1. oktoober 2021

September 2021

Kinos

3. Sandra saab tööd☝☝☝
Stsenarist ja lavastaja Kaupo Kruusiauk


Osatäitjad: Mari Abel, Kaie mihkelson, Raimo Pass, Hendrik Toompere Jr, Alo Kõrve, Hendrik Kalmet, Laine Mägi, Tiina Tauraite, Mait Malmstein, Carmen Mikiver.

Füüsikadoktor Sandra Mets (Mari Abel) kaotab ootamatult töö. Uue töökoha leidmine tundub esmaspilgul lihtne, kuid kujuneb hoopis tragikoomiliseks katsumuseks. Lõputud tööintervjuud viivad endise teadlase kokku kõikvõimalike olukordade ja uute persoonidega, alates groteskse väikeettevõtja valvsa pilgu all testimisest kuni uljaste start-up juhtidega plankimiseni. Muidu taiplik Sandra avastab ennast silmakirjalikust ja mingile kummalisele võimule pretendeerivast maailmast. Nii peab peategelane kohanduma uute situatsioonide ja tutvustega, kuid õhku jääb küsimus, kuidas selles kõiges iseendaks jääda.

Peaosatäitja on Mari Abel (‘’Teesklejad’’). Kõrvalosades teevad kaasa Hendrik Toompere (‘’Igitee’’), Laine Mägi (“Eestlanna Pariisis“), Henrik Kalmet (‘’Ükssarvik’’), Carmen Mikiver (telesari ‘’Siberi võmm’’), Alo Kõrve (‘’O2’’), Tiina Tauraite (‘’Püha Tõnu kiusamine’’), Mait Malmsten („Klassikokkutulek“), Kaie Mihkelson (telesari ‘’Kelgukoerad’’), Raimo Pass (‘’Seenelkäik’’), Hendrik Toompere Jr. (‘’Päevad, mis ajasid segadusse’’).
Filmi stsenarist ja režissöör on Kaupo Kruusiauk (“Viimane vürst”). Operaator Sten-Johan Lill (“Päevad, mis ajasid segadusse”, “Viimased”), kunstnik Tiiu-Ann Pello (‘’Deemonid’’), kostüümikunstnik Anu Lensment, grimmikunstnik Tiina Leesik, monteerija Kaie-Ene Rääk, helilooja Kali Briis ning produtsent Anneli Ahven (“Johannes Pääsukese tõeline elu”, “Must alpinist”). Filmi valmimist toetasid Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital.


Mulle täitsa meeldis see film, vaatamata kõigele sellele, mida enne lugeda jõudsin. Soovitada julgen neile, kes on valmis tõsisemaks vaatamiseks.


Teatris

18. Kuressaare teater☝☝☝
Adam Long, Daniel Singer, Jess Winfield
Shakespeare ´i kogutud teosed

Tõlkija Anu Lamp
Lavastaja Sander Pukk
Kunstnik Annika Lindemann
Helilooja Veiko Tubin

Mängivad:
Tanel Ting, Jürgen Gansen ja Markus Habakukk

Pilt teatri kodulehelt.

Kõik Shakespeare’i teosed (lühendatult) (parandatud) ühe teatriõhtuga ja sama palju nalja kui püstijalakomöödias! Meil pole ka laval ühtegi tooli, lauast rääkimata..
Mõnes teatris ikka mängitakse mõnda Shakespeare’i näitemängu, „Hamletit“ või „Romeot ja Juliat“, vahel jõuab ka mõni Shakespeare’i komöödia lavale. Seda on vähe ja just seetõttu oleme võtnud eesmärgiks mängida ühe õhtuga ära kogu Shakespeare’i looming ehk suure meistri kõik näidendid, mida on rohkem kui 30 ja lisaks 154 sonetti.
Georg Meri tõlkes on eestikeelne Shakespeare’i väljaanne 1791 lehekülge pikk ja kaalub umbes kolm kilo, nagu kolmekilone hantel. Selleks, et nii suur hulk kirjanduslikku materjali vaimu ei murraks, oleme seda lühendanud ja pannud arusaadavasse keelde tänasele Eesti teatrivaatajale.
Pikk jutt lühendatult: ole noor või vana, kukk või kana, me paneme su naerma.

Kavalehel määratud sihtgrupp :noored ja täiskasvanud.

Täitsa vahva etendus oli, vaatamata mu lapselapse hoiatusele, et vanaema, sulle see ei meeldi. Meeldis küll. Olen avatud heale näitemängule, mõnikord naudin head teksti, teinekord näitlejate mängu. Hea kui mõlemad kokku langevad.

Poisid laval lustisid täiega ja asusid kohe publikut käima tõmbama nagu rokkkontserdil. Efekti lisas, et üks näitlejatest alguses pahaaimamatu publiku hulgas istus, efektne oli ka lõpp, kus viimane etendus kiirkorras ja siis tagurpidi läbi mängiti. 
Lõpulaul Shakespeare soneti sõnadele pani loole kena punkti.
Kuid sinu suvele ei tule kadu
ja iluga sa ühte jääma pead,
ei hoople surm, et rändad varjuradu, –
sind igaveseks teevad värsiread.
Sest kuni näeb veel silm või hingab rind,
värss elav on – ja elus hoiab sind.


See oli kummardus suurele Shakespearele, tänapäevase lisandiga. Ning tänu neile lisandustele, ei saa see etendus poistel vist kunagi valmis.
Lugesin internetis arvustusi. Väga erinevad on 1997. a Rakvere teatri etenduse ja Kuressaare teatri retsensioonid. Rakvere teatri etendust pole ma näinud, kuid kas on lavastused niivõrd erinevad või on vaatajad nii palju muutunud ja Shakespeare pole enam pühadus, kelle kulul nalja ei tohi teha.

