7. veebruar 2021

Veebruar 2021 teatris

Eesti Draamateater
Klaus Mann
Mefisto
Kertu Moppeli dramatiseering samanimelisest romaanist

Romaani tõlkinud Rita Tasa

Esietendus 12. veebruaril 2021

Lavastaja  Kertu Moppel
Kunstnik  Arthur Arula
Koreograaf  Jüri Nael
Valguskujundaja  Priidu Adlas
Helikujundaja  Lauri Kaldoja
Videokujundaja Epp Kubu

Mängisid:

Hendrik Höfgen-Juhan Ulfsak

Hans Miklas- Lauri Kaldoja

Otto Ulrichs-  Hendrik Toompere jr

Barbara- Teele Pärn

Nicoletta von Niebuhr ja Lotte Lindenthal- Merle Palmiste

Angelika Siebert- Inga Salurand,

Julietta-Sandra Ashilevi

Ministerpresident- Indrek Sammul

Direktor Kroege Guido Kangur

Dora Martin - Britta Soll

Böck- Karmo Nigula

Aleksander Eelmaa ja Rahvusooper Estonia poistekoor

Lavastus põhineb Klaus Manni romaanil „Mefisto”. Mann kirjutas romaani aastal 1936, kui ta oli põgenenud Saksamaalt natside võimuletuleku tõttu Hollandisse.

Romaani peategelane on Hendrik Höfgen, suurepärane näitleja, kellele meeldib olla tähelepanu keskpunktis. Ta laulab, tantsib, teeb nalja, ta on võluv ja lõbus. Tema isikus on ühendatud suur kunstnik ning väljapaistev showmees. Höfgen on just teinud oma esimese suurrolli (Mefistofeles Goethe „Faustis”), kui Saksamaal tulevad võimule natsionaalsotsialistid. Höfgenil on valida, kas jätkata oma tõusujoones kulgeva karjääriga, isegi kui ta peab selle nimel tegema koostööd poliitilise jõuga, mille vaateid ta absoluutselt heaks ei kiida; või seista oma väärtushinnangute eest, mis paraku tähendaks ka tema karjääri lõppu. Klaus Manni jaoks on tegu väga isikliku looga, sest Höfgeni tegelaskuju põhineb Manni õemehel, tolle ajastu suurimal Saksa näitlejal Gustaf Gründgensil. Manni romaani põhjal valmis 1981. aastal Ungari režissööri István Szabó film „

Alustasin Klaus Manni romaani“ Mefisto: romaan ühest karjäärist“, tõlkinud Rita Tasa ( Eesti Raamat, 1986) lugemist novembris 2020, siis kui ostsin piletid etendusele. Ja raamat on kusagil 75. lehekülje juures pooleli tänaseni. Ma kuidagi ei suutnud hoomata tervikut, tegevust ja tegelasi oli nii palju. Romaani tõlkija Rita Tasa ütleb romaani järelsõnas: Saksa kirjanik kirjeldab oma romaanis ühe näitleja karjääri, mis saab teoks tänu sellele, et peategelane laskub kompromisside teele ja interpreteerib natsismi millegi mõistuspärasena, kuigi on täiesti teadlik vastupidisest.

Seetõttu olin skeptik ka etenduse suhtes. Asjata. Etendus meeldis mulle väga. Lugu omandas minu jaoks tähenduse selle tegevustiku toimumise aja kontekstis, lisaks oli siin nii  palju allhoovusi viitega meie endi lähiajalukku kui ka tänapäeva. Ma muuseas teeksin etenduse vaatamise EKRE valijatele kohustuslikuks.

Etendust on huvitav vaadata, suur osa on  huvi püsimisel (minu abikaasa näite põhjal)  laulu- ja tantsunumbritel, Tšehhovi lavastamisel Berliini teatris, samuti ka video ja lava tagaosa kasutamisel. Suurepärane!

Kui näitemängust rääkida, siis ei saa üle ega ümber Juhan Ulfsakist. Super osatäitmine. Üle kahe tunni järjestikku laval. Arvasin, et etendus kahes vaatuses, siis mõtlesin, et koroona tõttu mängitakse ühe hooga , nüüd kavalehelt loen, et ongi ühes vaatuses.

Harva tahan ma draamatükki kaks korda vaadata, see eelisõigus ooperil, aga seda tükki vaataksin küll kord veel , süvenemise ja  näitlejate mängu nautimisega. Etendus puudutas mind sügavalt ja pani mõtlema mugavuse ja konjunktuurluse üle igapäevaelus. Kavalehe lugemine seisab veel ees.

