõuda elutüdimuse ülima määrani . 
Ei tea küll inimest, kes sellise elu oleks ära teeninud.

Annan järele kiusatusele panna siia stiilinäide:
Iga päev ei tunne me mõeldes ju midagi muud, kui et meid valitseb variserlik ja valelik ja alatu valitsus, mis lisaks on veel ka kõige lollim valitsus, mida võib ette kujutada, ütles Reger, ja me mõtleme, et me ei suuda selles midagi muuta, see on see kohutav, et me ei suuda selles midagi muuta, et peame päris lihtsalt võimetuna pealt vaatama, kuidas see valitsus iga päev ikka veel valelikumaks ja variserlikumaks ja alatumaks ja lamedamaks muutub , et me peame rohkem või vähem kestva arusaamatuse seisundis pealt vaatama, kuidas see valitsus läheb aina hullemaks ja ikka talumatumaks. Kuid mitte ainult valitsus pole valelik ja variserlik ja alatu ja lame, vaid ka parlament, ütles Reger, ja mõnikord tundub mulle, nagu oleks parlament valitsusest veel palju variserlikum ja valelikum, ning kui valelik ja alatu on siin maal lõpuks justiits ja ajakirjandus ja lõpuks kultuur ja viimaks kõik sel maal; sellel maal valitsevad juba aastakümneid ainult valelikkus ja teesklus ja alatus ja lamedus ,ütles Reger. 

Ja läheb nii aina  edasi .
Kirjanik ise on paras tegelane.  Järelsõnas annab tõlkija Mati Sirkel väga hea ülevaate, tasub kindlasti lugeda.   1968. aastal sai Thomas Bernhard Austria Väikese Riigiauhinna ja pidas sellise tänukõne, mille peale Austria maksumaksja arvas, et „meie austerlased, ei maksa mitte selleks, et selliseid häbematusi kinni maksta. Me võime sellistest „kirjanikest“ mitte ainult mõneks minutiks, vaid igaveseks lahti öelda.“

Tõlge väga hea. Loen meelsasti raamatuid, millel tõlkijaks märgitud Mati Sirkel.

Vürtsi  lisas lugemisele see,  et järgmisel nädalal lähen puhkama ja tõenäoliselt võtan lugemiseks kaasa Austria kirjaniku Heimito von Dodereri raamatu „  Strudlhofi  trepp“, mis kaanekirjelduse kohaselt on „ülistuslaul Viinile ja tema ümbrusele ning osaliselt mälestusmärk Austria-Ungari kadunud monarhiale"

Saan teada ,kuidas pärast Regeri Austria vihkamist sobib ülistuslaul Austriale. Aiman ette, et Thomas   Bernhardi raamat  pakub mulle rohkem huvi.


Eks kirjanduses kehtib ka Goethe lause: „te püüdke inimesi rabada , sest rahuldada neid on raske.“  Ja rabav oma agressiivses eitamises see raamat on.  Ja nii palju huvi äratas raamat ka ,et otsin raamatukogust üles  esimese eesti keelde tõlgitud Thomas Bernhardi raamatu, 1984. aastal ilmunud „Külm“.

Pärnu teater Endla . Ray Cooney. "Topeltelu"


Mulle ei meeldi  komöödiat vaadata.  Mitte, et ma nalja ei armastaks.  Aga head nalja on justkui aasta aastalt vähemaks jäänud. Naljad kipuvad  olema tühised, labased,  maotud , roppustega vürtsitatud, või liiga abstraktsed. Ei tea kas on naljad kehvemaks jäänud või  hakkabki nii tunduma koos vanuse lisandumisega.

Aga hing igatseb siiski tõeliselt naljakat lugu  ja südamest tulevat naeru. Nagu Andrus Vaarik ütleb: "Komöödia on üks väheseid asju, mis suudab meid panna hetkeks unustama surmahirmu."

Viimati naersin südamest  Ugala etendust  «Meeste kodu»  vaadates.  Ja meenub kohe ka Rakvere teatri „Kui Harry kohtas Sallyt“.

Cooney on mind ka päris tõsiselt naerutanud, aga mitte Ray , vaid tema poeg Michael Cooney aastaid tagasi teatritükiga „Rahauputus“ Draamateatris.

