„Laulud halli mere äärest“
Pipsa Lonka
Soome keelest tõlkinud Maimu Berg
Lavastus ja muusikaline kujundus: Ingomar Vihmar
Kunstnik Illimar Vihmar
Valgus kujundaja Margus Vaigur
Videokunstnik Sander Tuvikene (Endla)
Koreograaf Rauno Zubko
Lauluõpetaja Malle Maltis
Esietendus Draamateatris 15. veebruaril 2015.
Osades: Kersti Kreismann, Viire Valdma, Guido Kangur,
Hilje Murel, Jaan Rekkor, Ivo Uukkivi, Martin Veinmann, Tõnu Oja, Kleer
Maibaum-Vihmar (külalisena), Mari Lill, Tiit Sukk, Ester Pajusoo, Andreas
Altmäe, Mihkel Roolaid, Malle Maltis ja HTF Tantsukompaniist: Rauno Zubko,
Üüve-Lydia Toompere, Julia Koneva, Helena Pihel.
Panen siia delfist näpatud tutvustuse:
„Lavastaja
Ingomar Vihmari sõnul on Pipsa Lonka näidend väga aus.
"Ta
ei teeskle ega mängi ega püüa olla midagi muud, kui ta on. Ainult need
tegelaste teod ja mõtted räägivad publikuga. Igaüks tõlgendab seda nii, nagu
on. Ma ise ei ole sekkunud sellesse absoluutselt, ühtegi tegelast pole ma
ilustanud ega halvemaks teinud. Nad on nii, nagu nad on. Mul pole olnud huvi
neile omapoolset hinnangut anda," selgitas Vihmar.
………….
Näitleja
Ivo Uukkivi arvates näeb selles näidendis elu ja inimesi selle sõna kõige
otsesemas mõttes. "Need, kes poliitikast ja vaenust, sõjauudistest ja
muust sellisest küllastunud on, siis see etendus on just neile," lisas ta.“
Ja
nii ongi nagu kirjutatakse. Iseasi, kas see kõigile vaatajatele meeldib.
Esimene
vaatus tundus venivat. Justkui ootad midagi, harjumuspäraselt konflikti: inimeste
elu pööratakse ometi pea peale, vesi
tõuseb, küla jääb vee alla ja inimesed peavad oma kodud maha jätma. Aga konflikti ei tule ja lootust ei anta, et
teises vaatuses tuleks. Pilt pildi järel vaheldub lava väikese küla tavapärane
elu.
Keskealine naisterahvas (Kleer Maibaum), kelle iidol on lauljanna Katri Helena,
teeb muusika saatel hommikusi võimlemisharjutusi. Põhjalikult teeb, oma 3
minutit kui mitte kauem. Ema (Kersti Kreismann)
ujub jääkülmas vees- üle lava ja tagasi.
3 jotat joovad aeglase rahuga tühjaks oma õllepurgid. Ja nii edasi, soomlased
teadagi on veel aeglasemad kui eestlased.
I
vaatuse lõpus ütles abikaasa, et tema oleks nüüd valmis lahkuma. Aga mina ei
olnud. Selline soome-ugrilik uimerdamine laval oli päris lõbus ja pakkus
meeldivaid äratundmishetki ning ootust, kas II vaatuses läheb elavamaks.
Läks
küll II vaatuses elavamaks. juba sellega, et Mari Lill põristas evakueerimis-autoga
laval ringi ja korjas küla kokku.Kunstniku rollis sel pildil Martin Veinmann, mina nägin Guido Kangurit.
Selline
väike mereäärne küla, tahtmatult tõmbasin võrdlusjooni oma küla või teiste
mulle teada küladega. Minu külale meri peale
ei tungi, aga rahvast jääb järjest vähemaks. Tööpuudus viib noored mujale, allesjäänud vananevad ning ongi aeg varsti kolida Õnne seenioridemajja
(näidendist). On
meiegi külas oma külapoeet, mitte küll Contra ja on oma külajoodikud. Tõsi küll, mitte enam nii noored kui etenduses. Noored on ära Soome tööle läinud ja vanad külajoodikud surnud. Ja poodi
ka enam külas ei ole. Aga on meie külaski
oma külaullike ja oma kunstnik (maale kolinud linnakunstnik) . Ja on meilgi emasid, kes hädas täiskasvanud lastega, kes ei taha kaela kanda ja ema abi
ootavad.
