31. märts 2014

John Coates. "Kui koerast saab hunt".

John Coates.
Kui koerast saab hunt.
Kuidas riskimine meie keha ja mõtlemist mõjutab.

Äripäev 2014
351 lehekülge

Tõlkija Signe Rammo
Toimetaja Triin Olvet


Tutvustusest:  Inimese mõtted ja käitumine ning sealhulgas ka riskivalmidus kujunevad aju ja keha koostöös. Riskimine muudab meie keha keemiat. Võitmine suurendab riskihimu sageli niivõrd, et muutume eufooriliseks ja hulljulgeks. Kaotusperioodil võitleme aga hirmuga, elame ikka ja jälle ebaõnnestumisi uuesti läbi, nõnda et stressihormoonid jäävad meie ajju püsima, kutsudes esile haiglaslikku riskipelgust ning isegi depressiooni. Need bioloogilised mehhanismid mõjutavad iga kaupleja tegutsemist ning kumuleerudes võivad esile kutsuda ka börsibuumi ja -krahhi.
Väga hea saatesõna on kirjutanud Peeter Koppel  SEB Privaatpanganduse strateeg, kes ütleb, et selle raamatu peaks läbi lugema iga börsilkaupleja enne esimest tehingut.

Raamat sobibki eelkõige börsimaakleritele ja börsil investeerijatele. Mulle see teema päris võõra ei ole , sestap võtsin lugeda.  Aga sobib ka  kõigile neile, keda huvitavad psühholoogia ja käitumisökonoomika
Raamatus selgitab autor  teaduslikele andmetele toetudes, et kui inimene riskib, valmistub tema keha võitluseks ja lülitab sisse füsioloogilise hädaabivõrgustiku. Selle tulemusel vallanduvad elektrilised ja keemilised impulsid, mis jõuavad ajju ja mõjutavad selle mõtlemisviisi. Raamatu näited on  börsimaakleritest  ja raamat valdavalt riskimisest rahaturgudel.Loe edasi
Moto pärineb ilukirjandusest:
Hundiks muutumise tund ehk videvikutund, aeg, mil kaks poolust on eristamatud, viitab palju enamale kui vaid kellaajale. (---) See on aeg, mil [---] igast olevusest saab tema enda vari ja ta pole enam päriselt tema ise. See on muundumise tund, mil inimesed osalt loodavad ja osalt kardavad, et koerast saab hunt. See on tund, mis kandub meieni kaugest ajast, vähemasti keskajast, kui inimesed uskusid, et muundumine võib toimuda iga hetk.
Jean Genet „Armastuse vang“
Autor kirjutab naistest  finantsmaailmas ja märgib , et turu stabiilsus vajab bioloogilist mitmekesisust ja seetõttu peaks finantsturul tegutsema rohkem naisi ja vanemaid mehi. Mitte sellepärast, et nad on paremad vaid sellepärast, et nad on teistsugused. Vanemaid mehi välditakse finantsturgudel väiksema reaktsiooni-kiiruse ja ettevaatlikuma lähenemise tõttu, mida ekslikult peetakse hirmuks. Kuid tegelikult olevat asi selles, et nende langenud testosteroonitaseme tõttu esineb neil riskikäitumist tunduvalt vähem kui noortel meestel.
Naiste bioloogia on teistsugune, neid ei mõjuta nii palju testosteroon, samuti on naiste stressitaluvus suurem. Mõned teadlased on väitnud, et tuntud „Võitle-või-põgene reaktsioon“ on pigem mehelik reaktsioon ohule; et naistel asendub see "hoolitse ja sõbrusta" reaktsiooniga. Naistel ei põhjusta pikaajalist stressi niivõrd ebaõnnestumine võistluslikus olukorras nagu meestel, seevastu põhjustavad naistel stressi pere ja suhetega seotud sotsiaalsed probleemid.

Raamatus kirjutatakse, et närviteadlaste hiljuti välja arendatud mudel pakub kurnatusele sellist selgitust: kurnatus on signaal, mida  aju ja keha kasutavad meie teavitamiseks, et meie käesoleva tegevuse oodatav kasum on langenud allapoole selle ainevahetuslikke kulusid. Aju otsib tasakaalu tähelepanu ja ainevahetuse ressursside vahel ja kurnatus on üks tema viis tulemustest teada anda ja öelda, et me raiskame ainult aega. Kurnatuse sündroomi puhul osutub uudsus värskendavaks ravimiks. Kurnatuse vastu ei aita puhkus vaid mujale vaatamine, teise probleemiga tegelemine.  Seevastu kroonilise tööstressi puhul  võib üle mõistliku taseme uudsust esile kutsuda ärevust. Seetõttu on soovitav tugeva kroonilise stressi puhul vältida uudsust. Kuigi  tavaliselt arvatakse, et stressi puhul aitab keskkonnavahetus- lõunamaine puhkus,  lisab see suure stressi puhul pingeid. Kasulikum oleks  püsida kodumurul, suhelda sõprade ja sugulastega, kuulata head muusikat. Küllap ei ole minu stress nii suur olnud, päike ja soojus lõunapoolsel maal on alati aidanud ja energiat lisanud.

Pikalt on raamatus juttu ka nn. kõhutundest ehk sellest, et aju saab kehalt teavet ja tegutseb selle alusel, mitte ainult ratsionaalselt nagu  arvatakse. Autor juhib tähelepanu mõtlemise füüsilistele  aspektidele ja väidab, et hea otsustusvõime ja ratsionaalse mõtlemise jaoks peab kuulama hoolikalt keha tagasisidet. Autor viitab Nobeli majanduspreemia kandidaadi Kahnemani raamatule käitumisökonoomikast  „Kiire ja aeglane mõtlemine“, mis ka minu raamaturiiulil lugemisjärge ootab.