Ooperilaval olen Shakespeare ainetel  kirjutatud libretotega näinud „Romeo ja Julia“, „Falstaff“, „Otello“, Macbeth“ ja „Suveöö unenägu“. Rohkemgi kui draamalaval, põhiliselt - Romeo ja Julia erinevate variatsioonides. Ja siinjuures olgu öeldud, et kõige kehvem Shakespeare kogemus on seni olnud minu lemmikteatri Pärnu Endla „Windsori lõbusad naised“. Kevadel etendub Vanemuises „Tõrksa taltsutus“ , loodan sellelt parimat.


17. Alan Menkeni muusikal☝☝☝
Nunnad hoos


Helilooja Alan Menken
Laulutekstid Glenn Slater
Libreto Cheri Steinkellner & Bill Steinkellner
Põhineb Touchstone Picturesi filmil „Sister Act”, stsenaariumi autor Joseph Howard
Esietendus 28. novembril 2020 Vanemuise suures majas

Lavastaja Samuel Harjanne (Soome)
Muusikajuht ja dirigent Taavi Kull
Kunstnik ja kostüümikunstnik Karmo Mende
Koreograaf ja liikumisjuht Gunilla Olsson (Rootsi

Tõlkijad Aapo Ilves ja Mario Pulver
Helirežissöör Toomas Paidra
Valguskunstnik Märt Sell (Rakvere teater)
Koreograafi assistent ja repetiitor Matthew Jordan
Kontsertmeistrid Ele Sonn ja Katrin Nuume
Koormeister Ele Sonn
Lavastaja assistent ja produtsent Heli Anni
Muusikalis on kasutatud Kristjan Suitsu loodud kujunduselemente lavastusele ”Roosi nimi”


Osades:
Tanja Mihhailova-Saar Deloris van Cartier
Merle Jalakas- ülemõde
Kärt Anton- õde Mary Robert
Karin Tammaru (Teater Endla)-õde Mary Patrick
Milvi Luik - õde Mary Lazarus
Simo Breede - monsenjöör O’Hara
Kalle Sepp (ETA Revüüteater „Starlight Cabaret –Curtis
Rasmus Kull- Eddie
Norman Salumäe- TJ
Silver Laas- Joey
Germán Gholami- Pablo
Eve Kivisaar -õde Mary Martin
Kaja Ilmjärv-õÕde Mary Theresa
Linda Kanter -Michelle
Ele Millistfer- Tina
Egon Laanesoo -Ernie

Vanemuise sümfooniaorkester ja bänd


Sisukokkuvõte.
Esimene vaatus
On jõululaupäev aastal 1977 Philadelphia ööklubis. Deloris van Cartier ja tema kaks taustalauljat esinevad tühjale saalile, kuna klubiomanik ja Delorise poiss-sõber Curtis Jackson lubas naist tutvustada muusikaprodutsendile, et käima tõmmata tema karjäär. Kahjuks saab Deloris peagi teada, et valelik mees oma lubadusest kinni ei pea. Kui Deloris satub asjade keerises kogemata pealt nägema, kuidas Curtis ja tema käsilased Ernie maha löövad, otsustab Deloris põgeneda.
Curtis aga, teades, et Delorise pealtnägijaks jätmine võib tulevikus talle kätte maksta, saadab oma mehed naist kinni võtma. Deloris põgeneb jaoskonda ja räägib politseiülem Eddie’le juhtunust. Ootamatult tabab neid kahte äratundmine: Deloris ja Eddie on endised koolikaaslased. Eddie võtab vastu otsuse panna Deloris sellise tunnistajakaitse alla, kust Curtis teda mitte mingi nipiga ei leia: nunnakloostrisse!
Nunnakloostris saab Deloris endale uueks nimeks õde Mary Clarence ning hoiab seal oma taustalugukiivalt saladuses.
Kloostris osaleb Deloris kooriproovis ja kuuleb, kui halvasti nunnad laulavad. Ta teeb ettepaneku õpetada nunnasid viisi pidama ja nooti lugema. Järgmisel pühapäeval annabki koor kirikukülastajatele sütitava ja elava kontserdi, mis päästab nad majanduslikest raskustest, kuna justkui tuhast tõusnud nunnad ja värske repertuaar toovad kirikusse uusi külastajaid ja annetajad. Ülemõde on aga kohkunud, sest temale tuttav, lihtne ja traditsiooniline koor on moondunud millekski modernseks.

Teine vaatus /
Ülemõde tahab Delorist kloostrist välja visata, kuid viimastel nädalatel on kloostri koor muutunud väga edukaks ning tänu rohketele annetustele on kirikul lõpuks ometi raha, et teha renoveerimistöid. Nunnade kooril palutakse esineda erilisel paavstile korraldatud kontserdil. Seda uudist kajastatakse ka televisioonis ning teleriekraanil tunneb Curtis ära Delorise. Curtis saadab oma käsilased kloostrisse
naist otsima. Ülemõde annab Delorisele teada, et kohtukuupäev, mil ta Curtise vastu peab tunnistama, on lähemale tõstetud ja seetõttu peab Deloris juba kiiremas korras kloostrist lahkuma. Teised nunnad kuulevad jutuajamist pealt ja Delorisel ei jää muud üle, kui õdedele tunnistada, kes ta tegelikult on
ja miks ta kloostrisse tuli. Paljastunud tõde kuuldes on nunnad kurvad ja pettunud.
Esialgu on Deloris õnnelik, et kohtuprotsess käib ning et ta kiiremas korras saab naasta oma unistuste täitmise juurde. Teda tabab aga põhjatu süütunne, et oma kloostriõed maha jättis, ning Deloris mõistab, et kuulsuse nimel rügamine annab talle tuntuse ja raha, aga mitte sõpru ega lähedasi. Nende mõtete ajel otsustabki naine kloostrisse tagasi minna ja koos õdedega paavstile laulda. Curtis ja tema mehed Joey, TJ ja Pablo riietuvad nunnadeks ning hiilivad kloostrisse. Nad püüavad Delorist kätte saada ning lõpuks jooksebki naine relvastatud ja ohtlikule Curtisele otse sülle. Sisse tormavad nunnad, kes on kartmatult valmis Delorist kaitsma. Hullunud Curtis on valmis nunnade pihta tulistama, kui sisse tormab Eddie, kes teeb Curtise kahjutuks ning vahistab sissetungijad. Ülemõde ja Deloris sõlmivad vaherahu ja otsustavad üksteist võtta täpselt sellistena nagu nad on.