Imetlen noore lavastaja ja dramaturgi  tööd- kui hästi on ta suutnud tabada romaani põhiküsimuse ja siduda selle lähiajaloo, nõukogude okupatsiooni ja kaasaja teemadega.

 



























 

 Giuseppe Verdi

Trubaduur

Il trovature

Salvatore Cammarano  libreto Leone Emanuele Bardare täiendustega  Antonio Garcia Gutierrese näidendi „El trovador“ järgi.

Maailmaesietendus 19. jaanuaril 1853 Rooma teatris Apollo


Esietendus Rahvusooperis Estonia 03. veebruaril 2021

 Dirigent Kaspar Mänd

Lavastaja Neeme Kuningas

Dekoratsiooni- ja kostüümikunstnik Anna Kontek (Soome)

Manrico-Dimitris Paksoglou (kreeka)

Leonora- Silja Aalto (UK)

Azusena -Maria Berezovska

Krahv di Luna - Rauno Elp

Ferrando - Priit Volmer

Ines - Juuli Lill

Ruiz-  Heldur Harriy Põlda

Sõnumitooja- Yixuan Wang

Vana mustlane -Tambet Kikas

Rahvusooper Estonia koor ja orkester

 Krahv di Luna ja Manrico võitlevad Hispaania kodusõjas vastasleerides. Nad on mõlemad armunud Leonorasse, kes armastab Manricot. Mineviku hirmutavad saladused heidavad nende saatustele varju. Nimelt on mustlanna Azucena aastaid tagasi ja meeltesegaduses, arvates et viskab tulle di Luna imikust venna, heitnud tulle oma poja ning kasvatanud Manrico üles kui enda oma. Kui Manrico vastaspoolele vangi satub ja surma mõistetakse, pakub Leonora mehe elu eest ennast. Krahv di Luna on vahetusega nõus, kuid teada saades, et naine on vahetult enne nende kohtumist mürki võtnud, laseb Manrico hukata. Meeleheitel Azucena teatab krahvile, et too on tapnud oma venna …

  

See kord „Trubaduur“ Estonias, üldse neljas kord minu jaoks.

Esimest korda nägin Verdi „Trubaduuri“ 2008 a Budabestis ooperireisil.

Teist korda 2011 a. N.Y. Metropolitan Opera ülekandes kinos ja kolmas kord 2016 aastal Berliinis. Kirjutasin sellest siin https://www.blogger.com/blog/post/edit/548475918052932577/479092159078668433 .
Väga kaua pidin otsima seda lehekülge, kahju, et ma ei tule oma blogi otsinguga pärast blogiformaadi muutumist enam toime teisiti kui ülevalt alla kerides.

Budabesti ooperikülastuse kohta mul märkmeid pole, seega ei tea, kes seal laulsid.

MET-is laulsid Leonorat Sondra Radvanovsky, krahv di Lunat Dmitri Hvorostovski, ja Azucenat Dolora Zajick. Kahtlemata parim esitus. Surematu Dmitri Hvorostovski „Il balen del suo sorriso" hingestatud esitus on parim, mida olen kuulnud.
Berliinis sain Leonorana kuulda suurepärase häälega Angela Meadet.

Estonias vaimustas mind esiteks teadmine, et jälle ooperis Viimati vaatasin Estonais „Don Pasqualet“. Millal? 100 aastat tagasi vist.
„Trubaduuris“ on mustlasromantikat, armastust, kirge ja võimuvõitlust! Kõik see oli kohal ka Estonia laval. Nautisin ooperit algusest peale. Paaril korral läks silm meeleliigutusest märjakski.
Mulle meeldis väga tagasihoidlik lavakujundus- üksik puu laval ja pöörleva lava oskuslik ärakasutamine. Vähene butafooria lubas keskenduda täielikult lavale ja artistid laulsid publikule. Nagu Margarita Voites kunagi tabavalt ütles kui pärast aariat lavastaja palus tal tõmbuda tagaplaanile ja igatseda, aga talle meeldis igatseda lava eesäärel. Lugesin Margarita Voitese raamatust.

Estonias meeldisid  mulle väga Azusena osatäitja Maria Berezovska ja Leonorat laulnud noor ja särav Silja Aalto. Ka Rauno Elpilt oli võimas ettekanne, kuid minu jaoks jäi sügavusest puudu. Sorry, aga  võrdlusmaterjal on mul klass kõrgemal, olen seda aariat plaadilt ja internetist sadu kordi kuulanud. Krahv di Luna „Il balen del suo sorriso"on minu jaoks selle ooperi tunnuslaul.