Keda teema huvitab, sellele tõeliselt huvitav raamat.


David Servan-Schreiber "Kehale meeldib tõde"

David Servan-Schreiber
Kehale meeldib tõde
Artiklid 1999-2011

Varrak 2014
238 lehekülge
Prantsuse keelest Madis Jürviste
Toimetanud Mart Paberit.

David Servan-Schreiber (1961–2011) oli prantsuse arst ja neuroteadlane.
Eesti keeles on avaldatud tema raamatud „ Stressist vabaks ilma ravimiteta“ 2005 ja „Vähi vastu“ 2009 ja 2014.
David Servan-Schreiber suri  pärast 20-aastast võitlust kasvajaga  2011. aastal.

Loetud raamat on Prantsusmaal avaldatud pärast tema surma ja sisaldab autori 1999-2011 ilmunud lühiartikleid ajakirjas „Psyhologies magasine“ .

Minu lugemislauale sattus see raamat teadlikult.  Teos paigutub kategooriasse tervis ja eneseabi.  Selle nimistu raamatutest arvatakse , et need ongi n.ö. minuvanuste naiste lugemisnurk. Vanasti nimetanuks ma seda tüüpi raamatut populaarteaduslikuks. Olen selliseid lugenud kogu elu , nüüd järjest vähem. Raamaturiiulis ootavad „Imeline teadus“ sarja raamatud.
Raamatut võib soovitada kõigile, kes psühholoogia vastu huvi tunnevad.  Lihtsalt, loetavalt ja lühidalt on selgitatud  uusi  ja vanu tõdesid, armas raamat. Autori kreedo on lihtne: inimeses endas peituvad kõik tervendavad jõud.

Stiilinäited:
„Vähehaaval mõistsin, et keha ei saa võrrelda, mitte mootoriga, mille osa on purunenud, vaid taimega, mille eest tuleb hoolt kanda. Et taim end paremini tunneks, luuakse ta elutingimustes-valgus, niiskus, temperatuur , pinnas jne. -parem tasakaal. Taime koormavad surnud oksad toestatakse, et ta saaks oma elujõudu koondada ja paremini kanaliseerida. Tema eest hoolitsetakse lõppude lõpuks samamoodi nagu armastatakse: antakse talle kõik vajalik, et ta saaks täielikult olla tema ise.“ 

Peatükis „Teismeliste aju on …. ebaküps?“ sõnab autor nii
 „Kuidas siis aidata lastel see delikaatne eriood üle elada?
[…] Seega tuleb alustada sellest, et tahame kuulata seda , mis neile muret tekitab, mitte ei keskendu sellele, mis meid muretsema paneb. Ja mööda ei saa ka sellest, mis on tähtis kõigi meie elus tähtsate suhte puhul: vaja läheb korralikku annust kannatlikust ja armastust….“
Kuldsed sõnad.


27. märts 2014

Märtsikuu kuulsaim luuletus

Küllap ei ole see üksnes märtsikuu, vaid ka 2014 aasta kõige kuulsam luuletus.
Ja kes seda enne näinud  on, et autor võtab luuletuse üksipulgi lahti ning seletab
iga rea mõtte :http://arvamus.postimees.ee/2738930/peep-ilmet-ise-seisvad.

Tõtt öelda sarnanes see luuletuse lahtivõtmise lugu suuresti kohtukõnele, kus mõnikord pead selgitama sündmuste käiku ja tagamaid ning seejuures ka "luuletama". Kes mõistab öelda, mis luuletajal inspiratsiooni ajal peas mõlkus. Kas luuletaja ise oskab?  Selline tunne tekkis. 
Mulle "Taandujad" meeldib, sümbolite ja vihjete rohke luuletus. Aga ma ei pea seda laulma, nii et ei oska öelda.


Taandujad

Peep Ilmet

Me taandume taandume tuhandeid aastaid
veel otsata pikk on too taandumistee
me taandudes maid pole viljatuks laastand
meist puhtana maha jäid järvedeveed

ei raiund me lagedaks laiuvaid laasi
ei valanud aplusest võõraste verd
nüüd kolmtuhat aastat me harime paasi
ning lõputus lootuses künname merd

merd viimset kord otsides tulime läände
ja peataski meid mere soolane tuul
me käekäik sai siin vastupidise käände
meil pleekisid juuksed sai teiseks me luul

me juured on viistuhat aastat siin paigas
me taandume seistes kui põline hiis
meid on siit küll viidud ja tapetud taigas
kuid lahti ei öelnud me Eestist ka siis

meid on siit küll mõõgaga minema aetud
et häviks me laialipillatult paos
meid pikalt on tasase tule peal praetud
kuid idanev iva siit mullast ei kao

kui jälle uus sõjasõud viirastub taevas
siis endile päriseks ihkame saart
koos randuks et sinna me valevas laevas
kuid lohtu ei paku suur maailmakaart

ei põlga me väikseid ei kadesta suuri
me püsime visalt sel taandumisteel
ning tihedaks kamaraks põimib me juuri
üks aegade hämarast pärinev keel.

26. märts 2014

Barbara Sternthal. "Sõnaseadjad"

Barbara Sternthal.
Sõnaseadjad
Juuraharidusega kirjanikke.