Aga nüüd siis Pärnu teatri Endla  Ray Cooney   „Topeltelu“. Esietendus 11. oktoobril 2013.
Sisu on selline, mis annab komöödiaks ainest küllaga: John elab Londoni linnas kaksikelu.  Tal on abielus kahe naisega  ja kummagi naisega on tal laps. Seda küll suure linna erinevates piirkondades ja  seni on tal õnnestunud  pered lahus hoida.   Mis saab aga siis kui internetis kohtuvad  Johni  lapsed, poeg ja tütar ning otsustavad ka  päriselus kohtuda. Nüüd peab John sõbra appi võtma.
Sellest johtuvad absurdsed situatsioonid ongi lavale toodud.  Loo lõppu on autor kirjutanud ka ilusa puändi.

Tekst on üpris vaimukas, kuid minu jaoks kandis  näitlejate mäng rohkem kui tekst.  Osades Karin Tammaru, Liina Tennosaar, Sepo Seeman, Jaan Rekkor, Feliks Kark, Oskar Seeman  ja  Nora Vahenurm.

Naerda sai palju, eelduseks see, et tuleb  end vabaks lasta ja mitte oodata sellest tükist enamat kui sel anda on. 

12. jaanuar 2014

„Kohutav ilu" (La grande bellezza). Pöffi võidufilm








Eile õhtul võtsin kätte ja sõitsin Tallinnasse kinno. Selleks, et vaadata filmi „Kohutav ilu" (La grande bellezza). 2013. aastal valminud itaalia film, mille lavastajaks on Paolo Sorrentino. Film pälvis 2013. aasta Pimedate Ööde Filmifestivali võidu. Nüüd juba ka Kuldgloobuse omanik!
Muljed on nii värsked, et raske kirjutada. Ja sellest filmist on kirjutatud ja kirjutatakse just praegu palju.
Mulle meeldis väga. Ma vaataksin seda isegi teist korda. Aga kinos, mitte telekast. Ma võin öelda, et minu kinoelamus 2014, kui midagi uut just peale ei tule.
Oluline on muidugi see, et mulle meeldib kõik, mis seostub Itaaliaga, itaalia keel, muusika, kunst ja ajalugu. Kuigi filmis nimetatakse, et Itaalia on ainult pitsa- ja rätsepmeistrite maa, on ta minu jaoks Euroopa kunsti sünnimaa.
Minu arvates oli 65 aastaseks saava kirjaniku kõrval teiseks peategelaseks Rooma linn.
Linn nagu sibul, mida filmis kiht kihilt lahti arutatakse. Pealmises kihis jaapani turistid oma lahutamatu fotosilmaga, sügavamal Rooma tänapäevane rikkurite elu ja rajud peod, kõige sügavamal vaesunud krahvid ja nende ajaloolised paleed. Ja selle vahele mahub oi kui palju kihte. Lisaks suurepärased vaated Roomale, peategelase korter asub Rooma Foorumi vastas, kohe üle tänava. Kui eesti filmides häirivad suured plaanid , siis ka selles filmis on palju nägusid suures plaanis, aga nii halastamatult ja hingekriipivalt, et sellepärast on valus vaadata. No näiteks 104 aastase pühakuks pürgiva nunna Maria nägu või 65 aastase kirjaniku enda nägu.
Küllap ongi see film tänapäeva aristokraatia allakäigust ja tühisusest nagu kirjutatakse.
Aga minu jaoks oli ka see film vanadusest. Just sellest aspektist, mida ma ise nimetan „vanainimese haletsusväärne elu“. Ükskõik kuidas püüda säilitada oma nooruslikkust: kas kosmeetiliselt, elades noore inimese kombel elu põletades, seksides, püüdes jääda vaimult loovaks ja nooreks jne .jne. Aga see on naeruväärne ja sellest ei tule midagi välja. Mõnikord saadakse sellest aru, mõnikord mitte ja siis on see lihtsalt naeruväärne. Selles filmis pakuti lahenduseks juurte juurde tagasi pöördumine.
Peategelane lubas 65 aastaselt endale, et ta ei tee enam midagi sellist, mida ta ei taha teha. Mõtlesin sellele, kui 60 sain, kuid õige pea lükkasin edasi 65. eluaastale.
Kaamera on filmis väga kiire , see ei ole jutustus ,mis sujuvalt läheb ühelt sündmuselt teisele. Ootamatud käänakud, ühelt teemalt teisele hüppamine, lõpetamata teemad, aga kui sellega ära harjub ,on filmi vaatamine värskendav nauding.
Kui filmi treileris on meeletut bakhanaali ja kärarikast pidu,sellist:


Siis vastukaaluks panen siia lisaks hoopis teistsugust meeleolu väljendava video. 