Aga oma ajas ja kohas oli Estonia „Trubaduur“ suurepärane.
Tundsin ooperist nii suurt puudust, et küllap lähen vaatama ka teist koosseisu. Tahaksin kuulda Robert Luci Manrico osas. Üldse tahaksin olla nagu Balzaci kangelannad, kes õhtuti,  kui midagi teha polnud, ooperist „läbi sõitsid“. Tallinn on kahjuks pisut kaugel.

Nii see ooperikülastus on , eile käisin ooperis, täna kuulasin youtubes kõiki partiisid erinevate esitustes üle.
Verdi mälestussamba pilt Busseto linnakeses ülal on minu enda poolt pildistatud 2012. a unustamatul reisil "Muusikaline Itaalia".

4. veebruar 2021

Veebruar 2021

 Veebruar ei saa lugemuse poolest nii edukas olema kui jaanuar. Jaanuaris lugesin erakorraliselt kokku 19 raamatut- tänu pikkadele pühadele, veel pikematele õhtutele ja töölt vabaks võetud päevadele.  Veebruaris viimaks ometi on  mul ka kultuuriüritusi plaanis. Laupäeval saab lõpuks ooperisse- Estonias „Trubaduur“, edasi Draamas „Mefisto“ ja Endlas „Hotell laibaga“.  Endla etendusele on mul juba kolmandad ümbervahetatud piletid- ehk läheb seekord õnneks.

Lumi ja talv on nüüd kohal, aga minu veebruar see ei ole. Mulle meeldib see veebruar, millest Viivi Luik kirjutas „Väljas on veebruar täna ja orgudes ruskavad pajud…“. Sellist tunnet veel ei ole - pajud on paksu lumekoorma all. See on nädalavahetuse pilt koduvärava tagant. 



Nii lumevangis ma siiski ei ole. Teisele poole läheb lahtilükatud tee, mida mööda ma igal hommikul tööle sõidan. Ütlesin välja, et ma järgmise aasta jaanuaris oma volituste pikendamiseks nõusolekut ei anna. Seega on nüüd sõita jäänud 4 päeva vähem kui aasta. Kuulutan seda nüüd igal pool, et võtta endalt ära taganemistee!  Minu jaoks saab see olema suur muutus. Olen töötanud ja karjääri (? on see ikka karjäär)  teinud oma viie lapse kõrvalt , oma kaheksale lapselapsele pole ma jõudnud korralik vanaema olla. Korralik, ma mõtlen nagu varuhoidja, kes alati olemas. 

Aga tagasi teemasse- raamatute juurde.


29. Nadeem Aslam

Kuldne legend

The golden legend

Inglise keelest tõlkinud  Malle Klaassen

Gallus 2021

Briti-Pakistani autori Nadeem Aslami paeluva ja tundliku romaani „Kuldne legend” tegevustik leiab aset Pakistanis Zamana linnas, kus arhitektidest abielupaar ühel hommikul juhuse tahtel tulevahetuse alla jääb ning mees surma saab. Sügavas leinas Nargis on ühtäkki sattunud poliitiliste ja usuliste konfliktide keskmesse. Ühelt poolt nõuab sõjaväe salateenistus, et ta annaks avalikult andeks oma abikaasa ameeriklasest mõrtsukale, teisalt hoiavad tal silma peal kohalikud islamiäärmuslased.

Samal ajal külvab naabruskonnas hirmu asjaolu, et keegi on hakanud mošee minaretist inimeste saladusi avalikuks tegema. Linnaosas, kus kristlased elavad kõrvuti moslemitega ja kus isegi pelk kahtlus sobimatus teos võib viia saatuslike tagajärgedeni, on sellistel paljastustel kõrge hind. Kui ühel päeval tuleb ilmsiks kristlasest rikšajuhi ja kohaliku moslemivaimuliku tütre armulugu, lahvatab sõge konflikt, kus ükski tee ei näi lepituseni viivat.

Teismelisena perega Inglismaale kolinud Nadeem Aslam (s 1966) on avaldanud viis romaani ja ühe novellikogu. Tema loomingu läbivaks teemaks on Pakistani lähiajalugu. Ta on pälvinud mitmeid auhindu ja olulisi nominatsioone, sh valiti ta romaaniga „The Blind Man’s Garden” Man Bookeri auhinna nominentide hulka.

Kaunis ja poeetiline raamat, vaatamata kõikidele nendele usuliste konfliktide õudustele, mida raamatus kirjeldatakse. Lugedes ajalehest, ei avalda  need konfliktid  mõju-kõik  toimub kusagil kaugel-  kuid ilukirjandus on võimas jõud- see puudutab lugejat.