Kirjastus Juura 2007
Tõlge eesti keelde Krista  Wasner
Keeletoimetaja Aime Vettik
136 lehekülge.



Ega see nüüd põnevust pakkuv raamat ei ole. Aga huvitav lugeda küll.

Barbara Sternthal on kirjutanud lisaks loetule veel Gustav Klimtist ja Sigmund Freudist ning hulgaliselt reisijuhte Viinist ja teistest linnadest, muuhulgas reisijuhid juristidele Viinist, Veneetsiast,  Pariisist ja Londonist. Ma ei ole varem kohanud reisijuhte, mis on kirjutatud konkreetse ameti esindajatele, näiteks arstidele, aga küllap neidki on  .
Reisijuhti jahtides ma temani jõudsingi, mais seisab  ees Viini reis.

 Autor on austerlanna, doktorikraadiga teatritegelane, nii et juuraga tal tegemist ei ole. Küsimusele, miks ta reisijuhid juristidele kirjutas, vastas Sternthal  intervjuus naljatamisi , et tema esimene kallim oli juuratudeng, kellest nüüd on saanud edukas notar. Samas lisas ta ,et tema reisijuhtide ajaloolises kontekstis on viited õiguslikele teemadele väga asjakohased.

Raamatus „Sõnaseadjad“ esitab autor 14. õigusteadust õppinud kirjaniku lühieluloo, loetleb nende raamatud ning on valinud igaühelt sobiva tsitaadi.
Näiteks Heinrich Heine ütles nii: „Omavahel öeldes, jurisprudents on kõikidest teadustest just see, millest mul kõige vähem aimu on“. 
Kuna autor on austerlanna , siis on esikohal teiste  Lääne –Euroopa kirjanike kõrval Austria autorid.
Loetlen minagi siin autorid ,kuna neid ei ole palju:
  1. Michle Eyquem de Montaigne
  2. Torquato Tasso
  3. Johann Wolfgang Goethe
  4. Ernts Theodor Amadeus Hoffmann
  5. Jakob ja Wilhelm Grimm
  6. Franz  Grillparzer
  7. Heinrich Heine
  8. Jules Verne
  9. Robert Louis Stevenson
  10. Franz Kafka
  11. Kurt Tucholsky
  12. Albert Drach
  13. Marguerite Duras
  14. Louis Begley.

 Selles loetelus ehk üllatasid mind vennad Grimmid ja Jules Verne ,aga ma olen neid ainult lugenud, mitte nende elulugusid uurinud.

Lisaks nimetas ta sellised kirjanikud: Pierre Corneille; Henry Fielding; Walther Scott;  Federico Garcia Lorca; Carlos Fuentes ja Nikos Kazantsakis.

Kirjanikud, kelle juristiharidus jäi pooleli: Friedrich Schiller; Gustave Flaubert; Honore de Balzac; Johann Nestroy;  Adalbert Stifter;  Karl Kraus ja Hugo von Hofmannstahl. 
Juristidest kirjanikud, kes on lasknud õpitul „vahetult loomingusse imenduda“:
  • Wilkie Collins. Tema romaane „Naine valges“ 1860  ja “ Kuukivi 1868“ peetakse üldse esimesteks kriminaalromaanideks.
  • Erle Stanley Gardner
  • John Grisham. Rahvusvaheliselt tunnustatud kirjanik on kuulus ka selle poolest, et 1996.a. pöördus tagasi kohtusse ja esindas ühe raudteelase perekonda, kes oli ametikohustusi täites kahe vaguni vahele surutuna surma saanud, võitles välja ligi 700 000 USD hüvituse.

 Autor püüab vastata  küsimusele, miks just juristidest saavad nii sageli kirjanikud. Küllap on kirjanike hulgas piisavalt palju ka teiste elualade esindajaid, aga kui keskenduda vaid juristidele, siis tõesti on neid palju. Kui tahaksin aga lisada juristi haridusega eesti kirjanikud, siis meenuvad vaid Jaan Kross ja  Indrek Hargla.

Loetletud kirjanike kohta peab ütlema, et vaid vähesed neist lõpuni välja  juristina  ning keegi neist ei armastanud oma eriala. Juurat õpiti  pigem sellepärast, et tõotas lahedamat äraelamist
Raamatule sissejuhatuse kirjutanud Austria põhiseaduskohtu president Karl Korinek  märgib et juristina tegutsemine  mõjutab kirjandusliku käsitluse alust, teemavalikut- mitte küll alati nii selgelt kui Kafkal- aga siiski tuntavalt.
Rahulolematus maailmaga , jurist näeb pidevalt ebakohti ja piirisituatsioone, kuid ei saa tegelikult nende vastu midagi ette võtta. Kirjanduslik loomingu kaudu saab rahulolematu jurist sõnastada oma idee paremast maailmast. Lisan,  et Ameerika Ühendriikide psühholoog,  positiivse psühholoogia üks alustalasid Martin Seligman  kirjutab 2008.a. eesti keeles ilmunud  raamatus „Ehe õnn“ , et juristina töötavad inimesed ei ole õnnelikud.
Teise seosena märgib K.  Korinek, et õigustekstile mõjub hästi , kui selle keelega käiaks ümber nii ,nagu seda harrastab kirjanik ja ootab lugeja ning viitab tuntud Austria õigusteadlase Merkl’i mõistele „seaduspoeetika“.
Nõustun, et juristilt nõutaks täpset ja arusaadavat sõnakasutust, aga nii nagu meie seaduste keel on poeetikast kaugel, on ka juristide keel kuiv ja üksluine.

