Nautisin
selle raamatu lugemist. Ma ei ole kaotanud lootust, et inimene saab end
kasvatada ja paremaks muutuda, aga ka targemaks ja kiiremaks. Eks need „Äripäeva“
psühholoogia sarja raamatud ongi eneseabi raamatud, ainult põhjalikumad, paremad ja teaduslikumad, kui arvestada kasutatud kirjanduse
ja viidete rohkust raamatu lõpus.
Huvitavad
lugeda igatahes, ka siis kui endal plaanis muutuda ei ole. Mõtlema paneb see raamat igatahes.
Mulle
meeldis raamat kuna siin oli rohkesti juttu inimese moraalsetest väärtustest ja
peaaegu üldse mitte sellest, kuidas töökohal ja äris edu saavutada, olla
motiveeritum ja teistest edukam.
Autor
vastandab need püüdlused kahe tegelaskuju, Adam I ja Adam II kaudu. Need Adamad
laenas ta Joseph Soloveitšiku 1965.a. ilmunud raamatust „Üksildane usklik“ .
Adam
I on inimloomuse väline karjäärile orienteeritud ambitsioonikas tegelane,
kes tahab karjääri teha, maailma vallutada, lõputult edasi pürgida ja luua ning
oma saavutusi nautida. Kõik head omadused. Adam II on
inimese sisemine loomus, kes kehastab moraalseid väärtusi, ei pea silmas ainult
karjääri tegemist teha vaid soovib leida oma kutsumuse. Seejuures on Adam
II-le tähtis vahe tegemine hea ja kurja vahel ja soov hoida oma hing puhas.
Kahe
Adama vastuolu on ületamatu ja välisele orienteeritud Adamat ei saagi
täielikult lepitada sisemise Adamaga.
Küllap
kogevad sellist vastuolu kõik, kui nad pole just pühakud, kes võtavad mõnikord
aega, et elu üle järele mõelda ja küsivad endalt, mis on elu eesmärk.
Raamatus
rõhutatakse tagasihoidlikkuse ja alandlikkuse teed sisemise mina arendamisel. Alandlikkus
tähendab, et inimene on valmis end taandama ja on vaba vajadusest kogu aeg oma
üleolekut ja paremust tõestada.
Tänapäevaga selline õpetus muidugi ei haaku. Tänapäeva kultuur julgustab ja
õpetab meid karjääri tegema, olema parem ja nutikam teistega, kuid jätab meid
üksi siseelu arendamise suhtes. Ja ega moraalitunnetust endas ei saagi
punkthaaval arendada nagu edukust, Adam II arendamiseks ei ole seitset
kokkuvõtvat punkti. Parim õpetaja on väärtilukirjandus. Autor jagab oma õpetusi
lugude kaudu: me peame lugema väljapaistvate inimeste elusid ja püüdma
aru saada nende elutarkusest.
Ja
elulugusid on raamatus seinast seina: Augustinus (sünd. 354), Mary Anne Ewans /alias
George Elliot, „Veski Flossi jõel“ autor, (sünd. 1819), George Marshall (sünd.
1880). Nimetatuid teadsin.
Kõik
lood ei inspireeri, jäiävad kaugeks. Paljud nimed on üldse tundmatud - Ameerika
lugejale tõenäoliselt mõistetavad. Ka ajaliselt kauged, Augustinusest oli
huvitav küll lugeda, aga kas see lugu tänapäeva inimest ka inspireerib,
kahtlen.
Autor
on religioosne inimene, sellest ka palju religioosseid arutlusi, see mind ei häirinud.
Teema,
millest autor kirjutas, on tähtis.
Moraal
muutub ajas, kuid ka muutunud moraalinormide alla ei tohiks mahtuda tõejärgse
ajastu tegijad: korruptandid ja altkäemaksuvõtjad, kes ei tunne end enne süüdi
kui kõik kolm kohtuinstantsi on nad süüdi mõistnud; suurpangad, kes rahapesu
skeemis osalesid; JOKK –skeemitajad.
David
Brooks
"Tee
iseloomuni"
New
York Times bestseller nr.1
Economist
2015 aasta parima raamatu nominent.
Äripäev
2016
Tõlkinud
Pille Peensoo