28. Jo Nesbø    

Macbeth 

Macbeth  

Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming

Varrak 2020 

Jo Nesbø põnevikul „Macbeth” on Shakespeare’i näidendi kondikava ja tegelased, aga sündmustik on viidud 1970. aastate nimetusse troostitusse tööstuslinna. Korruptiivne politseiülem Kenneth on juhtinud linna moraalse laostumise mülkasse. Tema surma järel tekib lootus, et linna elujärg hakkab paranema, kui politseiülemaks kutsutakse aus ja põhimõttekindel Duncan. Politseinikud Macbeth ja Duff, noorpõlvesõbrad, kes kasvasid koos üles lastekodus, on paistnud silma võitluses rivaalitsevate narkojõukudega. Nüüd konkureerivad mõlemad samale kõrgele ametikohale. Samal ajal punub Lady, Macbethi elukaaslane ja mõjukas kasiinoomanik, enda ja oma armastatu jaoks auahneid ja mõrvarlikke plaane. Kõige taustal tegutseb narkoparun Hekate, Nähtamatu Käsi, kes on harjunud oma tahtmist saama ja mängib inimeste nagu malenuppudega. 

Ma ei mõtle sugugi, et Nesbø peabki jääma Harry Hole’ st kirjutama, kuigi krimkad tulevad tal tõesti väga hästi välja. Küllap oskab Nesbø kirjutada kõigest. Kahjuks Macbeth  tekitas minus küll segadust. Olen näinud filmi ja ooperit, lugenud Shakespeare.    Nesbø raamatus on ka kõik see, mis Shakespeare’ l olemas, aga pingutasin kuidagi lõpuni. Lugemiselamust ei saanud.


27. Mike Omer ☝☝☝

 Tapja teadvus 

A killer's mind.

Inglise keelest tõlkinud Martin Leis

Ersen 2021

Mõrvari mõttemaailm on tema mängumaa. Chicagos on kolm naist kägistatud, palsameeritud ja jäetud sellisesse poosi, nagu nad oleksid veel elus. FBI kahtleb politsei järeldustes ja saadab juhtumit uurima kriminaalpsühholoog Zoe Bentley.Zoe läheb kiiresti tülli oma uue partneri, eriagent Tatum Grayga. Zoe on kütt – terav ja tähelepanelik; Tatum on ennast täis mässaja, kes ei hooli reeglitest. Üheskoos peavad nad laskuma sarimõrvari psüühikasse ja mõistma tema väärdunud fantaasiaid – või muidu sureb naisi veel. Aga kui kolm tagasihoidliku välimusega ümbrikut paljastavad kõhedust tekitava seose Zoe lapsepõlves toimunud jubedate mõrvadega, saab jälitajast järsku jälitatav.Zoe on õppinud sukelduma tapja teadvusse, aga kas ta leiab võimaluse peatada oleviku koletis, kui ta ei suuda jagu saada oma mineviku deemonitest?


Michael Omer on Iisraeli romaanikirjanik. 2016. aastal ilmus  romaan "Ämblikuvõrk" ja selle järjed, millest sai kokku raamatusari "Glenmore Park Mystery". 2018. aastal ilmunud raamat "A Killer's Mind" tõusis Amazoni enimmüüdud raamatute nimekirjas 1. kohale. 

Olen harjunud Ersenit pidama rohkem kergemat kaalu ajaviiteromaanide valdajaks, kuid ajapikku olen sealt leidnud tõelisi pärle.

Õõvastava pealkirjaga väga hästi kirjutatud kriminaalromaan. Ootan väga, et eesti keelde tõlgitakse ka järgmine  Zoe Bentley raamat. Raamatu lõpp vähemalt järge ennustab.


Kes võitleb koletistega, vaadaku ette, et ta ise seejuures koletiseks ei muutu. Ja kui sa vaatad liiga kaua kuristikku, vaatab kuristik ka sinu sisse. Friderich Nietzche