Barbara Sternthal (kui ilus nimi tõlkes: „täheorg“) kirjutas Viini reisijuhis juristidele, et spetsiaalselt Viini advokaatide balli jaoks kirjutas Eduard Strauß , kes on Johann (II)  ja Josef Straussi vend valsi "Aus dem Rechtsleben". Seda ma Youtubest ei leidnud, küll aga leidus sama helilooja poolt raudteelaste balliks komponeeritud " Ohne Bremse" ("Piduriteta"),  seda kuulangi.







24. märts 2014

Henning Mankell. "Enne külma"


Henning Mankell.
Enne külma.
Linda Wallanderi lugu.
Varrak 2013
371 lk.
 Rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp
Toimetanud Kadi- Riin Haasmaa

Vana hea ja ületamatu Henning  Mankell!  Kes teda loeb, jääbki lugema.
Eesti keeles ilmunud 12 raamatut. Neist viimane, 2014 aastal ilmunud „Käsi„, on mul veel lugemata.

Algusest lõpuni haarav. Isegi kõrvalepõiked ususekti „hullu maailma“ läbiloetavad.

Peategelased: kõige raskema ja vastuolulisema iseloomuga uurija krimi-kirjanduses Kurt Wallander ja tema tütar Linda Wallander. Ega Linda iseloom palju parem ei ole kui isal.

Raamatus on jutustajaks Linda Wallander,  kes on lõpetanud politseikooli ja valmistub asuma politseitööle, kuid kistakse sündmuste keskele juba enne tööleasumist. Linda silmade läbi nähtuna on antud üsna värskendav pilt jaoskonna tööst ja Kurt Wallanderist

Muusikat selles raamatus ei vali Kurt Wallander, kes on teadagi klassikalise muusika austaja. Linda Wallander muusikat ei kuula, ta on hädas politseiniku ametisse sisseelamisega ja isa varjust väljarabelemisega. Just selles raamatus on Kurt Wallander väga hoolitsev isa, kes üritab tütrele ka ametioskusi edasi anda.
Kui  paarimehe autoraadios mängib  rootsi džäss-saksofonist, pianist ja helilooja Lars Gullin , deklareerib Linda Wallander, et ta džässi ei armasta ,
Siin kuulangi Lars Gullini tuntumat lugu: 1950.a. lindistatud Danny's Dream.

21. märts 2014

"Kõik on täis" Taavi Teplenkovi monoetendus.

"Kõik on täis"
 Becky Mode
Draamateater
Mängib Taavi Teplenkov
Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik Riiba Degtjarenko
Esietendus  1999. aastal New York Vineyard Theatre’s;
18. jaanuaril 2008 Eesti Draamateatri Maalisaalis.  
Inglise keelest tõlkinud Kaisa Kaer

Sisust: Sam on noor teatrikooli lõpetanud näitleja, kes töötab New Yorgi  restoranis reserveeringute vastuvõtjana. Tegu on eduka restoraniga ning Sami tegevus meenutab meie maailmapildis rohkem kiirabi dispetšeri tööd gripihooajal. Oma keldrikorruse töötoas  žongleerib  Sam telefonidega, rääkides klientide, peakoka, töökaaslaste , teatriagentuuri, sõbra ja isaga, mõnikord üheaegselt mitmega neist. Vähemalt pooled helistajatest on naised.

Näidendi teksti moodustavadki need  telefonivestlused. Mulle ei meenu, et Sam oleks öelnud mõne lause ka mujale kui telefoni ja telefonis, vist paar korda siiski  vandus.
Kui alates 2008.aastast, siis peaks monoetenduse peategelane juba näitleja üheks paljudest minadest olema ja rutiini pidama jäänud.  
Rutiini ei oska ma hinnata : Taavi Teplenkov teeb oma osa hoogsalt  ja energiliselt, ise oma mängu nautides. Mingi särav tegelaskuju Sam ju pole, alles etenduse lõpus kui teatri prooviesinemistel II vooru kutsutakse, lisab ta endale ka tööalaselt „staatust“.  Minu kaaslane ütles, et oleks piisanud ka poolest tunnist. Mitte et oleks igav olnud- etendusel ei olnud puänti.

Paraku läheb palju etenduse  teksti kaduma. Esiteks sellepärast, et tehes järgi erinevaid inimesi , ( etenduse tutvustuse  kohaselt kogunisti 40 ), muudab näitleja oma häält ja diktsiooni. Mina mõtlen, et kui tema telefonis tekstist aru saab, Sam ei palu helistajal korrata, peaksin ka mina saalis tekstist aru saama. Aga ei saa. Teiseks rääkis peategelane kohati liiga kiiresti.

Selle teatritüki huumori mõistmiseks peab omama natuke laiemat silmaringi. Tundma USA avaliku elu tegelasi ,näiteks Naomi Campbelli ja Dustin Hoffmannit (veel hulk nimesid)   ja New Yorgi populaarsete restoranide täituvust. Kahtlen kas selles saalis, kus mina vaatasin, kõik naljadest aru said. Kas ehk sama lugu Eesti oludele lähendatuna oleks huvitavam olnud.
Nalja oskab ju Taavi Teplenkov teha küll nii teatris kui ka teles.

Ja küllap on see siiski väikese saali etendus. Sellesse saali ,kus mina vaatasin, müüdi pileteid küll ainult saali esimesse poolde, kuid istudes 11. reas  seletasin ma näitleja ilmeid üsna kaugelt ja põhiliselt grimassidena.