Rein Raud . "Rekonstruktsioon"


Rein Raud
Rekonstruktsioon
Mustvalge 2012
264 lehekülge 
 
"Rekonstruktsioon" ilmus küll 2012. aastal, aga minu kätte sattus alles nüüd kui oli raamatukogus saadaval.
Raamat algab nii:
„Kui ma alustasin, siis ma ei teadnud, aga nüüd tean: ma ei taha kedagi ega midagi süüdistada, või kui, siis ainult iseennast. Aga mul on vaja selgust. Ma ei taha hukka mõista, ma tahan mõista – kui suudan”
Raamatu sisuks on isa rännak oma 5 aastat tagasi enesetapuga elu lõpetanud tütre teedel. See rännak viib ta kokku, nii kohtumiste kui ka teiste inimeste jutustuste kaudu, paljude erinevate inimestega. See on ühtlasi ka isa mõtterännak oma lapsepõlve, ülikooliaegadesse, abielu algusesse ja lahutusega lõppu.
Halva lõpu ettemääratuse pitseri vajutab kogu jutustusele see, et isa on vähihaige, kellele ei ole antud palju aega. Sellest johtuvalt tundub juba algusest peale, et see , mida isa saab teada oma tütre kohta, ei ole midagi lohutavat ega vabastavat . Ja ei olegi.
Kirjanik ise määratleb isa tunnet nii:
Asi ei ole mitte võimes (ega võimetuses) sinuga juhtunud õnnetust aktsepteerida, asi on hoopis muus: kui miski pöördumatu on toimunud ja sa tead, et nüüd lihtsalt ongi nii: et see ei ole lihtsalt üks sind tabanud saatuselöök, vaid selline häda, mis on nüüdsest ainult sinu isiklik ja sind kui inimest määratlev, nii seest- kui väljastpoolt, sest sinu võimalused pole enam lahti, oh ei, sinuga ei saa enam juhtuda ükskõik mis. Sinuga on juba juhtunud, ja nii jääbki. Vaat see, nimelt see on talumatu, nimelt see ajabki keset ööd üles või torkab sisse muidu sumedal õhtupoolikul, kui oled juba peaaegu suutnud unustada, miks ja kuidas.
Raamatu pealkiri „Rekonstruktsioon „ tähendab EÕS 2013 järgi
rekonstrueerimine; rekonstrueeritu, rekonstrueerin. Otsin edasi rekonstrueerimine re+konstru.eerima uuesti ehitama, endist kuju taastama; uutel alustel ümber korraldama. Seda just autor isa kaudu teeb. Taastab toimunu teiste jutustuste kaudu, täites ise tühikud.
Lugesin raamatut kui lapsevanem, otsisin ja ootasin pigem seda, „miks juhtus“. Autor peategelase kaudu keskendus rohkem küsimusele, „mis juhtus“. Miks siis normaalsest perest noor eesti neiu loobub õpingutest, ühineb kummaliste sõpradega, seejärel mingi sektilaadse kogukonnaga, sooritab lõpuks enesetapu ja võtab kolm oma sõpra sellega kaasa ,ütleksin mõrv, sellele küsimusele ma vastust ei saanud. Ka pärast raamatu läbilugemist raamatule mõeldes. Kõigest võin aru saada kuni mõrvani.
Autor annab järgmise seletuse:
Lihtsalt ilmub su juurde keegi täpselt õigel hetkel, kui oled oma eluga ummikus, vajutab õigetele nuppudele- mõnda lohutab, mõnele esitab küsimusi, mõnele aga on lihtsalt kõrval-, ja ka kõige ratsionaalsem mõistus, kõige elurõõmsam vaim on võimeline oma senistest põhimõtetest taganema. Kas nüüd just kohe uskuma hakkama, aga uskuda tahtma, usku igatsema küll, ja see on juba esimene samm, millele varsti järgnevad teine ja kolmas.
Ausalt öelda ,üpris tuttav tunne.
Ja edasi :