26. Braithwaite, Oyinkan
Minu õde, sarimõrvar

My sister, the serial killer
Inglise keelest tõlkinud Sash Uusjärv
Tänapäev 2020

Kui Korede õhtusöögi katkestab ta õe Ayoola telefonikõne, siis ta juba teab, mida temalt oodatakse – pleegitaja, kummikindad, raudsed närvid ja häirimatu kõht. See oli juba kolmas kallim, kelle kaunitarist Ayoola „enesekaitseks“ teise ilma saadab, ja kolmas jama, mille Korede peab ära klaarima – nii otseses kui kaudses mõttes. Korede teab, et ta peaks politseisse minema, aga ta armastab oma õde ‒ ega ilmaasjata ei öelda, et pere on alati kõige olulisem. Pingete leevendamiseks käib haiglas õena töötav Korede pihtimas ühele koomapatsiendile, kelle ärkamiseks pole enam lootust. Ja siis ühel päeval hakkab Ayoola käima kohtamas sümpaatse noore arstiga haiglast, kus Korede töötab – enamgi veel, Korede on temasse salamisi juba pikka aega armunud. Ta ei taha, et too lõpetaks vereloigus, nuga seljas … Ja siis ärkab ootamatult mees, kellele Korede on pihtimas käinud. Koredel seisab ees mitu rasket valikut. „Minu õde, sarimõrvar“ on musta huumoriga vürtsitatud lugu verest, mis on paksem kui vesi … ja mida on märksa tülikam vaiba seest kätte saada.

Lahe raamat. Vahelduseks hea lugeda sellisel õhtul kui karmimad lood vastunäidustatud.

25.Läckberg, Camilla ☝☝☝ 

Inglitegija
Änglamakerskan.
Rootsi keelest tõlkinud Maiu Elken
Pegasus, 2020

1974. aasta lihavõttepühade ajal kaob Fjällbacka lähedalt Valö saarelt jäljetult üks perekond. Söögisaalis on kaetud laud uhkeks õhtusöögiks, kuid kõik peale pererahva aastase tütre Ebba on kadunud. Kas nad on sattunud mingisuguse kuriteo ohvriks või lahkunud vabatahtlikult? Mõistatusele pole lahendust leitud. Palju aastaid hiljem naaseb Ebba koos oma mehe Mårteniga saarele laste suvelaagri majja, kus tema isa kunagi karmi käega internaatkooli pidas. Nad on hiljuti kaotanud oma väikese poja ning, püüdes leinast üle saada ja eluga edasi minna, otsustanud maja korda teha ja avada seal külalistemaja. Kuid vaevalt on nad jõudnud remonditöödega alustada, kui nende maja pannakse põlema. Ja kui nad mõni päev hiljem hakkavad söögisaali põrandat üles võtma, leiavad nad põrandalaudade alt kuivanud verd...Kauaoodatud „Inglitegijaga“ jätkub Camilla Läckbergi menukas raamatusari, mille peategelasteks on politseinik Patrik Hedström ja kirjanik Erica Falck. Camilla Läckberg (s 1974) on Rootsi menukamaid krimikirjanikke.

Vastupandamatult hea Camilla Läckberg, Patrick Hedstrom ja Erica Falck taas tegutsemas.

Autor kirjutab järelsõnas: Kui ma seda kirjutan, on möödunud nädal aega Oslo pommidest ja Utoya tulistamisest. Olen istunud ja vahtinud uudistesaateid, kõhus samasugune õõnes tunne nagu kõigil teistele, ja üritanud asjatult aru saada, kuidas keegi võib olla suuteline niisuguseks kurjuseks. Pildid hävitustööst Oslos panid mind nägema, et selle raamatu sündmused puudutavad sedasama kurjust. Kuid kahjuks peab paika see, et tegelikkus on väljamõeldisest suurem. See on puhas juhus, et minu jutustus inimestest, kes oma kurje tegusid poliitikaga õigustavad sündis enne sündmusi Norras, aga võib-olla on see märk sellest, millises ühiskonnas me elame.

„Inglitegijas“ on siiski teisi asju, mis teadlikult põhinevad tegelikel sündmustel. Tahan tänada Lasse Lundbergi, kes oma giidiekskursiooni ajal Fjällbackas pani mu fantaasia liikuma jutustustega Bohusläni graniidist, mille Albert Speer olevat Germania jaoks välja valinud ja külaskäigust, mille Hermann Göring öeldakse olevat teinud ühele saarele Fjällbacka saarestikus. Olen võtnud endale vabaduse tema räägitust lähtudes ise ühe loo kokku põimida.

Selleks et seda jutustust kirjutada, oli mul vaja teha palju taustauuringuid Hermann Göringi kohta. Björn Fontanderi raamat „Carin Göring kirjutab koju“ on olnud fantastiliseks allikaks, ennekõike teadmistele Hermann Göringi Rootsis oldud ajast. Sellest raamatust leidsin ka pesuehtsa müsteeriumi, mille sain niisugusel maagilisel kombel tegevustikku sisse kududa, nagu mõnikord juhtub kui oled kirjanik.…….