16. Henry Lewis, Jonathan Sayer, Henry Shields☝☝☝
Pangarööv

(The Comedy About A Bank Robbery)
Komöödia
Esietendus 3. septembril 2020 Vanemuise suures majas

Lavastaja Ain Mäeots
Tõlkija Martin Algus
Stsenograaf Jaanus Laagriküll
Kostüümikunstnik Gerly Tinn
Valguskujundaja Priidu Adlas
Lavatrikkide Juhendaja Enar Tarmo
Muusikaline Kujundaja Ele Sonn
Liikumisjuht Marika Aidla
Helirežissöör Vaiko Vreimann


Osades
Karl Robert Saaremäe -Mitch Ruscitti, kurikael, Briti Columbia karistusasutuse vang
Ragne Pekarev -Neil Cooper
Merle Jääger - Ruth Monaghan, Minneapolise Linnapanga teller ja Sami ema
Aivar Tommingas - Robin Freeboys, Minneapolise Linnapanga juhataja ja Caprice’i isa
Karol Kuntsel- Warren, Minneapolise Linnapanga õnnetu ametnik
Jaanus Tepomees - Sam Monaghan, Minneapolise taskuvaras
Lena Barbara Luhse - Caprice Freeboys, Robin Freeboysi tütar
Jüri Lumiste- Ohvitser Randal Shuck
Veiko Porkanen -Roger Freeboys, Russell, Irving, ajakirjanik Hanratty, Politseiülem, Eddie-Irving-Gunther, Kajakas, Kala, näitleja Varjuteatris
Jürgen Gansen (Kuressaare Teater) - O’Brien, klient Pangas, Maître D’, Fbi Kapten, Röövel, Eddie, Prints Ludwig, Kajakas

1958. aasta suvi. Minneapolise linnapanga seifi on hoiule usaldatud hindamatu teemant. Vanglast põgenenud kurjategijal on kinnisidee see oma opaka paarimehe ning triksterist tüdruksõbra abil sisse vehkida. Valeidentiteetidest, armastuskolmnurkadest ja salajastest ülesannetest kubisevas maailmas ei saa usaldada mitte kedagi. Linnas, kus kõik on kelmid, on lahendamata vaid üks suur ja oluline küsimus: kes saab kalliskivi endale?

Näidend oli 2017. aastal Suurbritannias Laurence Olivier’ nimelise parima uue
komöödia auhinna nominent ning sai 2018. aastal parima komöödia auhinna Prantsusmaal.

Tartu-sõit tasus end täielikult ära. Üle hulga aja komöödia, mis päriselt ka naeratas, lisaks imetlesin lavastust ja lavatrikke.

 

15. Gioacchino Rossini☝☝☝

Türklane Itaalias (Il turco in Italia)

Esietendus La Scala, Milaanos 14 august 1814

PromFesti kümnes ooperilavastus aastal 2021, PromFesti koostööprojekt Kaunase Riikliku Muusikateatriga.

Esietendus 8. septembril 2021 Kaunase Riiklikus Muusikateatris, Leedus.
12. 13. ja 14. septembril Pärnus Endla Teatris.
Estonias mängiti viimati 1971 a.

Muusikaline juht ja dirigent - Erki Pehk
Lavastaja - Andrus Vaarik
Lava- ja kostüümikunstnik - Madis Nurms
Koreograaf - Dainius Bervingis
Valguskunstnik - Margus Vaigur
Videokunstnik - Argo Valdmaa

Peaosades Klaudia Taevi nim. konkursi eelmiste aastate laureaadid, sulgudes märgitud, mis aasta laureaat. Need näod tuleb meelde jätta, edaspidi kohtab neid erinevatel maailma lavadel.



Bažbeuk-Melikjan (2019 bass, Armeenia) - Selim














Anna Tverdova(2019 sopran ,Ukraina) – Donna Fiorilla














Taras Berežanski (2017 bass, Ukraina) – Don Geronio














Juri Rostotski – (2015, tenor, Venemaa) Don Narciso















Vladislav Tluštš - Prosdocimo















Kamile Bonté(2019, sopran, Leedu) – Zaida













Kaunase Riikliku Muusikateatri koor ja orkester
Koormeister - Rasa Vaitkevičiūtė
Orkestri kontsertmeister - Povilas Grigas

Kõik algab sellest, et poeet Prosdocimo otsib koomilise näitemängu jaoks süžeed, tema pisut opakas sõber Geronio otsib aga ennustajat, kes teda abieluprobleemide osas nõustaks. Juhuslikult kohtuvad nad mustlastega, kelle seas on imekaunis, kuid õnnetu Zaida, kes väidetavalt on pärit Türgi haaremist…
Säärasest sündmuste jadast käivitub Rossini ooperi "Il Turco in Italia" tegevustik. Kõlab nagu jabur seebiooper? Just nii tundus ka lavastaja Andrus Vaarikule, koomilistes žantrites viie-tärni-mehele, kes otsustas selle ooperi tuua lavale täiesti originaalses, tema arvates tänapäeval ainumõeldavas võtmes, kus kus poeedist saab produtsent ning teistest tegelastest osalised/mängukannid tema juhitud pöörases tõsieluseriaalis.

Andrus Vaarik: “Pannes Rossini ooperi aluseks oleva jabura jandi kaasaegse massimeelelahutuse veelgi napakamasse formaati, saime endalegi üllatuseks väga elusa, vaimuka ja liigutava loo.”