Ning on puhas juhus, kas see, millest nüüd saab sinu kõrgeim tõde, satub olema mõni vana institutsionaalne religioon, mis heal juhul õpetab teiste inimeste vastu kena olema, või on see hullumeelne kultus, mis peab su ülimaks eneseteostuseks enda õhkulaskmist suurel turul, mürgise gaasi toimetamist metroosse või kollektiivset enesetappu kaunis talus Viljandi lähistel.
Pealegi ka kõige rahumeelsemast usust on võimalik mürki destilleerida, nagu igat masti fundamentalistid ja sektandid on korduvalt tõestanud. Muidugi, fundamentalistlikult saab enam-vähem ükskõik millesse. Kliimamuutusse, õiglasse kaubandusse, mõne arusaamatu mägirahva vabadusvõitlusse. Võib isegi kummardada mõnd tuntud lauljat. Aga paradoksaalselt vist just see eristabki erandlikku religioosset kalduvust igaühe võimalusest usus ärgata. Kui sul on kalduvus uskuda, siis ei pea usk olema tingimata jumalasse. Ent see viimane võib sind sinu enda olemusest hoolimata tabada siis, kui miski on sul maailma alustalad tagasipöördumatult paigast nihutanud nii, et sa võtad hea meelega vastu teadmise kõrgemast võimust, kelle salapärane toimimine annab suuremale pildile tagasi tema loogika, elule sisu ja sihi.
Ja siis oled sa juba ise viiruse kandja, või nagu vampiir, kelle keegi teine on selliseks hammustanud, aga nüüd hammustad ise teisi.“
Tervet raamatut ma ei jõua ümber kirjutada , aga raamatu lõpus ütleb autor:
Mu meelest ei ole oluline, kas see, mida me usume, on tingimata tõsi … Oluline on see, milliseks see meid teeb.
Minu jaoks on see romaan ka usuvastane romaan ja  hoiatusromaan. Ja mulle see kõik kokku meeldis.
Raamatu stiil ja keel on suurepärased. Ma ei ole tükk aega eesti autori raamatut lugenud, nüüd tundsin taas, kui nauditav on lugeda oma emakeeles. Küllap ka mõnes võõrkeeles, mida valdad ja milles suudad mõelda.  
Igal juhul soovitan lugeda lastevanematel ja vanavanematel. Ja ise arvan, et kõige tähtsam on olla lapse jaoks olemas, kuulata teda, säilitada lapsega usalduslik suhe, et tal oleks kelle juurde tulla kui ta seda vajab, ka siis kui su enda elu on puntras või on ainult lihtsalt kiire.
Kunagi pidasin lugemispäevikut, milles märkisin, millist muusikat peategelased kuulasid ja kuulasin seda ka ise.
Selles raamatus kuulati Hildegard van Bingeni muusikat. Kuna ma temast midagi ei teadnud, otsisin üles. Saksa usutegelane, kirjanik ja helilooja 11. sajandist. 2012. aastal kuulutas paavst Benedictus XVI ta pühakuks ning kirikudoktoriks – 35 kirikudoktorist pühaku hulgas on ta neljas seda tiitlit kandev naine.
Videot ma siia üles ei pane, Youtubest võib kuulata, väga rahustavad kirikulaulud. Sõltuvusse ei tahaks jääda.
Raamatut lugedes kuulasin ise Arvo Pärdi plaati.
Rein Raual on enne „Rekonstruktsiooni“ ilmunud 3 romaani:
„Hector ja Bernard" (2004)
„Vend" (2008
„Hotell Amalfi „2011
Olen lugenud neid kõiki. Paremusjärjestusse ma panna ei oska, nad on nii erinevad. Olen suur Alessandro Baricco austaja ja seetõttu meeldis mulle väga müstiline „Vend“. Käisin seda ka oktoobris 2013 vaatamas Rakvere teatris Üllar Saaremäega peaosas vaatamas.

7. jaanuar 2014

Minu lugemiselamus 2013.