Pole olemas mingit Fjällbackast pärit Inglitegijat, aga loomulikult on olemas sarnasus selle romaani Helga Svenssoni ja Helsingborist pärit Hilda Nilssoni vahel, kess 1917.a. aastal poos end oma kongis üles, enne kui tema kohtuotsus jõuti täide viia……

Kokkuvõttes olen ma, täpselt nagu mul kombeks, seganud detaile päris ajaloost oma vaba fantaasiaga. Ja kõikvõimalikud vead on täiesti minu omad….

Raamatu lugemisega samal ajal vaatasin Draamateatris etendust „Mefisto . Väidetavalt on Klaus Manni raamatus „Mefisto“ ministerpresidendi prototüübiks Hermann Göring, kes sedapuhku pärast Carin Göringi surma on abielus näitleja Emmy Sonnemanniga

Camilla Läckbergilt on ilmunud minu arvestuse järgi sellised raamatud, mida arvan olevat lugenud.

Jääprintsess
Jutlustaja
Kiviraidur
Murelind
Sohilaps
Merineitsi
Majakavaht
Kuldne puur
Inglitegija


24. Cara Hunter ☝☝☝

Ohjeldamatu raev

All the rage
Inglise keelest tõlkinud Bibi Raid
Rahva Raamat, c2021
Inspektor Fawley juhtumid

 Esimene tüdruk pääses eluga. Järgmisel ei pruugi nii hästi minna. Oxfordi külje alt leitakse sihitult ekslev teismeline tüdruk, kes on endast väljas ja segaduses. Tema kirjeldus juhtunust on õudust tekitav. Ta rööviti otse tänavalt, kus talle kilekott pähe tõmmati ja ta eraldatud paika viidi; mis sellele järgnes, kõlab kangesti seksuaalrünnaku moodi. Ometi keeldub tüdruk süüdistust esitamast. Inspektor Fawley hakkab juhtunut uurima, kuid ilma tüdruk abita on tema käed seotud. Kas tüdruk varjab midagi? Aga mida? Ja miks on Fawleyl tunne, et ta on sellise juhtumiga juba korra kokku puutunud? Siis läheb kaduma järgmine tüdruk ning Adamil ei ole enam valikut: ta peab oma minevikule otsa vaatama. Sest vastasel juhul ei pruugi seekordne ohver pääseda…

 Cara Hunter oma tavalises headuses. Põnev – nii nagu üks krimka olema peab.


23.  Dingman Marc ☝☝☝

Kuidas inimaju töötab : neuroteaduse selgitusi aju ja selle veidruste kohta
Your brain, explained. What neuroscience reveals about your brain and its quirks
Inglise keelest tõlkinud Krista Kallis
Tänapäev 2020

Uni. Mälu. Rõõm. Hirm. Keel. Kuidas need tekivad? Neuroteadlane Marc Dingman annab raamatus ülevaate meie kolju sisemuses paikneva alla pooleteise kilo kaaluva veidralt kortsus koemassi – aju – iseloomust ja veidrustest. Raamat on jagatud 10 peatükiks, millest igaüks tegeleb aju eri funktsiooniga. Saame teada, mis juhtub, kui aju ei tööta nii, nagu peaks, põhjustades unetust, aktiivsus- ja tähelepanuhäireid, depressiooni või sõltuvust. Saame teada sedagi, kuidas oma kaitsemehhanisme kõige tavalisemate meelehäirete vastu üles ehitada.

 Väga huvitav raamat lisaks kõigile raamatutele ajust, mida lugenud olen. Mina oma eas tunnen juba suuremat huvi Alzheimeri, Parkinsoni  ja mälu vastu. Või… mis see on, kui on nimi keelel, aga öelda ei saa. Samas võin näiteks nagu aliase mängus seletada, mida see nimetu isik kirjutanud on, kui vana ta on, mis tal viimane kord telekas seljas oli jne- jne, aga näe, nimi meelde ei tule.

Paeluvalt ja arusaadavalt kirjutatud. 