Vaariku lavaversiooni võimendab kunstnik Madis Nurmsi stsenogaafia. “Türklase” visuaalis on ilmselt äratundmisrõõmu neile, kes üheksakümnendate algul hinge kinni pidades “Tähekese” uue numbri ilmumist ootasid. Võrreldes kunstniku varasemate töödega näeb see lavastus välja värvilisem, pehmem, rõõmsameelsem, aga muidu nagu PromFesti lavastused ikka - häbenematult seksikas, mitte dekoratiivne vaid pigem konstruktivistlik.

Originaalsele lavastuskonseptsioonile vaatamata ei ole muusikaline juht Erki Pehk pidanud muutma Rossini partituuris mitte ühtegi nooti ega sõna, kõik sobitub ideaalselt! Seega võivad autentsusest lugupidavad ooperigurmaanid kujutleda end aega kakssada seitse aastat tagasi, mil see ooper La Scalas esmaettekandele tuli ning lasta end vabalt Rossini säravast muusikast kaasa viia.

Vaatama kerglasele süžeele, nõuab Rossini bel canto stiilis ooper lauljatelt suurt meisterlikkust. Ka selles osas ei ole pidanud maestro Pehk tegema mööndusi, sest PromFesti lavastuses on peaosades noored andekad lauljad, kes kõik rahvusvaheliselt kõrgetasemeliseks tunnustatud Klaudia Taevi nimelise konkursi laureaadid. See lavastus ongi neile auhinnaks eduka esinemise eest. Nimelt on tegemist maailmas ainulaadse konkursiga, kus pea-preemiaks on võitjatel võimalus valida oma unelmate roll ooperilavastuses, mille PromFest järgmisel festivalil publiku ette toob.
Seekordne on järjekorras juba kümnes


Nii kirjutati tutvustuses. 

Olen näinud Rossini oopereid :“Türklane Itaalias“, „Sevilla habemeajaja“, „Tuhkatriinu“, Semiramide“, "Le comte Ory",  "Wilhelm Tell". Siinjuures ei teagi, kas ooperinimesid peaks kirjutama originaalkeeles või tõlgitult. Lähen kergema vastupanuteed- kui tean tõlget, ok! ,kui ei tea- originaalkeeles. Kas panna jutumärkidesse või ei, pean uurima.

Pesaros ringi kõndides nägin  Rossini teatrit, kui tore oleks augustis Rossini festivalile sõita. Tänavu mängiti seal oopereid "Elisabetta Regina", "D’inghilterra" (imeilus avamäng!);" Moïse et Pharaon"  ja
"Il signor Bruschino".
Kaks koroona-aastat on mind ilma jätnud ooperireisidest. paraku saan iga aastaga vanemaks ja vaevalt ma 70 + neid reise veel üksi ette võtan. 2022a kevadel on mu suur soov veel kord, viies kord Viinis käia.   
Aga, Pesaros raputasin kannatlikult ka  Rossini majamuuseumi ust, sel päeval sisse ei pääsenud.

Võin vist öelda, et naudin kõiki oopereid, minu  lemmik on Verdi, armastan Wagneri oopereid, kuid pean tunnistama, et nii sädelevat ja kirgast muusikat kui Rossinil, teistel ei ole.

Tiit made ooperileksikoni andmetel on Eestis lavastatud järgmisi Rossini oopereid: "Sevilla habemeajaja" (Estonia 1922, 1926, 1943, 1948, 1994; Vanemuine 1946, 1948, 1981), "Türklane Itaalias" (Estonia 1971), "Abieluveksel" (Vanemuine 1985, 2006 Estonia Talveaed 1992), "Itaallanna Alžiiris" (Vanemuine 1994), "Tuhkatriinu" (Estonia 2006), "Wilhelm Tell" (Estonia 2008).



14. Leea ja Klaus Klemola☝
Arktilised mängud.

Surmtõsine komöödia inimeseks olemise ilust.
Esietendus 3.septembril 2021 Endla teatris  

Lavastaja Ingomar Vihman
Kunstnik Arthur Arula
Tõlkija Maimu Berg
Valguskunstnik Ivar Piterskihh
Muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar

Osades:
Andrus Vaarik - Marja-Terttu Zeppelin
Sepo Seeman, külalisena - Martti Piano Larsson
Ago Anderson - Arijoutsi Prittinen
Lauri Kink, külalisena - Harri Lömmarkki
Carita Vaikjärv - Maura Zeppelin ja Sami Simpanen
Kadri Rämmeld - Vili Autio Tiippanainen
Priit Loog - Intijani Mikkola


Marja-Terttu ja Piano on tagasi! Viimati kohtus Endla publik nendega 11 aasta eest Gröönimaal, kuid nüüd on 75-aastane talveveteran Marja-Terttu Zeppelin põhjamaise grilliputka kinni pannud ja elab Soomes oma keskealise tütre Maura Zeppelini mereäärses kodus. Just siin, Kokkola lahesopis, kus ka detsember on korralik paadisõidukuu, kohtub Marja-Terttu taas Martti Piano Larssoniga – mehega, kelles mitte keegi pole mitte kunagi pettuma pidanud ja kelle peamiselt jotade varjupaigana toiminud äri on arenenud tõeliselt edukaks filmikompaniiks.

Leea ja Klaus Klemola Kokkola-triloogia neljas (ja ilmselt viimane) osa „Arktilised mängud“ ongi lugu nende kahe taaskohtumisest, ühest saatuslikust jahiõnnetusest, Šveitserite Vennaskonnast, muusikabisnisesse minekust ning Vili Tiipanaise ja Intijani Mikkola radikaliseerumisest. Aga see on ka lugu edukuse raskest taagast, meeste aust, iseenda saatuse üle otsustamisest, alkoholismist, kliimasoojenemisest, elu kaduvusest ja sellest, milline väljakutse on armastada Soome rahvast. Või siis hoopiski tõsilugu mängust, mis võidab surma ja uurib, mis juhtub põhjamaise identiteediga siis, kui külma enam ei ole.