2013 aasta muusikaelamusest ma juba kirjutasin.

Nüüd siis lugemiselamusest. Lugemiselamus on liiga nõudliku kõlaga, panen kõigepealt kirja lemmikud oma liigituse alusel 2013 aastal loetud ca sajast raamatust.

Eesti ilukirjandus:
• Mihkel Mutt „Kooparahvas läheb ajalukku“
• Rein Veidemann „Tund enne igavikku“

Tõlgitud ilukirjandus:
• Julian Barnes „Kui on lõpp“
• Italo Calvino „Kui rändaja talvisel ööl“
• Oriana Fallaci,„Kiri sündimata jäänud lapsele“

Krimikirjandus:
• Johan Theorin „Minevikuvarjud“
• Jo Nesbø, „Lumememm“
• Kõik loetud Henning Mankelli raamatud.

Aimekirjandus ja elulood.
• Edmunds Valdemārs Bunkše „Geograafia ja elamise kunst“
• Allan Vurma „Mati Palm. Slancio della voce“

Kõlava tiitliga lugemiselamus võin pärjata kõiki nimetatud tõlgitud ilukirjandusteoseid.



Julian Barnesi esimene eesti keelde tõlgitud raamat "Maailma ajalugu" meeldis mulle juba väga. Raamatust "Kui on lõpp" olen vaimustuses. Ostsin pärast raamatukogust laenutatud eksemplari läbilugemist ka endale. Mulle meeldib seda raamatut suvalisest kohast lahti lüüa ja mõned lehed taas ja taas üle lugeda. Väga heas Aet Variku tõlkes.





Italo Calvino „Kui rändaja talvisel ööl“ on müstiline raamat, korraga loed mitut raamatut ühes raamatus. Itaalia keelest tõlkinud Eva Ingerpuu-Rümmel.


 Oriana Fallaci,„Kiri sündimata jäänud lapsele“. Niivõrd sugestiivne, jõuline raamat, et lausa ebamugav oli lugeda. Itaalia keelest tõlkinud Anne Kalling.

Tõlkija märgin sellepärast, et neile austust avaldada. Kuna ma ise loen ainult eesti keeles, on tõlge väga oluline. Kehv tõlge rikub hea raamatu.

Häid ja väga häid raamatuid oli loetud 100 hulgas veelgi.

"Majakas". Alison Moore.


Alison Moore
Majakas
sarjast Nüüdisromaan
Eesti Raamat 2013
144 lehekülge
Inglise keelest tõlkinud Urve Hanko.
Toimetanud Milvi Teesalu.

Kui valin lugemiseks raamatut, vaatan alati ka tõlkijat. Urve Hanko on kogenud tõlkija. Selle raamatu puhul leidsin aga üllatusega, et tõlge mind kohati häiris. Lugesin mõnikord lauset kaks korda, selleks et aru saada, mida öelda taheti. Võib-olla olen liiga noriv, pean vist näite tooma:
Kui talle käeviipega märku antakse edasi liikuda, sõidab ta parvlaevalt mandrile, esimest korda autoroolis olles võõrale maale.
Mina sain aru, et Futh on üldse esimest korda autoroolis. Kui edasi lugesin, selgus, et Futh sõidab võõral maal esimest korda autoga.
Või näiteks: Kassikullast kett langeb tema lamedasse rindadevahesse, kõhumügerik toetub laienevatele reitele nagu soe kass, kes on ennast talle mõnusalt sülle seadnud.
No ei kujuta ette lamedat rindadevahet, isegi kui naine on üle 40. Ja mügerik? EÕS 2006 annab vaste sõnale mügarik-Mügarane v mügarik v mügarlik krohvipind (mügaratega). Aga mügerik?
Muidu ju hea kirjeldus. Oli veel selliseid kohti, mis panid mind mõtlema, kui vaba on tõlkija sõnade väljamõtlemisel.
Sisust:
Keskealine äsja lahutatud mees, kelle võiks liigitada äpude kategooriasse, sõidab Saksamaale ,et matkates üle saada kurbusest.
Mehel on lapsepõlvest pärit pained :
 • Perekonna juurest lahkunud ema. Ema äramineku päeva kirjeldatakse selles raamatus vähemalt neli korda;
 • Tädi Frieda, kes kartis tulekahjusid, murdvargaid ja mida iganes ning kellelt peategelane sai kaasa harjumuse igas hotellis kõigepealt tagavaraväljapääsu otsida.