22.Walker, Martin ☝☝

Surm Dordogne'is

Death in the Dordogne

Krimiraamat

Politseiülem Bruno juhtumid

Inglise keelest tõlkinud Nele Mikk

Eesti Raamat, 2020

Dordogne’i müsteeriumidest räägivad miljonid lugejad üle maailma. Miks see nii on ja millised valgustkartvad saladused Prantsusmaa idüllilises St Denis’ linnakeses ringi hiilivad, selgub politseiülem Bruno juhtumite esimeses osas. Turupäev iidses St Denis’s Edela-Prantsusmaal. Euroopa Liidu hügieeniinspektorid on kamminud Prantsusmaa turge, samal ajal kui kohalikud peidavad kodus keelatud juustu ja sõimavad Brüsseli bürokraate gestaapoks. Politseiülem Bruno Courreges toetab nende vastupanu. Ehkki siin, kunagises Prantsuse vastupanuliikumise Vichy tagalas, on sellised sõnad nagu „gestaapo“ ja „vastupanuliikumine“ endiselt väga valusad. Kui leitakse mõrvatuna vanem meesterahvas, ühe sisse rännanud Põhja-Aafrika perekonna pea, langeb kahtlus kohaliku tohtri pojale, kes tabatakse otse teolt, kui ta natsisümboolika keskel seksimänge harrastab. Aga Bruno selles teoorias nii veendunud ei ole, tema kahtlustab kuriteo juuri ulatuvat Prantsuse lähiajaloo kõige piinavamasse perioodi, Teise maailmasõja aega, kui valitsesid õudused ja reetmine, mis ässitasid vennad vendade vastu. Tema ülesanne on tapja paljastada – aga kas St Denis’ elanikud lasevad tal selleks minevikus tuhnida? Esimene raamat rahvusvahelist tunnustust kogunud sarjast, mille peategelane on politseiülem Bruno. Kes on Bruno Courreges? Bruno valmistab hõrgutisi, käib jahil, ehitab endale ise maja ja kasvatab ise toidu. Ta korraldab oma kodulinnas St Denisʼs paraade, pidustusi ja ilutulestikke, aga hoiab ka korda. Kohalike tennise- ja ragbiklubide tugisambana treenib ta koolilapsi. Bruno leiab üles kadunud koerad, kustutab tulekahjusid, registreerib sünde ja surmi ning valvab parkimiskorralduse täitmist. Aga lisaks hoiab ta ülal keerukat luurevõrgustikku, et üle kavaldada Euroopa Liidu bürokraate kaugel Brüsselis. Perigordi departemangu maarahvas on sajandeid oma foie gras’d ja juuste ja vorste teinud, ammuilma enne seda, kui keegi Euroopa Liidust kuulnudki oli, ega näe vähimatki põhjust hakata nüüd selle eeskirjade ja määruste ees koogutama. Peale selle kõige püüab Bruno pätte. Seejuures rakendab Bruno oma isiklikku õiglusmeelt, mispeale tal küll mõnikord sandarmite, politseiuurijate ja kauge Pariisi poliitikutega ütlemist tuleb.

 Selline mõnus krimka lugemiseks, aga samas pakub ka pinevust, pinget lisavad tagasivaated teise maailmasõja aja Prantsusmaa keerulisse aega.

Jaan Martinson nimetas raamatu  oma 2020.a. lemmikkrimkaks. Minul see raamat lemmikute hulka ei paigutu, kuid loen Bruno lugusid maalilisest Dordogne linnast kindlasti veel kui need ilmuvad. Mulle meeldivad äkilisemad raamatud. Need, mida ei saa käest panna kui magamamineku aeg käes.

  

21. Franz Herre☝☝☝

Maria Theresia - Habsburgide suur valitsejanna

Maria Theresia, die große Habsburgerin

Tõlkinud Anu Wintschalek

Argo TTP, 2019

 Kui kahekümne kolme aastane Maria Theresia 1740. aastal pärast oma isa, keiser Karl VI surma pärijannana Habsburgide valduste troonile astub, jälgib kogu ülejäänud Euroopa Austrias toimuvat skeptilise pilguga. Kas tõesti suudab nõrk naisterahvas riiki valitseda? Troonile ei pidanuks Maria Theresia paljude kaasaegsete arvates õieti tõusmagi: pärimisõiguse sai ta üksnes seepärast, et Karl VI-l ei olnud poegi, kes oleksid Maria Theresiast kauem elanud. Mõnevõrra tavatut olukorda asusid ära kasutama võimujanused naabrid: Preisimaa vallutas kärmelt Sileesia, aga teisedki vaenlased olid Habsburgide maid himustamas. Maria Theresia astus varmalt oma valduste kaitsele ja vastastel tuli leppida sellega, et Habsburgide soost kroonitud pea, kelle valitsejavõimetes nad olid kahelnud, kujunes oma ajastu üheks suurimaks reformijaks sõjaväe, halduse, riigiõiguse ja hariduse vallas. Maria Theresia kinkis oma mehele, Saksa-Rooma keisrile Franz I-le kuusteist last ning oli «esimene ema» mitte üksnes oma lastele, vaid kõigile oma suurriigi alamatele. Franz Herre on sündinud 1926. aastal Baieris Fischenis. Pärast ajalooõpinguid Müncheni ülikoolis töötas ta ajakirjanikuna ning oli aastatel 1962–1981 Saksa ringhäälingu Deutsche Welle peatoimetaja. Eelkõige on Herre aga tuntuks saanud suurepäraste elulooliste romaanide autorina.