Mängides mõttega vaadata mingit etendust teist korda, vaataksin just seda tükki väikeses saalis  ja esimestes ridades. Teist korda vaatamiseks on tükk piisavalt lühike .
Ja väikeses saalis soovitan ma ka etendust vaadata.


20. märts 2014

Arnaldur Indriðason "Klaaskamber"


Klaaskamber.
Arnaldur Indriðason 
NYNorden 2011
Sarjast Põhjamaade põnevik.
318 lehekülge.
Islandi keelest tõlkinud Mart Kuldkepp
Raamatu tõlkimist on toetanud Icelandic Literature fond
Toimetanud Hille Lagerspetz

 Arnaldur Indriðason  (1961) on väidetavalt tänapäeva Islandi kõige populaarsem krimikirjanik, kelle Erlenduri raamatuid on tõlgitud enam kui kahekümnesse Euroopa keelde.
Kõnealuse raamatuga võitis autor 2002.a Põhjamaade krimikirjanikke ühendava organisatsiooni  Skandinaviska Kriminalsällskapet auhinna „Klaasist võti“, islandi keeles "Glerlykillinn". Kirjanik võitis selle auhinna ka järgmisel aastal.
2006.a vändati raamatu põhjal Saksa –Islandi ühisfilm originaalpealkirjaga „Mýrin“ .
Film võitis 2007.aastal Karlovy Vary rahvusvahelisel filmifestivalil peaauhinna - Kristallgloobuse. Filmis mängis Erlendurit Ingvar Eggert Sigurðsson.







Raamat on algusest peale  mõnusalt põhjamaine - sajab, puhuvad külmad tuuled, niiske ja udune .
Stiilinäide:
„Hommikul, kui Erlendur oli teel Keflaviki, sadas lausvihma ja vesi kogunes maanteele sügavatesse roobastesse, mida juhid püüdsid vältida. Vihmavalingud olid nii tugevad, et veest looritatud autoakendest ei olnud võimalik peaaegu üldse välja näha ja auto ise rappus tugevas edelatuules. Kojamehed ei jõudnud vett tuuleklaasidelt küllalt kiiresti maha pühkida ja Erlendur hoidis roolist nii kramplikult kinni, et sõrmenukid valged. Ta suutis vaevu eristada eessõitva auto punaseid tagatulesid, kuid püüdis neid silmas pidada nii hästi kui suutis.“

Peategelane Erlendur Sveinsson on keskealine raske iseloomuga  uurija , kelle abielu on lahutatud, kes on hädas probleemsete suhetega oma  täiskasvanud lastega, suitsetamise mahajätmise ja tervisehädadega.  Tal on erakordne tähele-panuvõime, kahtlusaluste  välimust on raamatus   tema silme läbi kirjelda-tud põhjalikult ja täpselt. Oma töös on ta edukas ja isepäine, hoiab jäärapäiselt kinni oma uurimisversioonist: laseb haudu lahti kaevata ja küsitleda ühe alevi naisi selle kohta, ega neid 40 aastat tagasi ei vägistatud. Uurija  püsivus viib sihile ja mõrv leiab lahenduse. 
Raamatus ei ole saritapmisi ja palju vägivalda. Leitakse vanema mehe surnukeha. Mõrva asjaolud viivad minevikku, kus selgub, et tapetu oli vägistaja ja pervert, kes lisaks kandis edasi surmavat pärilikku haigust.  Kuriteo avastamise käigus on teemaks vägistamised, pärilikud haigused ja  elundivargus teaduse huvides. Süüdlasel on tapmiseks justkui moraalne õigus ja lõpuks sooritab ta enesetapu. Klaaskamber selles raamatus tähendab  ruumi ülikoolides ja teadusasutustes (nagu Tartu anatoomikumis), kus  purkides hoitakse formaliinilahuses elundeid.
  
Raamatu on toredad Islandi nimed: Erlendur, Auður, Sigurður Óli, Elínborg , Elin, Kolbrun ja  Eva Lind.

Muusikat selles raamatus ei kuulata. Erlendur Sveisson on  hädas oma narkomaanist raseda tütrega ja  liiga väsinud, et raadio või teler lahti keerata.
Filmile tegi aga muusika Islandi muusik Mugison , täisnimega Örn Elías Guðmundsson.  Kui on nii keeruline nimi, siis peabki artistinime võtma.
Hääleproov:



Sarjas Põhjamaade Põnevik on ilmunud veel üks raamat, mida ma pole lugenud:
Frederik Skagen „Head ööd, mu arm“ NyNorden 2010
Norra keelest tõlkinud Enno Turmen.

Tutvustus kohaselt  on Fredrik Skagen (1936) on norra üks viljakamaid, auhinnatumaid, loetavamaid ja tõlgitumaid krimikirjanikke. Tema sulest on ilmunud üle kolmekümne raamatu. Lisaks kriminaalromaanidele on ta kirjutanud lühiproosat, kuuldemänge ja lasteraamatuid. Skageni teostele on omane ladus keel, värvikad tegelaskujud ja pingeline õhustik. «Head ööd, mu arm» on Põhjamaade põneviku sarja avaraamat. Romaanist «Head ööd, mu arm» valmis 2009. aastal ka film.
Võtan plaani kunagi hiljem kui Mankelli „Enne külma „ läbi saab. Praegu tundub küll, et krimisid tükk aega ei loe.