„Leea ja Klaus Klemolal on taaskord õnnestunud kirjutada näidend, mis paneb vaatajad laginal naerma ja samal ajal intensiivselt mõtlema neile mängudele, mida me täiskasvanuna mängime ja sellele, kuidas need erinevad rollid meie liivakastile mõjuvad. Klemolatel on arusaamatu võime teha täiesti pöörast teatrit, mis räägib inimeseks olemisest ja maailmast puudutavamalt kui miski muu, mida on 21. sajandil Tampere lavadel mängitud,“ kirjutas Soome kriitika pärast „Arktiliste mängude“ maailmaesietendust Tampere Teatris 2019. aasta sügisel.

Mina pole näinud 2007.a. Endlas lavastatud „Kokkola“ ega ka  2010 a „Külmale maale“.
Võib-olla oleks etendus mulle rohkem pakkunud, kui oleksin tegelasi näinud arengus.
„Arktilised mängud“ - oli helgeid hetki, kuid ei saa öelda, et mulle meeldis. Ropud sõnad laval mind ei häiri, aga naerma ka ei aja pikem kergitab küsimuse- a* mis siin naerda on.
Ja mulle oleks meeldinud kui Andrus Vaarikul ka minu etendusel oleks parukas peas olnud nagu teatri kodulehel piltidel.  


Raamatud

96. Charlaine Harris☝
Tõelised mõrvad 
Real murders
Inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann 
Varrak, 2021
Sari Aurora Teagardeni müsteerium

Charlaine Harris on seni eesti lugejale tuntud Lõuna-Louisiana vampiiridest kõnelevate raamatute ja HBO telesarja „True Blood” põhjal. Sarja esimeses raamatus „Tõelised mõrvad” tutvustatakse lugejale Georgia osariigis asuvat Lawrencetoni, väikest linnakest, kus ei juhtu tavaliselt midagi erilist. Elu põnevamaks tegemiseks on selle elanikud organiseerinud Tõeliste Mõrvade Klubi, mille liige on ka raamatukoguhoidja Aurora Teagarden. Klubis analüüsitakse kunagi tegelikult toimunud mõrvu ja nende uurimist. Siis aga tapetakse klubi üks liige just samamoodi, nagu on sooritatud kuritegu, mida nad järgmiseks arutama pidid hakkama. Üsna ootamatult leiab Aurora end olukorrast, kus tal tuleb asuda mõrva lahendama.

Olen telerist ehk paari osa „Aurora Teagardeni müsteeriumitest“ . Mulle meeldis raamatus, kuidas autor tegevustikku läbi Aurora mõtete kirjeldas. Aga see oli ka kõik, mis meeldis, pole minu raamat.


95. Piñeiro, Claudia☝☝
Neljapäevased lesed
 
Las viudas de los jueves
Tõlkinud Eva-Stina Randoja
Postimees Kirjastus, 2021
Postimees Kirjastuse romaanisari


On neljapäeva õhtu Buenos Airese lähistel asuvas eranaabruskonnas uhkes eramus. Basseini põhjas lebab kolm surnukeha. Lukustatud väravate taga – lihtrahva vaesusest, kõntsast ja kuritegevusest eemal – elavad Scagliad ja nende sõbrad varjatult elu, kust ei puudu truudusetus, alkoholism, üle oma võimete elamine ja õnnetud abielud. Kui kaugele on meeleheitel inimesed valmis minema, et säilitada petlikku muljet heast elust? Autorist: Claudia Piñeiro (snd 1960) teoseid on kodumaal Argentinas saatnud tohutu menu. Buenos Airese ülikoolist 1983. aastal raamatupidaja hariduse saanud naine otsustas pärast kümne aastast erialast karjääri teha kannapöörde. Ta heitis numbrid kõrvale ning pühendus kirjutamisele. Tema esimene raamat – noorele lugejale mõeldud „Un ladrón entre nosotros” („Varas meie seas”) – ilmus 2005. aastal. Piñeiro on võitnud mitu kirjandusauhinda, sealhulgas Claríni preemia romaani „Neljapäevased lesed” eest. Eelkõige krimiromaane ja põnevikke kirjutav autor on tegev ka stsenaristi ning ajakirjanikuna. Oma artiklites on ta muuhulgas sõna võtnud abordiõiguse poolt ja naistevastase vägivalla vastu. Ta on Jorge Luis Borgese ja Julio Cortázari järel Argentina tõlgituim kirjanik.

Ootasin seda raamatut. Toledo kirjastuselt ilmunud "Betty Boop" meeldis mulle väga.
Neljapäevaste leskede kui  ka  Betty Boop  tegevus toimub suletud eliitelamurajoonis. Sellises elamurajoonis, aga Euroopas, toimus ka eelmise raamatu, "Terapeut"  tegevus.
"Neljapäevased lesed" oli suht masendav raamat, mida võimendas autori ebaisikuline jutustamisviis.


94.Paris, B. A.👎
Terapeut

The therapist
Inglise keelest tõlkinud Raili Puskar
Pegasus, 2021

Maja, mis varjab endas šokeerivat saladust … Kui Alice ja Leo kolivad Londoni peenesse elurajooni äsja renoveeritud ruumikasse majja, tundub, et nende unistus on täitunud: viimaks saavad nad rajada esimese ühise kodu ja elada koos tõelise paarina. Ent kui Alice naabreid pisitasa tundma õpib, saab ta teada, millist kohutavat saladust maja endas varjul hoiab, ja ta hakkab tundma tugevat sidet Ninaga – terapeudiga, kes elas majas enne neid. Alice üritab iga hinna eest kahe aasta taguse sündmuse kilde kokku panna, aga mitte keegi ei taha sellest rääkida. Naabrid salatsevad ja selles pealtnäha kokkuhoidvas kogukonnas pole kõik sugugi nii täiuslik, nagu esmapilgul paistab. Ja on see pelgalt kujutlus või käib keegi tõesti öösiti nende majas ringi? B. A. Paris sai tuntuks rekordeid purustanud debüütpõnevikuga „Suletud uste taga“, mida on ainuüksi tema kodumaal Suurbritannias müüdud üle miljoni eksemplari. Tema raamatuid tõlgitakse enam kui 40 keelde ja „Terapeut“ on Parise viies romaan. „Kõhedust tekitav saladus … Pinev ja kaasahaarav.“ – Louise Candlish „Võrratu valede rägastik.“ – Jane Corry

Märksõnad: isehakanud missis Marple, kuid mitte nii taibukas; suletud eliitelamurajoon.
Mulle nn. maja krimkad, kus tegevus toimub ühes majas, elurajoonis, ei meeldi.
Neid on nüüdseks õige palju kogunenud. Nagu kadunud tütreidki.