Emast mäletab mees kannikeselõhnalist parfüümi. Emal oli majakakujulises hõbekarbis kannikese lõhnaga parfüümipudel. Seda majakakujulist karpi kannab kaasas ja lõhnadega tegelemisest on saanud mehe elukutse.
Siit ka stiilinäide:
 Ta on sageli mõelnud, kuidas oleks elada puuduliku lõhnatajuga. Ta armastab ärgata värske kohvi lõhna peale, kuid kui Angela oli rase, muutus talle tema lühikeste raseduste ajal talumatuks kohvikeetjate hais, nagu ta seda nimetas, ka Futhi esimene kohvikeetmine pesemata keetjas. Futh mõtleb lõhnadele, mida ta meelsamini ei tahaks tunda, nagu alkoholilõhn teiste inimeste hingeõhus, ta mõtleb ohtudele, mis teda varitseks, kui ta ei suudaks avastada gaasi või riknenud toidu lõhna. Mõned inimesed ei tunne tsüaniidi lõhna. Mõned ei tunne lõhnu ära, tunnevad ühte lõhna ja peavad seda hoopis mõneks teiseks lõhnaks. Lõhna võib lihtsalt kujutleda. Hiljuti gripis olles tundis ta ise olematu kohvi lõhna.
Raamatu tagaküljel on muuhulgas kirjas: teiseks oluliseks tegelaseks on hotellipidaja Ester, keda tema hoolimatu ja armukadeda mehe kõrval vaevab üksildus ja kes otsib lohutust suhetest hotellikülalistega.
Minu arvates on Ester lastetu abielus nümfomaan, tema mees muidugi armukade. Mees muuseas lõhnab kampri järgi. Ka Ester on seotud lõhnadega, ta soovis lapsepõlves lõhnaõlide almistajaks saada. Kui keegi arvab, et tekib romantiline suhe Futhi ja Estri vahel, siis ta eksib.

Raamatu lõpplahenduses on olulisel kohal majakakujuline lõhnaõlipudeli karp ja lõhn, aga seekord kampri lõhn.

Autoril on ladus jutustamisstiil, õieti mitte midagi peale Futhi rännaku ja Estri hotelli koristamise ei juhtugi. Nende tegevuste taustal mõtlevad mõlemad oma lapsepõlvest ja abielust.
Aga see, mis lõpuks juhtub ja mida raamatu moto – karid, ette ennustab, jääb autori poolt siiski lahti kirjutamata, selle peab lugeja ise välja mõtmea.
Igatahes 50. leheküljel poolelijätmise mõtet mul ei tekkinud ja lugesin ühe õhtuga lõpuni.

Raamatu moto on  Muriel Sparkilt: „Temast sai kõrge majakas, ta saatis lahkelt välja valguskiiri, mida mõned võtsid kui kutset, mitte hoiatust karide eest.“
Ei saa lisamata jätta, et Murile Sparkil on eesti keeles ilmunud kaks raamatut:
"Ainus probleem" Eesti Raamat 1995
Ainus probleem

 ja "Memento mori. Miss Jean Brodie oma parimas eas" Eesti Raamat 1989.
Memento mori. Miss Jean Brodie oma parimas eas

Eriti see „Memento mori „ meeldis mulle väga. Panin Muriel Sparki isegi oma lemmiknaiskirjanike edetabelisse. Raamatu „Ainus probleem“ sisu ma ei mäleta, kuigi lugesin. Sellepärast ma seda lugemispäevikut siin blogis peangi, et mäletada ja meenutada. Olen vahetevahel ka paberil lugemispäevikut pidanud, aga paraku ei saa ma hiljem enam oma käekirjast aru.

Jah, see võtab aega.
 Jah, ma ei oska eriti hästi kirjutada, puudu jääb oskusest tabada olulisim ja kirjutada löövalt ning tabavalt.
Aga küllap ma õpin. Ja pealegi
olengi ma ainult kultuuritarbija, pealegi 60+, mitte kultuuriajakirjanik.