18. märts 2014

Timur Vermes. "Ta on tagasi"


Timur Vermes
Ta on tagasi.
Kirjastus "Kunst"2013
326 lehekülge
Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke.
Toimetaja Inna Lusti




Kellest raamat on saab aru tähelepanelikult kaant silmitsedes.
On aasta 2011, Hitler ärkab Berliinis tühermaal türklaste keskel ja alguse saab tema tegevus 21. sajandil, mis viib ta saksa televisiooni ning raamatu lõpuks oma partei moodustamiseni. Kõik see saab võimalikuks, kuna enamus inimesi peab teda andekaks naljameheks, kes teeb Hitlerit järgi. Seda ,mida teised peavad jandiks, kasutab raamatu peategelane ära enda taastulemiseks.

Ma ei ole lugenud ühtegi arvukatest eesti keelde tõlgitud Hitleri raamatutest. Ei ole huvi pakkunud. Sellepärast ma ka ei tea, kuidas Hitlerit neis raamatuis kujutatakse. Timur Vermes oma raamatus on Hitlerile andnud inimlikud jooned: ta on sarmikas, viisakas ja paindlik aga järjekindel ja loogiline. Kirjanik justkui küsiks, kas Hitler võis ka selline olla? Mina olen sellest põlvkonnast, kellele Hitler oli koletis ja sõjaroimar, seetõttu mõjub selline lähenemine mulle segadust-tekitavalt. 
Kohati pidin teksti üle lugema, et aru saada, kuid see ei ole tõlkija süü, tõlge on hea. Raamat on kirjutatud peategelase sisemonoloogina ja võrdlemisi väsitav lugeda, kohati nagu propagandistlik ülespuhutud tekst.
Alguses on raamat naljakas, naerad Hitleri üle ja kogu südamest. Aga samamoodi naeraksid ju ükskõik kelle üle, kes üle poole sajandi hiljem surnuist üles ärkab ja tänapäevas toimetama hakkab. Kui näiteks Andrus Kivirähk kirjutaks raamatu, kuidas Kalevipoeg 21. sajandil ellu ärkaks ja toimetaks, oleks tõenäoliselt ka naljakas.
Raamatu keskpaigas naerad juba koos Hitleriga, kes leiab üles tänapäeva Saksamaa kitsaskohad ning neid teravmeelselt nahutab. Lisaks imetled tema püsivust, järjekindlust ja strateegiat.
Aga kas Hitlerit sobib imetleda ja temaga koos naerda. Võib-olla on ta selles raamatus liiga inimlikuks tehtud, mõtled ja loed edasi, lootuses et lõpuks klaaritakse kõik ära. Tõenäoliselt sureb ta uuesti raamatu lõpuks või selgub, et on lihtsalt üks haletsusväärne hull vanamees. Aga nii ei lähe.
Tsitaat raamatu viimaselt leheküljelt : .. Kui terve pihutäis parteisid sult küsib, kas sa tahaksid nende liikmeks saada, siis on ju hea nõuanne mitte raisata oma isiku väärtust teiste eesmärkidele, vaid ikka enda heaks. 1919.aastal oleksin ma kuskil teises parteis hävinud. Selle asemel võtsin ma üle tähtsusetu pisipartei ja vormisin seda oma soovide kohaselt, mis oli oluliselt tõhusam. Antud juhul võiksin ma raamatu avaldamise tuules ja samaaegselt startiva uue saatega käivitada propagandarünnaku ja siis asutada uue liikumise. Sawatzki saatis mu mobiilsesse telefoniaparaati juba ka mõned visandid  plakatite jaoks. Need meeldivad mulle hästi, tõesti hästi.
Need kujutavad mind ja on väljanägemiselt tublisti vanade plakatite moodi.

……Ta pakkus juba ka uue valimislausungi välja. See toretseb kõikide plakatite allservas, ühendava elemendina. See hõlmab vanu teeneid, vanu kahtlusi, aga pealekauba on selles humoorikas –lepitav element, millega saab nende piraatide ja muu noorrahva valijaskonda oma poole tõmmata. Lausung kõlab:
„Mitte kõik polnud halb“.
Sellega annab tööd teha.

Võiks ju raamatut pidada ohuromaaniks: kirjanik soovis näidata, kuhu võib jõuda  masside mõjutamisega.
Aga nii ei ole. Kirjaniku soov on just näidata, et Hitleril olid ka inimlikud jooned .
Intervjuus BBC –le ütles Timur Vermes „He was elected and people don't elect idiots. We are used to thinking that he wasn't able to think clearly and have a certain kind of logic. I think that is the surprise in the book is that Hitler has a certain kind of logic. Mina oskasin selle tõlkida nii: Ta valiti ja inimesed ei vali idioote. Me oleme harjunud mõtlema, et ta ei suutnud selgelt ja loogiliselt mõelda. Ma arvan, et see on üllatus, et raamatus on Hitler loogiline.

See jutt, et rahvas valis, mulle eriti ei meeldi. Kohe tuleb meelde rahva poolt valitud Janukovitš ja Putingi, kellest on paras füürer saanud.
Saksamaal on raamat populaarne, antud välja ka audio raamatuna, mida saab  Youtubes kuulata. Aga see on ehmatav kogemus, sest Christoph Maria Herbst loeb raamatut Hitleri häälega.

Raamatu muusikalise kujunduses nimetatakse Wagneri ooperit „Nürnbergi meistrilauljad“ ja „Valküüride lendu“, viimasest  valis Hitler  oma mobiilihelina. Riputan siia katkendi  „Valküüride lennust“. Ilus muusika, vaatamata sellele, et meeldis ka füürerile.

Massenet "Werther", Metropolitan Opera ülekanne Coca Cola Plazas


Jules Massenet ooper  Werther  Metropolitan Opera laval.
16. märts 2014 kl Tallinnas Coca Cola Plazas.