93.Griffiths, Elly☝☝☝
Kaldajärsaku Maja

The House at Sea's End
Inglise keelest tõlkinud Nele Mikk
Tallinn : Krimiraamat, 2021
Sarjaandmed:
Dr. Ruth Galloway juhtum
Krimiraamat


Ühelt kõledalt murenevalt Norfolki rannaribalt leitud vanad luud toovad kaasa mitme nüüdisajal elava inimese surma. Kohtuarheoloog dr Ruth Galloway on just naasnud tööle pärast seda, kui tal sündis tütar Kate, kelle teadmatuks märgitud isa on abielumees, peainspektor Harry Nelson. Ruth jumaldab oma tütart, aga tal on raske ühel ajal toime tulla emaduse ja armastatud tööga, ning lisapingeid tekitab Nelsoni ilmne mure nende ühise tütre pärast ja soov lapse elus osaleda. Nüüd tehakse Ruthi elu aga veelgi keerulisemaks, kui ta kutsutakse uurima massihauda ja ta tuvastab, et luud kuuluvad kuuele meesterahvale, kellel on käed köidetud ja kuul pähe lastud. Järgnevad analüüsid paljastavad, et tõenäoliselt oli tegu sakslastega. Kohalik rannikuriba oli omal ajal Saksamaa sissetungiks välja valitud sihtkoht. Kodukaitse kavatses aga vankumatult kõik taolised katsed tagasi lüüa, ja seda organisatsiooni juhtis mees, kelle poeg on nüüd parlamendiliige. Üks vähestest elus olevatest Kodukaitse liikmetest rauk vihjab saladusele, mida nad kõik olid lubanud hoida oma elu hinnaga. Kohale ilmub Saksa reporter ning ilmsiks tuleb info operatsiooni „Lucifer“ ja võimaliku briti sõjaroima kohta. Ja kui eakad tunnistajad hakkavad kahtlastel asjaoludel hinge heitma, näevad Ruth ja Nelson ränka vaeva, et süveneda jahtunud juhtumisse, mis on korraga muutunud niivõrd kuumaks, et kõrvetab tervet rühma kahtlusaluseid, kes tahavad meeleheitlikult minevikku vaka all hoida. Samal ajal tuleb Ruthil ja Nelsonil tegelda ka oma suhtega. Griffithsi kolmas romaan ei sisalda mitte ainult suurepärast müsteeriumi, vaid jälgib ka keeruliste ja mõnikord lausa ebasümpaatsete tegelaste käekäiku.

Kolmas Dr. Ruth Galloway juhtum meeldis mulle sama palju kui esimene, teine oli  lahjem. 
Lõpulause äratab huvi neljanda raamatu vastu:  Ja kogu pärastlõuna, terve lõunasöögi ja kõnede ja üleüldise heade soovide puistamise keskel näeb Ruth, kuidas Michelle’i näol koidab aeglaselt kahtlus.
Tunnistan, et krimiraamatutes ei paku mulle tavaliselt huvi peategelaste eraelu, selles raamatus pakkus küll.


92. Mankell, Henning☝☝☝
Hiinlane

Kinesen
Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma
Varrak, 2021

Ühel 2006. aasta külmal jaanuaripäeval avastab Rootsi politsei midagi tõeliselt koletut. Väikeses Hesjövalleni linnas on aset leidnud tõeline veresaun. Ainult hullumeelne suudaks nii jõhkral moel tappa kaheksateist inimest. Kui Helsingborgi kohtunik Birgitta Roslin juhtunu kohta loeb, taipab ta äkki midagi ootamatut. Tal on perekondlik seos mitte ainult ühe mõrvaohvriga, vaid peaaegu kõikidega neist. Kuna politsei tammub kohapeal, otsustab Birgitta Roslin ise juhtunusse selgust tuua. See viib ta rännakule ajas kaugele tagasi, 1860ndate Ameerikasse, kus hiinlastest orjatööjõud ehitab lääne- ja idaranniku vahele raudteed. Kuid jäljed viivad ka tänapäeva Hiinasse, riigi kommunistliku partei ladviku juurde. Uus supervõim vajab piiramatut ligipääsu toorainele, et saada arenenud tööstusriigiks, ja peab samal ajal lahendama miljonite rahulolematute talupoegade probleemi, kelleni üha kasvav heaolu ei jõua. Süütult ja pahaaimamatult tõmmatakse Birgitta Roslin kõrgetasemelisse poliitilisse mängu, mis seab ohtu ta elu. Kõrgel rahvusvahelisel tasemel põnevik viitab ohtudele, mis võivad tekkida, kui Hiinast saab taas suurvõim, samal ajal kui demokraatia küsimused on lahendamata. Raamat pakub ohtralt mõtlemisainet ka väljaspool põneviku tavapärast meelelahutuslikku süžeed.


Oodatult ülihea Mankell, olin raamatul kaua järjekorras, tasus ära. Raamat, milles kuritegu jäi ametlikult lahendamata. Huvitav oli lugeda Hiina tegevusest Aafrikas.