Imetlust vääriv, kuidas praktiliselt kodumajandusliku haridusega noor naine meestekeskses maailmas  riigivalitsemisega toime tuli ja seejuures 16 last jõudis sünnitada .

Oli huvitav lugemine samal ajal kui teleris jookseb seriaal „Maria –Theresia“.

Hakkasin vaatama kuna tahtsin näha filmis tuttavaid kohti Viinis ja toita oma igatsust reisida taas Viini. Reis on koroona tõttu täpsustamata kaugusesse nihkunud. 

Ka film ise on huvitav ning kõrvale raamatut lehitsedes saab asjadest selgema, tükati ka hoopis teistsuguse pildi. Ajalooline tõde- kas see on filmis või raamatus. Filmis seda pole ja raamatus- kahtlen. Ajalugu kirjutatakse aina ümber ja film omakorda loob uue müüdi Maria Theresiast. 


20. Johanna Mo

Öölaulik

Nattsångaren

Rootsi keelest tõlkinud Ruth Laidmets

Eesti Raamat, 2021

Kuriteod Ölandil 

Krimiraamat

 Uus põnevussari, kus kuriteopaigaks on Öland. Hanna Duncker on politseiuurija, kes isa surma järel pärast 16-aastast pausi kodusaarele naaseb. Hoolimata kõigest, mis seal kunagi juhtus. Hoolimata pilkudest ja kuulujuttudest kuulub ta ikkagi sealsesse mereäärsesse külakesse. 15-aastane Joel, keda on jõhkralt pekstud, leitakse surnult Möckelmosseni puhkeplatsilt. Joel oli Hanna parima sõbranna poeg ning juhtum saab Hanna südameasjaks. Nii inimese kui ka politseinikuna on Hanna see, kelle minevik on temast voolinud, ta on ellujääja, kellest saame lugeda mitmest raamatust: Ölandi kuritegude sari arutleb selle üle, kuidas on elada kuriteo järellaines, kui inimene ei suuda lõigata katki sidemeid oma mineviku ja kodukandiga. Johanna Mo on pärist Kalmarist ja elab perega Stockholmis. Kirjanikutöö kõrvalt tegeleb ta tõlkimise ja toimetamisega. Politseiuurija Hanna Dunckeri sarjaga tegi ta rahvusvahelise läbimurde. Sarja esimene raamat „Öölaulik“ ilmub 17 keeles.

Küll tahaks hõisata, et uus täht rootsi krimikirjanike hulgas, aga sulg tõrgub. Raamat mind, paadunud krimkalugejat,  ei rabanud, mida uuelt tähelt ootan. Otse midagi viga ka ei olnud,  kuid mõned tegelased olid minu jaoks ebausutavad (Rebecka). Uurimine oli konarlik ja pinnapealne, seda teostati nagu enda probleemide lahendamise kõrvalt. Üheski varasemalt loetus krimkas pole ma kohanud, et nii palju uurimistoiminguid – ülekuulamisi,  viiakse läbi telefoni teel jne. jne.

Järgmised raamatud kindlasti tulevad,  sest peategelane Hanna tahab teada, mis siiski tema isaga täpselt juhtus. Ma pole kindel, kas loen neid.

Kriminaalromaanide populaarseks tegevuskoht on saar. Sedapuhku toimub tegevus Ölandil.  

Samal saarel toimus ka Johan Theorini raamatute „Minevikuvarjud“ ja  „ Öine lumetorm”   tegevus.

Maria Adolfssoni tegelased raamatutes „Eksisamm“ , „Tormihoiatus“ ja „Kuradi ja mere vahel“ toimetavad  väljamõeldud Doggerlandi saarestikus .

Anna Jannsoni „Võõras lind“,  „Ulm Sinu eksitas ära“ ja „Ilusalongi saatusejumalanna“ (seda ma vist ei lugenud lõpuni) tegevus toimub Gotlandil.

Gotlandil tegutsevad ka Mari Jungstedti kangelased- „Surev dändi“ oli üks minu 2020 a lemmikutest.

Hetkel ei tule teisi saarekrimkasid meelde. Kui oskaksin seaksin endale nüüd sildid. Aga ei oska ja aega uurida ka pole.