Lavastaja Richard Eyre, on tuntud Briti  teatri- ja  filmilavastaja ning telerežissöör. Filmidest nimetan „Ühe skandaali märkmed“, mis ka meil jooksis. METis lavastas ta suurepärase „Carmeni“.







Lavakujundus ja kostüümid Rob Howell
Valguskujundus Peter Mumford
Videoinstallatsioonid Wendall Harrington
Koreograafia Sara Erde.

Dirigent Alain Altinoglu, armeenia päritolu Prantsuse
dirigent, tõusev täht.








Osades
  Charlotte-  Sophie Koch
 Werther  Jonas Kaufmann






Sophie- Lisette Oropesa











Albert- David Bižic









Le Bailli- Jonathan Summers









Kunagi arvasin, et ooperit ei kõlba kinolinalt vaadata.  Tõsi ta on, sellist atmosfääri nagu päris teatris, kinosaalis ei teki. Samas ei näe kunagi ooperisaalis lava nii lähedalt. Lähedalt vaatamisel  on ka oma miinus.  Laulmine on raske töö ning meeslauljad on tihti üsna higised,  puuderdatakse neid  alles vaheajal. 
Kuna New York Metropolitan Opera ülekanded  on enamikule meist ainus võimalus näha ja kuulda  maailmakuulsaid lauljaid, siis tõeline ooperisõber kasutab seda võimalust ja plussid kaaluvad miinused üle. Kinosaali suurelt ekraanilt korraliku heliga on igatahes parem vaadata kui kodus arvutist. Viini ooperiteatri live ülekandeid on näiteks võimalik internetist osta.

Ooperi „Werther „ tutvustuse võtsin seekord Klassikaraadio koduleheküljelt:

Lüürilise draama-ooper “Werther” aluseks on Goethe romaan “Noore Wertheri kannatused”, mis on inspireeritud tõsielus asetleidnud sündmustest. 1772. aastal armus sel ajal 23-aastane Goethe Johann Christian Kestneriga abielus olevasse Charlotte Buffi, samal ajal lasi õnnetu armuloo pärast abielus oleva naisega, end maha nende ühine sõber Karl Wilhelm Jerusalem, kes  kasutas selleks Kestnerilt laenatud relva, mis tekitas segadust ja arusaamatust ning kujunes seltskondlikuks vapustuseks. Ka romaani “Werther” ilmumine 1774. aastal tekitas eriti kirikuringkondades vastuseisu, kuna  käsitles sellist tabuteemat nagu enesetapp. Väidetavalt tekitas populaarne romaan ja Wertheri meeleheitlik surmaminek romantiliste imetlejate seas  ka järgijaid. Intrigeeriv teema leidis käsitlemist ka  paljude heliloojate poolt – üsna pea valmisid samal teemal ooperid  Rudolphe Kreutzeril Pariisis 1792. aastal ja Vincenzo Pucittal Veneetsias 1802. aastal.

Massenet ooper “Werther” on helilooja parim näide tema keskmise loomeperioodi töödest. Ka libreto, mille autorid on Edouard Blau, Paul Milliet ja Georges Hartmann, on Massenet teiste  ooperitega võrreldes parim. Massenet on kirjutanud 34 ooperit. Tuntumad neist on Manon, Don Quiote, Herodiade, Thais ja Werther.
Werther valmis 1886.a ja. esietendus pidi toimuma aasta hiljem Pariisis, kuid tulekahju tõttu teatris lükkus esietendus määramata ajaks edasi. Lõpuks kanti see1892.a. Viini Hofoperis ette. Pariisis esietendus Werther teatris Comique 1893. aastal.

“Werther” on lüüriline ja dramaatiline muusikaline jutustus väga noore ja idealistliku noore inimese suurtest ja romantilistest tunnetest, mis karmi reaalsusesse sobimatutena tekitavad hingelise konflikti, mille lahenduseks on enesetapp, kuna elu ilma niiöelda “tõelise” armastuseta Wertheri arvates elamisväärne pole. Libretistid Blau, Millet ja Hartmann säilitasid sündmuste sama järjekorra, nagu romaaniski, kui lisasid episoode ja mõne uue tegelase. Loomulikult ei ole ooperis võimalik edasi anda ka kogu romaani probleemistikku, kesksel kohal on armastus ja armusuhted. Erinevalt romaanist on Albertil, Charlotte peigmehel ja hilisemal abikaasal, suurem roll, kes  oma tasakaalukuse ja küpsusega vastandub Wertheri kirglikule natuurile.

MET-i lavastused on alati väga suurejoonelised ja  filmilikud. "Werther" on küll väga intiimne ooper, siin ei ole massistseene ja  suuri koore, ainsa koori laulavad lapsed. Keskmes on kahe inimese armastus ja nii seda kamängitakse.   Lavakujundus on MET-is alati võimas, kasutatakse  kõiki tänapäeva võimalusi, dekoratsioonidest videoinstallatsioonideni juba sellepärast tasub vaadata. Ka näeb MET ülekannetel vaheaegadel intervjuusid lauljate ja  lavastajatega ning näidatakse  ooperi lavatagust- kuidas vahetatakse dekoratsioone.