91. Backman, Fredrik☝☝☝
Karulinn
Björnsta
Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma
Tallinn Varrak, 2021

Juunioride meistritiitel jäähokis ei tähenda keskmisele inimesele suurt midagi, kuid Karulinna elanikele tähendab see kõike. Selline suurvõit tõmbaks tähelepanu tööpuuduse ja eraldatuse all kannatavale linnale, meelitades kohale investeeringuid ja andekaid sportlasi. Selline suurvõit tähendaks absoluutselt kõike Amatile, kõhnukesele teismelisele, keda koheldakse kui rämpsu igal pool peale jää, niisamuti Kevinile, staarmängijale, kes kindlustab endale kuldset tulevikku NHL-is, ning Peterile, klubi pühendunud spordijuhile, kelle enda professionaalne hokikarjäär lõppes traagiliselt. Algul tundub, et meeskonnal õnnestubki linna unistus ellu viia. Kuid ühel õhtul, tähistades olulist võitu, juhtub midagi Kevini ja spordijuhi tütre vahel - ning järgmisel päeval pole miski enam endine. Õhus on süüdistused, mis ei jäta ühtki Karulinna elanikku ükskõikseks. Meeskonna edu laineharjal hägustub piir ustavuse ja reetmise vahel. Lõpuks võtab üks noor mees julguse kokku ja toob lagedale tõe, mida keegi õieti kuulda ei taha. Fredrik Backman teab, et suurel määral kujundavad meid kohad, mida me nimetame koduks. „Karulinna“ emotsionaalselt võimsas ja tundlikus loos uurib ta, mis võib juhtuda, kui me kanname oma õlul teiste inimeste unistuste rasket koormat.

Ma ei ole väga kaua raamatut lugedes nutnud, aga seda raamatut lugedes olid pidevalt silmad pihus. Emotsionaalselt väga mõjutav raamat. Lugu on ühest noorte hokimeeskonnast, selles on väga palju hokist, aga see on nii kaasaskiskuvalt kirjutatud ja hokimänguga tulevad esile nii mitmed teised seosed perekonnas ja kogukonnas. Igatahes ei häirinud hoki selles loos nii, nagu oli liiga palju malet „Lipugambiidis“.
Kui lähtuda sellest ,et ilukirjandus on parim eneseabi, siis võib raamatut käsitleda ka eneseabiraamatuna. Lastevanematele soovitaksin väga. Ja oma lastele soovitasin, võib-olla ostan päriseks, sest selles oli nii palju kohti, mida tahtsin välja kirjutada..

Lk. 58: Kõikidel täiskasvanutel on päevi, mil me tunneme, et oleme sügaval sisimas otsa lõppenud. Kui me enam ei tea, mille nimel me kogu aeg nii ägedalt võitleme, kui reaalsus ja argipäev meid enda alla matavad ja me mõtleme, kui kaua me veel jaksame. Fantastiline on see, et me kõik suudame murdumata läbi elada rohkem selliseid päevi, kui me ise arvame. Õudne on ainult see, et me ei tea kunagi, kui palju täpselt.

Lk.230…….. midagi saab armastada ka nii, et ei armasta kõike selle juurde kuuluvat. Uhkust ei pea alati tundma häbenemata. Kehtib hoki puhul, kehtib ka sõprade puhul.

Lk. 254 Peaaegu kõik arutelud selle üle, kuidas inimesed üksteisega käituvad, lõppevad varem või hiljem vaidlusega inimloomuse üle. Bioloogiaõpetajatel pole olnud seda kunagi lihtne selgitada: ühest küljest jäi terve meie liik ellu seetõttu, et me hoidsime kokku ja tegime koostööd, teisest küljest arenesime välja seetõttu, et tugevamad isendid said alati õitseda nõrgemate kulul. Nii et lõppude lõpuks jääme igavesti üksteisega vaidlema, kuhu piir tõmmata. Kui egoistlikud me tohime olla? Kui palju oleme kohustatud üksteisest hoolima?

Sune ütleb lk. 189: Minu jaoks on kultuur sama palju see, mida me tegema ärgitame, kui see, millel me toimuda lubame.
David küsib, mida ta sellega mõtleb, Sune vastab: Enamik inimesi ei tee ainult seda, mida me neil teha käsime. Nad teevad seda, millele me läbi sõrmede vaatama.

Nii hea raamat, et kui ee läbi sai, ei tahtnud ka järgmisel päeval uut raamatut- krimkat käsile võtta.
Aplodeerin püsti!


90. Michaelides, Alex👎
Neidised 
The Maidens
Inglise keelest tõlkinud Raili Puskar 
Pegasus, 2021

Edward Fosca on mõrvar. Mariana on selles veendunud. Aga Fosca paistab puutumatu ja püha. Karismaatilist Cambridge’i professorit jumaldavad ühtviisi kolleegid ja tudengid, eelkõige aga ülikooli ühe kolledži naistudengitest koosneva salajase liidu Neidised liikmed. Mariana on andekas terapeut, aga kimpus omaenda probleemidega. Kui Mariana õetütre Zoe sõbranna Tara leitakse mõrvatuna, sõidab Mariana Cambridge’i, et olla õetütrele toeks. Ilmneb, et ka Tara kuulus salajasse liitu, ning Mariana otsustab Neidised sihikule võtta. Naine kahtlustab, et Cambridge’i idüllilise ilu ja iidsete traditsioonide foonil peitub midagi kurjakuulutavat. Ja ta on kindel, et kuigi Edward Foscal on mõrva ajaks alibi, on ta mõrvas süüdi. Kui leitakse veel üks surnukeha, ei õnnestu Marianal end enam vaos hoida: tema kinnisidee Foscast kui süüdlasest ähvardab kahjustada nii ta usaldusväärsust terapeudina kui ka suhteid lähikondlastega. Aga Mariana on otsustanud mõrvari tegutsemisele lõpu teha, isegi kui see võib maksta talle elu. „Üks aasta oodatumaid raamatuid. „Neidised” on lõpuks ometi kohal.” – The New York Times Alex Michaelides sai tuntuks 2019. aastal, kui ilmus „Vaikiv patsientˮ – debüütromaan, mis püsis enam kui aasta The New York Timesi edetabelis ja mille tõlkeõigused müüdi rekordiliselt 50 riiki. „Neidisedˮ on Michaelidese uus, pööreterohke psühholoogiline põnevik.