Etenduse
üldine toon on leebe nukrus mõnusa
huumoriga. Naerukohad olenevad sellest kui pooltoonidele huumorilävi seadistatud on. On väga häid kohti nagu näiteks jaapani
turistid, kes poe muumidest tühjaks ostavad ja on teel loomaaeda, et metsikuid
muumisid näha. Samuti keskealise naise
jumalanägemus või külajota (Tiit Suka )sentide lugemine või kunstnik (Guido
Kangur),kes maalib lumele jäetud loomajälgi lõuendile. Neid oli veel, hetkel
rohkem ei meenu.
Mõnevõrra
arusaamatuks jäi mulle ema (Kersti Kreismann) tegelaskuju: kõik see ujumine ja laste
äraajamine ja lõpuks laineist ülestõusmine. Selleks, et tegelastest paremini
aru saada, soovitan enne etendust kava
lugeda. Mina lugesin alles praegu, kehvas valguses enne etendust ja vaheajal ma lihtsalt ei näinud valget teksti punasel taustal, prille kaasas polnud. Seesama ema Aila on kavalehe kohaselt
talisupleja, tervete arusaamadega naine, kelle lastel läheb kehvasti, rauk.
Kleer
Maibaumi tegelaskuju, keda mina nimetasin keskealiseks naisterahvaks on Tytti-
unetu, üksildusest arglik, umbes 50 aastane. Meil hakatakse keskealisteks juba
40 aastaseid nimetama ja 50-ne on vana. Aila tütar Kerttu on krooniliselt väsinud
ja õnnetu, umbes 50 aastane. Kerttut mängis Hilje Murel ja mina ei osanud teda
küll õnnetuks, väsinuks ega 50 aastaseks pidada. Seevastu Ester Pajusoo mängib
müüjat, tema kohta kirjutatakse kavalehes Õnne supermarketi tüdinud müüja, noor
keskealine, umbes 40 aastane. Ja Viire Valdmaa mängitud Hilkka ,keda mina
pidasin nooremapoolseks külaullikeseks on hoopis seksikas vanamutt, mõnikord
laps, lunaatik, rauk. Nii et kavalehte tasub uurida.
Laval
olid teada tuntud Draamateatri näitlejad, ei nurise kellegi üle ja esile tõsta
ka raske. Mulle meeldis Viire Valdma, kuigi ma ei osanudki temas rauka näha. Tiit Sukas oli sellist ehtsat külas üles kasvanud naiivset maapoissi.
Ega neid palju järgi jäänud pole.
3. külajota (Uukkivi, Rekkor, Sukk) tantsustseeni ma oleksin ise lahendanud
teisiti. Tantsus oli tunda suuremat väljaelamist kui nende kolme tavaline laval loivamine, mida oli raske tegutsemiseks nimetada. Kirge ses tantsus ei olnud. Aga võinuks olla, midagi nii täpset ja
filigraanset nagu John Travolta tants „Pulp Fiktionis“. Ammu aega nägin, aga
unustamatu.Ka selles tükis võiks see tants unustamatu stseen olla.
Lavakujundus
oli liikuv, erinevate piltide jaoks lükati lavale uued toad, igal külaelanikul
oli oma tuba. Meri oli lava tagaseinal kogu
aeg olemas ja lava eesääres sai kangast lainete vahel ujuda. Külapoeet (Ivo Uukkivi), kes soovis liivale veega haikusid
kirjutada, pidas üheksat kassi, kes kõik mängukassidena laval olid. Lisaks joonistas videokunstnik lavale mitmeid armsalt saba liputavaid ja liikuvaid
videokiisusid. Tähele panin ka huvitavat valgustust. Kavalehest loen, et valguskunstnik Endlast Sander Tuvike. Endla etenduste
valgustused on mulle alati muljet avaldanud.
Nuriseda
tahaksin muusikaline kujunduse üle. Katri Helena ja soome muusika olid ok! ja haakuvad. Aga lõpus kui kogu trupp laval Õnne
seeniormaja ees laulis ja tantsis „New York..New York“ ning ema tõusis
lainetest Marilyn Monroena ja ühine stantsijate ning lauljatega, jäi mulle muusikavalik mõistmatuks.
No võib-olla
kirjutas autor selle laulu sisse, et rõhutada absurdi. „Laulud halli mere äärest“- miks just valitud
laul. Minu poolest oleks võinud pigem laulda Curly Stringsi „Kaugel külas“.