Minult on küsitud, et ooper on ju pikk, kuidas sa suudad istuda nii pikalt. Ooperi ülekannetel on vaheajad nii nagu päris ooperiski. Kui on pikem ooper, siis  kaks vaheaega.  Wagneril oli vist isegi kolm vaheaega. „Werther on lühike ooper: kestus 3 tundi ja vaheaeg 20 minutit.
Eelmisel kevadel nägin „Wertherit“ Viini Riigiooperis peaosas Roberto Alagna ja Elina Garanca. Väga erinevad lavastused ja ma ei oska öelda kumb rohkem meeldis.  Roberto Alagna prantsuse keel on muidugi parem, aga  Jonas Kaufmann sobib välimuselt rohkem romantilise poeedi osasse. 
Ühte ja sama ooperit võib vaadata mitu korda ja heast ooperist ei saa kunagi küllalt. Ooper ei ole surnud, nagu „Wertheri“ vaheaja intervjuus ütles Jonas Kaufmann.
Lõpuks Wertheri aaria II vaatusest Jonas Kaufmanni esituses:



15. märts 2014

Sujata Massey. "Zen aitab."


Sujata Massey
Zen aitab.
Kriminaalromaan.
Tänapäev 2014.
332 lehekülge.
Inglise keelest tõlkinud Ehte Puhang
Toimetanud Laura Salumets

„1Q84“ lugedes imestasin, et raamatu tegevustik toimub Jaapanis aga pole jaapani toitu, jooki ega olustikku. Raamatus „Zen aitab“ on kõik jaapanipärane: juuakse ochat,  süüakse onigirisid, kasutatakse Shiseido kosmeetikat, loetakse Banana Yoshimotot (eesti keeles "Köök" sarjas "Moodne aeg" 2002)  ja kuulatakse Akiko Yanot. Jaapanit on selles raamatus nii palju, et saan aru: kui „1Q84“ oleks sama palju Jaapani elu-olu sisaldanud, seganuks see raamatusse sisseelamist.

Autor Suijata Massey on Inglismaal sündinud ameerika krimikirjanik, ema poolt sakslane, isa poolt  Indiast. Jaapanis elas ta aastatel 1991-1993.
Koos esimese eesti keelde tõlgitud raamatuga „Surm lumes“ 
( kirjastus „Tänapäev“ 2012), kuulub „Zen aitab„ autori Ray Shimura lugude sarja.
Tegemist ei ole klassikalises mõttes kriminaalromaaniga, sest nii nagu esimeses raamatuski, jookseb krimiliini kõrval küllaltki olulisena armastuse liin ja põhjalik ülevaade Jaapani olustikust, kasutatav peaaegu reisijuhina. Krimiloole see "üleküllus" kasuks ei tule aga inimesele, keda huvitab Jaapan, vägagi huvitav lugeda.
Tegevus toimub Tokios, peategelane Ray Shimura elab koos boyfriendist advokaadiga prestiižses linnajaos ning on alustanud oma antiigivahenduse äri. Jaapani antiigist, eriti kummutitest ja kirjarullidest, saab põhjaliku ülevaate. Ray (raamatus tõlgitud Rei) maksab liiga palju ühe vana haruldase tansu (kummut)eest, mille tellis rikas klient kuulsa zen-templi omanike perekonnast. Tansu osutub võltsinguks ja Ray jätab selle endale, sest  ei soovi antiigi-vahendajana mainet rikkuda. Kelm, kellelt Ray tansu ostis, leitakse surnuna ja see käivitab sündmuste ahela, kust Ray leiab end tagaaetava rollis. Umbes poole peal on selge, kes kurikael on.  

Raamat esindab minu jaoks beibekirjandust, kus minategelasest tarmukas noor naine lobedalt, pealiskaudselt ja sõnaohtralt jutustab oma elust, armastusest, juhtumistest ning täiesti ootamatult satub krimiloo keskmesse nagu miss Marple. Aga autor ei ole siiski Agatha Christie, kuigi raamatu „Surm lumes„ eest võitis ta  Ameerikas välja antava Agatha auhinna. Mullegi meeldis „Surm lumes“ rohkem kui „Zen aitab“, oli kuidagi kargem, isikliku elu liin jäi ehk rohkem tahaplaanile ja mõrvarit ei arvanud poole raamatu peal ära.

Kokku on autor kirjutanud 10 Ray Shimura lugu. Kui ma neid veel loeksin, siis selle Jaapani kultuuri ja traditsioonide minikursuse tõttu, mis krimilooga kaasas käib. Jaapan on mu unistuste maa, seni on takistanud reisi kõrge hind ja hirm (maavärinad, radioaktiivsus) . Aga teen selle reisi kord ära.

Raamatu muusikalises kujunduses on lisaks mainitud Jaapani artistile, peategelase elukaaslase venna lemmikmuusikat;  Simply Red; industriaalrocki esindajad Nine Inch Nails ja Revolting Cocks, elektroonilist muusikat esindab Skinni Puppy, ning inglise rockbänd Bush.
Raamat on kirjutatud 1997.aastal ja sellest ka muusikavalik.

Kuulasin esimest korda Nine Inch Nails, pole küll 60+ muusika, aga väikestes kogustes kuulan igasugust muusikat ja selline raske rock meeldis mulle enne, kui jõudsin klassikalise muusika juurde.

Viidatakse jaapani pärimusmuusikale chindoyale, aga see meenutab Tallinnaski tänavatel lauluga liikuvaid pikkades ürpides tegelasi.  
Stiilinäiteks sobilikku kohta raamatust ei leidnud, aga riputan siia pildi, millel toredad pandakarudena kaunistatud onigirid, internetis leiab ka nende tegemise õpetuse.

Selline näeb välja Edo ajastu tansu.


Ja nii laulab Jaapani artist Akiko Yano, mulle meeldis ja oli huvitav kuulata.