Nii nagu ma ei ole raamatu  „Vaikiv patsient“ fänn, ei avaldanud mulle muljet ka loetud raamat. Kuna mind hoiatati, et üllatav lõpp, seda sa eales ära ei arva, siis arvasin süüdlase õige varakult ära- tänu autori targalt peidetud vihjele ja vanale tõele- see, keda sa kõige vähem oskad kahtlustada. Kokkuvõtlikult võiks öelda –raamat, milles kogemustega grupinõustaja laseb end üsna haledalt ära petta.



89. Ann Patchett☝☝☝
Hollandi maja

Dutch house
Inglise keelest tõlkinud Krista Eek
Tänapäev, 2021

Lugu kaotatud paradiisist ja vääramatust jõust, mis sunnib kaevuma sügavale sellesse, mida tähendab meie jaoks pärilikkus, armastus ja andestus, millisena me tahame ennast näha ja kes me tegelikult oleme. Pärast teist maailmasõda õnnestub Cyril Conroyl tänu õnnelikule juhusele ja üheainsale osavale investeeringule panna alus märkimisväärsele kinnisvaraimpeeriumile, mis lennutab ta perekonna vaesusest rikkuste maailma. Ta ostab oma naisele üllatuskingiks Hollandi maja, Philadelphia äärelinnas asuva luksusliku häärberi, aimamata, et sellest saab alguse pere hävinguni viiv sündmusteahel. Loo peategelasteks on Cyrili lapsed Danny ja Maeve, kes on sunnitud oma lapsepõlvekodust võõrasema sunnil lahkuma. Jõuka eluga harjunud õde vend langevad tagasi viletsusse, mille ebakindluste keskel saavad nad loota ainult üksteise peale. Õe ja venna vaheline vankumatu side kujuneb nende päästjaks, ehkki see piirab ka nende tulevikku. „Hollandi maja“ tegevus kandub üle viie aastakümne ning kujutab sünget muinaslugu kahest targast inimesest, kes ei suuda leppida oma minevikuga. Hoolimata kõigist õnnestumistest ja edust tunnevad Danny ja Maeve end tõeliselt vabana vaid üksteise seltsis. Nad pöörduvad ikka ja jälle oma kulunud loo juurde, arutades naeruhoogude ja vihapursete saatel lõputult kõige selle üle, mille nad on kaotanud. Hellitatud Danny ja teda alati kaitsnud Maeve’i suhte tõeline proovikivi saabub aga alles siis, kui nad on sunnitud seisma silmitsi nendega, kes neid aastakümneid tagasi maha jätsid.

See raamat lahendas kaudselt sama teemat, mis eelmine- "Üksilduse lõpp", aga meeldis mulle kordades rohkem. 
 Ann Patchetti raamat „Bel canto“, ammu lugenud, aga siiani meeles.


88. Benedict Wells☝☝
Üksilduse lõpp

Vom Ende der Eisamkeit
Tõlkinud Piret Pääsuke
Rahva Raamat 2021

Tähelepanuväärne on raamatu alguslause:
"Mina tunnen surma juba ammu, kuid nüüd tunneb surm ka mind".

Üksilduse lõpp” on ühtaegu mõjuv ja meisterlik – ja unustamatu.” – John Irving

Senimaani oli mu elu kulgenud turvaliselt, ent ilmselt oli olemas nähtamatuid jõude ja vooluseid, mis võisid kõike hoobilt muuta. Sest näis, et on peresid, keda saatus säästis, ja teisi, kes tõmbasid õnnetust ligi, ning tol ööl küsisin ma endalt, kas minu pere võib ka sedasorti olla.
Julesi – nagu ka tema õe Lizi ja venna Marty – lapsepõlv on õnnelik, kuni nende vanemad hukkuvad autoavariis. Järgnevad internaatkooliaastad kujundavad igaüht isemoodi ning elu pillutab nad ilma mööda laiali. Täiskasvanuina näib, et nad on sellest saatuselöögist üle saanud. Ent siis ilmub minevik taas nende kannule ja selles on oluline osa kunagisel kooliõel, kirjandust armastaval Alval – ainsal, kes suudab tuua Julesi välja tema hinge varjulisest eremiidikambrist.
Benedict Wellsi liigutav romaan kõneleb kaotusest ja lootusest, üksildusest ülesaamisest ning küsib, mis on inimeses muutmatu ja kui palju mõjutab meie minevik meie tulevikku. Kuid eelkõige on see suure armastuse lugu.
Benedict Wells, sündinud 1984. aastal Münchenis, siirdus pärast gümnaasiumi lõpetamist Berliini ja otsustas, et ei lähe ülikooli, vaid hakkab kirjutama. Ülalpidamist teenis ta juhutöödega. Tema neljas romaan „Üksilduse lõpp” püsis üle pooleteise aasta Saksamaa edetabelite tipus. 2016. aastal pälvis see Euroopa Liidu kirjandusauhinna (European Union Prize for Literature) ning on tõlgitud 37 keelde. Wells elab vaheldumisi Berliinis ja Baierimaal.


Tõlkija järelsõna selle Saksamaal mitmeid kirjandusauhindu võitnud noorest kirjanikust. „Üksilduse lõpp“ pälvinud ka Euroopa Liidu kirjandusauhinna (European Union Prize for Öiterature ), nimetatud saja olulisima saksakeelse 20.-21.sSajandi ilukirjandusliku teose hulka ja tõlgitud enam kui 30. keelde.

Ei saanud minu lemmikraamatuks.